TÄNAPÄEVA TANTSUTEATRI MITU PALET

Detsember, 2015

„Vassilissa”. Lavastaja-koreograaf: Ingrid Tuksam. Teksti autor: Helena Läks. Kunstnik: Eike Eplik. Visuaalid: Karmen Vigor. Muusika: Jeremy Macachor. Valguskunstnik: Villu Konrad. Laval: Agur Seim, Sandra Annuste, Age Linkmann, Kristel Kermes, Karoline Suhhov, Kadri Sirel, Ingrid Tuksam ja Kaspar Seeblum. Esietendus 2. X 2015 Viljandis TÜVKA saalis.

 

„Kratt”. Muusika: Eduard Tubin. Koreograaf: Marina Kesler. Dekoratsioonikunstnik: Madis Nurms. Valguskunstnik: Karmen Tellisaar (Endla Teater). Videokunstnik: Argo Valdmaa (Endla). Graafika: Joanita Janson. Esietendus Rahvus­ooper Estonias 18. IX 2015.

 

„HTK”. Muusika: J. S. Bach. Lavastusmeeskond: Tiina Ollesk, Tatjana Romanova, Helen Reitsnik, Simo Kruusement, Endro Roosimäe ja René Nõmmik. Esietendus 18. X 2015 TLÜ teatris Stella.

 

„Gatsby”. Muusika: Graham Reynolds (Duke Ellingtoni järgi). Lavastaja ja koreograaf: Silas Stubbs. Valguskujundaja: Tõnis Järs. Videokujundaja: Janek Savolainen. Kostüümid: Mare Tommingas ja Ellen Cairns. Esietendus Vanemuise teatris 25. I 2015.

 

„La Dolce Vita”. Muusika: Nino Rota. Lavastaja ja koreograaf ning valguskunstnik: Giorgio Madia (Itaalia). Kostüümikunstnik ja lavastaja assistent: Adriana Mortelliti (Itaalia). Dekoratsioonikunstnik: Maarja Meeru. Videokujundaja: Janek Savolainen. Esietendus 30. IV 2014 Vanemuise teatris.

 

„Faust”. Autor ja lavastaja: Aare Toikka. Kunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis. Valguskunstnik: Sander Põllu. Videokujundaja: Peeter Ritso. Koreograaf: Marge Ehrenbusch. Osades: Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Madis Muul. Esietendus 29. XI 2012 VAT Teatris.

 

 

Võimalus vaadata etendusi ja nende üle mõtteid vahetada mõne väliskolleegiga on tavaliselt festivalide või konverentside pärusmaa; seda suurem on rõõm, kui seda saab teha kolme nädala vältel reaetendusi vaadates. Oktoobris käis (juba neljandat korda) Eestis San José ülikooli (California, USA) professor Karl Toepfer,1 kellega käisime vaatamas kõnealuseid lavastusi ning mõtisklesime nüüdisaegse tantsuteatri spektri üle.

Nüüdisaegne tantsuteater tähistab käesoleva artikli vaatenurgast praegusel ajal viljeldavat lavalist tegevust, kus kasutatakse peamise meediumina liikumist ja keha. See on vormiliselt väga mitmekülgne, hõlmates klassikalise balleti vahenditega loodud jutustusi ja ulatudes kunstidevahelise ning elu ja kunsti vahelist piiri kompavate etendusteni.

 

Meie ühist vaatamisrännakut raamistasid mütoloogiale tuginevad Ingrid Tuksami „Vassilissa” 7. oktoobril ja Marina Kesleri „Kratt” 24. oktoobril, millest me oma vestlust alustaksimegi.

 

Mütoloogilised maastikud

Ingrid Tuksami „Vassilissas” kasutatakse ainesena vene muinasjuttu2 ja raamatut „Naised, kes jooksevad koos huntidega”3, et otsida igavest tuld4: „Valguse allikat, mis meie maailma juhib, ei ole võimalik näha ega mõista.

[- – -] Oluline on, et suudaksime käia selle vaimu järgi, mida on võimalik kuulda ja näha, kasutades oma vaistu, ning et oskaksime oma elus lükata kõrvale selle, mis surema peab.”

