BRITTEN, ROSSINI JA ARETE KERGE 

TIIU LEVALD

Benjamin Britten, „Sõjareekviem” („War Requiem”) op. 66 sopranile, tenorile ja baritonile, segakoorile, poistekoorile, orelile ja orkestrile. Esitajad: solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor) ja Taavi Tampuu (bariton); Olga  Opryshko (orel); Rahvusooper Estonia poistekoor ja Rahvusooper Estonia noormeeste koor, dirigent Hirvo Surva; Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta, dirigent Toomas Kapten. Ettekanne 9. märtsil 2024 Tallinna Kaarli kirikus, pühendatud Tallinna pommitamise 80. aastapäevale.

Gioacchino Rossini ooper La donna del lago” (Järveneitsi”). Libreto: Andrea Leone Tottola Walter Scotti poeemi The Lady of the Lake” ainetel. Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Koormeister: Heli Jürgenson. Osades: Elena, Douglase tütar — Arete Kerge, Uberto, Šotimaa kuningas James V — Nico Darmanin (Malta), Rodrigo di Dhu, mägilaste mässajast juht ja Elena kihlatu — Juan Francisco Gatell (Hispaania), Malcolm Groeme, mässajast pealik, Elena armastatu — Helen Lokuta, Douglas d’Angus, Elena isa, mässaja ja noore kuninga õpetaja — Raiko Raalik, Albina, Elena usaldusalune — Karis Trass, Serano, Douglase poolehoidja — Heldur Harry Põlda, Bertram, kuninga teener — Rafael Dicenta. Rahvusooperi Estonia koor ja orkester. Kontsertettekanne Rahvusooperis Estonia 12. IV 2024.

Benjamin Britteni „Sõjareekviemi” ettekanne Tallinna Kaarli kirikus 9. III 2024. Vasakul dirigent Toomas Kapten.

19. ja 20. sajandi esimesel poolel on aeg teinud meeletuid uperpalle, seda nii üldisemalt kui kõigi kunstide vallas. Pole kerge tuvastada, milline on olnud tolleaegsete heliloojate mõtteviis, millised nende inspiratsiooniallikad või mille pärast nad oma südant valutasid. Vastused nendele küsimustele on üpris individuaalsed ja tänapäeva muusikud peavad leidma lahendusi, kuidas seda muusikat interpreteerida.

Kas on liiga riskantne võtta vaatluse alla kaks nii erinevat loojat nagu Rossini ja Britten? Gioacchino Rossini ooper „Donna del lago”, sedakorda küll kontsertettekandes, pole meie ooperilavadel varem kõlanud, Benjamin Britteni „Sõjareekviemi” on siin küll mitu korda ette kantud, kuid nii aktuaalsena pole see vist kunagi mõjunud.  Neist ettekannetest saadud muljete jagamisel on seekord ühisnimetajaks sopran Arete Kerge, kes osales mõlemas ettekandes. Arete Kerge tämbraalsed omadused lubavad võrrelda tema „pilli” tšello või fagotiga, mille kõla iseloomustab sametine  mahedus, sensuaalsus ning samas mahukus ja lennukus. Oma hääleomaduste poolest meenutab ta mulle meie kahte unustamatut sopranit, Kaie  Konradit ja Mare Jõgevat. Kuuldud Rossini ooperi põhjal lisaksin neile veel maailma lavadel just Rossini interpreedina imet teinud Merylin Horni tema tämbririkkusega ja selge rossiniliku stiiliga koloratuuride laulmisel.

Arete Kerge Britteni „Sõjareekviemi” ettekandel Tallinna Kaarli kirikus 9. III 2024.

Arete Kerge areng muusikuna on muljetavaldav. Olen saanud kuulata tema mitmeid varasemaid esinemisi: Angelica ja Genovieffana Puccini oope­ris „Õde Angelica”, Governessina Britteni ooperis „Kruvikeere”, samuti Tauno Aintsi lasteooperis „Guugelmuugelpunktkomm”, Paavo Järvi dirigeerimisel EFOga Mozarti kantaadis „Exultate jubilate”, Tõnu Kaljuste juhatusel Tobiase „Joonases”, Händeli koomilises kantaadis „Ustav süda, sa loodad tühja” jmt. Ka on ta teinud mitmeid kammerlaulu kavu Kadri­oru Kunstimuusemis. Ta on pälvinud mitmeid auhindu: esikoht Santa Chiara laulukonkursil vaimuliku muusika kategoorias Napolis, preemia Chori Praefecti (2010), kolmas koht rahvusvahelisel ooperilauljate võistlusel Spoletos (Concorso Comunità Europea, 2011) ja esikoht rahvusvahelisel muusikakonkursil „Flame” klassikalise laulu kategoorias Pariisis (2014). Lisaks on Santa Cecilia konservatoorium auhinnanud teda parimale lauljale jagatava preemiaga Via Vittoria (2011), ta on valitud Richard Wagneri Ühingu aasta stipendiaadiks (2015) ning pälvinud Marje ja Kuldar Singi nimelise noore laulja preemia (2010).  Kõik see annab  aimu Arete Kerge mitmekülgsusest muusikuna. Tänavu kevadel oli tal uskumatult vastutusrikas roll Elenana Rossini ooperi „La donna del lago” kontsertettekandel Estonia laval ja Britteni „Sõjareekviemi” soprani partii esitusel Tallinnas Kaarli kirikus.  

Benjamin Britten oli tuntud oma patsifistlike põhimõtete poolest. „Sõjareekviem” oli tellimustöö: sellega õnnistati 1962. aastal sisse uus Coventry katedraal, mis püstitati 1940. aastal sakslaste suures pommirünnakus hävinud Coventry Püha Miikaeli katedraali varemete kõrvale. Teose mastaapsus ja emotsionaalsus mõjub kuulajale üdini raputavalt, selle erakordselt suur esituskoosseis — kaks orkestrit, suured koorid pluss poistekoorid, kolm solisti (sopran, tenor ja bariton) — on ühendatud põneva helikeelega mõjuvaks koosluseks.

Dirigent Toomas Kapten on intervjuus EMTA ajakirjale andnud „Sõjareekviemist” põhjaliku ülevaate, viidates ühtlasi ka oma aastatepikkusele kiindumusele sellesse teosesse. Muu hulgas ütleb ta: „Arvan, et koos jõuame millegi väga tähtsa äratundmisele. Reegleid ei ole, sest see teos üllatab ja avaneb justkui iga päev uuesti. Kuna Britten pidas seda teost oma loomingus kõige tähtsamaks, siis on ta ka selle kirjutamisel tõesti püüdnud nii-öelda uuesti luua kõike seda, mida ta oma elus on kogenud: puutunud kokku varase inglise muusikaga, gregooriuse lauluga, võtnud elemente Indiast ja Jaapanist.”

„Sõjareekviemi” tekst on väga mõjuv: siin on kasutatud reekviemi ladinakeelseid tekste (koorid ja sopran) ning inglise poeedi Wilfred Oweni eriliselt sügava emotsionaalse laenguga luuleridu (tenor ja bariton). Tõsiasi, et luuletaja ise hukkus Teises maailmasõjas 25-aastasena, annab kogu teosele dramaatilise värvingu. 

Taavi Tampuu, Mati Turi, Toomas Kapten ja EMTA ühendorkester Britteni „Sõjareekviemi” ettekandel 9. III 2024 Tallinna Kaarli kirikus. Vahur Lõhmuse fotod

Ladinakeelse surnumissa osade (I Requiem aeternam, II Dies irae, III Offer­torium, IV Sanctus, V Agnus Dei, VI Libera me) esitamine on antud kooridele ja sopranile, luulevormis kõnelused kahe surmale määratud sõduri vahel tenorile ja baritonile. Toon siinjuures ära tenori soolo teksti, Wilfred Oweni luuletuse „Anthem for Doomed Youth” („Hümn hukule määratud noortele”) eestikeelse tõlke teose I osast (Requiem aeternam):

 

Mis leinakellad helisevad neile, kes surevad kui loomakari?

Ainult kahurite koletislik viha, ainult kogelevate püsside kiire lõgin

võib neile maha vuristada rutakad palved.

Ei pilkeid neile palveis ega kelladelt,

ei ainust leinahäält, vaid koorid, ulguvate mürskude kiledad hullunud koorid;

ja pasunad kutsumas neid kurbadest maakondadest.

Mis küünlaid nende tee äärde süüdata?

 

Järgnevas baritoni tekstis kõlavad sõnad:

 

Pasunad laulsid, täites õhtuõhu kurbusega, 

ja pasunad vastasid, kurb oli seda kuulda.

