EESTI MUUSIKUD SAKSAMAAL I

Märts, 2015

LIIS KOLLE

Nürnbergi Riigiteatri peakoormeister Tarmo Vaask

 

Giacomo Meyerbeeri ooper „Hugenotid”. Dirigent: Guido Johannes Rum­stadt. Lavastaja: Tobias Kratzer. Lava- ja kostüümikunstnik: Rainer Sellmaier. Koormeister: Tarmo Vaask. Dramaturg: Kai Wessler. Osades: Margue­rite de Valois — Leah Gordon, krahv St. Bris — Nicolai Karnolsky, Valentine — Hrachuhí Bassénz, krahv Nevers — Martin Berner, Urbain — Judita Na­gyo­vá, Cossé — Hans Kittelmann jt. Esietendus Nürnbergi Riigiteatris 15. VI 2014, nähtud etendus 2. VII 2014.

     

Frederick Loewe’ muusikal „Minu veetlev leedi”. Dirigent: Tarmo Vaask. Lavastaja: Thomas Enzinger. Lava- ja kostüümikunstnik: Toto. Koormeister: Tarmo Vaask. Koreograaf: Joshua Monten. Dramaturg: Sonja Westerbeck. Osades: Eliza Doolittle — Isabel Blechschmidt, Henry Higgins — Martin Berner, kolonel Pickering — Richard Kindley, Alfred P. Doolittle — Volker Heissmann, Freddy Eynsford-Hill — Tobias Link, Mrs. Hig­gins — Martin Rassau, Mrs. Pearce — Teresa Erbe jt. Esietendus Nürnbergi Riigiteatris 12. XI 2011, nähtud etendus 3. VII 2014.

 

Ruggero Leoncavallo ooper „Pajatsid”/ Pietro Mascagni ooper „Talupoja au”. Dirigent: Marcus Bosch. Lavastaja: Petra Luisa Meyer. Lava- ja kostüümikunstnik: Tassilo Tesche. Koormeister: Tarmo Vaask. Osades: Canio/Turiddu — George Oniani, Nedda/Lola — Mi­chaela Maria Mayer, Santuzza — Hele­na Zubanovich, Tonio/Alfio — Nikola Mijailović, Lucia — Frauke Willim­czik, Beppo — Christoph Wittmann, Silvio — Stefan Zenkl. Stuttgardi Filharmoonikud, festivalikoor Stuttgarter Choristen (Stuttgardi Koorilauljad) jt. Esietendus Heidenheimi ooperifestivalil 4. VII 2014 Festivalimaja kongressikeskuses.

 

Tarmo Vaaski isik kehastaks nagu eesti koorikultuuri edu Euroopas — pole teist eesti koorijuhti, kes on põhikohaga juhatanud nii palju häid koore. Nürnbergi Riigiooperi koor, mille peakoormeister ta praegu on ja mille 2014. aastal ajakirja Opernwelt kriitikute žürii esitas aasta ooperikoori tiitlile, on neist kõige kõrgemal tasemel. Lisaks sellele tunnustusele tõstetakse tema tööd tihti kriitikas esile. Kontserdidirigendina alustanud Tarmo Vaask on praeguseks juhatanud ooperikoore ning ooperi-, opereti- ja muusikalietendusi Geras, Heidelbergis, Bremenis ja Bernis. Tema enda humoorikas selgitus dirigenditööle kõlab järgmiselt: „Ooper on nagu jalgpall — kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab. Alustame hoogsalt, kümme takti mängime koos ja kõik on korras, siis jääd äkki kellelegi hetkeks liiga pikalt otsa vaatama, too ehmatab, mängib valjemini, selle peale hakkavad teised ka valjemini mängima ja ongi balanss läinud.”

   

