EMP 2016 TAGASIVATEPEEGLIS III Käidi ja külvati varjude seemneid…

November, 2016

Ardo Ran Varrese lavalisest serenaadist Artur Alliksaare tekstile

SAALE KAREDA

Ardo Ran Varrese lavaline serenaad „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” sopranile, baritonile/kontratenorile ja instrumentaal­ansamblile Artur Alliksaare tekstile. Lavastaja: Liis Kolle. Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo. Kostüümikunstnik: Reili Evart. Helirežissöör: Tammo Sumera. Esitajad: Jaanika Kilgi, Taniel Kirikal ja YXUS Ensemble koosseisus Mihkel Peäske (flööt/bassflööt), Meelis Vind (klarnet/bassklarnet), Peeter Sarapuu (fagott/kontrafagott), Harry Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello, kunstiline juht) ja Madis Metsamart (löökpillid). Esietendus 9. aprillil Viimsi Black Box Studios.

 

Tänavu suvel möödus pool sajandit Artur Alliksaare lahkumisest. Kummalisel kombel ei olnud sellest tähtpäevast kuulda mujal kui üksnes Võtikvere raamatukülas. Viivi Luik on mõni aasta tagasi kirjutanud: „Kogu Artur Alliksaare lugu on igivana ja igikorduv, arhetüüpne lugu räbalates kuningast, keda rahvas ära ei tunne.”¹ Tänases väärtuste hägustumise kontekstis on see sümptomaatiline, et Alliksaart kirjandusavalikkuses tähele ei panda. Imbi Paju kirjutas hiljuti Alliksaare kohta: „Talle pole ikka veel mälestuskuju Werneri kohviku ees Tartus, et me tunnetaksime tema vaimu ja vaimsust osana meie identiteedist.” Seda rõõmustavam, et kevadisel EMPil kõlas esiettekandel Artur Alliksaare tekstidele loodud Ardo Ran Varrese lavaline serenaad ühes vaatuses „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” kahele lauljale ja seitsmele instrumentalistile. Ehk on läbi uue muusika prisma jagunud Alliksaarele tema mälestusaastal siiski eesti kultuurimaastikul avalikku tähele­panu.

Varres on valinud lavateosele Alliksaare luuletuse pealkirja, jättes kasutamata luuletuse ülejäänud teksti. Žanriliselt pole tegemist kammerooperiga, vaid süidilaadse unenäopiltide kaleidoskoobiga, mis on lahutamatult seotud valguskujundusega. Helilooja on liigendanud lavateose üheksaks alaosaks, millest neli on puhtinstrumentaalsed ning viis osa sisaldavad vokaalpartii(si)d. „„Käidi ja külvati…” on muusikaline valgusteater, mille inspiratsiooniallikas on öö. [- – -] Ta on unenäolik, vaba vormiga stseenide jada, mis algab õhtuga ja jõuab välja hommikusse. Mis toimub meiega, kui me pole ärkvel? Kas meid seob nähtamatu kollektiivsus või lahustub unes iga indiviid lõputusse üksindusse? Teos on kavandatud tunnise kontsertetendusena, mille fookuses on heli ja valgus, varjud, varjundid, valgussähvatused. Valguskujundusest saab lahutamatu osa tervikteosest,”² seisab teose annotatsioonis.

Varrese „Käidi ja külvati…” oli eeltutvustuses välja käidud kui üks EMPi 2016 keskseid sündmusi ning seetõttu olid ootused ka võrdlemisi suured. Žanriline määratlus „muusikaline valgusteater” tõstab esiplaanile valguse, mis sümbioosis muusikaga peaks looma teatraalse aegruumi. Idee on ambitsioonikas, viidates taotlusele interpreteerida valgust (ja ka selle puudumist) muusika kaudu. Lavateose esimese vaatamise järel oli valdavaks muljeks unenäole omase painajaliku eklektilisuse ning teravmeelse lavastusliku fragmentaarsuse sürrealistlik segu, mis oli pressitud vahest liiga ahtasse füüsilisse ruumi. Jaanika Kilgi ja Taniel Kirikali solistipartiide sügavalt läbitunnetatud ja vokaalselt muljet avaldav interpretatsioon ning lavalise liikumisjoonise suveräänsus ja mängulisus oli teose kõige meeldejäävam osa. Yxus Ensemble mängis nauditavalt ja kaasakiskuvalt, kuid ansamblile kirjutatud muusikaline materjal jäi vokaalpartiidega võrreldes kahvatumaks. Valgusrežii, mis žanrimääratluse kohaselt pidanuks olema lausa muusikaga võrdväärne, mõjus ajuti pealetükkiva, tükati kunstlikuna, ent teatud lõikudes ka köitva ja heas mõttes domineerivana. Algusosa valguskujunduse klaustrofoobne-ängistav atmosfäär tekitas lausa füüsiliselt ebamugava tunde, mis oli aga tugev kontseptuaalne võte, sest vaheloori langemine III ja IV osa piiril oli seejärel nagu (vähemalt) ühe kihi võrra selgemasse keskkonda jõudmine. Selline efekt võib omakorda osutuda ka petlikuks nagu unest unne „ärkamist” ja niimoodi lõputut pettasaamist andekalt kujutab täispikk animafilm „Waking Life”³, mille painav intriig käivitub sõnadest „uni on saatus”. Varrese lavateose esimesed kuuldavad sõnad on „Õhtu ligineb ja valgus väriseb ärevalt”, mida sugestiivses sosinkõnes esitab Jaanika Kilgi bassklarneti ja kontrafagoti äreva burdooni saatel.

Minimalistlik lavakujundus (erineval kõrgusel asuvad muusikute platvormid) jättis valgusmängudele ja efektidele maksimaalselt ruumi. Jaanika Kilgi ja Taniel Kirikali andeka „kiiksuga” kostüümid lisasid tervikmuljele elusust ning toetasid hästi värvikaid karaktereid. Wilsoni „Aadama passiooni” lavastuse steriilset tõsidust karikeerivad oksad muusikute „aurana” — nii varjuteatri vormis kui ka (nagu teose edenedes selgus) täiesti naturalistlikult nende selga seotuna — tekitasid terve teose vältel lõbustavaid võõritusefekte ning tõid meelde Alliksaare read: „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?”

Muusikaliselt käivitus lavateos alates II osast „Unetus” („Tuulefuuga”), sest instrumentaalne algusosa tundus formaalne. Teost videosalvestusena üle kuulates-vaadates tekkis mõte, et parema häälestuse ööle ja salapärale oleks andnud teose alustamine ilma instrumentaalse sissejuhatuseta, kohe II osast, mis kõnetab märksa vahetumalt (samas on muidugi heaks tavaks avada lavaline suurvorm avamängu funktsioonis instrumentaalse osaga ning arusaadav oli taotlus luua koos lõpetava osaga teosele instrumentaalset raami). Hiljem teose partituuri vaadates selgus, et algselt avaski teose hoopis „Äiutus”⁴, mis lavaversioonis on nüüd tõstetud II osa sissejuhatuseks (ning kärbitud). Ehk siis — ilmselt on esimene intuitiivne valik olnud heliloojal selline, mis ka ehk töötanuks paremini.

Teise osa tekstikatkendid Alliksaare „Tuulefuugast” kõlavad algul soprani sosinkõnes ning seejärel hakkab baritonipartiis vaikselt lahti kerima teose vokaalne mõõde. Jaanika Kilgi sugestiivne sosinkõne on üks teose seesmiselt pingestatumaid lõike, sisaldades tugevatoimelisi lauseid nagu „Tuleb elada nii, et oleks, mida võita ja kaotada” ning „Nii pime on, et ei näe, kas läheb veelgi pimedamaks”, mis kajavad meie aja ja ühiskonna kontekstis niisama valusalt vastu kui nende ridade kirjapanemise ajalgi.

Instrumentaalne III osa „Painajad” juhib läbi tontlik-karikatuurse varjuteatri hetkeni, mil vahe-eesriie kõrvale tõmmatakse ning pilgule avaneb sinistes varjundites konkreetne lavaruum, milles etendatakse nelja kandvat ja väga eriilmelist Alliksaare tekstidel põhinevat stseeni. Lavateose kõigis vokaali sisaldavates osades on ka instrumentaalpartiid fantaasiarikkad ja köitvad, tõukudes Alliksaare luule karakteersusest ja musikaalsusest. Varrese vokaalikäsitlus on orgaaniliselt voolav ja dünaamiline, Alliksaare geniaalne keelekasutus ja puändikad metafoorid tulevad Varrese muusikas imetlusväärselt hästi esile. Nii vokaalselt täiusliku esituse kui ka lavalise liikumise efektse mängulisuse poolest sööbis väga kirkalt mällu Jaanika Kilgi misanstseen dialoogis tšellist Leho Kariniga teose keskel ehk IV osas „Värvilised unenäod” („Kata-stroofe”). Selles oli peent poeesiat, vaimukust, ootamatusi ja karget elegantsi. V osa „Sidrunipuu” viib unenäorännakul meditatiiv-irreaalsesse maailma, kus viis muusikut vahetavad oma instrumendi kõlakausside vastu (teised vaikivad) ning Taniel Kirikal asub juhtima kummastavat protsessiooni, esmalt ülemhelilaulu improvisatsiooniga, seejärel kontratenorina „Sidruniballaadi” esitades. Kummastavaks teevad selle pühaliku kõlakausside ja ülemhelilaulu saatel liikumise eelkõige suured puuoksad muusikute seljas. Kui seni istusid muusikud oma okstega vähemalt paigal, siis nendega kõlakausse mängides ringi liikudes omandab see stseen rõhutatult „kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?” varjundi. Alliksaare „Sidrunipuu” tekst lisab sellele veel omakorda kargelt sürrealistlikku vürtsi. Et aga vint polnud siiani veel ikkagi piisavalt üle keeratud, selgub VI osa „Öökuninganna aaria” („Olen ürgloitsu logose laps”) saabudes, kus Alliksaare tekstile on kirjutatud lustakas („Võluflöödi”) Öökuninganna aaria paroodia. Keset aariat moduleerib aga muusika karakter Varresel ootamatult lüürilis-filosoofilisse mõtiskellu päeva tõtlikust ja öö hingestatud loomusest. Jaanika Kilgi kehastumine mõjuvõimsaks Öökuningannaks ning seejärel sujuv metamorfoos hingestatud sisemonoloogi lainele oli samuti üks lavateose kõrghetki — nii vokaalne kui lavaline mõtestatud kohalolek igas helis, igas murdsekundis, imetlusväärselt tuumakas ja kaunis esitus. VII osa „Öökuninganna ja kuu” („Seraafiline serenaad”) on soprani ja kontratenori lummava-loitsiva mõjuga duett Alliksaare tekstil, mis kujundlikult sõlmib kokku lavateose teemad. Instrumentaalsed lõpuosad — VIII „Virmalised” ja IX „Hommik saabub” tunduvad seejärel nagu pisut pikaks venitatud kooda, kusjuures IX osas kuuleme siiski märksa huvitavamat muusikalist materjali kui teose alguse instrumentaalses sissejuhatuses. Viimase osa alates langeb teatraalse muusikalise žesti saatel ka tagaseina kattev kardin, selline plakatlikkus paneb esmalt võpatama. Mõistetav on soov lasta pärast pikka pimedat ja veidraid olendeid täis ööd koita uuel rõõmsal päeval, aga kui päris lõpus kõlab häbenematu sirgjooneline pompoossus nii muusikas kui ka valgusrežiis, siis mõjub see kahtlemata pealesurutud nn positiivse programmina. Tagaseina lampide V-kujulist reastust silmitsedes heiastub Liis Kolle lavastuses aga midagi tuttavlikku, kord juba tsiteeritud Wilsoni „Aadama passioonist”, tolle šedöövri tagaseina katvate pimestavate lampide peale mõeldes. On see juhus või taotlus? Eks vastus peitu vaataja silmades. Alliksaarelikku mõtlemist parafraseerides: vahel võib kiirgav valgus pimestada ja sünge pimedus valgustada.

Mis toimub inimese vaimu ja hingega ajal, mil keha magab? Kuipalju oleme mõjutatavad tundmatute jõudude poolt sel ajal, kui tavateadvuse kontroll puudub? Kuivõrd võib meie ühine tavareaalsus olla mõjutatav nende jõudude poolt, mis toimetavad inimestega une ajal? Kuna meil puuduvad vastused neile küsimustele, on see ääretult intrigeeriv ja lõputuid võimalusi pakkuv kunstiaines. Metafüüsilise maailma uurijate hulgas on seisukohti unenägemisest seinast seina. On taotlusi, mis püüavad unenägemise üle saavutada kontrolli (näiteks nn unenäojooga), ja ka seisukohti, mis näevad unenägudes puhtalt astraaltasandi manipulatsioone, ning loomulikult on visioone, mis peavad unenäoks meie igapäevareaalsust, millesse oleme kollektiivselt n-ö mängima tulnud (või lihtsalt sattunud). Ardo Ran Varres on oma lähenemist sellele teemale väljendanud nii: „Painajad, nägemused, luulud, heiastused, varjud, värvid, hirmud, uneskõnd ja sonimine, uute maailmade avastamine, vanast loobumine, tung uue/ärkamise poole. Uni ühendab. Une ees oleme võrdsed. Võiks öelda, et öösel saab meist ühine kogukond: unekogukond. Päeval nähtu-kuuldu asub otsima teed alateadvuse lõpututes koridorides. On kaks kindlat asja meie elus: uni ja surm.”⁵ Helilooja on niisiis võtnud endale neutraalse vaatleja positsiooni ning asunud seda kirevat öö- ja varjudemaailma oma vahenditega uurima. Siiralt ja lihtsalt, ilma filosoofilise aplombita, ülearu suuri eesmärke püstitamata, kaaslaseks Artur Alliksaare ööteemalised luuletused, lavastaja, valguskunstnik, muusikud ja teised osalised ning paras annus humoorikat kõrvalpilku oma ettevõtmisele. Eklektilisus nii muusikalises, dramaturgilises, lavastuslikus kui valguskujunduskeeles, mis kammerooperi puhul võiks olla kriitikapunkt, osutub nn unenäolises žanris loogiliselt põhiliseks väljendusvahendiks ja on seega õnnelikult legitimeeritud.

 

Viited ja kommentaarid:

¹ Viivi Luik. Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev… — Keel ja kirjandus 2012, nr 4: http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/4/141.

² Eesti muusika päevad „Roheline heli?” 7.—16. IV 2016 buklett, lk 36.

³ Richard Linklateri animafilm „Waking Life”, USA, 2001.

⁴ Partituuris on märge: „Jõelähtme. 1913. a. üles kirjutanud A. O. Väisänen.”

⁵ Eesti muusika päevade buklett, lk 36.