CAVALLI „LA CALISTO” KUI MUUSIKALIS-ESTEETILINE TERVIK

MARJU RIISIKAMP

Francesco Cavalli ooper „La Calisto” („Callisto”). Libreto: Giovanni Faustini. Muusikajuht: Andrew Lawrence-King. Lavastaja: Liis Kolle. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Kostüümikunstnik: Kalle Aasamäe. Liikumisjuht: Anu Ruusmaa. Pianistid-repetiitorid: Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Orkestri juhendajad: Imbi Tarum ja Meelis Orgse. Osades (EMTA üliõpilased): Giove (Jupiter) — Sampo-Elias Asikainen, Mercurio — Joosep Vall, Giove in Diana — Viktoriya Lykova, Diana — Anastassia Danilenko, Giunone (Juno) — Melissa Purason, Calisto (Callisto) — Marta Ojasoo, Linfea — Birgita Palo, Endimione (Endymion) — Julia Martyna Janiak, Pane (Paan) — Joonas Käsper, Silvano — Kuno Kerge, Satirino — Valeriya Ergardt; Proloogi jumalannad: La Natura (Loodus) — Emilie Denise Madeleine Caupin, L’Eternità (Igavik) — Regina Karise, Il Destino (Saatus) — Kadi-Triin Terve; fuuriad: Regina Karise, Zenan Li, Kadi-Triin Terve, Emilie Denise Madeleine Caupin. Barokkorkester EMTA ja MUBA instrumentalistidest. Esietendus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia festivali „Ceciliana” raames 21. III 2024 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, nähtud etendus 22. III.

 

Ehkki tänapäevalgi veel meelitavad publikut ooperiteatritesse pigem Händeli ja Mozarti kui varasema perioodi, 17. sajandi lavateosed, leiame ometi Euroopa ambitsioonikate ooperimajade afiššidelt ka varajase veneetsia ooperikoolkonna heliloojate Claudio Monteverdi (1567–1643), Francesco Cavalli (1602–1676) ja Antonio Cesti (1623–1669) nime. Eeskätt meie regioonis suhteliselt vähe tuntud Francesco Cavalli muusikalised lavateosed on leidnud tänaseks kindla koha maailma olulisimate ooperiteatrite repertuaaris. Ooperi sünnist on palju kirjutatud. Nii juhtus ka 16. sajandi praktikaga, mil madrigalilaul n-ö tõugati troonilt ning selle koha hõivasid ooperiduetid. Siin võiks tõmmata paralleeli tänapäevaga, mil sõna- ja lugemispraktika on jäänud visuaali, televisiooni, elektroonilise virtuaalsuse varju.

Francesco Cavalli, ristinimega Pier Francesco Caletti-Bruni sündis 1602. aastal Cremas, kiriku kapellmeistri pojana. 1617. aastal laulis ta juba kooripoisina Veneetsia Püha Markuse kirikus Claudio Monteverdi käe all, misjärel sai temast 1639. aastal (mõnedel andmetel 1640)  selle kiriku teine organist, 1665. aastal peaorganist ning 1668. aastal kapellmeister. Cavallit peetakse Monteverdi mantlipärijaks, kes erinevalt oma eelkäijast olevat töötanud kiiresti ja produktiivselt. Cavalli sulest pärineb umbes 40 ooperit, millest on meie ajani säilinud 28, ning helilooja kaalukast positsioonist oma aja muusikamaailmas annab tunnistust tõik, et 1662. aastal tellis Prantsuse kuningas Louis XIV temalt oma pulmapeoks ooperi „L’Ercole amante” („Armunud Herakles”).

