MUSKETÄRIDE KADUMINE. NIMI JA NIMETAMINE

Essee

DONALD TOMBERG

Alexandre Dumas’ „Kolmes musketäris” (1844) ütleb Porthos oma võitluse põhjenduseks: „Mina võitlen sellepärast, et ma võitlen.” Me saame aru, et nii ei saaks iial öelda d’Artagnan, Athos ega Aramis, ainult Porthos, kes ennast mõtlemisega ülemäära ei vaeva, aga on musketärikuuele ja sõpradele truu.

„Kolm musketäri” on ühendanud põlvkondi läbi aja ja üle riigipiiride. See romaan vankumatust sõprusest, aatetruudusest, vaprusest ja aust on olnud paljudele ka omamoodi koodeksiks, andnud etaloni. Lapski sai sealt õppida. Minu jaoks oli Athos põhiline. Väärtustest varem lõputult ei räägitud, aga just musketäride väärtuste järele lugedes haarati. Nagu ka nende uljuse ja seikluste järele. Nelja musketäri omadusi polnud vaja kellelegi seletada. Kõik teadsid.

Dumas’ neli musketäri on erinevad, rikkad karakterid ning just nõnda, üksteist täiendades ja oma aateid järgides võitmatud. On isegi sümboolne, et d’Artagnan kohtub romaani alguses kolme musketäriga pärast seda, kui need on kaardiväelaste ülekaalukas rünnakus lüüa saanud. Neljakesi nad enam lüüa ei saa, d’Artagnan teeb nende koosluse justkui täielikuks.

Oma essee esimeses pooles vaatlen veidi lähemalt viimast meie kinodes linastunud musketäride filmiversiooni „Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan” (2023, režissöör Martin Bourboulon, Prantsusmaa). Mulle tundub, et nüüdse aja ilmavaate ja hoiakute sümptomina on see tähelepanuväärne mitmes mõttes: a) klassika adaptatsioonide kaugenemine alustekstist; b) kõige ideologiseerimine/politiseerimine vastavalt vajadusele; c) sugereeritud/oodatud/nõutud(?) arusaam, et olemuslikku pole ning et just selline arusaam teeb võimalikuks õigete väärtuste, võrdsuse ja vabaduse, realiseerimise. Kohe võib seda järjestust  hakata ka tagant ettepoole lugema ja tõdeda, et b, sest c, ning a, sest b ja c.

Alates peatükist „Vabadus ja peab” ristlen, liigun sellest filmist kui üksiknäitest kaugemale, erinevatel astmetel üldistustele, ja vaatlen eelnimetatud aluskihte (b, c) ka eraldi, filmist sõltumatult.

„Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”, 2023. Režissöör Martin Bourboulon. Vasakult: Athos — Vincent Cassel, Aramis — Romain Duris, Porthos — Pio Marmaï. Athos on kergelt hull, Aramis on kristlasest sadist ja Porthos homoseksuaal.

Tühi tünn ja nimesilt

Ütleksin, et Dumas’ga on selles filmis arveid klaaritud. Neli musketäri on ilma jäetud oma olemusest, neid määratlevatest omadustest, sellest, mis teeb Porthosest Porthose, Aramisest Aramise jne. Veidi maotu võrdlus, aga paistab, nagu oleksid need tegelased filmitegijate käsitluses tünnid, millel on peal nimesilt, ja sellise tünni võib vajadusel ka tühjendada (tühistada) ja panna sinna siis mida tahes, vastavalt vajadusele.

Porthos on ilma jäänud oma hiiglasekasvust ja jõust, samuti meelelaadist, et olles sõprade kõrval, ta „võitleb, sest ta võitleb”. Ta on lihtsalt üks tüüakas ja rämeda moega isik. Nõnda võiks ta olla ka taustataidleja. Esile tõuseb ta üksnes tänu uuele ja üllatavale omadusele — homoseksuaalsusele. Tuleb jutuks, et Porthos võtab seksuaalselt ette praktiliselt kõik, mis liigub, ja võib ka d’Artagnani voodisse vedada.

Aramis on ilma jäänud oma elegantsist, peenusest ja talle iseloomulikust sisemisest vastuolust: ühelt poolt tugev tõmme taevase (vaimulikuseisuse), teisalt maise (ilusate daamide) poole. Nõnda võiks ta olla ka taustataidleja. Esile tõuseb ta üksnes tänu uuele ja üllatavale omadusele — sadismile. Näeme, et Aramis ihub noaga puust risti, millel on Lunastaja kuju, terava otsaga vaiaks ja piinab sellega jõõraselt oma ohvrit. Seega, Aramise sadismi lätteks on kristlus.

Athos pole enam õilis ja vaoshoitud, vaid mõjub kergelt hulluna — nii ründab ta näiteks pedagoogilistel kaalutlustel öises metsas d’Artagnani. Athosel on küll ausad kavatsused, aga need kannavad teda valedele radadele. Ta on eksinud hing ja see avaldub ilmekalt tema naissuhetes. (Õilsust mõistetaksegi meie kaasajal juba äärmuslikkusena, õilis on ilmselt kergelt hull.) Ütleme nii, et tünn sildiga „Athos” küll tühjendati ja täideti uue sisuga, aga midagi algsest sisust jäi siiski ka põhjale virdama ja vulama.

Mileedi on eelkõige traagilise saatusega naine, mitte niivõrd paha peal väljas kui oma ajastu ja olude ohver — seetõttu ei moodusta ka Mileedi ja Constance enam vastandpoolusi. D’Artagnan pole enam eriliselt uljas ja tuline nooruk, kelle puhul on tähtis seegi, et ta on gaskoonlane (sünnikoha seos iseloomuga). Ta on tubli ja õiglane, pealinna tulnud vapper nooruk, kes vehkleb hästi ja satub seiklustesse.

Nemad pole nemad. Tema pole tema.

Vankumatust sõprusest musketäride puhul enam eriti rääkida ei anna, pigem asjaolude kokkulangemisest ja solidaarsusest. Aateid nad oma sisimas (vist) ei kanna, välja see vähemasti väga ei paista. „Üks kõigi eest…” —  tundub, et sama hästi võiksid nad hüüda ka: „Hakkame nüüd tegutsema!” vms. (Ka aatelisus on eilne päev, võib-olla isegi ohtlik.) Dumas’ musketäridel oli oma vaimne hoiak, filmi puhul aga ei saagi aru, miks nad on sõbrad. Aateid ja üksteist täiendavaid musketäre isiksustena enam pole. Oot, ühendav on siiski olemas, aga teisel tasandil. Õilsusest on saanud hullus, kristlasest/kristlusest sadism, endisest suure söömaga vägilasest õgard seksuaalses plaanis… Ei maksa takerduda nüanssidesse. Musketäre seob evolutsioon väärtusskaalal.

Näeme, et Pariisis on palju mustust ja pori ning ka musketärid mõjuvad poriselt; see peaks ilmselt jätma realistliku mulje. Põhjust on kiita d’Artagnani juuksurit — mustusest, porist ja kõigist askeldustest hoolimata püsib d’Artagnani soeng laitmatu, see on küll natuke metsik, aga alati väljapeetud.

„Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”. Sellel pildil pole Mehhiko maanteeröövlid. Esiplaanil on kuninglik musketär Porthos.

