PERSONA GRATA AURELIA AASA

Juuni, 2024

Kohtume Aurelia Aasaga ühel hiliskevadisel laupäeva õhtul Fotografiska kohvikus. Aurelia saabub intervjuule säravroosa velvetülikonna ja sama särava naeratusega. Hiljuti Sirbi veergudel eesti animafilmi kaitseingliks tituleeritud produtsendi nimi on ilmselt paljudele eesti filmi käekäigust huvitunutele juba tuttav. Hariduselt kultuuriteaduste (TLÜ) ning meedia ja kommunikatsiooni (BFM) taustaga Aurelia on tunnustust leidnud ka filmiajakirjaniku, novellisti ja stsenaristina. 2020. aastal asutas ta oma produktsioonifirma AAA Creative, mis on praeguseks üks kiiremini kasvav ja edukam animatsiooni tootmise ja levitamise ettevõte Eestis. Sellest, kuidas ta produtsenditöö juurde jõudis ning milliseid raskusi ja rõõme sellel teekonnal on leidunud, temaga vestlesimegi.

 

Kuidas toimus sinu lähenemine filmimaailmale?

Tegelikult oli see kõik juhuste kokkulangemine. Olen alati tahtnud kirjutada ja filmiajakirjandus tundus hästi ligipääsetav. Algul kirjutasin filmidest, seejärel läksin tööle EFIsse, kus tegelesin eelkõige filmide rahvusvahelise leviga. Ning hiljem asutasin juba oma firma. Niimoodi järjest on see läinud.

 

Oled filmimaailmas keskendunud just animafilmile. Kas see huvi tärkas juba EFIs töötades?

Seal on samuti palju kokkulangevusi. Ühelt poolt see, et ma olen koos Sandriga [Sander Joon, Aurelia elukaaslane], kes on animaator. Aga teiselt poolt EFI ajal tehtud tähelepanek, et animatsioon jääb filmitööstuse suuremast huviorbiidist välja. See kehtib muidugi lühiformaatide kohta tervikuna. Nägin, et seal saab palju ära teha, ja tundsin, et on vaja inimest, kellel oleks energiat ja soovi animavaldkonda esile tõsta.

 

Eesti kultuuriüldsus tunneb sind praegu eelkõige produtsendina. Mis sinu meelest on produtsendiks saamisel kõige olulisem? Kas teatav isiksus, õpingud või praktiline töökogemus? Kas produtsendiks õpitakse või sünnitakse?

No ma ise ei ole seda ju õppinud. (Naerab.) See võib-olla tõestab, et seda ei  pea õppima. Samas on BFMist tulnud väga palju tugevaid produtsente. Ja neil on tõenäoliselt tänu oma haridusele mingeid asju lihtsam teha. Kas või näiteks finantsplaani. Mina oma esimeste filmidega sumpasin ikka pimeduses. Aga kuidagi sain need tehtud. (Naerab.)

Mis  on produtseerimise puhul olulisim, on järjepidevus. Ilma selleta ei saa. Ja teatav strateegilise mõtlemise oskus. Isegi kui iga toodetud film ei ole täielik hitt, täidab ta ikkagi mingit eesmärki.

Veel püüan produtsendina hoida oma käekirja. Minu toodetud filmid on eelkõige mustad komöödiad ja küllaltki värvikirevad. Neil on ühine visuaalne joon. Ma tunnen, et see läbimõtestatus on mind aidanud ka festivalilevis. Nii et ma pean tootmise juures silmas ka levivõimalusi. Aga produtsendi ja levitaja vahe on selles, et produtsendina näen ma algset materjali, potentsiaali. See potentsiaal võib protsessi käigus nii tõusta kui langeda. Levitajal on juba valmis produkt. Ma mõtlen algusest peale, kus ma seda filmi näen, kuhu see jõuda võiks, milliste projektideni see tulevikus võiks viia… Need on kõik küsimused, mida silmas pidada.

Aurelia Aasa mais 2024.
Harri Rospu fotod

Ilmselt teataksegi produtsendi tööst kõige rohkem seda rahastuse ja turunduse aspekti, aga kui palju peaks produtsent sekkuma loomingulisse protsessi? Ta on ju paratamatult filmi valmimise kõrval. Milliseks produtsendi ja režissööri koostöö võiks kujuneda?

Mina ise loodan, et ma olen loominguline produtsent. Vähemalt nii on mulle öeldud, mida on tore kuulda. Aga see ei ole mingi reegel. Oleneb, milline on produtsendi ja režissööri vaheline dünaamika.

Olenevalt filmist olen panustanud alates loo jutustamisest kuni helikujunduse kommentaarideni. Samas on projekte, kus ma eriti ei olegi kaasa rääkinud. Sõltub projekti tüübist ja režissööri kogemusest. Mida vähem kogemusi režissööril on, seda rohkem peab „jõudu juurde andma”.

 

Kui suurt rolli mängib režissööri isik filmi edu juures? Ilmselgelt on tuntumatel nimedel lihtsam toetusi saada, aga kui palju sõltub režissööri valmisolekust olla hiljem prožektorisäras ja ennast avada?

Ma arvan, et see annab väga palju juurde. Ja üha rohkem. Muidugi võib ka produtsent olla „kõneisik”, kui režissöör ise seda ei soovi. Aga siis tasuks see ära otsustada juba filmi valmimise ajal, et pärast ei tekiks segadust, kes seda filmi promob ja turundab, kes sellega reisib ja teose eest seisab. Euroopa filmiturg on väga režissöörikeskne, samas kui USA tööstus on produtsendikesksem. Euroopas oodatakse režissöörilt rohkem seda, et ta oleks koos filmiga festivalidel kohal ja suudaks seda esitleda.

Me elame ajastul, mil kohalolu ja nähtavus on väga tähtis. See on kohati ka frustreeriv. Eriti kui me mõtleme animatsiooni peale, mille tegijad on sageli väga tagasihoidlikud ja pigem tegutsevadki kuskil pimedas ruumis. Mulle meeldiks muidugi, kui me elaksime maailmas, kus loeb see, milline su film lõpuks on, aga paraku on seal ka teisi nüansse. Eriti kui me räägime Oscari-kampaaniast, kus su isiksus  peab mingil kombel välja paistma.

 

Mainisid ennist, et üks su eesmärke produtsendina on aidata leida igale filmile oma publik. Kui natuke provokatiivselt küsida, siis kuidas sa suhtud väitesse, et ei ole olemas halbu filme, on ainult halb turundus? Kas igale loomingulisele projektile on võimalik leida oma nišš?

Ma arvan, et kui film on nii halb, et ta on juba naljakas, siis sellest võib saada kultusfilm. Kõige keerulisem on leida publikut keskpärastele projektidele, mis millegi poolest ei eristu. Sul puudub võimalus seda huvitavalt turundada ja tuhandete teiste filmide seast esile tõsta.

Publikuni jõudmine on tõepoolest keeruline, sest tähelepanu nõudvat content’i on lihtsalt nii palju! Film ei võistle ju ainult teiste filmidega, ta võistleb ka teatri ja õhtusöökide ja muu eluga, nii et see konkurents aina tiheneb. Loomulikult, mida tugevam on film, seda lihtsam on seda publikuni viia, sest inimesed hakkavad seda üksteisele soovitama. See on minu jaoks väga kirglik küsimus!

Aga muidugi täidab film ka teisi eesmärke peale publikuni jõudmise. Esiteks on saavutus juba see, et sa filmi valmis said ega andnud poole peal alla. (Naerab.) Saavutus on ka see, kui film jõuab kas või ühele festivalile ja  keegigi seda näeb. Saavutus on see, kui sa ise oled sellega rahul. Ja saavutus on see, kui ta tekitab sinus inspiratsioonipuhangu, et teha järgmine film. Iga film ei saa olla publikumenuk.

 

Kas erinevad väljundid — festivalid, kinolevi, voogedastusplatvormid — nõuavad ka erinevaid filme?

Mõneti küll. Lühivormide puhul on näha, et festivaliedu viib tavaliselt telemüükideni. Väga keeruline on lühifilmi müüa, kui see ei ole juba  edukas film. Sest sul on vaja mingit märgist: see on siin olnud, see on siin võitnud, vaadake seda filmi! Lühifilmide konkurents on lihtsalt nii tohutult suur! Festivale, kus lühifilme mängitakse, on sadu. Aga kanaleid, kes neid ostavad on umbes kümme, nii et see on väga suur bilansivahe.

