ÜMARLAUD „EESTI FILMITEADUSE TULEVIKUVISIOON(ID)”

Juuni, 2024

Eesti filmiteadust on aastaid vaevanud akadeemilise järelkasvu puudus, alarahastatus ja teadlikkuse vähesus valdkonnas tehtavast. Sellega seoses toimus 12. aprillil Tallinna Ülikoolis Eesti humanitaarteaduste konverentsi raames ümarlaud „Eesti filmiteaduse tulevikuvisioon(id)”, mille eesmärgiks oli arutada, kuidas võiks sellest olukorrast edasi liikuda. Laua ümber olid vestlemas nii alustavad kui ka kogenud teadlased, püüdes ühiselt kaardistada eesti filmiteaduse hetkeolukorda ja leida lahendusi tulevikuks. Arutlusele tulid mitmed olulised teemad, mis siinset filmiteaduse arengut siiani on pidurdanud. Ühelt poolt puudutavad need n-ö olmemuresid, nagu näiteks erinevad teadusbürokraatiaga seotud takistused, probleemid publitseerimisega või puudulik institutsionaalne baas. Teiselt poolt jõuti ka sügavamate arutlusteni, mis näevad valdkonna kiratsemise juurpõhjusi nõukogudeaegses kultuurikatkestuses. Tõdeti ka, et eesti filmipärand on endiselt suures osas läbi uurimata, mis tähendab, et varasemast rohkem tuleks suunata ressursse just pärandi uurimisele.

Vestluses osalesid Teet Teinemaa, Elen Lotman ja Hanna Aunin Tallinna Ülikoolist, Sten Kauber Filmimuuseumist, Eva Näripea Filmiarhiivist ja Kat­re Pärn Tartu Ülikoolist. Jutuajamist modereeris Teisi Ligi.

Osalejad vestlusringis „Eesti filmiteaduse tulevikuvisioon(id)”. Vasakult: Eva Näripea, Katre Pärn, Hanna Aunin, Teisi Ligi, Teet Teinemaa, Elen Lotman ja Sten Kauber. Piret Räni foto

Teisi Ligi (T. L.): Missugune on teie ettekujutus filmiteadusest? Tihtipeale tundub, et erinevad osapooled saavad erinevalt aru, mis filmiteadus on ja milleks seda vaja läheb.

Hanna Aunin (H. A.): Mis on filmiteadus? See on süvenenud ja põhjalik lähenemine filmile ning filmiga seotud probleemidele ja mõjudele teoreetilisest, ajaloolisest või kriitilisest vaatenurgast. Filmiteadus peaks kindlasti avardama lugeja teadmisi filmist, rohkem kui pelgalt aitama otsustada, kas film on õnnestunud või kas seda tasub vaadata.

Katre Pärn (K. P.): Mina arvan, et see ei ole lihtsasti defineeritav. Kõigepealt, kas me räägime filmiteadusest või filmiuuringutest? Klassikalises mõttes filmiteadus, kui seda modelleerida kunstiteaduse järgi, koosneb filmiajaloost, filmiteooriast ja filmikriitikast. Viimane neist ei ole muidugi arvustamine ajakirjanduslikus mõttes, vaid akadeemiline üksikfilmide analüüs. Need kolm moodustavadki põhilised filmiteaduse ehituskivid. Filmiuuringute puhul on aga tüüpiliselt tegu pigem interdistsiplinaarse uurimisväljaga, kus sellest vanast kihilisest mudelist enam nii väga ei lähtuta, vaid uuritakse filmi erinevatest külgedest, ajaloo, sotsiaalsete ja muude küsimuste lõikes. Üheks küsimuseks võikski praegu olla, millises suunas peaks eesti filmiteadus üldse liikuma, kui tahta seda kuidagi süsteemsel kujul üles ehitada.

Eva Näripea (E. N.): Mina ei oska seda nii selgelt kaheks jagada, sest ingliskeelses maailmas on kasutusel üks mõiste, film studies, mida võib tõlkida nii filmiteaduseks kui ka filmiuuringuteks. Mina ise räägiksin pigem filmiteadusest, mis minu meelest hõlmab absoluutselt kõike, mida filmiga seoses saab teaduslikult uurida. Selle alla käib nii representatsiooni, tööstuse, autori intentsiooni kui ka näiteks publiku uurimine. Mulle väga meeldib Robert Stami raamat „Filmiteooria. Sissejuhatus” (2011), milles ta ütleb, et talle on sümpaatne teatav teoreetiline kubism — mulle endale ka. Ma arvan, et seda võiks laiendada ka muudele vaatenurkadele ja uurimisküsimustele. Iga vaatenurk avab midagi sellist, mida teisest vaatenurgast ei ole võimalik avada, ja mida rohkem erinevaid külgi, seda parem on meie üldine arusaam filmikultuurist.

Teet Teinemaa (T. T.): Ma olen pluralismi osas nõus. Samas, ka kasu ja väärtus on tegelikult olulised teemad. Kusagil on alati muidugi piir, sest ka teadlased peavad oma uurimises vabad olema. Selleks, et seda vabadust anda, on meil loodud tenuurisüsteemid. Pluralismi või kihilisuse kadumine tuleb aga sellest, et aja jooksul saadi aru, et varasem life of the mind ja ainult teadusele pühendumine ei ole tänapäeva ühiskonnas enam jätkusuutlik ega pruugi tingimata kasu ega lisandväärtust tuua. Peaksime hoopis küsima, mis see teadus üldse on, kas see on populariseerimine, kas film on toode või film on kultuur. Teadusasutused püüavad filmi näidata kultuurina, mistõttu kasu või lisandväärtus on lihtsalt pikema viivitusega. Tallinna Ülikoolis on näiteks magistriastmes filmiteaduse õpe¹ — ühena kolmest, aga see on olemas. Seega on meil regulaarne filmiharidus tagatud, küll Humanitaarteaduste Instituudis, aga see pole probleem. Ma arvan, et üheks arengusuunaks olekski praktikute ja teoreetikute vahelise kunstliku barjääri kaotamine. Elen Lotman on siinkohal heaks näiteks praktilise teooria ja teoreetilise praktika ühendamisest. Näiteks Inglismaal, kus mina õppisin, on praktika ja teooria algusest peale lahus olnud, aga ma arvan, et Eestis oleme me need loov­uurimuse puhul ühendanud.

