JEAN SIBELIUS KUI SOOME RIIGI SÜMBOL, KAS KA EESTI?

MARIS MÄNNIK-KIRME

Igal rahvusel on omad sümbolid, kas me tahame ning aktsepteerime neid, on iseasi. Rahvas ilma sümboliteta, nagu on kirjutanud Maarja Vaino, „vajub ära, sest sümboltasand on see nähtamatu ühendaja, mis seob üksikindiviide kokku millekski enamaks: kultuuriks, rahvaks, riigiks”.2 Sümbolid on sageli muusikalised. Demokraatlikes riikides on kõige olulisemad muusikalised sümbolid enamasti rahvushümnid. Kuid nende kõrvale kerkib mitmeid teisigi muusikalisi sümboleid, mis on konkreetse rahva jaoks väga tähenduslikud. Muusikalised sümbolid pärinevad enamasti oma rahva keskelt. Aga see ei tarvitse (eriti rahvushümni puhul) alati nii olla. Kõige lähem näide on meie oma rahvushümn, mille viisi oleme võtnud saksa päritolu soome-rootsi heliloojalt Fredrik Paciuselt. Mõtlemapanevam on aga see, kui rahvusel puudub oma sümbolhelilooja või rahvushelilooja, kui seegi on mujalt üle võetud. Ja mis veelgi halvem: kui seegi iseloomustab meid. Aga nii see vist on. Olen seda ise vaistlikult tajunud, nüüd annab sellest avalikult mõista ka soome muusikateadlane Veijo Murtomäki.3 Murtomäki ei ütle küll otse, et Eestis too persoon puudub, aga vihjab siiski n-ö läbi lillede: „rahvushelilooja tiitel oleks kahtlemata pidanud kuuluma Eduard Tubinale (…) kuid tema loometee langes ajale, mil Eesti sattus raskesse olukorda eri võimude vintsutustes”.4 Rahvusheliloojale (Grieg, Niel­sen, Sibelius, Wagner, Verdi, Elgar jt) kuulub Murtomäki arvates eeskätt „keskne roll riigi ajaloo otsustavates etappides”.5 Järgides seda klauslit, ei ole meil vist tõesti ühtegi heliloojat nimetada. Murtomäki arutleb huvitavalt ja asjatundlikult, mis võisid olla need põhjused, mis takistasid ühel või teisel eesti heliloojal, eriti aga Tubinal tõusmast rahvus- või sümbolhelilooja staatusse. Ei hakka neid siin kordama, küll aga lisan järgnevas mõned oma mõtted. Esmapõhjuseks näib olevat see, et eestlased ei ole sümboliusku rahvas. Me oleme skeptilised, oleme seda vist alati olnud igasuguste sümbolite suhtes. Teise peamise põhjusena näen seda, et eesti kultuur on olnud katkestustekultuur. Selles aset leidnud lühiajalised tõusud, millele tavaliselt järgnenud pikaajalised langused, mis esile kutsutud valdavalt võõrvõimude poolt, ei ole soosinud oma rahvusest (muusikaliste) sümbolite tekkimist, õigem oleks isegi öelda — on seda lausa takistanud. Sümboliks ei sünnita, sümbolit ei määrata, sümboliks saamiseks tuleb rahva austus ja lugupidamine ära teenida. See eeldab, ka muusika seisukohalt võetuna, kohalolu: mis tahes helilooja teoste järjepidevat ja sagedast ettekandmist. Eesti muusika, eeskätt klassika esitamine, kust sümbolid võinuksid sündida, on olnud iseäranis n-ö kultuuri katkestustest tulenevalt väga juhuslik. Kõik põhjused, suurvormis teoste konservatiivsus, muusikaelu koorikesksus, skeptilisus uue suhtes jne, mida Murtomäki kui oletatavaid välja toob, võiksime pidada paljus eelnimetatust tingituks. Mis oli aga kõige selle tulemus? Tulemus oli, et lühikese iseseisvusaja lõpuks, kui sümbolhelilooja võinuks meil juba olemas olla, ei olnud meil tegelikult ühtegi oma heliloojat ega teost, kes/mis oleks(id) omanud nii kohaliku kui välismaise avalikkuse hulgas piisavat tuntust, leidnud küllalt üksmeelset toetust ning esile kutsunud teatava pühalikkuse aura, mis on sümboliks saamisel oluline. Kui, siis oli teel sinnapoole võibolla Miina Härma, just oma „Meeste lauluga”. Nii palju suuri tunnustusi kui oli saanud Härma (Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk, Tartu Ülikooli audoktor, Tallinna Konservatooriumi auprofessor; 1939. aasta kuulutati Härma-nimeliseks muusika-aastaks), ei pälvinud enne Teist maailmasõda vist ükski teine eesti helilooja. Kuid ometi tundub mulle, et tollel laulul, ja Miina Härmal üldiselt, oli küll tugev toetajaskond ning Eesti laiade masside lugupidamine, puudus aga samaväärne austus toonase muusikaeliidi hulgas. Ka on mainitud laul ise esma­joones lihtne patriootiline koorilaul, „suureks sümboliks” muutumiseks on seda ehk vähe. Samas ei olnud ükski Härmast žanriliselt märksa laiema profiiliga helilooja (Tobias, A. Kapp, Eller, Tubin) ei kogu oma loominguga ega ka ühegi üksikteosega pälvinud piisavat tähelepanu ega austust Eesti avalikkuse hulgas, rääkimata välismaisest, et tõusta sümboli tasemele.

Aga küsime edasi: kas sümbolhelilooja koht jäigi siis meil täitmata? Kaldun arvama, et päriselt vist mitte. Nii nagu loodus, ei salli ka kultuur tühja kohta, niisiis ka sümbolhelilooja puudumist. Ja kui seda omade keskelt esile ei tõuse, tuleb see märkamatult võõraste seast — teisest kultuurist. Siinkirjutaja arvates tõusis selleks ei keegi muu kui Jean Sibelius. Et sümbolhelilooja (ma kasutaksin pigem seda mõistet, sest rahvusheliloojal, mis mainitud Murtomäki artiklis läbivam, on siiski pisut teine varjund) tuli just hõimukultuurist, oli üsna ootuspärane, tihedad ja laiahaardelised kultuurisuhted Soomega, mis olid alguse saanud juba XIX sajandi esimesel poolel, üksnes soosisid seda. Soome eeskuju oli meil toona peaaegu kõikjal märgata. Tõsi, Sibeliusel puudus keskne (personaalne) roll meie riigi ajaloo otsustavatel etappidel, nagu Murtomäki rahvusheliloojat iseloomustab, ometi oli tema muusika meil enamasti alati kohal ka keerulistel poliitilistel ajajärkudel ning rohkem kui ühegi siinse helilooja looming. Lisama peaks ehk sedagi, et sisenedes meie kultuuri, oli Sibeliusel küljes juba soome kultuuri ja identiteedi teatud kuvand.

Mis tahes looja nime kinnistumine teatud kultuuris, selle tihe kokkukasvamine vastava traditsiooniga, veel enam aga sümboliks muutumine nõuab sellele pikaajalise ja järjepideva tähelepanu osutamist. See on pidev protsess, mida ei soosi katkestused. Sibelius on pälvinud meil tähelepanu läbi aegade, kas seda sümboliks saamiseks piisavaks saab pidada, on ehk vaieldav. Püüaksin oma (võibolla spekulatiivseid) väiteid pisut selgitada, näidates mõningate tähelepanekute varal Sibeliuse kui sümboli tekkimist ja sellena püsimist meil kuni nõukogude aja lõpuni. Et Sibelius on Soome riigi sümbol, on ammugi juba tõestatud.

 

Sibeliuse jõudmine Eestisse

Jean Sibeliuse nimi jõudis koos tema üksikute teostega, eeskätt koorilauludega Eestisse, täpsemini küll toonase Tsaari-Venemaa koosseisu kuuluvasse Eestimaa kubermangu 1890. aastatel. Sellest aastakümnest peale on teda Eestis saatnud „kuulsa soome helilooja” maine, kes rajas tee uuele omapärasele heliloomingule.

XX sajandi esimestel aastatel jõuavad Eesti kuulajate kõrvu lisaks koorilauludele ka mitmed Sibeliuse soololaulud ning orkestri- ja kammermuusikateosed. Sibeliuse loomingu esmasel tutvustamisel siinsele publikule andsid hindamatu panuse soome interpreedid, iseäranis dirigent Georg Schnéevoigt, lauljad Maikki Järnefelt-Palmgren, Wäinö Sola ja mitmed teised. Üheks varasemaks siinseks tipphetkeks said aga Sibeliuse autorikontserdid tema enda dirigeerimisel Tallinnas 1903. ja 1904. aasta mais (teadaolevalt jäid need Sibeliuse ainukesteks n-ö tööalasteks reisideks Eestisse). Nendest on siinkirjutaja lugejat juba varem teavitanud ja nendest on kirjutanud ka noor muusikateadlane Sandra Kalmann oma möödunud kevadel kaitstud magistritöös.6

Saanud indu naabermaa interpreetide ettekannetest, hakkasid juba XX sajandi esimesel kümnendil Sibeliuse teoseid oma kavadesse võtma ka eesti muusikud, iseäranis dirigendid. Eriti mängitavaks muutusid siinsete kontsertide kavades „Kurb valss” ja „Finlandia”. „Finlandia”, mis teatavasti sai oma rahvusvahelised tuleristsed 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel,7 muutus tollest hetkest alates, helilooja ja muusikateadlase Erkki Salmenhaara sõnul, „Soome pildi kirgastajaks” väljaspool kodumaad. Vaieldamatult oli/on „Finlandial” sama tähendus ka Eestis. Kuid peale selle on nimetatud teos sarnaselt Soomega omanud ka Eestis tugeva poliitilise, vastupanule õhutava sümboli tähendust. Nii on olnud see XX sajandi algul, enne Eesti iseseisvumist ja nii oli see ka Saksa ning Nõukogude okupatsiooni ajal, nagu edasisest peaks selguma. Etteruttavalt öeldagu veel, et „Finlandia” tähendust Eestis võib võrrelda Fredrik Paciuse laulu „Maamme” („Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, J. V. Jannseni sõnadega) ja Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm” (L. Koidula sõnad) omaga. Põhiline vahe seisnes siiski selles, et Paciuse-Jannseni laulu ei tohtinud Nõukogude okupatsiooni ajal avalikult üldse esitada ja Ernesaksa laulu „publiku külge kasvamine” algas alles Teise maailmasõja järgsel ajal (laul on kirjutatud 1944. aastal). Nii nagu hümni, on enamasti ka „Finlandia” ja laulu „Mu isamaa on minu arm” esitamise ajal püsti seistud.

Märkimisväärne on, et „Finlandiat” ja Sibeliust võeti siinmail juba 1918. aastal kui soome sisu või sisukuse sümbolit ja seda mitte üksnes loovisikute ringkonnas. Tsiteeriksin siinkohal Eesti riigitegelase Otto Tiefi sõnu Wil­liam Tomingale: „Kuidas sa kujutad endale ette tibatillukest Eesti riiki elamas kahe kulli — Saksa ja Vene — vahel kui väikest varblast? Vähemalt üks neist, kui mitte mõlemad, peab olema nõus Eesti varblast mitte sööma. Selleks võib olla vaid Venemaa, kellel maad palju ja kes okupatsiooni ei igatse nii kui Saksamaa. Loomulikult peame siinjuures tegema Venemaale silmi, nagu väike ikka peab suuremale. Meil on valida kahe orientatsiooni vahel — Vene või Saksa. Olla täiesti iseseisvad — meie ei suuda. Luua liit Soomega, meie suguvendadega, meie ei saa. Soomlaste uhkuse, ütleme — sisu pärast. Neil on Sibelius, meil ei ole.”8 Niisiis oli Sibelius Tiefile, vähemalt selle kirja põhjal otsustades, juba siis soome kultuuri sisu, soomlaste eneseväärikuse parimaks näitajaks, selle kõige otsesem mõõdupuu.

 

Sibelius kui tähendusrikkaim soome kunstikultuuri esindaja, kui tänapäeva suurim helilooja (1920.—1930. aastad)

Vaatamata Otto Tiefi pessimismile saavutas Eesti 1918. aastal siiski vabaduse, mis omakorda kasvatas Sibeliuse loomingu osatähtsust Eesti kontserdilavadel. Kui enne iseseisvumist oli tema muusikal Eestis laiema avalikkuse silmis esmajoones vahest vabadusele õhutava sümboli, seega poliitiline tähendus (seda eriti „Finlandia” sagedaste esituste tõttu), siis 1920.—1930. aastatel suurenes oluliselt selle esteetilis-kunstilise väärtuse ning tähendusrikkuse rõhutamine. Vaadelnud Sibeliust soome kunstikultuuri laiema, eriti aga 1930. aastate kirjanduse korüfee Frans Eemil Sillanpää taustal, leidis näiteks Tammsaare, et Sibelius on tähendusrikkam. 1939. aastal, seoses Sillanpääle Nobeli preemia andmisega kirjutas Tammsaare: „Tahes-tahtmata meenub Sillanpääd lugedes Sibelius oma „Finlandiaga” ja kõige muuga, ainult et see viimane tundub veel vägevamana, sügavamana. Tema nagu ei kõnni ainult Soome kaljudel, ei lendle Soome lugematute järvede ja avarate laante kohal, vaid ta nagu suudab kõike seda ka oma loomisvõime tampmasinasse heita, kust ta varsti tõuseb uuendatud, mõõtmatuseni suurendatud kujul, täis kangelaste kisa ja inglite laulu.”9 Repliigi korras lisagem, et Tammsaare oli suur klassikalise muusika austaja ja külastas palju sümfooniakontserte, mistõttu võime tema hinnangut Sibeliuse kohta pidada tõsiseltvõetavaks. Mis puutub aga otseselt eesti muusikakriitikasse, siis alates juba XX sajandi algusest juurdus selles kuvand Sibeliusest kui kaasaja suurimast heliloojast. Üheks selle kuvandi olulisemaks kujundajaks 1930. aastatel oli filosoofiamagister, muusikateadlane Karl Leichter, kelle sulest võinuks ehk sündida juba tollel kümnendil ka esimene eestikeelne monograafia Jean Sibeliusest. On teada, et oma Wagneri-raamatu (1934) ilmumise järel tegi Leichter üsna põhjalikke ettevalmistusi Sibeliuse loomingusse süvenemiseks. Ta taotles 1930. aastate keskel Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalilt isegi vastavat stipendiumi. Paraku lükati tema taotlus tagasi, kusjuures olevat soovitatud Sibeliuse asemel uurida eesti muusikat.10 (Siiski, esimese eestlasena avaldas Leichter — küll aastakümneid hiljem — Sibeliuse kohta lühiuurimuse „Sibeliuse teoste esitamisest Eestis” / „Sibeliuksen teosten esittämisestä Eestissä”, mis ilmus helilooja 100. juubeliaastal 1965 Soome muusikaajakirja Rondo kuuendas numbris.) Võiksime ehk tõesti küsida, mis kallutas Leichterit tookord pigem Sibeliuse kui eesti heliloomingu sügavama uurimise poole. Kas temalgi, kes eesti muusikat tundis ja armastas, selle arengut igati toetas, polnud siis nn sümbolheliloojat, keda lähemalt uuri­da? Tagantjärele on sellele kõigele raske vastata. Küll aga võiksime ehk öelda, et Leichterile sai juba kolmekümnendate aastate teisel poolel selgeks, kui väline tsensuur Eestis näis nagu puuduvat, et n-ö omamaiste heliloominguliste sümbolite kujundamine on keeruline. Teame ju hästi, milleni viis näiteks Leichteri ja mitmete teiste võitlus Tubina loomingu väärtustamise eest (võtkem seda kasvõi katsena teha Tubinast sümbol). Toonane kriitika pidas täiesti kohatuks isegi küsimuse tõstatamist, kas Eesti riik ei võiks maksta Tubinale stipendiumi, loomaks heliloojale paremaid tingimusi keskendumiseks oma põhitegevusele — heliloomingule.11 Paraku ei loodud sääraseid tingimusi Eesti Vabariigis ühelegi heliloojale. Seega võiks ehk öelda, et meil puudus — iseäranis riigipoolne — soov ja tahe aidata kaasa omamaiste muusikaliste sümbolite tekkimisele. Ja tagajärg oli, et üritustel (näit. pidulikud aktused), kus esmajoones võinuksid kõlada omamaised „sümbolid”, neid ei olnud. Olukorra päästis sageli aga Sibelius. Toon vaid ühe näite (võibolla mitte kõige sobivama), Eesti Üliõpilasseltsi (EÜS) 70. aastapäeva tähistamise aktuse Tartus 1940. aasta aprilli algul. Aeg, millest juttu, ei vaja liigseid kommentaare: Eestis olid Nõukogude Vene sõjaväebaasid, lõppenud oli Soome Talvesõda. Seda aktust kirjeldades toetun Eesti tookordse saadiku Soomes Aleksander Warma mälestustele. Warma kirjutab: „Aktus toimus „Vanemuise” saalis, mis oli rahvast puupüsti täis. Aktuse peokõnelejaks oli prof.

H. Kruus. Pidusaali esimeses reas istus Jaan Tõnissoni perekond EÜS-i juhatuse kõrval. Seltsi orkester kandis hoolt muusikaliste ettekannete eest. Tundus nagu mingit opositsioonihõngu, mis avaldus vastavas soome muusika valikus. Meeleolu oli üldiselt pühalikult tõsine. H. Kruusi poolt peetud peokõne oli võrdlemisi abstraktne, kuid hästi läbi mõeldud. Sellest tundus hõõguvat sümpaatsust vabaduse kaitsjaile ja etteheidet diktatuuritsemisele [- – -] Orkester mängis peale kõnet Sibeliuse „Finlandia” hoogsalt ja ütleksin — hardumusega. „Suomen laulu” lauldi püsti seistes. Panin tähele, et Jaan Tõnisson ei suutnud pisaraid tagasi hoida, nagu mõni teinegi.”12 Tõepoolest, eriti nendel, veelgi enam aga järgnevatel keerulistel aastatel ei saadud läbi Sibeliuse muusikata, eelkõige „Finlandiata” kummalgi pool Soome lahte. Soome, eriti aga Sibeliuse muusikast sai okupatsiooni aastatel meil omamoodi opositsiooni sümbol, millele Warmagi viitab. Sellega seoses tekib vägisi kiuslik mõte: kas meie vastupanuvõime agressorile olnuks tugevam, kui meil oleks olnud ka siinselt pinnaselt võrsunud muusikalisi sümboleid? Või veelgi laiemalt — kui meil olnuks suurem austus oma (muusika)kultuuri vastu?

 

Sibelius Eestis Saksa okupatsiooni aastatel…

Sibelius püsis meil ühtviisi nii teatava kunstilise ideaali kui opositsiooni sümbolina ka Saksa okupatsiooni aastatel. Rõhutaksin veel, et sellesse aega langes tõenäoliselt tema loomingu retseptsiooni üks kõrghetki Eestis. Tollel ajal kõlasid Eestis esmakordselt näiteks peaaegu kõik helilooja sümfooniad (v.a viimane, seitsmes). Neid juhatas toonane Tallinna Ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigent Olav Roots, keda tema muude silmapaistvate omaduste ja saavutuste kõrval on kõrgelt hinnatud ka Sibeliuse teoste suurepärase tõlgitsejana. Saksa okupatsiooni aastad olid vastuolulised: tsensuur valitses näiteks ka ettekantava repertuaari üle. Sibeliuse nimi ei kuulunud üldjuhul tsenseeritute hulka (seda kinnitasid ju ka tema orkestriteoste rohked esitused siin) ja Hitleri Saksamaal oli tema looming pigem soosingus. Aga sarnaselt Nõukogude okupatsiooniga omandas Sibeliuse muusika meil, iseäranis aga tema „Finlandia” ka siis teatava vastupanu või opositsiooni sümboli tähenduse. „Finlandia” ei olnud meeltmööda toonaselegi võimule. Kõnekas fakt selle kohta on Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Tartu Ülikoolis 1943. aasta veebruaris. Vastavalt korraldusele pidi sel päeval toimuma õppetöö, „üliõpilased aga jäid loengutelt ära ja kogunesid Vabadussõjas langenute mälestussamba juurde. Aulas oli keskpäeval aktus, kus mängiti Jean Sibeliuse „Finlandiat” kohustusliku Richard Wagneri asemel.”13 See on märk sellest, et „Finlandiast” (aga ilmselt Sibeliusest üldse) oli siinmail taas kujunemas omamoodi protestisümbol, millega kaasnesid keelud ja käsud. Nii-öelda legaalse ja illegaalse piirimail kõikuvat staatust omas Sibeliuse looming Eestis umbes 1950. aastate keskpaigani, konkreetselt „Finlandia” ehk veelgi kauem.

 

… ja Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel Nõukogude okupatsioon ja stalinismi aastad (1944—1953)

Vaadeldes muusikaelu laiemalt, avaldus nõukogude tsensuur kõige selgepiirilisemalt ilmselt repertuaaris, selles, mida tohtis esitada ja mida mitte. Laias laastus võttes oli tookord teatavasti keelatud kogu lääne kaasaegse muusika esitamine. Sibelius, kelle looming kuulus samuti kaasaegse kategooriasse, ei olnud Eesti NSVs (vist Nõukogude Liidus üldse) kunagi päris keelatud. Mis selle tingis? Ühte ja kindlat vastust sellele on raske anda. Aga teatavaks põhjuseks võis olla asjaolu, et 1940.—1950. aastatel ei tulnud Sibelius avalikkuse ette enam ühegi uue teosega ja seepärast ei võetud teda kui kaasaegset. Aga see on vaid oletus. Tõenäolisem põhjus on võibolla see, et tema loomingut ei tõlgitsetud avangardistlikuna. Teatavasti oli viimane suund NSVLis üks põlastusväärsematest. Selge on aga see, et tema nimi ei kadunud kunagi päriselt (nii nagu näiteks meie oma helilooja Tubin) Eestis toimunud kontsertide repertuaarist ega ka meediast. Periood, mil Sibelius oli meil veidi n-ö varjusurmas, langes vahetult Teise maailmasõja järele ja kestis Stalini surmani 1953. aastal. Aga üllataval kombel ei kadunud ta päriselt ka siis, isegi mitte nõukogude ideoloogia kõige julmema surve aastatel 1947—1953.

Stalini isikukultuse aja kontserdikavadest võime leida näiteks helilooja Viiulikontserdi, „Finlandia”, „Kurva valsi”, Esimese sümfoonia ja veel mõningate teoste ettekandeid. RAMi (siis ENSV Riiklik Filharmoonia Meeskoor) toonases repertuaaris olid Sibeliuse populaarne „Paadisõit” („Venematka”) ja üks kummalise pealkirjaga laul „Mõlemad tööl”. Kui esialgu olin õnnelik ning arvasin naiivselt, et selle näol on tegemist uue, Eestis seni tundmata lauluga, siis hiljem selle noodiga14 tutvudes selgus suureks pettumuseks, et tegemist on juba enne teist ilmasõda siin palju kõlanud lauluga „Saarel on suitsu” („Saarella palaa”). Oletan, et laulule uue pealkirja, liiati tööteemalise, andmisega, mis tollele ajale väga iseloomulik, taheti kindlustada tsensuurilt sellele esitusloa saamine. Mõndagi ütleb fakt, et toonastel kontsertidel ei juhatanud noid Sibeliuse laule koori peadirigent Gustav Ernesaks, vaid abidirigendid Artur Vahter ja Harald Uibo. Tollest ajast kõige üllatavam oli esmapilgul siiski see, et 14. aprillil 1952 toimus Estonia kontserdisaalis kammerkontsert soome muusikast põhjanaabrite interpreetide esituses. Kuidas oli see võimalik, sellisel ajal? Kuid teades, et juba 1948. aastal sõlmis NSV Liit Soomega sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu, ei tundu soome interpreetide külaskäik enam siiski nii suur ootamatus. Kõnealusel kontserdil astusid üles Erik Tawaststjerna (klaver), Anja Ignatius (viiul, teda saatis klaveril Jussi Jalas) ja Gustav Köysti (bariton, klaveril Matti Rautio). Sibeliuselt kõlasid sellel kontserdil Anja Ignatiuse esituses viiulipalad „Romanss”, „Masurka” ja „Sonatiin” (3. osa); Erik Tawaststjerna esituses klaveripalad „Kuuseke”, „Masurka” ja „Kapriis” ning Gustav Köysti esituses soololaul „Kui minu armastus jättis mind maha”. Ilmselt oli tsensuur Köysti kavva surunud ka Serafim Tulikovi nõukogulikku patriotismi ülistava laulu „Sõjatuld ei luba läita”. Kõige krooniks oli aga see, et Tulikovi laul oli kavas pandud ka kohustuslikuks lisalooks. Kõrvalmärkusena lisaksin, et tõenäoliselt olid need soome interpreedid ühed esimesed muusikud väljastpoolt idabloki maid üldse, kes Eestis pärast Teist maailmasõda esinesid.

Alates 1915. aastast pidas Eesti ajakirjandus meeles kõiki Sibeliuse juubelisünnipäevi. 1945. aasta, mil helilooja tähistas oma 80. sünnipäeva, oli ainus, kui Eestis seda (senistel andmetel) avalikult ei tehtud. Küll aga pidasid Sibeliust sel puhul meeles väliseestlased. Näiteks kirjutas Eduard Tubin Stockholmis ilmunud ajalehes Välis-Eesti: „Sibeliuse loomingus on kehastunud kogu põhjamaise luule saladuslik võlu, kogu „Kalevala” müütide kirev värvidehelk. Ta on suutnud oma motiivistiku viia nii lähedale soome rahvaviisile, et see tundub sealt laenatuna, kuid ei ole seda otseselt pea kunagi. Suure loodusearmastajana on ta oma teostes kõlama pannud kodumaa tuulte ja metsade sosinad, lindude laulud ja põhjamaa päikese sära, lühikese, ent rikkaliku suve ja talvise pakase ning härmatise ilu.”15 Selle tsitaadiga seoses tahaksin rõhutada paari momenti. Esiteks, Sibeliuse loomingu sidumine rõhutatult põhjamaise loodusega, mütoloogiaga, soome rahvaviisidega, mis on iseloomulik siin toodud Tubina nägemusele, iseloomustab eesti kriitikute Sibeliuse tõlgendust üldiselt ning domineeris ka Teise maailmasõja eelses Sibeliuse retseptsioonis Soomes. Ja Sibeliuse nimetamine tänapäeva suurimaks heliloojaks ning vennasrahva suurimaks pojaks, oli senises Sibeliuse Eesti-retseptsioonis samuti küllalt levinud, millele juhtisin tähelepanu juba ka eespool. Teiseks, Tubinat võime nimetada eestikeelse Sibeliuse-retseptsiooni ja Sibeliuse kui omamoodi Eesti sümboli alalhoidjaks neil karmidel aastatel.

 

Sulaaeg ja „kuldsed kuuekümnendad”

Kui Sibeliuse 80 aasta juubel möödus Eestis märkamatult, siis helilooja 90. sünnipäeva tähistati taas piduliku sümfooniakontserdiga Estonia kontserdisaalis 9. detsembril 1955. aastal. Kavas olid „Finlandia”, Viiulikontsert (solist Vladimir Alumäe, kes on Eesti viiuldajatest seda teost ilmselt enim esitanud) ja Teine sümfoonia. Kontserti dirigeeris Roman Matsov. Üldse peab ütlema, et 1950. aastate teine pool, mida Eesti ajaloos tuntakse kui sulaaega, oli rikas Sibeliuse, eriti tema orkestriteoste ettekannete poolest. Viimaseid (näit. Kolmas sümfoonia, Viies sümfoonia, sümfooniline fantaasia „Põhjala tütar”, süit „Pelléas ja Mélisande”, „Saaga”) juhatas nii ERSO toonane peadirigent Sergei Prohhorov, aga ka külalisdirigendid (Leonid Figner — „Finlandia”). Ehkki Eestis ei korraldatud seoses Sibeliuse surmaga tema mälestuskontserti (küll aga ilmus vähemalt üks nekroloog16), oli kontserdihooaeg 1957/58 iseäranis rikas tema teoste ettekannetest. Kulminatsiooniks kujunesid kindlasti 19. ja 20. aprillil Estonia kontserdisaalis toimunud helilooja loomingule pühendatud autorikontserdid, kui ERSO ees seisis Helsingi Linnaorkestri toonane peadirigent Tauno Hannikainen. Mõlema kontserdi lõputeoseks oli „Finlandia”, mis äratanud „erilist ülevustunnet”. „Selle ettekannet püstitõusmisega tervitanud publiku reaktsiooni tõlgendati võimuorganites koguni poliitilise provokatsioonina”,17 nagu on kirjutanud Maia Lilje. Ma asendaksin tema tsitaadis „koguni” sõnaga „endiselt”. Sibeliuse muusika (peamiselt „Finlandia”) oli kõige muu kõrval meil endiselt opositsiooni sümbol.

Järgnevad kuuekümnendad aastad olid „kuldsed”, nagu meil tavatsetakse öelda, ka Sibeliuse teoste ettekande aspektist vaadatuna ning eriti vahetult eelnevate dekaadidega võrreldes. Helilooja teosed kõlasid üha sagedamini nii eesti, aga veelgi olulisem — nüüd ka soome interpreetide esituses. Varasemast rohkem kõlas kontsertidel tema kammermuusikat. Suursündmuseks oli Sibeliuse Akadeemia Tulindbergi-nimelise kvarteti külaskäik Eestisse 1965. aasta aprillis. Kvartett andis ühe kontserdi Tallinnas (15. aprillil), teise Tartus (17. aprillil), kusjuures mõlema kontserdi kavas oli ka Sibeliuse keelpillikvartett „Voces intimae”, mida siinkirjutaja andmeil oli Eestis varem vaid üks kord esitatud (kunagi 1930. aastail). Kontserdihooajal 1965/66 kandis üks Eesti NSV Riikliku Filharmoonia abonement nimetust „Jean Sibeliuse valitud sümfoonilised teosed”. Tähistamaks helilooja 100. sünniaastapäeva kanti kaheksast kontserdist koosnevas sarjas ette kõik Sibeliuse sümfooniad ning lisaks veel mitu teist orkestriteost (Viiulikontsert, „Tapiola”, „4 legendi”, „Andante festivo” ja „Finlandia”). Repliigi korras lisaksin, et ükski eesti oma helilooja polnud saanud seni sellise tähelepanu osaliseks (seda ei juhtunud ka hilisematel okupatsiooniaastatel) .

Sibeliuse 100 aasta juubeliga seoses ilmus Eesti ajakirjanduses meie toonaseid tavasid arvestades ka enneolematult palju artikleid helilooja kohta.18 Leo Normeti artikkel „Saja-aastane Sibelius” oli neist mahukaim ja ka informatsioonilt uudseim. Teatavasti kujunes Normetist üldse seni kõigi aegade parim Sibeliuse loomingu tundja ning propageerija Eestis. 1969. aastal kaitses Normet Moskva konservatooriumis kunstiteaduste kandidaadi väitekirja „Sibeliuse sümfooniad” (originaal vene keeles — „Sinfonii Sibeliusa”), mis mitmete asjaolude tõttu ilmus raamatuna alles 2011. aastal Aleksandra kirjastuses Tallinnas. Uskudes Eero Tarastit,19 oli Normet tollal ainus nõukogude muusikateadlane, kes oli kirjutanud väitekirja Sibeliuse sümfooniatest. Kuna Normet oskas kasutada kõikvõimalikke kanaleid (isegi ainet „Nõukogude Liidu rahvaste muusika” toonases Tallinna Riiklikus Konservatooriumis), selleks et tutvustada Sibeliust, siis tõi ta oma laiahaardelise tegevusega nii helilooja isiksuse kui tema loomingu paljudele eestlastele kindlasti lähemale. Seega võime öelda, et Normet kindlustas oluliselt Sibeliuse kui omaette sümboli tähendust Eestis. Palju kõnelev fakt kuuekümnendatest on aga seegi, et Eesti graafika vanameister Günther Reindorff lõi monumentaalse joonistuse nimega „Sibeliuse „Finlandia”” (1962).

 

1970. ja 1980. aastad

1960. aastate Eesti küllalt laialdane nn sibeliaana suubus 1971. aastasse, mil eesti keeles ilmus kirjastuses Eesti Raamat Santeri Levasi raamat „Jean Sibelius” (Linda Viidingu tõlge). Üksikuid peatükke sellest oli Eesti ajakirjanduses avaldatud juba kuuekümnendatel aastatel.20 See raamat, mis oli ja on kahjuks tänaseni esimene ja ainuke ulatuslikum eestikeelne käsitlus Sibeliusest, on loodetavasti leidnud, vähemalt vanema generatsiooni hulgas, palju lugejaid.

Kuna Sibelius on ennekõike sümfoonik, siis tema laiem tuntus ja väärtustaminegi on kujunenud ka Eestis eeskätt selle põhjal, kuivõrd ollakse tuttav tema orkestrimuusikaga. Võime seni kõneldu põhjal väita, et ERSO, Eestis tollal ainukese järjekindlalt kontserte andva orkestri repertuaaris oli Sibeliuse teostel kindel koht. Selle suuna tugevnemist alates 1960. aastast mõjutas oluliselt Neeme Järvi, kellest sai tol aastal ERSO dirigent (1963. a-st peadirigent) ja kes oli seda kuni 1979. aastani. Niipalju kui tookordne võim ja võimuideoloogia vähegi lubas, paigutas ta igasse hooaega vähemalt ühe Sibeliuse teose. Ilmselt mänginuks ta ERSOga Sibeliust rohkemgi, kui tookordsed olud seda lubanuksid. Järvi on öelnud: „Sibelius on minu jaoks nii omapärane helilooja, et alati on temaga huvitav tegelda — ta ei muutu dirigendile igavaks, igapäevaseks.”21 Kui Neeme Järvi 1980. aastal kodumaalt lahkus ja kui temast sai 1981. aastal Göteborgi sümfooniaorkestri dirigent, siis sai üsna pea tema esimeseks suuremaks heliplaadistusprojektiks koos tolle orkestriga kogu Sibeliuse orkestriloomingu salvestamine firmale BIS. Selle töö tulemuseks oli (kui õigesti lugenud olen) 19 heliplaati Sibeliuse orkestrimuusikaga, mis ilmusid aastatel 1983—1991. Kui Järvi selle suure projektiga oli veel üsna alguses, kirjutati juba näiteks: „Kui tänapäeval obligatoorne Herbert von Karajan välja arvata, siis on Neeme Järvil Sibeliuse interpreedina vaid üks võistleja — Paavo Berglund.”22 Olgu veel lisatud, et Sibeliuse muusika silmapaistva tutvustamise eest pälvis Järvi 1986. aastal Sibeliuse Ühingu medali.

Pärast Neeme Järvi lahkumist jätkas tema tööd ERSO juures noor dirigent Peeter Lilje. Temagi näitas üles suurt huvi Sibeliuse loomingu vastu. Kriitikud on üksmeelselt arvanud, et Lilje natuuriga sobisid hästi dramaatilised helitööd, nende hulgas ka Sibeliuse sümfooniad. Seega võime ehk öelda, et eeskätt eesti dirigendid, alates Juhan Aavikust (peaasjalikult omaaegsete Vanemuise suvemuusika kontsertide juhina), Olav Rootsist, Neeme Järvist, Peeter Liljest jpt, on aidanud olulisel määral kaasa Sibeliuse kui sümboli tekkimisele ja alalhoidmisele Eestis ka läbi okupatsiooniaastate.

 

Lõpetuseks tahaksin öelda, et ühelt poolt on Sibeliuse muusika aidanud paljus kujundada eestlaste pilti Soomest. Teiselt poolt, ja see on võibolla tähtsamgi, on tema muusika aidanud kujundada eestlaste iseteadvust. Sibeliuse muusika on meil läbi aegade olnud sümboli, sealhulgas omamoodi opositsiooni sümboli tähenduses, mille olemasolu on vajalik mis tahes kultuuri eksisteerimise seisukohalt ning mida meil oma kodukamaralt võrsunud muusika najal ei olnud olude sunnil ja ilmselt muudelgi põhjustel võimalik luua. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” esilekerkimine nõukogude ajal küll oluliselt leevendas olukorda, kuid ei asendanud Sibeliust. Rein Taagepera, üks säravamaid eesti mõtlejaid, on soomlastest kõneldes kasutanud mõjuvat metafoori — „Sibeliuse rahvas”. Taagepera kirjutab, et iga haritud rahvas, olgu see suur või väike, tunneb Wilhelm Telli ja on sellega väikselt šveitslane. „Meie puhul ei ole see veel nii ja see on üheks põhjuseks, miks meiega on võinud sündida asju, mis Sibeliuse rahva puhul tekitasid palju rohkem kära. Me sihiks olgu saada osaks maailma traditsioonist, nii et iga haritud inimene oleks väiksel määral ka eestlane.”23

 

Viited:

1 Artikli aluseks on ettekanne Helsingis Tuglase seltsis 19. veebruaril 2015.

2 Maarja Vaino. Sümbolitest loobumise talumatu kergus. — Postimees 10. XI 2015.

3 Veijo Murtomäki. Jean Sibeliuse rahvuslikust tähendusest ja Eduard Tubina saatusest. — Muusika 2014, nr. 12, lk 14—17.

4 Sealsamas, lk 14.

5 Sealsamas.

6 Maris Männik-Kirme. Sibeliuse esinemistest Tallinnas. TMK 1996, nr 4, lk 85—90; Sandra Kalmann. Suvekontserdid Georg Schnéevoigti juhatusel 20. sajandi alguse Tallinnas. (EMTA magistritöö, 2015).

7 Eestis kõlas see esmakordselt 1902. aastal Georg Schnéevoigti juhatusel.

8 William Tomingas. Mälestused. Eesti Mälu 17. Eesti Päevaleht, Akadeemia 2010. Lk 46—47.

9 A. H. Tammsaare. F. E. Sillanpää — Nobeli laureaat (1939). A. H. Tammsaare. Kogutud teosed 17. kd, Publitsistika III (1926—1940). Tallinn: Eesti Raamat, 1990. Lk 451.

10 Maris Männik-Kirme. Karl Leichter: Eesti muusikateaduse suurmees. Tallinn: Sild, 2002. Lk 52—56.

11 Emar Eme [Leemets, Voldemar]. Ärgem püstitagem monumente, kuni asjaosalised alles elavad. — Muusikaleht 1939, nr. 3, lk 67—69.

12 Aleksander Warma. Diplomaadi kroonika. Eesti Mälu 22. Eesti Päevaleht, Akadeemia 2010. Lk 110.

13 Universitas Tartuensis. Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja üliõpilaskond sõnas ja pildis. Koost. mag. phil. B. Kangro. Lund, 1970. Lk 175. Tsit.: Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940—1987. Tallinn: Argo, 2007. Lk 114.

14 J. Sibelius. „Mõlemad tööl” (meeskoorile). Koopia käsikirja õigustes. Tallinn: ENSV Teatriühing.

15  „Jean Sibelius 80-aastane“. Välis-Eesti  9. XII 1945.

16 Sirp ja Vasar 27. IX 1957.

17 Maia Lilje. ERSO aeg I/IV: Sulaaeg II 1957—1960. TMK 2014, nr 12, lk 59.

18 Aare Allikvee.  Jean Sibelius. — Edasi  5. XII 1965; M. Teras. Tema muusika haarab ja rikastab. Rahva Hääl 5. XII 1965; Valve Jürisson. Põhjala suur helimeister. Õhtuleht 8. XII 1965; Leo Normet. Saja-aastane Sibelius. Sirp ja Vasar 10. XII 1965; Igor Bezrodnõi. Kohtumine Sibeliusega. Noorte Hääl 8. XII 1965 jt.

19 Eero Tarasti. Leo Normet —  eesti juugend. Leo Normet. Sibeliuse kaudu maailma. Koostanud Sirje Vihma-Normet. Ilmamaa 2004. Lk 443.

20 Santeri Levas. Kus sõnad lõppevad … Katkendeid Jean Sibeliuse sekretäri mälestusteraamatust. Kultuur ja Elu 1965, nr 11, lk 32—35; Santeri Levas. Jean Sibelius [Katkendeid J. Sibeliuse sekretäri monograafiast]. — Sirp ja Vasar 3. XII 1965.

21 Priit Kuusk ja Urmas Ott. Lk 360.

22 Leif Aare. Dagens Nyheter 19. III 1983. Tsit.: Maestro. Intervjuud Neeme Järviga. Tallinn: SE&JS, 1997. Lk 356.

23 Rein Taagepera. Variant kujutlusele Eesti tulevikust: „30 aasta plaan“. — Vikerkaar 1988, nr 10.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist