KUNINGA ALASTUSEST EHK SUUR PEETER JA VÄIKE PEETER

LIIS KOLLE

Goethe—Wilson—Grönemeyer, „Faust” I ja II osa. Jutta Ferbersi tekstiversioon. Lavastus, kujundus ja valguskontseptsioon: Robert Wilson. Muusika ja laulud: Herbert Grönemeyer. Kostüümikunstnik: Jacques Reynaud. Kaaslavastaja: Ann-Christin Rommen. Helikujundus: Alex Silva. Kaasstsenograaf: Serge von Arx. Kaaskostüümikunstnik: Wicke Naujoks. Muusikajuhid: Hans-Jörn Brandenburg ja Stefan Rager. Valgusmeister: Ulrich Eh. Video: Tomek Jeziorski. Dramaturgid: Jutta Ferbers ja Anika Bárdos. Osades: Fabian Stromberger, Nicolaas van Diepen, Marvin Schulze, Joshua Seelenbinder, Alexander Wanat (Faust), Christopher Nell (Mephistopheles), Antonia Bill, Christina Drechsler, Dorothée Neff (Margarethe, vaimud, nümfid jt), Raphael Dwinger (Marthe, Keiser) jpt. Esietendus 22. IV 2015 Berliner En­semb­le’is Berliinis Saksamaal.

Arvo Pärt—Robert Wilson „Aadama passioon”. Muusika: Arvo Pärt „Sequentia” (2014, esiettekanne), „Aada­ma itk” (2010), „Tabula rasa” (1977), „Miserere” (1989/1992). Lavastus, kujundus ja valguskontseptsioon: Robert Wilson. Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste. Kostüümikunstnik: Carlos Soto. Kaaslavastaja: Tilman Hecker. Kaasstsenograaf: Serge von Arx. Valguskujundaja: AJ Weissbard. Dra­maturg: Konrad Kuhn. Osades: Mees — Micha­lis Theophanous, Naine — Lucinda Childs. Kaastegevad Endro Roosimäe, Erki Laur, Trevor Mattias Sakias, Evelin Tanis, Madis Kolk jt. Tallinna Kammerorkester, solistid Harry Traksmann (viiul), Robert Traksmann (viiul) ja Marrit Gerretz-Traksmann (ettevalmistatud klaver); Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja solistid. Esietendus 12. V 2015 Noblessneri valukojas Tallinnas Eestis.

„Hommage Arvo Pärdile helilooja 80. sünnipäeva puhul”. Kavas: Arvo Pärt „Salve Regina” segakoorile, tšelestale ja kammerorkestrile (2001/2011), „Aadama itk” segakoorile ja kammerorkestrile (2010), „Cantus in memoriam Benjamin Britten” keelpilliorkestrile ja kellale (1977/1980), „Te Deum” kolmele koorile, keelpilliorkestrile, ettevalmistatud klaverile ja lindile (1985—1992). Esitajad: Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste. Kontsert 19. V 2015 Berliini Konzerthausis Saksamaal.

Muusikaline mana „Sünnisõnad”. Muusika: Veljo Tormis. Lavastaja: Peeter Jalakas. Muusikaline juht ja dirigent: Tõnu Kaljuste. Seaded: Tõnu Kõrvits. Kunstnikud: Kärt Ojavee ja Edith Karl­son. Lavakujundus: Peeter Jalakas, Enar Tarmo, Kärt Ojavee ja Edith Karlson. Videokunstnikud: Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi. Koreograafia: Simona Orinska (Läti), Peeter Jalakas ja trupp. Valgus: Allan Räim, Madis Kirkmann ja Sten Valgus. Laval: Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Viljandi Drumlab (juht Reigo Ahven): Silver Ulvik, Francois Archanjo, Urmas Pitsi, Siim Koppel, Ilona Korhonen (Soome), Simona Orinska (Läti), Ieva Putnina (Läti), Ragne Veensalu, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jaan Väärt ja Taavi Eelmaa. Esietendus 7. VIII 2015, vaadatud etendus 9. VIII 2015 Noblessneri valukojas.

„Aadama passioon”. Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni samanimelise muusikalavastuse videosalvestus. Režissöör: Andy Sommer. Operaator: Nyika Jancsó. Monteerija: Steffen Herrmann. Audioprodutsent: Georg Obermayer. Produtsent: Paul Smaczny. Accentus Music, 2015. Esilinastused Tallinnas kinos Sõprus 8. IX, Eesti Televisioonis 11. IX, Berliini Filhar­moonias 25. IX ja telekanalis Arte 27. IX 2015.

„Kaotatud paradiis”. Dokumentaalfilm Arvo Pärdist ja tema koostööst Robert Wilsoniga. Režissöör ja stsenarist: Günter Atteln. Operaator: Kristjan-Jaak Nuudi (ESC). Monteerijad: Steffen Herr­mann ja Dirk Seliger. Produtsent: Paul Smaczny. Accentus Music, 2015. Esilinastused Tallinnas kinos Sõprus 8. IX, Eesti Televisioonis 10. IX, Berliini Filharmoonias 23. IX ja telekanalil Arte 27. IX 2015.

Dokumentaalfilmi „Kaotatud paradiis” DVD bukleti jaoks artikli kirjutanud Max Nyffeler alustab 18. mail 2015 ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud „Aadama passiooni” arvustust hoogsa väitega, et nimetatu on esimene lavateos Pärdi muusikaga. Ilmselt pidas kirjutaja silmas, et see on esimene lavastus, mille loomisel helilooja ise osales, ent paratamatult meenusid kohe ohtrad tantsulavastused Eestis ja mujal, eriti sugestiivsena Mai Murdmaa „Kuritöö ja karistus” Estonias hapral 1990-ndate algul. Pärdi muusikale on imelist koreograafiat loonud näiteks Hans van Manen, Taiwani Cloud Gate Dance Theatre, Christopher Wheeldon, järgneb laviin teisi nimesid. Kõnealuses kontekstis tuleks aga kindlasti mainida viis aastat tagasi samas Noblessneri valukojas toimunud, kunstiliselt mitte vähem suurejoonelist ettevõtmist, mille neljal etendusel viibis küllap neidki, kes tänavu Aadama alastust kaema tõttasid. Siin väike meeldetuletus.
„Peeter Jalakas kasutas Pärdi muusika visualiseerimiseks peaaegu ainuvõimalikku ning etteaimatavat kujundikeelt, järgides ladinakeelsete pühakirjatekstide sisu ja atmosfääri. Lavastuse põhielementideks olid värvi- ja valgusefektid ning alasti inimkeha. Kohe alguses, orkestripala „Da pacem Domine” kõlades, ületas lava improviseeritud kõrbemaastiku aegluubis kõndiv valges kleidis tütarlaps. Kui ta oli lavaäärele jõudnud, tõusis tüdruku kleit taevakaare suunas, jättes ta alasti. Samalaadses rollis esines ka meesnäitleja. Alasti inimkeha, mis ei ole midagi uut lääne muusikalavastustes, oli ehk meie muusikapublikule pisut ootamatu ja kindlasti teatud riskidega seotud ka Pärdi muusika kontekstis. Ilmselt pidaski seda silmas Tõnu Kaljuste, kes kutsus meediakommentaaris publikut üles lavastusse eelarvamusteta suhtuma. Pole parata, seoses lahtiriietumisega meenub erootikast nõretav massikultuur, sealhulgas loendamatud filmistseenid, kus riided kirehoos põrandale visatakse. Lavastaja siiski hea maitse vastu ei eksinud: kleidi taevasse tõusmisega sai see assotsiatsioon tühjaks tehtud. Ka kõik edasine vältis ebasoovitavaid analoogiaid: lavastuses kasutati aeglasi, stiliseeritud liikumisi ja poose, sh sümboolset looteasendit, ning ka valgusrežii ja grimmi „abstraheerivat” mõju. Nii said näitlejatest stiliseeritud, kuid kõnekad sümbolid ja paljast ihust visuaalne tähendamissõna, mis kõneles lihaliku olemise haprusest kosmoseüksilduses.” (Evi Arujärv lavastusest „Alguses oli”, Sirp 27.VIII 2010.)
Tolles Arvo Pärdi 75. sünnipäevale pühendatud lavastuses oli „In principio” kõrval teiseks peateoseks samuti „Miserere”. Evi Arujärv tunnistas oma arvustuses, et tal olid Pärdi „introvertse” ja kontemplatiivse helikeele lavakeelde tõlkimise suhtes pisukesed kahtlused. Lahendus — valgusefektide ja videoprojektsioonide tulevärk, mis tipnes laserkiirte jõudemonstratsiooniga, pälvis siiski kriitiku poolehoiu, ehkki tema arvates oleks võinud „pildi- ja värvimöllu” olla poole vähem, „minimalistlik täpsus ja kasinus tulnuks Pärdi muusika lavastamisele ainult kasuks”. Suuremad pretensioonid olid tal hoopis muusikalisele teostusele, millele ta heidab ette „kooripartii lõtvust ja koordineerimatust ning viperusi orkestriga”. Minu mäletamist mööda (viibisin samuti ühel „Alguses oli” etendusel) tingis koordineerimatust vähemalt osaliselt koori julge laialipaigutamine laval asetsevatele tellingutele ning tollal, kui Noblessneri valukoda etenduskohana alles testiti, ilmnenud probleemid võisid olla põhjuseks, miks aastal 2015 „Aadama passiooni” ja „Sünnisõnade” puhul loobuti n-ö kindla peale minekuks koori lavategevusse kaasamisest. Kuna tollal rahvusvahelist kõlapinda ei saadud ega otsitudki, ilmus vaid kodumaises pressis veel paar toetavat arvustust. Riina Luik (Postimees 19. VIII 2010) ei hoia kokku lausa ülivõrretega: „See polnud tavaline, etteaimatav või klišeelikult tõlgendatud Pärt, vaid sind üleni läbi raputav Pärt. Muusika, mis tänu kahele alasti laval olnud osatäitjale (näitlejad Riina Maidre ja Mart Koldits) sai sõna otseses mõttes lihaks ja vereks.

Jalaka julgus Pärdi täiuslikuks peetavat muusikat visualiseerida (kes julgeks täiuslikule veel midagi lisada, ja mida?) on juba ise tänuväärne ja publiku poolt vaadatuna harukordne õnn. Kuid viis, kuidas Jalakas seda teeb, toob keelele ei vähem ega rohkem kui ülivõrded — geniaalne, vaimustav! Jalaka mitte mingeid piire tundev ja tugevatele semantilistele sümbolitele toetuv fantaasialend oli Pärdi muusikale absoluutselt võrdne partner.”

