LEVIAATAN KUI ABSOLUUTNE KURJUS
Juuli, 2015„Leviaatan”. Režissöör: Andrei Zvjagintsev. Stsenaristid: Oleg Negin ja Andrei Zvjagintsev. Produtsendid: Sergei Melkumov ja Aleksandr Rodnjanski. Muusika: Philip Glass. Operaator: Mihhail Kritšman. Casting: Elina Ternjajeva. Kunstnik: Andrei Ponkratov. Osades: Jelena Ljadova (Lilja), Aleksei Serebrjakov (Kolja), Vladimir Vdovitšenkov (Dmitri Seleznjov), Roman Madjanov (linnapea Vadim Šelevjat), Anna Ukolova (Anžela), Igor Sergejev (isa Vassili) jt. 142 min, värviline. © Non-Stop Productions, Venemaa, 2014.
Kui üritada vene režissööri Andrei Zvjagintsevi viimast mängufilmi „Leviaatan” (2014) kõige kokkuvõtlikumalt iseloomustada, siis meenus mulle kõigepealt Aleksei Balabanovi linateos „Veos 200” (2007). Sellest on „Leviaatan” siiski mõnevõrra vähem vägivaldne, tõlgendades kristliku pühakirja Hiiobi lugu ühe tänapäeva Venemaa Barentsi mere kallastel asuva väikelinna sumbunult konservatiivses ning korruptiivses olustikus.
Seal elavad kohalike võimurite silmis murust madalam autolukksepp Nikolai Sergejev (Aleksei Serebrjakov; muide, näitleja mängib ka „Veos 200” n-ö filosofeerivat joodikut) ja tema naine Lilja (Jelena Ljadova) koos alaealise pojaga. Just selle töömehe maja ja krunt jäävad silma usklikule ning läbinisti äraostetavale, kohalikul tasandil kõikvõimsale linnapeale Vadim Šelevjatile (Roman Madjanov), kes kavatseb hakata sinna ehitama ühte uhket õigeusu kirikut; siinkohal pangem põhimõtteliselt tähele: mitte isiklikku suvilat. Seega, kas hakkab hargnema klassikalise arhetüübi kaasaegne versioon? Teataval määral kindlasti, kuid ometi ainult teataval määral.
Nimelt ei vasta kuldsete kätega Kolja Sergejev sugugi piiblist tuntud vagale kannatajale Hiiobile — filmi peategelane on kergesti ärrituv variserist alkohoolik, kodus ja seltskonnas tülinorija, üsnagi rahaahne, kellel peaaegu polegi sõpru. Teisalt on tal muidugi õigus kaitsta oma kodu väljastpoolt tuleva vägivalla vastu. Omaette põneva seiga moodustab linnapea pakutav summa maja eest; vene provintsiolusid arvestades ei ole see sugugi tühine summa — 800 000 rubla (veel enne rubla suurt devalveerumist möödunud aastavahetusel). Kuid Sergejev tingib aina visalt edasi, vihastades linnapeast tehingu pakkuja lõpuks tõsiselt välja.
Ebavõrdne heitlus on muidugi juba ette määratud totaalsele läbipõrumisele, sest linnavalitsuses, kohalikus politseis ja õigeusu kiriku hierarhias valitsev täieline juhm võimuiha ei jäta „väikesele inimesele” mingit muud võimalust. Peale selle mitme traagilise juhuse/asjaolu kokkulangemine. Seega — ei mingit lootuskiirt.
Tegevuse käigus pöördub Nikolai oma sõjaväeteenistuseaegse sõbra Dmitri (Vladimir Vdovitšenkov) poole, kes on vahepealsete aastate jooksul ennast Moskvas üles töötanud edukaks advokaadiks. Ka teda kujutatakse ambivalentselt, tal on nii häid kui ka alatuid iseloomujooni. Nii näiteks seksib Dmitri salaja oma sõbra (sic!) naisega. Lihtsalt niisama, lõbu pärast. Salajast vahekorda kujutatakse ülimalt avameelselt ja sedavõrd tähendusrikkalt, et paratamatult ilmuvad silme ette mitmed usundiloolised motiivid, nagu inimesi kiusatusse meelitav — kompositsiooniliselt nimelt vasakul pool lamav — saatan Dmitri kehastuses ning lapsi rööviv naissoost öödeemon Lilit. Võibolla mõtestab Zvjagintsev siin ümber Michelangelo šedöövrit „Aadama loomine”?