Etenduse juhatavad sisse kaks palja ülakehaga meest, kelle kaikavõitlus ja ühe mehe langemine käivitab naise muutumisi väljendava mõistuloo.

 

Karl Toepfer (K.T.): „Vassilissa” jättis mulle tugeva mulje väga mitmel põhjusel. Kuigi pean tunnistama, et minu tagasihoidlik eesti keele oskus ei võimaldanud tekstist aru saada, tekitas etenduses pinge kehadevaheline, emotsioone kaasav dramatiseering. Ehkki mulle jäi palju arusaamatuks, kasvõi alguse võitluse mõte ja kana meenutav tegelane, oli naise muundumisteekond ja tema uus identiteet etenduse lõpus üsna selge. Siiski tundus, et teksti oli liiga palju.

Heili Einasto (H. E.): Teksti oli tõesti selles mõttes palju, et selle jälgimine paralleelselt tegevusega suunas tähelepanu liiga palju sõnale, kehalt ära. Mõnikord jääb mulje, et tänapäeva koreograafid umbusaldavad keha võimet sõnumeid edastada ning kasutavad seetõttu teksti. Paraku mõlemat ühesuguse tähelepanuga jälgida ei suuda ning püüd sõnadest aru saada paneb neid mõnikord rohkem kuulama kui vaja.

K. T.: Siinkohal tasub meenutada Jerzy Grotowskit, kes rõhutas korduvalt, et (verbaalne) tekst juhib meid kehast eemale; looritab keha ja muudab selle osaliselt nähtamatuks. See aga on ohtlik, sest just keha on reaalne, just keha on primaarne sõnumi edastaja. Minu meelest toimus „Vassilissa” peategelase transformatsioon kehas, see tõesti toimus meie silme all. Kõige enam muljet avaldasidki stseenid, mis olid kehaliselt väga intensiivsed, näiteks meeste kahevõitlus ja sellele järgnenud nõidade või metsavaimude või haldjate tants köitega; nõia [Baba-jaga] ning noore naise duett. Ja muidugi oli tegelasi, nagu see hiigelsuur kana, või stseene, mis jäid segaseks. Tundub, et koreograaf oli pannud end tõsiselt proovile, minu arvates on see alati positiivne. Hoopis kergem on teha lavastusi, mis on „ohutud” ja sobituvad mugavalt teatri peavooluga.

H. E.: Sellesse „kategooriasse” kuulub näiteks meie Rahvusballeti „Kratt”, mis on küll puhtlavastuslikult hoopis võimsam, kuid jääb mõtteliselt naiivseks. Nägin selles pahelise suurlinna (I vaatus) ja idüllilise maa (II vaatus) vastandamist. Esimene vaatus toob välja linliku kiirustamise, ahvatlused (mida pakub Saatan), rahahimu. Mulle meeldis, et Kesler näitab, miks Peremees seda raha tahab, et raha on tee ihuliste naudingute (viited hasartmängudele ja seksile) piiramatu rahuldamiseni, tavaliselt me seda ei näe — raha on tähtis raha enda pärast või selle nähtamatu võimu pärast, mida selle omamine näib andvat. Kuid rahapõlguse idee on naiivne: raha iseenesest ei ole ei hea ega halb, küsimus on raha kasutamises. Raha kui selline on neutraalne ja meie praeguses maailmas on rahal oluline roll, mis ei ole tingimata halb. Stereotüüpne (võiks öelda marksistlik) lähenemine, et raha on kõige kurja juur siin elus, on üsna klišeelik. Muidugi on ilus vastandada rahale armastust, kuid isegi armastus vajab püsimiseks ainelist alust, mis tänapäeva maailmas on tõlgitav raha keelde.

K. T.: Esimene vaatus oli hoopis võimsam kui teine. Kuigi koreograafile näis meelepärasem külaidülli kujutamine, oli esimese vaatuse maailm põnevam: sooliselt ambivalentne Saatan oma kaaskonnaga; masin, millest väljub Kratt. Kuid ka siin oli kasutamata võimalusi; näiteks saanuksid tantsijad suhelda selle masinaga, tekkinuks kehade ja masina vahel põnev suhe.