*

Laias maailmas on see film olnud edukas. 2023. aastal oli see rahvusvaheliselt viies kõige tulusam prantsuse film, kodumaal omamaiste filmide arvestuses kolmas. Kriitikudki on jaganud sellele eelkõige tunnustust. Näiteks nimetas The Guardian „Kolme musketäri” üheks 2023. aasta parimaks filmiks ja Rotten Tomatoesi veebilehe kriitikute konsensus peab seda „algmaterjali galantseks ümbertõlgenduseks”. Prantsuse Césari filmiauhindade jagamisel oli see nomineeritud kuues kategoorias ja võitis parima tootmisdisaini preemia. Kiidetud on seda, et film järgib feministlikke väärtushoiakuid. Noh, ütleksin, et mitte üksnes feministlikke. Kui palju võidavad naised sellest, et Mileedi on nüüd pigem ohver, ma ei tea, aga sellest, et Aramise kaudu on tõmmatud otseseos kristluse ja sadismi vahele, võidavad ilmselt kõik, kes leiavad, et kristlus on euroopalikel väärtustel jalus. Porthos aga sobib LGBTQ+-iga. Ühesõnaga, alustähendused/väärtused antakse kätte, samas püsitakse mõistagi sellistes piirides, et vanusepiirang filmile (siin MS-12) saatuslikuks ei saaks.

Süžee on sel filmil naeruväärselt nõrk ja olulised pöörded klopsitakse tihti kokku lausa lapsikult: tähtsa salaplaani pidajad unustavad kogemata toaukse lahti ja juhuslikult uksest mööduja saab kuulda nende kavatsustest; öisel tänaval arvavad salajutu rääkijad, et on seal üksi, aga nurga taga kuulab keegi pealt, jne. Ei ole võimalik, et selline jaburus ja traageldamine märkamata jääb. Kuidas siis seletada seda, et kriitikud jagavad pigem kiitust ja leiavad linatöö olevat „galantse ümbertõlgenduse”? On’s ilu siin vaataja silmades või arusaamises, et film, hoolimata oma totrusest, esindab õigeid väärtusi? Pakun seda viimast.             

Filmis on sündmusi, mis võetud Dumas’lt või vähemalt meenutavad alusteost, samas rammitakse sisse seikade ja tegevuskäikudega, mis on Dumas’st sama kaugel kui robot südamlikust naeratusest. Mida selline uuendamine ja vabastamine teosega teeb? Nõnda toimetades saab oluliseks see, kui kaugele sisulises plaanis alusteosest minnakse.  Kui alustada näiteks „Kevade” uusekraniseeringut nii, et Arno hilineb kooli põhjusel, et Julk-Jüri kiusas teda koolihoovis, tundi jõudes pannakse Arno algul Imeliku kõrvale istuma, aga kuna Imelik lööb teda kandlega, siis pannakse Tootsi kõrvale, siis saame Lutsuga vastavust otsides näidata justkui õiget järgnevust: Arno jäi kooli hiljaks ja pandi Tootsi kõrvale jne, ja nii on ju Lutsul ka. Muus osas on tegu algmaterjali „galantse ümber­tõlgendusega”. Aga miks on vaja niimoodi galantselt ümber tõlgendada? Näiteks selleks, et teha vaatajale kohe alguses selgeks, et Julk-Jüri oma usuõpetusega represseerib lapsi. Ja Imelik on kohal kohe esimeses tunnis, et lugu oleks põnevam. Kannel esindab aga traditsioonilisi väärtusi ja toksilist maskuliinsust ning eks siis Imelik kiusa ka Arnot. Ja hiljem, kui Toots Teelet tantsule rebib, näeme, et Imelik mängib kannelt maniakaalse joovastusega, nii et ninast hakkab lausa verd jooksma… Mingid Lutsu jutupunktid (vabandage irooniat) on samad, aga tegevus on muutunud ja karakterid vajalikul määral väändunud. Ja nõnda on see kokkuvõttes „hea film”, sest näitab õigeid väärtusi ja kujundab õigeid hoiakuid.

„Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”, 2023. D’Artagnan — François Civil. Õppetund juuksuritele ja stilistidele — siin on metsiku moega ja samas väljapeetud soeng, mis kunagi sassi ei lähe.

*

Kui kaugele läheb see musketärifilm Dumas’st? Nii kaugele kui vaja ja kui saab. Päris lahti ei saa/ei tohi Dumas’st kohe esimeses osas ka lasta. Kui panna selle kõrvale näiteks Hollywoodi suurproduktsioon „Robin Hood” (2018, režissöör Otto Batthurst), siis sellel ollakse ideoloogilisuse poolest siiski alles kaugelt kannul. „Robin Hoodi” suur sõnum, mis jämedalt alla jooniti, oli see, et kristlus on halb, islam aga hea. Musketärifilmi järjeloos „Kolm musketäri: Mileedi” (2023) on Dumas kuuldavasti juba päris üle parda visatud — noh, järjes saab kaugemale minna (seda osa pole ma veel suutnud end vaatama sundida).

Kui Dumas ja tema loodud musketärid enam sisuliselt asjasse ei puutu, miks siis üldse selle filmiga Dumas’le  viidata? Pakun, et majanduslikel põhjustel. Kinno tullakse ju ikka „vanade musketäride” pärast. Edasi lüüakse juba kaks kärbest ühe hoobiga: rahvas saab loengu õigetest väärtustest ja sellest, et sisuliselt/olemuslikult „neid musketäre” polegi. Kõrvalepõikena, kuna see langeb just praeguse essee kirjutamise aega — 16.–18.  mail viibis Tallinnas Ivan Võrõpajev, kes andis siin ka kaks meistriklassi loengut. Võrõpajev märkis sama: kui Romeo ja Julia tegelasi muuta, pole see enam Shakespeare.

 

Vabadus ja peab

Miks see kehv film on siiski tähelepanuväärne? Visandan veidi irooniliselt põhilise pinna, mis võimaldab selle filmi puhul piike murda. Küsimus on ju vabaduses. Ja nüüd läheb asi filosoofiliseks ning väärtuspõhiseks. Kaalun siin käepäraseid/võimalikke tahke, mis räägivad sisuliselt samast kui varem toodud a, b, c, nimelt sellest, et vabadus ja „õiged” väärtused ilmuvad alles siis, kui nõustume, et (metafüüsilist) tõde ei ole. Sellest kasvab välja ka kõik muu. Nimelt: 1. Kas kellelgi on mingi tõe monopol, et just tema oskab öelda, millised peavad olema Athos, Porthos ja Aramis? Selline tagurlik inimene astugu samm ette. Autor on ju surnud (ikka Barthes’i mõttes). 2. Kuna mingit (metafüüsilist) tõde pole, ei saa rääkida ka essentsiaalsest, vaid üksnes sotsiaalsest, ideoloogilisest konstruktsioonist. Nagu ka näiteks küsimuse puhul, kes on mees, kes naine — ta on sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon. Ja kui nii, mis siis veel näiteks Porthosest rääkida? Ka Porthos võiks olla mingis adaptatsioo-nis naine. Miks mitte? Ta võiks olla ka Mileedi, kui vaja. 3. Need, kes ütlevad, et olemuslik on olemas, on võrdsuse ja vabaduse vastu. Nõnda tuleks seista ka arusaamise eest, et pole mingit ühte Athost ega Porthost ega Aramist, on väga palju erinevaid Athoseid, Porthoseid ja Aramisi. Tegemist on ju fiktsiooniga, kirjanduslike kangelastega, kuidas küll sellest aru ei saada? Kas siis kirjanduslikke kangelasi ei võigi enam interpreteerida? Kunstnikul on ju kunstniku vabadus ja nägemus, kas keegi tahab seda keelata? 4. Ja väärtused — need on ju selles filmis õiged ja üldse, väärtused muutuvad ajas. Ja vabadus, just sellisel viisil mõistetuna, nagu eelmistes punktides osutati, on ju peamine väärtus.