Kui nüüd üritada lahti mõtestada filmi pealkirja, siis „Leviaatan“ viitab nii riiklikule kõikelömastavale juhmile julmusele kui ka kaasinimeste eneste hingedes suuremal või vähemal määral võimutsevale kurjusele. Sellest johtuvalt ei esine linateoses ühtegi lõpuni positiivset ega ühtegi lootusetult negatiivset tegelast: nagu see reaalses elus ikka tavaliselt juhtub. Tegelastes, eelkõige Nikolais, kajastub see näiteks olmevägivallas, sagedases ropendamises, laste juuresolekul hooramises ning peaaegu katkematus joomarluses. Viimast näidatakse niivõrd palju ja võikalt, et tekib paratamatult küsimus alkohoolikute adekvaatsuse kohta ümbritseva trööstitu elu suhtes. Sisuliselt joob aegamisi vaimselt ja kõlbeliselt vääramatult degenereeruv Nikolai Sergejev maha kõik, mis oli talle vähegi kallis — pere, maja, töö.
Ligi kaks ja pool tundi kestvat „Leviaatanit” võib täiesti selgelt liigitada Venemaal tehtavate „tšernuhha” (masendus)tüüpi filmide hulka, ja ta on muidugi neist praegu ilmselt parim. Samas ei tundu nüüdseks juba Kuldgloobuse võitnud film sugugi igav ega venitatud. Sündmustik on jälgitav n-ö ainsal hingetõmbel. Aeg-ajalt lausuvad tegelased isegi asjalikke, naljakaid või satiirilisi repliike. Linateosele tulevad kohe väga kasuks Põhjala karget loodust, eelkõige merd kujutavad võimsad kaadrid. Just Jäämere tinastest vetesügavustest ilmutab end mingi hiiglasliku elaja kontuurse sümbolkujuna vääramatult toimiv kõikehävitav vägi elik Leviaatan.
Tema tõlgendamisvõimalused pakuvad erilist intellektuaalset pinget. See võib olla saatanliku riiklikult juhitava ülekohtu ja üleüldise kõlbelis-ühiskondliku kaose väljendus; viimast sümboliseerivad näiteks kaldale uhutud vaala hiigelkorjuse jäänused. Just merest paistva koletise selga näeb peategelase naine Lilja veidi enne oma enesetappu. Üleüldse on film täis usulis-poliitilisi vihjeid ja vihjeid inimestevaheliste suhete komplitseeritusele.
Film lõpeb Nikolai Sergejevi arreteerimisega, tema pikaajalise süüdimõistmisega Lilja mõrva eest, mida mees siiski ei ole toime pannud. Linnapea kiidab vahistamise konjakipitsi tühjendades muidugi igati heaks. Lõpustseenid kujutavad pidulikku jumalateenistust, kus esiplaanil näidatakse kohalikku vagatsevat kirikuvürsti ning linnapead. Tõsi küll, nimelt vaimulikkonna seast võib hoomata vaat et ainsat head inimest, selleks osutub siiras ja vaene külapreester, kelle peategelane, oma tavapäraselt vindises olekus, poe juures ülekohtuselt rämedalt läbi sõimab: „Mis on sinu jumalast kasu, keda ta on aidanud?!”
Venemaal kestavad juba hulk aega tulised vaidlused selle linateose väärtuse/tähenduse üle. Ühtede arvates avab režissöör geniaalselt Putini Venemaa autoritaarset olemust, teiste jaoks on film täis õigeusuvastaseid russofooblikke allüüre. Teisalt jällegi nimetas Murmanski ja Montšegorski metropoliit Simon Zvjagintsevi filmi „ausaks”, kuna see osutab tõepoolest reaalsetele probleemidele.
Vilksamisi näidatakse vaatajale televisiooni vahendusel Pussy Rioti (Märatsevad Vagiinad) „esinemist” ja linnapea kabineti seinal rippuvat Venema presidendi Vladimir Putini ametlikku fotot. Kuid kõige tähendusrikkam on muidugi filmi lõpus toimunud jumalateenistusel linnapea vaikselt pojale lausutud osutus kõikenägevale ning kõiketeadvale inimkonna Lunastajale.
Massimeedias ilmus teade, mille kohaselt toimusid filmivõtted Murmanski oblastis asuvas Kirovski-nimelises väikelinnas (ca 27 250 elanikku). Ühel heal päeval ilmus sinna kohale lausa Prantsusmaalt üks TV-grupp — eks ikka maailmakuulsaid vene alkohoolikuid oma silmaga kaema ning vene provintsielu „idiotismi” dokumentaalselt edastama. Ometi pidid ajakirjanikud üsna pea pettuma, sest linnakese reaalne — üldiselt alalhoidlikult väikekodanlik — elukeskkond ja kohalikud elanikud olid degenereerumisest väga kaugel. Muide, tegelik prototüüplugu toimus aga hoopis palju kaugemal, USAs Colorado osariigis, millest Zvjagintsev sai teada oma Ameerika-reisi ajal 2008. aastal. Nimelt tekkis sealsel autoremonditöökoja omanikul, keevitajal ja Vietnami sõja veteranil Marvin John Heemeyeril (1951—2004) tõsine konflikt majakrundi hinna pärast tsementi tootva kompaniiga Mountain Park. Viimane pakkus vaid närust rahasummat. Firma poolele asus kohalik linnavalitsus. Heemeyer hakkas ülekohtu vastu — talle kuuluva soomustatud (!) Komatsu-buldooseriga purustas mees kolmteistkümne teda suuremal või vähemal määral vaenanud institutsiooni hoonet: linnavalitsuse maja (Town Hall), tsemenditehase administratiivhoone, kohtumaja, kohaliku ajalehe toimetuse, politseijaoskonna jne. Ühtekokku ulatus materiaalne kahju 13 miljoni dollarini, kuid õnneks ei olnud ühtegi ohvrit peale tema enda. Politseil ei õnnestunud Heemeyerit mõrvata — ta sooritas seestpoolt kinni keevitatud buldooseris enesetapu… Klassikaline ameerika tragöödia: üksik kangelane tõbraste vastu. Kunagi vändatakse temast kindlasti mängufilm. Kui Stanley Kramer veel elaks, siis sobiks see süžee just talle; veel elavatest ehk Oliver Stone’ile.
Andrei Zvjagintsev aga istutas juhtumi n-ö vene realiteetidesse ümber. Kuid erinevalt ameerika prototüübist ei hakka Nikolai Sergejev võimudele meeleheitlikult vastu. Ülekohtust tingitud viha ja protesti uputab ta sisuliselt viina sisse. Kuigi jah, Kirovskis leidis aset mõne aasta eest sarnane juhtum, kui üks endast välja viidud mees mõrvas altkäemaksu nõudnud ametniku. Kuid ehk arvestas Zvjagintsev juba linateose tegemise algul tulevase filmi edastatava ideoloogilise sõnumi võimaliku rahvusvahelise eduga?
ANDREI ZVJAGINTSEV on sündinud 6. veebruaril 1964 Novosibirskis. Ta on filmirežissöör, stsenarist ja näitleja; teinud siiani paar lühifilmi ja kolmeosalise telesarja „Must tuba” ning neli täispikka mängufilmi: 2003 „Tagasitulek”; 2007 „Pagendus”; 2011 „Jelena”; 2014 „Leviaatan”. Kõiki tema filme on tunnustatud festivalidel rohkete auhindadega. Viimane, „Leviaatan”, pälvis Cannes’is parima stsenaariumi auhinna 2014, võitis Kuldse Gloobuse USAs 2015 ja jõudis Oscarite lõppvooru koos Pawel Pawlikowski „Idaga” 2015. Siiani on „Leviaatanile” jagatud festivalidel juba vähemalt veerandsada auhinda.