Püüan jõuda Nürnbergi varakult — elanike arvult Tallinna-suurusesse linna, mis vastava uuringu järgi on oma elukvaliteedilt Saksamaal 6. ja maailmas 25. kohal. Nürnbergi kuulsaim poeg on kunstnik Albrecht Dürer ja linna imagosse kuuluvad peale piparkookide ja praevorstikeste Nürnbergi protsess ja sellele eelnenud hämar ning hoomamatust suurushullustusest kantud natsionaalsotsialistlik minevik, millest annab ülevaate kunagiste marsiväljakute juurde rajatud vapustav muuseum. Bussi hilinemise tõttu ei tule linnaga tutvumisest midagi välja, suundun kohe teatrisse Meyerbeeri harva esitatavat ooperit „Hugenotid” vaatama. Hiigla suurt pannood (libreto käsitleb Pärtliöö veresauna) meenutava teose on nooreks paljutõotavaks lavastajaks peetav ja kahtlemata huvitavate ideedega Tobias Kratzer lahendanudki tableau printsiibist lähtudes: tänapäeva maalikunstnik (kauni baritoni ja suurepäraste näitlejavõimetega Martin Berner) arranžeerib oma ateljees ususõdade vaenupooli lepitada püüdvaid ajaloolisi stseene, milles ise osaleb katoliiklasest krahv Neversina. Teisi tegelasi kehastavad tema modellid, kuninganna Mar­guerite de Valois’d (Leah Gordon) piltide tellija. Nagu arvata võibki, hakkavad pildid oma elu elama ega allu neid loonud kunstniku rahuaatele. Nagu Nevers maalikunstnikuna oma iseseisvunud kätetööd, nii vaatab ka lavastaja Kratzer ooperi sündmusi pisut võõras­tavalt. Osa stseene haarab kaasa, teised mõjuvad puiselt. Muljet avaldab Tarmo töö ooperi- ja lisakooriga — episoodilisi tegelasi kehastavatel kooriliikmetel on palju soolosid — ning tõsiasi, et enamik ühtlaselt kõrgetasemelisest solistide ansamblist on pärit trupist. Nagu suuremas osas teatrites, tekib ka siin solistide tagalavale suundumisel probleem kuuldavusega. Kostüümi- ja grimmiosakonna panus (ning nende võimalused!) paneb ahhetama. Thomas Schlegeli valguskujundus muundab asjaliku ateljeevalgustuse märkamatult tontlikeks ööstseenideks. Muusikaliselt pole see ooper eriti põnev, aga sisaldab meeldejäävaid pärle, nagu näiteks Raouli (tenor par excellence Uwe Stickert) aaria viola d’amore saatel. Nii vokaalselt kui näitlejatöölt meeldejäävaid rolle oli palju: Hrachuhí Bassénzi Valentine, Judita Nagyová paaž Urbain jt. Vaheajal Nürnbergi ooperimaja suurepärasel rõdul vanalinna vaadet nautides olin aga üks nooremaid valdavalt väärikas ja üliväärikas eas külastajate hulgas.

Järgmisel õhtul „Minu veetleva leedi” etendusel oli üldmulje ligi kolmkümmend aastat noorem ja pressipääse määras mind istuma keset sümpaatsete koolinoorte rida. Nii sain etendusele paralleelselt kaasa elada ka nende „võtmes”. Loewe’ klassikaline muusikal peaks ju tänastele teismelistele mõnes mõttes mõjuma nagu Puccini ooper, kuid noored reageerisid väga elavalt ja jälgisid toimuvat keskendunult. Ehk oli selles suur osa Nürnbergis ja selle ümbruses ülipopulaarsete koomikute Volker Heissmanni ja Martin Rassau kaasamisel vastavalt Alfred P. Doolittle’i ja Mr. Higginsi rolli. Londoni tänavaslängist oli nende töötluses saanud frangi murre, mis ohtra lokaalhuumoriga vürtsitatud teksti mulle just arusaadavamaks ei teinud. Lavastus ja kujundus olid traditsioonilised (kui mitte arvestada Toto lavale sätitud sürrealistlikke hiigelkõrvu), mängiti hoogsalt ja lustiga, sedasama võib öelda Tarmo Vaaski dirigenditöö kohta.

Ooperiteatris (Nürnbergis on eraldi hooned sõna- ja muusikateatri jaoks, tantsulavastusi etendatakse mõlemas, vastavalt nende eripärale, kas on vaja orkestrit jne) ringi käies tundub, et Tarmot austatakse, hinnatakse ning ka armastatakse.

Guido Johannes Rumstadt (teatri 1. kapellmeister ja Nürnbergi Muusikaakadeemia dirigeerimisprofessor) pärast „Hugenottide” etendust: „Peale „Hugenottide” oleme koos teisigi ulatuslikke teoseid välja toonud, näiteks võimsad Verdi „Othello” ja Rossini „Wilhem Telli”. Mind vaimustab Tarmo Vaaski professionaalne pühendumus, see, kuidas ta on hästi oma „koorivärgis kodus”. Ka koor on temaga väga rahul. Seejuures vajab koorilaulja individuaalsemat lähenemist kui orkestrant. Selleks on tarvis loomupärast tunnetust, psühholoogiat. Kaks kolmandikku peakoormeistri tööst on organisatoorset laadi: abijõudude koordineerimine, ametiühinguasjad jne. Peab teadma, kus järele anda, kus kindlalt ohje enda käes hoida. Praegu valmistame ette Berliozi „Fausti needmist” (esietendus toimus 22. novembril 2014), räägime muusikalise interpretatsiooni enne läbi, vaidleme, kuulame, kuidas koor kõlab proovisaalis ja laval. Niisugust tööd peaks veel rohkem tegema. Tarmo puhul väärib esiletõstmist ka tema meeldiv põhjamaiselt pingevaba olek!”

