VASTAB RAIVO PÕLDMAA
Jaanuar, 2016Istume praegu siin Tallinna Linnateatri koosolekuruumis. Küsingi alustuseks, kuidas siia majja üldse sattusid.
Ükspäev just lehitsesin oma tööraamatut, mida polnud ka ise aastakümneid näinud ja lugesin sealt üllatusega, et 10. detsember 1984 oli see päev, kui Raivo Põldmaa vormistati tööle Noorsooteatri lavamonteerijaks. See oli siis Salme kultuurikeskuses, tollase nimega Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees, kus Noorsooteater etendusi andis, ning puhtjuhuslikult ühe sõbra kutsel ma sinna läksin. Olin just sõjaväest tulnud, mul olid küll ka kõrgkooli plaanid, aga sisseastumiseksamiteni oli veel pool aastat aega. Sõber, kes mind kutsus, läks mõne aja pärast oma teed, aga mina jäin sinna seltskonda. Meil oli seal selline legendaarne lavameister nagu Heino Tölp, kes võttis mu oma meeskonda. Mina pärinen töölisperekonnast, mõlemad vanemad on maalt pärit, see on see põlvkond, keda mina nimetan nüüd takkajärgi vaadates „vahelejäetud põlvkonnaks”, n-ö taludest välja saadetud lapsed, kelle vanemad jäid tihtipeale repressioonide alla ja lapsed tulid linna. Nii et selles mõttes mul mingit intellektuaalset või humanitaarset tausta ei ole, minu puhul on teatrisse sattumine puhtalt juhuse asi.
Esimene tugev teatrielamus, see oli veel enne teatrisse tööletulekut, Salme tänavalt on mul „„Hamleti” lavastamine Alamkolka külas”, see oli selles ajas väga võimas, ma ei tea, kas seda hiljem ongi tehtud, ja võimalik, et ta tänasesse päeva üldse ei sobikski. Mäletan eredalt veel näiteks „Vana maja”, millel oli väga mahukas lavakujundus, sisuliselt kaks korrust oli lavale ehitatud, ehitamine võttis neli-viis tundi aega ja siis vaatasime akside vahelt ka etendust, väga huvitav oli. Samal ajal tuli ka „Kevade”, kus sai veel Lisl Lindaudki laval näha. Ühesõnaga, sellised esmased mälestuspildikesed. Hiljem pakuti teisigi ametikohti ja mingi aja pärast maandusin administraatorite tuppa.
Minu biograafias on ka selline tore lugu, et mind on vahepeal Noorsooteatrist lahtigi lastud. Eestlased ikka meenutavad, kus nad putši ajal olid, nüüd saan minagi sellest rääkida. Juhtusin nimelt parasjagu olema Kanadas, Seedriorul, kus toimus üks väliseestlaste üritus, kuhu oli esinema kutsutud ansambel Ukulele, mille mänedžer ma olin. Olin end lühemaks ajaks töölt ära küsinud, kõik oli teatris kooskõlastatud, aga kuna siin algas vahepeal see mäsu, siis me ei saanudki tagasi, nii et olime seal lõpuks tervelt kaks kuud. Kui ma tagasi jõudsin, siis mul siin enam töölepingut ei olnud, sest kuna ma ei käinud tööl, siis ei olnudki tollasel direktoril Märt Kubol muud varianti, kui see tüüp lahti lasta, kes tööl ei käi. Mõne aja pärast aga Märt helistas mulle, ta oli ministriks saamas, millegipärast aga mind vaatamata kõigele ikkagi meelde jätnud, nii et kutsuti tagasi ja pakuti kolida hoopis sinna teise korruse direktorikabinetti, mis oli üsna ootamatu ettepanek. Võtsin natuke mõtlemisaega, rääkisin vahepeal ka Elmoga, et kas tema oleks nõus Viljandist ära tulema, kui selline suurepärane pakkumine tehakse.
Elmoga oled juba lapsest saadik tuttav?
Keskkooli ajast. Eesti on väike ja Elmo esimene abikaasa oli minu klassiõde, juba keskkooli aegadel kohtusime meie klassipidudel ja muudel kooliüritustel; minu meelest isegi meie aktustel, kus tuli mingeid eeskavu või väikesi lavastusi sättida, oli Elmo käsi juba mängus. Selleks ajaks, kui mina talle pakkumise tegin, oli ta aga juba lavakooli lõpetanud ja Ugalas oma esimesed suuremad tööd teinud. See oli see üks Ugala tõusuaegadest, korraga tuli sinna palju uut energiat ja kõik klappis. Aga Elmo andis nõusoleku ja nii me siin alustasime. See oli 1992. aastal. See oli kindlasti valus aeg inimestele, kes olid siin töötanud, pereheitmise aeg, aga ma arvan, et see on ka arusaadav, et Elmol tuli ikkagi oma meeskond moodustada, teatrites tuleb selliseid asju ette. Üldjoontes vist saadi ikkagi aru ja aktsepteeriti tookord neid otsuseid, keegi sai haiget, aga keegi sai hoopis uue töö ja võibolla võitis sellest. Novembris 1994 sai meist Linnateater. Tookord näitas initsiatiivi üles Tallinna linn, minu mäletamist mööda räägiti kõigepealt Vanalinnastuudioga, aga nemad ei olnud huvitatud ja järgmisena tuldi meie juurde ning saime kokkuleppele. Ajavahemikul 1994—2012, kuni siia tulid noored lavakooli XXV lennust, oli siin tegutsenud suhteliselt stabiilne loominguline ja tehniline kollektiiv. Viimase kolme aasta jooksul, mil meil on olnud kümme noort majas, on olnud kollektiivis ja töökorralduses päris palju muudatusi. Ma nimetaksin seda uue raja otsimiseks. Repertuaariteatrites tuleb ikka segaseid aegu ette, lihtsalt kui mõnel puhul on need väga valulised, siis mulle tundub, et meie suudame oma n-ö põlvkondade vahetust tasakaalukamalt korraldada. Näib, et see noorte tuumik, kes ehk jääb siia teatrisse, võtab mõned meie väärtused üle ning lisab sinna oma tarkused ja oma põlvkonna eripärad, hakkab vaikselt välja kujunema.
Mainisid, et olid bändi mänedžer, räägi sellest natuke lähemalt.
Aastad 1988—1992 olid ju Eesti elus täiesti uskumatud, nii suurte lootuste ja tohutu energia aeg, et kõik tundus võimalik. Mulle pakuti siis lisatööd ühest sellisest organisatsioonist nagu huumoriühendus Aara, mis tekkis tolleaegse Puhkeparkide Direktsiooni juurde. Oli alanud kooperatiivide aeg ja Aara oli juriidiliselt eraldiseisev ettevõte, kes tahtis müüa huumoriprogramme üle Eesti. Neil oli ka kaks ansamblit, Ukulele ja Talong, ning mina olin üks kahest nende mänedžerist. Eks me siis uhasime mööda Eestit ringi. See oli aeg, kus tegelikult konkurentsi eriti ei olnud, kultuurimaja juhatajad ise helistasid ja nurusid, et tulge meile ka. Aarne Valmis polnud veel alustanud ja nii me Margus Turu ning Kuldse Trioga põhimõtteliselt kahekesi Eesti peal sõitsime. Eks seal oli muidugi väiksemaid tegijaid ka, aga tol hetkel oli esinemiste hulk ikka tohutu ja kuna mul olid paralleelselt ka teatri väljasõidud, siis vaatasin oma vanast märkmikust, et ühel aastal oli üle kolmesaja väljasõidu, kus oli tõesti nii korraldatud, et õhtul ühe bussiga tulid, järgmine buss oli juba valmis, paar tundi magamist ja hommikul uus minek. Aga kõik oli võimalik. Rahvas käis, üritused olid publikut täis, kunagi ei olnud probleemi, et pileteid ei ostetud. Selline tohutu võimas aeg Eesti elus, mida vist korrata ei ole võimalik, aga võibolla ei ole vaja ka. Ja siis juhtuski nii, et Aara hakkas ka väliseestlaste juures käima, bändidest oli Ukulele vist üks esimesi, noored poisid laulsid viiehäälselt eesti laule, see läks ikka väliseestlastele tohutult peale. Kui siis veel venelased tankidega Tallinna tulid, siis meid poputati seal ikka nii, et seitsme mehe peale võtsime selle paari kuuga viiskümmend kilo juurde. Meid kanti kätel, sõna otses mõttes tassiti ühest perest teise.
Pidime hakkama koju sõitma, Moskva kaudu lendama, eelmisel õhtul oli veel suur lõpupidu, aga hommikul öeldi meile, et kuskile te ei lähe, venelased on sees, jääte siia. Minul oli just esimene poeg sündinud, nii et seda varianti, et nüüd tuleb sinna jääda, ei osanud ma üldse mõeldagi. Ei olnud ju ka telefoniühendust, mobiile, ei saanud koju helistada, et mis siin tegelikult toimub. Üks liin vist oli kuidagi läbi Helsingi juba tekitatud, aga see oli nende sündmuste tõttu nii umbes, et mäletan, kuidas istusime öösel Torontos ja kogu aeg vajutasime kordusklahvi, kuni ühel hetkel läks kõne läbi ja saime natukenegi infot, et asi pole üldse nii hull, nagu see sealne propagandamasin töötas. Kohalik uudistekanal tõesti näitas, kuidas Tallinnas tank sõidab ja mingi verine mees vedeleb maas, selline montaaž oli tehtud ja seda siis käiati kogu aeg, propaganda töötas, nii nagu praegugi, ja sealt vaadates jäi küll mulje, et asi on traagiline, aga siin kohapeal kuulsin pärast, et mõned inimesed ei teadnudki sellest. Tagasi me aga ikkagi ei saanud, sest Aerofloti lennukid mitu päeva ei lennanud. Tõsi, umbes nädala pärast lennud taastati, nii et kui me oleksime tahtnud, siis oleksime saanud sealt ilmselt tulema ka, aga selleks hetkeks oli juba seal nii palju pakkumisi tehtud ja meile tundus, et kellelgi eriti kiiret ei ole, ja see, et peaks NSV Liitu tagasi tööle jõudma, tundus sel hetkel kuidagi vähe oluline, nii et kõik läks, nagu läks.
Sul endal pole lavale mineku huvi kunagi olnud?
