KLAVERILEGEND ARMAS MAISTE

Sirvides Montréali omaaegset džässilugu „Legendid ja ikoonid”, leian vaevata Art (Armas) Maiste nime. Kõikide kuulsate nimede juures on paarirealine tabav tutvustus. Maiste kohta loen, et kuigi teda võib juhtuda kuulma jamsession’il, on tegu Montréali sümfooniaorkestri hiilgavalt andeka kontsertpianistiga, kõrgema klassi klaverivirtuoosi ja džentelmeniga. Nopin erinevatest kirjutistest välja muusikute nimesid, kellega Maiste on maailma erinevatel lavadel esinenud. See on päris aukartust äratav jada. Maistel endal pole kombeks jutu sees kuulsaid nimesid pillata ega kunagisest lavalisest hiilgusest jutustada. Ta räägib pigem vaimukaid lugusid kolleegidest ja sõpradest muusikutest ega pane kunagi rõhku kuulsale nimele. Ühte lausesse mahuvad kenasti ära maailmakuulus dirigent ja öölokaali uksehoidja, ja omaaegsest tormilisest muusikuelust kõneleb ta huumori võtmes või siis kuidagi eemalolevalt.

1979. aastal kirjutas Maureen Peterson Maiste kohta Montréal Gazette’is, et ta alustab oma lauseid ääri-veeri, nagu prooviks varbaga jääkülma vett. Ta justkui ei usaldaks konventsionaalset sõnade keelt; vahel tundub, et ta nagu maskeeriks oma sõnumit enesekaitse mõttes…

Olgu selle enesekaitsega kuidas on, aga üks on küll kindel — Maiste räägib ainult asjadest, mis teda huvitavad. Niisama seltskondlik vestlus teda ei köida, nagu teda ei köida ka kunagi räägitud asjade ülerääkimine, olgu need kui kuulsusrikkad tahes.

Saame Armas Maistega saatkonna ümmarguse laua taga kokku. Meie vestlus on mitmel põhjusel veninud kaks aastat. Laual on paberipakk ajaleheväljalõigete ja tema enda märkmetega. Maiste tõstab neid ühest hunnikust teise, justkui otsides seda õiget lehekülge, kus kõik ongi juba kirjas. Ta tahab rääkida sellest, mille üle on viimasel ajal juurelnud — kuidas lapsepõlves põetud raske haigus ja põgenemine Eestist on tema edasist elu määranud. Haigus, mis halvas koordinatsioonitaju ja segas nägemist ega lasknud peaaegu midagi teha, ei avaldunud kummalisel kombel peaaegu üldse klaverimängu ajal. See oli õieti ainuke asi, mida poiss sai teha nii nagu enne.

„Ma mängisin siis juba päris nõudlikku repertuaari,” märgib Maiste. „Minult on küsitud, miks sinust kontsertpianisti ei saanud. Ma ei oleks julgenud. Kujutad ette, lähen Carnegie Hallis lavale, pea hakkab ringi käima ja…”

 

On sul meeles sinu esimene kokkupuude muusikaga?

Mäletan, et olin kolmeaastane „könn” — muud ei tahtnud teha, kui traavida ühtevalu ringiratast mööda verandat ja klaveri juurde, ronida klaveripingi peale, prõmmida musti ja valgeid klahve ning kuulatada helisid. Õues tagusin lusikaga eri värvi aialippe, nii et naabrid pahandasid: „Kes see hull on?”

Kui isa Teofil Maiste oli kodunt ära tantsuorkestriga harjutamas, olin ma seitsmendas taevas. Klaver oli minu päralt. Isa mängis mitmes orkestris, üks kuulsamaid oli omal ajal Bi-Ba-Bo orkester. Isa oli küllalt hea džässpianist. Ojakäär pani talle põntsu oma raamatus [ütleb Maiste nagu möödaminnes]. Vahel käisid pillimehed meil kodus harjutamas. Mulle jäi kõik kohe meelde, piisas ühest korrast kuulamisest. Mõned viisid on siiani meeles. Küllap sealt sai alguse minu hilisem huvi džässi vastu, kuigi ilmselt ka raadiost.

Isa ja ema läksid lahku, kui olin viiene. See mõjus valusalt. Isaga koos kaotasin ka klaveri — oma asendamatu sõbra. Isa võttis lahkudes klaveri kaasa. Mina jäin emaga, klaver isaga. Meie emaga kolisime vanaema väikesesse korterisse Nõmmel. Kasvasin ema, vanaema ja tädiga. Selle tulemusel sai minust „memmekas”. Kolmik kasvatas mind rangelt. Teised lapsed ei tohtinud külas käia, vanaema ütles lihtsalt, et meie peres ei ole niisugust kommet. Nutsin, miks isa mind küll maha jättis. Ei kuulnud temast pärast lahkumist midagi. Kasvasin ilma igasuguse isapoolse tähelepanu ja huvita. Mõni aasta hiljem, kui olin kuue-seitsmene, kolisime suuremasse korterisse, siis sain kingituseks pianiino. See oli nii, et ühel päeval mängisin, nagu ikka, väljas oma veduriga, tulen koju ja seal on klaver. Selline oli ema.

Ma kallistasin toredat sõpra, aga nii tormakalt, et kukkusin maha ja tegin vasakule käele viga. Šokist üle saanud, alustasin klaveriõpinguid.

 

Sul neid kukkumisi ja terviseapse poisipõlves ikka jagus. Pudenesid Mustamäe nõlval poistega sõda mängides puu otsast alla ja mandlite lõikusel tehti su häälepaeltele viga.

Jah, rääkisin nagu koloratuursopran. Sain kõvasti narrida. Ega mul õiget „mehehäält” pole siiani, pole kandvust. Palju rohkem paanikat tekitasid aga kummalised haigushood meeletu peavalu ja kõnevõime kaotusega, mille kohta aastaid hiljem olen teada saanud, et tegemist oli raskekujulise entsefaliidiga (peaajupõletikuga). Neuroloogide imestuseks ei kahjustanud haigus minu muusikalist võimekust, vastupidi, klaveri taga kadusid kõik haigusnähud. Siin pean tingimata mainima oma armast vanaema, kes manitses mind mitte iialgi kellelegi nimetama, et olen seda hirmsat haigust põdenud, et inimesed ei saaks seda teadmist halvasti ära kasutada ja takistada mul heade töökohtade saamist. Järgisin tema nõuannet siis, kui kandideerisin Montréali sümfooniaorkestrisse ja veel mõnelgi teisel puhul.

 

Kas muusika oligi algusest peale sinu kõige suurem huvi?

Mul on olnud suur huvi muusika vastu nii kaua, kui mäletan, aga ka igasuguste mehhaaniliste riistade ja mootorite vastu. Mäletan, et käisin Balti jaamas ikka vedureid  vaatamas. Mind huvitasid väga vedurid, automootorid, rääkimata lennukitest. Nägin esimest korda lennukit, kui olin kaheksane, ja sellest lummusest ma enam lahti ei saanud. Mil iganes ma lennukimürinat pea kohal kuulsin, jätsin kõik sinnapaika, mida iganes ma ka parasjagu tegin. Mind huvitas kõik, mis lennundusega seotud. Sakslaste vesilennukid Ülemistel tõmbasid ligi. Kui mul poleks olnud seda tüsistustega peaajupõletikku, oleks lendamine olnud number üks.

Muusika on minus alati tekitanud teatud ängistust, mida pidin välja elama väljaspool muusikat. Olin kuuene, kui kuulsin Bachi „Kromaatilist fantaasiat ja fuugat”. Ma sain peaaegu šoki. Võttis mitu kuud, et sellest lahti saada. Minu huvi lennumasinate ja lendamise vastu on ilmselt visuaalseks tasakaaluks muusikale, mis on auditiivne nähtus.

Mind huvitasid igasugused keerulised mehhanismid, mida sai osadeks lahti võtta. Mingid lihtsad asjad pole mind kunagi tõmmanud. Olen samasugune ka täna. Abikaasa Margit vaatab minu stuudiot ja vangutab pead, et miks mul on nii palju „trääni”. Tõde on, et nii palju seda elektroonilist aparatuuri poleks ehk vajagi, aga iseloom on selline…

 

Sul on siit võimalik teha ka tiir Eestisse, kui tahtmine tuleb. (Maiste arvutis on mitmed lennusimulatsiooniprogrammid, mille abil saab tahtmise korral ka Ülemistel maanduda.)

Maandumine ongi lendamise juures kõige raskem, sa pead olema pro-aktiivne, mitte niisama ringi vahtima (Maiste läheb hoogu). Lendamine — see on nagu muusika, sa pead olema absoluutselt kohal.

 

Oma varasemates intervjuudes oled öelnud, et juhtusid kohe heade õpetajate käe alla.

Üheteistkümneaastasena sain konservatooriumi ja kohe keskastmesse. Olin seal teistega võrreldes ikka väga laps. Õpingud Artur Lemba käe all kulgesid tõrgeteta. Olin just vanemasse astmesse jõudmas, kui tuli 1944. aasta põgenemine.

Kõige traagilisem läbielamine oli Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944. See oli minu sünnipäev. Olime just lõpetanud õhtusöögi, kui esimesed pommid langesid. Varjusime emaga vana tammepuust söögilaua alla. See päästis meie elud. Meie maja sai tabamuse ja läks põlema. Majast välja joostes olid meil ainult üleriided ja minu portfell, milles oli kogumik Franz Schuberti klaveripaladega! Too on mul veel alles. Hommikul ei leidnud me õieti isegi oma maja kohta. Järgmistel nädalatel käisime peavarju otsides ühest kohast teise. Tuli otsustada, kas jääda Eestisse või põgeneda kuhugi mujale. Valida oli Saksamaa ja Rootsi vahel, ja „püha kolmainsus” otsustas, et minnakse Rootsi.

 

Mis sul teekonnast Rootsi meeles on?

Meid taheti viia reisilaeva Moeroga Bremenisse, aga õnneks oli see juba täis ja meid pandi purjelaeva Jaen Teäre peale. Moero sai Riia lahes torpeedotabamuse ja enamik reisijaid hukkus. Meie reis Rootsi kulges ilma viperusteta. Mul pole sellest muud meeles peale kummalise rahu — korraga polnud enam Vene hävitajaid pea kohal, polnud õhutõrjesireenide huilgamist ega paanikat. Maabusime Gotlandi saarel, sealt suunati läbi väinade suurele maale. Meid majutati ühe kooli spordisaali. Kõige eredam mälestus sellest on, et esimest korda üle nii pika aja kuulsime naeru. Stockholmi jõudmine oli iseendest juba suur elamus, kõikjal valgus — tuledes linn, ei kahuripauke ega pommitamist!

Meie kodakondsuse ja dokumentide põhjalik kontroll võttis aega. Mu ema oskas saksa keelt, see kergendas asjaajamist. Meid küsitleti korduvalt Eestist lahkumise motiivide ja poliitiliste põhjuste kohta ja kuhu iganes me ka ei läinud, oli meil sabas mingi kohalik tüüp. Stockholmis olime poolteist kuud, sealt saadeti meid rongiga Mälarhusenisse, meid oli nelikümmend kuni viiskümmend eestlasest DP-d (displaced person). Suur elumuutus ja uued elamused näisid olevat kaotanud kõik endised tervisehädad ja närvivalud.

See oli kõik petlik. Ühel hommikul ärkasin poolpimedana, sain vaevu üles, kogu mu vasak külg oli tundetu. Toetustiim, ema, tädi ja vanaema, lõi häirekella. Kummalisel kombel ei lasknud ma ennast kõigest väga segada, sest olin ju harjunud juba „erakordsete” elamustega. Tegelikult sellest tagasilöögist algas minu paranemine, mis kestis kogu meie Rootsis oleku aja.