Elen Lotman (E. L.): Olles ise filmitegija, esindan ma siin tõesti praktiku vaatenurka ja kõik teadusehõnguline, mida ma teen, on muu kõrvalt hobi korras tehtud. Kuna me juba rääkisime loovuuringute suunast, siis mainin, et tegelikult on olemas ka eesti loov­uurimuse raamlepe, mis on Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) vaheline lepe, mis peaks aitama teoreetilist loovuurimuslikku suunda sõnastada. See võiks aidata tõsta loovuurimuse tõsiseltvõetavust uuringusuunana. Näiteks kui ma alles alustasin uurijana, sattusin vahel esinema konverentsidel, kus olid väga huvitavate andmekorpustega ettekanded, aga nende tööde järeldused olid minu jaoks täiesti hämmastavad. Kui nad oleksid kas või üheainsa filmitegija korrakski kutsunud enda kohta käivat uuringut üle vaatama, oleksid need järeldused olnud palju asjakohasemad.

Teise näitena võin tuua ühe Hollandi uurimisrühma, kes oli teinud väga põneva andmekorpuse. Nad olid kodeerinud üle 900 filmi plaani suuruste järgi ja nende töö järelduseks oli, et nendes filmides on palju suuri plaane. Kui filmitegija käest küsida, siis suur plaan on lihtsalt üks töövahend, millega me töötame. Küsimus pole, et  kas ma teen suure plaani, vaid millise suure plaani ma teen: kuidas seal valgus on, kas kaamera liigub samal ajal, milline on pilgu suund. See järeldus oli minu jaoks umbes sama, nagu keegi oleks teinud tekstianalüüsi ja leidnud, et tekstis on palju vokaale. Seetõttu mulle tundubki, et sageli on sellistest uurimustest just filmitegijate hääl puudu.

Ükskord sattusin näiteks sellisesse olukorda, kus minu ettekande küsimuste ja vastuste voorus võttis sõna ka David Bordwell ja ütles, et tal on nii huvitav kuulata, kuna talle ei ole varem pähegi tulnud, et filmitegijatel võib olla mingi mõte selle taga, mida nad teevad. Seetõttu tundub mulle, et Eesti-suguses riigis, kui me räägime eesti filmi uurimisest, peaksid filmitegijad olema sellesse uurimistegevusse kaasatud. Küll aga olen ma nõus sellega, et filmikoolist ei tule just kuigi sageli filmiuurijaid. Jüri Sillart oli seisukohal, et filmikoolist võiks tulla ka tulevaste filmiinstitutsioonide töötajaid, tulevasi filmiuurijaid. Ent on üks asi, millega me silmitsi seisame — väga paljud, kes tulevad filmikooli, ei oska eesti keeles tegelikult korralikult kirjutada. Esimese aasta jooksul me tihtipeale püüame lahendada põhihariduse probleeme. Lisaks hakkavad tudengid väga ruttu filme tegema, aga oskus ennast sõnaliselt korrektselt väljendada ei ole miski, mis filmi tehes väga areneks.

Sten Kauber  (S. K.): Kui rääkida filmiteadusest, siis mulle meeldib Eva mitmekülgne ja lai käsitluslaad. Just see viis vaadata filmiteadust kui katusmõistet, mis hõlmab erinevaid lähenemisi: film kui tekst, kui tööstus, kui kultuurikogemus või -praktika. Samas, mul on alati olnud raske näha ennast filmiteadlasena, juba kas või selle tõttu, et minu uurimistöö paigutub publiku- ja tootmisuuringute vahepeale ja kui ma otsin väljaannet oma artiklite avaldamiseks, siis klassikalised filmiuuringute ajakirjad ei taha kuuldagi sellest, et ma uurin filmitööstust ja nende kogemust või auditooriumi kogemust.

T. T.: Kiire repliigina ütlen, et eesti filmipärand on tegelikult läbi uurimata ja sellega, ma arvan, oleme me kõik siin nõus. Need, kes tegutsevad n-ö teadusmaailmas, peavad avaldama, ja nad peavad avaldama Eesti Teadus­infosüsteemi (ETIS) kategoorias 1.1.² Kui sa aga satud konverentsil samasse paneeli kommunikatsiooniuurijaga, siis saad aru, kui erinevas maailmas ja kui erineva diskursuse raames te olete harjunud suhtlema ja kui väike ühisosa teil tegelikult on.³ Teine probleem on see, et eesti filmide uurimisega ei pääse kuidagi rahvusvahelistesse filmiuuringute ajakirjadesse. Suuremad ja tuntumad nendest on kõik loodud 1970-ndatel ja nad on väga etableerunud. Kui nüüd mõelda, et selline ajakiri ilmub üldjuhul ainult neli korda aastas ja ühes numbris on ainult kuus artiklit, ja kui kõrvutada seda sellega, kui palju on Ameerika või Ühendkuningriikide ülikoolides kõrgetasemelisi filmiuurimise osakondi, siis on arusaadav, miks konkurents avaldamiskohtadele on nii tihe. Kui me just ei taha ise põlve otsas ajakirja teha, et ETISe maailmas kaasa lüüa, siis peamegi paigutama ennast pigem Balti uuringute või muude kitsamate teemade alla. Eva on näiteks märkimisväärse töö ära teinud ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi juures, mistõttu mõned 1.1 kategooria väljaanded meil õnneks on, kus saab just nimelt eesti filmi uuringuid avaldada — EKA teadusajakirja kõrval näiteks ka Methis ja Baltic Screen Media Review.

K. P.: Laiem vaade filmiteadusele ongi ju see, et on retseptsiooniuuringute ajakirjad, on visuaalkultuuri ajakirjad, semiootikal on mitmeid ajakirju — kõik sõltub sellest, mis perspektiivist sa oma uurimisobjektile lähenema hakkad. Ma leian, et publitseerimine ei ole teadlaseks olemise juures suurim probleem. Enamasti on küsimus pigem selles, et kus on see taustsüsteem, mis üldse võimaldaks meil uurida ja filmiteadusega tegelda.

