VARIUS, VAIMSUSES VABA
November, 2016Variuse teatri lavastused Estonia teatri ajaloost
Teater Varius sündis aastal 1987. Ligi kolmekümne aasta jooksul mängitud kultuurilooliste lavastuste arv läheneb poolesajale. Varius on ühe naise teater, teatrijuhi Heidi Sarapuu autorilavastused on vaadeldavad kui missioonitundlik teekond: omateemaks loovinimese saatus, kaitsetus ja väärikus, rõõm ja valu, inimelu ajalikud keerdkäigud ja loomingu ajaülesus.
2003. aastal esietendus lavakava „Paul Pinnat otsimas”, Pinna rollis Peeter Kaljumäe. 2007 tuli lavale „Helisev viis”, näidend estoonlaste saatusest 1944. aastal. Siit algab järjepidev Estonia teatri ajaloo vaatlus ning Rahvusooper Estonia solistide, ka eks-estoonlaste, määrav osa Variuse trupi vaimsuses. Lavastustes „Helisev viis”, „His Master’s Voice” (2008), „Lõbusad estoonlased” (2011), „Viis kuud Vildega” (2013) ja „Mojens!” (2016) on läbivalt mänginud ooperilauljad René Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma; osalenud Tiiu Laur, Mart Laur, Kätlin Truus, Olari Viikholm. Draamanäitlejatest on musikaalsel Peeter Kaljumäel roll kõigis viies loos, Lii Tedrel kolmes. Kaasa teevad Variuse asutajaliikmed Diana Dikson-Soom ja Indrek Sarapuu; samuti Raivo Mets, Allan Kress, koolipoiss Kaspar Gräzin, muusik Hain Hõlpus, Ooper-Kvartett.
Varius tendeerib muusikateatriks, tõdesin kord vastukajas muigamisi. Tõsi, laulu- ja tantsustseene näeb Variuses algusest peale, neis peegeldub pihtimuste ja unistuste tasand. Tahaks tuhinal väita, et muusikalised lavastused muudavad Variuse põhiheli kompromissitult elurõõmsaks. Nõnda on ― ega ole ka. Huumor on Variusele omane, ka irooniasähvakad, kui vaim põrkub võimu ja raha diktaadiga, inimliku rumaluse ja labasusega. Näidendite helistikud on erinevad: „Helisev viis” ja „His Master’s Voice” tõsisemad juba tegevusaja tõttu (1944 ning 1929―1949), ent raskuse vaim ei võimutse, ränk aeg nõuab elujaatust. Oma pealkirja väärib „Lõbusad estoonlased”, teatrielu 1920―30-ndatel. Šampanjana vahutab lust lavaloos „Viis kuud Vildega”. „Mojensi!” süvahoovus on taas traagilisem.
„Helisev viis” algab märtsipommitamise päeval ringhäälingu stuudios, riivab Eestist lahkumise traagikat, eestlaste pagulasepõlve libiseb juba groteskiknihve, Olaf Kopvillemi laulude toel.
Heidi Sarapuu tekstides puudub well-made-play igav-osav lobedus. Tal on oma käekiri, korduvad stiilivõtted. Näiteks ajakirjanik, kes peategelast küsitledes tolle elu- ja loometeelt fakte nopib. Sarapuu laad näib sirgjooneline ja lihtne, aga see on pelgalt pealispind. Laval sõnadetagune ruum avardub. Variuse (püsi)vaatajad ja (püsi)näitlejad saavad vabaduse kaasa mõelda, kaasa luua.
Tähendusküllase pealkirjaga „His Master’s Voice” vaeb üht Variuse põhiteemat ― „häälte müümist”, loovuse hingehinda. Variuses eriilmelisi tegelasi mängiv Peeter Kaljumäe on Artur Rinne osas teatrisse kiindunud noor mees, kes kibedalt pettub, kui talle Estonias lauljakoht üles öeldakse. Rinne rolli jätkab Kaljumäe mõjusas lavaloos „Suurem kui saatus”.
„His Master’s Voice’ist” saab alguse Priit Volmeri rollirännak legendaarse bassi Benno Hansenina, mis kestnud läbi nelja lavastuse, kvintessentsiks „Mojens!”. Volmeri osalahendust hingestab saladus: Bennos sädeleb boheemlus, pulbitseb põhimõttelise pummeldaja teatraalne sarm; bravuuri all aga liigahtab rahutus, nukrus, üksildus. Ja kaalukate ooperirollide janunemine.