Psühholoogilised probleemid olid kohati hullemadki kui füüsilised tervisehädad. Käisin tänaval, aga tundsin, nagu see ei olekski mina, nagu vaataksin kõike kõrvalt. Koolist visati mind ka välja. Õpetajad ütlesid, et olen laisk ja tähelepanematu. Ainuke asi, mida tõeliselt nautisin, olid sümfooniakontserdid, kuhu ema mind viis. Ise vedasin ennast, ükskõik kui väsinud olin, lennundusnäitustele.

 

Kas said seal kohe klaveriõpinguid jätkata?

Klaverimäng oli see, mis mind elu küljes hoidis. Niipea kui Stockholmi jõudsime, tegi ema kõik, et hakkaksin konservatooriumi sisseastumiseks harjutama.

Aasta elasime Lõuna-Rootsis, aga siis juhtus keegi daam mu klaverimängu kuulama ja kus siis läks helistamiseks lahti. Mind kutsuti Stockholmi Privata Konservatorieti. Läbisin katsed ja mind võeti kohe vastu. Sain stipendiumi. Olin seal Wunderkind. Mind kutsuti koos teiste konservatooriumi õpilastega kontsertidele esinema. Ma ei kogenud seal mingeid raskusi, ei esinemistel ega muusikateoorias, tänu õpetajate kannatlikkusele, sest nad võtsid mind just sellisena, nagu ma olin. Minu tollasteks klaveriõpetajateks olid Tina Sundell ja Olav Roots.

 

Ja sinu esimesed džässikatsetused olid ka seal?

Seal avastati minu improviseerimistalent, aga džässi ei peetud konservatooriumis õigeks muusikaks. Sellistele katsetustele vaadati viltu. Mulle jäi kõik kohe meelde, mida olin korragi kuulnud. Kui kuulsin kuskil mõnd džässipala, tormasin koju ja mängisin järele. Mind hakati kutsuma džässiõhtutele. Mõne aja pärast oli mul juba omandatud korralik svingirepertuaar. Mind kutsusid mängima mitmed tuntud džässinimed, nagu pianist Reinhold Swensson jt. Mängisin nädalalõppudel Folkets Parkis bigbändiga.

Paistab, et elul võib olla mitu algust. Kuigi olin alguses verbaalselt ikka kaunikesti incommunicado, olid abiks head ja osavõtlikud võõramaalastest sõbrad, kes aitasid kohaneda võõraste olude ja kommetega. Samamoodi ka hiljem, siin, Kanadas.

Rootsi keelega mul mingeid probleeme ei olnud. Elu näis joone peale saavat. Kodune „trio” oli minu asjadega kursis. Ema ja tädi käisid tööl ja vanaema hoolitses kodukorra eest. Olin oma Rootsi-eluga rahul. Aga siis muutsid tuuled jälle suunda —kuulsin mitmel korral, kuidas iseäranis ema rõhutas, et on aeg Rootsist lahkuda.

 

Kuidas sina siis selle peale vaatasid?

Mina tundsin ennast Rootsis hästi ega tahtnud kuskile minna. See plaan tekitas minus kaunikesti muret. Ma ei tahtnud isegi ette kujutada jälle asjade pakkimist ja pikka reisi teisele mandrile.

 

Kuidas sa Kanadat ette kujutasid?

Silma ette tuli igasuguseid segaseid pilte Kanadast kui mingist primitiivsest maanurgast, kus minusugune ei pääseks kuhugi. Iseäranis muusikas. Ema oli aga otsuse langetanud, et Kanadas on meie tulevik kindlam, ja planeeris modus operandi sinna jõudmist. Kui ma Rootsi põgenemist veel suutsin aktsepteerida poliitiliste olude pärast, siis nüüd korraga lahkumine Rootsist, miks? Pisarsilmi jätsin sõpradega hüvasti, teades, et nii lõpeb üks tähtis periood minu elus.

 

Milliseks su esimesed muljed Kanadast siis kujunesid?

Esimesed muljed olid üllatavalt positiivsed, palju positiivsemad, kui julgesin loota. Maabusime Halifaxis. Linn, mis mulle vägagi imponeeris. Sealt kolisime edasi Sault Sainte Mariesse. Inimesed seal olid sõbralikud, rahulikumad ja õnnelikumad. Kõike oli külluses saadaval — süüa ja muid kaupu, muidugi, kui raha oli. See oli terasetööstuse linn. Ruttu sai selgeks, et minul muusikuna ei ole seal midagi teha. Pakkisin kohvri, panin palitu selga ja aidaa. Hüppasin rongile, et suunduda Montréali, kus mind juba ootas ees tuntud eestlane, muusik Lembit Koorits. Temast sai minu impressaario ja n-ö „kasuisa” (Lembit oli minust neli aastat vanem), kes tutvustas mind Montréali muusikailmale. Lembit mängis kitarri ja akordioni. Tänu talle sain ka oma esimese töö ööklubis. Hiljem hakkasid juba tulema muud pakkumised.

 

Kuidas sa siis prantsuse keelega hakkama said?

Alguses ei saanudki. Meenub piinlikult naljakas seik: istun restoranis ja tahan tellida kaks muna, korrates ikka öff-öff ja tõstes kaks sõrme. Kõik jubanaeravad, keegi midagi aru ei saa. Häbi missugune. Lõpuks oli vist keegi keeleinimene restoranis, kes nuputas välja, mida ma tellida tahtsin.

 

Esimesel aastal immigrandina ei olnud sul tegelikult luba töötada?

Jah, aga ega minu tollased tööpakkujad ei kuulunud just muusikute ametiühingusse… Ütleme nii, et mängida tuli enamasti kahtlase kuulsusega ööklubides Montréali eeslinnas. Sain tuttavaks igasuguste tüüpidega, kellest pidin hiljem eemale hoidma. See oli minusugusele mammapojale paras kool, sest Rootsis olin mänginud kõrgklassi pidudel. Sattusin tunnistajaks veristele arveteõiendamistele. Õppisin kiiresti, kuidas oma nahka päästa ja klaveri tagant bussi peale jõuda, nii et keegi sind paljaks ei varastaks ega vaeseomaks peksaks. Mind aitasid jällegi sõbrad. Üks oli klubi uksehoidja, kämmal oli tal sama suur kui minu pea, ja teine ülemkelner. Tänu neile, arvan, olen üldse elus. Tõsiselt. Hiljem tulid juba paremad klubid ja teist laadi tutvused. Lävisin kutseliste džässmuusikutega ja tasapisi hakkasid tulema pakkumised ka sooloesinemisteks džässigruppides. Palju aitas mind kasuisa dr Henryk Unucka, kes oli väga nõudlik ja vastutustundlik mees, eelkõige muidugi hea viiuldaja.

 

Räägi, kuidas su isiklik elu Kanadas kulges?

Montréalis tutvusin sealse eesti kogukonna muusikutega. Mõned neist on tänaseks omandanud vaat et sümboli tähenduse — Olaf Kopvillem (man of satire) ja Roman Toi näiteks. Eestlastega olin tihedas läbikäimises ja mul oli mitu head sõpra. Sai palju pidutsetud ja nalja tehtud. Teenisime tantsupidudel mängides ja vahel ka klassikalist muusikat esitades. Eks me mängisime ka igasugust jama ja poppi, pidutsesime ja nautisime elu. Peaaegu iga teine nädalalõpp saime kokku. Eestlasel Karl Pruulil oli tore talukoht ja me veetsime suviti palju aega seal. Seal oli ka üks peaaegu timmis klaver, mida sageli mängisime. Karl oli väga aktiivne ja truu eestlane. Sellest kohast ja sealsetest suvitajatest on erakordselt head mälestused. Esinesin alati eesti kogukonna üritustel, iseseisvuspäevadel, aga ka muude tähtsamate sündmuste puhul.

Mul jätkus aega ka oma teise armastuse lennunduse jaoks. Tegin sagedasti asja Montréali-lähedastele lennuväljadele. Tegin isegi lennukijuhi load ära. Kuna mul oli tekkinud tutvusi jõukamate montréallaste seas, kel olid eralennukid, sain kätt proovida nende lennuohvitserina. Üks neist oli džässmuusik, bassist Rob Adams. Tema oli nii muusika kui lendamise suur entusiast. Sain sõbraks trompetist Bix Bélairiga, kes oli samuti piloot ning kellest sai minu lennuinstruktor.

Montréali muusikamaailmas olin juba täiesti oma inimene ja minu hõivatus aina kasvas. Tänu esinemistele televisioonis sain kutse Montréali sümfooniaorkestrisse. TVs oli saatesari „Serenade for Strings”, kus esinesin pianistina. Mitmed keelpillimängijad olid MSOst ja nemad soovitasidki juhatusel mind värvata iga kord, kui neil pianisti vaja läks. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui pärast prooviesinemist maestro Zubin Mehta käe all pakuti mulle lepingut. See oli suur tõus staatuse mõttes, aga nagu õige pea aru sain, ei ole staatus veel kõik. Leping kohustas mind olema kättesaadav ka siis, kui mind esinemistele või proovidesse vaja polnud. Samas ei katnud orkestri pianisti palk pooltki minu väljaminekutest. Sain aru, et olin teinud strateegilise valearvestuse, mis sundis mind paljudest teistest pakkumistest ära ütlema. Oleksin pidanud jätkama nii nagu varem, see oleks mulle rohkem valikuvabadust jätnud — tuleb välja, et staatus ei ole veel kõik, sellest ära ei ela. See oli ka aeg, kui mu esimene abielu karile jooksis.

Taas poissmehena võtsin vastu kõik pakkumised ja tööotsad. Québeci džässielu oli muutunud väga elavaks. Yvan Landry kutsus mind oma kvartetti pianistiks, nii sai sellest kvintett. Esinemisi oli tohutult: klubides, raadios, teles; Euroopas ja mujal. See kahjuks ei kestnud väga kaua, kuna kvinteti esinemised ja MSO graafik hakkasid kattuma. CBCs esinesin erinevate bändidega. Mul oli ka paar aastat oma saade „Art Maiste trio”. Töötasin pianistina ka Kanada balletis Les Grandes Ballets Canadiennes. Balletiga oli koostöö põnev. Nii muusikalises mõttes kui ka ringreiside tõttu. Kindlasti ei raatsiks ma nimetamata jätta esinemisi ja salvestusi selliste tähtedega nagu Maynard Ferguson voi Michel Legrand. Sain osa võtta ka paljudest rahvusvahelistest džässifestivalidest, nagu „Montreux’ Jazz”, „North Sea Jazz Festival” Haagis, „Oslo Jazz” jpt.

 

Räägi, mis sidus sind McGilli ülikooliga Montréalis?

Ma olin sageli üliõpilastele soolokontsertidel klaverisaatjaks. Ühel päeval üllatas mind McGilli muusikaosakonna dean, kes küsis minult, mis haridus mul on. Ütlesin keerutamata, et mul ei ole õiget akadeemilist haridust. Ta tegi ettepaneku, et ma alustaksin bakalaureuseõpinguid. Nii hakkasingi õppima. Esimene aasta oli päris raske, mu keel oli ju selline uulitsapoisi oma, aga mu muusikalist sooritust hinnati väga kõrgelt. Olin oma magistriõppega lõpusirgel, kui mulle pakuti õppejõu kohta, võimalust asutada muusikateaduskonnas džässikateeder. Olin kateedrijuhataja ja abiprofessor. Aga minu enda õpingutes tuli tagasilöök, selgus, et ei saa taotleda akadeemilist kraadi ülikoolis, kus oled ise õppejõud. McGillis õpetasin ka siis, kui olin Montréalist juba ära kolinud. See on väga hea ülikool ja õppejõu töö pakkus mulle suurt rahuldust.

 

Miks sa otsustasid Montréali maha jätta?

Québeci iseseisvusliikumisega muutus elu provintsis ebakindlaks. Kui algasid pommitamised ja rüüstamised, siis otsustasime, et nüüd on aeg. See oli ka perekonna tahtmine ja mina lootsin, et suudan päästa oma teist abielu purunemisest, jättes tormilise kontserdi­tegevuse seljataha.

 

Kas abielu jäi terveks?

Minu kahe esimese abieluga oli nii, et ega mul abielust mingit põhimõttelist arusaamist ei olnud. Mõtlesin, et see kõik läheb iseenesest. Minu esimene suur armastus oli džäss- ja poplauljatar Joyce Hahn. Saatsin teda esinemistel klaveril. Milline talent! Ta oli omal ajal tõeline teletäht saatesarjas „Trans Canada Hit-Parade”. Me esinesime koos paljudel kontserditurneedel ja salvestustel. Meie abielu kestis kaks ja pool aastat.

Siis kohtasin jälle toredat noort kanadalannat, Barbara Appletoni, kellega samuti otsustasime, et on vaja sõrmuseid vahetada. Esimesed paar aastat näis, et oleme teineteisele loodud. Pärast poja ja tütre sündi hakkas aga meie vahekord muutuma. Minul oli leping Montréali sümfooniaorkestriga, õpetasin McGillis ja töötasin ringhäälingus, lisaks salvestused ja turneed, nii et ega mul kodueluks mingit aega ei jäänud. Ja kui olingi kodus, siis olin pidevalt väsinud. Kolisime Montréalist Ottawasse, aga ka see ei aidanud meie abielu edasi. Lõpuks kolisime naise sünnilinna Torontosse, aga polnud ka sellest abi. Ja siis olin jälle üksi. Hakkasin jooma.

Ega ma enne ka karsklane ei olnud — iga pidu oli ikka tähtis ja mitte söögi pärast, aga siis hakkasin võtma üksi ja iga päev ikka natuke rohkem.

 

Mis sellest välja tõi?

Ühel päeval tulin koju ja kallasin endale nagu ikka vodka-martinit, jõin viis klaasi üksteise järel ära… ja ei midagi, mingit mõju. Korraga tuli paanika, et oi, mees, sa oled ju alkohoolik. Virutasin pudeli vastu külmkappi ja kõik. Sealtmaalt ei joo enam. 1987. aastal otsustasin. See on mul ema poolt: kui ta midagi otsustas, siis nii ka oli. Samamoodi jätsin maha suitsetamise. Rootsis hakkasin suitsetama, ikka üks-kaks pakki Pall Malli päevas. Selgus, et ei saa enam magada. Olin kolmekümnene. Päevapealt jätsin maha.

 

Margitiga said ka tuttavaks 1987. aastal?

„Ma poleks ta’ga välja läinud, kui ta oleks joonud,” ütleb Margit resoluutselt. Kui Margit räägib nende kokkusaamise lugu, siis ta silmad säravad lausa päikseliselt ja vaimusilmas tekib iseeneslikult pilt kevadisest Torontost, kus Seedrioru kunstilaagri juhatuse koosolekule suunduvad noored satuvad kõnniteel kokku musta nahkvesti kandva Armas Maiste endaga. Margit mäletab, et märkas Armase sõrmes sõrmust ja ütles endale: „Forget it.”

 

Mis suhe sul praegu muusikaga on?

Otsin alati muusikas midagi uut. Mulle meeldib igasugune muusika, mitte ainult klassikaline. Muusikast leiab alati midagi, mis tekitab emotsiooni. Mulle meeldib sünge muusika, sest see süngus mõjub ja tekitab tundeid ja igatsust millegi järele, mida veel ei ole olemas. Näiteks Aram Hatšaturjani klaverikontsert, selles on mingi omapärane kurbus ja hingeline kannatus. Ja muidugi Chopin. Parim: intelligentne ja sügav, ükski noot ei ole eputamiseks. Brahms meeldib mulle väga. Skrjabin — nii palju kannatust, nagu venelastel ikka. Sibeliuse sümfooniad. Eestlastest olen mänginud Mart Saart, Juhan Aavikut, Artur Lembat jt. Mulle meeldib Erkki-Sven Tüür. Tema muusikas on midagi, ma ei tea, mis see on, aga see puudutab. Üks laul, mis mind alati liigutab, on Uno Naissoo „Jaanipäev”, ja laulupeol „Ta lendab mesipuu poole” — see tekitab püha tunde. Muidugi on džäss minu suur armastus. Muusika kuulamine tahab aega. Muusika avaneb aegamööda, see ei ole nii nagu maaliga, et kõik on kohe näha. Tänapäeval pole kellelgi enam aega.

 

Õppisid konservatooriumis, nii Eestis kui Rootsis. Olid imelaps, su õpinguid saatis edu, ometi väidad sa, et akadeemiline lähenemine muusikale kitsendas ja piiras omamoodi sinu väljendusvabadust, et sinu kokkupuude džässiga kiirendas õieti sinu arengut ka klassikalise pianistina.

Džäss on improvisatsioon, mis annab võimaluse ennast selgemini väljendada. Improvisatsioonivabadus on seda suurem, mida kindlamini tunned end akadeemilises klassikalises stiilis. Mängutehnilised nõuded on džässis sama suured või suuremadki.

 

Kas sul on olnud muusikalisi eeskujusid? Pianiste, keda imetlesid, kelle sarnaseks tahtsid saada?

Tšiili pianist Claudio Arrau, ja muidugi vaimustas mind Arthur Rubinstein. Aga kui neid teretasid, siis oli nii, nagu oleks keegi sulle pihku jääd andnud. Käed olid neil alati jääkülmad.

 

Jääkülmade käte juurest jõuame sujuvalt Glenn Gouldini, kes käinud ka palaval suvepäeval ringi talvemantel seljas ja kindad käes. „Ta oli hiigla intelligentne, aga minu jaoks liiga tehniline,” märgib Maiste.

 

Kuidas sul lavanärviga lood on?

Tunnen. See on see kartus vale noodi pärast. On positiivset ja negatiivset lavanärvi. Viimane on halvav. Tuleb õppida masinlikult pähe, nii et sa ei oska üldse vale nooti mõelda. Pianistina peab sul olema ka orkestri partituur peas. Harjutama peab. Mäletan, et Montréalis oli orkester juba laval, kui Ashkenazy lõpetas proovisaalis Gersh­wini Klaverikontserdi viimase osa läbimängu. Ta mängis kogu kontserdi enne lavaleminekut läbi.

 

Kas räägime Eestist ka?

Viljandi mulle meeldib. Kui ei oleks Margitit, paneks kohe lennuki peale, kohvrid kaasa ja sinna. Juhtusin Viljandisse 2008. aastal, kui lindistati üles kõik Eesti džässpianistid. Nägin Viljandit esimest korda ja armusin. Ma oleksin sinna jäänud, kui poleks Margitit olnud.

 

Ühes jutuajamises on Armas Maiste ütelnud, et omaaegses Montréalis lõi ta tutvuse eestlastega, Olaf Kopvillemi ja Roman Toiga. Et tänaseks päevaks on need mehed siinses Eesti ühiskonnas omandanud ikooni staatuse. Aga Maiste on vaieldamatult ise ka üks selline ikoon. Kuigi eestlased on harva kellegi kohta ühel meelel, siis Maiste paistab olevat erand, tema üle ollakse uhked ja teatakse, et tegu on geniaalse pianistiga.

Vaatame läbi pildipakki, et valida intervjuu jaoks fotosid. Lootsin siia juurde illustratsiooniks saada fotosid Maistest n-ö kuulsate muusikutega, aga selliseid pilte pole ta üldse kaasa toonud. Kui neid ongi? See on nii tema moodi. Ei kujuta teda ette kellegagi fotoobjektiivi ees poseerimas, et sellega pärast uhkustada. See pole üldse tema žanr. Ja tegelikult oli tema ise see, kellega koos taheti pilti teha.

 

Küsitlenud GITA KALMET, Eesti Vabariigi suursaadik Kanadas

 

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.