H. E.: Kratt kui robot?

K. T.: Kratt kui midagi inimese olemusest, mitte üksnes inimesest väljaspool olev tehisjõud.

H. E.: Jällegi vastandus: Kratt kuulub tehismaailma, millel pole inimeste omaga kuigi head suhted, ja teises vaatuses toimub selle „masina” ja „masin­ilma” häving. Aga Peremehe puhul on nii, et masinad võidavad igal juhul, nad viivad su põrgusse. Me oleme masinatest sõltuvad, liiga palju nende küljes kinni, nad teevad meid füüsiliselt nõrgaks.

K. T.: Teine vaatus keskendub külaidüllile, mis on minu meelest üsna võlts. See on küll tavapärases mõttes „ilus”, kuid tundus, et koreograafi ei ole see vaatus eriti innustanud ja ta on langenud balleti tüüptroopideni, mis minu arvates on end juba ammu ammendanud, nagu näiteks õnnelikult armunud paar, keda istuvad külaelanikud heatahtlikult ja heakskiitvalt vaatavad.

H. E.: Heteroseksuaalne ideaal.

K. T.: Mul ei ole selle ideaali vastu midagi, aga ma tahaksin seda näha intrigeerivamalt, mitte illusiooni, millel pole tegelikkuse ja inimeste eluga suurt pistmist. See on ihalus, mis võiks olla huvitavamas vormis, kui sellest loobuda ei suudeta. Naiste tants [„Targa rehealune“] oli lakooniliselt rituaalne, milles on teatav kütkestavus, kuid siis tulid need duetid ja soolod, mis mulle jäävad sageli igavaks. Suurem osa teisest vaatusest tundus välja kasvavat vajadusest näidata seda, kuidas Rahvusballeti tantsijad töötavad ja mida nad oskavad.

H. E.: Minu arvates oli kogu teine vaatus omamoodi ökoliikumise idülliline kujutamine: tagasi loodusesse, tagasi algsete väärtuste juurde — ehe saun, tantsud looduses ja lõpuks loobumine (linlikust) riietusest. Kõigi pahede kese on linn, kus Peremees elu naudib ja tehase hävides nagu orav rattas põrgusse jookseb (pilt suures rattas jooksvast Peremehest).  Just nagu küla ei oleks kunagi korrumpeerunud, nagu loodus oleks alati ilus ja õitsev, nagu keegi end kunagi külas surnuks ei töötaks.

K. T.: Valguse huvitavam kasutamine teises vaatuses oleks samuti ehk põnevust lisanud, praegu oli see ere ja kuidagi lame. Lõpus näivad inimesed kaduvat või varjudeks muutuvat.

H. E.: Mina nägin teises vaatuses „õnnelikku valgust”, mis vastandus esimese vaatuse hämarale, „ohtlikule” valgusele ja pimedusele. Lõpp kõlas nagu apoteoos Peretütre ja Sulase armastusele — amor vincit omnia — uue ja parema elu algus. Vanast, mida sümboliseerivad nende riided, loobutakse, see heidetakse kõrvale ja minnakse vastu uuele.

K. T.: Igal juhul näis koreograafile saatanlik pool olnud innustavam, avaldugu see siis Saatana ja tema teenrite kujutamises või Peremehe liikumises, mis eristusid, olid erutavamad kui teiste tegelaste omad, mis olid, nagu sa ütled, postkyliánlikud oma „kaunistustega”, kuid pikapeale nad kaotavad oma mõju.

H. E.: Kui Kylián seda kasutab, on see tema emakeel, teistele on aga painutatud ja murtud joontega liikumine võõrkeel. Ja kuigi selle kasutamine pole iseenesest miinus, võiks koreograaf seda loovamalt kasutada, muuta see enda omaks.

K. T.: Mõtlesin just külastseenis, et kui Peremees ilmub mis tahes olukorras lavale, on tal selline enda poole haarav suur liigutus, et miks ei võiks see liigutus ulatuda ka külla näitamaks, et ka sealsed inimesed või mõni neist on nakatunud ahnusesse, et see liigutus poleks  ainult karakteripärane, vaid teatud meeleseisundi kujutamiseks, — näidata, et ka teised tegelased on rahahimust haaratud, et see haarab neid kaasa või on Peremehe mõjul nad vallutanud. Ka digitaalsed efektid jäid omaette, tantsuga otseselt haakumata.

H. E.: Mulle tundub, et Kesleri nõrkus on selles, et ta usaldab teatud hetkedel liiga palju visuaalseid efekte või tantsuväliseid vahendeid ja annab liiga palju valgusele või videole üle — ta tugineb neile, mitte ei saa neist innustust.

K. T.: Ongi huvitav täheldada, et „Kratt”, millesse on pandud ohtralt ressursse, jääb siiski kompama meeldivuse piire, mitte ei ületa neid nagu „Vassilissa”.

 

Abstraheeritud suhted liikumis­keeles

H. E.: Meeldivuse „tsooni“ jäid kinni ka tantsuteatri Fine5 „HTK” ning Vanemuise „Gatsby” ja  „La Dolce Vita”.

K. T.: „HTK” keskendus kehale, täpsemalt kehalisele liikumisele. Kehad joonistasid mustreid, kuid keha ise ei olnud oluline, tähtis oli liikumine, kehade eripära ühendav ja ületav liikumine. Kehad ei olnud ruumis üksteisega seotud, nad ei nakatanud üksteist, vaid joonistasid saalis geomeetrilisi mustreid. See oli Bachi muusika struktuuri nähtavaks tegemine liikumise kaudu, millel puudus dramaatiline element. Emotsionaalne tasand ei muutunud teose vältel.

H. E.: Nägin siiski hetki, mil toimus isikutevaheline suhtlemine, kuid need ei arenenud kuhugi, vaid tekkisid ja kadusid edasist mõjutamata.

K. T.: Ehk veelgi olulisem kui kehade joonistatud mustrid oli liikumine ise — liikumine, millel peaks olema jõudu meid kaasa haarata, sõltumata esitajaist, isiksustest nende liigutuste taga. Seda liikumist võiks teha ükskõik milline keha…

H. E.: … või robot…

K. T.: … või robot. Kui ma vaatasin ERRi arhiivist René Nõmmiku 1993. aastal tehtud „Ammaduabuud”, siis rabas mind nende kahe töö sarnasus; mõlemas puudub tantsijatevaheline suhtlus, rõhk on liikumisel kui sellisel, puudub dramaatiline ja emotsionaalne pinge, muusika on „neutraalne” ja omamoodi tapeet, mille peale joonistatakse liikumismustrid, teatav matemaatiline korrastatus.

H. E.: Ometi on liigutuste kvaliteet ning liikumiskeel neis kahes erinevad.

K. T.: Tõsi, kuid meelde jäi ja rabas just sarnasus, mitte erinevus.

H. E.: Kuid liigutused olid puhtamad ja keerukamad kui „Vassilissas”?

K. T.: Ma pole selles kindel, „Vassilissa” oli väga nõudlik ja hästi ette kantud, kuid lihtsalt teistsugune. Ma ei taha öelda, et „Vassilissas” oli kõik ideaalne, kaugel sellest — seal oleks mõtte paremaks väljatoomiseks vajalik suurem koreograafiline ja lavastuslik selgus (see oli olemas „HTKs”). „Vassilissas” oli liikumine kohati muusikaga nõrgalt seotud, „HTKs” oli muusika etenduse ja „loo” käivitaja, see oli mõnes mõttes isegi esiplaanil, kuid suhe sellega oli formaalne; uuriti nagu omamoodi geomeetrilisi suhteid liikumise, heli ja ruumi vahel, aga emotsionaalselt jättis see külmaks, sellest ei tulnud mingeid heitlusi kehade vahel — kelle liikumine peaks kulgema muusikaga ühel lainel ja kelle oma sellele vastu. Võinuks luua konflikti liikumise ja muusika vahel, mis kas leiaks  või ka mitte — mingi lahenduse. Kuid see kõik jäi realiseerimata sooviks. Nägin ühtmoodi mustreid ja siis teistsuguseid mustreid, seejuures säilis teatud eemalehoiduvus.