1637. aastal avas Veneetsias oma uksed maailma esimene vabapääsuline ooperimaja, San Cassiano teater. Sellele järgnes Itaalias tõeline ooperibuum koos vilka uute teatrite ehitamisega. Francesco Cavalli ooper „La Calisto” esietendus 28. novembril 1651 Veneetsias Teatro Sant’ Apollinares. Ooperi partituuri käsikirja hoitakse koos Cavalli teiste ooperite käsikirjadega Veneetsia Püha Markuse kiriku raamatukogus (Biblioteca Marciana), kus ta kuulub kuulsa Veneetsia aadliperekonna Contarini arhiivkogusse, milles on palju teavet 17. sajandi veneetsia ooperi kohta.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis lavale toodud Cavalli ooper „La Calisto” etendus tänavu oma kümnendat juubelit tähistava EMTA  festivali „Ceciliana” raames. Faustini libretode tüüpmuster on võtta ooperi peategelasteks kaks kõrgest soost armastajapaari, kelle saatjaiks on rida koomilisi kõrvaltegelasi. La Calistos” on kombineeritud kaks müüti: Callisto (ooperis tegelasnimega Calisto) võrgutamine Jupiteri poolt (algallikaks Ovidiuse „Metamorfooside” II raamat) ning Diana ja Endymioni armuseiklus. Tegu on traditsioonilise lihtsurelike ja jumalate interaktsiooniga — ühelt poolt Jupiter, teisalt nümf Callisto ning jumalik Diana ja melanhoolne karjus Endymion. Liis Kolle võtab ooperi tegevustiku kokku sõnadega: „Inimene ja nümf mõtlevad, jumalad juhivad oma suva kohaselt.”

Lavastuse muusikajuht Andrew Lawrence-King.

Imbi Tarum.

Roomlased andsid välgu ja müristamise, sõjalepingute ja võidu jumalale Jupiterile tiitli Optimus Maximus (Parim ja Suurim). Kreeka mütoloogias on Jupiteri vasteks Zeus, kellele kreeklased suvatsesid kogu ta kõikvõimsusest ja hiilgusest hoolimata juurde pookida terve rea üldinimlikke nõrkusi, nagu näiteks himuruse. Kõikvõimas Zeus saab hakkama mis tahes imetegudega, sealhulgas moondumisega ja ilmumisega erinevates kehastustes. Alkmene vallutas ta tolle abikaasa Amphitryoni kujul, mille tagajärjel sündis neile poeg Herakles; Teeba kuninga Nykteu­se tütre Antiope viljastas ta metsiku loodusvaimu saatürina, maa-alusesse vaskkambrisse suletud Danaële ilmus ta kuldvihmana ja sigitas Perseuse, Europe võrgutas ta sõnnina ja Leda embusse ilmus ta teatavasti luigena.

Calisto soosingut ei õnnestu tal esialgu saavutada, kuid pidanud aru jumalate käskjala Mercuriusega, võetakse ette kaval plaan ning Jupiter võrgutabki Calisto,  kehastudes Dianaks. Sampo-Elias Asikainen Giovena (Jupiterina) ning Marta Ojasoo Calisto osas osutusid heaks valikuks, samuti Diana osatäitja Anastassia Danilenko ja Melissa Purason Giove kaasana, armukadeda Junona. Endimione unistav loomus avaldus hästi Julia Martyna Janiaki rollilahenduses.

Calisto — Marta Ojasoo ja Giove (Jupiter) — Sampo-Elias Asikainen.

Kuna tegemist oli tudengiprojektiga, oli EMTA „La Calisto” lavastus ühevaatuseline. Ühistöö tulemusel sündis 17. sajandi veneetsia ooperi süžeele iseloomulikult mänguline, võluvalt mitmetähenduslik ja muinasjutuline, androgüünsete elementidega lavastus. Liis Kolle lavastajana kujundas rahuliku kulgemise atmosfääri, kus vaheldusrikkalt üles ehitatud ühtne sisuline liin oli hästi jälgitav ning igale tegelasele oli jäetud piisav omaruum. Ooperi nimitegelane, nümf Calisto on faabula algupoolel looduslaps, veendunud üksiklanna, looduse rahust joobuv „keskkonnaaktivist” (Kolle mää­ratlus), kes järgib oma iidolit, kuu ja viljakuse, metsa ja metsloomade jumalannat Dianat. Süžee käigus kasvab Calisto kelmikast tütarlapsest ümber ustavaks naiseks, kes järgneb oma armastatule kuhu iganes, antud juhul jumalate eluasemesse taevasfäärides, muundudes Suure Karu tähtkujuks.

Diana — Anastassia Danilenko ja Endimione — Julia Martyna Janiak.