Stephanie Gröschel-Unterbäumer (Nürnbergi ooperikoori kauaaegne liige ja president): „Tarmo on positiivsust kiirgav inimene, kes tõesti tahab meiega muusikat teha, ta teeb kooriga tööd kirglikult, toob tihti vaimukaid võrdlusi, on töös sõnaosav, saksa keel on talle südameasjaks. Temperamendi poolest on ta pigem rahu säilitaja, kes ei taha rusikaga lauale lüüa, hoolitseb hea tuju eest ja seletab kannatlikult, kui midagi kohe ei toimi. Tarmo on väga paindlik, inimestele avatud ja kompromissialdis, panustab kokkulepetele dirigentidega. „Hugenottide” ettevalmistamisel juhtus, et kuna ooper on väga pikk, kärbiti osa juba ära õpitud lõike juhtkonna nõudmisel välja.

Tarmo muusikaline põhimõte on ajastule vastavas stiilis laulmine, muusikategemine, ta töötab väga teadlikult. Näiteks Händeli oratooriumi „Juudas Makabeus” puhul taotles ta Händeli ajastu stiili. Last but not least on Tarmo sümpaatne pereinimene ja kui ta meie koormeister ei oleks, tunneksin puudust tema positiivsest energiast, tema musitseerimisrõõmust ja sõbralikkusest.”

Veetsin Tarmo Vaaskiga (koos tema tööst tingitud pausidega) kaks ja pool päeva ning küsisin, kuulasin, tuhnisin ta arhiivis, ajasin näpuga järge ta eluloos, imestasin, kui palju asju ta on jõudnud teha. Mees, kes on olnud peakoormeister ja dirigent Tüüringi teatris ja filharmoonias, Heidelbergi, Bremeni ja Berni teatris ning nüüd on neljandat hooaega samas ametis Nürnbergi Riigiteatris, on Eestis suhteliselt vähe tuntud. Tarmo tunneb saksa muusikateatri maastikku väga hästi. Tema tegevust on kõikjal kõrgelt hinnatud ning kahetsetud tema „uutele jahimaadele” siirdumist. Teisiti polnud see ka harrastusorkestrite puhul, mida Tarmo juhatas enne teatriteele siirdumist. Neist üks, Freiburgi Akadeemiline Orkester, tähistas päev pärast Heideheimi esietendust oma 25. aastapäeva ning juubelikontserdile sõitis juhatama Tarmogi.

Annan siinkohal meelsamini sõna talle endale, kasutades n-ö ergutusküsimusi.

 

Oled sa eesti või saksa dirigent?

Nürnbergis olen ma läti või soome dirigent. (Naerab ja jätkab tõsisemal toonil.) Siin elades olen Eesti muusikaelu jaoks rohkem ära teinud kui Eestis olles, esindanud ja tutvustanud Eestit, eesti kultuuri. 2009. aastal juhatasin koore kümnendal ja seni viimasel ESTOl Münsteris, millega jõudis mu osalemine väliseesti kultuurielus kõrgpunkti. Juba enne Brüsselis asutatud Euroopa eestlaste koori lõime Stuttgardi eesti koori, lauldud ja muusikat tehtud on nii jaanipidudel Stuttgardis, Karlsruhes, Münchenis kui ka iga-aastastel, Bonni lähedal Annabergis toimuvatel eesti kultuuripäevadel. Olen südamega eestlane. Esimesed kaks aastat nutsin Eestit taga, olin seal huvitavaid asju teinud, siin olin eikeegi. (Ei raatsi siinkohal ära toomata jätta Tarmo hilisemat repliiki: „Kas ma ütlesin nii traagiliselt? No päris ehtsaid pisaraid ei mäleta, aga algus oli tõesti raske.”)