Uni hellitas neid kui ema; ja jättis videviku kurvalt maha…

 

Soprani etteaste kooriga II osas („Dies irae”) „Liber scriptur profretur…” („Raamatus öeldakse…”; ja loetakse ette kõik, mis maailmas on halba tehtud) kõlab kui appihüüd. Ei saaks vist valusamalt ja täpsemalt nende tekstide kaudu edasi anda Britteni teose põhiolemust.

Mati Turi häälevärv Wilfred Oweni luuletuse „Futility” („Tühjus”) teksti lauldes kompab valuläve kõrgust: „Viige ta päikese kätte, selle puudutus äratas ta kord…” („Move him into the sun…”), samuti järgnev „Lacrimosa, dies illa…” kooride ja Arete Kerge esituses, kus pingestatud, ülespoole liikuv intervall viib kuulaja julma lõpmatuse tajumisse. Täiuslikult mõjus ka Taavi Tampuu esitus, nii solistina kui duetis Mati Turiga. Kaks meeshäält olid saavutanud erakordselt hea tämbrite sulandumise, samas oli haarav ka teksti mõte. IV osa, Sanctus’e alguses kõlavad õudusttekitavad kellad juhatasid kuulaja Arete Kerge mahlaka hääle ja kooride trompetihüüuna kõlanud teemasse, mis kulges soprani pikkamööda kiriku kuplialust täitvas legato’s, paisudes pianissimo’st forte’sse. 

Reekviemi VI osas Libera me kuuleme baritonilt muu hulgas teksti: „Ma olen su vaenlane, kelle sa tapsid, mu sõber. Ma tundsin su pimedas ära…” („I am the enemy you killed, my friend. I knew you in this dark…”; Wilfred Owen, „Strange Meeting”/„Kummaline kohtumine”). Stseen lõpeb tenori ja baritoni duetiga sama luuletuse tekstile: „Las meil uinuda nüüd…” („Let us sleep now…”). Apoteoosina kõlab koosluselt poistekoor, segakoor, sopran, orel: „In paradisum deducant te Angeli” („Inglid juhtigu sind paradiisi…”). 

Youtube’i vahendusel on võimalik kuulata-vaadata 1. augustil 1964 tehtud salvestust suures kirikus, kus osalevad Melos Ensemble, BBC koor ja sümfooniaorkester, poistekoor ning solistid Hether Harper (sopran), Thomas Hemsley (bariton) ja Peter Pears (tenor), dirigentideks teose autor  Benjamin Britten ja Meredith Davis. Leian, et meie Kaarli kirikus kõlanu ei jäänud mitte kuidagi oma mõjuvuses sellele alla, mis sest, et see on oma  mõõtmetelt tunduvalt väiksem. Hea lahendusena oli Kaarli kirikus paigutatud sopran kantslisse, poistekoorid asusid üleval kooripealsel, neid dirigeeris  Hirvo Surva. Kuigi EMTA sümfooniaorkester (kontsertmeister Marii Piirsalu) ja sinfonietta olid tunduvalt väiksema koosseisuga, kõlas kõik täisväärtuslikult. Uskumatult tämbririkas kõla oli nii Estonia poistekooril ja noormeeste kooril, Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril (dirigent Triin Koch), kammerkooril Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) kui EMTA kooril (neli noort koormeistrit). Kõlakultuuris oli saavutatud tämbriline ühtsus ja täpne intoneerimine. See, kuidas dirigent Toomas Kapten oli suutnud kogu selle mitmetahulise koosluse oma kontseptsioonile allutada, väärib lugupidamist. Hästi valitud solistide koosseis andis kõigele lisaboonuse.  

 Gioacchino Rossini ooperi „La donna del lago” kontsertettekanne Rahvus­ooperis Estonia 12. aprillil oli kahtlemata suursündmus meie ooperisõpradele. Seda teost esitatakse tänapäevalgi maailmalavadel harva, sest see vajab väga häid Rossini stiili valdavaid lauljaid — kõnealuses ettekandes olid need olemas. Selle ooperi helikeel on Rossinile mitmes mõttes tüüpiline: ansamblites ja orkestripartiis kuuleb nii mõndagi autori varasematest teostest, näiteks „Sevilla habemeajajast”, „Wilhelm Tellist” vm. Hea on olnud ka helilooja koostöö libretist Adrea Leone Tottolaga: ooperi süžee on „traagelniitidest” hoolimata intensiivse dramaturgiaga ja sealjuures, nagu ütles ka  Arete Kerge Klassikaraadiole antud intervjuus, peab Rossini lauljast lugu, andes talle ruumi ja vabadust. Omaette teema on laulda kontsertettekandes väga keerukaid partiisid, olles samal ajal publiku ees justkui alasti. Kui mõlemad tenorid, Maltalt pärit Nico Darmanin (Uberto) ja Hispaania päritolu Juan Francisco Gatell (Rodrigo) on suure lavakogemusega, siis Arete Kergele oli see debüüt Estonia laval. Tema sopranihääl lummas kuulajaid juba esimestest fraasidest peale, seda ka madalas registris. Rossini on nimelt kirjutanud Elena partii suurelt jaolt madalasse registrisse (tema tulevane abikaasa Isabella Colbran, kes oli ka selle rolli esmaesitaja, oli aldilikult rikka alumise hääleregistriga ja sealjuures sopranile omase koloratuurtehnikaga laulja). Mõlemad külalistenorid demonstreerisid selle partii ehtsat rossinilikku interpretatsiooni — seni on seda vist konkurentsitult  teinud vaid Diego Flores. Nende arvukad 3. oktavi Cis-id ja paaril kohal ka sama oktavi D-d tõestasid, et vokaaltehnika arendamisele peab kindlasti eelnema tubli annus looduse poolt antud stiilitaju ja musikaalsust.

Dirigent Arvo Volmer ja RO Estonia orkester Rossini „La donna del lago” proovis.

Minu rõõm oli suur, kui sain tänu Klassikaraadio salvestusele teost veel kord üle kuulata ja kontrollida oma esmakuulamisel saadud emotsioonide paikapidavust. Arete Kerge (Elena) tehniline üleolek ja kulgemine koos Nico Darmaniniga (Uberto) I vaatuse kaunilt vormitud duetis oli midagi sellist, mida kuuleb tänases, sageli labast bravuuri armastavas muusikamaailmas üsna harva.

Kui rääkida häälte kandvusest Estonia teatri saali tingimustes, siis Arete Kerge häälega samaväärselt jõudis kuulajani Raiko Raaliku värvirohke bass. (Mulle meenusid muusikaajaloost kaks bulgaaria bassi, Nicolaï Giau­rov ja Boris Christoff.) I vaatuses köitis meeli ansambel Raiko Raalik (Douglas), Juan Francisco Gatell (Rodrigo) ja meeskoor. Tuleb kiita meeskoori kõla ja selle tempolist aktiivsust sõdalastena, aga ka koosluses hästi kõlava naiskooriga. Orkestrist kõlanud impulsid olid üldiselt innustavad, kuid kahjuks oli sel mitmes lõigus kooskõlamise probleeme.

Täistabamuseks olid ka ooperi efektsed ansamblid, nagu  energiat tulvil Douglase, Rodrigo ja koori ansambel I vaatuses ja kahe tenori duell ning lausa särisev tertsett neile lisandunud Elenaga II vaatuses. Kena oli I vaatuse Malcolmi (Helen Lokuta) ja Elena duett, kuigi siin andis kahjuks kohati tunda alumise registri puudumine Helen Lokutal. Tema sopranilikult särav hääl annab ilmselgelt tunnistust, et looduslike eelduste poolest kuulub ta soprani liiki. II vaatuse aaria  sobis talle tunduvalt rohkem, sest autoril on see partii kirjas kõrgemas registris. Lokuta on juba aastaid tagasi, alates Rossini „Tuhkatriinu” lavastusest tõestanud, et valdab rossinilikku koloratuurtehnikat, ja mainitud aaria oli sellel õhtul tema parim esitus.

II vaatuses Nico Darmaninilt (Uberto/James V) kõlanud, armuvalust pakatav „O fiamma…”, mis järgnevalt Arete Kergega duetiks kujunes, oli lihtsalt lummav: kahe laulja ühine fraseerimise kulg, hääletämbrite sulamine tervikuks, soprani sujuv legato, mis kandus edasi tenorile jne.

Arete Kerge (Elena) ja RO Estonia koor Rossini „La donna del lago” proovis.
RO Estonia fotod

Kokkuvõtteks võib öelda, et selle, meil senini tundmatu Rossini ooperi ettekanne oli igas mõttes vaimustav elamus ja võib tõdeda, et romantism, see meie tundemaailma üks helgemaid nähtusi, ei ole veel lõplikult prügikasti visatud.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.