MITMEKESISUSE KANTS. KANUTI GILDI SAAL 15

MADLI PESTI

Mitmekesisus on ainus võimalik viis kuidagi edasi eksisteerida. — Vastab Priit Raud, Kanuti Gildi SAALi juht, TMK 2015, nr 7-8.

 

  1. aasta jaanuaris tähistas Kanuti Gildi SAAL oma 15. tegutsemisaastat. Mida on Kanuti tähendanud ja tähendab praegu Eesti teatriväljal? Kuidas on nende tegevus suunanud Eesti kultuuripilti? Milline on just Kanutis nähtava etenduskunsti eripära? Millised kunstnikud tegutsevad Kanuti katuse all? Missugused on meeldejäänumad lavastused?

 

Võitlusvälja laiendamine

Kanuti Gildi SAALi avamine 2001. aastal sai võimalikuks Eesti jõukuse kasvamise ajal. Otsustajad olid jõudnud arusaamisele, et teatrite struktuur ja omandivorm ei pea olema üleriigiliselt ühesugune, toetada võiks ka seni vabakutselisena tegutsenud kunstnikke. Kanuti alla said koonduda etenduskunstnikud, kes olid 1990. aastatel püüdnud leida oma teed. Sinna koondus progressiivsem, välismaise kunstiväljaga suhestuv kunst.

Saali loomine ei läinud sujuvalt ega kõigi heakskiidul. Sellise tol ajal uudse struktuuri nagu produktsioonimaja loomine tekitas küsimusi ja arusaamatust neis, kes Kanuti tiiva alla ei mahtunud. Kuna vabatruppide ja vabakutseliste etenduskunstnike arv oli selleks ajaks juba suur, siis tõepoolest kõigega Kanuti tegelda ei jõudnud. Maja juht Priit Raud ei soovinudki esindada kõiki nüüdisaegseid tantsu- ja etenduskunstnikke, vaid eesmärgiks oli kunstiline valik. Kanutit nimetati tantsumajaks, kuid Raud väidab, et nemad ise tegelikult endale sellist nime ei pannudki, lihtsalt tolle aja uuenduslikumad kunstnikud mahtusid kaasaegse tantsukunstniku nimetuse alla, kuid kõige õigem oleks nimetada maja kaasaegsete etenduskunstide keskuseks. Priit Raud: „Ilmselt tuli see nimi sellest, et alguses olid meil enamjaolt nüüdistantsu etendused, sest tantsul ei olnud kuskil olla, ning ka seetõttu, et minul on tantsu taust.”1 Aastaks 2016 on maja profiil tõepoolest selgelt muutunud: tantsu näeb Kanutis harva, küll aga mitmekülgset, multimeediumlikku ja ikka otsingulist etenduskunsti.

Kanuti Gildi SAALi avamisega leidsid endale etenduspaiga väga erinevad tegijad: tantsijad, muusikud, tsirkuseartistid, visuaalkunstnikud, näitlejad, lavastajad — kõigi nende ette võiks omadusena käia „uus”. Majas tundsid (tunnevad) end hästi Eesti teatri peavoolust eristuvad tegijad, kes näevad oma platvormi laiemalt Euroopa ja maailma kontekstis. Avatus maailmale on kindlasti üks loomulikumaid ja olulisemaid Kanuti suundi. Ennast ei võrrelda Eesti institutsioonide, vaid Euroopa omadega. Kanuti struktuuriline ülesehitus on Eestis ka eripärane, küll aga võrreldav Euroopa samasuunaliste produktsioonimajadega.

Viis aastat pärast Kanuti Gildi SAALi avamist koondusid sealt eemale jäänud, peamiselt tantsukunstnikud Sõltumatu Tantsu Ühenduse egiidi alla, mille algatajaks ja juhiks on Triinu Aron. Aastatega on praeguse nimetusega Sõltumatu Tantsu Lava ja Kanuti Gildi SAALi profiil järjest lähenenud ja mitmed kunstnikud esinevad võrdselt mõlemal pool. Produktsioonimajade loomise ajal oli aga asjakohane eristada Kanutis nähtavat kontseptuaalset tantsu ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse liikumispõhist suunda. Praeguseks pole sellised vastandused tingimata vajalikud.