Ühesõnaga, see vabaduse küsimus ja määratlus läheb tegelikult väga sügavale, tollest üksikust filmist palju kaugemale. Kõik eeltoodud punktid saaks tõepoolest välja käia. Need puudutavad/peegeldavad nüüdsele ajale omast ilmavaadet ja hoiakut, mõtlemisviisi, milleta poleks mõeldav ka musketäriloo „galantne ümbertõlgendus”. Kes oponeerida tahab, peab arvestama, et saab endale automaatselt külge „vabadusevastase” sildi. Ma siiski üritan. Khmm. Kes teile ütles, et tegelikku, metafüüsilist tõde ei ole? Foucault? Kust ta teab, kes talle seda ütles? Mis siis, kui Foucault eksib? Üldse, sõnad ei loo asju. Märgakem: väide „sõnad loovad asjad” on nagu Piiblist loetud maailma loomise, valguse saamise ümberkantimine ja äraväänamine. Jumala asemele asub ideoloog, no näiteks marksistlik, ja hakkab (ümber)nimetades asju „looma”.

Me oleme siiski vaid inimesed. Ja ka reaalsus on olemas, tegelikkus on. See, et „sõnad loovad asjad”, tuletab mulle meelde Gogoli romaani „Surnud hinged”.

Ka ümbernimetamine ei aita. Kui ütled kõrbes kõrbe kohta „oaas”, ei muutu midagi, ikka on palav ja janu, ja ka miraaž on ikka vaid miraaž. Maksab kaaluda võimalust, et Foucault pole ilmaasjade seletamisel parim teejuht ja kaarditundja. Soovmõtlemise kultiveerijana ja ideoloogilise võimustrateegia pakkujana on ta aga kindlasti meistriklass.

Samamoodi on küsimusega, et kust te teate, et Jumalat pole. Kes teile seda ütles? Nõukogude kosmonaut, kes käis kosmoses, tuli tagasi ja teatas: „Käisin kosmoses, aga Jumalat seal ei näinud”? Võib-olla pole ka see kosmonaut parim ilmaasjade seletaja ja maksab kaaluda võimalust, et Jumala olemasolu ei sõltu sellest, mida keegi klubitasandil omavahel kokku lepib. Ja siit võib edasi minna olemusliku (mida väidetavalt pole) ja kultuurilise, ideoloogilise konstruktsiooni juurde. Noh, vast ei pea seda kõike välja kirjutama, järeldub juba niigi.

Väidetavalt on autor surnud. Ometi maksti Barthes’ile tema teose „Autori surm” eest ilmselt siiski autorihonorari. Ja miks viidatakse selle manifesteeringu (vast võib nii öelda) puhul ikka ja jälle Barthes’ile kui autorile ja peetakse oluliseks aru saada, mida autor nõnda öeldes mõtles? Keegi ei pööra tähelepanu sellele, kuidas Barthes seal lugemise (mõistmise) välja käib. Ei mingit lugeja sündi siinkohal. Miks?

Kunstnikuvabadus ja see, et keegi ei saa öelda, millised peavad olema Athos, Porthos ja Aramis… Tõepoolest, hoidkem vabadust. Aga vaadates seda, kuidas nad selles filmis, alustekstile selja pööranuna näitavad kätte „õiged” väärtused ja hoiakud, paistab, et nad nimelt peavad olema sellised. Ei mingit vabadust. Ja see „peavad” pole üldse naljaasi.

Siinkohal tasub meenutada, et suur hulk klassikateoseid ei sobi enam meie kaasaega, kuna ei kanna selle („õigeid”) väärtusi. Neid tuleb siis uustrükkides ja -tõlgetes vajalikul viisil muuta ja/või autorid vastavasse nimekirja kanda. Dumas’ teosed sellisesse nimekirja minu teada ei kuulu, aga näitlikustamaks seda, kuidas „peab” ja et „väärtused muutuvad ajas”, toon välja mõned autorid, keda nüüdsel ajal mingi institutsionaalse vaate järgi kahtlaseks, ebasobivaks või ohtlikuks on nimetatud. Institutsionaalne vaade — vast võib nii öelda? Laial skaalal nii, et kusagil mõni ülikool leiab, et üks või teine autor või teos on ohtlik, kusagil mõni kirjastus teeb uustrükis vajalikke muutusi sõnaseadmises ja ka kärpeid (olgu või väikseid, aga sisuliselt olulisi) või leitakse „julgeoleku kaalutlustel”, et selle ja tolle, eile veel armastatud autori tekstid on nüüd(seks) probleemsed või potentsiaalselt probleemsed jne. See on eraldi mahuka loo teema ning loodetavasti keegi sellise kunagi ka kirjutab. Ja kui selles loos oleks ka eraldi alapunkt praegu Venemaal põlu all ja taga kiusatud autoritest, oleks veel eriti tore. Mina nimetan siin lihtsalt mõned (praeguseks juba) eksiteel autorid läänes; huviline saab siis otsida, guugeldada, et kas nimetan õigesti. George Orwell — siin korraks siiski peatugem. See, et totalitarismi kirjeldava ja sellise mõttelaadi eest hoiatava romaani „1984” on Northamptoni ülikool määratlenud ohtlikuks (trigger warning), peaks kõik kunstnikud-kanaarilinnud mitte üksnes rahutuks muutma, vaid lausa meeleheitele ajama. (Venemaal on Orwell muide ka, aga palju suuremalt põlu all.) Samuel Beckett, J. R. R. Tolkien, Roald Dahl, Dante Alighieri, C. S. Lewis, Aldous Huxley, Joseph Conrad jne… No ega ma suurt otsingut siin guugeldades läbi viia viitsinudki, need autorid jäid lihtsalt kohe ette. Ja eeposed on muidugi ohtlik lektüür, neid ei maksa tudengil, kes ilmaasju mõtestab, lugeda. No aga mõtleme korraks veel: hoiatus totalitarismi eest, absurdidüstoopia, Kääbiku-lugude autor (muide, Tolkien oli katoliiklane, tema teosed kannavad kristlikku sõnumit), liiga lopsakas fantaasia, mis võib mõjuda solvavalt, islami vastu eksinu, taas kristliku sõnumi kandja, ulmedüstoopia/totalitarismihoiatus, seikluslikud, eksootilised, psühholoogilised lood, mis ei ole poliitkorrektsed… Kuidas see joon tundub?

 

Nimi ja nimetamine. Sümboolne ja indeksiline

Porthos on Porthos, Athos on Athos…Nimi/nimetamine sisaldab jäika sidet nimetatuga selle autentsuses. Nii me räägime, nii me eeldame, nii püsib keel koos ja meil on võimalik üksteisest aru saada.

Vesi ei ole tuli. Kas pista käsi vette või tulle, seal on suur vahe. Kui keegi ütleks teisele „Näe, võta vett” ja lükkaks talle nina alla põleva tuki, siis millega oleks tegemist? Virgunuga, kes teise näo ära põletab? Kes tahaks niimoodi „vett” saada? Või kui on purk, millel on silt „mesi”, aga sees on hape? Ja siis antakse sulle see purk ja öeldakse, et näe, see on mesi, võta mett. Tjah, me ikka tahaksime teada, et mesi on mesi.

