KABAREEINSTALLATSIOON: UUE TEATRI FRAGMENTAARIUM

JÜRGEN ROOSTE

„Skaala surm”. Idee ja lavastus: Riina Maidre ja Nero Urke. Esitus: Riina Maidre, Nero Urke, Evelin Jõgiste ja Veronika Vallimäe. Helikunstnik: Tanel V Kulla. Dramaturgiline tugi: Triin Ruumet. Esietendus 21. IV 2016 Kanuti Gildi SAALis.

„All Tomorrow’s Parties”. Autor/esitaja: Inga Salurand. Autor/muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv. Lava/valgus: Oliver Kulpsoo. Video: Emer Värk. Esietendus 11. V 2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

„Location X: Black Side”. Esitaja ja koreograaf: Taneli Törma. Video: Constantin Georgescu. Muusik: Søren Lyngsø Knudsen. Konsultatnt: Eleni Pierides.

 

1.

Lahtistest ustest tuleb alati sisse murda kõva jalalöögiga! Nii et… Kui asutakse tõsimeelselt kaitsma nüüdistantsu (et „tants” tantsu sisse tagasi tuua) või -teatrit, et inimesed vajavad ikka psühholoogilist süvatööd ja „teatriimet”, näitlejate suuri rolle ja lugude võluilma, siis sageli ei mõisteta, et koreograafia, mis tegeleb liikumise ja inimolemise mõtestamisega „hullumeelsemate vahenditega”, et „postdramaatiline” või improvisatoorne-füüsiline teater ei võta sellelt „klassikaliselt” mitte midagi ära. Umbes nagu homoabielu ei saa võtta killukest abieluinstitutsiooni pühadusest, vaid sellele lihtsalt uut tähendust lisada. Asja olemus muutub, aga kõik too „vana ja väärtuslik” ei kao kuhugi.

Narratiivsus klassikalisel-lineaarsel kujul ei kao kuhugi (nagu ei kao tants või riimidega luule), aga üks suur suundumus on siin küll: tänane koreograafia, nn lavakunstid, performance-kunst, sõgedamad muusikajämmid ja luuleõhtud hakkavad tasapisi kokku sulama. Tänasele kunstile hakkab tekkima ühine katus, see on laval (lava on muidugi sageli juba tinglik, see võib asuda inimeste keskel, tänaval, aga siiski ka spetsiifilises markeeritult teatraalses ruumis, kus me teda vastu võtma oleme harjunud), noh, tollel kogu-maailma-laval. See on inimestega kontaktis, areneb suhtluses-kompamises-publikutunnetamises-publikuosaluses (kuigi omal moel on publik alati osalenud, seegi pole uus).

Spetsiifilised meediumimuutused on tinginud olukorra, kus kunsti võime puudutada-raputada-muuta seisneb sageli eheduses, kohalolus. Virtuaalsed maastikud on meid muutnud, niisama teksti-pildi kujul on kõik kättesaadav ja kuidagi valmis, surnud. Seega igav. Kunstid voolavad tasapisi kokku performatiivseks meediumiks. Tõsi, virtuaalsuses peitub oma võlu. Näiteks Cabaret Rhizome/Erinevate Tubade Klubi on osanud seda kasutada, loomise mootoriks muuta. Või bulgaarlasest geenius-koreograaf Ivo Dimchev, kes ühes etenduses esitab järjest publikust talle lähetet teksti. Noid näiteidki on palju. Nagu palju hääks loodud instrumente on kurale ära keeratud (näiteks dissidentide töö soodustamiseks internetis enesevarjamiseks loodud vahendeid kasutavad ka pedofiilid jne), saame me võtta ka kurja enese riistu ja neid ta vastu pöörata.

 

2.

Nõnda ongi tänane teater võtnud teatava kabareelise, „sketšijadadest” koosneva stiili. Pildid voolavad ja räägivad meile lahti ühe loo/mõttevõimaluse/tundepinevuse aspekte. Lugu on justkui olemas, aga nii napilt käeulatusest väljas, et inimene peab ise tunnetuslikku tööd tegema (mitte higist vaimunärimist, kuigi sedagi võib ette tulla).

See on vaataja seisukohalt nõudlik kunst, ses mõttes, et meil on ümberringi nii palju toda, mis meilt eriti midagi ei nõua. Heida poollebokile, lase ilal suunurka niriseda ja võta lihtsalt vastu! Kas see on teatriime? Aga näe, jõuab pea miljoni eestlaseni, eks? Selliseid asju on me igapäevaelu meelelahutusprotsessides muidugi veel rä­medamal kujul.

Kummalisel kombel ei ole see mittenarratiivne, mänglev struktuur-mõtlemine mingi võõras või veider hiljuti tekkinud asi. XXI sajandi popkultuuri tipust võib tuua näiteks Queeni megahiti „Bohemian Rhapsody” või Monty Pythoni „Elu mõtte”. Samas ei puudunud kunagises ränd- või laadateatriski säärane hakitum vorm, lugude põimimine, inimestega suhtlemine (koos loomine).

 

„Kabaree” (sketšipõhine) on mingis mõttes ka Lauri Lagle „Paradiis”, ainult et värvid on tihedalt üksteisesse sulatatud, pildid pigem „valguvad“ üksteiseks üle, iga stseeni algus või lõpp ei ole nii selgelt markeeritud. Ivar Põllu „Baskin ehk Nalja põhivormid” (Katrin Pärn, Janek Joost) ehitub nõnda üles, see on suurepärane emotsionaalne tükk. Just nagu vähenõudlik, tagasihoidlik tükike, humoreskne-sentimentaalne pala meie naljamöödanikust … — mis meie, meie teeme ainult natuke nalja! Aga selle ettevaatliku minekuga saab Põllu vaataja konksu otsa, nii et teise vaatuse kurvemad stseenid purevad juba hinge. Ja lõpuks on „suur narratiiv” kuskil ka kohal.
On surm.

 

Kõige selgemalt kabareelik uue aja asjust on Maidre—Urke „Skaala surm”. Nagu püütonlaste elumõtte otsingki, tegeleb see elu kõige suuremate asjadega. Lustakas-märatsevas vormis.

„Skaala surma” vabastas minu jaoks näitlejate kohalolu (Riina Maidre, Nero Urke, Evelin Jõgiste, Veronika Vallimäe + üks väike poiss, kelle osalus on diskreetselt mainimata jäetud, ju mingi põhjusega), teatav pingeline-keskendunud „ladna-olek”. Sketšistik voolab „Skaala surmas” küll sujuvalt, aga pildid on väga selgelt, markeeritult eraldatud. Igaühel on oma soolod, on teatavad duetid-duellid, ja siis rühmakonstellatsioonid, justkui juhuslikud-põimuvad vastasseisud.

Mingis mõttes võib „Skaala surm” olla natuke nagu tänapäeva lavakunsti positiivne õpik (Henrik Kalmeti „Festival Piece’i” vastand ses mõttes, nagu Lagle „Paradiiski” — Kalmet püüdis kasutada kõiki noid võtteid nagu mingi tuima pilana ja ebaõnnestus, sest ei suutnud sisse minna ega mõista toda valitud keelt, nõnda jäi see kummaliseks-kohatuks naljapüüdmiseks), kogu vahendite arsenal pannakse siin meie ette. Ja see on mingis mõttes ka selle tüki nõrkus.

Kaheksakümmend minutit on lühike aeg, aga siiski on siin mingit arbitraarsust, mingit liiasust. Ma ei räägi sellest, et too teatav arbitraarsus ongi tänase lavakunstikeele eriomadus, vaid sellest, et ka tolle keeleruumi sees võib eksida grammatika- või stiilireeglite vastu, oma mänguruumi piires. „Skaala surm” katsub suurte teemade ümber liikuda diskreetselt-mänglevalt, aga siiski veidi liiga lobisedes, kõiki vahendeid kaasa kahmates.

 

Seejuures on üksiti raske nõrgemat sketši välja tuua. Etenduses vallanduv hullund versioon Queeni „Under Pressure’ist” näiteks võinuks olla veel hullem (sic! seda laulu kasutas ka Renate Valme oma tükis „Pure Mind”, tema käekiri on veel enam nagu märatseval-lustival lapsel, et kuidas see mänguvabadus — koos kõigi ebakohtade ja häbimomentide ja eksimistega — publiku ees tööle panna), aga ma ei saanuks näiteks kurja diktaatordramaturgina tööle asudes stseeni ka välja lõigata, sest ma mõistan, kui oluline see emotsionaalselt on (mullegi tähtis). Ehkki see võinuks tükile kasulik olla.

Muide, kui ma muidu ei andesta pateetikat (ehk ainult oma luulele), siis „Skaala surma” lõpus lavale mahedasse värvivalgusmaailma üksi klaverit mängima jääv poiss ei teinud mulle valu, pigem mõjus puhta ja kargena (nagu „Baskini” lõpu eel ingli ja Baskini suhtlemise stseen, mis meelega hollywoodlikult tobepateetiliseks keeratud, ainult et see oligi positiivselt hellnaljakas, samal ajal kui „Skaala surm” on lõpus vaid hell — ma tegelikult hetkeks ootasin, et „päris lõpus” ilmub kardinate vahelt veel korraks Nero Urke silindris ja monokliga pää ja küsib publikult: „Mooonei, jeeeesss?!”). Üldse, see oli üle jupi aja tugev lapsnäitleja, kes liikus ja oli laval kuidagi usutavalt, mitte üle mängides või nii, et me näeme, et vanainimesed on lapse lavale näitlema ajanud.

Ühesõnaga, pilt-pildilt kõnelemise oht peitub selles keele loomuliku intensiivsuse vaheldumises, et tugevale stseenile järgneks rõhuta silp, mis on siiski oluline … Selle rütmikaga ei kanna „Skaala surm” lõpuni välja, kuigi, peab rõhutama, see on puhastav, vabastav kabaree-kogemus. Muide, tekstiinimesena uppus minusse enim vahest Riina Maidre pikk mänguline sotsiaal-dada luuletus. Pole päris säärast eesti luulelavadelgi kuulnud.

 

Kabareekeele eelis on teatav meelelahutuslikkus, see ikkagi kõnetab inimest (ka subjektiivsemas-poeetilisemas vormis, nagu „Paradiis”), aga mis saab siis, kui teater jätab meid osaliselt sellestki ilma. Laulmise-võitlemise asemel näitab pildistikku, installeerib mingi maailma?

 

3.

Lavakunstis on märgatavalt tõusnud ka installatiivne, visuaalse kunsti element. Renzo van Steenbergeni, Juha Valkeapää ja Emer Värgi lavastus „2341 AD” Kanuti gildis oligi pildi-heli-tekstiloome, mingi meditatiivne seisund. Kusjuures, ma sain sellest „lavastusest” või „etendusõhtust” omamoodi laksu küll, aga kardan, et tulevikuretkele, lagunend-muutund maailma ikkagi ei jõudnud.

Inga Saluranna ja Hendrik Kalju­järve „All Tomorrow’s Parties” viib meid botaanilistesse ulmadesse (see on küll vaid lähtepunkt, alustekst ehk). Ühe pildi pakkumise asemel loob see piltide jada. Salurand muudab installatsiooni pidevalt tegutsemise-staatika rütmi vaheldades. Kahhelplaatidest ehitatud helevalge, peaaegu steriilne lavapind (tagumine pool publiku suhtes tõusev) on ise visuaalselt mõjuv. Sellele rajatav maailma segapuder võiks olla loodud ka mõnes tänapäeva kunsti keskuses või performance-festivalil.

Vaatasin Kopenhaagenis „Vaba maailma festivalil” ka Taani-Soome koreograafi Taneli Törma valguse-pimedusega mängivat tükki „Location X: Black Side”, mis kasutab (hämarapoolse) valgusmaailma loomiseks videoprojektoreid. Videvikus mässav mees, põhjala kaadrid ja meeleolud. Virmalised, lumeväljad, ööklubi. Törma meelega rohmakas liikumine (millele sekundeeris üks helgem, piruettidega stseen, aga see langes kogu kontseptsioonist kuidagi kummaliselt välja, oli liiga tants-tants), tohutu kontsentratsioon ja energia muidugi tõid pildi sisse liikumise, aga ka „Location X” on suuresti n-ö pildiloome (mil need pildid ka kirglikult liikuva kehaga on elustatud, aga eks sama tee ju ka Salurand, kargemalt-napimalt).

Üks tegeles niisiis teatava botaanilise kujundisüsteemiga, (inim)taimede sirgumise ja samuti valguse poole pürgimisega, teine peamiselt valgusega, inimesega selles valguses-pimeduses (st hämaruses), meie maailmajaos. Olemuslikult sarnased teemad, aga ma mõistsin neid mõlemaid vääriti.

Nimelt hakkasid nii Saluranna kui ka Törma maailmad (maalid) mulle mõjuma apokalüptiliselt või isegi post­apokalüptiliselt (mis oli ju „2341 AD” eesmärk!!), need tegelevad esmalt üksiku inimesega maailmas, mis on sedavõrd veider ja nõudlik. Kus peab üksi hakkama saama, ellu jääma; kus tingimused on karmid, puhastavad.

Salurand peab lõpuks sellesse steriilsesse, alles jäänud ja puhastatud maailma rajama pisikese põllu, see on keha kutse. Me võime jõuda kui tahes tehnologiseeritud või virtualiseeritud maailma, kuskil keegi peab selle jaoks midagi harima, kasvatama, tapma. Kõige parem on, kui need oleme me ise, ei võõrandu sellest esmasest päriselt ja lõplikult.

Sama moodi Törma — just nagu tõmmates välja kalavõrku, just nagu trampides üksi meeleheites seda maastikku, kuhu ta on unustatud. Kus hämaras tekkivad varjud on kogu seltskond, kogu inimkooslus.

 

Installatiivteater eeldab muidugi tugevat helikeelt. Törma lõi ambientse tausta pääle rütme oma sammudega, tants ise andis muusika (ühes kohas ta selle vastu veidi eksib, klubitantsu stseenis tundub tehnomuusika liiga markeeriv, reetlikult matkiv). Salurand kasutab lisaks muusikale mingit võnkuvat agregaati ja mikrit. Aga igal juhul on nende etenduste helikeelde sisse kirjutatud intensiivne nukrus. Või üksildus. Või pürgimine tühjusest välja, tühjust täitma.

 

4.

Kabareelik ja installatiivne keel ei välista teineteist, nagu Lauri Lagle „Paradiisis” oma trupiga väga hästi tõestas (Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite, Reimo Sagor — kõik stseenid, kogu tekst sündiski koos). See, kuhu teater liigub, on mingi väga inimlik ruum. Ei ole see mingi intellektuaalses soos rähklemine või teabmiskeerukas uus meedium.

Minu küsimus on hoopis selles: see salaline „teatrirevolutsioon”, lavakunsti vabastamine mängule, vabastamine jäigast diktaatorikäekirjast ja loo rääkimise sunnist ning karakterikohustuse painest, oli tänini positiivne teekond. Aga kogu ühiskond on selgelt astumas stagnatsiooni. Lehtedes ilmuvad lood, mis räägivad, milline on ikka „päris luule”. Kriitikud õhkavad taga „päris teatrit”.

Mis siis, kui see kabareelik-installatiivne olekski/ongi uue teatri keel, ega tänane psühholoogiline-dramaatiline teatergi pole kaua aega olemas olnud. See on üsna uus asi. Millal see stanislavski välja mõeldigi, eks. Kui nüüd tollel uuel asjal, mis nii uhkeid-kummalisi-plahvatavaid õisi ajand, kõri kinni suruda, näiteks võõrandades sellest hirmutamis- või alandamistaktikaga potentsiaalse publiku, siis mis on võimalikud arengukäigud?

Neokonservatiivses Eestis on lavakunstnikule (teatritegijale!) muidugi see lohutus, et ärevad ajad, mis sunnivad kunsti õigustama, on ka kunstniku käitamiseks hää mootor — sa pead end ja oma loomingut kaitsma. Sa tead, et see, mis sa teed, ei vasta mingitele standarditele või ootustele, et see on alles keele otsimine, mitte valmislahenduste, valmismööbli müügiladu. See ongi nii habras ja veider, mis sa teed, et sul võib ehk olla pohhui nii publiku ootustest, kriitikutest kui ka auhindadest? Aga päriselt ei ole kunagi, sest kellele sa seda siis teed, eks, endale, muidugi, aga see ohverdus on suurem.

Ärevad ajad ja pinge, väljakutse, on alati ka väsitavad. Äkki sellest siis ka nood (post)apokalüptilised tungid ja morbiidselt-lõbusalt surma poole vaatavad kurikabareed? Kuigi — lõpu uuri­mine on üldinimlik. Pole vist kedagi, kes ajuti ei peatuks lõpule, eesriidele mõtlema. Isegi postdramaatilises teatris, kus eesriiet enamasti ehk polegi (Maidre ja Urke tegid tollest aga lausa olulise tegelase, see meeldis mulle väga).

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.