Mõlema spektaakli kohta ilmus meepotti tõrva tilgutavaid mittekriitikute vastukajasid. Kui Tiit Kändleri, kogenud humoristi salvava sulega kirja pandud petetud vaataja vahetu kogemuse ümberjutustus (ilmunud 17. V teadus.ee-s ja 18. V ERRi kultuuriportaalis) lõi vähem kui nädal pärast „Aadama” esietendust kultuuriavalikkusse sisse nagu pomm, siis „Alguses oli” puhul avaldati Jüri Lassi vaoshoitum lugejakiri, kus kurdetakse, et „etendus-sõul” polnud muusika süvenenud kuulamine võimalik liiga domineeriva lavastuse tõttu ning „Sügavmõttelisusele pretendeeriv etendus — Jalakase nägemus-illustratsioon Pärdi muusikast — oli primitiivne. Eriti häiriv oli selles katmata ihu serveerimine. Katmata ihuga mehe ja naise liikumised pidid meile ilmselt kujutama, kuidas Pärt näeb ja muusikas kujutab inimese põlvest põlve korduvaid igatsusi ja kannatusi. Nägemust võimendama kutsutud Valguse mängud oleks rohkem sobinud rokk-kontserdile.” (Eesti Päevaleht 24. VIII 2015.)

Sellele vastas teine lugeja „kui-ei-meeldi-kuula-kodus-plaati”-stiilis kirjaga. Olen väga rõõmus, et kõik mainitud kirjutised on veel internetis üleval, aidates luua konteksti, pinnast ja juuri rohkelt haibitud ja innukalt kajastatud tänavusele maikuu kultuurinähtusele. Neid seoseid ja muud taustainfot avab tänuväärselt Madli Pesti oma Sirbis ilmunud artiklis (22. V 2015). Kontrastina käsitlevad mõned teised kirjutajad „Aadama passiooni” jällegi kui otse kosmosest Noblessneri valukotta kukkunud seninägematut objekti. Mainitud Sirbi numbris ilmus lausa „Aadama-eri”, kus lisaks Pestile võtsid sõna muusikateadlane Merike Vaitmaa, kujutavkunstnik Kaido Ole ja väljaande peatoimetaja, teatriteadlane Ott Karulin, igaüks oma vaatenurga alt.

Veel üks tähelepanuväärne lõik alguses tsiteeritud Evi Arujärve artiklist: „Paradoks seisneb selles, et kuigi religioosse isetuse eetikast kantud, on Pärdi tintinnabulistiilis kirjutatud muusika tajupsühholoogiliselt väga autoritaarne nähtus: see ei luba puhkepause, vaid võtab kõik — eeldab maksimaalset ja püsivat tähelepanu. Tema loomingu religioossed allhoovused, keeleline eneseküllasus ja retooriline võimukus justkui teevadki tarbetuks või segavaks selle lavastamise. Samas — vabatahtlikult valitud kontserdi­situatsioon toob selle muusika paratamatult „maa peale tagasi” ja metafüüsika peab taganema esteetiliste mõõdupuude ees …”

Eelnevad read võiksid sobida sisse­juhatuseks ka „Aadama passiooni” käsitlusele. Ühtegi suisa eufoorilist arvustust pole tänaseks kohanud (kui neid pole ilmunud keeltes, mida lugeda ei mõista), kiitvaid küll, aga ka vähem kiitvaid ja skeptilisi. Enamik kirjutajaid analüüsib kogetut süvenenult ja erudeeritult (eriti Madis Kolk Postimehes juba päev pärast esietendust, 13. V 2015) ning näikse lugejate pilgu all otsekui tahvli ees, kriit käes, tõestavat, et tegemist oli „lubatud” ja „võimaliku” pühaduse maa peale toomisega, Arujärve tsitaadis sisalduv vastuolu („lavastada või mitte lavastada — see on küsimus”) kuklas kummitamas. Kogu seda reportaažide, analüüside, arvamuste tulva selekteerides tundsin vajadust mitte enam meta- ja metameta-tasandil opereerida, vaid pöörduda tagasi empiirika poole ja esitada oma vahetud märkmed etendusest koos hilisemate selgitavate kommentaaridega. Etenduse kirjeldus natuke selles stiilis, nagu Tartu ülikoolis professor Luule Epneri käe all teatriteadust õppides harjutasime: võimalikult palju ja täpselt kirja panna ning kirjapandu hiljem etenduse osade kaupa lahtriteks jagada. Lavastuse tempo ja iseloom tekitasid tunde, et seekord on tõesti võimalik k õ i k muutused kirja panna. Ülevaatlikkuse ja loetavuse huvides säästan lugejat nii märkmete täielikkusest kui ka lahterdamisest.

Algus. Ekraanil liigub horisontaalne ruumi telg üles (telgede olemust selgitas Robert Wilson päeval toimunud pressikonverentsil) ja vertikaalne aja telg alla. „Sequentia” ilma näitlejateta.

„Aadama itk”. Aadam seisab seljaga publiku poole, mingi objekt, näiteks pealuu(?) käes (hamletlik assotsiatsioon?), tema alasti atleetlik keha on pidevas vaevu märgatavas edasi-tagasi liikumises, mis näitlikustab seismise pinget ja pingestatust. Tema ümber katab lava umbes põlvekõrguselt suits. Minu koht on teiste eesti ajakirjanike seas lava ees 5. rea pöörleval taburetil. Kesksest vaatepunktist visuaalse üldmulje saamiseks ja muusika kuulamiseks on parimad kohad ilmselt saali keskosas. Tribüün tundub täis olevat, kuid parteri taburettidel on vabu kohti.

Kuuldav mõjub märksa tugevamalt kui visuaal, seda muusikat kuulaks ka kinnisilmi, mul ongi kiusatus silmi sulgeda, aga ajakiri ei saada mind ju selleks Robert Wilsoni lavastust vaatama, et ma silmad kinni paneks ja lihtsalt keelduks tema lavastust vaatamast! Pealegi jõuab muusika taburetimaastikule suurte kadudega.

Suits alaneb ja tõuseb, suitsumasin ja selle vastumürk — ventilatsioon (või kütteseade või mõlemad) teevad hiiglalärmi, samuti ekraani/eesriide mootor. Tagumistesse ridadesse võib-olla ei kuule, aga ees sisaldavad pausid küll hulka muid komponente peale vaikuse.

Aadam pöörab end üliaeglaselt ringi. Kreeka nimega etendaja — Kreeka kui euroopa kultuuri häll. Aadam laseb „pealuu” suitsumerre kukkuda, kolksatust ei järgne, ehk oli see hoopis mingi pehme käsn? Õun? Kas sinine valgus on kuidagi tekstiga seotud? (Sellest kommentaarist ma ei saa hiljem enam aru. Lavalt kumav valgus lubas küll käsikaudu kritseldamist ilma naabrit täis sodimata, kuid kavalehelt teksti jälgimiseks sellest ei piisanud.)

Nagu viie aasta tagusel Peeter Jalaka lavastatud spektaaklil Pärdi muusikaga siinsamas Noblessneris tundub visuaal üleliigsena.

Mees oma alastuses on haavatavam kui naine, tema iha oleks kohe näha. Aadam käitub igati ontlikult, ent taburetlandia keskmiste kohtade vaatajate olekus võib märgata ebalust otse käeulatuses asuva palja näitleja läheduse pärast.

Aadam suundub catwalk’ile. Mida ta seal teeb? Kuhu läheb? Jumala valgusse? Käteliigutused etteaimamatud, tekitavad ainsana laval põnevuspinget — ei tea, mis liigutus järgmisena tuleb. Aadam on ilma viigileheta, aga siiski tsiviliseeritud, pöetud pea ja korralikult piiratud habemega. Kas ta on inspireeritud Michelangelo Aadamast Sixtuse kabeli laemaalilt, kus toimus Wilsoni ja Pärdi esimene kohtumine?

„Kerakäsilased” pöörlevad laval, mõjudes võõrkehadena.

Aadam taganeb, siis jookseb, peatub, jääb jälle paigale. Kummardub, võtab maast seal lebava roheliste lehtedega oksa, paneb selle endale pähe. Mida see oks sümboliseerib, hea ja kurja tundmise puud? Samas viskas ta oletatava õuna juba enne ära. Jumala armu?

Laest laskub maja karkass, tekib assotsiatsioon Heiner Goebbelsi Salme kultuurikeskuses nähtud lavastusega „Eraritjaritjaka”. Seal oli laval pisike maja makett, siin vaid raamistik. (Hiljem kohtan samasugust maja karkassi siniseks valgustatud horisondi taustal juhuslikult Wilsoni lavastatud Janáčeki „Katja Kabanova” fotol, see element ja sinine valgus näikse juba kindlalt tema lavakeele arsenali kuuluvat.)

„Tabula rasa”. Eelmine pilt jätkub: maja karkass laes pöörleb, Aadam pöörleb, oks peas, pöördub tagasi lava suunas, hakkab liikuma. Ekraanil horisontaalne triip, mis vajub allapoole (ruumi telg). Aadam (st Mehe osatäitja) valdab täiuslikult aegluubis ja hääletult ümber oma telje pöörlemise kunsti.

Naine lavale — kleidis, kunstlik lavakuju. Aadam pöördub taas näoga orkestri poole, liigub puud/oksa pea peal kinni hoides selle suunas. Naise liigutused jätavad täiesti külmaks (rohkem kui A. omad), taburet muutub kõvaks ja aeg pikaks.

Aadam ja Naine raputavad sünkroonselt midagi rusikas ja lasevad lendu.

R. W. on teinud koos Lucinda Childsiga võimsalt teatriajalugu, praegune ei haagi väga.

Aadama käsi valguses, Naine pimeduses. Laest laskub raagus puu, juured ülespidi — nõrkemiseni ärakasutatud võte. R. W. ei anna liiga palju infot, siiamaani jõudis kõik üles kirjutada. Oli see ikkagi õun, mille Aadam alguses ära viskas? Kas see laest laskuv puu on Jumal? (Alles hiljem lavastuse DVD-salvestust vaadates laheneb õuna mõistatus, tegu oli hoopis ebakorrapärase kujuga kivikamakaga. Veel hiljem mõtlesin, miks ma oletatavate sümbolite tähendust otsisin — kas seetõttu, et mulle neid sümbolitena pakuti, või lihtsalt igavusest.)