Luuletuse, poeetilise väljenduse puhul on lood teisiti. Kui öelda: „Vett küsisin ja tema andis tuld…”, tunneme sel viisil öeldu ära luulena, taipame, et see, mida ja kuidas öeldi, kannab endas ka vastavat koodi(muutust). Et vahetada ütlemise(viisi)s ja mõistmises koodi, peab olema alus, millelt seda teha. Alles siis saame aru [liikudes teljel „a = a; s e e sellena, mis ta on” — „a = b; see, mida sellest sel viisil (metafoor ja vastav keele kord/luulekood) rääkides silmas peeti”], et eeltoodud värsireas ei räägitud ilmselt tuletõrjujate elust. Ühesõnaga, erinevad suhtlemise/keeletasandi koodid on võimalikud vaid seetõttu, et nimetus käib x-i kohta tema autentsuses.

Mesilane on alati alguses, selles, et ta on mesilane, see, kes ta on. Teisiti, ilma selleta ei tähenda ta midagi. Ja see, mida mesilane võib mingis kultuuris sümboliseerida, või see, et me kasutame „mesilast” metafoorina oma jagatud kõnekeeles, nt „Uuno on tubli töömesilane”, ei muuda asja.

René Magritte’i maal nimega „See ei ole piip” võib meid kõnetada mitmel tasandil, aga esmatähenduses saab see mõistetavaks ikka just nii, et sel maalil pole reaalne piip, vaid piibu kujutis.

 

„Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”, 2023. Mileedi — Eva Green ja piip. Vaataja võib selle pildi järgi aimata, et Mileedi on tegelikult kannatav naine. Tegelikult ta ei olegi paha peal väljas.

*

Keel, nagu teame, on metafoorne ja sõnad on sümboolsed märgid, mille kokkuleppelisus seisneb nende defineerimises või seadustamises reeglina. Foucault’lt õppides võime omandada kunsti nimetada asju ümber ja panna seejuures tuima (nt sisustame mõiste „fašism” nõnda, et fašist on see, kes ütleb, et sugu on olemuslik/antus), aga märgakem siiski, et sümboolsus(t) ei ole(ks) indeksita. Ütleme nii: indeksiline on sümboolses (nimetamises) kohal, aga pole esil. See kehtib nii üldnime kui pärisnime puhul. Sümboolse märgi puhul pole asi üksnes kokkuleppes. Indeksita pole sümboolsel kuhugi kinnituda. Me võime üle ja ümber nimetada nii palju kui tahame, aga eeldame siis ikka, et nimetus käib selle kohta, mis see päriselt on. Enne kui saame laulda „suur lilleaed, elu on suur lilleaed”, peab olema mesilase tants — mesilane tantsib indeksit — ja lakmuspaberi näit.

Eks selle peal, et nimi/nimetus sisaldab jäika sidet sellega, mille kohta ta käib, sõida ka Foucault’lt õpitud ümbernimetamine ja kogu pahatahtlik sildistamine. Me lihtsalt eeldame, et see jäik side on, muidu poleks ju mõtet midagi nimetadagi. Või arvame, et fašismi sisu/tähendus virdab ja vulab vastavalt vajadusele? Aga äkki nüüdsel ajal juba ongi nii?

Mis on vesi? H2O. Me teame seda ega pea vee tähendust vabastama või täiendama millegi muuga.

 

Vesi on H2O. Aga musketär?

Oletame, et on selline film, et kõik Dumas’ neli musketäri saavad tellisega vastu pead ja ärkavad hiljem pesuväel kusagil külas. Nad ei mäleta, kes nad on ja kust nad on tulnud, ei mäleta oma nimegi. Hakkavad siis koos külarahvaga maaharijateks. Aga igaühe olemus, määravad omadused, see, mis nimelt teda iseloomustab (ühel neist siis ka paratamatult hiiglasekasv ja jõud), avaldub sündmuste arenedes selgelt. Nad on siis ikka „need” musketärid, me tunneme nad selles koosluses ära, juhul kui Dumas’ romaan on meile tuttav. No mõtleme korraks. On ju nii.

Ja selle vastand oleks see, et on need nimed ja musketärikuued, aga omadused on hoopis teised. Tühi tünn ja nimesilt.

Porthos on Porthos, kuna tal on just Porthosele kuuluvad määravad omadused. See, kas mingis adaptatsioonis nuuskab Porthos metsas nina taskurätikusse, samblasse või hädapärast maha, pole tähtis, see ei kirjelda/ei määra tema olemust, neid omadusi, mida me kõik tunneme. Kui aga Porthos oleks näiteks tervislikult toituv kaalujälgija, kes leiab ühtlasi, et põllumajandust tuleks piirata, siis me saaksime aru, et see ei ole Porthos. Kuigi  väärtuste mõttes võiks ta ju olla ka tervislikult toituja?

Või arvab keegi, et Porthos võib olla mis tahes omadustega ja mida iganes? Ja kui sellise mis iganes omadustega tegelase nimi on Porthos, siis on ta ju ikka Porthos? Aga miks peaks sellist mis iganes omadustega tegelast siis veel Porthoseks nimetama? Nime, autent­susviite kaudu seotakse ju säärane, mis iganes omadustega Porthos ikka autentse, Dumas’ loodud Porthosega, kel on just need määravad omadused.

Ühelt poolt arusaamine ja nõue(?) et me saame nii teha ja väärtuste nimel ehk ka peame nii tegema, teiselt poolt küsimus, et mis puutub siia siis Porthos?

 

*

Võimalik mäng alustekstiga on omaette teema. Võime siis liikuda mitmesse suunda, ka intertekstuaalselt. Ikka on siis eelduseks, et loeme koodi. Muidu ei tunneks me mängu mänguna ära. Kui teha komöödia, kus Porthos on geniaalne maletaja, andekas matemaatik, kes mõtleb kord kõrtsis veini juues välja relatiivsusteooria, mis aga kedagi kuulajatest ei huvita, siis sellisest naljast aru saamiseks peab tundma alusteksti. Kui teha fantaasiafilm, kus Mileedi nõiub Aramise kalaks akvaariumis, siis vaatame seda vastava žanri koodis/tingimustel.             

Antud filmi puhul on aga toimunud maailma mudeldamine nii, nagu vaja,  ja nii, et see, mille abil mudeldatakse (alustekst), pööratakse tema enda vastu. On koodide katkestus, sirgekskirjutamine, võiks öelda ka, et mittemäletamise manifesteerimine. Peenemalt öeldes: just seetõttu, et see film pole välja käidud travestiana, et siin pole žanrilist teisendust ega mängu, mille mõistmiseks peaks alusteksti tundma, tuleb tõdeda, et Aramis on siin see, mida Aramis olla ei saa. Ta on vaid seda, mismoodi autentselt Aramisesse puutuvat (kristlus) nüüd peab näitama. Rikka ja vastuolulise karakteri asemel on ideologeem, mis tühistab algse karakteri, on sellega lausa vaenujalal.

 

Poliitika

Me tajume keeles väga paljusid koodivahetusi, ütlemise ja tähenduse andmise viise. See on osa elamise ja suhtlemise mitmekülgsusest, rikkusest ja kihtidest. Aga mõtleme, mis saab siis, kui me kõike politiseerime.

Kõige politiseerimise raames on siis  kõik selle poliitika koodmõtlemine. Ja a ei saa siis enam olla a. Algne tähendustasand kustutatakse/kaotatakse selle poliitika, nende väärtuste kehtestamisel. Miski ei saa olla enam see, mis ta on. Taluperemees pole enam taluperemees — noh, meenutame ka ajalugu: koloniseeritud maarahvas, pärisorjusest vabanemine, viimaks oma riik ja oma talu omal maal —, ta eksisteerib nüüd üksnes kui rahvavaenlane. Taluperemees võib siis ahastada ja küsida: kuidas?! Et nii ju tegelikult ei ole! Aga ta ei taipa, et tegelikku enam ei ole ja pole väidetavalt kunagi olnudki, sest tegeliku asemel on poliitika. Diskursus — asjade tähendus on määratud sellega, kuidas neist räägitakse. Ja koos sellega narratiiv nii, et tegelikkus ei loe (võib-olla ta tegi taluperemehena palju head, aga… see ei lähe narratiiviga kokku). Taluperemees läheb Siberisse ja edasi on elu parem kui kunagi varem. Ja ongi, mis siis et poest saab osta vaid viina ja kummikuid. Ja usudki, et on parem kui kunagi varem.

Täna me teame, et veel vaevu-vaevu hingitsev talupidamine on suuresti või eelkõige näide toksilisest patriarhaadist. Ärkasime ja märkasime. Mida? Diskursust? Narratiivi? Reaalset külaelu?

Oot, mis mõttes on arstikabinet valge? Mingit valget valgena niisama ei ole, valge tähendus on poliitiline (loe: poliitilisena kaaperdatud). Arstikabinetid tuleb üle värvida, valgena väljendavad nad rassismi. (Arstikabinettidele pole minu teada veel kallale mindud, valge värviga  on aga probleeme olnud küll.) 

Kõige allutamine poliitikale, ideologiseerimine, kaotab keeleliste tähendusastmete rikkuse ja ka elamise sügavuse, annab „sellele” ja „tollele” nõutavad konnotatsioonid (mis määratlevad teda sisuliselt) ja nõutava tähenduse isegi teadmis(t)ele iseenesest (vrd nüüdse aja probleem, et teaduski on üha enam ideologiseeritud). Sõnad loovad asjad ja ideoloogia loob ka uued sisud sildi taha, vahetab autentse välja — näiteks ka nii, et Aramis defineeritakse ümber. Aga me võtame selle siis teadmiseks ja nõustume nõnda: kui nimi on Aramis, siis isegi kui sisu on autentse Aramise vastand, küllap on see siis ikkagi Aramis. Ka „sina”, „ema”, „inimene” jne võib olla selline silt. Ja pind, millel muutus toimub, pole mitte ajalooline areng, nagu sõidaks rong samadel liipritel aina helgemasse tulevikku, vaid ajalugu ja igavikuline, olemus versus ideoloogiline konstruktsioon.

Kõige politiseerimine muudab kõik suhted võimusuheteks ja nõnda painavaks. Ideoloogiline diskursuseanalüüs ei jõua iial elu mõistmise ja sügavama tunnetuseni. Taluperemees = kulak = Siberisse sõit. Kõik.

See, et rahvuspõhiselt tuntakse muret Eesti demograafilise olukorra pärast, pole kõige politiseerimine, vaid asjade reaalse seisu tunnistamine. Jääme kestma või ei? Neid tasandeid peaks suutma eristada.

 

*

Varasem jutt veest, tulest ja mesilasest peaks tunduma elementaarse kordamisena ja loodetavasti tundubki, aga nüüdsel ajal tuleb seda paraku siiski uuesti rääkida.

Kõige politiseerimine, ideologiseerimine võib avalduda (ja avaldubki) ka nõnda, et nõuame inimeselt veendumust ja hoiakut, et ta on vaid kultuuriline, sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon. Kuidas nii? Olemuslikku, igavikulisel alusel ilmuvat ei saa (sel viisil) politiseerida ja kaaperdada. Kui me teame, et inimene on inimene olemuslikult, et ta on sellisena igavikulisel alusel ja nõnda on tal paratamatult ka hing, sugu, unikaalne side ema ja isaga (see, et kasuisa või -ema võivad olla palju paremad kui oma isa või ema, on hoopis teine küsimus) jne, siis poliitilises mõttes saab püüda kaaperdada vaid ühe või teise inimeseks olemise tahu avaldumist ühiskonnas. Näiteks nii, et naised võiksid olla ühisomand. Selline idee kommunistidel Venemaal oli. Või näiteks nii, et igaüks, ka laps, peaks olema eelkõige truu parteile — ja nõnda andis Pavlik Morozov üles oma isa. Naine, mees, ema, isa, laps said elamise tähenduse ja suuna parteilt, aga sellena, kes nad on, oma olemuslikult sisult, olid nad ikka puutumatud ja autonoomsed. Ja see on kahtlemata probleemne olukord. Naise, mehe, ema, isa, lapse, perekonna kui rakukese eksistentsi mõtte saab küll ideologiseerida poliitika haardes, aga neid nende endina ikkagi kätte ei saa. Mitmed nõukaaegsed komöödiad liiguvad muide sellise jaotuse vahet. Ja nõnda võib keegi pühendunud Pavliku kõrval alati püsti tõusta ja öelda: „Mis siis, et isa on kulak, ta on ikkagi isa ja see loeb.”

Olemuslikku, seda tema endana, nimelt nii ja paratamatult, saab mõista ja tunnistada ka ateist ning ka teaduslik vaade ei tõrju seda — et vee molekulaarne valem on H2O teame ju tänu teadusele.  Olemuslik on poliitika haardest ja piiridest väljaspool. Märgakem, et siin on kategooriate erinevus, mida pole võimalik ületada. Tegelikult ongi asi selles aluses, kõige sügavamas ja puutumatus. Poliitika/võim tahab inimest sellisena, nagu see tema ees ja käes on, aga ei saa omada inimest sellisena, nagu ta iseenesest (looduna) on. Muide, ka paljud ulmefilmid kasutavad seda motiivi erinevates variatsioonides. Muidu ma seda ehk ei märgikski, aga on kõlanud ka hoiatusi, et ulmevisioone-düstoopiaid võiks võtta tõsiselt.

Määravate kategooriate erinevus pole naljaasi. Sellega ongi nii, et kas üks või teine. Meenutagem Claudiuse monoloogi „Hamletis”. Aastasadu hiljem on Claudiuse probleem, igaviku ees seismine, meie jaoks kadumas, hääbumas. Küsimus ajalikust ja igavikulisest, seega ka patust, aina kaugeneb ja selle üle ollakse lausa uhked. (Kas mingil hetkel tuleks ehk igaks juhuks ka Claudiuse monoloogi kohendama hakata?) Siiski küsin nii: milline meie poliitik tõuseks püsti, astuks julgelt sammu ette ja teataks: „Ärge muretsege, igavikulist pole, on vaid ajalik, mina vastutan. Ja kui siiski tahate ka igavikulist, siis… ärge muretsege, defineerime vajadusel ka igaviku ümber.” Just nii, koos vastutusega.  Nagu armastuse saadik, kel on kõiksusest ülevaade. Seda ootaks. Just nimelt igaviku ees.

Kas see, et me igavikulise hülgame, teeb igavikulise olematuks? Kas see, et me vajadusel igavikulise politiseerime, teeb igavikulise poliitiliseks? Kas igavik on see, kuidas temast räägitakse, diskursus?