René Soom on täisverd variuslane, kes alates aastast 1997 mängib dramaatilisi ja koomilisi osi. Soomi ampluaatust tõestagu kolm peaosa: armastust igatsev muinasjutuvestja Hans Christian Andresen („Jutustan teile oma lugu”, 2005); argikesta all luuleline Artur Adson („Lageda taeva all”, 2012); seni ta olulisim roll Nikolai Kultas, väärikas härrasmees ka ränkades katsumustes („Suurem kui saatus”, 2015).
„His Master’s Voice” annab René Soomile Agu Lüüdiku osa. Operetiduetist „Haljal aasal” torkab kõrva Lüüdiku peen, saksik laulumaneer. Rolli kõnes Soom imiteerivaid noote ei pruugi, põhirõhk jääb Lüüdiku töömehetõsidusele. Laulud on taas tabavalt valitud, laulusõnu vääristab kontekst. Kui Lüüdik reipa vintis teenrina esitab prouale aruannet „Meil korras kõik”, võimendab ärev aeg tuntud kuplee võllahuumorit. Pole juhus, et lavastuses „Mojens!” poetab Benno, tulles lund rookimast, repliigi: „Katusel on korras kõik”. On aasta 1952, mil „katusel” pole korras miski.
Varius toob esile René Soomi ja Priit Volmeri vastaka sarmi; kujutlen neid mängimas „Pisuhänna” Piibelehte ja Sanderit, rolle omavahel vahetades. Üks amüsantne kokkusaamine oli lavastuses „Üksi ja vaba” (2010), mida mängiti taas Rahvusraamatukogu kohvikus augustis 2016, Arno Vihalemma 105. sünniaastapäeva puhul. Kolm kirjameest Rootsi kohvikus: Arvo Mägi, Arno Vihalemm, Nils Ferlin. Teljeks ajakirjanik Mägi juubeliartikkel Vihalemmast: siin pole lehemees suvaline kirjatsura, vaid luuletaja ametivend ja sõber. Vihalemma ossa viskub Indrek Sarapuu mänguaplas krutskitujus. René Soom on Arvo Mägina ontlik ja väärikas, ent näitleja kõrvalpilgus muhe väänik. Soomi nappe mängunüansse on lust vaadelda. Priit Volmeri Nils Ferlin ilmub hiljem ― Volmeri tegelased ilmtingimata ilmuvad, ta lavahoiak on sundimatult suurilmlik, seejuures vaba enese liigtõsiselt võtmise krambist. Üha kumab Volmeri rollidest läbi kurblik ilmavõõrus, elegantse härrasmehe koore alt piidleks kui kohmetu maapoiss. Prints ja karjapoiss. Ferlini laulus „Väike valsiviis” miilab melanhoolia, elupõletaja Nils Ferlin ja Benno Hansen on sugulashingeksed.
Mehi sütitab ettekandja Britta, kelle Diana Dikson-Soom maiseks muusaks laulab-mängib. Ferlin lavastab kihluspeomängu, aga ise heitub ära Britta südikast (vastu)armastuslaulust; Mägi siivsa abielumehena tõrgub kaasa mängimast, ehkki Britta tallegi näikse meeldivat, viimaks annab kirjamees näitlemiskiusatusele järele.
„Üksi ja vaba” finaalis loeb Mägi ette Vihalemma luuletuse „Arvustaja lahkus saalist / juba ammu enne viimast vaatust…”. Värsside allegooria on avaram, ent arvustaja lahkumine saab rafineeritud torkeks seoses eelarvamusliku suhtumisega Variusse: reeglina nende poolt, kes lahkunud saalist… enne esimest vaatust.
„Lõbusad estoonlased”, kus tegevuspaik enamasti kulisside taga, on tulvil lusti. Vargsi paotub ka näitlejasaatuste tumepoolus, elupõletamise hingehind. Siin saab naksakas karakternäitleja Urmas Põldma lüürilise rolli ― Alfred Sällik on naisi hullutav hurmur, ometi on tuntav valus eelaimus Sälliku lahkumises näitelavalt. Peeter Kaljumäe energiast ülekeev Pinna on nii ehe, et mõjub kui Pauli reinkarnatsioon! Priit Volmer lisab oma Bennole vaimukaid nükkeid. Südamlikult aasiv
on meeste suhtlemine kostümeerija Lulliga, kelle teatritruudust Lii Tedre sooja huumoriga valgustab. Jällegi loob nüansipeene rolli René Soom ― Gustav (Avesson) on huumorivaene mehike, kel nii kõne- kui laululaad puisevõitu. Gustavil napib koomilist sarmi, ta võtab ennast ülitõsiselt, seda võrratuma huumoriga saab René Soom oma rolli suhtuda.
Muljet avaldav on estoonlaste pidulikkus, mängulaadi tõstetus, hääs mõttes vanaaegne artistlikkus, stiilitaju viimses kui žestis, sõnas, laulus, tantsusammus.
Ka „Viis kuud Vildega” pakatab elulustist ja vastse vabariigi õhinast, ausast patriotismist. Hooajal 1918/19 oli Eduard Vilde viis kuud Estonias dramaturgiks. Teatriõhtu hõlmab eri žanreid, Ooper-Kvartett mõjub nagu suur orkester. Tundub, justkui kantaks ette terve „Traviata”, ehkki kõlab üksnes Germont’i aaria René Soomilt laulja Karl Viitoli osas. Laule operetist „Lõbus talupoeg” esitavad Kaspar Gräzin erksa Juuru poisina ja Kätlin Truus nipsaka primadonna Olga Mikk-Olakuna. Olari Viikholm passib pedandisnitti lavastajaks Karl Jungholziks, „Lõbusa talupoja” lotimütsi-laulus ja „Kosjasõidu“ kaap-parukaga mulgina möllab temagi. Rabavalt aktuaalne on ajakirjanike trio Kitzbergi―Simmi laulumängus „Kosjasõit”, Vaatleja toimetuse vallatu lehetegu. Soomi Viitol lõbutseb vindist Kägu kehastades. Põldma Sällik lõõritab heledalt Lõokesena. Volmeri Hansen on Ööpikut etendades pohmelusest vähe kurnatud, ent virgub kui tsirkusehobu „tadi-ramp!” refrääniks, keep-smiling sihitud lavastaja Jungholzile: vahi, kui kuulekas, kui innukas ma olen!
Vahvat etendust mängiti 22. juunil 2013 Juuru vallas Mahtra väljal. Proloog vallamaja ees, kuhu Vilde saabus hobukaarikuga. Juuru juurtega Benno Hansen ilmus lauluga, embas vallamaja seina, kus tema mälestustahvel. Benno päris: „Kas pühite sellelt ikka korralikult tolmu?”. Vallavanem Margus Jaanson kostis: „Sinna ei langegi tolmu!”
Kammerlikule Variusele sobis ka vabaõhulava, Peeter Kaljumäe sai avaldada Vilde operetlikumat loomust. Näitemäng lõppes tulevärgi särakatega; Juuru vald kinkis osalistele uhked „Mahtra sõja” köited.
„Mojens!” esietendus 21. märtsil 2016, Benno Hanseni 125. sünniaastapäeva auks. Mängu- ja tegevuskoht Teatri- ja Muusikamuuseum paigutab „Mojensi!” triloogiasse, kus noort Juhan Viidingut portreteeriv „Laborant Viiding”, nimiosas Alo Kõrve (2014) ja Els Vaarmanile pühendatud „Unustatud primadonna”, peaosas Katrin Lehismets (2015). Kolm peategelast sisenevad muuseumi oma suveräänsest aegruumist, õigemini ajatusest.
Mais 2016 kolis „Mojens!” Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaali, see lava sobib peategelase laia joonega. „Mojens!” toimub Benno Hanseni surma-aastal 1952. Organiseeritakse laulja mälestusõhtut. Seega on „Hanseni hotell”, kust Benno aplombiga saabub ja kuhu taas lahkub, elu ja surma vaheala. „Ainult see on surnud, kes on unustatud!,” paneb Benno meile südamele.
Heidi Sarapuu lavailmades on loomingu jäävus ja mälestuste elushoidmine sama oluline kui loojanatuuri vastupidamine argipäevas.
Silma torkab härra Hanseni kohatus seltsimeeste riigiasutuses. Äraeksiv imestus välgatab Benno pilgus, seda varjab lahe joviaalsus, tasandab kuraasikas napsuvõtmine.
Ajastupilana kõlab muuseumitöötajate ametinimetus „kohusetäitja”, täna juba kentsakas lühend kt. Meeleoluka rolli loob taas Lii Tedre: koristaja, passinimega Olga Luuk, on tegelikult vana hea Lulli „Lõbusatest estoonlastest”. Tema tunneb Benno heldimusega ära. Arvustusi sirvides kuulutab Benno eneseuhkusega, et teab ise oma väärtust. Aga tunnustust vajab iga haavatav loovhing. Lulli kinnitab puhtsüdamlikult: „Sina oled alati laulnud suure andumusega.” Benno tänab liigutatult: „Sina oled minust kauem ilmas elanud ja oskad asjadest aru saada.”
Mõnusa naivismusega mängib Urmas Põldma ― Olga poeg Anton, vaidleja ja õiendaja, Estoniast vallandatud tenor. Vaimukalt serveeritakse bassi kui hääleliigi üleolekut tenorist. Anton katsub Benno moodi laulda, suu tummalt maigutades pärani, kuni bass tenori suu sõbralikult lompsti! kinni vajutab.
Veidrat persooni etendab Peeter Kaljumäe ― oranžide juuste ja isevärki hääldusega kontsertmeistrit Kazimir Zyprist. Imestlev inimlaps temagi, Kaljumäe roll liigub subtiilsema koomika suunas. Allan Kressi direktori kt Vladimir Sookõrv on tragikoomiline bürokraat, kes Hansenit ära tunda ei mõista.
Priit Volmer hoiab Benno rolli siseilma saladust, vaimustava bassihäälega võrdväärselt köidab ta draamanäitleja talent. Laulud on Benno hingemaa. Kõrghetkeks kujuneb Benno Hanseni hasartne duett ja duell oma iidoli Fjodor Šaljapiniga, Benno laulab heliplaadiga võistu, kaasa ja vastu kajades. Tähenduslik on Mefisto aaria, juurdemõeldav Volmeri enda rollislepp Gounod’ „Faustis”.
Mefisto mõõde läbistab kogu Benno lavaelu, andes lisadimensiooni. Volmeri mängu sugeneb üllatavaid deemonlikkuse sööste, hoogsaid nurgelisi liigutusi, tumerahutu jõu meelevallas visklemisi. Teksti läbistab vangla motiiv, mis kordub justkui juhtumisi, paisudes fantasmagooriliseks. Anekdootlik juhtum Pärnus, kus korteriperenaine jommis laulja tuppa kainenema lukustas ― Benno nendib trotslikult: „Ta tahtis mind ju vangi panna…”. Seik Itaaliast, kus lauljat kahtlustati salakuulamises. Teatraalse hüüatusega „tahtsid vägisi vangi viia!” vangub Benno tagalavale, tardub, käed harali, punktvalguse sõõris. Ooperiväärne misanstseen! Mefisto vari luurab ka Benno pajatuses, kuis ta kord kapellmeistrile keset aariat käratas: „Mis sa, kurat, naerad!” Isegi kontsertmeister Zyprise groteskne hüperkohkumus, et ta äsja mängis klaverit ilma nootideta, näikse olevat Mefisto temp. Rääkimata laulust „All keldris”, mis muide säilinud helisalvestusena Benno Hansenilt ― sisult viinajoomalaul, sisaldab üksiklase keldripummelung traagilist vangla- ja surmatunnetust. See omakorda haakub Priit Volmeri rolli põhjatu saladusega.
Omaaegne arvustus Wabas Maas poogib Benno Hanseni Mefisto külge märksõna „provintsi Kawal-Ants”. Mefisto sünkjas saatanlikkus ja rahvajuttude Kaval-Antsu peiarlikkus on Volmeri Bennos põnevalt põimunud, rolli tuumaks on aga faustilik eneseotsing. Laulja igavikuline leping iseendaga, mis ei katke maise surmaga. Priit Volmeri efektselt teatraalseks lihvitud ja ometi kammerlikult hinge minevast rollist hoovab austust ja armastust muusika vastu, kirglikku pühendumist kutsumusele. Tema Benno mõtiskluses ooperist saab iga sõna vahetu, isikliku tähenduse: „Ooper! Kütkestav, võluv, sütitav, pidulik, võimas, masendav, hellitav ― vahel loogikata, aga ilus!”
Heidi Sarapuu neljandas näidendiraamatus „Suurte varjus” (2012) on peatükk „Pajatusi”, kus sõnastatakse koostööd Variusega. René Soom kirjutab: „Olen mõelnud, et Variuses on rohkem Estoniat kui Estonias eneses. Oleks suurepärane, kui Estonias oleks veidikenegi rohkem Variust. Igas mõttes. Nii füüsiliselt kui vaimselt, vaimselt kohe eriti.” Puudutav mõtteavaldus, eriti sümpaatne seetõttu, et eesmärk pole teatreid vastandada, vaid ühendada.
Otsida ja leida ühisosa vaimsuses ― see on õilis eesmärk, mida Variuses väsimata hoole, elutarga ja elujaatava mängurõõmuga järgitakse.
