KAKSKÜMMEND AASTAT TEATRIFESTIVALI TARTUS

November, 2015

JAAK ALLIK

Aasta parimaid sõnalavastusi koondav esimene teatrifestival taasiseseisvunud Eestis toimus Tartus 1996. aasta mais. Festivali ellukutsujaiks olid EV Kultuuriministeerium, Eesti Teatriliit ja Eesti Teatrijuhtide Liit. Korraldajaiks teater Vanemuine ja Teatriliit. Festivali nimeks sai „Draama 96”.

Üritus osutus elujõuliseks ning temast on saanud traditsioon nii Eesti teatri- kui ka Tartu kultuurielus. Kolm korda on muutunud festivali formaat, vahetunud on korraldajad, kuid festivali nimi ja seega „bränd” on jäänud püsima ning teda kui eesti teatri igasügisest showcase’i, st meie huvitavamate sõnalavastuste demonstreerimist väliskülalistele teatakse ja oodatakse ka väljaspool Eestit.

Käesoleval aastal 7.—13. septembrini toimunud festivaliga sai n-ö esimese ringi peale ka alates 2010. aastast toiminud kuraatoriformaat. Kuraatoriks on nüüd järjepanu olnud kõigi teatritegemisega vahetult seotud erialade esindajad: kriitik-teatriteadlane, produtsent, näitleja, kunstnik, dramaturg ja lavastaja-pedagoog. Juba kaksteist aastat festivali n-ö pealikuks olnud Margus Kasterpalu on teatanud oma soovist asuda riigitööle. Seega on jälle käes aeg otsustada: kas, kellega ja kuidas edasi. Formaalseks otsustajaks peaks olema SA Eesti Teatri Festivali nõukogu (esimees Jaak Allik, Urmas Klaas, Tõnis Lukas, Raivo Põldmaa ja Merle Mäesalu). Tegelikult peavad aga festivali saatuses muidugi kokkuleppele jõudma festivalile sisu andvad Eesti Teatriliit ja Eesti Etendusasutuste Liit ning festivali peamised rahastajad Kultuuriministeerium ja Kultuur­kapital.

Aruka ja edasiviiva otsuse langetamiseks ei piisa ainuüksi viimase festivali analüüsimisest, vajalik oleks pilk heita draamafestivali kogu kahekümneaastasele ajaloole, tunda huvi, kuidas toimivad analoogilised ettevõtmised meie naabrite juures, ning kaardistada ka praegune teatrifestivalide maastik Eestis.

 

Festivaliformaat ja selle muutused

Ettepaneku hakata korraldama kõiki Eesti sõnalavastusteatreid ühendavat festivali käis välja Eesti Teatrijuhtide Liit, mille esimees oli 1996. aastal Vanemuise direktor Jaak Viller. Eks osalt oli seegi põhjus, miks festivali toimumiskohaks valiti Tartu, kuid muidugi mängis rolli Tartu linnavalitsuse aktiivne huvi ning ka teadmine, et on olemas tänulik üliõpilaspublik ja kaks teatrimaja.

Festivali korraldajaks saigi algul Vanemuine ning selgelt võib eraldada kahte perioodi draamafestivali ajaloos, mida võiks pealike järgi ehk nimetadagi Villeri perioodiks (1996—2001) ja Kasterpalu perioodiks (2003—2015).

Olles festivali ellukutsumisega seotud mitte ainult tolleaegse kultuuriministrina, vaid koos Reet Neimari ja Merle Karusooga ka esimese festivali repertuaarivaliku toimkonna liikmena (selle toimkonna määras Teatrijuhtide Liit, tänan usalduse eest!), meenutaksin mõningaid esimese perioodi aluspõhimõtteid.

Esmaseks oli soov koondada kolmele-neljale päevale eelmise aasta huvitavamad sõnalavastused, et näidata neid spetsiaalselt kohale kutsutud väliskülalistele (tol ajal eelkõige kriitikuile) eesmärgiga tutvustada eesti teatri hetkeseisu ja leida sellele heatasemeline professionaalne tagasiside nii kohapeal toimuvate arutluste kui ka hiljem välismaal ilmuvate ülevaadete näol. Muidugi pidasime silmas ja lootsime ka võimalusele parimate lavastuste küllakutsumiseks välisfestivalidele (praegu öeldakse selle kohta „müügiks”), kuid see polnud kindlasti valiku puhul primaarne.

Selle eesmärgi tagamiseks otsustasime teha festivali n-ö võistluskorras ja rahvusvahelise žüriiga. Žürii liikmeile tasustati seejuures kogu nende tegevus, kuhu kuulus ka nähtud lavastuste kohta tagasiside andmine.

Teiseks eesmärgiks oli korraldada üks üleriigiline teatripidu, kus kolme–nelja päeva jooksul, vaadates üksteise etendusi, suheldes festivaliklubis ning ka meeleolukal lõpuüritusel, saaksid kokku kolleegid erinevatest teatritest ning sel kokkusaamisel oleks professionaalne põhjus (või vähemalt ettekäänegi). Muidugi andsime endale aru, et proovid, reaetendused jms segab seda ideed, kuid esimestel festivalidel oli reegel, et iga teater võib sinna kogu perioodiks saata viieliikmelise delegatsiooni, kellele kindlustati tasuta öömaja ning sissepääs kõigile etendustele.

Kolmandaks eesmärgiks oli tõsta teatrikunst vähemalt üheks nädalaks aastas meedia tähelepanu keskpunkti. Sellele pidi kaasa aitama nii nimekate väliskülaliste kutsumine, aktiivsed etendusjärgsed arutelud ajakirjanike osavõtul kui ka avamis- ja lõpetamis­tseremoonia (kus tehti teatavaks ka laureaadid) otseülekanded rahvustele­visioonis.

Põhimõtteliselt sellises formaadis toimusid 1996., 1997., 1999. ja 2001. aasta festival. (1997. aastal jõuti nii finantsilistel kui ka kunstilistel põhjustel arusaamisele, et festival peaks toimuma aastase intervalliga.) Repertuaari valis erinevaid erialasid esindav teatriprofessionaalidest koosnev kolme- kuni viieliikmeline toimkond, kelle määras Teatrijuhtide Liit. 2001. aastal otsustati repertuaarivalik usaldada noorele teatrikriitikule Madis Kolgile ainu­isikuliselt.

Festivali žürii komplekteeris Eesti Teatriliidu juhatus põhimõttel, et välis­külalisi oleks seal enamus ja et Eesti-

poolsed liikmed ei oleks erinevalt aastaauhindade määrajaist mitte valdavalt teatrikriitikud, vaid praktikud või tunnustatud intellektuaalid (žüriides on tegutsenud Jaan Kaplinski, Jaak Rähesoo, Rein Raud, Jan Kaus, Toomas Kiho, Peeter Torop, Mihkel Mutt, Hardi Volmer, Anu Lamp, Iir Hermeliin, Katri Aaslav-Tepandi , Indrek Saar jt). Žüriid juhtis enamikul kordadest Eesti Teatriliidu esimees. Et n-ö võistlusmomenti mitte väga pingeliseks teha, oli žürii käsutuses kümme võrdset auhinda-kunstiteost, seega mingeid „parimaid” kindlates nominatsioonides välja ei kuulutatud.

Žürii tegutses festivalil aastail 1996—2009 ja võime olla uhked selle üle, millisel tasemel suutsime siis kutsuda rahvusvahelisi hindajaid. Olgu nimetatud ainult need nimed, kes teatriinimeste jaoks lisakommentaare ei vaja: Natalja Krõmova, Terttu Savola, Adolf Šapiro, Jerzy Koenig, Manfred Linke, Andrzej Žurovski, Mardi Valgemäe, Anatoli Smeljanski, Esa Leskinen, Andrzej Bubien, Aleksei Bartoševitš, Patrick Pezin, Raija-Liis Seilo, Stefan Schmidtke, RomanDolžanski, Māra Ķimele, Pekka Milonoff, Marina Timaševa, Adrienne Darvay Nagy, Jean-­Pierre Thibaudat, Ian

Herbert, Mladen Kiselov, Marina Davõdova jt.

1999. aasta festivalil viibisid külalistena maailma teatrielu n-ö peakorteri Rahvusvahelise Teatriinstituudi (ITI) president Jeong Ok Kim ja peasekretär André-Louis Perinetti, samal ajal toimus ka Rahvusvahelise Teatrikriitikute Assotsiatsiooni juhatuse aastakoosolek. Loomulikult tekitasid tipp-professionaalide hinnangud nähtud lavastustele elavat huvi Eesti ajakirjanduses.

Etenduste aruteludeks katsetati erinevaid vorme. Ühel aastal toimusid päevaarutelud järgmisel hommikul ülikooli raamatukogus, teine kord Vanemuise suure maja fuajees etenduste järel. Kord olid ka meie teatriteaduse üliõpilased valmistanud arutelu ärgitamiseks ette lühireferaadid lavastuste retseptsioonist Eesti ajakirjanduses. Tavaliselt viibisid aruteludel lavastajad ning ka trupp. Festivali väliskülalistest moodustus sõbralik ja üksteist tundev pere, kellega kohtumist oodati ka järgmisel aastal.

Alates 1999. aasta festivalist tekkis ja hakkas igal aastal laienema ka festivali kõrval- ehk off-programm, kuhu kuulusid konverentsid, meistriklassid, plakatinäitused, korra (2003. aastal) isegi näidendikirjutamisvõistlus, mõnel aastal ka kooliteatrite paremate lavastuste tutvustamine jms ning kus näidati ka festivali põhiprogrammi ühel või teisel põhjusel mitte pääsenud lavastusi. 2001. aastal otsustati kutsuda festivalile ka special guest’ina üks tipplavastus välismaalt; esimeseks neist oli Pjotr Fomenko „Üks täiesti õnnelik küla” Moskvast, hiljem oli võimalus just festivalil näha ka Eimuntas Nekrošiuse „Othellot” (2003), Elmo Nüganeni Toruńis valminud „Laulatust” (2005), Alvis Hermanise lavastusi „Pikk elu” (2006) ja „Vaikuse hääl” (2009) ning Homayun Ghanizadeh’ „Caligulat” (2010). Nende lavastuste Tartus mängimine oli paljudele Eesti teatriinimestele lisapõhjus, miks festivali külastada.

1996—2001 toiminud festivaliformaat pälvis kriitikat eelkõige valiku kriteeriumide subjektiivsuse tõttu. Esimesel korral osalesid festivalil lavastused kaheksast teatrist, teisel kuuest, kolmandal seitsmest, neljandal võttis Madis Kolk ilmselt kriitikat arvesse ning põhiprogrammi pääses juba üheksa teatrit. Oli selge, et festivali kolmele ja poolele päevale poleks neid ka rohkem mahtunud. Pahakspanijaid oli nii kõrvalejäänute kui ka auhinnata jäänute hulgas. Küsiti, mis eesti teatri pidu see on, kus kõik osaleda ei saa (ning mõned ära solvatakse).