 

Tegevussuunad

Kanuti Gildi SAALi tegevus on alati olnud laiahaardeline ega ole piirdunud ainult üksiklavastuste väljatoomisega. Peale Eesti kultuurivälja laiendamise ja kunstnikele võimaluste pakkumise on Kanutil oluline roll publiku kasvatamisel, harjumuste ja kunstimaitse suunamisel.

Kanuti on aastaid tegelnud ka uute kunstnike kasvatamise ja tutvustamisega (aastatel 2002—2011 toimunud debüütlavastuste sari „Hypekas”) ning järjepidevalt korraldanud kõikidele avatud erakordselt populaarset väikevormide õhtut „made in estonia maraton” (toimub igal kevadel alates aastast 2006). Just iga-aastasel maratoniõhtul peaks selguma, mis on Eesti etenduskunstnike peas ja südames, kust neil kripeldab. Maratoniõhtu etteasted võivad olla loengust videoni, sportlikust sooritusest manifestini. Just manifeste on maratonilt ikka oodatud, kuid viimastel aastatel läheb kõigil Eesti kultuuris vist liiga hästi: raputavaid, kriipivaid, vaidlema kutsuvaid etteasteid pakutakse järjest vähem.

Aktiivselt toimib kunstnike residentuuriprogramm, nii rahvusvahelised kui ka Eesti etenduskunstnikud saavad majas töötada ning aeg-ajalt toimuvad publikule ka ettenäitamised. Residentuuri pakutakse juba nii kogenud kui alustavatele kunstnikele. Kanutile on olnud oluline oma tegevust mõtestada ja nii on nad ühena esimestest hakanud pidevalt läbi viima etendusejärgseid vestlusi kunstnike ja publikuga. Eriti jõuliselt on aga Eesti kultuurivälja mõjutatud silmapaistvalt korraldatud rahvusvaheliste etenduskunstide festivalidega. Kanuti eesotsas Priit Rauaga ning koostöös Von Krahli Teatri ja Rakvere Teatriga korraldas Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olemise raames 2011. aastal ühekordse festivali POT. Alates 2005. aastast on ebaregulaarsete vahedega toimunud performance-kunsti festival, kõikvõimalikke piirinähtusi kompav „NU Performance Festival”, mille Priit Raud algatas koos Anders Härmiga ning mis nüüd tegutseb külaliskuraatorite juhtimisel (2016. aastal on kuraatoriks Maria Arusoo).

Kõige järjepidevamalt, 1996. aastast on Priit Raua juhtimisel ja Kanuti korraldatud olnud „Augusti tantsuFestival”, mis 2015. aastal muutis nime „SAAL biennaaliks” ning sai kaaskuraatoriks Kanuti produtsendi Annika Üpruse. „Biennaali” eesmärk on teatrist rohkem kavva võtta performance’eid ja installatsioone. Selline eeldatav suunamuutus on tervitatav, sest viimastel aastatel olid kaks Priit Raua juhitud rahvusvahelist festivali, „Augusti tantsuFestival” ja Rakveres toimuv „Baltoscandal”, sisuliselt eristamatud.

Publik, kes Kanutis käib, on enamasti noor, aga ka selline nagu siinkirjutaja, kes on Kanutiga algusest peale üles kasvanud ja kelle kunstimaitset on seal nähtu kujundanud. Vanem põlvkond on küllap ajaloolistel põhjustel nüüdisaegse etenduskunsti publikuna pigem kõrvale jäänud. Lääne- Euroopa sellesarnaste teatrite publik on hoopis teistsugune. Seal on inimesed eksperimenteeriva kunstiga üles kasvanud alates 1960. aastatest, Eestis aga toimus murrang 1980. aastate lõpul, 1990. aastate algul ning uuenduslikku kunsti hakkas uudistama pigem noorem rahvas. Kanuti publik käib ilmselt kunstnike järgi — pealekasvav kunstnike põlvkond toob kaasa uue noore publiku. Priit Raud näeb selles probleemi, sest kunstilises mõttes võivad referents­punktid olla puudulikud: mis on teada Kanutile, ei pruugi olla teada eriti noorele publikule.2

Mis puutub aga Kanutiga seotud kunstnike põlvkonnavahetusse, siis ka see on keeruline teema ning paneb küsima jätkamise ja jätkumise kohta. Kanuti Gildi SAALiga koos alustanud kunstnikud tegutsevad ikka edasi, kuid mure on pigem viimastel aastatel debüteerinutega. Sageli teevad nad oma esimese lavastuse näiteks pärast koreograafiaõppe lõpetamist ja kaovad seejärel areenilt.