See on mulle ikka kogu aeg selge olnud, et teatris peab igaüks tegema seda, mida ta kõige paremini oskab. Ega ma saa ju ka seda öelda, et ma oma ametit nüüd väga hästi oskaksin, sest ma olen ikkagi täiesti iseõppija. See oli tollal täielik hüpe tundmatusse. Olin just koha peale kinnitatud, kui Toompealt — Edgar Savisaar oli veel peaminister — helistati, et tuleb tulla kohale ja teha ettekanne seoses teatrimaja ehitusega, mis oli pooleli jäänud. Esimene ehitusetapp jäi just sinna 1991. aasta augusti, Poola ehitajad olid aasta lõpuni veel siin, aga siis enam tagasi ei tulnud. Kuna ka Vanalinnastuudio ehitus oli siis juba teemaks, oli ka Eino Baskin kohale kutsutud ning pidime mõlemad andma ülevaate sellest, mis seisus asjad on. Mäletan, kuidas ma kokutasin, sest ma ei teadnud ju siis veel sellest mitte midagi, püüdsin nädalaga nii palju selgeks teha kui võimalik, küsida ka enam kellegi käest ei osanud, aga 1988. aastal oli ju pidulikult nurgakivi pandud, ma olin sellel üritusel ka osalenud. See lavaauk, mida tänased noored võivad vaadata kui toredat suveteatri paika, on ju tegelikult vaid üks pooleli jäänud ehitusplats. Nii et enam-vähem olin ikka kursis, aga sellegipoolest oli väga raske järje peale saada. See võttis ikka mitu aastat aega, et üldse aru saada, mis asi see repertuaariteater selline on. Kuigi mul oli selles mõttes hea, et olin juba mõningaid ameteid pidanud ja mõnda valdkonda ikkagi tundsin. See on mulle terve tööelu kasuks olnud, nii et võin öelda, et väga põhimõttelistes ja olulistes asjades, kus on vaja otsuseid vastu võtta, ma üldiselt ei eksi. Ma võin mõne otsusega võibolla teadlikult või tahtlikult viivitada, aga ma tean teatud asju ja olulistes asjades ma lihtsalt ei saa eksida, mis päris uuel juhil võib tihtipeale juhtuda.
Kas sellel pikal majasaagal on alati olnud mingid objektiivsed põhjused? Kuidas selle kõige taustal tundub, kas omaaegne linnateatriks saamine oli üldse õige otsus?
Kui me nüüd vaatame kogu selle kahekümne ühe aasta peale tagasi, siis ma arvan, et see oli ikkagi õige otsus. Esiteks, ühel endast lugu pidaval pealinnal võiks ikka olla üks korralik teater, mille eest ta hoolitseb. Ka üks orkester, galerii ja raamatukogu, need asjad on ka täna linnal olemas, küsimus on selles, kas tal jätkub piisavalt huvi ja energiat, et toetada neid p i i s a v a l t. Minu meelest oleks siin võimalusi rohkem. Üldjoontes oli see õige otsus, lihtsalt elus pead ju lähtuma realistlikest võimalustest ja oludest, mis aga tihtipeale sõltuvad neid määravatest isikutest. Seda julgen nüüd küll öelda, et need paarkümmend aastat, mis me siin tegutsenud oleme, ei ole me jobutanud, oleme oma aja, energia ja võimalused maksimaalselt ära kasutanud ja me ei ole kusagil jätnud midagi tegemata, mida oleks pidanud tegema. Aga see majasaaga… Käisin paar aastat tagasi Sagrada Familias, vaatasin seda ettevõtmist seal, samuti seda, kui palju on veel minna, ja mõtlesin, et eks kirikuid ja teatrimaju ongi ju sajandeid ehitatud. Me oleme siin nüüd aktiivselt unistanud alates 1985. aastast, aga passiivne unistamine mingist suuremast saalist on ju kestnud juba nelikümmend või isegi rohkem aastat. Juba vanadest koosoleku protokollidest käib see teema läbi, arutatakse erinevaid kohti, muu hulgas ka seda praeguse lavaaugu ala, kuigi see oli tol ajal veel hoonestatud; juba siis keegi julges unistada, et saaks sellele platsile teatri ehitada. Kui meie põlvkond, kes me teatrit 1992. aastast juhtima hakkasime, taandub ja selle järgmisele põlvkonnale üle annab, siis anname edasi ka selle unistuse ja missiooni.
Mõni aasta tagasi, kui Vello Rummo veel elas, käisin tal Pärnus külas ja intervjueerisin teda. Täna teame Noorsooteatrit justkui Panso teatrina, aga Panso kutsuti siia ikkagi hiljem juurde, kui see institutsioon oli tegelikult juba loodud, maja oli olemas, alusdokumendid valmis ja palgafond leitud. Idee autor ja põhiline niiditõmbaja oli ikkagi Vello Rummo oma väikese tiimiga. Olime juba vestluse lõpetanud, kui ta ütles, et oot-oot, ma tahan ikka veel öelda, et ärge mingil juhul jätke võitlust uue maja eest, minge vaatamata kõigele edasi, nõudke, uskuge, lootke, seda mõtet ei tohi mingil juhul maha matta. Seda lippu olen püüdnud nii siin majas kui ka majast väljas ikka hoida. Ma loodan, et ühel päeval saab see olukord ka lahenduse, seda enam, et tänaseks oleme siin IX kvartalis ju ilmselt Tallinna vanalinna viimane korrastamata hambaauk müüri sees, kõik muud kahtlased alad, ka pommitatud alad, on mingisuguse funktsiooni saanud, aga see IX kvartali üks kolmandik, mis on Linnateatri käes, on Eesti kliimat arvestades kaheksa-üheksa kuud aastas hangunud olekus, seda väärtuslikku territooriumi saaks palju paremini kasutada. Praegu on ta ikkagi vanalinnale häbiks ja ta tuleb nii või teisiti korda teha. Ma arvan, et see on linnale jõukohane ülesanne, lihtsalt on vaja seda otsust ja meelsust.
Kui see 2008. aasta novembrikuine ootamatu rahvahääletus läbi oli saanud, siis linnapea teatas, et tal on laua peal kaks kausta, ühes on Linnateater, teises Kultuurikatel, kahte linn korraga teha ei suuda, rahvas hääletas praegu Kultuurikatla poolt, teeme selle valmis ja siis tuleme Linnateatri juurde tagasi. Nüüd oli äsja just Kultuurikatla avamine, seitse aastat oleme oodanud, et millal me siis nüüd Linnateatri juurde tuleme, aga võta näpust, mina lugesin hoopis lehest, et linn hakkab Linnahalli taastama. Nüüd siis küsimus, et mis lubadusest sai? Mulle tundub lihtsalt, et linnal ei ole mõtet hakata siia auku ka midagi muud ehitama, sest see on teatri vahetus naabruses, siin on ikkagi mõttekas selle teatrihoonega edasi tegelda ja täna on meil projekt nr 2, millel on olemas kõik kooskõlastused ja ehitusluba, puudub ainult raha. Linn paigutas aastatel 2005—2008 nendesse uuringutesse, projekteerimistesse ja kooskõlastustesse 32 miljonit krooni ehk kaks miljonit eurot. Kuid see tõsteti lihtsalt kõrvale ja hakati täitsa uue projektiga peale. K a k s m i l j o n i t e u r o t! See seisab praegu riiulil ja on veel realiseeritav, selliste suurte teatrihoonete projektid vananevad umbes viieteist aastaga, tänaseks on pool sellest läinud, projekti tuleks muidugi kõpitseda, aga üldjoontes on väga hea projekt olemas.
Teater on loominguline kollektiiv, siin ei saa niimoodi, et võibolla ehitame, võibolla ei ehita, meil on vaja oma loomingulist elu korraldada, me ei saa pikalt oodata. Seda ei saa kindlasti nii kaua ehitada, nagu Kultuurikatelt tehti. Kunagi käisid ehitajad seda projekti vaatamas ja ütlesid, et kaheksateist kuuga teevad valmis. Meile see sobiks. Mul ei olnud üldse plaanis sellest rääkida, aga kuna sa küsisid, siis kasutan praegu võimalust ja juhul kui mõni linnaametnik peaks juhuslikult seda lugema, siis kutsun üles, et asume uuesti läbirääkimistesse. Ma olen ka linna kirju saatnud, et võiks uuesti alustada, aga ma ei ole sealt vastuseid saanud. Ühelt poolt on see võibolla hea, sest ei ole lõplikult lootust ära kustutatud, iga küsimusega on ju see oht, et saad lõpliku „ei“, aga kui ei vastata, siis jääb võimalus, et võibolla. Nii et eks ma siis kirjutan ikka edasi, nii kaua, kui ma siin pukis olen. Loomulikult, Linnahall tuleb tõesti korda teha, ma käisin seal hiljuti ja ma olen šokeeritud sellest, kuidas keset lava lihtsalt vihmaveejuga jookseb põrandasse ja põrandas on suur auk. Aga ikkagi, meile lubati…
Meil ei olnud ju tegemist olukorraga, kus Põldmaa ja Nüganen nikerdasid mingi kalli projekti valmis, läksid linnavalitsusse ja ütlesid, et vaata, kui toreda asja me tegime, andke raha. Kõik see kolm aastat oli ju koostöö linnavalitsusega, meil oli rahvusvaheline meeskond, sest Tallinna pole ju sada aastat teatreid ehitatud, siin puudub teatrite projekteerimise kogemus. Tegime tookord koos kultuuriväärtuste ameti ja Arhitektide Liiduga ideekonkursi, komisjon valis sealt ühe töö välja, sellega tegeldi mitu aastat, kutsusime juurde väga maineka Austria firma Waagner-Biro, kes on juba sada kakskümmend aastat üle maailma teatreid projekteerinud, ja kõikidel olulistel dokumentidel olid linnapea või abilinnapeade allkirjad. Ma mäletan, et kui see rahvahääletus kuulutati välja pühapäeval, siis olin käinud veel reedel abilinnapea Kaia Jäppineni juures asju arutamas ja ta ei öelnud mulle poole sõnagagi, et kohe tuleb selline hääletus. Kas ei teadnud ta ka ise ja seda korraldas mingi kitsas ringkond, kuid igal juhul meid isegi ei hoiatatud. Kui raha ei ole, võimalusi ei ole, plaanid on teised, siis üks telefonikõne siia, kutsuge Põldmaa ja Nüganen välja ja öelge seal kabinetis ära, et mehed, aitäh praegu tehtu eest, lükkame selle edasi ja teeme praegu muid asju, ja oleks klaar olnud, aga hakata sellisel kujul nii olulisi projekte lahendama. Ma saan aru, et linnapeal oli mingit tuge vaja, aga see hääletus oli ju iseenesest üsna kahtlane, reageeris vist umbes 7000 inimest ja nii väikese kogumi pealt teha nii oluline otsus on ka juba kummaline. Kuid samas, käisin just nüüd Kultuurikatlas, väga uhke ja suur black box on Tallinna valminud, võibolla isegi Linnateater saab seal kunagi midagi mängida, kindlasti on mõlemat vaja, mina neid üldse ei vastandaks, aga ikkagi, ei tohi anda katteta lubadusi.
Sa käid ka ise väga palju teatris, peaaegu alati näen sind seal.
Ütleme, et viimased viis aastat jah. Päris Eesti meister ma ei ole, aga arvan, et külastuste arvult esimese kümne hulgas küll. On perioode, kus käin kaks nädalat järjest igal õhtul kusagil teatris. Olen püüdnud ka natuke maailmas ringi sõita ja vaadata, mida mujal tehakse. Ma ei vaata ju ainult etendust, vaid ka seda, kuidas on saal sätitud, milline on töökultuur, kuidas üldse see institutsioon töötab ja üles on ehitatud; proovin uurida, millised on korralduslikud mured ja kuidas selles riigis teatrielu toimib. Vahel küsitakse ka Eesti teatri kohta arvamust, siis pean ikkagi teadma, millest ma räägin, nii et püüan ikka kõik olulisemad esietendused ära vaadata. Enda arvates käin küll palju teatris, aga igal aastal teatripäeva peol mõtlen, et mida ma küll vaadanud olen, sest kõik, mida auhinnatakse, on ikka nägemata.
Aeg-ajalt kirjeldatakse meie teatripilti mingite lihtsustatud mudelite kaudu, näiteks Linnateater vs Von Krahli Teater või Linnateater vs NO99. Kas oled ka seda täheldanud ja kuidas sellesse suhtud?
Mina kuulun nende tolerantsete teatraalide hulka, kes väga ei ärritu selliste teemade peale, sest need konstruktsioonid on ju kas teatrivälised või siis teatrisiseselt teadlikult tekitatud tähelepanu tõmbamise aktsioonid. Eestis on ju tänaseks ikkagi teatripilt päris hästi välja kujunenud, enam-vähem olulised teatritegijad on ikkagi leidnud oma niši ja Eesti on nii väike, et kõik, kes teatri valdkonnas vähegi tähelepanu väärivad, saavad selle valguse enda peale varem või hiljem, ühel või teisel moel. Ma ei näe siin kuigi suuri vastandusi sisuliselt, vormiliselt võib ju aeg–ajalt vastandada, et oleks põnevam, et tekitada võibolla publiku huvi. Linnateater ise ei ole sellega tegelnud, aga meile on aeg-ajalt püütud silte külge riputada küll, nii kümmekond aastat tagasi näiteks mingit eliitteatri silti. See ei meeldinud meile üldse, sest meie ei olnud enda arvates selleks mitte midagi teinud. Teatriinimesed on ju reeglina fanaatikud, nad üritavad endast ikkagi parima anda ja sellised vastandamised ei ole kuigi mõttekad. Aga turunduslikus mõttes võivad need vahel olla mõnele teatrile olulised.
12. jaanuaril tähistab Eesti Etendusasutuste Liit 25. aastapäeva. Sina oled EETEALiga asutamisest peale seotud olnud?
Jah, üsna algusest peale, aga algul kindlasti passiivsemalt, hiljem aktiivsemalt. 1991. aastal oli tollane Noorsooteatri juht Märt Kubo üks selle vedajatest. Kubo, Olaf Esna, Jaak Viller, Enn Kose jt tollased direktorid käisid koos juba 1980-ndate keskel, aga intensiivsemaks muutus see ikkagi 1991. aastaks, alguses Teatrijuhtide Liiduna, hiljem saime aga aru, et ta peaks olema ikkagi ennekõike institutsionaalne liit, nii saigi tast Etendusasutuste Liit. Koos käivad teatrijuhid esindavad tegelikult kõiki oma kollektiivi liikmeid. Otsustusprotsessides või hääletusel mitte osalemine tähendaks seda, et mingi hulk teatriinimesi jääb kas mingist infost või hüvedest ilma.
Kuidas on EETEALi tegevus ajaga muutunud. Alustasite n-ö teatrijuhtide „klubina”, millest tänaseks on saanud institutsioone ühendav katusorganisatsioon. Mis on neid muutusi tinginud?
Praegu kuulub siia 20 teatrit ja kui me kõigi nende töötajad kokku liidame, siis on see päris suur hulk inimesi. Kui ta kunagi oli tõesti võibolla rohkem klubiline, käidi lihtsalt koos ja arutati, mida on mõtet teha ühiselt ja mida eraldi, siis praegu kohtub laudkond ikkagi vähemalt kümme korda aastas; meil on oma tegevjuht, oma eelarve; meil on iga kord väga tihe päevakava. Suur osa sellest on alati olnud teatrite ministeeriumipoolse rahastamise printsiipide arutamine, teine pool aga üldised teemad: suhted Teatriliidu ja tema alaliitudega, Rahvusringhäälinguga; koostöö teatrikoolidega, üldse koolidega, kes valmistavad inimesi ette teatris esinevatel erialadel; igasugused lepingud jne. Ka laudkond muutub pidevalt, teatrijuhid vahetuvad, mõni teater tuleb juurde, mõni läheb ära, mingid teemad on vaja teatud aja tagant jälle üle käia. Mulle tundub, et koostöös Teatriliidu, Kultuuriministeeriumi ja Eesti Teatri Agentuuriga oleme aastate jooksul oma teatrikeskkonda ikkagi korrastada suutnud, haldame ja kontrollime seda ning suudame siin teha vajalikke ettepanekuid. Suurem osa kultuuriministritest on selle laudkonna arvamusega arvestanud, meilt on nõu küsitud, aeg-ajalt isegi Toompeale või Riigikontrolli kutsutud.
Minu jaoks on Eesti teater tervik. Kui vaatame seda institutsioonide kaupa, siis võib tõesti tunduda, et ühel on raha justkui liiga palju, teisel liiga vähe ja kolmandal ei ole üldse; aga kui me vaatame tervikut ja seda raha, mida Eesti riik täna üldse teatritegevusse paigutada saab, siis minu arvates teeb riik teatri rahastamisel päris head tööd, ja see ei ole lihtsalt õnn, mis on meie õue peale kukkunud, vaid ikkagi aastatega välja võideldud, korrastatud ja hooldatud maastik, kus on ka EETEALil oma roll. See on nagu mingi ilus viljapõld, mis on neljast küljest vaenuliku metsaga piiratud, ja meil on seal valvurid väljas, nii et kui metsast mõni koll tuleb, siis me kas kupatame ta metsa tagasi või tegeleme temaga. Ja kui keset põldu kasvab ohakas, siis tegeleme selle ohakaga. Võib ju märgata, et teatrirahva musta pesu väljaspool maja ikka üldjuhul ei pesta ja eriti palju me oma jamadega ajakirjanduses letis ei ole. Ühelt poolt tähendab see seda, et ega neid jamasid teatrites väga palju ei olegi, aga kui ka midagi on, siis püüame need asjad omavahel ära klattida. Eesti teatri üldine renomee on meile väga tähtis.
Mulle meeldib ka selline kujund, et Eesti teatriinstitutsioonid on nagu laevastik, ees lähevad suured laevad, Vanemuine ja Estonia, kogu aeg vastuvoolu, lükkavad kiilu ette, nende taga kiiluvees läheb teine rida teatreid, siis kolmas, neljas ja seal kõige lõpus on näiteks Heino Seljamaa oma kohvriga, mis peab samuti vett ja seilab. Ja mis on eriti oluline, me veame reisijaid, Eesti teatripublik on ju suhteliselt lojaalne, 18—19 protsenti Eesti elanikest on see, mis teeb igal aastal ära selle miljon külastust. Kindlasti on mingi üks-kaks protsenti need, kes istuvad kogu aeg ainult ühes laevas, aga üldiselt vaatavad nad ikka siia-sinna ja me saame aru, et meil on üks ja seesama publik vedada. Keegi ei tohi kuskile sadamasse maha jääda või üle parda kukkuda. Sama lugu on meeskondadega, kedagi ei jäeta maha, kui keegi pudeneb esimesest või teisest ešelonist, siis ta korjatakse tagantpoolt peale. Meeskonnad grupeeruvad aeg-ajalt ümber, aeg-ajalt vahetatakse madruseid, aeg-ajalt kapteneid ja pootsmaneid ka, aga ikkagi see on seesama laevastik. Kui keegi läheb vabasurma või ujub kiiluveest kaldale ega taha seal rohkem olla, siis see on vaba valik. Kohtusin hiljuti teatriuurijatega ja nemad täiendasid seda kujundit, lisades, et teatriuurijad ja -kriitikud on siis nagu kajakad, kes laevastiku kohal tiirutavad. Neidki on ju erinevaid, on röövkajakad ja naerukajakad… Tõenäoliselt on olemas ka allveelaevastik, võibolla mõni sõidab seal koguni torpeedodegagi ringi. Ja siis on seal veel majakad: Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, omavalitsused, kes näitavad tuld ja hoiavad meid kursil, et me karidele ei läheks. Seda laevastikku me siis haldame, mehitame ja korrastame.
Kui see liit omal ajal loodi, siis ei olnud korrastatud?
Eks ta oli siis ka korrastatud, aga minu jaoks on tähtis protsess. Me ei ole lasknud asjadel lihtsalt kulgeda, vaid oleme neid kontrollinud. Kui mõtleme mõnede teiste kaunite kunstide peale ja vaatame, mis seal on vahepeal toimunud, kui ei olnud korrastatust ja järelevalvet, siis mõni käis ikka täiesti põhjas ära ja pole siiamaani kosunud. Teatrirahvas on oma valdkonna eest ikkagi hoolitsenud. Jah, on öeldud, et see on ainus struktuur, mis on nõukogude ajast siiani samamoodi töötanud. Õigus, aga repertuaariteater iseenesest on juba selline struktuur, mille töövorm tingib teatava koosseisu, tegevuskava, vajadused, seal ei ole üldse nii tähtis, mis võim parajasti tänaval on. Kui tal on, millest toituda, ja publik olemas, siis ta läheb oma teed ning see, milline ühiskondlik formatsioon riigis parasjagu kehtib, teda nii väga ei mõjuta. Mõjutada võib see, kui keegi hakkab poliitilist kiusu ajama või pannakse mingid repertuaarivaliku piirangud peale, aga repertuaariteater sisemiselt toimib ikkagi sama moodi.
On ka arvatud, et tõeline kunst sünnib ainult projektipõhiselt?
On. Vabatruppe on päris palju tekkinud ja eks neilgi on teatud lootused riigi toetusele. Aga ka nemad on EETEALi lauda teretulnud, see ei ole kinnine klubi, selles mõttes vastuolu ei ole, erinevused on lihtsalt teatrivormis, millest tulenevad erinevad soovid, nõudmised ja vajadused. Aga ma tulen ikkagi sinna tagasi, et minu nägemuses on teatripilt tervik, ka produtsendid ja väiksemad trupid ei saaks nii hästi tegutseda, kui ei oleks seda suurt laevastikku seal ees, kes lükkab kiiluvee ette, hoiab oma palgal teatud hulka inimesi, kes saavad sealt kõrvalt kas hooaja sees või suvel teha ka projektiteatrit toetavaid üritusi, olgu siis tehniliselt või näitlejana. Kui seda kõike ei oleks, siis oleks projektiteatris ka palju keerulisem. Soov panna repertuaariteatrite rahastamine seisma ja jagada raha kuidagi teistmoodi ära võib ju esialgu õnnestuda, aga mina väidan, et viie aasta pärast on pool sellest rahast läinud. See liigub tasapisi ära kuhugi teise sektorisse. Pigem vaatame ühiselt, püüame üksteist abistada. Kui lähed mõnd suveprojekti vaatama, siis mine vaata sinna küüni või aida taha, enamasti seisab seal mõne teatri logoga kaubik, puldis tunned ära mõne suurema teatri helimehe ja valgusemehe, laval on mõni näitleja mõnest repertuaariteatrist, nii et nad ikkagi saavad kasutada seda heas vormis olevat motiveeritud inimest. Need, kes kritiseerivad repertuaariteatrite rahastamist, ei ole reeglina ise repertuaariteatris töötanud ja nad tegelikult ei saa selle olemusest aru. Nad vaatavad seda ainult kui raha kulutamist ja eks neil on vahel õigus ka, sest lavastuste kvaliteet ei ole võibolla alati see, mis võiks n-ö suure raha eest olla. Aga ikkagi, mina kutsun üles vaatama kogu tervikut, mitte hakkama tekki enda peale sikutama. Täna on see tekk minu meelest piisavalt suur, et annab kõigile, kes tegutseda tahavad, katet ja varju. Eks servadest on kõigil natuke puudu, aga teki keskel suuri auke ei ole.
Mida võiks teistel valdkondadel olla EETEALitaolisest ühistegevusest õppida?
Seda, mis on tegemata, on raske takkajärgi ära teha, EETEAL on olnud ikkagi aastaid valvel, meil on Eestis olnud raskeid ja keerulisi aegu, on olnud kummalise käitumisega kultuuriministreid jne, aga teatrijuhid on kogu aeg valvel, et me ikkagi oma sektorit hoiaksime ja ei lõhuks. Teater on elus organism ja elusorganism käitub väga ratsionaalselt, tal on oma immuunsüsteem ja võime ennast puhastada. Üldse on immuunsüsteem üks tähtsamaid asju nii bioloogilisel olendil kui ka juriidilisel. Paljudes valdkondades ei olnud sellist ühist mõtlemist nagu teatris. Samuti hakkasime kümme aastat tagasi oma tegevuse kohta statistilisi andmeid koguma, oleme seda igal aastal edasi arendanud ja tänaseks oleme juba täitsa võrreldaval tasemel näiteks põhjanaabritega, kes korjavad juba kakskümmend viis aastat oma tegevuse arvnäitajaid. Selle põhjal on võimalik teha võrdlevat statistikat erinevate teatrite ja erinevate aastate kohta. Minu meelest on väga tähtis, et valdkond ise hoolitseb oma statistika eest, sest arvnäitajatega saab vajadusel oma tegevust põhjendada ja kaitsta. Kutsuksin ka teisi valdkondi üles oma statistilisi andmeid koguma.
Millised nähtused teatris endas või kultuuris ja ühiskonnas laiemalt on hetkel teatrile kui valdkonnale kõige ohtlikumad?
Mina tänases Eestis otseselt ohtusid ei näe, olen palju käinud erinevates maades teatristruktuure vaatamas ja arvan, et Eestis on teatrielu päris hästi korraldatud. Aga ühiskonnas laiemalt… Ma just eile lugesin seda Houellebecqi intervjuud, kus ta ütleb: „Ma ei leia, et poliitikutel võiks olla tõelist ajaloolist tähtsust, välja arvatud juhul, kui nad kutsuvad esile Napoleoni stiilis suuri katastroofe.” Ma olen temaga nõus. Tegelikult määravad ajalugu ja riikide saatust ikka mingid muud protsessid, mitte poliitikud. Samamoodi ma ei usu, et see päevapoliitiline jauramine praegu kuidagi teatrile ohtlik on, ta pigem toidab seda, aga kindlasti ei sega. Nii nagu ma juba enne ütlesin, teater toimib olenemata ühiskondlikust formatsioonist nii või naa.
Kindlasti tuleks aga lõpuks välja töötada arusaadav ja läbipaistev teatrite rahastamise mudel. Mina näen siin kahte tasandit. Esmalt tuleks riigiga kokku leppida teatrivaldkonna rahastamise printsiip, ise toetan endiselt seda arvestusliku inimtööaasta (AITA) mudelit. Riik rahastaks siis teatrivaldkonda selle põhimõtte järgi. Teine tasand oleks aga see, mismoodi Kultuuriministeerium konkreetselt teatrivaldkonnas toimetavatele institutsioonidele, olgu nad repertuaariteatrid, väiketeatrid või erateatrid, raha jagab. Üks on riiklik teatrivaldkonna rahastamise printsiip ja teine on konkreetsed summad. Kui me räägime mingist moodulist, näiteks AITAst, siis mina kujutan ette, et riik otsustab ära, et ta annab teatrivaldkonnale sel aastal nii mitu AITAt, see on siis see suur pott ja siis otsustab Kultuuriministeerium, mitu AITAt sellest potist läheb konkreetsele teatrile (AITAl on loomulikult oma väärtus ja see on võrdne eelmise aasta keskmise palgaga). Seal peab siis olema kas mingi komisjon, kes aitab ministril otsustada, või otsustab minister ise, seda nimetatakse siis juba kultuuripoliitikaks, kuid seal peab ministril kindlasti olema oma sõnaõigus ja otsustusvõimalus, — ei oleks ju mõtet ministrit pidada, kui kogu raha on juba ette ära jagatud. Praegu on need kaks tasandit minu arust koos, aga neid tuleks lahus vaadata, siis läheb pilt selgemaks ja arusaadavamaks. Praegu valmistab ministeerium ette uut etendusasutuse seadust ja me loodame, et ehk õnnestub rahastamise põhimõte sinna sisse kirjutada. Minu mäletamist mööda vaidlesid soomlased kakskümmend viis aastat, kuni jõudsid lõpuks etendusasutuste seaduseni (teatteri- ja orkesterilaki), mis on sõnastuselt väga lühike, seal on põhiliselt osundused teistele seadustele või määrustele, millega seda valdkonda reguleeritakse, aga seal on üks hästi tähtis punkt: Soomes rahastatakse teatreid AITA-põhiselt. See henkilötyövuosi on seal kirjas. Ma loodan, et ka Eestis jõutakse kunagi nii kaugele, et kui näiteks jaanuarikuus teatab uudistesaate diktor, et Eesti riik otsustas 2016. aastal anda teatritele juurde ütleme 20 AITAt, neist kaheksa tantsuteatrile, ja võtab seejärel järgmise uudise, siis kõik, kes kuulsid, said aru, millest käib jutt. Soomes see täna nii on. See on hetkel minu arvates ka Eestis parim variant, naabrite kogemusest võiks ju õppida. See oleks arusaadav, selge, ega tekitaks vaidlusi. See, et AITAsid on ikka vähem kui vaja, jääb alati nii. AITAde hulk, mis meil tekiks, tuleks teatrite vahel ära jagada ja öelda, et nii on ja kõik. Praegu loodavad mitmed institutsioonid, et nad peavad saama riigilt oma ajalooliselt välja kujunenud teatritegemise mahule sada protsenti toetust. Ei pea. Riik peab lihtsalt selgelt ütlema, et praeguste võimaluste juures saame teatrivaldkonda toetada näiteks viiekümne protsendi ulatuses, ja sellest ütlemisest piisab. Teatrijuhid rahunevad maha ja hakkavad ise vaatama, kas otsida teine viiskümmend juurde või tõmmata tegevust koomale.
Noorsooteater/Linnateater saab veebruaris viiekümne aastaseks. Mida sa sellele teatrile sooviksid?
Viimastel aastatel on Linnateatrisse tööle tulnud palju väga noori inimesi, seda nii loomingulistele kui ka tehnilistele aladele, selle teatri viies põlvkond. Siin töötab suurepärane meeskond, kellel on täna potentsiaali rohkem, kui meie käsutuses olevad teatri tegemise tingimused võimaldavad. Teatril on olemas oma kindel publik, mis on väga suur väärtus. Idee suure saali ehitamisest on läbinud kõiki põlvkondi viie aastakümne jooksul. Ma soovin, et meie praegune omanik Tallinna linn märkaks oma teatrit igapäevaselt pisut rohkem, kuulaks ära mured, ja mis põhiline, leiaks lõpuks lahenduse läbi mitme põlvkonna kantud unistusele ehitada teatrile suur saal.
Küsinud MADIS KOLK