 

Õpetajad…

Isa oli mu esimene muusikaõpetaja, ema ei tahtnud, et minust saaks muusik. Ise panin end lastemuusikakooli kirja, kus isa õpetas kohakaasluse alusel trompetit ja ka muid pille. Osula põhikoolis, kus käisin kolm aastat enne Tallinna muusikakeskkooli õppima asumist, töötas keemia- ja muusikaõpetajana Helmut Kostabi, tema innustas mind tõsisemalt pillimänguga tegelema. Kostabil oli tugev kooliorkester ja Võru linna puhkpilliorkester, hakkasin mõlemas mängima. Kostabi kõrval oli mu suur eeskuju Heinrich Juurikas, pianist Age Juurikase vanaisa. Tema juhatas Võru sümfooniaorkestrit, kus mängisid muusikakooli õpetajad ja õpilased. Sellega mängisime üsna nõud­likku repertuaari, näiteks Liszti „Pre­lüüde” ja Tšaikovski Serenaadi op. 48. Muusikakeskkooli kutsus mind Aavo Ots, muuseas praeguse Eesti Kontserdi direktori Jüri Leiteni soovitusel, kes mu mängu juhuslikult kuulis. Esimesed koori ja orkestri juhatamise kogemused sain Kaliningradis Nõukogude armees aega teenides. Esimene trompetimängija puhkpilliorkestris pidi mõnikord ka dirigenti asendama. Külmetasin seal huuled ära ja nii tuligi dirigeerimise peale jääda.

 

Teised mõjutajad…

Muusikakeskkooli ajal organiseeris Priit Kuusk reise Leningradi. Kontserdipiletite saamiseks Šostakovitši-nimelise filharmoonia suurde saali pidi Eestist viima juustu, võid ja millegipärast ka köögirätikuid. Sõitsime öise rongiga, päev möödus Ermitaažis, õhtuti aga saime „muu hulgas” kuulata Georg Soltit Chicago sümfooniaorkestriga ja Claudio Abbadot — mõlemad esitasid Mahleri Viiendat —, aga ka Anne-Sophie Mutteri abikaasat George Prétre’it. Köitis näiteks tema vene või eesti dirigentide omast kergem Brahmsi Neljanda sümfoonia interpretatsioon. Oli võimalus külastada ka Kuno Arengu koorijuhtimise õppejõu professor Kudrjavtseva tunde. Samuti käisime Aavo Otsaga trompetiprofessori Bolšanovi juures. Teatripisik on mul pärit Aavo Otsalt, kes vedas meid Estoniasse. Neljateistkümne-viieteistkümneaastasena sain mängida juba selle orkestriaugus või kontsertidel. Tegin orkestris kaasa Vello Pähna ühe esimesi juhatamisi, Glazunovi balletis „Raimonda”, selles oli mul 3. trompeti soolo. Vello oli minuga kannatlik. Mängisin teatri orkestriga ka Balti jaamas „Orjade koori” „Nabuccost”, kui Neeme Järvi aastate järel taas Eestisse tuli, ja külalisetendustel Riia ooperis.

 

Vanamuusika…

Kord kutsus Kaja Post, kes õppis ka Muusikaakadeemias koorijuhtimist, mind Taivo Niitvägi juurde. Mind imponeeris väga Niitvägi sügavuti muusikasse minek. Õppisin tema juhendamisel Linnamuusikutes neumade järgi laulma ja mul tekkis huvi ülemhelide laulmise vastu. Osalesin Arvo Pärdi „Johannese passiooni” Eesti esiettekandel Tallinna toomkirikus. Olen laulnud ka Andres Mustoneni motetikooris Elmo Tiisväljaga aldipartiid, Olari Elts laulis tenorit. Mustonen on teoste lahtimõtestamise poolest üks huvitav muusik. Kriitika tema vähese või ebatavalise dirigeerimistehnika kohta on ehk õigustatud, aga sel on teisejärguline tähtsus.

2003. aastal tõlkisin eesti keelde Harnoncourt’i artiklite ja ettekannete kogumiku „Kõnelev muusika”. Huvi Nikolaus Harnoncourt’i tegevuse vastu tekkiski Linnamuusikute ajal aastail 1989—1994. Toomas Siitan oli varem juba põgusalt tutvustanud Harnoncourt’i raamatut „Musik als Klangrede” (1982), mina tegin Muusikaakadeemia diplomitööks sellest põhjalikuma ülevaate, mille andis ka kirjastus Talmar & Põhi trükis välja. Freiburgi orkestri aldimängija, kes töötab muusikute agendina, organiseeris mulle Harnoncourt’iga Kölnis kohtumise, kahekümneminutise jutuajamise. Rääkisime vanamuusika kõrval ka näiteks Brucknerist, hiljem saatsin talle eestikeelse raamatu. Maestro kutsus mind Zürichisse oma Monteverdi ooperite proove kuulama, aga mul polnud võimalik sinna sõita, juhatasin ülikooli kõrvalt (tookord õppis Tarmo teist korda koori- ja orkestrijuhtimist Stuttgardis) kahte-kolme koori ja ühte orkestrit. Kõige suurem iva, mida Harnoncourt’ilt olen õppinud, on see, et ka opereti, Wagneri või Straussi juhatamisel on fraseerimise ja muusika lahtimõtestamise aluseks kontrapunkt ja gregoriaani koraal. Stuttgardi Muusikakõrgkoolis õppisin professor Dieter Kurzi käe all, olin praktikal tema juhatatud Württembergi liidumaa kammerkoori juures, kus laulsid paljud Stuttgardi Muusikakõrgkooli üliõpilased. Professor Kurzil oli hea metoodika, pean teda oma mentoriks. Selle kooriga toimus meil näiteks kontsert, mille kavas oli muu hulgas Mozarti Reekviem, selle osade vahele laulsid tiibeti mungad oma leinamuusikat ning katoliku mungad gregoriaani koraale.