H. E.: Ehk oleks aidanud muusik? Ma näen, kuidas „konservmuusika” tapab tantsu elavat hingust. Sama häda oli ka Vanemuise etendusõhtus, mis sisaldas kahte lühiballetti, „Gatsbyt” ja „La Dolce Vitat”. Esimene oli ikka väga lakooniline, vihje romaanile oli etenduse seisukohalt nähtamatu punktiir, tegu oli kõige ehedama postmodernistliku süžeetu balletiga.

K. T.: See on ballett, mida mul on raske meenutada. Gatsby lugu puudus, viited olid küll 1920. aastate pidudele, kuid lavastatud 1930. aastate muusikale, mis omakorda oli „tõlgitud” veelgi hilisema helilooja loomingu kaudu.

H. E.: Kui meeste hulgas olid mingid tüübid isegi olemas, kuigi mitte isiksused, siis naised olid kõik nii ühtemoodi, et tantsijaid isiklikult tundmata ei suutnud ma mõnikord tuvastada, kas tegemist on sama paariga või on vahepeal moodustunud uus duett. See ei tundunud ka oluline, lihtsalt kehad said kokku ja läksid lahku, just kehad, mitte inimesed.

K. T.: Lavastuse iroonia on ka selles, et see üritab näidata 1920. aastate luksust ja (uus)rikaste elu olukorras, kus selle näitamiseks puuduvad trupil vahendid: lavaruum on ääristatud hallide kardinatega ning valgus on üksluine. Nii et mis puutuvad siia Gatsby aeg või rikkus ning varalisest ebavõrdsusest tulenevad pinged?

 

Ekspressiivne nappus

H. E.: Ja ometi on selge, et hea lavastus ei vaja mitte niivõrd suurt ressurssi, kui olemasoleva ressursi oskuslikku kasutamist, mida me näiteks nägime „Faustis”.

K. T.: „Faust” on just selline teater, mida ma naudin. Siin olid väga oskuslikult tervikuks põimitud saksa ekspressionismi vahendid, tummfilmi esteetika, näitlemine, mis oli rabav segu teatraalsusest,  tantsust ja osatäitmisest, kus sama näitleja teeb mitmesuguseid rolle.

H. E.: „Fausti” vaadates tuli mulle meelde sinu loeng Tallinna Ülikooli üliõpilastele Rooma pantomiimist, kus pantomimus kehastus erinevate maskide ja pooside abil publiku silme all kord üheks, kord teiseks tegelaseks ja publik nautis eelkõige artisti transformatsiooni, ei pakutud mitte lugu ennast, mida kõik nagunii teadsid. Ainult et siin ei olnud maske, maskiks oli artist ise ning meie muutus vanast Faustist nooreks ja vastupidi.

K. T.: Jah, me ei näe uut versiooni tuntud loost, vaid näidatakse vana versiooni uut nägu või ilmet. VATi „Faust” on Goethe lugu, aga samas on see ka lugu näitlemisest, sellest, kuidas Fausti loo etendamine muudab inimest, näitlejat, kummalisel ja salapärasel viisil. Valitud on just need lõigud ja katkendid loost, mis annavad võimalusi nende muutuste tegemiseks ja jälgimiseks. Ekspressionism soosis sellist näo või rolli maskina kasutamist, millega saab moonutada taju ning muuta nähtavaks sisemuses varjul olev. Näidata allasurutud tunge. Just seetõttu eelistan ekspressionismi impressionismile.

H. E.: Siia kõrvale saame paigutada „La Dolce Vita”, mis samuti rõhutas teatud karakteerust, sotsiaalset maski või rolli, mis eeldab vastavat käitumist, sobitumist selle maskiga.

K. T.: „La Dolce Vita” oli nauditavalt meelelahutuslik, puudus filmi teine plaan, kuid mitte häirivalt. „Gatsby” järel oli see väga turgutav: valgus leidlikum ning oskuslik lavakasutus (sissetulekud ja väljumised läbi heleda tagaseina) trupi ilmselgelt nappide vahendite juures.  See ei mõjunud vaesena, nagu „Gatsby”, vaid oli lakooniline, rõhutatult  napp.

H. E.: Ka „Faustis” ei olnud ju suuri võimalusi, aga sellele vaatamata suudeti heita väga põnev pilk faustilikku maailma, samas kui hoopis varakamad Vanemuine ja Estonia („Kratis”) suutsid hoopis vähem oma varast välja pigistada. Sellelt seisukohalt on tulemus kasin — liiga vaene, liiga lage.

K. T.: „La Dolce Vita” võlu seisnes just meeldejäävates karakterites ehk siis selles, mida me ei näinud ei „Gats­bys” ega „Kratis”. Siin olid värvikad paparatsod ja Diva — tema number oli minu meelest parim selles loos —, mida toetas Nino Rota filmimuusika. On tunda, et koreograafile meeldib see ajastu ja need rikkad, isegi kui nad ei tohiks meeldida. Kõik toimis kenasti ja oli kõige paremas mõttes meelt lahutav oma säravate karakterite ja nutikate koreograafiliste võtetega, mida ma pole mujal kohanud, täis ehedat itaalia hõngu.

 

Kinda heitmine „mugavuskultuurile”

K. T.: Kui ma oma muljed kokku võtan, siis kõige julgemad tundusid mulle „Vassilissa” ja „Faust”; mõlemad olid võtnud suure ülesande ja lahendasid seda teatraalsete võtetega. Nad julgesid astuda vastu sellele, mida võiks nimetada „mugavuskultuuriks”. Kuigi võib öelda, et kõigis lavastustes oli olemas suur ambitsioon, kuid selle realiseerimiseks ei olnud alati valitud kõige kohasem viis. „Gatsby” toob ilmekalt esile tõsiasja, et luksusliku elu kriitikat ei saa teha vaesuse esteetika kaudu; „Kratis” on olemas idee meid vallutavast robotist või deemonlikust masinate maailmast, mis imeb meid endasse koos muude saatanlike ahvatlustega, kuid see vajub trafaretsusesse. „HTKs” on olemas suur visioon, kuid praeguses versioonis jääb see vaid pinna kriipimiseks. „Vassilissa”, mis polnud küll kõiges edukas, sümpatiseeris julgusega tegelda vähetuntud troopidega ja valmisolekuga astuda välja postmodernsest argise ülistamisest ning püüdega luua maagiline ja salapärane maailm inimese vaimse teekonna iseloomustamiseks. Sellega väljus lavastus nüüdisaegse tantsuteatri turvatsoonist. „Faust” oli teistmoodi põnev: mõtet ärgitav kui ekspressionistlik väljendusviis Fausti byronliku spliini kujutamisel, mis tänase päeva ahvatlustega hästi kokku kõlab. Teha seda sellise väljendusrikka kehaplastika ning vapustava miimilise mitmekülgsusega on samuti imetlust vääriv julgustükk — ka see lavastus väljub teatri mugavustsoonist. Just selliseid söakaid samme ma teatrilt ootan.

H. E.: Tsiteerides Juri Lotmanit: ootame teatrit, mis poleks üksnes jahe karastav limonaad palaval päeval, vaid viiks meid seiklema tundmatutele radadele. Kunst võiks viia meid salapärasesse maailma matkama, mitte pakkuma kruiisi tuntud turismiobjektide vahel.

 

Viited:

1 Vt http://kultuur.postimees.ee/3022783/ella-ilbaku-foto-argitas-eesti-keelt-oppima.

2 Vt lühikokkuvõtet http://www.luts.ee/muinasjutubaas/index.php?q=node/862.

3 Vt andmeid ja mõtteid http://raulpage.org/huntidega.html.

4 Etenduse tutvustus: http://vabalava.ee/programm/tantsulavastus-vassilissa/.