FRÉDÉRIC CHOPIN JA EKSIIL

TIINA RICHARD

Frédéric (Fryderyk) Chopin.
Dateerimata gravüür

Tänavu sügisel täitub 175 aastat armastatud helilooja Frédéric Chopini (1. III 1810 — 17. X 1849) surmast. Vanemuise teater on toonud oma balleti 85. aastapäeva puhul lavale helilooja elust ja muusikast inspireeritud saksa koreograafi ja lavastaja Kristina Paulini balleti „Vihm detsembris”, mis keskendub Chopini traagilisele armastusloole George Sandiga. „Kõik Chopini muusikateosed on isiklikud, õrnad ja haprad. Tema muusikat kuulates võib tunnetada tema hinge kohalolu, ta pühendas kogu oma elu kunstile.” 1

 

Frédéric Chopini eemale jäämine oma kodukohast ja juurtest ei andnud talle rahu, kuid sellest sündinud, tema intensiivset hingeelu peegeldav helilooming rikastab endiselt imelisel viisil meie maailma. Eksiil kujutab endast pigem vintsutavat reisi kui sihtkohta jõudmist. Ja kuigi sellega käib kaasas avanemine teistele kultuuridele, tekitab oma juurtest eemaldumine valulikke tundeid. Loovisiku sunnitud eemalolek oma juurtest võib tekitada inspireeriva rahutuse, mis annab tema loomingule erilise jõu, justkui püüaksid keha ja kodust eemal viibiv vaim uuesti kokku saada.

„Chopin ei ole ei poolakas, prantslane ega sakslane, temas ilmneb palju kõrgem päritolu (…), ta põlvneb Mozarti, Raffaeli ja Goethe maalt: tema tõeline kodumaa on luule lummav kuningriik. Kui Chopin istub klaveri taga ja improviseerib, tundub, nagu tuleks mulle armsalt maalt külla mu kaasmaalane ja räägiks kõige kurioossemaid asju, mis seal minu äraoleku ajal on juhtunud,” on kirjutanud 1837. aastal saksa luuletaja Heinrich Heine,2 kes ka ise Pariisis eksiilis viibis. See on vaid üks näide Chopini muusika üldisest kõlapinnast.

Fryderyk-Franciszek (Frédéric-François) Chopin lahkus Poolast 20-aastaselt, et minna Viini kontserte andma, ega pöördunud pärast 1830. aasta Vene tsaarivõimu vastu suunatud Poola rahvusliku ülestõusu mahasurumist enam tagasi kodumaale. Chopini isa Nicolas Chopin oli keelitanud oma võitlusvaimu täis poega eksiili jääma, vältimaks tema võimalikku tagakiusamist patriootlike vaadete pärast. Fryderyk kuuletus talle hingepiinu tundes ja jättis maha turvalise, armastava keskkonna. Isa kiri innustas teda teenima Poolat eelkõige oma muusika kaudu.

Eksiiliga oli märgistatud juba Chopini isa saatus. Prantslane Nicolas Chopin oli oma pojale Fryderykile pärandanud sügava isamaalise hoiaku. Ta oli lahkunud oma kodumaalt Prantsusmaalt 16-aastaselt Poolasse ja tema perekond oli katkestanud temaga sidemed. Nicolas Chopin kohanes oma uuel kodumaal kiiresti. Voltaire’i ideede kandjana jagas ta Poola patriootidega sarnaseid vabadusideaale. 1802. aastal tegutses Nicolas Chopin koduõpetajana Żelazowa Wolas ja tutvus seal Tekla Justyna Krzyżanowskaga, kellega lõi perekonna. 1810. aastal sündinud Fryderyk Chopin sai väga hea kasvatuse; pansionaadis, mida tema vanemad Varssavis pidasid, oli ta ümbritsetud noortest aristokraatidest. Sealt olid pärit ka helilooja väljapeetud kombed ja hoiakud. Aadlipäritolu ema andis pojale edasi oma laulu- ja muusikaarmastuse ning kire klaverimängu vastu. Chopinile olid olulised ka suhted oma kolme õega, kellega tal olid ühised vaated ja sarnased arusaamad kunstist. Fryderyki muusikaline talent avaldus varakult, talle meeldis luua klaveril oma lähedaste portreid ja ta oli ka vastuvõtlik kohalikule rahvamuusikale. Oma esimesed kontserdid andis ta 8-aastaselt, 15-aastaselt pälvis ta juba Varssavi linna esipianisti auhinna. 

Chopin ei tavatsenud rääkida  oma hingeelust ega ängidest, kuid ta olevat siiski George Sandile öelnud, et oma emast oli tal kustumatu mälestus ja tema puudumisega kohaneda ei olnud lihtne. Mõte suremisest kaugel oma kodust ja kodumaast oli noore muusiku suurimaks mureks eksiilis, samuti põhjustas talle suurt piina alates 1831. aastast süvenenud poola rahva rõhumine Vene võimu poolt. Chopin lahkus Varssavist 1830. aasta 2. novembril.

Chopin esinemas vürst Antoni Radziwiłłi salongis 1829. Henryk Hektor Siemiradzki maal (1887). Pałac Radziwiłłów w Nieborowie, Muzeum w Nieborowie i Arkadii

Jõudnud Pariisi 1831. aastal, leidis Chopin (nüüdsest Frédéric) sealt eest arvuka poola põgenike kogukonna, kelle toetus oli talle äärmiselt oluline. Tänu sellele sai ta anda Pariisis klaveritunde, mis avasid talle tee kohaliku aristokraatia sekka, kus teda koheldi kui sõpra. Kõikjal nõutud klaveriõpetajana andis ta kuni viis tundi päevas, 20 kuldfranki tunni eest kindlustas materiaalse heaolu.

Kuigi Pariis oli kaunis, elas kaotatud  sünnimaa igatsus tema hinges kuni viimse hetkeni. Chopin püüdis uskuda, et on Pariisis üksnes läbisõidul. Ferenc Liszt, kellega Chopin oli Pariisis sõbrunenud, on öelnud: „Chopin mõjus meie seas nagu viirastus.”3

Chopin muutis oma koju tagasi pöördumise võimatuks, keeldudes 1834. aastal Vene passist, mis anti Poola kodanikele. Sellega valis ta oma sünnimaal hukka mõistetute saatuse,  au ja patriootliku solidaarsuse tee, aga ka elu täis pidevat koduigatsust. Kuid oma loomingu pühendas ta oma sünnimaale Poolale, nagu ta isa oli soovitanud.

Eksiilis elamine mõjutas otseselt Chopini loomingut

Claude Debussy on öelnud: „Chopini muusika on üks ilusamaid, mida on kunagi loodud, seda ei saa klassifitseerida.” Chopini muusika on tõepoolest etteaimamatu, isikupärase  stiiliga,  peenekoeline, haarav ja lummav. Suureks eeskujuks oli talle Wolfgang Amadeus Mozart; Johann Sebastian Bachi soovitas ta kõigile oma õpilastele.4 

Juba enne kui Chopin Pariisi jõudis, oli tema looming märkimisväärselt rikkalik. Enim tähelepanu oli äratanud tema virtuoosne „Là ci darem la mano”, variatsioonid Mozarti ooperi „Don Giovanni” teemadel (1827), mida Chopin mängis ka oma esimesel Pariisi kontserdil 1832. aastal ja mille kohta Robert Schumann on kirjutanud: „Müts maha, härrased, Chopin on geenius.”5

Chopini muusikal on alati olnud suur kuulajaskond. Kuigi selle muusika juured on suures osas Poola pinnases, puudutab see inimesi kogu maailmas. Chopin andis klaverile täiesti uue kõla, kuigi oli peaaegu autodidakt. Tema esimene õpetaja oli tšehhi päritolu Poola viiuldaja ja pianist, helilooja ja pedagoog Wojciech Żywny (tšehhipäraselt Vojtěch Živný).

Chopini muusika oli eelkõige aristokraatlik ja kuigi ta oskas tähelepanu pöörata oma sünnimaa rahvalikele lauludele ja tantsudele, jääb tema looming väga kaugele populaarsest või rahvapärasest laadist.6 Ühele kaasmaalasele, kellele ta oli Pariisis improviseerinud ja kes oli arvanud kuulvat tema mängus üht oma lapsepõlve hällilaulu, vastanud Chopin: „Sa ei saanud seda laulu tunda (…), sa tundsid ära üksnes vaimu, mis seda hingestab: ühe poola meloodia vaimu!”7

Chopin ei pannud oma teostele kõlavaid pealkirju. Ta eelistas piirduda üldisemate pealkirjadega, nagu „Valss”, „Masurka”, „Polonees”, „Nokturn” vms, ega talunud, kui kirjastajad tema teostele reklaami huvides oma pealkirju lisasid. Oma kooselu jooksul Chopiniga oli George Sandil võimalik olla tunnistajaks tema sageli vaevarikkale loomeprotsessile, mis võis viia helilooja lausa meeleheitele. Sageli ei suutnud Chopin oma teoseid lõpetatuks lugeda; visadus, millega ta oma partituuri lihvis, väljendas tema äärmuslikku püüet täiuslikkuse poole.

Idee ballaadide loomiseks tekkis Chopinil poola luulet lugedes. Tema Ballaad nr 1, g-moll op. 23 valmis 1835. aastal Pariisis. Selles, klaveriajaloos uue lehekülje pööranud teoses on helilooja edasi andnud imeliste luuletekstide atmosfääri. Tema neli ballaadi (op. 23, nr 1, op. 38, nr 2, op. 47, nr 3 ja op. 52, nr 4) on avanud tee Claude Debussy ja Maurice Raveli impressionismile, Aleksander Skrjabini helimaailmadele ja isegi Olivier Messiaeni  muusika värvidele.

Frédéric Chopin (1810–49) komponeerimas oma prelüüde. Lionello Balestrieri maal.
Foto: Collection Roger-Viollet / East News

Chopinile oli klaver kaaslane, sõber tema eksiiliüksinduses. Oma rikkalikku heliloominguga tõi ta muusikasse ja klaverimängu põhjalikke muutusi, andes sellele uue visiooni, mille silmapaistvateks näideteks on tema etüüdid op. 10 ja op. 25, 4 ballaadi, nokturnid, 24 prelüüdi op. 28, 4 skertsot ja 2 klaverikontserti. Chopin jättis endast maha ligi 60 masurkat; neid lõi ta kogu oma elu ja pidas vajalikuks täpsustada, et need ei ole loodud tantsimiseks. Tegu oli tema isikliku salajase maailmaga, kus ta mõtted rändasid tema emakeelele, kuid ka senikäimata radadele, tuues muusikasse haaravaid kontraste, uusi ja ootamatuid väljundeid. On märkimisväärne, et masurkad saavutasid Chopini loomingus järjest suurema tähtsuse just siis, kui ta viibis Varssavist kaugel, justkui leidnuks ta klaveril oma kodumaa hõngu ja tundejõudu. Masurka on kolmeosalises taktimõõdus tants, kus, erinevalt valsist või menuetist, on rõhk nõrgal löögil taktis. Chopin austas seda eripära, kuid õilistas meloodiat ja  suurendas proportsioone, nagu on öelnud Liszt.8 Poola aristokraatidest pagulased Pariisi salongides hindasid samuti eriti Chopini masurkasid, kus peene helikoega ühendub rahvuslik hõng. Mõnedes neist tõusevad selgelt esile rahvamuusika markantsed rütmid (op. 7, nr 1), teistes prevaleerib peaaegu vokaalne ja väga ornamenteeritud joon (op.17, nr 2) ja ka nostalgiline karakter (op. 33, nr 1 või op.17, nr 4). Mitmekesised rütmid, julge harmoonia ja fantaasiarikkus muudavad masurkad klaveriteostena väga oluliseks žanriks Chopini loomingus. Viimane neist, op. 68, nr 4, on loodud 1849. aastal, vaid mõned nädalad enne helilooja surma.

Chopin kasutas oma loomingus sageli rubato’t, mis sai tema stiilile omaseks. „Rubato ei pea olema kunstlik, ebaloomulik, vaid järgima meloodiat loomulikul moel.”9 Vasak käsi pidi järgima märgitud tempot, parem käsi mängima vabalt, kergete „kõhklustega”, rubato-efektidega. Selle kirjeldamiseks toob Liszt puu kujundi: „Tuul mängib lehtedes, paneb need lainetama, kuid puu ei liigu. Selline on Chopini rubato. Chopini teoseid tuleb esitada sellise rõhutatud ja prosoodilise kõhklusega ning pehmusega, mida on raske mõista, kui ei ole olnud võimalust neid sageli kuulda.”10

Ladus mäng ja ebamaisusele kalduv virtuoossus on osa Chopini loomingust, nagu ka meloodia sillerdused ja kromatismid, dissonantsid ja helistikulised kõikumised,11 isikupäraselt kujundatud paindlikud fraasid talle omaste nootide  kombinatsiooniga üllatavalt uudses harmoonias, lõputud pisivariatsioonid akordides, peaaegu märkamatud nüansid, mis kannavad ilu. Chopinile oli südamelähedane bel canto stiil, millest on mõjutatud näiteks tema nokturnid op. 72, nr 1 (1826) ja op. 9 (1830–1832).