   

Kuidas sa Saksamaale sattusid?

Laulsin Tallinna Kammerkoori topeltkvartetis, mida juhatas Maire Eliste. 1990. aastal oli vaja saata Weikersheimi festivalile „Jeunesse musicale” odavat koori. Kontakt sakslastega oli tekkinud 1989. aastal Euroopa Noortekoori ridades Poolas festivalil esinedes, laulsime Lutosławskit, Szymanowskit, Pendereckit. Eestlased olid peale poolakate ainus idabloki rahvas, kes sai seal osaleda. Weikersheimis kohtasin oma esimest elukaaslast ja mu esimese tütre Annika ema. Esimeseks töökohaks Saksamaal saigi Freiburgi Akadeemilise Orkestri, st Freiburgi ülikooli sümfooniaorkestri juhatamine. Meil oli väga huvitav repertuaar, rõhuasetusega Mahleri ja Bruckneri sümfooniatel, käisime kontserdireisidel Prantsusmaal ja Kanadas, kus esinesime Toronto lähedal Petersborough’s, väljamüüdud tuhandekohalises saalis, ja USAs. Seal toimus ka kontsert Saksa saatkonnas Washingtonis, kus mängisime ka Pärdi „Arbost”.

Järgmiseks töötasin Schwäbisch Gmündis, viiekümne-kuuekümne tuhande elanikuga linnas, mis peab üleval poolprofessionaalset orkestrit. Seal korraldatakse rahvusvahelist kirikumuusika festivali, kus 2005. aastal sai auhinna ka Arvo Pärt. Orkestriga mängisime muu hulgas Tubina Kontrabassikontserti (märkan, et Tarmo rõhutab iga võimalust, mil sai eesti repertuaari mängida), solistiks Berliini kontrabassiprofessor Michael Wolf, ja Elleri „Kodumaist viisi”. Kavas olid ka Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud”, Bruckneri Neljas sümfoonia jm. Lisajõududeks palgati professionaale. 2004. aastal toimus vabaõhukontsert, kus Murnau filmi „Faust” taustaks kõlas Bremeni helilooja Marco Nola muusika, osales linna kaks koori. Sama projekti on plaanis korrata Nürnbergis.

 

Alates Gerast oled töötanud ainult teatrites. Oli see teadlik valik muusikateatri kasuks kontserttegevuse asemel?

Selle otsuse tingis soov töötada professionaalsete muusikutega. Kandideerisin igale poole, ka orkestrijuhi kohtadele. Peakoormeistri ametiga kaasneb palju organisatoorset ja finantstööd, sellele kulub palju energiat ja aega.

 

Kas see, et oled pärit Eestist, suure koorikultuuriga maalt, mängib sinu töös mingit rolli?

Eelhäälestus on ehk tõesti positiivsem, teatakse, et meil toimuvad laulupeod ja on häid koore, kuid ei saa väita, et tänu sellele oleks kõik uksed lahti. Tegelikult võib seda iseloomustada nii, nagu Paavo Järvi kord ütles: „Ise arvame, et meid teatakse, aga tegelikult ei teata.” Nürnbergi sattumisele aitas ehk kaasa see, et Marcus Bosch kutsus juba oma Aachenis peadirigendiks oleku ajal mind sinna tööle. Toona pidin küll talle ära ütlema, kuna otsustasin Heidelbergi kasuks.

 

Oled töötanud väga paljudes linnades: Stuttgart, Schwäbisch Gmünd, Freiburg, Pariis, Gera, Heidelberg, Bremen, Bern, nüüd Nürnberg. Kuidas pidev kolimine on mõjunud?