Lavastuse kostüümid olid lihtsad, tegelast iseloomustatakse paari napi vahendiga: jumalate käskjala Mercuriuse tiivuline kübar, sarvilise naissaatüri grotesksed atribuudid jms. Valeriya Ergardt Satirino rollis oli nii hääleliselt kui mänguliselt tore tegelaskuju. Õnnestunud oli ka ooperi valguslahendus, alates  pimedusest lavastuse algul, mil lavale astuvad kolm jumalust Loodus, Igavik ja Saatus, kuni ebamaise kuldse särani ooperi lõpus. Saali rõdu kasutamine ja mitmel tasapinnal liikumine lisas tegevustikule dünaamikat. Paljasäärelised metsavaimud ja fuuriate kolmik lisasid lavastusse peent  ja vähem peent huumorit.

Teatavasti on meie päevini säilinud 16. ja 17. sajandi ajalooline noodimaterjal kaunis fragmentaarne. Ka Contarini kogus säilinud käsikiri sisaldab lünklikku muusikalist teksti, mis lisaks partituuri „tühjadele kohtadele” on ka raskesti loetav. Näiteks ritornellides on sageli ainsaks noodimaterjaliks nummerdatud bassi partii. Kapellmeistri mahuka töö hulka kuulub instrumentaariumi valimine, continuo-grupi koostamine korrelatsioonis teatrisaali mõõtmetega, bassipartii nummerdamine, retsitatiivides appoggiatura’de (teatud muusikalised kaunistused, nn eellöögid) kindlaksmääramine jpm. Muusikajuhi kanda jääb vastutusrikas otsustamine, missugune materjal valida, mida lühendada või hoopis ära jätta. Andrew Lawrence-King oli teinud ooperi õnnestumiseks kahtlemata ära kolossaalse eeltöö.

20. sajandi alguskümnenditel oli Cavalli ooperite taasavastamise üks esimesi pioneere Raymond Leppard, kes töötles materjale üsna julgelt ümber, arranžeerides neid oma ajastu vaimus. Heitmaks pilku ooperi muusikalise juhi töötuppa, sattusin lugema üht haruldast raamatut1, milles tuntud barokilaulja, belgia kontratenor René Jacobs räägib oma Brüsselis ja Amsterdamis lavale toodud esimesest rollist 1974. aastal, Cavalli ooperis „Erismena” (1655). Jacobs peab ka oma muusikajuhi tähetunniks Cavalli ooperit „La Calisto”, toonitades samas, et ooperilavastuse muusikajuht olgu dirigendist pooljumala asemel pigem primus inter pares, kes tiivustab oma inspireerivate ideedega musitseerima nii pillimehi kui lauljaid. Jacobs on juhatanud oopereid alates Monteverdist kuni Mozartini, sh kõiki Monteverdi oopereid. Lisaks on ta on teinud rohkem kui 260 salvestust.

Mercurio — Joosep Vall ja Giove in Diana — Viktoriya Lykova.

„La Calisto” muusikajuhina oli Jacobsil  õnn töötada koos tõelise visionääri, lavakunstnik Herbert Wernickega, kes tuli mõttele kasutada lavastuses Caprarola renessansslossi tähtkujudega laemaalinguid. Ooperi lõpus ilmub Calisto lavale ja ta tõstetakse pikkamööda tähistaevasse, kus ta muundub Suureks Karuks (ehk Suureks Vankriks). Jacobsi idee illustreerida seda müstilist stseeni Cavalli kaasaegse, austria helilooja Johann Heinrich Schmelzeri „Chaconne’i” muusikaga, oli geniaalne leid.

Jacobs alustab, nii nagu heliloojadki, oma tööd ooperiga libreto põhjalikust uurimisest. Ta orienteerub vanades keeltes, on tõlkinud kreeka heksameetrit ning on avastanud palju sarnast teksti tõlkimise ja muusika tõlgendamise vahel. Varajases ooperis keskendub ta suure tähelepanuga retsitatiivile ja deklamatsioonile, toetudes ajastu esituspraktikale. Monteverdi kirjutas 1638. aastal eessõna oma madrigalile „Lamento della ninfa” („Nümfi kaebelaul”), milles ta nimetab kahte liiki taktimõõtu: tempo della mano (käe järgi näidatud tempo) ja tempo dell´affetto dell´animo (hingeliigutuste tempo), eelistades viimast, üsna vaba ja loomuliku muusikalise kulgemisega väljendusjõulist stiili. 

Mercurio — Joosep Vall, Giove (Jupiter) — Sampo-Elias Asikainen ja Calisto — Marta Ojasoo.
Rene Jakobsoni fotod

Varajase ooperi tekstikesksuse aspekti juurde võib näiteks tuua fakti, et 1608. aastal kirjutas Monteverdi oma „Lamento d’Arianna” („Ariadne kaebelaul”) hoopis näitlejale, kes küll laulis, kuid polnud just eriline virtuoos. See näitab tolle aja prioriteete ja helilooja soovi, et esitaja lisaks teksti selgele hääldamisele ka näitlejale omase emotsionaalse läbielamise.

Teine oluline veneetsia ooperi esitamise komponent, õieti hoiak, on sprezzatura ehk tempo rubato. Monteverdil on see sageli muusikasse sisse kirjutatud, tekitades nn pseudoimprovisatsioonilisuse efekti. 16. sajandi itaalia õukonnaelu krooniku Baldassare Castiglione järgi on sprezzatura eeskätt laulustiili iseloomustav sundimatu hoiak, ehkki samal ajal on kõik rangelt ette kirjutatud. Nimetatud fenomeni vasteks on prantsuskeelne nonchalance, mis tähendab ‘hooletust’, ‘lohakust’, ‘muretust’ või ‘vabadust käitumises’.

René Jacobs arutleb oma raamatus selle üle, kas saab üldse mõnda häält klassifitseerida „vanamuusika laulmiseks sobivaks”. Tema meelest ei pea see paika ning on väär, kui keegi kujutab ette, et temast peab saama varajast muusikat viljelev laulja. Põhjus on selles, et mis tahes hääleliiki ei saa klassifitseerida mis tahes ajastu piiresse; kõik sõltub hääle omadustest, s.t kas tegemist on kerge, raskepärase, lüürilise või dramaatilise häälematerjaliga. Tähtis on õige häälekool, eeskätt meisterlik hingamistehnika. Pole harvad juhused, mil klassikalise laulu pedagoogid keelavad oma õpilastel osaleda — ja seda põhjendatult — barokklaulu kursustel, kuna seal nõutakse n-ö sirge häälega, ilma vibrato’ta laulmist.  Jacobs on veendunud, et iga loomuliku hääle juurde käib vibrato ja seda pingsalt välja juurida on väär. Oluline on, et alumine register oleks jõuline ja kandev, samas ümar ja täidlane, ning et ülespoole liikudes muutuks hääl üha kergemaks ja läbipaistvamaks — nagu püramiid. Tänapäeval levinud häälekoolis on laulja hääl otsekui tagurpidi püramiid: ülemises tessituuris kõlab lai, stressis hääl ja alumine register ei kanna ega resoneeri üldse. Lisaks soovitakse tänapäeva õppeasutustes reeglina koolitada homogeenset häält, s.t ühtlast häält läbi kõikide registrite, mis on vastupidine barokk­ooperi tämbriliselt mitmekesisele hää­lele, mis on kord rinnahääl, kord peahääl jne. Sellest  räägib näiteks Manuel García oma kaheosalises traktaadis „École de García. Traité complet de l’art du chant en 2 parties” („García kool: Täielik traktaat laulukunstist kahes osas”, Pariis, London, 1840/1847) peatükis „Description des timbres („Tämbrite kirjeldus”). Jacobs väidab, et renessanss- ja barokkmuusikas on ruumi igat liiki häälele, näiteks Monteverdi ooperi „Poppea kroonimine” Ottavia partiisse sobib tume väljendusrikas hääl, mis erineb oluliselt näiteks lauto saatel laulu esitava laulja kergest häälest.

Lõppkokkuvõttes oli „La Calisto” lavale toomine Eestis huvitav ja rikastav sündmus, muusikalis-esteetiline sümbioos, mis vihjas taas sellele, et õhtumaade ooperirepertuaar ei piirdu üksnes Verdiga, nii nagu ka orelimuusika ei piirdu vaid Max Regeri teostega… Jäägem siis põnevusega oota­ma uusi varajase ooperi esitusi, kus valitseb hingestatud tempo dell’affetto dell’animo ning sundimatu sprezzatura!

 

Viide:

1 René Jacobs, Silke Leopold 2013. Ich will Musik neu erzählen: Im Gespräch mit Silke Leopold. Bärenreiter Studienbücher Musik.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.