Muusika esitamisel  taotles Chopin paindlikkust, sisemist lõõgastust: kõik, mis blokeerib, takistab ka kujutlusvõimet ja tundlikkust, tavatses ta öelda. Perfektse tehnika püüdluse juures ei jäänud tal tundlikkus tagaplaanile. Oma tehniliselt keerulisi helitöid palus ta oma õpilastel mängida väga loomulikult ja kergelt, et need sarnaneksid võimalikult improvisatsiooniga. Tihti ütles ta õpilastele: „Paitage nooti, ärge lööge seda!”12

Chopinile pühendatud Nohant’i festivali president, romantilise muusika esitamisele pühendunud prantsuse pianist Yves Henry ütleb: „Chopini muusikas on koos erakordne  vitaalsus ja poeesia. See muudab noodi värvi harmooniate abil, mis seda saadavad. See salajane rafineeritud lüürika on tähelepanelik väiksemagi hingevärina suhtes ning sisaldab lõpmatut hulka värve ja nüansse.”13

 

Chopin ja avalikud esinemised

Chopin on öelnud Lisztile: „Ma ei sobi kontserte andma. Rahvahulk hirmutab mind, mind lämmatavad inimeste kiired hingetõmbed, olen halvatud nende uudishimulikest pilkudest…”14 Oma Pariisis elatud kaheksateistkümne aasta jooksul ilmus Chopin pianistina avalikkuse ette vaevalt rohkem kui viieteistkümnel kontserdil. Kuid tema esimene kontsert Pariisis tõi talle kohe kuulsuse. 25. veebruaril 1832 Pleyeli saalis antud  kontserdi kohta, kus olid kohal ka tuntud pianistid, olid kiitvad kommentaarid üksmeelsed. Üks Chopini sõpru on kirjutanud: „Ta on ületanud kõik siinsed pianistid, kogu Pariis on hämmingus. Kusjuures ma ennustasin talle seda kohe, kui ta siia saabus!”15 Ja kriitikud ajakirjas Revue Musicale: „Oma ideede uudsusega tekitas kontsert kuulajaskonnas võrdselt nii hämmingut kui naudingut. Tema meloodiates on hinge, fantaasiat ja originaalsust. Ka interpreedina väärib see noor artist kiitust. Tema mäng on elegantne, kerge ja graatsiline, selles on puhast sära.”16

Chopini mängus peitunud salapärane poeesia ei olnud millegagi võrreldav.17 1842. aastal on Hector Berlioz avaldanud kahetsust, et Chopin end nii vähe avalikkuse ees näitas: „Chopin hoiab omaette, teda ei näe ei kontserdil ega teatris. Võiks arvata, et tal on hirm muusikute ees. Igal aastal laskub ta korraks oma pilvelt alla ja laseb mõned hetked kuulda oma muusikat Pleyeli salongides. Ainult siis on publikul lubatud imetleda tema võrratut annet. Kui ei olda just prints, minister või suursaadik, ei ole lootust kuulda teda kogu ülejäänud aasta”.18

Chopin olevat oma sõbrale Lisztile tunnistanud, et eelistab avalikele kontsertidele salongide hubast õhkkonda, kus sõprade keskel inimeste südameid emotsioonidega täita.19 Need vähesed valitud, kes olid kuulnud teda tundide kaupa kõige imelisemal viisil improviseerimas, ilma et ta oleks kasutanud ühtegi fraasi üheltki teiselt heliloojalt ega isegi omaenda teostest, pidid nõustuma, et ta kaunimates teostes võis kuulda vaid tema improvisatsioonide kaja.20 Ta istus harva klaveri taha ühesuguse meele- või tundeseisundiga ega mänginud mingit heliteost peaaegu kunagi samamoodi nagu eelmisel korral.21

 

Chopini loomulaadist

Lapsena oli Fryderyk Chopin olnud lõbus poiss. Oma õnnelikust noorusest säilitas ta suhtlemisvalmiduse ning võis näida õnnelik, seltskondlik  ja rõõmsameelne. Chopini õpilaste ja kaasaegsete jutustused ja tema kirjavahetus annavad tunnistust kirglikust, kuid vaoshoitud karakterist, delikaatsusest. Chopini iseloomustas peenekoelisus ja tundlikkus, temas puudus liialdatus ja boheemlik hooletus või muretus. Kuid ka kõige lähemad sõbrad ei pääsenud ligi tema hingeelule. Tema kirjavahetus näitab, et ta oli spirituaalne, irooniline, selgepilguline inimeste ja olukordade suhtes ja oma hinnangutes realistlik.

Chopinile valmistas palju kannatusi tema nõrk tervis. 1838. aasta talvel tuvastati tal tuberkuloos. Chopini käitumine oli nagu haigel inimesel ikka: kui miski teda parajasti ei piinanud, oli ta rõõmus ja südamlik, aga haigushoost räsituna rusutud ja melanhoolne — nii on teda kirjeldanud George Sandi tütar.22 Iga talv oli Chopinile katsumus. Aastate möödudes, haiguse ja eksiili koormat kandes, lisandusid tema olekusse frustratsioon, äng ja sagedased meeleolumuutused. Siiski  kirjutas ta 1846. aasta sügisel oma perele: „Talv ei tõota tulla halb ja kui ma natuke enda eest hoolitsen, möödub see nagu eelminegi ja tänu jumalale mitte halvemini. Palju inimesi on minust hoopis halvemas olukorras. Tõsi, paljudel läheb paremini, aga ma ei mõtle nende peale.”23

„Chopinile ei meeldinud olla ilma seltsiliseta — seda juhtus väga harva. Hommikuti veetis ta mõnikord tunnikese üksi oma klaveri taga, kuid isegi siis, kui ta  „töötas” (või mis sõnaga seda kirjeldada?), isegi kui ta jäi õhtuti koju klaverit mängima, vajas ta vähemalt ühte sõpra enda lähedale,”24 on öelnud Ferdinand Hiller, Chopini sõber, muusikapedagoog ja helilooja. 1835. aastal sai Eugène Delacroix’st üks Chopini lähedasemaid sõpru. „Chopin on kõige tõelisem loovisik, keda ma kunagi kohanud olen, üks neist vähestest, keda võib imetleda ja austada,” on öelnud Delacroix.25 Vestlustest Delacroix’ga on teada, et Chopin oli rahutu ja nõudlik intellektuaal, kes arutles põhjalikult oma kunsti üle, taotledes lihtsust, selgust ja täius­likkust.

 

Note bleue, mida George Sand ja Delacroix kuulsid Chopini mängus

George Sand jutustab oma kogumikus „Impressions et souvenirs” (1873)26 mõjuvast hetkest, mil Chopini improviseerimine tekitas temas mõtte nostalgianoodist, mida ta nimetas note bleue’ks. George Sand näeb seda esimesena Chopini põnevates ja unenäolistes meloodiates, mille õrnad pooltoonid segunevad „selge öö taevasinaga”. Esmalt toob kirjanik lugejani Delacroix’ ja Chopini arutlused Jean Auguste Dominique Ingres’i maali „Stratonice ja Antiochus” üle, kus Delacroix toob esile paralleeli muusika ja maalikunsti vahel, nimelt et harmoonia ei seisne muusikas mitte ainult akordide moodustamises, vaid ka nende omavahelistes suhetes, nende loogilises järjestuses,  mida ta nimetas helipeegeldusteks. Ka maalikunstis annab ühe värvi helk teisele alati mingi uue tooni, selles on hoomamatuid saladusi. Romantikud tajusid seost muusika ja öö vahel, seda kummalist seisundit, kui helid ja värvid veiklevad õhtuhämaruses, milles kõik kontuurid hajuvad. George Sandi  kirjeldatud note bleue loob iseenesest hetke ja koha värvingu. Samasugune on vaikus, mis järgneb mängitud muusikapalale, pikendades kuuldu helilist muljet. Nii muusikalises kui visuaalses maailmas peegeldab note bleue sisemaailma, temas võib vastu kajada eksiilis oleku ning kaotatud ja taasleitud isamaa kogu poeetiline jõud.

George Sand ja Frédéric Chopin. Tundmatu autori maal Eugène Delacroix’ portreede järgi. Louvre

Elu viimased aastad

Lahkudes 1830. aastal Poolast, ütles Chopin: „Kui ma lähen ära, ei näe ma ilmselt enam kunagi oma kodu.  Ma arvan, et suren kaugel. Küll võib olla kurb surra võõrsil ja  mitte seal, kus oled elanud.”27

Peaaegu üheksa aastat kestnud, sügaval sõprusel ja vastastikusel austusel püsinud suhte katkemine George Sandiga 1847. aastal muserdas Chopini veelgi enam ja kiirendas ta hääbumist.  Lõppenud suhe tähendas talle veel üht eksiili; see jättis ta ilma hoolitsevast kaaslasest ja talle sobivast keskkonnast Nohant’i vaikuses ja rahus, millega ta oli jõudnud juba harjuda ning mis oli aidanud tal elada, luua ning oma haigusele vastu seista. Chopini juba aastaid vaevanud tuberkuloos oli tänu George Sandi hoolele ja soodsatele elutingimustele olnud suhteliselt vaoshoitud, kuid  pärast paari lahkuminekut haigus ägenes. Tuberkuloosi on seostatud ka kurbusega.

Aasta enne surma kirjutas Chopin oma sõbrale Wojciech Gryzmałale, et ei mõtle muule kui oma kodule, emale ja õdedele.28 Elu lõpul leidis ta tuge Voltaire’i teoste lugemisest ja mälestusest oma isast, kes oli talle pärandanud austuse selle kirjaniku ideede vastu, milles oli tähtsal kohal nõue end alati vaimselt täiustada.

Chopini pühendumisest kodukandile annavad tunnistust niihästi Poola rahvamuusikast innustumine, poloneesid ja masurkad kui ka tema viimane soov, et ta süda — elu ja emotsioonide sümbol — toodaks pärast surma Varssavisse. Muusiku viimasel soovil oli teinegi varjund: „Kuna see maa mind lämmatab, siis ma palun teid, et mu keha avataks, et mind elusalt ei maetaks.”29 Chopin suri Pariisis, olles Prantsusmaal elanud poole oma elust. Ta maeti Père-Lachaise’i kalmistule. Tema südame viis Varssavisse tema õde Ludwika ja seda säilitatakse Varssavi Püha Risti kirikus.

 

Chopini festival No­hant’is30

Alates 1839. aastast veetis Chopin seitse suve George Sandi majas Nohant’is, mis koos oma ümbruse, aedade ja õuedega on jäänud tänapäevani peaaegu muutumatuks. Säilinud kirjavahetus võimaldab hästi mõista, millistes tingimustes nad elasid. Chopinile, kes  töötas seal ligi neljakümne heliteosega, mis moodustavad kaaluka osa tema loomingust, oli see väga viljakas ja stabiilne eluperiood. Sel ajal loodud teoste hulgas on 2. ja 3. sonaat, poloneesid nr 5 ja 6, Polonees-fantaasia op. 61, 3. ja 4. ballaad, „Tarantella”, „Barkarool”,
7 nokturni,  3 valssi ja 15 masurkat.

Chopin „elab”  Nohant’is  edasi.  Iga-aastane Nohant’i festival on alates 1966. aastast toonud hulga rahvusvaheliselt tuntud muusikuid esitama Chopini teoseid kohas, kus need on loodud. Esinejate seas on olnud Martha Argerich, Gautier  Capuçon,  Beatrice Rana, Bertrand Chamayou, Nelson Freire ja poola pianist Janusz Olejniczak — Chopini spetsialist, kes on nimetanud Nohant’i Chopini festivali maailma kauneimaks. Lisaks tutvustab festival noori muusikuid. Kirjanduslikud kontserdid ja kohtumised ning festivali presidendi Yves Henry meistriklassid on avalikkuse seas väga populaarsed. Tänavu toimub festival 58. korda, 8. VI — 24. VII 2024, teemaks „Chopin ja tema kaasaegsed”. Käesoleva aasta programmis on Chopini, Schuberti, Liszti, Schumanni jmt heliloojate loomingu kõrval ka Gabriel Fauré teoseid.

 

Viited:

1Tsit. Teatri Vanemuine koduleheküljelt. — https://www.vanemuine.ee/repertuaar/vihm-detsembris/

2 Heinrich Heine 1837. Über die Französische Bühne. Zehnter Brief. — Vertraute Briefe an August Lewald. Geschrieben im Mai 1837, auf einem Dorfe bei Paris. — In: Salon Band IV (1840). In der Allgemeinen Theaterrevue 1837 zuerst veröffentlicht.

3 Correspondance de Frédéric Chopin. Vol I. Paris: Éditions Richard Masse, 1981, lk 185.

4 Jean-Jacques Eigeldinger 2000. L’Univers musical de Chopin. Paris: Fayard, lk 16.

5  „Hats off, gentlemen, a genius”. Robert Schumann’s review of Frédéric Chopin’s „Variations on „Là ci darem la mano” by Mozart”. — Allgemeine Musikalische  Zeitung 1831, nr 49. Translation by David Wärn. — Piano Street, 2010.

6 Jean-Jacques Eigeldinger 1999. Frédéric Chopin. Célébrations nationales. — http://www2.culture.gouv.fr/culture/actualites/celebrations/chopin.htm

7   Sealsamas.

8   Jean-Yves Clément 2021. Chopin et Liszt. La magnificence des contraires. Paris: Éditions Premières Loges, lk 18.

9   Jean-Jacques Eigeldinger 2006. Chopin vu par ses élèves. Paris: Fayard.

George Mathias. Préface zu Isidore Philipp. Exercices quotidiens tirés des œuvres de Chopin Hamelle. Paris, 1897. Tsit: Chopin: Préludes op. 28. Herausgegeben von Paul Badura-Skoda. Leipzig: Edition Peters, 1985, lk 80.

10 Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface) 1963. Chopin. Paris: Nouvelle Office d’édition. (1re éd.: Escudier, 1852).

Guy de Pourtalès 1926. Chopin ou le poète. Paris: Gallimard.

11 Bourniquel Camille 1960. Chopin:  Sol­fè­ges. Collections Microcosme. Paris: Édi­tions du Seuil.

12 Jean-Jacques Eigeldinger 2006. Op. cit.

Chopin: Technique Chopinienne. Faculté de musique, Université Laval. Centre de services et de ressources en technopédagogie 2024. — https://www.jouerchopin.ulaval.ca/technique/

13 Yves Henry, Jean-Yves Patte 2018. Les Étés de Frédéric Chopin à Nohant 1839–1846. Éditions du patrimoine. 

Alain Duault et Valérie Exposito. Sur les pas de Chopin par Em Lebûcheron. Réalisé par Valérie Exposito. Une production Eclectic Production, avec la participation de France 5. — https://www.youtube.com/watch?v=Dq7GbMG8NWA

14 Guy de Pourtalès 1926. Op. cit.

Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface) 1963. Op. cit., lk 63.

15Anne-Charlotte Rémond. Musicopolis: Frédéric Chopin à Paris en 1832 #1, Radiofrance — https://www.radiofrance.fr/francemusique/musicopolis-chopin-a-paris-en-1832-3396652

Correspondance de Frédéric Chopin. Vol. 2, L’Ascension, 1831–1840. Traduction Bronislav Edouard Sydow. Paris: Richard-Masse éditeurs, 1954. 

Tadeusz A. Zielinski 1995. Frédéric Chopin. Paris: Fayard. 

Jean-Jacques Eigeldinger. Documents inconnus concernant le premier concert de Chopin à Paris (25 Février 1832). — Revue de Musicologie, Tome 94, 2008, nr 2.

16 Albert Vander Linden 1968. Frédéric Chopin et François-Joseph Fétis. — Bulletins de l’Académie Royale de Belgique, lk 197.

17   Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface). Op. cit.

18  Hector Berlioz. Journal des débats, 13 avril 1842. — Critique musicale. Y. Gérard et A. Bongrain (éd.) Paris: Buchet-Chastel, 2004, lk 4. 

Cécile Reynaud 2010. Chopin et les salons parisiens. — Revue de la BNF 2010, Issue 1, Vol. 34, lk 25–32. 

19  Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface). Op. cit.

Hector Berlioz. Chronique de Paris, 18 juin 1837. — Critique musicale. Y. Gérard et A. Bongrain (éd.), Paris, Buchet-Chastel, 2001, Vol III, lk 154.

Cécile Reynaud 2010. Op. cit.

20 Jean-Jacques Eigeldinger 2023. Chopin et son „tourment écrit”: entre son et signe. [Neuchâtel] :  Ditesheim & Maffei. lk 7–8.

Œuvres  posthumes pour piano de Frédéric Chopin. Éd. Julian Fontana. Paris: Meissonnier, 1855. Préface, lk 1.

21 Jean-Jacques Eigeldinger 2006. Op. cit.

Jean Kleczinski 1880. Frédéric Chopin: de l’interprétation de ses œuvres. Paris: Félix  Mackar,  XII-95 lk.

22 Anna Brożek, Jacek Jadacki 2011. Frédéric Chopin. Université de Varsovie, Université Musicale Frédéric Chopin à Varsovie. Éditions Scientifiques Semper®.

23 Wladimir Karénine 1899. George Sand, sa vie et ses œuvres. Paris: Plon et Nour­rit, Vol. III. (1838-1848), lk 495–633. George Sand sa vie et ses oeuvres T3.djvu/ 561 — https://fr.wikisource.org/wiki/Page%3AKare nin_ George_Sand_sa_vie_et_ses_oeuvres_T3.djvu/561

Correspondance de Frédéric Chopin. Vol. 2,  L’Ascension, 1831–1840. Op. cit.

24 Jean-Jacques Eigeldinger. 2006. Op. cit., lk  342.

25 Guy de Pourtalès 1926. Op. cit. lk 56. 

Eugène Delacroix 1842. Delacroix à Pierret. Journal de Eugène Delacroix. Tome 1, 1823–1850. Précédé d’une étude sur le maître par Paul Flat. Paris: Librarie Plon. Corresp., t. I, lk 262–263.

26 George Sand 1873. Impressions et souvenirs. Paris: éditions des femmes-Antoinette Fouque, 2005, lk  99–103. 

27 Correspondance de Frédéric Chopin. Paris: Éditions Richard Masse, 1981. Vol. I, lk 185.

28 Jean-Jacques Eigeldinger 2000. Op. cit., lk  297.

29 Autographe de Chopin: „Comme cette terre m’étouffera, je vous conjure de faire ouvrir mon corps pour (que) je (ne) sois pas enterré vif”. — Revue Musica 1904/3. — Bibliothèque des Arts décoratifs (Paris).

Jean Chantavoine, Jean Gaudefroy-Demonbynes 1955. Le romantisme dans la musique européenne. Paris : Albin-Michel, lk  246.

30 Yves Henry. Chopin à Nohant. Passé, présent et futur. — https://wszystkoconajwazniejsze.pl/yves-henry-chopin-a-nohant-passe-present-et-futur/

 

Kirjandus:           

Florent Albrecht 2016. L’art d’interpréter Chopin. — Études nr 3. —https://www.cairn.info/revue-etudes-2016-3-page-73.htm

Anna Brożek, Jacek Jadacki 2011. Frédéric Chopin. Université de Varsovie, Université Musicale Frédéric Chopin à Varsovie. Éditions Scientifiques Semper®. — https://jadacki.filozofia.uw.edu.pl/wp-content/uploads/teksty/03_chopin-fr.pdf

Jean-Jacques Eigeldinger 1988. Chopin vu par ses élèves. Neuchâtel: La Baconnière.

Jean-Jacques Eigeldinger 1999. Frédéric Chopin. Célébrations Nationales 1999. Paris: Ministère de la Culture et de la Communication. Direction des archives de France, lk 99–101.

Jean Kleczinski 1880. Frédéric Chopin: de l’interprétation de ses œuvres. Paris: Félix Mackar, XII-95 p. — https://archive.org/details/frdricchopin00klec/page/n1/mode/2up

Cécile Reynaud 2010. Chopin et les salons parisiens. — Revue de la BNF 2010, Issue 1, Vol. 34, lk 25–32.

Lya Tourn 2011. Secrète nostalgie. Au bicentenaire de la naissance de Chopin.— Sigila 1 (nr 27).

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.