Isiklikust küljest väga hullusti. Näiteks Bremenist tulekul oli pärast Istanbuli külalisesinemisi Berni kolimiseks viis päeva aega, selle aja sisse pidi mahtuma ka korteri leidmine! Muusikuna on see olnud vajalik, igas kohas alustad uuel tasandil. Kogu aeg samas kitsas ringis teatris koos olles on oht sattuda rutiini. Kuid eri teatrites käivad asjad eri moodi. Näiteks Bernis oli väga meeldiv tööõhkkond. Dirigendid vahelduvad sagedamini kui koorijuhid, toovad majja uusi tuuli. Värskendavalt mõjub ka spetsialistide kutsumine, näiteks Rameau „Platée” tõi Nürnbergis välja barokispetsialist Hervet Niquet, Szymanowski „Kuningas Rogeri” jaoks tuleb kohale Varssavi Filharmoonikute kunstiline juht, Poola Rahvusooperi endine peadirigent Jacek Kaspszyk. Lisaks peamuusikajuhile (Generalmusikdirektor) Marcus Boschile on meil kaks esimest kapellmeistrit, üks teine kapellmeister (need on Saksa riigi- ja linnateatrite hierarhias standardiseeritud ametinimetused), siis mina ja ka kaks korrepetiitorit juhatavad mõnikord etendusi. Nii et kokku käivad ainuüksi oma majast dirigendipuldis seitse inimest, aga mängime ju ka praktiliselt igal õhtul!

(Siinkohal tahaksin täiendada, et see loetelu kinnitab igati mu muljet Nürnbergi teatri headest töötingimustest ja neid võimaldavast finantsseisust, mis paistab välja ka lava- ja kostüümikujundusest. Praeguses Saksamaa kultuurisituatsioonis, kus hiiobisõnumid teatrimaju või nende eri osakondi ähvardavatest sulgemistest on muutunud tavaliseks, tundub olukord, et pole sundust end n-ö ribadeks koonerdada, erandlikult paradiislik.)

 

Bremen…

Minu Bremenis töötamise ajal oli seal intendandiks laia haardega Hans-Joa­chim Frey, kes võttis kasutusele mitmeid uuendusi. Koormeistrina olen igas teatris teinud Mozarti „Võluflööti” ja „Don Giovannit”, Verdi „Nabuccot”, Wagneri „Lendavat Hollandlast” ja Puccini „Turandoti”, ka Bremen polnud erand. Hing ihaldas uusi proovilepanekuid. Kõigepealt juhatasin operetti, mul olid oma tükid, mille muusikaliseks juhiks ma olin, näiteks Kálmáni „Silva” (lavastaja Werner Schneyder). Siis tuli ameeriklase Gershon Kingsley

ooper „Raoul” vabadusvõitlejast ja ungari juutide aitajast Raul Wallenbergist, kes on ka Erkki-Sven Tüüri samateemalise ooperi peategelane. Kuna publiku huvi oli suur, tekkis idee teha tänapäeva ooperi sari, mida ma jäingi juhatama. Neid etendati väikese maja sõnateatri laval, solistideks tihtipeale kooriartistid. Juhatasin ka Ludger Vollmeri ooperit „Vastu seina” (türgi päritolu režissööri Fatih Akini samanimelise filmi ainetel), mida mängiti kaks hooaega, sellega käisime ka Istanbulis kultuuripealinna üritustel esinemas. Samal suvel ja sama programmi raames esitasid eestlased Tõnu Kaljuste juhatusel Pärdi „Aadama itku”. Sari osutus nii menukaks, et pärast mu Bremenist lahkumist võttis peadirigent selle üle ja viis suurde majja ooperilavale. Miks lahkusin? Teise hooaja lõpul tundus mulle lihtsalt, et Bernis on rohi rohelisem. Peakoormeistri amet on pingeline, tuleb pidevalt laveerida, saada hästi läbi nii koori kui ka ülemustega. Lisaks sellele töötasin Bremenis sisuliselt kahel ja poolel kohal — peale koormeistri ja tänapäeva ooperi dirigendi kohustuste ka lisa- ning lastekoori koordineerimine ja kontoritöö. Olin läbipõlemise äärel. Pärast mind võetigi tööle kaks dirigenti ning poole kohaga kontoritöötaja! Võrdluseks: siin Nürnbergis organiseerib koori lisajõude eraldi töötaja ning lastekooriga pole mul peaaegu üldse tegemist. Bernis oli tööd poole vähem, ainult koor, aga palk tunduvalt suurem, makse polnud seal peaaegu vaja maksta (ainult kaheksa protsenti palgast). Koori ja solistidega oli väga hea klapp, raske oli sealt ära tulla. Aga Saksa riigiteatri kvaliteet ahvatles!

 

Alates 2011. aastast juhatad kolmkümmend kolm aastat tagasi Heidenheimi ooperifestivaliks loodud koori Stuttgarter Choristen. Festivali võiks ehk natuke võrrelda meie Birgitta festivaliga.

Nendega tegin ka Britteni kava jõuludeks Stuttgardi Rosenbergi kirikus ning Lutheri dekaadi raames saksa romantikute kava, kuhu Brahmsi, Mendelssohn-Bartholdy, Herzogenbergi ja Moritz Hauptmanni kõrvale sobis ka Tobiase „Otsekui hirv kisendab”, laulsime seda saksa keeles.

 

* * *

Heidenheim asub Nürnbergist pooleteise autotunni kaugusel Ulmi lähedal ja kuulub juba Švaabimaa koosseisu. Esietenduse ärevuses linnakese kohal ripub äikesepilv ja nii otsustab korraldustiim eesotsas kunstilise juhi Marcus Boschiga, et ooperit ei mängita sel õhtul maalilistes kindlusevaremetes, vaid kongressikeskuses — sissetöötatud „vihmavariant”, mis tähendab seda, et mõlemas kohas on ootel lavakujundus. Festivalikoor Stuttgarter Choristen koosneb väga motiveeritud ja distsiplineeritud asjaarmastajatest, kelle hulgas on palju haritlasi: professoreid, tuntud advokaate jne. Sellisel tasemel harrastuskoor võiks esineda veelgi paremate solistidega, tutti on neil väga korralik, vaid üksikute häälerühmade sisseastumised pisut ebakindlad. Lavastus püüab tegevusega „täita” stseene, kus muusika ise välja kannaks. „Pajatseid” mängiti esimesena, siis viis minutit „Talupoja au” algust, seejärel vaheaeg. Nedda ja Silvio laibad riietatakse ümber märkimaks samade tegelaste tükist tükki kandumist. Armulauda pakkuv ja seejuures isegi mõnuga karikast rüüpav Jeesus-statist äratas osas publikus vaimustust, teistes vastumeelsust. Samal festivalil esines muide paar aastat tagasi Carmenina eestlanna Helen Lepalaan. Nagu Nürnbergi teater, on ka Heidenheimi ooperipidustused majanduslikult kadestamisväärselt heal järjel: linn otsustas järgmiseks viieks aastaks toetusi kahekordistada! Selles mängib kindlasti oma osa Marcus Boschi talent kultuurimänedžerina.

 * * *

Nürnberg…

Hooajal 2014/15 oli üks lavastus tervikuna koorile üles ehitatud: esimeses pooles Händeli „Juudas Makabeus”, teises nüüdishelilooja Lior Navoki oratoorium „And the Trains Kept Coming”. Varem oleme esitanud ka näiteks Verdi Reekviemi. Plaanis on teha kooriga üks a cappella kava balletiga. Nürnbergis on väga hea tantsuteater, balletijuht Goyo Montero valiti 2014. aastal Saksamaa parimaks balletijuhiks. Kahjuks lükkub see projekt edasi aastasse 2016, kuna mu järgmise aasta plaanid on üle koormatud.

 

Millises teatris või missuguse koori/orkestri juures sulle on kõige rohkem meeldinud?

Kõige paremini tunnen end siin Nürnbergis. Kogemuste pagas aitab. Kõigi erinevates teatrites töötatud aastate jooksul olen kogu klassikalise ooperirepertuaari tuumiku läbi töötanud ja läbi juhatanud, tunnetus on täpsem. Näiteks nüüd tuleb mul juba neljas Puccini „Turandot”, kuid igaüks on olnud isemoodi: Bremenis kontsertettekandena vabas õhus, Heidenheimis vabaõhu lavastusena. Teatritest, kus olen töötanud, on siin vaieldamatult parim koor, mida näiteks katalaani (skandalistist) lavastaja Calixto Bieto peab koos Stuttgardi ja Baseli teatri kooriga üheks parimaks saksakeelse kultuuriruumi ooperikooriks. Samuti on siin parim orkester. Hea kooriga saan teha erinevat repertuaari. Nürnbergis juhatan samuti operetti ja muusikali, näiteks vana-aastaõhtul 2013 tuli teha koguni kaks Styne’i „Naljaka tüdruku” („Funny Girl”) etendust. Olen dirigeerinud ka Benatzky „Valge Hobu võõrastemaja” ning Straussi „Nahkhiirt”. Tegutsemisvõimalusi on ka väljaspool teatrit, näiteks 30. detsembril 2014 seisan Meistersingerhalle nime kandvas Nürnbergi suurimas kontserdisaalis külalisdirigendina n-ö konkureeriva orkestri, Nürnbergi Sümfoonikute ees. Kavas on Gershwini „Ameeriklane Pariisis” ja „Porgy ja Bessi” kontsertettekanne, kus mustanahalised solistid laulavad linna õpetajate koori ees, ning Bernsteini „Candide’i” avamäng.