 

*

Olemusliku tasandile poliitika ja ideoloogia ei ulatu. Aga kui ütleme, et inimese puhul olemuslikku pole, et ta on sotsiaalse ja kultuurilise subjektina üksnes ideoloogiline konstruktsioon, siis on kõik algusest peale poliitika/võimuideoloogia käes. Ja paralleelselt toimib siis vabaduse kontseptsioon, mille järgi ahistavaid (tähenduse) piire ei tohiks olla ning olemusliku asemel on (väärtuspõhiselt paremana) sisu, mis virdab ja vulab. Tjah, aga mis siis virdab ja vulab, kui sõnad ju samal põhjusel iseenesest lagunevad?

Vesi on H2O ja mitte muud. Inimese puhul takistab arusaamine olemuslikust aga form(ul)eerimast paradigmaatilist muutust, mille järgi inimene on vaid sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon, igavikulise aluseta. Ja just see, paradigma muutus, on määrav. Sest selle paradigma või aluse muutusega tuleb kaasa see, kuidas sind koheldakse ja kuidas sa endast ja teistest pead/hakkad mõtlema.

 

Kes pole nõus olemusliku tühistamisega, tuleb tühistada?

Maailm muutub pöörase kiirusega, me püüame kohaneda ja ei jõua ega tahagi enam seejuures asjade üle lähemalt mõelda. Üleilmses (neti)võrgustumises kolib tähelepanu ja suhtlus üha rohkem virtuaalsesse sfääri, väljanäitusena ekraanidele; infomassiiv kurnab, progressi ja uudiste tempo on tohutu. Enese ja teiste mõistmine ei lähtu enam kodukülast, oma ruumist, vaid globaalsest (teemadeks 21. sajand ja aina muutuvad väärtused, multikultuursus, küsimus, mis saab planeedist jne). Nõnda on vast paratamatugi, et individuaalse (isiksuse) tõrjub välja ja asendab üha enam kollektiivne hoiak. Just nõnda taandub mentaalses plaanis 20. sajand 21. sajandi ees.

Arvan, et niimoodi, meelelaadi järgi, võib/saab eristada ka nn 20. sajandi ja 21. sajandi inimest. 20. sajandi inimesed (või peaks ütlema, enamik neist, kelle elutunnetus ja vaated on kujunenud enne internetti, selle tagasiulatuvat toimet ja globaliseerumist) tajuvad nüüd, et  „mina”  pole mõistetud ja hinnatud enam niivõrd indiviidi kui kollektiivse hoiaku kandjana ja et sellises formatsioonis on „mind” isiksusena üha raskem, mingil hetkel ehk ka juba võimatu kuulda. 21. sajandi inimesed leiavad, et „mina” on(gi) eelkõige kollektiivse agent. „Usud sa teadust?” küsib keegi, kes ise ei tea teadusest enamat kui sõna „teadus”. Ja järgnevalt võib ta anda oma eksperthinnangu kelle kohta tahes ning ka „valesti” mõtlev teadlane võib siis kvalifitseeruda selleks, kes teadust ei usu.

Inimloomus on aga ikka seesama, sõltumata sajandist.

Kuidas elada siis, kui sõnad ei käigi enam selle kohta, mille kohta nad käivad, kui nad käivad hoopis selle kohta, mis pole see, mis ta on (olemuslik vs sotsiaalne/ideoloogiline konstruktsioon)? See, kui vabaduse nimel ja sildi all vabastatakse nimi/nimetus sellest, mille kohta ta käib, ja see, mille kohta nimi käib, vabastatakse iseendast, toob pikemas perspektiivis kaasa (tähendusliku) agoonia.

Üks ilmekas näide, kus üksikus peegeldub üldine. Lesbiline norra kunstnik Tonje Gjevjon kirjutas sotsiaalmeedias, et mehed ei saa olla lesbid. Transseksuaalid tundsid, et neid on solvatud, ja Tonje vastu algatati vihakõneseaduse alusel politseiuurimine. Süüdimõistmise korral oodanuks teda halvimal juhul kolm aastat vanglat. Transseksuaalidega ühinesid teisedki, kes tundsid, et lesbiline Tonje on vabaduse ja võrdsuse vastu. Tonje juhtumist sai väga suur skandaal, teda sõimatakse Norras transfoobiks, vihkajaks, rassistiks ja fašistiks. (Tonje loost saab hea ülevaate portaalis „Vabadused” ilmunud artiklist „Kas mees saab olla lesbi?”, 28. aprill 2023, autor Hannes Sarv. ) 

Kõnekas on, et väidetavalt tingimusteta armastust sümboliseeriva vikerkaarelipu all käib nõnda armutu lahing. Ja mõistagi mitte ainult seal. Lisan kaks küsimust. Esiteks, millisel (väärtus)alusel see skandaal ja süüdistused aset leiavad? No mõtleme. Aluseks on see, et vabadust ja võrdsust peab nüüd mõistma nii, et olemuslikku (sugu kui antust) pole. Või on veel variante? Teine küsimus puudutab ühiskonnas palju räägitud nõrgema positsiooni. Mis vaade see on, mille järgi a) naine (ja nõnda nõrgema positsioonis), b) lesbi (ja nõnda nõrgema positsioonis) on c) vihkaja, seksist, fašist ja rassist, kui ta leiab, et mehed ei saa olla lesbid?

Märkigem ka, et progressiivsed inimesed, kes muidu naiste ja seksuaalvähemuste eest aina sõnakalt välja astuvad, on sellis(t)e juhtumi(te) puhul n-ö kahvlis ja vaikivad. Võib-olla nad isegi tahaksid Tonjet toetada, aga ei saa, sest kohustuslikuks tehtud vabaduse ja võrdsuse käsitus ei võimalda. Vaat siis. Selgub, et tingimusteta armastus polegi tingimusteta, vaid poliitiliste-ideoloogiliste tingimustega: inimese puhul on olemusliku asemel sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon.

Ja ikkagi. Miks need, kes räägivad aina õigustest, ei kipu arutlema selle üle, kuidas ühe arvamus, et mees võib olla lesbi, ja õigus nõnda arvata saab teisele käsuks ja kohustuseks seda arvamust tõeks pidada, muidu ootab suur rahatrahv või ehk isegi vangistus. Kas siin on põhjuseks hirm, äratundmine, et nii peabki, või… teatud kollektiivne aspekt, millest lähtuvalt asjasse suhtuda? Tõde? Oot, kus on tõde? Noh… kui ütleme, et sugu on ideoloogiline konstruktsioon, siis… mis mõttes tõde? Me muutsime alust, defineerisime ümber ja… konstruktsioon ongi ju konstrueerimiseks. Mitte tõde pole väärtus, vaid konstruktsioon. Ei, täpsustame: konstruktsioon ongi tõde.

Inimene nagu lego. Asja sisu, tähendus nagu lego. Legotab poliitika (k.a küsimusega, kas hing on või ei). Ja see poliitika tahab, et kõigil oleks rohkem headust ja õnne.        

Siia kõrvale võiks kuulata ka 19. aprillil eetris olnud Kuku raadio saadet „Käsi pulsil”, kus üheks teemaks oli noorte soosegadus. Guugeldades on see saade kergesti leitav.