Poiss suundub catwalk’ile, Aadam võtab puu peast ja mattub uttu.

Naine on jälle teel diagonaalil saalist vaadates vasakust tagumisest nurgast paremasse esinurka. Poiss ehitab midagi (ei näe hästi, mida), paneb kiviplaadi endale pähe. Puu sõidab üles, naised lähevad lavalt ära.

„Miserere”. Koor rõdudel. Eesti Kontserdi produtsendi Madis Kolgi soniga siluett ekraani taustal. M. K. liigub ka aegluubis, võtab (Aadama) puu üles.

Poiss meenutab hitlerjuugendit — heledad juuksed siledalt küljele kammitud. Naine suundub catwalk’ile ja liigub orkestri suunas. Ekraan sõidab alla, tuues nähtavale prožektorite read.

Ilmub ülikonnas Aadam, alumiiniumredel käes. Saal on juba väga suitsu täis, kas tribüünil ka midagi näha on? Kogu liikumine oleks mõjusam vaikuses. (Seda hiljem ka testisin, keerates teleülekannet jälgides aeg-ajalt heli maha — oli küll mõjusam!)

Põlevatest prožektoritest moodustuvad horisontaal- ja vertikaaltelg, mis ristuvad. Aadam käib ümber redeli. Naine taganeb orkestri pooles. Lavale sõidab suurem maja.

Kuidas peaks see produktsioon Eestit tutvustama, olles tüüpiline R. W. lavastus, milles pole midagi eestilikku? (Et valgus on inspireeritud valgusest, mida lavastaja Eestis nägi, seda peab kusagilt lugema.)

Kaugemalt vaadates tekitab lavastus kindlasti suuremat lummust. Wilson for beginners. Iga inimene võiks elus vähemalt ühe R. W. lavastuse ära vaadata, aga see ainuke ei peaks olema „Aadama itk”.

Naisel on käes pooltühi/-täis klaas. Tüdruk majaga, Poiss tema suunas. Teine tüdruk papist püssiga —täiesti teine teema.

Jälgijaprožektorite juhid hõljuvad tõstukitel lae all. Solistide ansambel ei häälestu üldse, kontratenor laulab väga mustalt.
Arvo Pärdi keskuse töötajad teavad rääkida, et maestro kirjutab iga noodi ka partituuris ise, tal pole assistenti ega orkestreerijat. Robert Wilsonil on vabrik (sarnaselt Mark Kalev Kostabiga), kes tema brändi toodab, muidu oleks kohati kuue uuslavastuse tegemine aastas mõeldamatu (nendele lisanduvad juba tehtud projektide korduslavastused). R. W. koduleht on ülevaatlikult organiseeritud ja seda peetakse väga korralikult, seal leiduvaid andmeid võib usaldada. Seni pole kirjas ühtegi planeeritud järgmist „Aadama” etendust, ehkki esietenduse päeval kuulutas pressiteade kavatsetavatest ringreisidest kümnetes riikides üle maailma. Kas neid tuleb? Kolm nädalat enne „Aadama passiooni” esietendus Wilsonil Berliinis Goethe „Faust”, kuu pärast Noblessnerit toimus esietendus „Puškini muinasjutud” Moskvas. Jääb mulje, et suurel Wilsonil on käkitegu visuaalindada ükskõik mida, kasvõi kokaraamatut. Laos on hulk lavastus­elemente olemas ja sealt valitakse, mis parasjagu sobivana tundub. Nii näiteks uitas „Aadama” laval natuke äraeksinud moega ringi Berliner Ensemble’i „Shakespeare’i sonettide” lavastusest tuntud puhvpükstega tegelane ning samasuguse moega lapsedki on juba varem R. W. lavastustes esinenud. Suure Ameerika teatrivõluri innovatiivsuse ajad kulmineerusid Philip Glassi ooperi „Einstein on the Beach” lavastusega, seejärel tuli „the CIVIL warSi” tsükkel ning 1980. aastate teisest poolest algas koos ooperilavastustega kui mitte stagnatsioon, siis inflatsioon. Ehkki säravaid sähvatusi on tulnud hiljemgi, käib põhiliselt (mass)tootmine. Wilsonil on suur ja omapärane anne ning ta suudab luua lummavat lavamaailma, aga kuna ta teeb seda liiga tihti ja pealiskaudselt, siis on ühele produktsioonile pühendatud loova energia hulk väike. Eksklusiivse disaineriobjekti pähe või igal juhul selle hinnaga pakutakse masstoodet, mille võib omandada igaüks, kes vähegi viitsib poodi minna. Kui Eesti Draamateater või Linnateater looksid sobivad töötingimused, võiks härra Wilson oma universaalse teatri­keelega kindlasti ära visuaalindada „Rehepapi”, „Valguse Koordis”, Marie Underi sonetid või mille iganes. Ta ei ole eriti valiv teose sisu osas, see antakse edasi ilma detailidesse süvenemata, n-ö põhijoontes, ja igaüks tõlgendagu ise, kui soovib. R. W. teab juba enne tükiga tutvumist, kuidas see välja nägema hakkab — nagu alati.
Üks Berliinis Wilsoni „Fausti” vaadanud daam ohkas kergendatult: lõpuks ometi üks etendus, kus pole vaja mõelda! Kas „Fausti” etendus, kus pole vaja mõelda, on üldse „Fausti” etendus? Saali sisenedes käis laval juba vilgas ringiribelemine vilkuvate valguste, rockkontserdilaadselt publikusse suunatud prožektorite ja taustatantsijatega. Hüüti numbreid, aga nende seos liikumisega ei selgunud ega tundunud ka oluline. Proloog teatris esitati laulu kujul, sest Wilsoni-Grönemeyeri „Faust” on samasugune muusikali poole kalduv igamehevaatemäng, nagu sama tandem juba 2003. aastal samas teatris tegi Büchneri näidendist „Leonce ja Lena”. Endises tööstuslinnas Bochumis elav Grönemeyer on saksa popkultuuris täiesti omaette nähtus. Võibolla saab mingi paralleeli tõmmata, kui telje ühte otsa kujutleda Tõnis Mägi ja teise Ott Lepland ning hakata mõlemalt poolt korraga minema. Umbes seal keskel oleks siis Grönemeyer, muidugi saksakeelsena. Kahjuks tunduvad temagi hiilgeajad möödas olevat, nii et paarkümmend „Fausti” jaoks loodud laulu olid väga ühetaolised ja nõrgemad kui eelmise Wilsoniga koos tehtud spektaakli omad, võimaldades parimal juhul refrääni kaasalaulmist ja kaasakõikumist. Goethe teksti esitati muusikalilikult põsemikrofonidesse, stseene ümber tõstes ja tugevasti kärbitult, see-eest allesjäänud osi, mis kujutasid endast põhiliselt tuntuimate tsitaatide kogumit, korrati sõna otsese mõttes nõrkemiseni. Töötoa stseenist inspireerituna (kus Faust arutleb, kas alguses oli Sõna, Mõte, Jõud või Tegu) oli lavastaja püünele seadnud neli Fausti, kes mõjusid üksteise kloonidena. Eblakate pierrot‘like kujude esituses, kelletaolisi võib kohata ka Herbert Fritschi lavastustes, said tsitaatidest kiirkõneharjutused. Paar Fausti osatäitjat, kes on alles Ernst Buschi nimelise teatrikooli üliõpilased, said nii kaks kärbest ühe hoobiga lüüa ja proovide arvel võibolla puudutud kõnetehnika tunnid tasa teha. Mefisto osatäitjal Christoph Nellil, lavastuse väsimatul mängumootoril, näis suurest harjutamisest hääl ära olevat, päev hiljem polegi sama näitleja kurnatuse tõttu võimeline „Hamleti” peaosas üles astuma. Wilson kehtestab reeglid. Ja kuna tema toodang Berliner Ensemble‘i intendandile Claus Peymannile sobib, mängib too vapralt kaasa. Lükkab esietenduse kaks nädalat edasi ning jätab ära või tõstab proovisaali ümber kahe nädala jagu teisi etendusi, kuna valgusemaag ei jõudnud (taas kord) „väikese sõrme väljavalgustamisel” ettenähtud ajaga rahuldava tulemuseni. „Fausti” esimeses osas olid väike sõrm, selle küüs ja küüne välisserv perfektselt välja valgustatud, kuid etendusest jäi mulje, et lavastaja unustas hetkeks, et „Faustil” on ka teine osa, ning selle kiirkorras „äralavastamiseks” neid kaht lisanädalat vaja oligi. Kontrast fantastiliselt viimistletud esimese ja räpakalt „valmis visatud” teise osa vahel oli määratu, õnneks polnud esimeses veel ära kasutatud tavapärased puud, mille lavale toomise ja äraviimisega sai palju aega sisustada, ning viimases hädas, kui polnud enam ei muusikat ega lavastust, pidi päästva õlekõrre ulatama kappava leopardi video. Kuid mõelda polnud tõesti vaja. Kui see oli „Fausti” etendus, siis võib terve uus generatsioon koolilapsi Grönemeyeri laule kaasa ümisedes ilma mõtlemata „Faustist” aru saada. Keskmine muusikal vähemalt teeskleb sügavmõttelisust, Wilsonil on aju etenduse ajaks töölt vabastatud. Ah jaa, nalja visati ka, aga parem, kui poleks üritatud, mittenaljakas laadateater on kurb ja igav nähtus.
Võtkem kokku. Visuaal-wilsoniaana pole halb ega väheväärtuslik, aga liiga välise vormi keskne ja seda on liiga palju, see muudab kallid disaineritooted odavaks. EASi keeles rääkides soovib Eesti end maailmale tutvustada mass­toodangu kaudu, sest kuna sisu on asendatav, ei mängi Arvo Pärdi muusika „Aadama passiooni” lavalise palge saamisloos mingit rolli, R. W. kaubamärk lihtsalt varjutab selle. Pisut imelik, kui ühe masstoote ümber nii palju kära tehakse. Absurdsel nõukaajal omandas kusagilt saadud välismaa kilekott ideaalväärtuse, mida tootjad polnud tahtnud talle omistada. Ja mida tegid indiaanlased klaashelmestega? Müüsid nende eest kogemata maha oma maa. EASi ja Eesti Kontserdi kutsel ja kulul Tallinna saabunud välisajakirjanike ja festivalikorraldajate seas leidus inimesi (nimesid ma ei saa kahjuks nimetada), kes sügavalt kahetsesid ressursside ainult ühele kaardile panekut, mis ennast ei õigustanud. Ka nemad märkasid, et ühe füüsiliselt ja vaimselt hääbuva väikerahva poolt meeleheitlikult oodatud messias ei andnud endale aru ega võtnud arvesse, mida see produktsioon Eesti jaoks tähendab, vaid ajas oma tavapärast asja. Osa neist külalistest viibis nädal hiljem helilooja teises kodulinnas Berliinis seoses president Ilvese riigivisiidiga peetud pidulikul kontserdil ning sai kogeda „Aadama itku” kontsertversiooni samadelt esitajatelt. Ursula Wiegand kirjutab, et alles Berliini kontserdil sai ta aru, kui väga „illustreerimine” Noblessneris ta „tähelepanu imeliselt muusikalt kõrvale juhtis” ja et kontserdil puges talle Aadama kaebus paradiisist väljaajamise pärast palju sügavamalt hinge. (Der Neue Merker 19. V 2015.) Siinkirjutajale on veel mõjuvamalt kui Konzerthausi ettekanne mällu sööbinud möödunud aasta 1. märtsil Berliini filharmoonias kuuldud kontsert, kus mulle seni vaid salvestuse kaudu tuntud „Aadama itk”, samuti Tõnu Kaljuste juhatusel ning Berliini RIAS kammerkoori jõulises esituses, vapustas ja raputas, olles väga sobivalt raamitud Pärdi „Cantusest” ja leebematest Tõnu Kõrvitsa, Lepo Sumera ning Pēteris Vasksi teostest.
Üks suur erinevus „Aadama passiooni” ja Berliini „Fausti” vahel on see, et „Faustis” saavad näitlejad kasutada häält ning selle kaudu end isiksustena väljendada (tundus, et lavastaja oli nad teksti interpreteerimise asjus rahule jätnud), olles väliselt pressitud samasugusesse rigiidsesse liikumisvormi, mis sundis neid kohati ka ülikiirelt liikuma! Tallinnas võisime imetleda ja tunnustada laval olijate distsipliini ning pühendumust, aga tulemuseks oli surnud kunst, natüürmort lihast ja verest marionettidele, mille puhul etendaja enda sõnumi edastamine on ära lõigatud ning see, mida ta edastama peab, ei leia publikuga vahetut kontakti. Samamoodi surnud on R. W. mõtteavaldused (millest ta ju lavastuste loomisel lähtub): kõik on õige, aga sügavmõttelisusele pretendeeriva käibetõe tasandil, sõnade ümber kummitab suur tühjus. Artikli alguses mainitud tantsuetendustes Pärdi muusikale tantsija elab ja hingab koos muusikaga, mitte ei soorita millimeetri pealt ette antud ja muusikast enamasti sõltumatuid liigutusi. Filmis „Kaotatud paradiis” leidub kaader, kus tavariides Robert Wilson ise proovib catwalk’il käiku, olles korraga mitte kõike teadev ja suunav juht, vaid Otsija, nagu ütleb samas filmis Gidon Kremer Pärdi kohta. See käimine liigutas mind väga ja „Aadama passioon” oleks olnud minu meelest Pärdi maailmale märksa lähemal, kui lavastaja oleks suutnud seda tunnetust esitajatele edasi anda ja neilt nõuda. Ilma tossuookeani, prožektoritonnide ja grimmikilodeta. Kuid selleks oleks pidanud brändist loobuma. Kiirustav produktsioonitempo ei võimalda iga lavastuse puhul nullist alustamist. Kolme nädalaga Goethest Pärdini — seda suudab küllap vaid R. W. kaubamärk.
Kuni elavad etendused end veel oodata lasevad, jõudis „Aadama passioon” videosalvestatud kujul septembris lisaks Eesti vaatajatele ka muu Euroopa publiku ette. Seansid Berliinis ja Strasbourg’is ning filmide kaasprodutsendi kultuurikanal Arte Pärdile pühendatud teemaöö võiksid pisut kõlapinda tekitada küll. Ette oli teada, et kontsertfilm ehk lavastuse DVD võetakse üles 10 kaameraga nelja võttepäeva jooksul (nn kontrolletendus ja kolm esimest etendust), kusjuures kaamerate asetust etenduseti muudetakse. Muusika salvestati eraldi tühjas valukojas, ilma publiku ja küttesüsteemi mürata. Saksa-prantsuse päritolu, Pariisis elav ja TV de France‘ile ning Artele kaastööd tegev režissöör Andy Sommer taotleb parimat võimalikku pilti, mitte lihtsalt ei kanna lavastust televisiooni üle. Dokumentaalfilmi režissöör Güntern Atteln saavutavat isegi nende inimeste avanemise, kes ei taha kaamera ja mikrofoni ees rääkida (nagu Arvo Pärt). Pärt oli siiski soovinud Attelni filme näha, enne kui oma nõusoleku andis. Robert Wilsoni esindajana „valvas produktsiooni üle” üks produktsioonifirma Change Performing Arts kunstilisi juhte Elisabetta di Mambro, R. W. tahtis nn musta montaaži ka ise näha.
Günter Attelni film on sümpaatne, sest ta ei püüa suurt kunsti teha või mingit oma vaatenurka peale suruda. Ta laseb kõlada paljudel väärt arvamustel Arvo Pärdi loomingu kohta, neist eriti mõtlemapanevad on Sofia Gubaidulina, Paul Hillieri, Gidon Kremeri ja muidugi helilooja enda lausutud sõnad. Lisaks eespool mainitud „Aadama passioonile” uut dimensiooni andvale kaadrile prooviprotsessist näeme veel Wilsonit rekvisiitoksa kärpimas, kogu trupp liikumatult tema tegevust üksisilmi seiramas. Suur kammitsetus, raskus vaikuses. Meenub Pärdi vaikus, mis on täis vabadust ja kergust. Päris lustlik on ka maestro esinemine Vatikanis peetud naiste kultuuride konverentsil, kus teemat arutavad peaasjalikult mehed. Nende ja teiste kinnipüütud hetkede eest olen Attelnile tänulik, sest film sobib vaatamiseks nii neile, kes Arvo Pärdi loomingut veel eriti ei tunne, kui ka fännidele, kellel kõnealused kaadrid tekitavad sooja tunde. Lavastus on meisterlikult üles võetud, hea üld- ja suurte plaanide vaheldumisega, tajuda võib püüdlust neutraalselt lavastust edasi anda. Imetlen operaatoreid, kelle töö tegid raskeks hõljuv toss, publikusse suunatud prožektorid ning kehv valgus muusikute rõdul. Salvestuselt avastasin detaile, mida etendusel, vähemalt minu istekohalt, polnud võimalik näha. Üldjoontes kinnitas salvestus elava esituse muljet, muutmata seda paremaks või halvemaks.
Peeter Jalakas ei oleks Peeter Jalakas, kui ta ei keeraks vinti peale kõigele, mida teeb. Selline publikul kogu aeg kümme sammu ees lippamine iseloomustas Von Krahli ideoloogiat algusest saadik: just siis, kui arvasid, et oled „asjale” pihta saanud, näitas „puhas kunst” järgmise nurga tagant pikka nina. Seetõttu tema teatrit armastataksegi. Kui Wilsoni spektaakel hüüti välja muusika-aasta keskse sündmuse ja erakordse lavastusena, siis teist sarnast polnud muidugi mõtet treima hakata, kui loorberid juba ette ära jagatud. Seni põhiliselt suuri ja erilisi vaatemänge loonud Jalakas ei soovinud hakata teist viiulit mängima, vaid valis ebaausa konkurentsi olukorrast auga pääsemiseks n-ö tagavaraukse tee ning parodeeris Wilsoni „Aadama”-spektaaklit geniaalse järjekindlusega. Iseenesest loorbereid vääriv saavutus, kuid katarsist varjutas tõik, et tegu oli Veljo Tormise 85. juubelisünnipäevale pühendatud projektiga. Teeneka ja eesti rahvale Pärdist mitte vähem olulise maestro austamiseks mõeldud lavastus ei ole õige koht niisuguseks „lavastajatevaheliseks arveteõiendamiseks”. Nii ei saanud seda persiflaaži ka täiega nautida ning munast sündiv karvase parukaga paks poiss, peaaegu liikumatud punakaspruunid tegelased (ühel puust noku!), hiigelkinnastatud trummarid ja palju nostalgiahõngulist Ruto Killkunna aega­dest jäid kusagile naljaka ja tüütu vahele rippuma. Vähem kui tunnine etendus tundus pikk. Taas oli kohutavalt kahju sellest, et rõdudele kammitsetud suurepärases vormis koor lasti lavale alles finaaliks ega olnud tegevusse haaratud, saamata verevaesevõitu koreograafiat oma energiaga rikastada. Sama kehtib suurepärase pärimuslaulja Ilona Korhoneni kohta, kes pidi oma „tükid” autistlikult lavaserval istudes ette kandma. Kontsertversioonis kõlava muusika illustreerimine lava- ja videopiltidega saavutas selles lavastuses tüütuse apoteoosi — ehk nüüd puhkaks sellest mõnda aega? Salvestuse heli ei tahtnud elava heliga sulanduda ning ülepea tekitas eelsalvestatult kõlav orkester kahtlase nostalgiahõnguga lindimuusikaga balletietenduse tunde. Muide, käesoleva kirjutise pealkiri pole kuidagi seotud Peeter Jalaka nimega. Käsitletavatest projektidest mõeldes tuli mulle hoopis meelde Juhan Kunderi muinasjutt „Suur Peeter ja väike Peeter”. Suur Peeter elab põhimõtte järgi: alguses sööme sinu leivakoti tühjaks ja siis sööb igaüks oma. Väike Peeter tahab kange näljaga kasvõi hiiri ja mesilasi nahka panna, kuid halastab ja saab neilt vastutasuks hädatunnil abi. Loomakesed aitavad Peetril midagi maailmaime taolist valmis ehitada ning rikkalik tasu isandalt — Peetrid on mõisahärra pärisorjad — ei jää tulemata. Kui iga niisugune väike Peeter saaks kiusatusest võitu ning hiired ja mesilased rahule jätaks, saaks temast vaba ja rikas mees. Seni käib end mõlemast leivakotist täis puginud liberaalse kultuuriideoloogia küüniline produkt alasti laval ringi.

 

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.