Igal aastal tehakse tuhandeid lühifilme ja suur osa nendest on ju siiski head filmid. See mass, mille hulgast tuleb silma paista, on hoomamatu. Kui sa ise ei ole tööstuses sees, siis sa muidugi ei näe seda. Tavapublikuni jõuab ainult uudis, et üks film on jälle festivalile jõudnud. Aga seal taga on tegelikult tohutu töö, et üks teos suudaks kõigi teiste seast silma paista.

 

Oma produktsioonifirma asutamine on suur otsus. Kuidas sündis AAA Creative? Eesti animamaastikul on ju kaua aega domineerinud Joonis- ja Nukufilm, neile on lisandunud „Vanamehe” seeriaga tuntuks saanud BOP stuudio ja kommertslikuma suunaga A-Film. Kas nägid nende vahel mingit tühimikku, mida täita?

Alguses tahtsin ma jätkata just leviga. Seni olen levitanud enda toodetud filme, kuid väga palju tuleb ka pakkumisi muude filmide levitamiseks. Hetkel ma ei ole veel seda laienemist ette võtnud, kuid tulevikus kindlasti.

Eesti animatsiooni kontekstis torkas silma, et meie autorianimatsioon on tihti sünge ja raskepärane. AAA Creative’i produktsioonid on küll sürrealistlikud, aga kergemas tonaalsuses, lõbusad ja publikule lihtsamini ligipääsetavad, samas ikkagi mingi olulise sõnumiga. See on dünaamika, mida ma otsin. Seni on juhtunud, et olen koostööd teinud just noorema põlvkonna režissööridega, aga see ei ole kindlasti mingi reegel. Pigem lähtun käekirjast ja stilistikast.

 

Jah, mõeldes sinu toodetud filmidele, siis esimesena tulevadki silme ette säravad, popilikud värvid ja hoogne liikumine. Samas ei ole te ka eesti autorianimatsiooni traditsioonidest täiesti lahti öelnud — sürrealism, must huumor ning sõnatu lugu on neilegi filmidele omased.

Jah, aga ma otsin alati uusi mõtteid, mida katsetada. Praegu on meil fookuses täispika animatsiooni tootmine, aga tulevikus tahaksin mõne dialoogiga lühifilmi teha.

 

Räägimegi pisut AAA Creative’i täispika filmi projektist. See on eesti animamaastikul mitmeti pretsedenditu ettevõtmine. Seni teame eelkõige „Lotte” täispikki animatsioone ja A-filmi toodangut, mis põhineb enamasti juba tuntud ja armastatud lastekirjanduse teostel — seal on palju laulmist ja dialooge ning disneylik animatsioon. Aga nüüd on Sander Joonel töös täispikk autorifilm, mis juba oma visuaalilt erineb vägagi kinopublikule tuttavatest näidetest. Kas publik on selleks valmis?

Publik on selleks kindlasti valmis! See tuleb komöödia. Kõik Sandri filmid on naljakad. Hetkel saan ma reeta nii palju, et me vaatleme seal maailma kajakate perspektiivist. Ja nii palju, kui me oleme seda ideed inimestega põrgatanud, tuleb kõigil sellega seoses mõni oma lugu meelde. Igaühel on kajakatega mingi kokkupuude. Nii et mina näen seal suurt publikuni jõudmise võimalust,  nii ainese kui huumori läbi.

Täispikk indie-animatsioon on maailmas praegu populaarne. Igal suuremal animafestivalil, Cannes’ist Berlinaleni, on kavas mõni täispikk indie-animafilm. Sageli koguni võistlusprogrammis. Nii et tasub seda momenti ära kasutada.

Muidugi võib terve elu ainult lühifilme teha. Iga lühifilm on ju erinev. Aga mulle meeldib, kui autoritel on ambitsiooni proovida midagi uut ja teistsugust. Nii et mina olen kahe käega selle filmiprojekti poolt ja hetkel me arendamegi seda CEE Workshopis, mis on aastane arendusprogramm.

Eks see energia käi muidugi üles-alla. Kui on workshop’i-nädalad, siis tuleb palju energiat ja julgustust teistelt, mis annab mullegi hoogu juurde. Aga kui rahastust veel ei ole ja ideed on harali, on jällegi kohati raske asjaga edasi minna.

 

Selles valemis on veel palju muutujaid, aga mis võiks olla optimistlik daatum, mil publik Sander Joone täispikka filmi näha saab?

2026!

 

See valmib siis kiiremini kui EKA tudengi lõputöö! (Naerame.)

Üks isiklikumat laadi küsimus ka. Olete Sander Joonega partnerid ka eraelus. Kas produtsendi ja režissööri suhe ning kooselu toetavad teineteist või on mõnikord keeruline nende vahele piiri tõmmata?

Koostöö on nii tööelus kui suhtes oluline. Me oleme mõlemad korralikud töönarkomaanid, mõtleme tööasjade peale väga palju ja põrgatame ideid. Mul tekib stress pigem siis, kui tunnen, et ma ei ole piisavalt töötanud. See mõttelaad on meil mõlemal.

 

Nii palju kui ma sind tean sa alati pakatad energiast. Mis su saladus on? Mis sind käivitab?

Ma arvan, et ma olengi päris energiline inimene. Unistused ja ambitsioonid on muidugi väga olulised, et oleks millegi poole pürgida. Kui sihti ees ei ole, on keeruline ka energiat leida. Lisaks olen palju õues. Mul on üsna paindlik töögraafik ja kui päike paistab, siis ma teengi näiteks keset päeva jalutuskäigu. Ma pole kunagi olnud sportlik inimene, aga kui me olime „Sierraga” maailmaturneel, oli tempo kohutav, harjumused läksid väga ebatervislikuks ning siis ma hakkasin trenni tegema. Isegi hotellides ja välismaal. See on küll väga klišeelik soovitus, aga see tõesti aitas.

 

Asutasid AAA Creative’i ühenaisefirmana, kuid see on väga kiiresti kasvanud ja pildile jõudnud. Milline võiks olla sinu firma tulevik? Mainisid, et tahaksid ka teiste tehtud projekte levitada, aga kas sul on näiteks plaanis ka töötajaskonda suurendada või muid valdkondi kaasata?

Jaa, ma tahaksin väga meeskonda laiendada! Produktsiooniassistenti oleks väga vaja. See aitaks mul keskenduda uutele ideedele ja väiksemaid kohustusi delegeerida. Tahaksin ka panna tugevatest rahvusvahelistest lühifilmidest kokku kassetid, mida kinolevis näidata.

Üks mõte, mis mul tekkis Edmund Jansonsiga vesteldes, on veel ka Balti riikide viimaste aastate edukamate lühifilmide kassett kokku panna. See võiks olla miski, mis selles regioonis tähelepanu püüab.

Ja kuna AAA Creative’il on nüüd kolm filmi valminud, siis tahaksin neile ühislinastusi korraldada.

 

Nii et kui mõni noor, filmitööstusest huvitunud inimene loeb seda inter­vjuud, siis võib ta sulle praktikasooviga kirjutada?

Absoluutselt.

 

Sinult on palju küsitud filmide levi ja nähtavuse kohta, aga kuidas projektide levitamise kõrval ka autoreid hoida? Kunstivaldkonnas on palju räägitud puudulikust sotsiaalkindlustusest ja projektipõhise töö poolt peale sunnitud produktiivsusest, mis võib kiiresti viia läbipõlemiseni. Need mured kummitavad ju ka animavaldkonda. Kuidas autorianimatsiooni tegijana Eestis ellu jääda?

Olen selle peale mõelnud ja mu brutaalselt aus vastus oleks, et sa ei jäägi animaautorina Eestis ellu, kui sul ei ole rahvusvahelist edu. See puudutab ka teisi filmitegijaid. Su peamine sissetulek tuleb just välismaalt. Mind produtsendina huvitabki, kuidas nende lühikeste filmidega päriselt raha teenida, et firmana majanduslikult jätkusuutlik olla. See on väga keeruline küsimus.

Olen väga tänulik, et meil Eestis on üldse võimalik filmide tootmiseks riigilt raha taotleda. See on suur privileeg. Aga isegi kui sa toetuse saad, katab see ainult produktsiooniperioodi … heal juhul! (Naerab.) Aga mis saab pärast? Ma tean, et kultuurivaldkonnal on omad eripärad, aga mind firmajuhina ikkagi huvitab, kuidas majanduslikult jätkusuutlik olla. Kui sa veedad ikkagi aasta aega, tehes midagi suurt, aga pärast ei teeni sellega midagi tagasi, siis see ju ei toimi. See ei peaks olema mingi kallis hobi, vaid töö, mida saab power’iga teha.

 

Jah, enamik animarežissööre teeb ju vahepeal siiski mingeid loomingulisi kommertsprojekte. Eestis on muidugi üksikud autorid, kes suudavad teha ühe filmi teise järel, aga see tähendab, et nad saavad kogu aeg toetusi, ning projektid on sellise tempo juures paratamatult kõikuva kvaliteediga.

Jah, ma saan ju ka produtsendina erinevaid pakkumisi, aga ma ei võta neid kõiki vastu. Ma pigem pankrotistaks oma firma, kui et võtaks vastu projekti, millesse ma ei usu.

 

Kõige raskem ongi ilmselt värsketel lõpetanutel, näiteks EKA animaosakonna lõpetanutel, kellel tekib tühik tööelu ja kooli vahel. Kuidas eesti animatsiooni järelkasvu julgustada ja uusi autoreid filmivaldkonda tuua?

Mina ei ole nimedes kinni, väga hea on mõne värske autoriga koostööd teha. Muidugi peaks neil juba mingi portfoolio olemas olema. Uute inimestega koostöö tegemine on siiski alati ka pisut riskantne. Hea oleks töötada kellegagi, kes on olnud näiteks mõne minu projekti juures animaator, et meil oleks varasem koostöökogemus. Selle jooksul me saame teada, kas üldse sobime kokku. On ju täiesti loomulik, et kõigiga koostöö ei suju. Kui sa oled olnud erinevates rollides, teeb see sinust parema režissööri, sest sa oled ise samuti kellegi heaks töötanud.

Kõik autorid, kellega mul on olnud koostöö, on teinud ka kommertsanimatsiooni. Ja Sander on ka intervjuudes maininud, et see kogemus on teda väga palju aidanud. Mulle tundub see isegi pisut arrogantne mõtlemine, et keegi on ainult filmirežissöör.

„Sierra”, 2022. Režissöör Sander Joon.

Kus on AAA Creative sinu nägemuses viie aasta pärast? Mis võiks olla üks boksipeatus pikal teel?

Ma sooviksin teha filme, mis jõuavad suure publikuni. Loodan, et viie aasta pärast on meil juba kirjas kaks täispikka animafilmi. Ja muidugi mõni unelmatefestival… Eks neid ole juba olnud ka, aga tahaks veel mõnda püüda. Ja ma sooviksin, et viie aasta pärast oleks meil kergem rahastust leida ja paremad Ameerika kontaktid, kellega koostööd teha. Nii väikeses riigis nagu Eesti sa pead lihtsalt kuidagi välja murdma. See väljamurdmine on mulle ääretult tähtis. Iga projekt, mille ma ette võtan, võiks sellele visioonile kaasa aidata.

 

Nii et pikemate formaatide ja suuremate saalide poole! Mis sind lähiajal ees ootab?

Ma tegelen Martinuse [animarežissöör Martinus Daane Klemet] äsja valminud lühifilmi „Yummy” leviplaani koostamise ja esilinastuse kinnitamisega. Lisaks valmistume Annecyks, kuhu läheme juuni alguses ja kus toimuvad kohtumised erinevate koostööpartneritega.

 

Mis on sinu kui produtsendi senine suurim eduelamus, mis sind täiuslikult õnnelikuks tegi?

See oli Los Angeleses. Me sõitsime Mulholland Drive’il, aga tegime vale pöörde ja jõudsime LA kuulsaima vaatekohani, kust näeb kogu linnapanoraami ja neid lõputuid tulesid. See oli „Sierra” Oscari-kampaania ajal. Neid tulesid vaadates ma mõtlesin, et vau, uskumatu, et üks lühifilm võib sind viia nii kaugele! Sa pead uskuma, et kõik on võimalik, muidu jäädki lihtsalt diivanile konutama. On vaja suuri unistusi.

 

Vestelnud AVE TAAVET