 

*

Aga kui olemuslikku väidetavalt pole (pole seda tema autentsuses ja paratamatuses, nii nagu vesi on H2O), siis… kohe ja paratamatult tekib probleem, mida need sõnad siis tähendavad, mille kohta need (inimese puhul) käivad. Noh, mitte enam olemuse, vaid sotsiaalse/kultuurilise/ideoloogilise konstruktsiooni kohta. Aga see konstruktsioon on ju ise sõnadest kokku laotud. Kust siis tähendus kokkuvõttes tuleb? Kuidagi peab ju asjadest aru saama. Tähendus tuleb siis kõige aluseks olevast poliitikast, sel viisil antud ideoloogiast, mis ilmub aimamist vajava suunisena. Ja me saame aru, et tähendused libisevad ja et sellega peab arvestama, aga… kuidas nad parasjagu libisevad?  Ja paine avaldub siis nii, et püütakse taibata, kas oma elu elades ja asjadest rääkides ollakse selle ideoloogiaga, poliitikaga kooskõlas. Täpselt ei tea, ei saagi nagu teada, ja samas võib keegi kusagil ning mis tahes hetkel ootamatult solvuda ja süüdistada… Tjah. No kõige kindlam oleks sel juhul ise kedagi süüdistada, püüdes ette aimata, kuidas seda tegema peaks.

 

*

Kui naine pole naine ja mees pole mees, kui näiteks x on sootu (ei identifitseeri end ei naise ega mehena, aga tal on lapsed), siis on ju selge, et ühiskondlikult ei või olla ka ema nagu ema ja isa nagu isa, nii nagu nad on — autentselt, unikaalselt, paratamatult. Ei või sellepärast, et olemuslikku olla ei või, seda ei luba meie võrdsuse- ja vabadusekäsitus, ja kuna paratamatult keegi ju seetõttu kannataks. Eelkõige kannataksid lapsed, kes tulevad kooli kooslusest, kus määratlusi ‘mees’, ‘naine’, ‘ema’, ‘isa’ autentselt, unikaalselt enam olla ei saa. Nii, kannatusi me ei taha… aga edasi? Jätame igasugu süüdistamisjutu korraks kõrvale ja vaatame lihtsalt asjade arengut. Näiteks emadepäeva tähistamine pole siis ju mitte üksnes problemaatiline, vaid juba represseeriva iseloomuga. USAs näiteks ongi emadepäev mõnel pool juba probleemne. Vanas Maailmas on antud mitmel pool keelesuuniseid, mille järgi meest ja naist ei peaks enam mõistma ja nimetama autentsusprintsiibist, olemuslikust lähtudes. Nii liigub areng ühes, selges suunas.

Kui olemuslikku olla ei või, siis on ju ema tema endana, autentsena nii keelelises korralduses kui mentaalses plaanis (aegamisi üha enam) näide tagurlikust, sellest, mis arengul, väärtustel, vabadusel ja võrdsusel risti ees on. Seega tuleks siis sõna ‘ema’ mingil hetkel keelest kaotada või selle sisu laiendada (kas või sinnamaani, et ka robotit võib mõista emana). Tähistaja ja tähistatava suhe on selline: kui enne oli tähistaja ‘ema’ ja tähistatav naine, kes kandis ja sünnitas lapse, st ema oli ema tema autentsuses, unikaalsuses ja paratamatuses, siis nüüd on tähistaja ‘ema’ ja tähistatav ideoloogiline konstruktsioon, millele vastab a) naine, kes kandis ja sünnitas lapse; b) mees, kes tunneb, et on naine ja kes kasvatab last; c) kõrge kvalifikatsiooniga robot, kes funktsioneerib vajalikul viisil; ka d, e jne.

Ja säärane sisu laiendamine, mis põhimõtteliselt on ju ümberdefineerimine, on ühtlasi heaks näiteks, kuidas sõnad loovad asjad. Kui ütleme, et nüüd on ka robot vajadusel mõistetud ema või lapsena, siis on robot sel viisil „emaks” või „lapseks” sõnades ümber loodud.

Analoogiks sobiks see, kui ühel päeval teataksime, et vabastame vee tema senisest piiratud tähendusest (H2O) ja ütleme, et edaspidi on vesi küll ka H2O, aga on enamatki, näiteks kõik, mis virdab ja vulab. Ka nafta virdab ja vulab, seega on siis ka nafta vesi. Kui me nüüd lilli naftaga kastame või sellele, kes soovib klaasikest vett, klaasitäie naftat ulatame, kas midagi läks valesti? Ei läinud. Sest see kõik on vesi. Ja sellist käiku saab õigus­tada näiteks nii, et midagi ei võeta ju ära, antakse vaid juurde. Aga mis siis tegelikult juhtus? Kaugemas perspektiivis see, et ka meeslesbit ja robotit tuleb võib-olla hakata emaks pidama. Lihtne küsimus: kas see oleks hea? No mõõdikute, väärtuste ja programmilisuse mõttes oleks kõik korras. Aga vaimse tervise koha pealt? Selle koha pealt, kuidas inimene ise ennast teab? Kes võtab endale õiguse ja vastutuse öelda, et tegelikult olemuslikku inimese puhul polegi? Vaadakem omaenda elu — me elame ju nimelt nii, et teame, et olemuslik on. Kui seame oma elu ümber nii, et olemuslikku (nagu) pole, siis sellel on paratamatult tagajärjed. Kes nende eest siis vastutab? Ütleme nii, et kui sa tellid pitsa, siis pead arvestama, et see tulebki päriselt kohale ja sa peadki päriselt maksma.

See, kuidas ‘ema’ ja ‘isa’ vabaduse mõtestamisele (nii, et olemuslikku olla ei või) ette jäävad, on ju selgelt nähtav ja antud asjade käigu puhul ka paratamatu. Kas teisiti on sellise sihiseade korral üldse võimalik? Küsimus, kas inimene on selline, nagu ta on, olemuslikult või on ta vaid sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon, pole elukauge inimese filosoofiline mõttemõlgutus, vaid käib otse ja primaarsel tasandil meie igapäevaelu kohta. Ongi sinna juba jõudnud. Ja järelmid on järelmid. Ilma naljata, kui naine ja ema pole naine ja ema paratamatult, unikaalselt, vaid on hoopis ideoloogiline, sotsiaalne konstruktsioon, siis võib ema — või kui soovite ka vanem, või miks mitte ka laps — olla põhimõtteliselt ka kõrge kvalifikatsiooniga robot. Miks? Sest ta vastab  määratlusele „sotsiaalne, kultuuriline, ideoloogiline konstruktsioon”, ja miks mitte. Ja kui sealjuures saab (ja kindlasti saab) esile tuua ka positiivseid näiteid, siis seda enam. Selline samm on palju väiksem, kui esimese hooga tundub. Antud tingimustel võimalik ja… mis seda moraalses mõttes üldse takistaks? Nimelt moraalses, mitte harjumuspärases mõttes? Ühesõnaga, sõnad ‘ema’ ja ‘isa’ võivad keelest kaduda, kuna need käivad autentse ja paratamatu kohta ning toovad nõnda kaasa kannatusi. Aga võib minna ka nii, et ‘ema’ defineeritakse ideoloogilise/sotsiaalse konstruktsioonina oma tähenduselt virdama ja vulama: ka meeslesbi on ema, end funktsionaalselt sel viisil õigustanud robot on ema jne. Kas see puudutab meid kõiki? Muidugi. Nii nagu asjade-tähenduste kord. Nagu inimeseks olemise aluse või paradigma muutus, inimeseks olemise ümbermääratlemine. Nagu see, kuidas sind koheldakse ja kuidas sa endast ja teistest pead/hakkad mõtlema.

Kas vaatame vaid antud hetke seisu või ka antud tingimustel paratamatult tulevat tulevikku? Seal on suur vahe.

Ma sooviksin, et kõik, kes arvavad, et ema või vanem või laps võiks olla ka kõrge kvalifikatsiooniga robot, kuna kokkuvõttes esindab selline lahendus/tulevik ju ka õigeid väärtusi ja tõstab õnnekoefitsienti, astuksid julgelt sammu ette. Kokkuvõttes visandub siin inimene, kellel pole kõige politiseerimise ja ideologiseerimise eest enam kuhugi minna, kuna tema tähendus on täiel määral ja algusest peale selle poliitika oma. Mingit autonoomsust pole. Noh, võib-olla vaid firma suvepäevadel.

See telg, kuidas võimatuna näiv saab siiski võimalikuks, peaks oma ohtudega meile juba hoomatav olema. Kes uskunuks veel vaid viis aastat tagasi, et arutleme täna tõsiselt selle üle, et tehisintellekt võib inimese vastu üles tõusta? Ja see, mida keegi tehis­intellekti kohta usub, arvab või oma soovmõtlemises kujutleb, pole antud juhul üldse tähtis. Tähtis on, et see on tõepoolest oht ja võimalik.

Kraadiga transhumanist ütleb teaduslikku sõnavara kasutades ja nõnda ka rahustavalt mõjudes igati akuraatselt, et aeg oleks loobuda arusaamast, et inimene on midagi, mis on olemuslikult tema ise, ja et edasi tuleks minna masinaga kokku liidetuna. Vaatame seda korraks lähemalt. Säärase väite lähtekohaks on, et inimesel pole igavikulist, olemuslikku alust. Kui nii, siis pole inimesel ka olemuslikku sisu ja sellega seatud piire. Areng seisneb edaspidi orgaanilises liitumises masinaga. Hing? Keda see huvitab? Jutt käis ju funktsionaalsusest, koos horisontaalse mõõtme avardumise ja hõivamisega.

Kus on juured ja kus on taevas?

Siin on suur ahvatlus ja see puudutab võimu ja veel kord võimu. Kuidagi nii, et kui sul õnnestub näidata, et asjad pole päriselt ja et nad pole need, mis nad on, siis saad nende üle võimu. Minule paistab see asi nii. Ja see on hirmus, kole ja õudne.

Kõrvalepõikena — samas kasvab praegusel ajal, eriti USAs, suure hooga satanism, mis trügib üha enam ka avalikult püünele. Iirimaa laul ja edu selle aasta Eurovisioonil on kõnekas näide: auditoorium tohutu ja tunnustus suur. Üksnes show? Elukunst? Äkki see Iirimaa artist, satanist, ei teagi lähemalt, millega on tegemist? Meenub, et aastaid tagasi nägin ETVs üht dokki, kus õigete ja heade väärtuste eest võitlejana astus üles ka satanist, kes väitis, et nad on eelkõige vabadusvõitlejad, et kurjaga neil pistmist pole jne. Satanism koos enesepromo ja ühiskonnale esitatud nõudmistega laieneb Vanas Maailmas agressiivselt, hoidmata enam varju. Paistab, et aeg on küps, võimalused antud. Ja seal, kus progressiivne üldsus nõuab inimesele olemuslikult omase kaotamist, kuna väidetavalt olemuslikku pole ja mingit tegelikku (metafüüsilist) tõde pole, seal võitleb satanism sama asja eest,  teades hästi, kelle vastu ta tegelikult võitleb ja et võitleb metafüüsilise tõe vastu, kuna see on olemas. Ja üldsuses valitseb selles osas eelkõige (vist?) hirm, segadus ja arusaamatus. Või, vastupidi, kasvab huvi, mingi irratsionaalne tõmme; arvatakse, et selle kaudu saab end kuidagi erilisena määratleda, ning mõni on ka veendunud, et satanism võitleb samuti õigete väärtuste eest. Sellest, et satanism teenib konkreetselt kurja, aga samas rääkima ei kiputa. Miks? Kas väärtusprobleemi sellega ei teki?

Saamaks tõest pilti sellest, mida satanism endast kujutab, millised on selle praktikad, võiks guugeldada, lugeda ja Youtube’ist ka vaadata, mida räägivad endised satanistid, kes on pöördunud kristlusesse. Näiteks Za­chary King. Ta oli varem satanistlikus hierarhias väga kõrgel kohal ja käis läbi väga kuulsate ja rikaste inimestega. Pilt, mis tema jutust satanistide kohta avaneb, on selline, et õudusfilmid ei jõua järele. Abordikliinikute tagaustel käib äri loodetega, mida kurja teenimise rituaalides kasutatakse, see on satanistide ja kliinikutöötajate sissetöötatud koostöö. Viiakse läbi suguühteid laste ja loomadega — see käib näiteks hinge müümise akti juurde, must maagia toimib jne. Need, kes nõuavad kirikute mahatõmbamist või kirikusse ilmalike nõuete sissepressimist, võiksid esmalt tutvuda Kingiga tehtud inter­vjuudega.

 

Musketäride juurde tagasi

Ühesõnaga, aja vaim kuidagi avaldub. Erinevatel viisidel, aga see on siis „selle aja vaim”. Avaldub nagu üksikutena vaadeldavad muutused maastikul pärast tektoonilist nihet ja nagu Wittgensteini sõnastatud perekondlik sarnasus. Eeltoodud vabaduse ja väärtuste mõtestamine lähtuvalt sellest, et olemust pole, et on vaid sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon, on selle (aja)vaimu sügavamas aluskihis. Ja see alusvaade vormib/formuleerib ülemisi kihte nii, et ühe (tagasihoidliku?) avaldusena paljudest pole ka kaasaegsetel musketäridel enam nende olemuslikke, määravaid omadusi. Neid musketäre ei saa (enam) nende omadustelt viia tagasi algusesse. Nad pole oma algusest/autentsest sisust kuidagi juhuslikult kaugenenud ja teistsugused, vaid (vähemalt kolm neist: Athos, Porthos ja Aramis) on oma alguse/autentse sisu vastu.

Kuna „Kolm musketäri” on märgiline tekst, siis selline algupärase tagurpidi pööramine mõjub tahes-tahtmata samuti märgiliselt. Vaataja ees pole mitte „galantne ümbertõlgendus” ega ka niisama suvaline käkerdamine. Vaataja saab teate/teada, et „neid musketäre” nende endina pole, et möödas on ajastu, kus musketärid on olemuslikult need, kes nad on. Ja enamgi veel, neid ei või enam nende endina olla. Kas ma liialdan? Kas keegi kujutab ette, et peagi võiks tulla musketäride loo adaptatsioon, mis püüab tabada just Dumas’ romaani vaimu?

Sealt, sügavamast aluskihist, tuleks otsida ka vastust küsimusele, miks klassika adaptatsioonid üha rohkem oma alustekstist kaugenevad. Lihtsalt, ilma et eriti järelegi mõeldaks, on kujunenud hoiak ja arusaam, et need ei peagi olema eriti alustekstiga seotud. Või et need ei saa/ei võigi olla sellega seotud, kuna alustekst ei sobi meie kaasajal oodatud/nõutud ideoloogi­liste vaadetega. Aga klassikat saab majanduslikus mõttes ära kasutada. Mäletamisele apelleerides mälu katkestada. Veidi ette mõeldes paistab, et säärane „tehnika ja tootmine” saab adaptatsioonide puhul toimida vaid seni, kuni on veel elav mälestus sellest, mis oli see, mis ta on. Kui musketärid nende endina on üldsusel ununud, pole põhjust neid ka enam ümber teha ega nimetadagi.

 

Muide, kui tõdeme, et Jumal on tõde, siis on vastatud ka küsimusele, kas ja kuidas on olemas tegelik (metafüüsiline) tõde.

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.