Pärast 2001. aasta festivali tegi kultuuriministeerium tol festivalil huvitava ja laialdase off-programmi korraldanud Margus Kasterpalule ja Tartu Teatrilaborile ettepaneku festivali korraldamine täielikult üle võtta. Kriitikat arvestades esitas Kasterpalu visiooni, mis andis võimaluse festivalil osaleda kõigil selleks soovi avaldavail kutselistel teatritel ja igal teatril ise otsustada, millise lavastusega, kusjuures žürii ja auhinnad säilisid. Samuti lepiti siis teatrijuhtide vahel kokku kõiki võrdselt kohtlev rahastusmudel — pileteid müüb ühtsete soodsate hindadega festival, teatritele kompenseeriti ainult festivalil osalemisega seotud otsesed kulud. Teatrijuhtidega leiti ka soodsaim aeg festivali korraldamiseks — septembri algus, kui suvehooaeg oli juba lõppenud, päris hooaeg aga polnud veel täie jõuga käivitunud.

2003. aastal muutus ka festivali logo ja disain (mis ühel nurgal seisva täringupõhiseks on jäänud tänaseni) ja festivali motoks sai „Parimad on koos”. Tänu jõulistele kujunduselementidele muutus festival Tartu linnapildis selgelt nähtavaks.

2004. aastal soovis Tartu linn Tartu Teatrilabori kui oma allasutuse reorganiseerida sihtasutuseks. Algsest kavast, et sihtasutuse looksid koos Kultuuriministeerium, Tartu linn ja Teatriliit ei tulnud tollase linnapea Andrus Ansipi vastuseisu tõttu midagi välja ja nii olid sihtasutuse loojaiks Teatriliit ning tol ajal festivali meeskonda kuuluvad isikud. SA Eesti Teatri Festival on olnud alates 2005. aastast Tartu teatrifestivali korraldaja.

Festivali põhiprogramm hakkaski moodustuma teatrite ettepanekuist, millele lisandusid lavastaja aastapreemia saanud tööd (kui neid teatrite esitatute hulgas polnud).

2005. aasta festivali põhiprogrammis osales 12 teatrit kokku 13 lavastusega ning 2007. aastal 14 teatrit 15 la­vastusega, kusjuures festival oli pike­nenud kaheksa päevani ja off-programmi koondus juba üle neljakümne erineva lavastuse ja teatrisündmuse.

Kuna Tartu linn avaldas soovi, et teatrifestival toimuks igal aastal, siis korraldas sihtasutus lisaks biennaalina toimuvale põhifestivalile ka temaatilisi n-ö vahefestivale — 2004. aastal komöödiafestivali, 2006. aastal oma­draama festivali ja 2008. aastal Mati Undi loomingule pühendatud festivali. Lisaks sellel on sihtasutus olnud ka roteeruva Balti Teatri Festivali korraldajaks aastail, mil järjekord on jõudnud Eesti kätte. Nii on juhtunud 2006., 2009. ja 2012. aastal. Vahefestivalidel pole seejuures olnud žüriid ja seetõttu ka auhindu.

2009. aastaks oli uus formaat toiminud neljal korral ja pahandajaid oli jälle palju. Teatrite tase on loomulikult ebaühtlane ja see muutis ka festivali põhiprogrammi ebaühtlaseks, kusjuures mõneski teatris võis ju kahe aasta jooksu olla ka kaks-kolm tipplavastust, mis statuudi tõttu võistlusprogrammi ei pääsenud ja pidid loovutama oma koha kunstiliselt märksa nõrgematele töödele mõnest teisest teatrist. Palju näinud ja oma aega kõrgelt hindavaile žüriiliikmeile oli raske põhjendada, miks neid sunnitakse vaatama lavastusi, mille huviväärtus võiks piirduda teatri kodupublikuga. Pealegi tähendas võistlusprogrammi paisumine kaheksalt lavastuselt kolmeteistkümnele ka seda, et mingiteks sisulisteks aruteludeks ei jätkunud lihtsalt aega. Festivali ajaline pikenemine nädalani viis ka selleni, et päeva, kus Tartusse oleks kogunenud arvestatav hulk Eesti teatritegijaid, nagu enam polnudki — teatrid tulid, mängisid ja läksid ning omavahel peaaegu ei kohtunudki.

Arutades 2009. aasta festivali tulemusi, otsustas Eesti Teatriliidu juhatus ürituse formaati taas muuta. Ettepanekuid selleks olid teinud Teater NO99 ja ka Margus Kasterpalu ise. Tähtsaimaks otsuseks oli üleminek iga-aastase kuraatorifestivali põhimõttele, kus festivali põhikava valib ja seda oma nägemuse alusel põhjendab üks teatriala tunnustatud spetsialist ning seejuures loobutakse võistlusmomendist, st auhindadest.

 

Kuraatorifestivali voorused ja puudused

Kuus aastat on nii toimitud ja meenutagem kuraatoriprogrammide slogan’eid, milles peaksid peegelduma valiku kriteeriumid.

2010 Madis Kolk — Mööndusteta teater — 8 lavastust 7 teatrilt;

2011 Priit Raud — Allkirjaga teater — 8 lavastust 6 teatrilt +MTÜ R.A.A.A.M.;

2011 Anu Lamp — Fookus: näitleja — 8 lavastust 7 teatrilt + SA Eesti Teatri Festival;

2012 Iir Hermeliin — Ruumimaagia — 8 lavastust 6 teatrilt + MTÜ R.A.A.A.M. ja MTÜ Piip ja Tuut;

2014 Tõnu Õnnepalu — Kohaloleku kunst — 8 lavastust 7 teatrilt + MTÜ Arhipelaag;

2015 Peeter Raudsepp — Piiri peal — 14 üliõpilaslavastust (neist kaks festivali ajal spetsiaalselt loodut)

— Üle piiri — 3 lavastust 3 teatrilt.

 

Kõik need festivalid on olnud väga omanäolised ja kandnud tõesti selgelt kuraatori pitserit. Juba 2005. aastal ilmuma hakanud väga sisukad festivalibukletid on muutunud aasta-aastalt paremaks ning kujutavad nii oma intervjuude kui ka analüüsidega kindlasti olulist täiendust eesti teatrimõttele, mille eest on tulevased teatriuurijad väga tänulikud. Üha suurem roll festivali igapäevasel toimimisel on langenud arvukale ja tarmukale üliõpilastest vabatahtlike perele.

Kuraatorid on suutnud luua ka kaks enneolematut ning ainult tänu festivalile võimalikuks saanud suur­üritust. Nendeks on olnud 2012. aastal Tartu linnaruumis paiknenud eesti kahekümne seitsme lavastuskunstniku kobarnäitus ning 2015. aastal nädala väldanud kõigi eesti teatrivaldkonna tudengite (EMTA, Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia, Tallinna Ülikool) ühislaager ja selle tulemusena sündinud galalavastus „Piiri peal ehk nii me oleme”.

Huvitav on olnud nii sõnas kui teos tutvuda kuue väga huvitava teatriinimese mõttemaailma, kunstimaitse ning valiku alustega, mis on ka ajakirjanduses leidnud laialdast kajastust.

Kuna kuraatoriprogrammid on olnud mahult oluliselt piiratumad kui varasem põhiprogramm, on see loonud võimaluse paljude erinevate lavastustega lisaprogrammide ning mitmesuguste teatrialaste ürituste koondamiseks festivalinädalale.

Tartlased on nii linnajuhtide kui publiku tasemel näidanud kõigil aastail festivali vastu üles suurt huvi. See on ka mõistetav, sest neile on loodud unikaalne võimalus näha nädala jooksul ära küllaltki suur osa Eesti teatrite olulisemaist ja põnevamaist töödest, millest mitmed kindlasti poleks n-ö tavalisel teel Tartusse jõudnudki. Võrreldes hariliku külalisetendusega on ka festivali piletihinnad olnud odavamad, seda just üliõpilaspublikut silmas pidades.

Lugedes aga praegu tolleaegset Teatriliidu juhatuse otsust, tundub, et otsustajad ei andnud endale päriselt aru tehtud muudatuste paratamatutest tagajärgedest. Festivali peaülesandeks peeti dialoogi tekitamist teatritegijate ja -vaatajate (väliskriitikute, praktikute, kuraatorite, žürii) vahel, väliskülaliste arvamuste kogumist ning sisuliste kontaktide loomist. Nõuti ka etenduste arutelude korraldamist vältimatult koos lavastusbrigaadidega, kusjuures arutelude läbiviijateks soovitati valida aktiivsed teatri- ja kunstispetsiifikat tundvad inimesed.

Tegelikult tähendas žürii kaotamine seda, et väga nimekaid ja teatrikunsti analüüsivaid spetsialiste meie festivalile enam ei jagunud. See on viinud alla arutelude taseme ning muutnud ka nende toimumise juhuslikuks. Väliskülaliste kutsumine on killustunud festivali korraldajate ja Eesti Teatriagentuuri vahel, kusjuures agentuur on üha enam eelistanud pigem välisfestivalide produtsente, kes pole sihitud lavastuste avalikule arutelule. Samas pole kuraatoritel valiku kriteeriumiks kindlasti olnud lavastuste „müüdavus” välisfestivalidele. Pigem on selliseid lavastusi olnud rohkem kõrvalkavas, mis on kaasa toonud ka väliskülaliste jaoks raskusi festivaliprogrammis orienteerumisel ja nende hajumise etenduste vahel, see omakorda on aga marginaliseerinud arutelusid ning tagasisidet.

Festivali kuraatori vaatepunkt ja maitse ei pruugi huvitada sugugi kõiki väliskülalisi. Eestisse sõidavad teatrihuvilised, nii kriitikud kui produtsendid, siiski selleks, et näha küllalt lühikese aja jooksul meie teatrite parimaid lavastusi. Kuraatorikavas ei pruugi neid (kõiki) leidudagi, sest valiku alus on olnud teine, samal ajal on meie kodumaal küll hästi tuntud kuraatorid välismaal liiga tundmatud isikud, et meelitada siia külalisi kohtumaks just enda mõttemaailmaga. Seepärast on igal festivalil olnud võimalus tajuda väliskülaliste teatud pettumust ning seega on ka lagunenud festivali alaliselt väisavate inimeste pere — külalised teist korda enam tagasi ei tule.

Kuraatorifestivalidel (isegi koos kõrvalprogrammidega) on osalenud oluliselt vähem Eesti teatreid kui varem, võib kindlasti öelda, et pool kutselistest teatritest on igal aastal kõrvale jäänud. Loomulikult on see tekitanud teatud võõrandumise festivali suhtes. Teatripere ühine pidu see enam pole ning sealt ka kahtlused, miks üldse on vaja sellisele üritusele raha „raisata” (kulka on toetanud viimastel aastatel festivali keskmiselt 100 000 euroga, Kultuuriministeeriumi ja Tartu linna toetused on kummalgi olnud 23 000 — 27 000 eurot).

Tänu lava- ja valgustehnika arengule ning kasvavale teatrite „omatulusurvele” on üha keerulisem ja kallim ka lavastuste ülekandmine ühelt lavalt teisele. Kui välisgastrolli puhul on selline hädavajadus mõistetav, siis üha enam tekitab arusaamatust, milleks kulutada raha lavastuse viimiseks näiteks Tallinnast Tartusse, kui palju odavam oleks külalised sõidutada lavastust vaatama kodulavale. Sellega hakkab aga festivali Tartu-identiteet paratamatult hajuma. Ilmne on ka meediahuvi vähenemine festivali vastu, mida varem hoidis üleval n-ö võistlusmoment ning ka võimalus viibida huvitavatel aruteludel ning intervjueerida nimekaid välis­külalisi.

 

2015. aasta festivalist

Tänavuse festivali erakordse külluslikkuse — 5 programmi ja 42 lavastust — põhjustas eelkõige Margus Kasterpalu otsus veel kord formaati korrigeerida. Pakkudes kuraatori volitusi EMTA lavakunstikooli juhatajale Peeter Raudsepale eelkõige kui pedagoogile, andis ta endale aru, et kui kuraatoriprogramm moodustub põhiliselt üliõpilaste tegemistest, siis võib see põhipubliku huvi vähendada. Seetõttu lisas ta kuraatori valikule Eesti teatri aastaauhindade programmi ning kutsus selles osalema kümme kollektiivi. Kui Kasterpalu idee realiseerunuks sajaprotsendiliselt, olnuks see tartlastele tõeliseks kingituseks. Paraku tõmbas aga esietenduse edasilükkumine Tallinna Linnateatris heale plaanile kriipsu peale ja nii mängiti aasta parimaks lavastuseks tunnistatud (ja ka „Üle piiri” programmi valitud) Theatrumi „Joobnuid” Tallinnas (sest Rain Simmulit ei lubatud hommikusest proovist ära) ja Linnateatri lavastus „Varesele valu…” jäi üldse kavast välja. See on üsna kujukas näide, kuidas teater eelistab (paratamatult?) omaenese hetkehuve eesti teatri üldisematele huvidele; selliste juhtumitega on festivali korraldajail tulnud tihtipeale kokku põrgata. Programmi „Üle piiri” valitud „Budapest” oli paraku niivõrd mängukohakeskne, et seegi jäi Tallinna. Kui lisada, et ka pool (kolm) Balti Teatri Foorumil näidatud lavastustest etendus väljaspool Tartut, festivali lõputseremoonia toimus Tallinnas ning festivali programmi oli millegipärast lisatud ka Vaba Lava showcase, siis oli seekordne festival juba olulisel määral Tartust eemale nihkunud. Tartlastel õnnestus aga siiski näha aasta lavastajapreemia (Andres Noormets) saanud Rakvere Teatri „Kolme õde”, kujunduspreemia (Pille Jänes) pälvinud Draamateatri „Keskmängustrateegiat”, tantsuauhinna võitja Fine5 lavastust „…and Blue” ja etenduskunstide ühisauhinnaga pärjatud Labürintteatriühenduse G9 ruumirännakut „Mõtteaines”. Kirsiks tordil oli muidugi üheks „Üle piiri”-programmi lavastuseks Raudsepal „ettenägelikult” valitud NO99 „Mu naine vihastas”, mis saabus Tartusse kohe pärast edu Avignoni festivalil.

Raudsepa otseselt kureeritud üliõpilasprogramm oli põnev ja mitmes mõttes ajalooline. Esmakordselt said kõigi kõrgkoolide teatriõppurid üksteisega vahetult suhelda ning seda juba alates jaanuarist. Saadi teada üksteise muredest ja rõõmudest ning küllap tekkisid ka tulevikus vilja kandvad loomingulised partnerlused. Koostöö otseseks tulemuseks oli 9. septembril toimunud etendus Vanemuise suurel laval „Piiri peal ehk nii me oleme”, mille esimeses osas näidati läbi huumoriprisma, kuidas käib teatrikoolides õppetöö, teises lavakunstikooli IV kursuse üliõpilase Mehis Pihla lavastatud paroodiakava, kus tulevased näitlejad kujutasid seda, mida arvavad end erinevates teatrites ees ootavat. Ja see polnud enam lihtsalt hea huumor, me nägime valusat, täpset ja väga andekat satiiri olude kohta nii teatrites kui ka ühiskonnas. Teiseks otseselt n-ö kohapeal sündinud üliõpilas­etenduseks oli ekskursioon Tartu linnaruumis „Pärismaalaste paaritumismängud”, kus kahe tunni jooksul oli kümmekonnast inimesest koosnevail rühmadel ühe teatritudengi juhatamisel võimalus sooritada ringkäik läbi Tartu uuslinna korterite ja näha sinna paigutatud tegevusi (lavastajad teatriteadust õppiv Liisa Pool ja dramaturgiaõpilased Laura Kalle ja Jan Teevet). Paraku jäi uljalt ette võetud üritusel puudu läbimõeldud eesmärgipüstitusest ning lavastajakäest. Kui asi oli mõeldud osalusteatrina, siis võrreldes näiteks samuti mööda Tartut kulgenud lavastusega „Mõtteaines” jäi puudu ka osalusvõimalusest, enamikul juhtudel piirdus asi ikkagi pealtvaatamisega. Festivali ajal näitasid Toompea kooli tänased IV kursuse üliõpilased oma diplomilavastust „Ekke Moor” (Aare Toikka, Kuressaare Linnateatris), kandsid ette Anu Lambi juhendamisel valminud kolme ja poole tunnise detailideni läbi lavastatud nauditava lavakõnekava ning tutvustasid ka kolme lavastajaõpilase iseseisvaid töid. Viljandi Kultuuriakadeemia sel kevadel lõpetanud X lend näitas mõlemat oma diplomilavastust — „Romeo ja Julia” (Ingomar Vihmar, Eesti Draamateatris) ja „1987” (Ivar Põllu, Tartu Uues Teatris) — ning ka nende asutatud teatris Must Kast valminud lavastust „Ada ja Evald” (lavastaja Birgit Landberg samalt kursuselt). Igasugune kõrvutamine sunnib tahtmatult võrdlema. Lavakunstikooli XXVII lennul on veel aasta õppida, kuid kaks diplomilavastust, Shakespeare’i „Torm” ja Gailiti „Ekke Moor”, juba valmis, kusjuures mõlemad väga erinevad ja palju suurepäraseid osatäitmisi võimaldavad. Viljandi kooli läinud kevadel lõpetanud X lennu diplomilavastused piirdusidki aga „Romeo ja Julia” küllalt vastakaid arvamusi esile kutsunud tänapäevaseks mugandamisega ning sõnadeta „1987”-ga. Jah, viimane tunnistati festivali publiku lemmikuks (nägi seda küll vaid paarsada inimest). Tegu oli Ivar Põllu juhendatud vaimuka (tõsi küll, liiga pika) kollektiivse tegevusega, kus 1987. aasta sumbunud ühiskondlikke olusid kujutanud gaasimaske kandvaid näitlejaid oli võimatu üksteisest eristada. Neli selle kursuse üliõpilast palkas vahepeal Endla kunstilise juhi kohta täitnud Kalju Komissarov juba poolteist aastat enne lõpetamist teatrisse tööle ning diplomilavastustesse nad kaasatud polnudki. Paratamatult kerkib küsimus, kas nii lihtsalt ongi tänapäeva kõrgkoolis võimalik näitlejadiplom saada? Sisuliselt „omapead” jäetud kursuseosa südikust Tartu Genialistide klubis uue teatri Must Kast loomisel tuleb igati hinnata, kuid nende esimene lavastus „Ada ja Evald” mõjus nähtuna vahetult pärast Anu Lambi juhendatud lavakooli samuti kohati väga naljakat „…ja sõna saab lihaks” etendust ehmatavalt madalalaubalise jandina. Musta Kasti rahvale peab soovima, et nad lavastajate mõttes vaid omasse rasva praadima ei jääks, mis võib haprale näitlejameisterlikkusele saatuslikuks saada (nagu tundub olevat juhtunud samuti Viljandi koolist välja kasvanud Cabaret Rhizome’iga). Kuraatoriprogramm algas muide väga informatiivse ümarlauaga „Teatriharidus Eestis”, kus kuuldust jäi samas mulje, et viljandlastel oli tallinlastega võrreldes oma olude kohta tunduvalt vähem kurta.

Peeter Raudsepa koostatud programm sisaldas ka kuut Tallinna Ülikooli ja Viljandi Kultuuriakadeemia tantsuüliõpilaste lavastust, mis koos „Uue tantsu showcase’is!” pakutud kuue professionaalse tööga moodustasid seekordsel festivalil ainulaadse ja esindusliku tantsuteatri kava. Selle analüüsimine jäägu aga asjatundjate hooleks.

Eraldi väärib mainimist, et teatriteaduse tudengite eestvõttel ilmus juba kolmandat aastat spetsiaalne igapäevane festivalileht, kus kajastati eelmise päeva sündmusi ja tehti sisukat reklaami päeva jooksul ees ootavale.

Neljandat korda langes Eesti Teatri Festivali hooleks Balti Teatri Festivali korraldamine. Selmet, nagu eelmistel kordadel, võõrustada siin naabrite üpris keskpäraseid lavastusi, pakkus Eesti seekord välja formaadi muutuse ning näitas külla kutsutud paarikümnele Leedu ja Läti teatritegelasele kuut meie omadramaturgia lavastust, lootes, et järgmistel aastatel vastatakse meile samaga. Kahel õhtul tehti katset ka nähtut koos loojatega arutada ning foorum lõpetati Tallinnas „Oma­DramaturgiaTuruga”, kus kolme riigi esindajad kõnelesid sellest, mis nende teatrites ja näitekirjanduses uuemat ja naabritelegi huvipakkuvamat leidub. Meie pakutava kohta tegid valiku Andres Laasik, Sven Karja ja Heidi Aadma ning see pani kohati õlgu kehitama nii külalisi kui ka oma inimesi. On ju sellise kokkusaamise eesmärk tutvustada eelkõige teoseid, mis võiksid lavastamishuvi pakkuda ka naaberriikides. Seekordse valiku hulgast võiks ehk väga optimistlikult mõeldes selleks lootust olla vaid Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi näidendil „Varesele valu…”, mille tunnistasidki külalised salajasel hääletusel parimaks neile pakutud tekstiks. Parimaks lavastajatööks valiti Teatris NO99 lätlase Vladislavs Nastavševsi lavastatud Mats Traadi „Harala elulugude” ainetel loodud „Tõde, mida ma olen igatsenud”, mis on pisut ehmatav hinnang meie seekord pakutud lavastuste režii tasemele. Kindlasti oli tegu omapärase ja professionaalse lavastusega, kuid lätlased ise väitsid selles ära tundvat tüüpilist Nastavševsi lavastajakäekirja, millel polevat konkreetse autori või teosega kunagi eriti pistmist. Väliskülalistele ingliskeelse kõrvaklapitõlke kaudu pakutavate tekstide puhul peaks kindlasti arvestama ka sellise transformatsiooni eripäradega. Jaan Kruusvalli „Hääled” (Theatrum) ja Tõnu Õnnepalu „Vennas” (Eesti Draamateater) kaotasid oluliselt just tõlkebarjääri tõttu, sest laval oli tegemist suhteliselt staatilise süvapsühholoogilise teatrilaadiga, kus teksti ilu ja täpsuse osatähtsus on eriti suur. Hoopiski tekstita „1987” mõjus sellises valikus hingetõmmet võimaldava vahepalana. Andra Teede „Estoplast” (Sander Puki lavastus Vanemuises) ei tõusnud külaliste arvates aga ei näidendi ega lavastusena kõrgemale koleda nõukogude aja klišeelikust käsitlusest.

„OmaDramaturgiaTurul” eesti näitekirjandust tutvustanud Siret Paju soovitas naabritele meie viimase aja tekstidest hoopis Martin Alguse näidendit „Väävelmagnooliad”, Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti”, Piret Krummi ja Katariina Tamme satiiri „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” ning NO99 koolikava „POH, YOLO” (Laur Kaunissaare). Mina oleksin valikusse lisanud kindlasti ka Indrek Hargla „Testamenditäitjad” ja Toomas Suumani „Viimase öö õiguse”, kuid ükski neist lavastustest festivaliprogrammi kahjuks ei sattunud.

Seekordsel festivalil osales 54 väliskülalist kaheksast riigist, kellest 30 olid kutsutud seoses Balti Teatri Foorumiga. Paraku ei leidnud korraldajad võimalust külalisi omavahel tutvustada ning ei pressile ega ka osalejaile jagatud välja ka nende nimekirja.

 

Tartu festivali nišist

Otsides nüüd teed draamafestivali jätkamiseks Tartus, millest linn tundub väga huvitatud olevat, tuleks ette võtta selle festivali kaardistamine nii Eesti kui lähisvälismaa teatrimaastikul.

Rahvusvahelises praktikas nimetatakse teatrifestivalideks üldjuhul üritusi, kuhu on kutsutud esinejaid nii korraldajamaalt kui ka paljudest teistest riikidest. Loomulikult on selliste festivalide korraldamine kallis, sest enamik esinejaid soovib saada nii honorari kui ka sõidukulude tasumist. Seepärast on korraldajad huvitatud, et lavastust mängitaks mitmel korral, ja see määrab ära tippfestivalide ajalised raamid. Maailma tuntumatest teatrifestivalidest vältavad Edinburghi ja Avignoni festival seetõttu kolm nädalat ning on muidugi arvestatud ka rohkearvulisele rahvusvahelisele publikule, kes küllasõiduks valib oma maitsele vastava kindla ajavahemiku. Põhiprogrammi paneb seal kokku kuraator ja sellele lisandub väga rohkearvuline ja üsna stiihiline off-programm. Loomulikult pole sellistel festivalidel auhindu, ainuüksi põhiprogrammi pääsemine on teatrile suureks tunnustuseks.

Eesti teatrirahvale hästi tuntud Toruńi festival on traditsiooniliselt žürii ja preemiatega, seetõttu ka väga asjalike ja tuliste aruteludega ning toimub üle aasta, mahutudes kaheksale päevale. Sel aastal esines Toruńis 11 truppi välismaalt ja 3 Poolast.

Soome igasuvine tippfestival „Tampere teatrisuvi” kestab seitse päeva ning sel aastal olid kavas 8 välismaise ja 11 kodumaise trupi esinemised.

Peterburis käesoleval sügisel 25-ndat tegutsemisaastat tähistav festival „Balti maja” on viimastel aastatel toimunud kahe nädala jooksul, seekord on seal ruumi kuuele teatrile välismaalt (kokku 10 lavastusega), millele lisandub üks Moskva ja kaks Peterburi teatrit. See festival loobus žüriist ja auhindadest kümmekond aastat tagasi, paraku on seetõttu ka seal unustusse kadunud kunagi nii sisukad lavastuste arutelud.

Vilnius korraldab juba kaksteist aastat festivali „Sirenos”, kus põhirõhk on kodumaisel teatriloomingul; sel aastal näidatakse kümmet lavastust, millele lisandub neli tippesinejat välismaalt. Lätis pole rahvusvahelist ega ka siseriiklikku teatrifestivali, küll aga korraldab Läti Uue Teatri Instituut igal aastal nelja päeva vältel Riias showcase’i huvitavamate uute läti lavastuste tutvustamiseks kutsutud külalistele, kus sel aastal programmis olnud 12 lavastust vaatas 80 külalist 16 riigist.

Festival, kus tõepoolest (nagu Tartuski) näidatakse ainult kodumaist teatrit, on Venemaa „Kuldne mask”. See kestab tavaliselt kaks kuud; selle vältel tuuakse Moskvasse aastaauhindadele nomineeritud lavastused, mille on välja valinud eksperdid. Nende seast teevad preemiate valiku spetsiaalsed žüriid. Sellel üritusel on traditsiooniks saanud viis päeva vältav „Russian Case”, kus väliskülalistele tutvustatakse Moskva teatrite huvitavamaid lavastusi.

Ka Eestis toimub mitu festivali, mida tõsimeeli võib nimetada rahvusvaheliseks. Nendeks on alates 1990. aastast (algul Pärnus ja 1994. aastast peale Rakveres) üle aasta toimuv „Baltoscandal”, mis on ennast positsioneerinud kui sündmust, „kuhu tulevad kokku kõige aktuaalsemat ja uuenduslikumat teatrit tegevad trupid üle maailma”. Külalised valib festivali kunstiline juht Priit Raud ning tegemist on üldjuhul väikesearvuliste ja enamasti ka spetsiifiliselt väikestes ruumides mängivate truppidega, mis teeb publikuks peamiselt „moodsa” teatri friigid. Viimasel festivalil oli 12 esinejat välismaalt, millele lisandus neli lavastust Eestist.

Suurel määral Vahur Kelleri eestvedamisel ning Nuku- ja Noorsooteatri korraldusel toimub alates 2007. aastast igal kevadsuvel „Tallinn Teater Treff”, mis algsest eesmärgist tutvustada nüüdisaegset nukukunsti on pürgimas rahvusvaheliseks visuaalteatri festivaliks. Sel aastal osales „Treffil” esinejaid kaheksast riigist, millele lisandus viis kodumaist lavastust neljalt trupilt.

Tallinna Linnateater korraldab alates 2000. aastast üle aasta detsembrikuu lõpul festivali „Talveöö unenägu”. Üldjuhul on tegu nelja-viie kammerlavastusega, mis mahuvad Linnateatri saalidesse. Olles esimese festivali kuraator, sai seatud latiks, et festivalile kutsutakse ainult neid lavastusi, mis on vähemalt samaväärsed meie Linnateatri repetuaari paremikuga. Järgmised kuraatorid on põhimõtet muutnud ning lähtunud loomulikul kombel omaenese teatrimaitsest.

2011. aastast alates toimub suvel Pärnus Indrek Taalmaa organiseeritud rahvusvaheline monolavastuste festival „Monomaffia”. 2014. aastal, kui festivalil oli osavõtjaid kuuest riigist, otsustati sedagi hakata korraldama üle aasta.

1996. aastal alustanud rahvusvaheline „Augusti TantsuFestival”, mille korraldajaks on Kanuti Gildi SAAL ja kunstiliseks juhiks nagu „Baltoscandalilgi” Priit Raud, muutus 2015. aastal festivaliks „SAAL biennaal” ning positsioonib end kunstiliikide ristteel, soovides kombata etenduskunstide piire. Sel aastal oli osalejaid üheksast riigist. See festival hakkab toimuma samuti üle aasta, ilmselt siis vaheldumisi „Baltoscandaliga”.

Esmapilgul tundub, et rahvusvahelisi teatrifestivale jagub meie väikesesse riiki küllaga. Kuid on seletamatagi selge, et kogu eelkirjeldatud toredus on pigem gurmaanlik garneering, puudub pearoog — sündmus, kuhu me kutsuksime oma välismaa sõpru regulaarselt tutvuma eesti teatrikunsti uhke põhivooluga, — oma tõepoolest väga heade näitlejatööde ning huvitavate lavastustega. Ja teiselt poolt ka sündmus, kus meie kutselised teatritegijad, aga ka haritud teatrisõbrad, saaksid näha maailma nimekamate režissööride ja kõrgetasemeliste kompaniide lavastusi. Ainult Venemaa suunal on see nišš kaetud festivaliga „Kuldne mask Eestis”, mis tegelikult festivaliformaadile selle sõna täpses tähenduses ei pretendeerigi. Just neid nišše on seni suuremal või vähemal määral püüdnudki täita Tartu draamafestival. Kuna ühes linnas toimuva festivali ja müügiks mõeldud showcase’i formaati on tõepoolest keeruline ühendada, korraldas Eesti Teatriagentuur 2014. aasta novembris ürituse, kuhu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse raha eest kutsuti bussitäis välismaalasi, eelistatavalt produtsente, näitamaks neile kahe ööpäeva jooksul kümmekonda lavastust, millele Teatriagentuur ennustas „müügiedu”. Samalaadne tutvustus korraldatakse ka sel sügisel, kuid kuna EAS enam toetust ei anna (jõudes arusaamale, et „teatrtimüük” pole ühelgi juhul kasumlik tegevus), siis jääb seekordne katse sellisel kujul arvatavasti viimaseks. Vaadates nende kahe showcase’i programmi, on ilmne, et see ei esinda meie teatrikunsti peavoolu, üldjuhul jääb sellises formaadis näitamata/nägemata enamik meie tippnäitlejate ja parimate lavastajate töid, sest need sünnivad lavastustes, mida ühel või teisel põhjusel on raske müüa mujale, kui ehk üsna rahakatele maailma tippfestivalidele. Samas on selge, et üle ühe korra aastas pole võimalik Eesti teatrit vaatama meelitada suuremat välisdelegatsiooni, ning selles võibki näha peamist põhjust, miks seekordse Tartu festivali väliskülaliste seltskond üsnagi väheesinduslikuks jäi.

Seega, koos festivali formaadi täpsustamisega seisab ees ka küsimus, kuidas seda ühendada nn showcase’i eesmärkidega, sest ainult see, st grupi väliskülaliste mõnepäevane ringkäik mööda Eesti teatreid jätaks nii Tartu linna kui kogu Eesti teatrielu ilma toredast ja traditsioonidega üritusest ning ka selleks valmis olev külaliste seltskond koondaks põhiliselt pragmaatikuid, st teiste teatrifestivalide korraldajaid ja nende usaldusisikuid.

Vastuseid neile küsimustele on kindlasti võimalik anda mitmeid. Neist teada saamiseks ja valiku langetamiseks kavatseb SA Eesti Teatri Festival korraldada ideekonkursi teatriaasta huvitavamaid lavastusi koondava teatrifestivali formaadi leidmiseks, mis võiks rakenduda 2017. aastast. Järgmine, 2016. aasta festival korraldatakse aga Teatriliidu juhatuse otsuse kohaselt enam-vähem endises formaadis ning muidugi Tartus.

Ehk aitab käesolev ülevaade kaasa asjahuvilistel oma ideid korrastada ning väljakuulutataval konkursil osaleda.