 

Saksa press…

…on minust kirjutanud pigem siis, kui mõnelt kohalt lahkun või uuena kuhugi tulen. Bernis oli minu lahkumise uudis koguni ajalehe esiküljel, fotoga, sest ühtlasi suleti kogu maja remondi tõttu aastaks.

 

Koostöö lavastajatega…

Tõstaksin esile Peter Konwitschnyt, kelle Grazi ooperi jaoks tehtud „La traviata” Nürnbergis üle võeti. Ta laskis assistendil kõik proovid teha, lõpuks pidas neljakümne viie minutise loengu ja kõik läks paika, saime aru, mis lugu see on. 2016. aastal tuleb ta Mussorgski „Boriss Godunovi” lavastama. Katharina Wagneri lavastatud vaarisa „Rienzi” Bremenis oli hästi organiseeritud, lavastaja teadis täpselt, mida tahtis, töötas kiiresti ja efektiivselt. Kay Kuntze tõi samuti Bremenis lavale Müncheni Muusikaakadeemia professori Berd Redmanni kirjutatud lõbus-groteskse loo „Die Gehetzten”, mille muusikaliseks juhiks ma olin. Geras tegin koostöös Johann Kresnikiga Kafka-ainelist ooperit „6. tund”. Minu koostöös Matthias Oldagi, lavastaja ja samuti Tüüringi maakonnateatri intendandiga, valmisid Korngoldi „Surnud linn” ning Zemlinsky „Kääbus” paaris Puccini „Gianni Scicchiga”. Esmakordse kogemuse nüüdisooperi muusikajuhina sain Heidelbergis, teoseks Jörg Arne­cke „Klingt meine Linde” („Pärnapuu”), traagiline lasteooper Astrid Lindgreni ainetel. Arneckega valmistasime Bremeni jaoks ette uue ooperi, mille tõi aga juba välja peadirigent Markus Poschner. Heidelbergi lossivaremetes tegime 1920-ndate ülimenukat Broadway muusikali „Üliõpilasprints”, mis räägib prints Karl Franzi kuldsetest noorusaastatest Heidelbergis. Seda mängitakse seal juba aastakümneid.

 

Kuidas Eesti-igatsusega lood on? Kas tunned millestki puudust?

Kahju, et pidin kord muude kohustuste tõttu Neeme Järvile Brahmsi „Saksa reekviemi” ettevalmistamise ära ütlema. Tahaks Eestis vahel mõne üksiku etendusegi juhatada, aga Nürnbergis on tööd väga palju, ooperirepertuaar on suur, lihtsalt füüsiliselt puudub aeg kontaktide otsimiseks, otsest vajadust ju ka pole, aga kui kutsutaks, läheks hea meelega! Laulupeol tahaksin ka juhatada — eestlaste laulupidude fenomen on fantastiline!

 * * *

„Minilaulupeo” Nürnbergi moodi on Tarmo juba ette valmistanud, 2013. aastal „sulatas” ta seitse kohalikku koori üheks tervikuks, et linna raekoja esisel Festwiese’l esitada kuulsat koori „Wach auf!” — ei millestki muust kui Wagneri „Nürnbergi meisterlauljatest”.

 * * *

Kuna tahtsin käesolevas kirjutises keskenduda eelkõige Tarmo Vaaski tegevusele Saksamaal ja anda sellest midagi hetkepildistuse sarnast, viitan siinkohal teistele ajakirjanduses ilmunud materjalidele. Lõuna-Eesti meedium Lõunaleht on Vaaski portreteerinud kahel korral. Oma muusikuks saamise teest ja õpinguaastatest räägib ta põhjalikus usutluses Malle Elvetile 2005. aastal. Hilisemast karjäärist ja elukäigust ning suhetest eestlaste ja Eestiga saab lugeda 2012. aastal ilmunud kirjutisest. Samal aastal ilmus temast artikkel ka ajalehes Estonian World Review (kõik saadaval internetis). On olemas dirigenti tutvustav film Deutsche Wellelt 2002. aastast. Uudiste portaali err.ee kaudu on Tarmo tegemistega kursis hoidnud Priit Kuusk.