 

Kanuti kunstnikud

on maailmast huvituvad kunstnikud. Aastate jooksul on Tallinna vanalinna Pika tänava maja erinevates saalides, kõrgete akendega suures saalis, robustsemas keldrisaalis ja väikses Püha Vaimu SAALis, toimetanud terve plejaad eriilmelisi kunstnikke. Nii majast kui rahalistest võimalustest tingituna on Kanutis nähtud pigem väiksemahulisi töid, palju on loodud sooloetendusi. Tuleb tõdeda, et need kunstivälised põhjused on selgelt vorminud kogu kunstiliigi olemust Eestis.

Vana Kanuti gildi hoone saalides on viieteistkümne aastaga loodud äärmiselt erinevat kunsti: sõnateatrit, visuaalteatrit, objektiteatrit, nüüdistantsu, tänavatantsu, tsirkust, loeng­etendusi, performance’eid, kontserte ja palju muud. Kanutile on olnud oluline arendada Eesti etenduskunsti maastikku ja toetada kunstnikke. Tähtis on aastatepikkune koostöö samade loojatega, ning nende nimekiri on pikk. Olgu nimetatud mõned: Mart Kangro, Raido Mägi, Katrin Essenson, Taavet Jansen, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Henri Hütt, Kadri Noormets, Alissa Šnaider, Krõõt Juurak, Mihkel Ernits, Oksana Titova (Tralla), Renate Keerd, Nele Suisalu, Maike Lond, Rene Köster, Hendrik Kaljujärv ja mitmed teised. Nad kõik on saanud Kanuti Gildi SAAList produktsioonitoetust, mitmed on loonud oma trupi ja kompanii: ZUGA, ZICK, OMAtsirkus, millimeeter performance group, kompanii NII jt. Läbi aastate on Kanutile sisulisteks mõttekaaslasteks ja partneriteks olnud Von Krahli Teater, Tartu Uus Teater, Cabaret Rhizome, MIMproject ja Kinoteater. Nagu mainitud, on Kanutile iseenesestmõistetav töötamine sünkroonis välismaal toimuvaga. Paljud kunstnikud on alustanud Kanutist ja liikunud välismaale ehk Kanuti on olnud oluline hüppelaud. Näiteks on siit alustanud Mart Kangro, Krõõt Juurak, Kadri Noormets ja teised.

 

Järgnevalt vaatlen mõningaid mulle olulisi või muidu põnevamaid Kanuti kunstnikke ja nende lavastusi viieteistkümne tegevusaasta jooksul. Esiletõsted ei ole kuidagi ammendavad, vaid tuginevad subjektiivsele vaatleja­positsioonile.

Kanutiga seotud kunstnike loomingu võib jagada viide rühma. Vaatlen Kanutiga algselt seostatud kontseptuaalse tantsukunsti esindajaid, esile tõuseb ka tehnoloogiline, multimeediumlik lähenemine. Füüsilisele väljendusele ja tantsule pööravad Kanuti kunstnikest tähelepanu pigem vähesed, kuid näiteid sellest siiski on. Temaatilises mõttes saab eristada ühiskondlik-poliitiliste teemadega tegelejaid ning isiklikesse lugudesse kaevujaid: teisi on esimestest tunduvalt rohkem.

Kontseptuaalse suuna paraadesindajaks võib kahtlemata pidada Mart Kangrot3, kes on Kanuti Gildi SAALiga olnud kogu oma loometee väga selgelt seotud. Tema lavastuste ideeline läbitöötatus ja filigraanne teostus on lummav. Kangro Kanuti-lavastustest on mulle ehk enim korda läinud „Can’t Get No / Satisfaction” (2009): vaataja ja vaadatava, reaalsuse ja illusiooni vahekorrad olid just sel hetkel põnevaks mõtteaineks. Kangro on oma soolodes alati lähtunud kehalisest väljendusest, kuid ta on loonud ka väga isiklikke sõnalavastusi, näiteks „Talk to Me” (2011).

Kontseptuaalse suuna teise esindajana tõstan esile nii STÜ kui Kanutiga töötanud Kadri Noormetsa. Kanutis on ta loonud kaks lavastust koos Diego Agullóga, kummastava installatsiooni Viimsi rannal „Darks in Blues” (2014) ja valguse, rütmide, objektide ja liikumisega tegeleva „formlessly yours” (2015). Seisundilisus ja vaataja mõtetele ruumi jätmine on omadused, mis alati panevad Kadri Noormetsa lavastusi uudistama.

Tehnoloogiline teater ja multimeediumlik etenduskunst on ka suund, mis on Kanuti Gildi SAALi läbi aastate paelunud. Eestvedavaid ja erineval viisil otsingulisi kunstnikke on siin mitmeid: Taavet Jansen, Maike Lond, Andreas W, Erik Alalooga, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt. Jansen ja Lond alustasid pöörast muusika ja kujutistega eksperimenteerimise rida 2005. aastal performance’iga „music is movement is image is music” ning jätkasid 2007. aastal Kihnu kördi mustrite „lahtimuukimisega” „Algorytmis”. Taavet Janseni 2008. aasta lavastus „It’s Nothing Really” jõudis tehnika ja etendaja suhte mõtestamiseni, tehnika performatiivsetele omadustele osutamiseni. Tehnika ja inimese vahekorda käsitles ka Erik Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanu” (2012), mis tahtmatult mängis tehnika personifitseerimise sooviga. Kõik need lavastused avasid minus kui nende kogejas mingi uue akna, uue vaateviisi, mis aeg-ajalt meenub aastaid hiljemgi.

Multimeediumliku etenduskunsti kõikehõlmava elamuse sain Hendrik Kaljujärve esimesest soololavastusest „Rising Matter” (2014), kus etendaja tegeleb muusika, video, sõna, liikumise ja visuaalkunsti vahendite uurimisega. Kõikide meediumide võrdne, täpne ja mõõdetud kooseksisteerimine andis suurepärase tulemuse.

Kanuti tiiva all alustas Renate Keerd, kes nüüdseks on loonud oma populaarse kompanii NII, toonud välja lavastusi Tartu Uues Teatris ning annab Kanutis regulaarselt külalis­etendusi. Tema esimesi töid võiks ehk nimetada naivistlikuks objektiteatriks („Mesta”, 2005, „Second Land”, 2008). Keerdiliku käekirja algust on neis veidi küll näha, kuid oma energilist füüsilist liikumist ja huumorit põimiva käekirja saavutas ta neist esimesest kahest lavastusest veidi hiljem.

Alates 2012. aastast jõudis aga Kanutisse Krista, Rene ja Carmel Köstri eestvedamisel tõeline füüsiline, higistama ajav tants, tänavatants, lavastusega „NOX”. 2013. aastal aga lummas Rene Köster oma füüsiliselt nõudliku meditatiivse soololavastusega „Tzion”. Erinevaid stiile ja suhtumisi miksiv intensiivne „RSKSD” (Carmel ja Rene Köster, 2015) on just uue noore publiku saali meelitamiseks vajalik: Köstrite looming on jõuline, energiat täis ja kaasahaarav.

 

Kui vaadelda järgnevalt lavastuste sisudominante, seda skaalal ühiskondlik-poliitilisest isiklikuni, siis esimest otsa esindab Kanuti repertuaarist vaid kaks meeldejäävat näidet. Christian Veske ja Jarmo Karingu 2007. aasta sotsioloogiline, uurimuslik lavastus „Mõte Aadamast ei olnudki nii…” tegeles isegi praegu uuenduslikuna mõjuva meeste ja mehelikkuse teemaga. Renzo van Steenbergeni, Alissa Šnaideri ja Päär Pärensoni 2009. aasta lavastus „Tavaj” lahkas aga kujundlikult ja performatiivselt eestlaste ja venelaste erinevusi ning mõtestas laiemalt võõra problemaatikat — ka see lavastus oleks praegugi veel aktuaalne. „Tavaj” oli tõeliselt värske puhang. Selliseid teravaid teemasid multimeediumlikus tantsuteatri võtmes ei olnud Eestis keegi varem puudutanud.

Isiklike lugude jutustamisel sammub esirinnas ZUGA Ühendatud Tantsijad, näiteks oma 2010. aasta meeldejääva lavastusega „Kohe näha, et vanad sõbrad”. ZUGA liikmetel Helen Reitsnikul, Kaja Kannil, Tiina Möldril, Jarmo Karingul ja Kalle Tikasel on oskus tekitada lavale sõbralik, mõnus, lahe atmosfäär, millest publikki osa tahab saada. Lava muutub kohaks, kus on igati loomulik rääkida isiklikest asjadest ja jagada põnevaid lugusid.

Isiklikkuses ekstreemsemaid ääre­alasid kompav oli Kaja Kanni mitmeosaline projekt „Knit the World” (2014), mis koosnes päevaraamatust „Eratee”, fotonäitusest „Kes varastas päeva” (Kann pildistas iga päev ühe hetke oma maakodu köögi aknast) ning lavastusest „Be Real My Dear”. Kui ZUGA tegeleb pigem mõnusa ja meeldivaga, siis Kann püüdis oma soololavastuses uurida ebameeldivat ja ohtlikku, kasutades väljendusvahenditena sõna ja liikumist. Kann mängis peeglite ja valgusviirgudega, jäi neisse viirgudesse justkui üksinda, mõtlemata neile, kes teda samal ajal samas ruumis vaatasid. On vaataja tõlgendada, kas näha murduvates valgusvihkudes toimetamas eneseimetlejat või kõneldakse valusast, puudutavast üksindusest.

Isiklikust murest tõusis ühiskondlikuks üldistuseks Maike Londi loeng­etendus „10 journeys to a place where nothing happens” (2013). Lond tegi läbi isiklikust huvist ajendatud rännaku, mille olulisemad verstapostid ja tulemuse avaldas publikule. Nimelt küsis Lond, kas vabakutselise kunstnikuna on võimalik ära elada, sõltumata finantsinstitutsioonidest või projektitoetustest. Tekkis idee leida endale metseen: moodsat kunsti või mõnd vana maali ostavad ju jõukamad inimesed enda kodu seinale, miks siis ei võiks keegi toetada ka etenduskunstnikku? Tragikoomilised otsingud ja seigad erinevate elualade inimestega päädisid siiski nulliringiga: kultuuriministeeriumi ees tänavamuusikuna teenis Lond märksa rohkem, kui metseeni otsides. Tõdemus: tuleb jätkata elamist kultuurkapitali ebakindlast toetusest. Londi siira ja iroonilise jutustamisviisi vaheldumine tekitas publikus palju segadust ning teda süüdistati isegi ülbuses, kuid leian, et Lond ütles midagi olulist Eesti kultuuripoliitika ja kunstielu kohta.

 

*

Kanuti Gildi SAALi teed rajavat rolli Eesti etenduskunstide väljal on raske üle hinnata. Saali algatajat ja juhti Priit Rauda ning sealseid töötajaid iseloomustab julge pealehakkamine ning uue ja tundmatu otsimise soov. Eesti kultuuri on nad torkinud mitmekülgselt, ebamugavalt ja järjepidevalt. Järelejätmatult on nad kutsunud külla ka välisteatrit — ikka konnatiigi laiendamise sooviga.

Kõige tähtsam on siiski, et Kanuti Gildi SAALi ei eksisteeriks ilma olulisi küsimusi küsivate ja uudishimulike kunstniketa — Kanuti funktsioon on aidata kõige paremal viisil pöörased ideed ellu viia. Vähe tähtis pole ka nende avatus välismaailmale; just Kanuti on aastaid olnud üks aktiivsemaid Eesti kultuuri eksportijaid ja Eesti tutvustajaid laias ilmas.

 

Viited:

1 Priit Raud 2015. Vastab… Evelyn Raudsepa intervjuu. — Teater. Muusika. Kino nr 7–8.

2 Priit Raud 2016. Suured aknad ja suured etendused, suur raha pole oluline. Heili Sibritsa intervjuu. —

Postimees 31. I.

3 Kangrot on portreteerinud: Evelin Lagle, Heili Einasto 2015. Isiklik kogemus on üldine, lavaline sõnum eluline. — Teater.Muusika. Kino, nr 3.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist