MILLEST SAAB HENRIK IBSENI „BRAND” RÄÄKIDA NÜÜD JA TÄNA
Juuli, 2015Henrik Ibsen, „Brand”. Tõlkijad: Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo. Lavastaja: Ingo Normet. Kunstnik: Pille Jänes. Valguskujundaja: Margus Ruhno. Osades: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katariina Unt, Tiia Kriisa, Liisa Pulk, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. Esietendus 16. IX 2014 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.
Olen oodanud Ibseni „Brandi” eesti lavale sestsaati, kui lavakas tegime katkendeid „Peer Gyntist”, millest pidi tulema üks meie diplomilavastusi ja küllap ka Draamateatri realavastus, nagu Mikk Mikiver neid paralleelis tegi („Armastus ja surm”, „Pilvede värvid”). Õpetaja Mikiver palus mul välja mõelda, kuidas moekas, inglispärases eesti keeles või transkriptsioonis öelda midagi taolist nagu Peer Gynti jõuk või gäng, mis oleks saanud olla kiri kõigi osaliste T-särkidel. Ma ei leidnudki head vastet ja tükk jäi meil samuti tegemata. Katkendeid koolis tegime ja need olid meile olulised. Mõned fraasid kõlavad peas siiani (ette ruttavalt — nagu kõlavad ka „Brandi” tõlkinud Paul-Eerik Rummol).
Toona lugesin „Brandi” kohta, aga tükk ise jäi lähivaates läbi uurimata. Seda suurema januga sööstsin „Brandi” raamatu ja etenduse kallale nüüd.
Lugeda on Paul-Eerik Rummo tõlget lihtne. Tekst jookseb ladusalt ja kuigi on pungil religioosset retoorikat, kaunismõtteid ja -kõnet, on see kõik kandev, puudutav. Minu meelest paradoks. Religioossed motiivid võiksid tänapäeval tunduda anakronismina. Aga ei tundu. Sest nad on Ibseni tohutu isikliku energia, ängi ja trotsiga laetud. Ja religioosse maksimalismi maski all aetakse mitut asja taga. Võideldakse ümbritseva leiguse ja madalusega, otsitakse elu sügavamat sisu — „tere hommikust”, võite öelda, kas ikka needsamad vanad teemad? Jah, needsamad, aga väga elusal moel.
Brand on peiar Peer Gynti teine, hulltõsine pool, Ibsenil kangelaseks vormunud pea samal ajal. Jah, mine võta kinni, kas ta on targem kui teised või püstihull või korraga mõlemat. Brandi kuju kogu loo puudutavaks teebki. Nii Peeri relativismis, kameeleonlikkuses, oma naha päästmises, kui ka Brandi valmiduses ohverdada laps, naine, oma elu — ja mille nimel, raske ütelda —, on midagi dostojevskilikku, aga tundub, et meile lähedasemal kujul kui Dostojevskil. Arktiline hullus vene vimkadeta.
VAT Teatri tillukeses saalis, koopas (Brand elabki koopas), on tänu Pille Jänese minimalistlikule kujundusele tekkinud keskkond, mis on korraga avar. Kostüümid on justkui parima butiigi hinnalised räbalad. Kui kuningas läheks rahva sekka kerjusena, siis talle võiks kuningakoja rätsep taolised riided selga õmmelda. Mitut nähtud kostüümi tahtnuks ma ise selga proovida, elegantseid, uhkeid. Kogu lavastus on veidi tõstetud, eksalteeritud, koturnidel (värsstragöödia ikkagi, kui tihti siis taolist tehakse) ja kujundus, kostüümid passivad ideaalselt. Samuti Wagneri muusika, mis on lavastaja Ingo Normeti valik. Muidugi Wagner, kes siis veel. Mees, kelle ooperid on samamoodi algusest lõpuni pingestatud ja hullusest (või ekstreemsest tervemõistuslikkusest, mis jõuab enese nullimise piirile) laetud nagu Ibseni „Brand”.
Ja kõige selle juures on nüüd üks aga. Taolist lõputut kõrgepinget (Tartus viskas üks teatrimees mulle mokaotsast, et Ivo Uukkivi röögib ju kogu lavastuse kiirtraavitempos maha, ja selle peale ma solvusin), kui hingamisepause ja piano’t vähe, on raske hoida kogu aeg trammis. Lugemisdraamat etendada pole lihtne. Targalt on Normet küll tubli kolmandiku kärpinud. Targalt on Rummo Ibseni raiuvat värsijalga modifitseerinud, andnud eri tempot ja rütmi, vahele visanud lausa proosat. Aga korduse ja ühetaolisuse õhkõrn oht kummitab. Midagi sinna teha polegi, kui just asja päris omatahtsi ümber ei ehita. Aga Normet respekteerib algupärandit ja sellega on võimalik kaasa minna. Mulle meenub, kuidas Londoni Globe’is tehakse Shaksepeare’i. Teatrisse minnes ei usuks, et vana kraami kannatab kolm tundi püstijalu vahtida, aga kui on uus elu sisse aetud, siis kannatab küll. Kogu aeg on põnev (kuigi tüki sisu vana tuttav).
Kui „Peer Gynt” on tükina tiba kaootiline, hüplev pildijada, ei vii kohati stoorit edasi, siis „Brandi” oht on sama, mis „Faustil”, teine pool kisub abstraktseks arutluseks. Räägitakse muudkui kuhugi minekust, justkui mingist viimsest teekonnast, aga kuhu ja milleks see teekond ikka on mõeldud, ei koida mulle hästi. Brand ütleb ise ka, et kohale ei jõua sel teekonnal mitte iialgi. Ibseni „Keisrist ja galilealasest” jäi mulle kunagi sisse värsipaar: „Sinna ja tagasi sama on tee. Kas sees või väljas, sama kitsas ka see.” Jah, too passiks „Brandigi” hästi. Ibsen ajab tihti samasugust asja. Kuhu sa ka põgened, enese eest ei pääse. Ja Ibseni väidetavad viimased sõnad — kui teenija olevat maininud, et haigel on juba parem, kähvanud surev kirjanik: „Vastupidi!” — tulevad meelde. Vana põikpea — Peer Gynt ja Brand üdini.
Ingo Normet juhib tähelepanu, et vaikseid kohti tükis on. On sisse toodud paralleelteemasid praktilise foogti, mõistliku arsti ja Brandi hullusele aspekte lisavate Brandi ema, Agnese ja Ejnari kuju avades. Jah, on. Ometi ujutab üheselt determineeritud Brand nad kõik üle. Ja eks ujuta partnerid üle ka Uukkivi ekstaas. On see miinus? Aga milline Brand siis veel olla saaks? Näitlejad, kes on teatris töötanud nii kaua kui Ivo Uukkivi, ei tule just tihti püünele nii laetud rolliga (olgu, Hermaküla ja Tooming oma kõrgaegadel meenuvad). Kas ei ole igapäevaselt töötavatel näitlejatel võtta plahvatuslikku hingejõudu või on kõhklus teha midagi liiga ühest, hea roll peab olema ju kihiline ja läbiküpsetatud, aga see tapab vahel kire. Vähesed julgevad olla naiivsed-kirglikud nagu noorena. Aga hea, kui keegi jaksab ja julgeb.
Teinekord annab värskust ja mänguviha teatrist eemalolek. Nii juhtub „Brandis” üle hulga aja Brandi emana lavale tulnud Tiia Kriisaga, kes on oma tões ja vintsketes veendumustes Uukkivile hea vastane. Selge, et kui ema on mehe surivoodil obsessiivselt tuhninud pesus, otsides rahanutsakuid, siis see võib episoodi pealt näinud pojast teha mässumeelse. Usutavaks saab, kuidas ema omakorda poega surivoodi äärde ootab ja poeg tahabki minna — aga siiski ei lähe. Sest kumbki ei anna oma põhimõtetes järele. Taolist vingameeste kangutamist leiab eesti kirjandusestki. Tuttav lugu.
Mis see Brandi lugu siis on? Ja kuis jookseb teatritükk? Pastor Brandi kisub laia ilma rändama (nagu Ibsen läks Itaaliasse oma läbimurdelugu kirjutama ja jäi sinna ja Saksamaale kahekümne seitsmeks aastaks), aga see ränd peaks olema eneseotsing. Kogu tüki jooksul kisub Brandi minema, aga ta ei saa ega saa, kuni saab lõpuks minema läbi surma laviini all.
Miks pastor Brand ei saa mindud oma suurte eesmärkide, oma Jumala poole? Inimesed, liiga väikesed ja väiklased inimesed, kellest ta suuremat ei pea, ei lase. Sest nemad vajavad karismaatilist Brandi (kel pole neile anda midagi peale hurjutamise, aga ehk selle varjus ka lootuse, et on võimalik olla vaimsem ja parem?).
Need vastasseisud läbivad kogu näidendit. Ja selge, et siin on vaja tugevale Brandile vintskeid vastaseid ja torkivaid takjanuppe hinge külge rippuma. Tükis sekundeerivad heitlik–kinnismõttelisele Ivo Uukkivile võrdselt veenvalt kõik partnerid, eelkõige Katariina Unt Agnese, Ago Soots klassivend Ejnari, Liisa Pulk Gerdi ja Mustlannana. Ibsenil on nad natuke märgilised, aga VATi näitlejad annavad kujudele piisavalt inimlikku sisu.
„Brand” ei ole psühholoogiliselt tihe, kihiline ja käänuline nagu Ibseni hilisemad näidendid, ka ei ole siin nii palju väljaütlemata pingeid ja allteksti, tekst on ühtlane hingeliselt jõuline voog. Kõik, mis painab, laotakse otse välja. Sellepärast on draamana teda laval raske intrigeerivana hoida. Oletan, et selles on põhjused, miks „Brandi” on vähe lavastatud ja miks näiteks Kadi Herkül ei näe laval suurt kujundit ja igatseb vägevat dekoratsiooni, mis loo suureks maaliks („„Brand” — virvarr tragöödiast palaganini”, ERRi kultuuriportaal 24. IX 2014 — http://kultuur.err.ee/v/887c2de4-8961-4985-bcc9-08c fb4e2b562). Mul on vastupidine tunne. Pompoosne dekoratsioon võiks rikka teksti tappa ja muuta õõnsaks, ooperlikuks. Minimalistlik lähenemine on ainuõige. Vohavat teksti tuli kärpida, selle vahulelöömine vägevama valguse, heli ja dekoratsiooniga uputanuks kogu asja ja võinuks ajada haigutama. Praegu seda igatahes ei juhtu.
Tekstis on ka palju kommenteerivat ja vähem tegevuslikku — ja sedagi on raske tööle saada, ometi saadakse. Olulisi sündmusi, Brandi ja Alfi ja naise Agnese surma, armulauaandmist oma lapse tapnud mehele ja ka Brandi hukku, ei tõmmata dramaatiliselt lahti, need antakse vaid märgilistena või kommentaarina. Katsu sa siit siis sentimenti kangutada ja tekitada kaasaelamist tegelastele, kui nende elu suursündmused jäävad lava taha. Nii on „Brand” pigem ideedraama, tundepurse ja lõputu kisendus. Sestap pole tema toimimist mõtet kõrvutada harjumuspäraste sõnateatrietendustega.
* * *
Ingo Normetile oli „Brand” vana armastus ja igatsus
Istume lavastajaga sealsamas VATi peal, Rahvusraamatukogu kohvikus. Juttu jätkub pikalt, seniks, kuni koristajaproua palub meid lahkuda.
Peeter Sauter: Miks „Brand” tuli välja VATis? See on ju suure saali lugu. Norra mäed, fjordid, torm merel ja tormakas Brand liustiku all hukkumas.
Ingo Normet: Tõlget saab tellida, kui Eesti Teatri Agentuur ostab ära, ja nad ostavad, kui teatriga on kokkulepe. „Brandi” tahtsin teha ammu. Lavastada tuleb lugusid, mida ise teatris vaataks. Ma rääkisin mitme teatriga. Keegi ei soovinud seda tükki. Mõneti mõistetav. Aga Aare Toikka võttis lugeda. Kandis läpakas kaasas ja lugu hakkas tedagi kummitama. Nad on teisigi suuri asju teinud. „Fausti”, „Kalevipoega”.
Ma olen rahumeelne inimene, aga mul on mitu lavastust agressiivsetest tegelastest. Vahingu „Suvekool”, „Testament”, „Pulmad”, monotükk Liivist Aarne Ükskülaga, Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu”, Calderóni „Elu on unenägu”.
Ma polnud kindel, kas näitlejad tulevad kaasa. Kui tekib liialt vaidlust, jookseb asi kinni. Aga nad tulid kaasa. Tegelikult on teistelgi autoritel tegelasi, kes peavad minema lõpuni. Ibsenil veel „Rahva vaenlase” doktor Stockmann, Tennessee Williamsil „Iguaani öö” Shannon. Nende tegelaste saatus huvitab mind.
Mida Brand tahab? Et oldaks ausad. Enamik teeb kompromisse, kirikult püütakse kasu lõigata. Brand aga nõuab, et kõik oleks nagu pühakiri kuulutab. [Lavastust käis vaatamas Läti Dailes teatri 1975. aasta Brand Juris Strenga, läti variant meie Lembit Ulfsakist, vaatas ja rääkis Uukkiviga. Uukkivi mainib hiljem Strenga sõbralikku kriitikat, et nad mõlemad on mänginud Brandi suure kirega, aga ehk võinuks teha tasakaalukamalt. — P. S.].
Sinu lavastused on valdavalt üsna traditsioonilised. Ka „Brand” on autoritruu. Ometi Brand mässab, sina lavastajana mitte.
On olnud eri perioode. Moskvas õppides lugesin näiteks palju Freudi. Tsentralnaja Teatralnaja Bibliotekas oli hea valik. Lavastasin 1966. aastal katkendi „Godot’st”. Selle pärast kutsuti rektor Gorbunovi juurde, kes oli täiesti endast väljas. Vastasin klassikaliselt, et vaenlast tuleb tunda. Õnneks õpetaja Anatoli Efros kaitses mind. Aga praegu mässavad teatris teised, minu õpilased. Las Ojasoo ja Koldits mässavad. Nad teevad nii, et mina enam nii ei oska.
Võtmekohti on minu meelest Agnese tõdemus, et kes Jehoovat näeb, see sureb. See tähendab, viimase astme tõde on valus. Ja Katariina Unt teeb selle veenvalt ära. Undil on hästi käes ka värsi andmine laval, paaris kohas sai ta ka teisi aidata.
Aga Ivo pole tööd tehes üldse tormakas nagu ta Brand. Ivo on näitlejana väga paindlik, tundlik, haarab õhust.
Brandi tüüpi inimestega on elu sageli väga keeruline ja kõik ei saa Brandid olla, aga tahaks, et neid ühiskonnas oleks. Ilma ei saa. Rahva saatus ilma karismaatiliste Brandideta on kurb.
Me teeme „Brandi” praegu telesse. Näis, kuidas õnnestub…
* * *
Paul-Eerik Rummo tõlgib juba „Peer Gynti”
Paul-Eerik Rummo: „Brandi” tõlkimisel aitas Sigrid Tooming väga hea toortõlkega (muide, meil on üllatavalt palju norra ja taani keele ning sealse kirjanduse tundjaid), aga kui tuli kõne alla „Peer Gynti” uus tõlge, siis arvasin küll, et teen vaid Marie Underi kaudtõlkes (üle saksa keele) parandusi ja täpsustusi. Selle ettevalmistamiseks võrdles Riina Hanso Underi tõlke originaaliga põhjalikult läbi. Underi tõlge on mulle lähedane, sest see on esimene paksem raamat, mille ma umbkaudu viieaastaselt läbi lugesin — tagantjärele kentsakas mõeldagi. Ja paljud asjad tegid nalja, eriti robustsemad kohad muidugi, nagu trollide kuninga vastus Peeri küsimusele, mida trollid söövad: „Härg annab mõdu ja lehm annab kooki.” Või see, kus Peer pilvi vahtides unistab end keisriks, kes ratsutab külla oma Inglismaa kolleegile, kes pidulikult tervitab teda sõnadega — ja siin möödub maas vedelevast Peerist tema vimmamees sepp Aslak, kes lausub Inglismaa keisri asemel: „Näe, Peer Gynt, täis nagu siga.” Aga muidki kohti on siiani sentimentaalselt meeles, osalt ka Hermaküla omaaegse Ööteatri stuudioproovidest.
Nii et Underit parandama hakata… Ühel hetkel sain aru, et õigem on ikkagi täiesti oma versioon teha.
Need näidendid, õigemini lugemisdraamad — „Brand” ja „Peer Gynt” — on muidugi paarilised. Kummalegi on võimalik pihta saada (kui üldse) ka ühekaupa, aga täispildi annavad nad koos.
Kas Brand on hull, ebanormaalne?
Kes oskaks hullust täitsa vettpidavalt defineerida? Kui juba norralaste juures oleme — Anders Breivikit uurisid parimad psühhiaatrid ja psühholoogid. Üks komisjon arvas ta süüdimatuks, teine süüdivaks. Lõpuks jäi ikka, et on süüdiv.
Ta ise taotles seda ju samuti.
Jah, see oli talle oluline. Aga pole raske kujutleda vaatenurka, et ka see fakt — tahtmine olla kuulutatud süüdivaks, st normaalseks — on tõlgendatav vaimse hälbena.
Kogu religiooniteema tundub mulle vanamoodne…
Kas ta on seda? Keegi, väidetavalt André Malraux, ütles eelmise aastatuhande lõpu lähenedes, et XXI sajand tuleb religioosne või ei tule teda üldse.
Tõsi on, et Ibsen mässas kiriku poliitilise konformismi vastu, mõistes hukka, et kirik toimib nagu riigi (ilmaliku võimu) teine käsi rahva ohjeldamisel, selle asemel et rahvast vaimselt äratada ja ülendada. See teema on „Brandis” väga tugevalt sees ja mitmesugustes variantides ka tänapäeval mitmel pool aktuaalne. Suurt osa praeguse maailma mentaalsest rahutusest ja hingelistest tõmblemistest on võimalik tõlgendada kui tüdimust või pettumust puhtmateriaalsete huvide, „heaolu” järgimisest (mille garandiks on riik) ja „vana” kiriku suutmatusest pakkuda sellele veenvat täiendust, vastukaalu või asendust. Muide, paradoksaalselt määras Norra parlament kaua vaesust kannatanud Ibsenile just „Brandi” ehk siis eriti karmilt riigi- ja kirikukriitilise teose eest eluaegse stipendiumi, mille väljamaksjaks oli haridusministeerium tollase (otse kirikule viitava) nimetusega Ecklesiastikdepartementet. Mõtisklemise teema: kumb siin kummaga kompromissi tegi, kumb peale jäi — „süsteem” või selle kriitik?
Kas Brand saab näidendi lõpus lunastuse, mida igatseb ja otse küsib? Ta suudab küll lõpuks lubada endale nutmist, st tunnistada oma inimlikku nõrkust, aga kohe seejärel jääb laviini alla ja eikuskilt kostab veel otsekui parastav: „Jumal on halastus.”
Ibseni kujundid on vahel väga keerukad, et nendega öelda tahetavale vähegi lähemale pääseda, tuleb nende arendust millimeeterhaaval jälgida. Tolle hävitava lõpulaviini puhul on oluline, mis on selle tekkimise ajend (selle võimalusele viidatakse juba esimeses vaatuses ja üldse kõigis stseenides, kus on üheks osaliseks Gerd või kus temast räägitakse). Seda ei jõua siin ümber jutustada ja lahti harutada, kuid näidendi tekstis on see selgelt jälgitav. Julgen soovitada ka oma järelsõna raamatule, kus oma arusaamad kogu loost pikemalt lahti kirjutan. Kuid jah, finaali saab võtta ka omaette, eellugusid uurimata, ja lunast(atav)use ja halastuse küsimuses on see võrreldav irratsionaalse zen-budistliku koaniga, mis suure seletamise asemel annab sulle lihtsalt kaikaga pähe. Nii et pigem siis meditatsiooni kui analüüsi teema. Kindlasti ei peaks me võtma Ibseni tüüpi ja mastaapi autorit kui mingit eneseabiraamatute kirjutajat, kes universaalseid õnneretsepte jagab.
Mis veel religioonisse ehk lääneilma puhul siis eeskätt kristlusse puutub, siis on see ehk meile põlvkondade jooksul nii sisse kasvanud, et oleme mingil moel kristlased iseenese teadmata ja märkamatagi. Või vähemalt toimime suuresti nii, ka siis, kui end ateistiks peame.
Kristlus kui euroopaliku humanismi põhi?
Ehk jah… Kui „Brand” hurjutab meid kõrgete ideede allkäigu ja sellega leppimise pärast, siis „Peer Gyntis” näib autor meile andeks andvat meie tühisuse. Siiski ainult näib, liiga palju jääb kripeldama ka siin. Peer küll ei hukku nii dramaatiliselt kui Brand, vaid uinub (sureb?) vaikselt oma kõikeandestava Solvejgi rüpes, samas aga Nööbivalaja meenutab talle siiski, et „kohtume järgmisel ristteel”. See mõjub isegi ahistavamalt kui „Brandi” finaal, mis siiski näiks nagu ütlevat, et Halastus tuleb igal juhul, sest Jumal lihtsalt on selline — Deus Caritatis. Peer Gynt aga näiks nagu sattuvat halva lõpmatuse nõiaringi — vabaneb küll ühe risttee painest, aga järgmine ootab ees. Tõsi küll, viimane sõna „Peer Gyntis” jääb Solvejgile, kes laulab tõusva päikse säras järjest valjemini…
Ivo Uukkivile on „Brand” punk-kontsert
Et Brand on mammutroll, mille sarnast Eesti teatris harva ette tuleb (kolmetunnises värsstükis pea kogu aeg laval ja stseenide vedaja), soovisin vestelda Ivo Uukkiviga. Ingo Normet arvas, et Ivo on napisõnaline, telefonis arvas ka Ivo, et tal pole midagi öelda. Ometi sai tegelikkus erinev. Kohtusime Ivo soovil Noku klubis.
Ivo Uukkivi: Kui me oleme „Brandi” mänginud tänaseks alates sügisest kaks korda kuus, siis nüüd, kevadel, hakkab ta lõpuks „välja tulema” või korralikult jooksma. Ma ei karda enam, et tekst võiks meelest minna. Kui midagi sellist on, siis suudan improviseerida samas tekstirütmis, sest mängides on põhi alla tulnud.
Brandi tekstis on vaid üks koht, kus mul pole tekstile sisemist (hingelist) katet võtta — ma ei ütle sulle, mis koht see on —, aga seda ei oldud nõus kärpima. Ja ma mängin seda siis eriti tähendusrikkalt.
Tüki tekst on valdavalt usuteemaline ja fanaatiline pastor Brand otsib vahetut kontakti Jumalaga. Aga kui ma Ingo Normetiga hakkasin religioonist ja kristluse tähendustest rääkima, jäi ta kuidagi vaikseks ja nõutuks ning leidis lõpuks, et ehk oleks proovides pidanud usuteema põhjalikumalt ette võtma. Käisin vist liialt pinda. Kas sul on isiklik suhe kristlusega, usuga?
Ei. Minu jaoks ei ole tükk religioonist. Brand võiks olla kunstnik, seda ütles Ibsen isegi…
Sa oledki maalikunstnik.
Tükk on sellest, et meid mõistetakse surma esivanemate pattude pärast.
See on ju ka piiblist…
Ei, oota… See on geneetika ja rohkemgi… Sa elad sellega, mis vanematelt, esivanematelt kaasa saad. Ma ise ei nimetaks neid pattudeks, vaid kogu paketiks, mis meile põlvest põlve kaasa tuleb, ja selle käes me siis vaevleme, mõistmata, miks nii läheb ja mis meiega toimub. Teeme tegusid, mõistmata, millest need on tõukunud. Ei saa lahti tost, mille lapsepõlves peale oled saanud. Kui seda ära ei taba ja koodi lahti ei muugi, siis suredki nii. Andes paketi edasi oma järglastele. Meie võimuses on selle paki sisu muuta.
Oli sul siis vanematega raske vastasseis nagu Brandil emaga?
Vanematega on ikka vahel konfliktid, aga see on muu.
Vaata, Brandi ema ei abiellunud Brandi isaga armastusest, ta armastas teist meest. Tema isa käskis tal abielluda jõuka mehega, kellest sai Brandi isa. Tegu oli siis n-ö rahaabieluga. Brand sündis siia ilma seetõttu, et tema ema isa sundis teda kaasavara pärast seda tegema ja ema tegigi seda. Elades sellises peres, sai väike Brand endaga tahes-tahtmata kaasa vastuolulise pagasi, mida ta ei mõista, kuid sellele on rajatud tema edasine elu. Ja kui Brand näeb pealt, kuidas kasuahneks kasvanud ema tuhnib mehe surivoodi juures voodiepesu, et leida peidetud raha, siis sellest saab Brandi needus, millest ta püüab puhastuda ja vabaneda kõike ohverdades. Kuid ta vastandub oma emale, jäädes sisuliselt samale tasemele. Ei murra koodi lahti.
Näiteks, minu vanaisa mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, kus ta hukkus 1944. aastal lahingus Tartu all. Vanaema, hirmust, et võidakse koos vanaisaga ehitatud äsja valminud maja ära võtta ja ta ise koos minu emaga Siberisse saata, abiellus punaväelasega. Nii tehti. Ma kaldun arvama, et siin oli tegu rohkem hirmu kui armastusabieluga. Ja lapsi neil ei olnud, aga nad lapsendasid minu ema. Kõik see kumas läbi mu lapsepõlve. Seda ei püüdnud ma kinni niivõrd sõnadest, aga märkamatult on sellised asjad kogu aeg õhus ja tekitavad tärkavas inimeses sisemisi vastuolusid, mis tema edaspidises elus määravaks saavad. (Maja muidugi võeti ära, selle saime hiljem tagasi, olles seda nüüd kakskümmend neli aastat remontinud ja tööd jätkub…)
Brand kasvas peres, kus polnud armastust. Ta ei sündinud armastusest.
Samas, VATi kavalehel või kodulehel on tükki tutvustav tekst, kus öeldakse, et Brandis pole armastust, — ja minu jaoks on see v a l e! Temas on suur armastus, tahab inimesi päästa, nende silmi avada, aga saadab nad hukka ja samuti iseenda. Ta surub oma tunded enda sisse. Ei oska teisiti.
Mulle menuvad Ingmar Bergmani pastorid, kes lähedasi ahistavad…
Ei…
Kuidas Brand nii loll on? Otsib armastust, aga ajab surma poja ja naise ja iseenda. Ta on intellektuaalselt tugev, teistest üle ja nii loll. Lõpp on fiasko Jumala poole kisendades lumelaviini all…
Ei. Lõpp on vabanemine. Ta on võidelnud iseendaga, kogunud kõik pinged endasse, aga kui ta lõpus Jeesust hüüab, siis suudab ta korraga nutta. See on arusaamine. Ta alistub. See on vabanemine.
Kes ei nutaks, kui kogu elupikk jumalaotsimine osutub mõttetuks ja siis tuleb surm. Jumal vastab Brandile ju pärast tema surma. Ja see jumal on kõigest Ibsen. Nagu Brand muidugi ise ka.
Brandi tee arusaamiseni ja vabanemiseni on selline ja see pole mõttetu teekond. Jah, Brand on Ibseni autoportree. Ja mina mängin iseennast. Keda siis veel.
Mängid vanavanemate taaka, mis lahti ei lase.
Mitte ainult.
Oma punkroki mässu aastaid…
…ainult. Hoopis varasemat aega, mis sinna viis. Need olid aastad, kui elasime vales. Kodus räägiti üht, tegelikkus oli teine. Ma õppisin valetama ja valetasin sel ajal palju. Käitusin nagu kõik ümberringi, aga mina sain ka selle eest karistada. Tekkis arusaamatus. Konflikt ja sisekonflikt. Miks minu vale halvem oli ja mind karistati, kuigi ometi kõik valetasid üksteisele ja iseendale. Ma mängin nendel mustritel, mis oma sügavas olemuses on meis kõigis, mis määravad meie elu. Tekitavad segadust ja sunnivad väljapääsu otsima.
Aga kui kõike seda teadvustad, mõistad ja aru saad, saad vabaks. Sellist vabaks saamist otsib ka Brand.
Minu jaoks on võtmestseen alguses, kui Brand läheb hingeõnnistust andma mehele, kes tappis näljas lapse ja siis iseenda, mõtlemata kahele lapsele, kes nurgas istusid ja seda meeleheites toimunud lapsetapmist ning enesetappu pealt olid näinud; Brand annab mõista, et see käitumismuster kandub edasi põlvest põlve, küll muutudes ja teisenedes, aga see paneb aluse uuteks „kõlvatusteks”. Brand on kriitiline, räägib sellest ja hiljem teeb ise midagi üsna sarnast. Ta ei murra oma koodi siiski lahti. See juhtub alles lõpus. Siin on ka kristluse kriitikat. Pastor Brand ütleb, et ta ei tea, kas ta on üldse kristlanegi. Kui ta kogu oma raha eest rahvale uue suure kiriku ehitab, ei taha ta, et võlvid hoiaksid ainult usku ja õpetust, vaid kõike, mis on.
See läheneb panteismile. Aga milleks kõige olemasoleva toetuseks kirikut ehitada. Kõik seisab niigi püsti.
Ei seisa Brandi jaoks.
Kui lõpus Brand kogub rahva enda taha, et kuhugi minna, siis kuhu minnakse? Ma ei saa lavastuses aru. Ingo Normet ütles, et sinna lume- ja jääkirikusse, millest Gerd on tüki algul rääkinud ja kus Brand hukkub…
Ei. Tüki alguses tahab Brand minna maailma nagu Jeesus, uut inimest otsima ja looma. Aga jääb omade, koguduse juurde. Ja lõpus tahab ta minna koos selle kogudusega edasi ja edasi, anda neile kogu maailma. See on kogu elu kestev teekond, nagu ta ütleb.
Kas kogu tükk väga ühene ei ole ja Brandi kuju? Ta on sisemiselt lõhestunud, aga see püsib paigal, ei ole arengut, muutumist, pooltoone, piano’t, midagi lõbusamat. Ja su loetud tekst „OPi!” saates on natuke nii — ekstaatiline. Lõputu ekstaasiga on raske kaasa minna.
Jah, aga see on Brand. Selle pärast rahvas temaga tuleb ja teda vajab.
Meenutab mulle rokk-kontserti. Kuul rauda ja edasi tuleb kolm tundi pidevat tulistamist.
Täpselt nii see ongi. Minu meelest sarnaneb etendus Velikije Luki kontserdiga. Teksti maht ehmatas mind algul, aga kui mulle torkas pähe, et see on nagu laul, siis ei olnud probleemi. Omandasin kogu teksti lauludena. Kuigi, jah, paatoslikumad palad läksid kärpesse. Kogu mahust võibolla kuni pool.
Rokilaul võib ka olla paras paatos. Ja mäss.
Jah, siin see seos ongi.
Lugu mässust on lavastatud ontlikult, traditsiooniliselt. Kas siis tõusebki mäss esile?
Jah, see on elustatud „surnud teater”, „mäss surnuaias”. „Brandis” on tekst: „Tead sa kedagi, kes sulgeb ennast koopasse, kui ootab prii ja avar aas?” Aga Brand sulgeb. Algul, kui ma kuulsin, et mängitakse VATi saalis, siis ma keeldusin kogu asjast, seal küll ei mängi. See on Rahvusraamatukogu püramiidi muumiasaal. Aga hiljem tundus, et just see on ainuõige.
Kui keegi genereerib väsimatult endorfiine nagu rokk-kontserdil, jõuab ta varsti pohmelli, sest erutust ei saa lõputult üleval hoida.
Õige. See ongi teema. Brand on pidevas depressioonis. Tunneb, et peab ja peab, aga ei suuda. Samas ta siiski otsib, uueneb kogu aeg, sisemonoloog on arengus, see hoiab teel.
Nii, ja sa ise. Räägid lapsepõlve lõhestumistest ja mässust ja et selle mõistmine annab rahu. Mängides vaatad siis tagasi mässuaega, kuigi nüüd on selgus.
Kui ma midagi arvan teadvat, ei tähenda veel seda, et tean, ja see ei sega nendel mustritel mängimist, kui ise olen rahukübeme leidnud, siis publiku hulgas on kindlasti inimesi, kellel on seda veel vaja leida.
Kas need teemad, mis sinus mässu tekitavad, on muutunud? Või on nagu Viidingul, et „lõpmatus, surematus” jääb ikka kummitama?
„Ei, jah, need teemad on ikka samad, aga nagu Brandil, uuenevad kogu aeg.
Nagu Velikije Luki? Teete uusi lugisid ka?
Ei tee uusi. Me anname keskmiselt kolm kontserti aastas. Ja vanad lood on tähendusrikkad ka praegu, isegi rohkem. Fännid uuenevad, kuigi kohale tulevad ka vanad ja ma ei saa aru, miks.
Kellele värske mäss, kellele nostalgia mässust. „Brandis” ma ei saa aru, mis on seal peamine, pealisülesanne, kese, tuum. Kõik jookseb ühe nivoo peal.
Nii ongi. Selles loos on iga hetk võrdselt tähtis. Tuuma ei saa kätte, ei tohi saada.
Kas sa kardad, et asja sisu seletades sõnud sa ära, teed sisu tühjaks? Kas seda sisu peab hingeliselt tajuma, aga ei tohi sõnastada?
Midagi selletaolist. Vahel maksab see kätte, kui sa pole asja selgeks mõelnud, endale sõnastanud, aga vahel aitab lendu tõusta. Samas on lennates oht kivina alla kukkuda.
Aga selle pärast ma osa vastu võtsin. Mulle ei meeldi laval kõrgtemperatuuril röökivad näitlejad, mulle ei meeldi tavaliselt, kuidas Ibsenit on lavastatud (v.a Mati Unt ja Ingomar Vihmar), mulle ei meeldi teatris värsstragöödia, aga seda enam kõik tõmbas. Leppisin sisimas, et asi ebaõnnestub 99 protsenti. Ja see vabastas.
Vettehüpe?
Ei. Jah. Kõik näitlejate kartused on mõttetud.
Tundlik näitleja ei saa ilma hirmudeta ja need pingestavad-ergastavad.
Ilma hirmuta on palju parem mängida, see ei tähenda näitleja tuimust, vaid kohalolu. Sa pead lubama endal n-ö ebaõnnestuda. Lubad eksida. Siis see polegi enam eksimus, vaid nii pidigi olema, lähed sealt edasi ning võid seetõttu jõuda hoopis avaramasse kohta. Ei või ennast süüdistada vigade tegemises, see ei tööta. Vaid seekord lihtsalt oli n i i. See nn viga võib kätte anda hoopis teise tee. Tuleb liikuda edasi. See on sama, mis ma rääkisin lapsepõlve needustest, neid pole vaja korrigeerida või kellegi süüd otsida, aga neid peab teadma ja sealt edasi liikuma. Samamoodi ei saa taastekitada mängu, mis tuli hästi välja. See ei toimi. Ja ma ei väida, et ma ise kõige sellega kimpus pole olnud.
Kõlab nii, et sa tõmbad paralleele näitemängu tegemise ja elamise vahel.
Jah, näitlemine õpetab elama. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga tihti tulevad mulle rollid, mis vastavad mingil seletataval või seletamatul moel mu elu hetkeolukorrale, ja ma saan tööd nendega ära kasutada elamisel. Selliste teemadega tunnen, et asi on õige.
Kasutad lihtsalt iga rolli elamiseks ära.
Ei. Ma ei võta ju iga rolli vastu. Ma tunnen õiged rollid ikka ära, ma loodan. Repertuaariteatris on pidanud kõike muud ka tegema ja see on hull, sest hakkad valetama. Vale lõhub psüühikat. Vähemalt minu puhul. Rolli tehes on kriitiline piir, kui palju puudutavat peab minimaalselt olema. Kui on selline probleem ja lavastajaga pole piisavalt kontakti, et asja arutada, sunnib see teatrist ära tulema, mida on minuga juhtunud mõned korrad. Samas tuli õnneks siis juurde paar head asja.
Me oleme ka telesarja nii pooleli jätnud. „Kelgukoertel” oli vaatajaid küll, aga seal löödi pea igas seerias tömbi esemega kuklasse nii loos kannatanule kui ka osatäitjatele ja vaatajale. Me lõpetasime asja ära. Nüüd ma olen teinud neli-viis seriaali produtsendina, lootes teha midagi paremat. Aga see on üllatavalt kurnav, entusiasmist põlve otsas nokitsemine. Ja kui tulemusega rahul pole, siis töö mõte ja töörõõm kaovad kusagile.
Sa töötad sõnaga, aga kardad sõnastamist, samas tuleb sõnu kui paisu tagant.
Jah. Keegi võib juhuslikult mõnd intervjuud lugeda ja tulla teatrisse otsima, millest luges, ja mitte leida. Aga vahel peab selgitama…
