SAKSA FILM TÕE OTSINGUTEL

Jaanuar, 2016

DAVID VSEVIOV

„Valede labürint” (Im Labyrinth des Schweigens). Režissöör: Giulio Riccia­relli. Stsenaristid: Elisabeth Bartel, Giulio Ricciarelli, Amelie Syrberg. Produtsendid: Jakob Claussen, Ulrike Putz. Muusika: Sebastian Pille, Niki Reiser. Operaatorid: Martin Langer, Roman Osin. Monteerija: Andrea Mertens. Kunstnik: Manfred Döring. Osades: Alexander Fehling (Johann Radmann), André Szymanski (Tomas Grielka), Frederike Becht (Marlene Wondrak), Johannes Krisch (Simon Kirsch) jt. 124 min, värviline. © Claussen Wöbke Putz Film­produktion / Naked Eye Filmproduktion, Saksamaa, 2014.

 

„Riik Fritz Baueri vastu” (Der Staat gegen Fritz Bauer). Režissöör: Lars Kraume. Stsenaristid: Lars Kraume, Oliver Guez. Produtsent: Thomas Kufus. Muusika: Christoph M. Kaiser, Julian Maas. Operaator: Jens Harant. Monteerija: Barbara Gies. Kunstnik: Cora Pratz. Osades: Burghart Klaußner  (Hesseni peaprokurör Fritz Bauer), Roland Zehrfeld (prokurör Karl Angermann), Robert Atzorn (Charlotte isa), Sebastian Blomberg (Ulrich Kreidler) jt. 105 min, värviline ja mustvalge. © Zero One Film jt, Saksamaa, 2015.

 

„Uus saksa film 2015” programmi raamides 19. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil Eesti vaatajatele pakutud valik sisaldas kahte teemalt spetsiifiliselt „saksa” teost. Ning seda mitte niivõrd tõstetava probleemistiku poolest, mis oma olemuselt on üldinimlik, kuivõrd konkreetse ajalise ja ruumilise konteksti tõttu.

Võttes, kus filmi loojad paigutavad ekraanil aset leidva tegevuse üksüheselt määratletud ajaraamistikku, pole põhimõtteliselt midagi uut. Ent kui foonina juba kasutada „reaalset” minevikku, siis on valik langenud üldjuhul loogiliselt perioodidele ja sündmustele, mis on asetanud selles ajas ja ruumis elanud inimesed mingite tõsiste, argipäeva askeldusi ületavate valikute ette. Sest kes meist ikka viitsiks poolteist tundi tähelepanelikult jälgida paadimeest rahulikult kulgeval jõel. Teine aga on asi kanuumehega veepritsmeid loopivas ja maruliselt kihutavas kärestikus, mis paneb sinna sattunu igal hetkel proovile ja nõuab talt olukorraga toimetulekuks vähemalt suurt kindlameelsust. Ning selleks tinglikult märatsevaks ja pulbitsevaks ning inimsaatustega mängivaks kärestikujõeks oli vaadatud filmide puhul aegruum, mida liidab üheks tervikuks märgiline nimi Hitler. Seda ka siis, kui ta oli füüsiliselt elusa kujuna juba aastaid koos loodud valitsemiskorraga ajalooareenilt kadunud.

Tegelikult on see arusaamatult kummaline ja isegi kuidagi kurb, et inimeste küllaltki napi eluea kümnete aastate pikkuste perioodide olemust määrasid tegelased, kelle olemasolu tahaks võimalusel jäädavalt olnust kustutada või vähemalt mõnekski ajaks unustada (teisest küljest vaadates pidi ju rahvas kandma vastutust selle valiku eest). Esma­pilgul, ning kui peaks olema vähegi lootust, et ajalugu ei kordu, oleks see igati mõistlik ja arusaadav tegu. Kuid paraku kipub minevik, ning seda ka oma kõige ebameeldivamal kujul (mis siis, et vahel farsina), korduma. Ja siis või selleks, et seda ei juhtuks, oleks hea olnut vähemalt hoiatava õppetunnina meenutada.

Kuid nagu ilmekalt demonstreeris meid 1950. aastate Saksamaa olustikku viinud Giulio Ricciarelli 2014. aastal valminud film „Valede labürint” (Saksamaa valis filmi 2015. aasta Oscari kandidaadiks), polnud 1945. aastal kokku varisenud maailm mingi abstraktne moodustis, mis mustkunstniku triki sarnaselt oleks nagu silmamoonutus vaid ühe käeviipe tulemusel jälgi jätmata kadunud. See oli aeg, mis vastupandamatu keerisena haaras enesega kaasa miljoneid inimesi ning lõi kurjuse kehastusena pinnase inimloomuse kõige eemaletõukavamate külgede esiletõusuks. See oli süsteem, mis aktsepteeris kurjust ja eba­inimlikkust ning võimaldas ja õigustas selliste koletuslike tapavabrikute nagu Auschwitz teket. Ja siis, kui sellele süsteemile sai vähemalt formaalselt lõpp tehtud, eesriie ette tõmmatud, ei kadunud need ajalooteatri laval esinenud endised tegelased kuhugi. Jah, lavastaja lähedasemad abilised mõisteti Nürnbergi protsessil süüdi ja neid karistati, kuid osatäitjatest enamik piirdus vaid kostüümi ja grimmi vahetusega. Vahest toimisid nad sarnaselt meie teleekraanidel hiljuti jooksnud Saksa kolmeosalise Tannbachi külaelanike sõjajärgsest saatusest rääkiva minisarja „Tannbach — ühe küla saatus” külavanemaga, kes pidas lunastuse pälvimiseks ja uude ajastusse ülekolimiseks piisavaks parteipileti peitmist ja Hitleri pildi põletamist. Et seejärel astuda õige mehena uude ellu. (Filmis näidatud külal on prototüüp — Baieri–Tüüringi piiril asuv Moedlareuth (Modlareuth), mille viiskümmend elanikku jagati 1961. aastal Berliiniga üheaegselt püstitatud müüriga kahe riigi kodanikeks. Kui Berliinis avanes piir 1989. aasta novembris, siis Moedlareuthis alles detsembris, ning selle ületamiseks pidid küla elanikud esitama passi veel järgmise poole aasta jooksul. Tänasel päeval kajastab seda ajajärku külas avatud „Deutsch — Deutsches Museum”.)

Muidugi võis selliseid tegelasi kannustada enesesäilituslik hirm vastutuse ees ning nende huvi, et natsionaalsotsialistlikule ajale saaks kriips peale tõmmatud, on igati arusaadav. Kuid kuidas mõista neid inimesi, kelle käed polnud ju otseselt verega määritud? Mis sundis neid olnut unustama? Moodustades nii ääretu sootaolise kopitanud keskkonna, kus Alexander Fehlingi kujutatud noor prokurör Johann Radmann üritab jõuda tõe jälile. Ning sellel ülimalt raskel teekonnal ei kujuta talle peamist takistust mitte niivõrd minevik, kui just olevik. Argipäev, milles ta elab. Kõik materjalid kurjategijate paljastamiseks on olemas ja põhimõtteliselt kättesaadavad — me näeme hiiglaslike virnade kaupa pedantlikult täidetud toimikuid, kuid puudub igasugune tahe neid avada. Isegi sellises asutuses nagu prokuratuur, mis peaks paiknema võitluses kurjusega esirinnas. Vähe sellest, soov olnu kuritegelik olemus unustada, sellest eemalduda on võimaldanud ehitada piltlikult öeldes Berliini müüri mineviku ja oleviku vahele. Nii on isegi otseselt tahtmata muudetud minevik reaalselt olnust tunduvalt vastuvõetavamaks ja seega meeldivamaks. Sellesarnane müüriehituslik toimimine pole olnud omane ainult vahetult sõjajärgse aja Saksamaale; selle soovi ilminguid võib leida ka tänasel päeval. Näiteks mõttekäigus, mille on esitanud Poola suursaadik USAs Ryszard Schnepf reaktsioonina Saksa teleseriaalile „Meie emad ja isad” (2013, rež Philipp Kadelbach): „Film esitab valikulise ja stereotüüpse pildi ning eelkõige on see ebaõiglaselt valulik sõduritele, kes võitlesid sangarlikult Saksa okupantide vastu, mille eest tuli neil tihti tasuda kõrget hinda.” Ning samasse ritta asetub ka Venemaa kultuuriministeeriumi linastamiskeeld Ameerika mängufilmile „Child 44” (2015, rež Daniel Espinosa) põhjendusega, et see moonutab ajalugu. Ja need pole kaugeltki ainsad näited.

„Valede labürindi” aluseks on tegelikult toimunud uurimine, mis viis 1963. aasta detsembris alanud Auschwitzi protsessini. 1950. aastate lõpul andis üks endine koonduslaagri vang sõja viimastel päevadel Pozńani gestaapomajast leitud tulekannatustega dokumendid ajakirjanikule, kes saatis need edasi Hesseni peaprokurörile Fritz Bauerile. Tegemist oli protokollidega, mis sisaldasid hukkamisele määratute ja nende saatuse üle otsustajate nimesid. Paberitel võis näha laagri komandandi Rudolf Hösi allkirja ning loetavad olid ka tema asetäitja Robert Mulka initsiaalid. Need dokumendid andsidki aluse uurimise alustamiseks ning viisid lõpuks protsessini, kus peasüüdistajaks oli Fritz Bauer. Fritz

Bauer, juut ja sotsiaaldemokraat, oli režiimi algaastatel ise sattunud paariks kuuks koonduslaagrisse, kust vabanedes õnnestus tal Kolmandast Reichist põgeneda. Tema ongi filmis kujutatud, noort prokuröri igati toetanud peaprokuröri prototüüp, keda ei ajendanud tegutsema mitte kättemaksuiha, vaid tahtmine vastu seista kollektiivsele mineviku unustamise müsteeriumile. Fritz Bauer on protsessi iseloomustades öelnud: „Frankfurdi kohus Auschwitzi asjus peab näitama, et uus Saksamaa — see on demokraatia kants ja ta on otsustavalt meelestatud kaitsma iga inimese õigusi.” (1963. aasta 20. detsembril Maini-äärses Frankfurdis alanud ja ligikaudu kaks aastat kestnud Auschwitzi protsessi süüdistuskokkuvõte oli 700-leheküljeline. Dokumente oli kogutud 75 köidet. Protsessi jooksul kuulati üle 359 tunnistajat, neist 248 endist Auschwitzi vangi. Süüaluseid oli 20, neist kuus mõisteti eluks ajaks vangi.)

Sama prototüüp-persoon ehk Fritz Bauer (filmis kehastab teda suurepäraselt Burghart Klaußner) on andnud ainest ka Lars Kraumeri Locarno festivali publikupreemia pälvinud filmile „Riik Fritz Baueri vastu” (2015). See linateos baseerub samuti reaalselt aset leidnud sündmustel, kui Fritz Baueri kätte satuvad tõendid SS-Obersturmbannführer Adolf Eichmanni võimaliku asupaiga kohta. (Kohus Adolf Eichmanni üle algas Jeruusalemmas 1961. aasta 11. aprillil. Seal kuulati ära üle saja tunnistaja ja esitati ligikaudu 1600 dokumenti. Eichmann mõisteti surma sama aasta 15. detsembril ning kohtuotsus viidi täide 1962. aasta 31. mai ööl vastu 1. juunit.) Ka siin pole prokuröril (nii tegelikult kui ka filmis) riigilt mingit abi. Sarnaselt oma noore kolleegiga „Valede labürindist” on ka tema ümbritsetud inimestest, kes on kas pragmaatilistest kaalutlustest või lihtsalt mugavusest valmis kõik olnu unustama. Seetõttu ei jäägi Fritz Baueril üle muud, kui võtta ühendust Iis­raeli luureagentuuriga Mossad. Nii on ta õigluse nimel asunud võitlusse riigiga, sooritades seaduse silmis riigireetmise. Miks ta seda teeb? Sest ausalt minevikku vaatamata, sellele igakülgset hinnangut andmata pole võimalik öelda jäädavalt lahti mineviku koletustest.

Filmides „Valede labürint” ja „Riik Fritz Baueri vastu” kujutatud lahtiütlemine minevikust ei saa jääda vaid ühekordseks aktiks, mis piirdus omaaegsete protsessidega. Jah, see oli Lääne-Saksamaa inimeste teadvuses suur murrang, kuid midagi pole parata, olnut tuleb pidevalt meelde tuletada, seda enam, et unustamise oht ei ähvarda meid ainult hitlerismiga seostuvas variandis. Ja seda eriti siis, kui mõni riik on ehitanud mineviku ja oleviku vahele 1950. aastate Saksamaaga võrreldes kordades veelgi läbitungimatuma müüri. Riik, kus mineviku kurjus on küll põhimõtteliselt ja laialivalguvalt abstraktselt hukka mõistetud, kuid kus pole toimunud ühtegi enesepuhastusprotsessi. Protsessi, kus süüpingis oleksid istunud kas või hoiatusena olevikule mõned ääretu Gulagi piinajatest timukad.

Auschwitzi protsessil tekitas saalisolijates pahameelt laagris ülekuulamisi teinud Wilhelm Bogeri vastus tema meelispiinamisviisi, niinimetatud „Bogeri kiige” kasutamist puudutavale kohtuniku küsimusele (see piinamisviis põhjustas ülekuulatavale väljakannatamatut valu). Boger vastas: „Kuid ma ei tapnud, ma täitsin käsku.” See endise vangivalvuri lause oli kõigis oma sõnades ja olekus vähimagi kahetsuse ilminguta süüaluste puhul tüüpiline õigustus. Õigustus, mis viib meid veel ühe filmi, Margarethe von Trotta „Hannah Arendti” (2012) juurde. Hannah Arendt viibis Adolf Eichmanni protsessil Jeruusalemmas ajakirja The New Yorker korrespondendina ning avaldas oma muljetele tuginedes 1963. aastal raamatu „Eichmann in Jerusalem: A Report on the Banality of Evil”, kus ta jõuab järeldusele, et terve rahvuse moraalse kollapsi tingimustes saavad massiliste tapmiste süüdlasteks ja osalisteks mitte ainult „üliinimesed”, vaid ka täiesti tavalised keskpärased kodanikud. Hannah Arendti arvates polnud Eichmann üldsegi mitte koletis või mingi psühhopatoloogiline isik. Ta oli täiesti normaalne inimene ning tema tegevus, mis viis miljonite inimeste hukuni, oli ajendatud vaid soovist teha oma tööd hästi. Selles juhtumis omas fakt, et tema töö seisnes massiliste tapmiste organiseerimises, vaid teisejärgulist tähtsust. Ning sellepärast, et selliseid moraalseid kollapseid tulevikus ei juhtuks, ongi vaja vähemalt profülaktilistest kaalutlustest lähtuvalt eespool mainitud filme teha ja neid vaadata.