T. T.: Ma ei arvagi, et me ei leia oma publikatsioonidele kohta. Samas, kui sa vaatad neid teadusajakirju, mis filmiuuringute all kvalifitseeruvad ETISe kategooriana 1.1, siis on seal näiteks Screen ja Film Quarterly, kus mina oma eluajal ei näe eestlast eesti filmist kirjutamas. Samuti näiteks Edinburgh University Press ja teised põhilised häälekandjad — me ei ole nende väärt kirjastuste nimekirjas.

E. N.: See illustreerib hästi seda, kuidas eesti teadusbürokraatia ise takistab teatavate distsipliinide arengut.

K. P.: Üks, mis siin arutelus esile kerkis, on teatav variatsioonide võimalus, olenevalt sellest, kelle vaatepunktist me filmiteadust teeme. Eelnevalt mainiti praktiku vaatenurka, millel on oma spetsiifika, sest see puudutab sellise teaduse loomist, mis on praktikutele endile kasulik, mis aitaks filme teha. Ent filmiteadlased ei ole enamasti praktikud, ja kui sa uurid, kuidas filme on tehtud, ning annad tagasisidet, siis see on alati midagi teistsugust kui autoetnograafiline uurimus, mis tuleb praktikult. Teiselt poolt jällegi, sa pead tegema midagi, mis on suunatud vaatajale ja mis annaks talle mingisugust informatsiooni, aga vaatajat ei pruugi huvitada praktiku perspektiiv. Samuti tahab kultuur veel kolmandat ja teistsugust filmiteadust, mis omakorda ei pruugi huvitada ei praktikut ega vaatajat.

Siin tekibki küsimus, kuidas need dominandid paika panna. Piiratud ressursside kontekstis me ootame teaduselt sageli kas midagi hästi praktilist või hästi ajatut. Seega, kas me peaksime hakkama seda ajaloolist korpust läbi uurima või peaksime uurima pigem seda, mida oleks vaja publiku mõistmiseks või hoopis filmi tegemise paremaks mõistmiseks? Need on valdkonnad, mille vahel on keeruline valida.

E. N.: Mina ütleksin, et kõike oleks vaja. Mida vähem on kunstlikke piiravaid faktoreid, nagu näiteks ETIS, seda suurem kasu on sellest valdkonnale. Mina töötan praegu Filmiarhiivis, mis on osa Rahvusarhiivist, kus ollakse ajalooteaduses väga heal tasemel. Minu eesmärk on algusest peale olnud see, et saaks luua meie arhiivi ka filmiteadusele oma koha, sest ajalooliselt oli arhiiv nõukogude ajal teadusasutus. Kuid siin on taas üks täiesti absurdne takistus — tänases teadussüsteemis ei ole arhiiv enam teadusasutus, mistõttu tal puudub ligipääs teadusrahastusele. Uurijal, kes tuleb väljastpoolt, on küll lihtne arhiivi pöörduda, kuid tal on alati ka mingi oma huvi. Tõsi on see, et arhiivil endal on samuti omad huvid, kuna meie näeme lähedalt, kus on meie kogudes uurimist vajavad lüngad. Me võime suunata inimesi, aga me ei saa väljastpoolt tulijale mitte kunagi ette kirjutada, mida ta arhiivis uuri­ma peaks.

S. K.: Ajaloomuuseum, mille alla filmimuuseum kuulub, ei ole samuti teadusasutus, kuid tulevikus tahetakse liikuda sinnapoole.

K. P.: Selles arutelus tuleb hästi esile meie peamine probleem — kuna sellist keskset institutsiooni või üksust, olgu see siis teadusuurijate selts või midagi muud, ei ole, siis ei ole ka kedagi, kes tegelikult seisaks selle eest, et asjad muutuksid. Ma arvan, et Eesti Filmi Instituudi (EFI) puhul on filmiteadus jäänud tagaplaanile just seetõttu, et pole kedagi, kes konkreetsemalt tegeleks filmiteaduse toetamisega. Infrastruktuuri ülesehitamine on üsna suur pingutus, aga kui see paigas ei ole, siis tulevadki sellised veidrad komistuskivid, kus sa ei saa midagi teha, sest ETISes puuduvad vastavad kategooriad. Paraku ei saa seda ära teha hobi korras või osalise koormusega töötades.

T. L.: Mis see lahendus siis oleks ja milline see institutsioon oleks, mis võiks filmiteaduse eest seista? Näiteks filmiajakirjanikel on oma liit, lisaks on erinevad erialaliidud. Kas peaksime tegema filmiteadlastele oma seltsi?

E. N.: Kui kuskilt alustada, siis see on tegelikult selleks kõige lihtsam viis. Näiteks kui mõelda juba olemas olevatele asjadele, siis 2014. aastal alustasime Maria Mangi initsiatiivil iga-aastase Läänemeremaade filmiajaloo konverentsiga. Paari aastaga hakkas see meil üle jõu käima. Õnneks tulid appi aktiivsed kolleegid Lätist ja Leedust ja me muutsime selle rändkonverentsiks — sel aastal toimub see Riias, eelmisel aastal oli Vilniuses ja järgmisel aastal on jälle Tallinnas. Konverentsi nimetus sai pandud soovist eemalduda Ida-Euroopa kuvandist ja vaadelda pigem Läänemeremaade filmiajalugu, aga juba eelmisel aastal Vilniuses hakkasime sellest regionaalsest piiratusest täiesti teadlikult eemalduma, kaasates esinejaid ka Türgist ja Ukrainast. Võib-olla tasukski mõelda sellele, kuidas olemasolevaid algatusi kokku panna; see aitaks nii meid kui ka edendaks valdkonda.

Paneeldiskussioon filmipärandi kättesaadavusest VII Läänemeremaade filmiajaloo konverentsil Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis 2022. aasta
juunis. Fotol vasakult: Eva Näripea (Filmiarhiivist), Adelheid Heftberger (Bundes­archivi filmiarhiivist), Thomas Christensen (Taani filmiinstituudist) ja Mikko Kuutti (Soome Rahvuslikust Audiovisuaalsete Kunstide Instituudist). Jarmo Nageli foto

T. T.: Meil on Baltic Screen Media Review’ga sama asi, et oleme seal mõistnud seda Balti või Läänemerd üsna laialt, kuna puhast balti fookust ongi teadusmaastikul raske hoida. Selleks, et need ajakirjad oleksid kategooriast 1.1 ja et oleks lihtsam kaastöid saada, selleks peab olema hea tsiteerimisnäitaja. Samas jällegi, kui uurida balti filmi, mida uurib piiratud arv inimesi, ja kui teadlikult ei hakka üksteist tsiteerima, siis kujunebki olukord, et uuritakse tegelikult nišivaldkonda. Mulle tundub, et Tallinna Ülikoolis on filmiteaduse osas mõned sammud tagasi astutud, sest kunagi oli BFMi stsenaristika õppes filmiteadus mingi rakukesena olemas. Teine näide on EKA ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi tasuline kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteooria magistriõppekava (LVF), mille kõrvale on nüüd loodud tasuta nüüdiskultuuri magistriõppekava. Kuna viimase raames saab ka mingil määral filmiga tegelda, siis LVFi õppekavale enam eestlasi väga ei tule. Neil on palju vähem motivatsiooni seal olla ja maksta, kui kõrval on võimalus neidsamu aineid võtta, kuigi muidugi mitte nii kontsentreeritult.

T. L.: See, et eesti õppurid enam LVFi õppekavale kõrge õppemaksu pärast ei lähe, vaid valivad tasuta alternatiivi, toob minu arvates esile ka olulise küsimuse enda klassifitseerimise ja määratlemise kohta, kuna see alternatiiv ei keskendu enam filmiteooriale. Sellega seoses küsiksin, milline on üldse meil filmiteadlase trajektoor. Näiteks kui sa räägid ajaloolasega, siis ajaloolane tuleb bakalaureuseõppesse, õpib ajalugu, läheb magistrantuuri ja seejärel doktorantuuri õppima ikka ajalugu, defineerides end läbivalt ajaloolasena. Filmiteadlasel on see palju keerulisem, kuna eesti filmiteadus on väga interdistsiplinaarne. Eva on näiteks hariduselt kunstiteadlane, Katre on semiootik, Elen filmitegija ja Hanna tegeleb mälu uuringutega.

H. A.: Mina tegin oma magistrikraadi just selsamal kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteooria õppekaval, mis andis mulle ka teatava põhja ja kindlustunde, et minna doktorantuuri ja uurida just filmi. Filmiteooria suunaga õppekava valik oli mulle väga oluline, kuna andis vajalikud baasteadmised. Kuigi ma püüan enda praeguses teadustöös ühendada filmi- ja mälu-uurin­gud, ei pea ma ennast päris puhtakujuliseks filmiteadlaseks. Samas, see, et sa juba nii bakalaureuse kui magistri tasemel saad õppida filmianalüüsi, filmiteooriat ja filmiteadust, on oluline, et suuta hiljem filmi ka doktoritöö tasemel uurida. Kui küsida, kuidas aidata kaasa sellele, et tehtaks rohkem filmiteadusele keskendunud doktoritöid, siis arvan, et üks võimalus oleks filmiteaduspõhise õpetuse laiendamine rohkem kui ühe või kahe kursuse jagu. Mina tunnen küll, et magistriastmes filmiteooria õppimine andis mulle tugeva põhja.

K. P.: Ma arvan, üks asi, mis filmiteaduse valdkonda pärsib, on ikkagi see institutsionaalse toe puudumine, mistõttu kõik hakkavad jalgratast leiutama.  Küsimus polegi niivõrd rahastuses, vaid selles, et kui filmiteaduse või -teooria kursust mõnda aega õpetatakse, siis see teadmiste kogum sageli hajub, kuna juhendajad lähevad mujale ja uued tulijad alustavad jälle otsast peale. Tehakse uus kursus, mida mõnda aega õpetatakse, misjärel tuleb jälle uus inimene, kes uuesti töötab kogu selle materjali läbi. Seetõttu ei tule valdkonnas ka kvalitatiivset kasvu, kuna ei teki kriitilist massi pädevaid inimesi, kes oleksid võimelised õpetama ja juhendama.

Filmiajalugu on siinkohal hea näide: keegi töötab läbi mingisuguse korpuse ja siis need teadmised lähevad kaotsi, sest neid ei jõuta kirja panna. Seejärel tuleb uus inimene, kes hakkab uuesti filme läbi vaatama ja uuesti arhiivis töötama, ja ka tema ei jõua neid kirja panna. Siis tuleb juba järgmine põlvkond, kes vaatab, et mitte midagi ei ole uuritud. Teadmiste kadu on meil tegelikult meeletu. Filmiajalugu ongi eriti hea näide, sest inimesi, kes on sellega süvitsi tegelnud, on ju küll, aga neid teadmisi pole institutsionaalse süsteemi puudumise tõttu järgmisele põlvkonnale edasi antud. Süsteem on nukralt ebaefektiivne, tegijaid on mitmes mõttes palju, aga neist ei teki nähtavat jõudu.

Praktilises maailmas on vaja teatavat stabiilsust, et saaks pühenduda ja valitud valdkonnas töötada. Ka doktorantuur on tegelikult ainult neli aastat stabiilsust. Ma olen mõelnud, et Tartu Ülikooli kontekstis on see väga huvitav, sest võib-olla just stabiilsuse puudumise tõttu pole filmiteaduses tekkinud kriitilist massi õpetamiseks. Miks on välja kujunenud kirjanduse õppetoolid, aga film pole seda suutnud? Teater on ju samuti tugevasti esindatud. Ma ei ole institutsionaalset ajalugu kahjuks selle pilguga uurinud, et näha, mis on saanud filmile selleks komistuskiviks.

E. N.: Mul on selle kohta oma teooria, nimelt et see läheb kõik tagasi nõukogude või isegi veidi varasemasse aega. Siinkohal on oluline, et tootmine ja refleksioon toidavad teineteist. Eestis hakati filmide tootmist toetama alles 1930. aastate keskel. Kui see stabiilsus oleks kauem kestnud, oleksid asjad kujunenud tõenäoliselt teisiti. Kuid kultuurikatkestus oli Teise maailmasõja ajal peaaegu täielik. Siis toodi ka filmiga tegelevad inimesed meile mujalt sisse, mistõttu filmi tajuti väga selgelt teatava implantaadina. Lennart Meri muuseas kasutas seda sõna „implantaat”.

Lisaks olid 1960-ndate filmikriitikud, kes eesti filmidest kirjutasid, kõik kirjandusteaduse taustaga ja kuna sel ajal tehti palju ekraniseeringuid, siis raamat oli alati parem kui film. Neil ei olnud tööriistu, et vaadata filmi kui omaette teost. Seetõttu ei tekkinud eesti filmile nõukogude ajal kohalikku prestiiži kultuuriväljal ja see on paraku nii jäänudki. Tootmine ja reflek­sioon toidavad teineteist ja kui see omavaheline suhe ei tööta, on sellel väga kaugele ulatuvad tagajärjed.

K. P.: Kusjuures, vaidlen vastu selles mõttes, et kultuurisemiootilisest perspektiivist tundub mulle, et teadus ja kultuuripositsioon toidavad teineteist — kui ei ole teadust, kui ei ole valdkonna enesekirjeldust, siis ei teki ka kultuuripositsiooni. Keegi ei vaata kirjandust või teatrit selle pilguga, milliseid auhindu on võidetud, et kas see on ikka hea etendus. Kõik teavad, et see pole kõige olulisem asi maailmas, kuna see enesekirjeldus kultuuris tuleb muudest mehhanismidest.

E. N.: Aga seda enesekirjeldust ei ole ju tegelikult tekkinud.

K. P.: See on natuke nagu nõiaring, et meil ei ole tekkinud refleksiooni korpust. Kui peamine refleksioon on ajakirjanduslik arvustus, mida nimetatakse kriitikaks pigem selle vinguva tooni, mitte refleksiivse sügavuse tõttu, siis see pärsib tegelikult ka filmikunsti positsiooni kultuuriruumis. See on võib-olla üks nendest olulistest põhjustest, miks filmiteadust on vaja — et tõsta refleksiooni taset kultuuris.

E. N.: Teine asi on see, et me räägime küll teadusest ja kõrgharidusest, aga kuidas on filmiga laiemalt? Ma ei oska öelda, mida koolides tänapäeval õpetatakse, aga olen üsna kindel, et õpetatakse ikka ainult kirjandust, kunsti, muusikat.

E. L.: Kirjanduse all on üks valikkursus, aga filmiõppe laiem puudumine on tegelikult väga suur probleem.

E. N.: Küsimus ei piirdu ka ainult eesti filmiga. Selleks, et eesti filmi mingisugusessegi konteksti paigutada, peab tundma natuke rohkem kui ainult eesti filmi ajalugu. Üldajalugu ju õpetatakse ja kellelgi ei ole kahtlust, kas Kreeka ajalugu puudutab meid või mitte. Filmi puhul millegipärast tekib see küsimus. Iga meie film tuleks paigutada ikkagi laiemasse konteksti. Teine teema, mis võib küll kõlada natuke halvasti, on see, et kui kirjandus- ja teatriteadlasi „toodetakse” ning neil on rakendust, siis võib-olla on kontraproduktiivne küsida, mida hakkab Eesti ühiskond peale kõigi nende filmiteadlastega, kes igal aastal doktorikraadi saavad. Kuidas need kolm või neli inimest rakendust leiavad? Kuna audiovisuaalkultuur moodustab nii suure osa meid ümbritsevast maailmast, siis minu meelest võiks iga inimene, kes läheb ülikooli midagi õppima, saada kätte esmased tööriistad — sissejuhatus filmianalüüsi, sissejuhatus filmiteooriasse —, et neil oleks mingisugunegi baas. Kui ma selle mõtte kunagi välja pakkusin, siis toodi jällegi ette mingid suvalised institutsionaalsed põhjused, et miks seda ei ole võimalik teha.

T. L.: Tahaksin tõsta esile veel ühe teema, mida Katre juba põgusalt puudutas ja mis, nagu ma tean, on ka Elenile väga oluline — filmiteaduse lisamine rahvusteaduste alla. See on eesmärk, mis on kirjas ka EFI arengukavas aastateks 2021–2025. Alustaks võib-olla sellest, mis on üldse rahvusteadus?

S. K.: Mina vaataksin rahvusteadusi ühiskondliku väärtustamise vaatepunktist. See on miski, mida peetakse ühiskonnas oluliseks ning mida väärtustatakse erinevate meetmete ja toetustega. Rahvusteadus on valdkond, mis on tähtis meie eneseteadvuse ning mineviku, oleviku ja tuleviku mõtestamiseks, samuti identiteedi kujundamiseks.

E. L.: Ma haagiksin rahvusteaduse küsimusega ka juba eelnevalt mainitud alg- ja põhihariduse teema, kuna see on meie kõige katastroofilisem probleem. Arvestades seda, kui palju lapsed ja noored iga päev audiovisuaalset meediat tarbivad ja kui vähe on seda eestikeelsena saadaval, siis selleks hetkeks, kui me selle jutu siin lõpetame, on eesti keel juba välja surnud. Praegu räägivad 10-aastased lapsed pooleldi inglise keeles ja mitte sellepärast, et eesti keel ei oleks äge, vaid sellepärast, et kogu selle aja, mida nad ei veeda tunnis paberile kirjutades, veedavad nad liikuvaid pilte vaadates ja sealt kõlab ainult inglise keel. Eestikeelset sisu YouTube’is peaaegu ei ole.

David Vseviov on kirjeldanud seda olukorda etruskide näitel, öeldes, et präänik on palju hullem kui piits. Nõukogude ajal jäi eesti keel ellu, sest piits ähvardas seda. Praegu on see präänik, inglise keel, nii ahvatlev, et kümne aasta pärast tabab meid šokk, kui avastame, et ülikooli astuvad tudengid, kelle eesti keel on kehvem kui inglise keel. 

Mida ma sellega tahaksin rõhutada, on see, et film on audiovisuaalse keele jäämäe tipp, filmikeel on audiovisuaalse keele tipp. Kui me ei suuda viia seda sisse juba algharidusse, siis kogu haridussüsteem irdub sellest tegelikkusest, mida lapsed ja noored iga päev kogevad. Ühel hetkel peavad lapsed kirjutama mingis imelikus vanas keeles, mingi imeliku vana vahendiga. Need muutused on praegu eksponentsiaalsed — hetkel, kui me sellest aru saame, on need juba toimunud. Vähim, mida me saame teha, on öelda, et film on rahvusteadus ning et audiovisuaalne keel on kultuuri ja keele säilimiseks ülimalt oluline. Kui me seda ei suuda, siis me räägime varsti eestlastest nagu etruskitest — väga põnev väljasurnud uurimisobjekt.

Kuniks eesti keel ja kultuur veel elus on, võiks teha seda, mida teha annab. Rahvusteadusena määratlemisest veel samm edasi oleks mõelda filmiteaduse populariseerimisele. Tallinna Ülikool näiteks kuulub rahvusvahelisse filmikoolide allianssi nimega FilmEU. Selle all on mul üks väike pilootuurimisrühm, milles ma tegelen filmi uuri­misega kognitiivse neuroteaduse vahenditega. Kui paljude teaduste puhul soovitatakse populariseerimiseks teha videoklippe või -loenguid, siis film on minu arvates selline valdkond, millest ongi väga loogiline rääkida liikuva pildi abil. Mul oli üks kolleeg, kellel oli väga huvitav teooria audiovisuaalse keele ja konteineriloogika kohta. Ma olin lugenud tema artikleid, kus olid ka väga detailsed skeemid, aga ma ei saanud aru, mida ta kirjutab. Alles siis, kui ta tegi sellest teooriast kümneminutise videoessee, sain aru, mida ta tahtis öelda. Kõik oli selge, sest ta rääkis liikuvast pildist, kasutades selleks liikuvat pilti. Minu arvates on videoesseede formaat filmist rääkimise puhul olulisemgi kui kirjalik tekst. Loomulikult peame me avaldamise jaoks teksti tootma, kuid mingite asjade puhul tundub mulle, et videoessee formaat ei ole filmiteaduses enam ainult populariseerimise küsimus, vaid üldise arusaadavuse küsimus.

Peakorraldajad Elen Lotman ja Pia Tikka avamas teist Baltic NeuroCine konverentsi aprillis 2024 Tallinna Ülikoolis. Konverents oli osa Eleni juhitud loovuurimuslikust pilootprojektist, mis ühendab kognitiivse neuroteaduse ja filmiuuringud.
Tanel Meose foto

T. T.: Pärand on tihti tehniline ja see on ka põhjus, miks audiovisuaalseid esseesid varem ei ole esitatud. 1960-ndate ja 70-ndate filmikriitikat või -teadust lugedes kohtab sageli, et uurija ütleb, et tal oli haruldane võimalus film pausile panna ja põhjalikult kaadrit uurida. Nüüd saame kõik teha seda kas või telefoniga. Tehnilised võimalused on olemas ja need ei täida enam ainult illustreerivat rolli, vaid ongi argumendi osa. Newton näiteks huvitus ka optikast, kuid tema suurest pärandist võetakse ainult teatav osa ja öeldakse, et üksnes see on puhas teadus.

K. P.: BFMis lasin ma filmisemiootika loengu lõputöid teha ka audiovisuaalselt ja väga häid töid tuli. Kui sa pead hakkama näitlikustama ja otsima, muutub filmianalüüs ja teooriast mõtlemine teistsuguseks. Selles mõttes peakski filmianalüüsi ja audiovisuaalses keeles mõtlemise vahel olema suurem sünergia.

E. N.: Filmiarhiivis me muuseas mõtleme sellele, et hakata Arkaadrisse⁴ videoesseesid integreerima. Seega, väike üleskutse — kui teil valmivad videoesseed, mis on seotud mõne konkreetse filmiga mis juba Arkaadris olemas on, siis võtke meiega ühendust, kasu on sellest mõlemal poolel.

E. L.: Ma mäletan, kuidas ma oma doktoritöös maadlesin Tallinna Ülikooli vormistusreeglitega, mis nõuavad, et kõik fotod peavad olema töö lõpus lisades. Minu jaoks oleks sellise teksti lugemine ilma fotoillustratsioonideta mõttetu. Ideaalis peaks seal jooksma üldse video. Lõpuks tehti mulle erand ja ma sain pildifailid teksti sisse panna. Film on nimelt selline vorm, mille puhul ümbersõnastamine teeb asja oluliselt keerulisemaks, kui see muidu oleks.

K. P.: See on suurepärane näide meediumi ajaloolisest taagast. Fotosid tuli eraldi panna peamiselt trükitehnilistel põhjustel. Enam ei pea keegi nende trükitehniliste põhjustega tegelema, aga nõuded on jäänud püsima.  Nüüd, kümme aastat hiljem, võitled sa endiselt küsimusega, miks me niimoodi teeme, kui me enam ei trüki ega isegi prindi neid töid välja.

Minnes tagasi eelmise teema juurde: mulle tundub, et rahvusteadused on hea näide institutsionaalsest sattumuslikkusest. Rahvusteaduste kontseptsioon sündis Tartu Ülikoolis üsna praktilistel põhjustel, kuna seal ei olnud tol hetkel filmiteadlasi, kes oleksid saanud professuuri esindada. Kui sel hetkel oleksid Tartu Ülikoolis olnud need inimesed, oleks meil filmiteaduse professuur olemas. Seega, kuna meil ei ole filmiteadlasi, kellele seda professuuri anda, siis meil seda professuuri polegi. See on järjekordne näide sellest, kuidas me oleme filmiteadusega parajas nõiaringis: kuna alt ei kasva midagi peale, ei teki peal ka neid struktuure, mis seda alust toetaksid ja kasvataksid.

T. L.: Püüaks nüüd tasapisi ka tulevikku kiigata ja mõelda, kuidas me filmiteaduse tulevikku visandaksime. Elen mainis põgusalt FilmEUd. Võib-olla räägikski veidi sellest filmikoolide alliansist. Kas FilmEU võiks olla samm tulevikku? On see miski, mis võiks ka eesti filmiteadusele midagi pakkuda?

T. T. Elen mainis, et Tallinna Ülikool kuulub Euroopa ülikoolide allianssi, mis on ülikoolide võimalus koonduda. Ma ei tea, kuidas on lood EKA ja EMTAga, aga Tartu Ülikool kuulub ka oma allianssi. FilmEU eesmärgiks on koostöö ja see, et partnerülikoolid jagaksid omavahel ressursse. Lihtne näide: kui sa oled filmitegija või filmiüliõpilane ja lähed Belgiasse, kus sul on partnerkool, siis sa ei pea oma kaamerat ja filmitehnikat kaasa vedama. Saad Eestis juba eelnevalt andmebaasi kaudu tutvuda, millist varustust neil on, ja broneerida vajaliku tehnika juba enne kohale jõudmist. See on miski, mida ülikoolid varem naljalt ei teinud. Nüüd kuuluvad liidus olemise juurde ka inimressursid, täiendõpe, koolitused, pedagoogika ja innovatsioon. Mina loodan küll, et see on kõrgharidust demokratiseeriv meede, kuna liidus on ka rahvaülikoolid ja tehnikumid. See ei tähenda teaduse elitaarse nõudlikkuse kadumist, vaid just selle laienemist ja uurimismeetodite avardumist.

E. L.: Ma veidi lisan selle filmikoolide liidu kohta. Umbes viis-kuus või veidi rohkem aastat tagasi otsustas Euroopa Komisjon, et Euroopa ülikoolide seis on kehv, sest need on killustunud, ja selleks, et Euroopa suudaks Ameerikale ja Hiinale vastu seista, tuleks Euroopa killustunud haridusmaastik ühendada. Kuid Euroopa Komisjonil pole hoobasid, millega kunstlikult midagi kokku viia, seda saab teha ainult liikmesriikide seadusandluse tasandil. Ainus viis, kuidas Euroopa Komisjon seda teha saab, on raha andes. Nad otsustasid siis, et hakkavad raha andma ülikoolide allianssidele, nii et ülikoolid üle Euroopa saaksid moodustada liite, mida siis eelisrahastatakse. Mõte oli hea, aga juhtus see, et polnud läbi mõeldud, mille alusel alliansse luua. Tekkis kahte tüüpi alliansse: ühed, mis olid mõeldud üldiseks koostööks, nagu õppekavade arendus, ja teised, mis olid loodud lihtsalt loomise enese pärast. Näiteks esimeses toetusvoorus oli üks allianss, kus olid koos ülikoolid, mis asusid mägedes. Nende üldalliansside häda on see, et kogu raha läheb bürokraatiasse. Arendatakse õppekavu, võetakse tööle palju inimesi, kes toodavad hulga tabeleid ja siis lahkuvad töölt. Esimeses ja teises rahastusvoorus paistis aga välja, et tugevamad olid need alliansid, kellel oli konkreetne temaatiline seos. Näiteks oli üks allianss, mis põhineb neuroteadustel, ja teine näide ongi FilmEU, mis ühendab erinevaid filmikoole. Euroopa Komisjon kuulutab välja uusi toetusvoore ning juba on ka näha, et alliansidesse kuuluvad ülikoolid on eelisrahastatud ja saanud ligipääsu päris paljudele rahastusvoorudele, millele allianssidesse mittekuuluvad ülikoolid ligi ei pääse.

Nüüd oleks hea küsida, kui palju see otseselt aitab eesti filmiteadust, eriti eestikeelset filmiteadust. Sellel peab kindlasti siitpoolt silma peal hoidma, sest rahvusvahelistumisel on paratamatult nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Kindlasti aitab see kaasa sellele, et suurem osa asju kirjutatakse inglise keeles. Seda, et eesti keel elaks edasi ja et meil oleks kõikidel haridusastmetel esindatud eestikeelne mõte, see allianss kindlasti ei soodusta. Küll aga soodustab ta ligipääsu grantidele ja ka sarnaselt mõtlevate ning sarnast teemat uurivate inimeste leidmist. Lisaks on seal mitmeid pisemate projektide rahastusvoore, kust on võimalik taotleda väiksemaid grante koostööks. Samuti korraldatakse n-ö matchmaking-üritusi, mida nalja pärast kutsutakse ka teadlaste Tinderiks, kus kõikide partnerkoolide teadlased tulevad kokku ja räägivad uurimisteemadest, mis neid huvitavad. See kõik aitab väga hästi akadeemilise üksinduse vastu, kuid eestikeelse filmiteaduse säilimise võitlust peame me ise siin omas keeles pidama.

K. P.: See on hea taustsüsteem just filmiajaloole, sest filmiajaloo osas on kuidagi õhku rippuma jäänud see ümberkirjutamise revolutsioon, mida Bordwell alustas, kui ta kritiseeris Ameerika-keskset Hollywoodi narratiivi. Kuna Euroopa on nii killustunud ja hajali, pole siinselt filmiteaduselt tulnud tugevat Euroopa-põhist vastunarratiivi. Mulle tundub, et see allianss pakuks head võimalust hakata koos Euroopa filmiajalugu ja selle narratiivi välja arendama.

T. T.: Kuigi eestikeelse filmiteaduse tegemist see tõesti ei soodusta, siis üks hea asi nende mahukate projektide juures on see, et mõned nooremad kolleegid võivad saada selle kaudu töökoormust ning seega ülikooli juurde jääda, seda küll teadusarenduse egiidi all. Võib-olla annab just see eesti filmiteadusele natuke jõudu juurde.

S. K.: Ma tahaksin tuua veel ühe näite FilmEU kohta. Mina olen samuti seotud ühe projektiga, mis kuulub n-ö FilmEU kosmosesse — CresCine, mis analüüsib väikeste filmitööstuste konkurentsivõimet ja kuidas seda tõsta. See on võimaldanud mul teha auditooriumiuuringuid just Eesti põhjal ja selle kaudu jõuab see teadmine ka eestikeelsete populaarteaduslike artikliteni. See aga on võimalik ainult tänu sellele, et ma saan neid andmeid koguda selle projekti alt.

T. T.: Ühest küljest pakuvad need projektid tõesti võimalust teatud palgaosale katet saada, kuid teisest küljest killustavad need inimest mitmel viisil. See ei tekita mitte bipolaarsust, vaid ma ei teagi mis sorti polaarsust — kümme protsenti siia, kümme protsenti sinna. Hea oleks, kui meil oleks rohkem inimesi, kes saaksid olla täiskohaga tenuuris ja omaksid seega teatavat kindlust. Üritused nagu Läänemeremaade filmiajaloo konverents, Sillarti üritused BFMis ja teadusajakiri Baltic Screen Media Review — seal peaks olema keegi, kes teeks seda missioonitundega ja pikemat aega ning kellel oleks assistent, kellest kasvaks tema mantlipärija. Praegu teeme seda ainult missiooni- ja õhinapõhiselt. Kui me oleme käinud Taanis kolleegidelt õppimas ja uurinud, miks nad head on, siis oleme teada saanud, et nad ei tööta vähem kui meie, vaid keskenduvad ühele asjale. See ongi nende edu saladus. Neil on terve korrus Horizoni projektide kirjutajaid ja kui sa lähed sinna mõne muu taotlusega, siis nad ei aita sind. Võimalus spetsialiseeruda toob tegelikult kasu ja suurendab tulemuslikkust.

E. L.: Ma mainiksin vahepeal ka asju, mis meil hästi on. Ma ei tea, kui paljud seda pidevalt kasutavad, aga Eesti Filmi Andmebaas on tegelikult erakordne. See on suurepärane ressurss, mida võiks rohkem kasutada.

H. A.: Mulle kui alustavale teadlasele on see väga oluline. Lisaks veel Arkaader ja Meediateek. Ma otsin pidevalt informatsiooni ka Läti ja Leedu filmide kohta ja neil on samuti oma andmebaasid, kus filmide nimekirjad on üleval, aga sealne info pole võrreldav sellega, mis on Eesti Filmi Andmebaasis.

K. P.: Ma arvan, et üks väga hea viis, kuidas alustada, on siin kohapeal natuke võrgustuda ja leida üles need inimesed, kes on huvitatud enam-vähem samadest asjadest, kuid ei satu võib-olla sageli omavahel rääkima. Peaks tuletama üksteisele meelde, mida ollakse vahepeal uurinud ja millised võimalused meie valdkonnas on, et hakkaks tekkima kvalitatiivne kihistumine. Filmikunst on osa kultuurist ja kultuuri mõtestamine on kultuuri jätkusuutlikkuse ja taseme elementaarne osa.

E. L.: Mulle tundub, et igasugune tippteadus on nagu kanaarilind kaevanduses. Kui tippteadus kiratseb, on see märk sellest, et keegi kuskil on juba ära lämbunud, et algtasandil ei toimu mitte midagi. Kirurgiks või arhitektiks ei tule kellelegi pähe lihtsalt niisama hakata; need on oskused, mis tuleb aastate jooksul omandada. Halba filmi vaadates aga ei saa keegi surma ega viga. Filmiga on nii, et vaatad seda ja see näeb nii päriselu moodi välja, et tekib tunne, et sa oskad vaadata ja saad kõigest aru. Filmikeel ja reaalsus on nagu eesti keel ja soome keel — nad on nii sarnased, et tundub, et sa saad kõigest aru. Erinevusi reaalsuse ja filmi vahel aga ei märgata, selleks peab inimene kõigepealt hakkama üldse teadvustama, et need on erinevad asjad.

Olen märganud, et väga vähe räägitakse sellest, et filmitegijal on tahe. Juri Lotman on korduvalt rõhutanud, et kohe, kui on valik, on tegemist päris otsusega, mitte automatismiga. Paljud asjad tunduvad distantsilt vaadates automaatsete otsustena, nagu oleks kultuur need kuidagi teinud. Filmitegija tahe, see et ma panen kaamera praegu siia punkti, sest ma tahan, kuigi oleksin võinud panna selle mis tahes teise punkti, näitab, et film pole automaatne reaalsuse ülekanne, vaid selle taga on terve hulk teadlikke otsuseid. Mind ikka aeg-ajalt hämmastab, et on filmiteadlasi, kes arutlevad veel praegugi selle üle, kas film on reaalsuse representatsioon või eraldi kunstiliik. Esiteks, pole olemas sellist asja nagu reaalsuse kellegi pähe üle kandmine. Iga väiksemgi otsus on valik, mis tähendab, et see juba ongi mingit laadi kommunikatsiooniakt. Mulle tundub, et see aitab veidi vähendada seda tunnet, et film on midagi automaatset, mida polegi vaja uurida. Juba see hetk, kui sa saad aru, et iga ekraanil oleva asja taga on otsus, näitab, et seal on rohkem kui see, mis me ekraanilt näeme.

 

Vestluse tulemusena otsustasid ümarlauas osalejad algatada Eesti Filmiuurijate Seltsi loomise, mis aitaks koondada sarnaselt mõtlevaid ja tegutsevaid filmiteadlasi. Kes soovib liituda tulevase MTÜga Eesti Filmiuurijate Selts, võiks anda oma huvist märku meiliaadressil: teisi.ligi@tlu.ee

 

Viited:

¹ Kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteooria magistriõppekava on Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli valdkondadevaheline ingliskeelne ühisõppekava.

² 1.1 on Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) kategooria, mis antakse teaduspublikatsioonidele, mis on avaldatud valitud nimekirja kuuluvates kõrgetasemelistes teadusajakirjades või kirjastustes.

³ ETISe klassifikatsiooni järgi eraldi filmiteadust kui uurimisvaldkonda ei ole. Filmiuurijatel on võimalik liigitada ennast kommunikatsiooni- ja meediauuringute alla.

⁴ Arkaader on Eesti Filmi Instituudi ja Rahvusarhiivi ühisprojektina loodud veebiplatvorm eesti filmipärandi vaatamiseks. Vt www.arkaader.ee