OOPERIMAAILMAST SIIT JA SEALT

Detsember, 2016

TIIU LEVALD

GEENIUS JA TÄNAPÄEVA LAVASTAJA

 

Muusika- ja draamalavastus „Reekviem… ja elu enne”. Muusika: Wolf­gang Amadeus Mozarti „Reekviem”. Muusikaline redaktsioon: Mihhail Gerts. Lavastuse kontseptsioon ja libreto: Joël Lauwers (Belgia). Tekstid W. A. Mozarti kirjavahetusest. Dirigent ja muusikaline juht: Mihhail Gerts. Lavastaja ja kunstnik: Joël Lauwers. Kostüümikunstnik: Liivika Põvat-Straus. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Videokunstnik: Alyona Movko. Läti riiklik segakoor Latvia, koormeister Valdis Tomsons. Tallinna Kammerorkester. Osatäitjad/solistid: Eugène Trazom, fotokunstnik — Uku Uusberg (Eesti Draamateater), proua Surm — Mireille Mossé (Prantsusmaa), Aileen, Trazomi abikaasa/sopran — Yuka Yanagihara (Saksamaa), Marianne, Trazomi õde/metsosopran — Helen Lokuta (Rahvusooper Estonia), Emanuel, Trazomi sõber/tenor — Thomas Volle (Saksamaa), Trazomi isa/bass — Simon Robinson (Saksamaa) jt. Birgitta festivali omaproduktsioon (Eesti/Belgia/Saksamaa/Läti/Prantsusmaa). Etendused Birgitta festivalil Pirita kloostri varemetes 18. ja 19. VIII 2016, nähtud etendus 18. VIII.

 

Pjotr Tšaikovski ooper „Jevgeni Onegin”. Dirigent: Andrei Galanov. Lavastaja ja muusikaline juht: Aleksandr Anissimov. Lavastaja ja kunstiline juht: Valeri Šišov. Uusredaktsiooni lavastaja: Aleksandr Prohhorenko. Kunstnik: Dmitri Mohhov. Koreograaf: Aleksandra Tihhomirova. Osades: Onegin — Vladimir Petrov, Lenski — Juri Gorodetski, Tatjana — Anastasia Moskvina, Olga — Oksana Volkova, Larina — Natalja Akinina jt. Valgevene Riikliku Ooperi- ja Balletiteatri etendus Birgitta festivalil Pirita kloostri varemetes 20. VIII 2016.

Kuulanud Vikerraadiost Margit Kilumetsa ja Krista Aru vestlust Aarne Rannamäest, tabasin end mõttelt: mida me teame inimesest, üldse tema sisemaailmast? Ja mis plaanid on meiega suurimal lavastajal — Saatusel? Aarne Rannamäe oli mitmekülgselt erudeeritud, suure empaatiavõime ja huumorisoonega ning heade psühholoogivõimetega ajakirjanik, keda oli alati huvitav kuulata; tema kõnekaid näoilmeid jälgida kaamerasilma vahendusel ETV ekraanilt oli põnev. Rannamäe teekonna katkestas julm Saatus, paratamatus, millega tuleb harjuda nii tema lähedastel kui lugematutel ETV vaatajatel.

Krista Aru jutust mainitud saates koorus välja ootamatult huvitav teema, mis on mind alati väga intrigeerinud. Nende koolis oli eesti keele õpetaja (muuseas meessoost), kes pani õpilased lugema ja luulet esitama ning ka kirjandeid kirjutama. Selles oli olnud silmapaistvalt andekas õpilane Aarne Rannamäe, kelle lemmikluuletaja olevat olnud Betti Alver. Koputaksin selle looga tänaste kirjanduseõpetajate südamele. Vaid selliste tulihingeliste ning pühendunud õpetajate esteetilistelt põhitõdedelt tekib silmapaistva isiksuse vaimsus. Julgen väita, et see kumas alati läbi Aarne Rannamäe väitlusele kutsuvatest saadetest.

 

Betti Alver ütleb luuletuses „Kunsti sünd” (1936):

 

Nagu unes sa tahusid pakku,

pistsid kive ta laugude prakku,

ja siis nutsid, et puu oli tumm.

Kui ent süüdati ohvrilõkked,

sinu pühadust piirasid rõkked,

purjus loitsud ja nõidade trumm—

siis sa pagesid, tundes, et lohtu

ei saa vendadelt enam su nälg.

Kuid su jäljega džunglirohtu

jäi üks leegitsev lapsejälg.

 

Olgu nendes luuleridades peituv järelehüüdeks ühele kirglikule oma ala jüngrile, kelle tegemiste mõjuväge võiks samuti geniaalseks nimetada.

 

„Reekviem… ja elu enne” ja „ Jevgeni Onegin”

Pole kahtlust, et Mozart ja Tšaikovski on tõstetud oma loominguga gee­niuse pjedestaalile inimkonna selle osa poolt, kes vajavad muusikat nagu päikest, õhku ja vett. Kindlasti leidub ka arvukalt inimesi, kellele Mozart on „lapsemeelselt pealispinnaline”, või inimesi, kellele Tšaikovski muusika meloodilisus on „läägelt imal ja magus”. Leppida tuleb triviaalse tõdemusega — ühele meeldib ema, teisele tütar!

Miks tõin need drastilised näited? Kes on lugenud Wolfgang Amadeus Mozarti avameelseid ja kirglikke kirju isale, õele, armastatud abikaasale või muusikutele ja ka noorukiea vallatuid, kalambuuridest pakatavaid kirju oma onutütrele, seda lavastuse „Reekviem… ja elu enne” põhikontseptsioon imestama ei pane. Küll aga tekitas minus küsimusi just selline kirjade valik ja justkui peategelase geeniuse pjedestaalilt maharebimine. Vaatajale jääb arusaamatuks, miks liigub laval Uku Uusbergi näol fotokunstnik Eugène Trazom. Täna­päeva fotograafiamaailm on väga mitmepalgeline, võime kohata rikka fantaasia, valguse- ja värvimeele ning akadeemilise haridusega tegijaid, kuid kas me ikka saame võrdsustada Mozarti erakordset annet ning tema loodu igavikulisust tänases tehnokraatlikus maailmas sünnitatuga? Tema meeleheitlik olelusvõitlus, võitlus oma loomingu ettekandmise eest, tema lausa lapsemeelne kirg püüda täita armsa, kuid ülikapriisse abikaasa nõudmisi ja nõudliku isa soove — kõiki neid osiseid selle geniaalse muusiku elust ei tohiks kuidagi madaldada triviaalseks sebimiseks ega argiseks rähklemiseks. Paraku nii see vaadeldavas lavastuses välja kukkus. Ei saa salata Uku Uusbergi head sõnavaldamist, kuid režiiline üheplaanilisus ja tegevusliinide laialivalguvalt ähmane joonis jättis kogu lavastuse kahvatuks. Seevastu mõjus raputavalt proua Surma tegevusliin. Kõnekas oli vasakpoolse lavaosa kujundus. Meeletud hulgad raamatuid, tolmuseid ürikuid, erinevate ajanäitudega kellad — see kõik tuletas meelde, et aeg ei seisku kellegi jaoks. Millal aga ühel või teisel on käes aeg sellest teispoolsusse viivast trepist alla laskuda, seda otsustab proua Surm. Lii­gutavaks kujunes kahevõitluse finaal hiiglase kasvu peategelase (Uku Uusberg) ja tillukese proua Surma vahel. Mireille Mossé mängitud proua Surm oli nagu abitu nukk vaimuhiiglase süles, jäädes siiski võitjaks ettemääratuses — vastuvaidlemine on välistatud, kõik toimub ajaraamatusse kirja pandu järgi. Uku Uusberg oma jõulise hääle ja füüsisega üritas ainsa kõneleva näitlejana edastada fragmente Mozarti kirjadest, mis sisaldasid põhiliselt arvete klaarimist armukadeda naisega. Juba selline valik jättis vaataja ilma ühest olulisest, lausa punase joonena läbivast teemast Mozarti peaaegu kõigis lähedastele läkitatud kirjades — pidevast arutlemisest oma l o o m i n g u üle! Olmeline oli oluline, kuid taandus alati kirjade lõpus Mozarti jaoks kõige tähtsama ees.

Õhtu peategelane Mozarti „Reekviem” oli esitatud parimal viisil. Tallinna Kammerorkester (kontsertmeister Harry Traksmann) Mihhail Gertsi juhatusel oli hea ja tasakaalustatud dünaamikaga partner Läti riiklikule segakoorile Latvia, kes võimaldas taas nautida head kõla ja dünaamikat ning näitas, et on võimeline laulma sellist suurvormi pidevas füüsilises liikumises ja peast! Solistide kooslus, Yuka Yanakihara, Helen Lokuta, Thomas Volle ja Simon Robinson, sulas oma häälekäsitlusega ühtseks ansambliks, mis on sellise teose puhul eriti väärtuslik. Usun, et enamikule publikust jäi muusika kindlasti selle õhtu kangelaseks.

 

Muusika ja mitme laulja ülikõrge tase prevaleerisid ka „Jevgeni Oneginis”. Tänu Klaudia Taevi noorte lauljate konkursile ja „PromFesti” ooperietendustele on meie ooperisõpradel olnud võimalus tutvuda mitme väga paljutõotava Valgevene lauljaga. Nii näiteks võlus Athanaeli rollis Mai Murdmaa Massenet’ ooperi „ Thaïs” õnnestunud lavastuses bariton Ilja Siltšukov ja Verdi „Attila” nimiosa laulnud uskumatult noor (21-aastane) bass Anatoli Sivko, kes kuuldavasti on juba Euroopa teatrite lavadele pääsenud. Kõnealuse „Jevgeni Onegini” pikaealine lavastus oli restaureerimisest hoolimata kahjuks „paksu tolmukihi” all kuidagi ära luitunud. Seda nii kujunduselt kui ka sisuliselt. Kui näiteks Dmitri Bertman taastas mõned aastad tagasi Vanemuises Stanislavski sajanditaguse lavastuse, oli Puškini ja Tšaikovski poeesia ja suhtedraama kirglikkus sisutiheda näitejuhi tööga erksates värvides taas elama pandud. Valgevene teatri lavastuses saavutas kahjuks ainsana selle võrratu teose sära Lenskit laulnud Juri Gorodetski. Tema kirglik sisemine põlemine, siiras ja andunud armastus oli viimase nüansini kuulajani toodud ja kõik kõlas erakordselt kauni, mehise tenorihäälega. Võib kujutleda, et samal tasemel kõlas kunagi Lenski Leonid Sobinovi esituses. See oli laulja, kunstnik, kes lummas sajand tagasi oma hääle ilu ja meisterlikkusega publikut kõigis Euroopa juhtivates ooperisaalides. Kõrva jäi Larina rollis Natalja Akinina oma lopsaka, eht­slaaviliku tämbriga metsosopraniga; Tatjanat laulnud Anastasia Moskvina oli hea häälekooliga, kuid väheks jäi minu meeltele lüürilisi varjundeid. Olgat laulnud Oksana Volkova on teatavasti juba METi lavale jõudnud, seega vastav tase peab olema tagatud, kuid tema Olga rolli lahendus jäi trafaretseks.

Kuna lavastajapoolne abikäsi on ilmselgelt hoolitsenud vaid misan­stseenide paikapanemise eest ja tegelaste suhteliinid jäetud iga laulja „oma asjaks”, siis kahjuks peategelase Onegini kuju oli Vladimir Petrovi esituses küll korrektselt, ütleks vanas maneeris standardselt lauldud, kuid iva, mis Puškini poeemi on teinud ajatuks, ja ammugi seda, miks Tšaikovski selle muusika just noortele lauljatele on loonud, kahjuks ei leidnud.

Et lool oleks algus ja lõpp, lisan ka siia Betti Alveri tõlkes mõned read, mis võiksid olla võtmeks Onegini rolli „lahtimuukijale”:

Miks tusatses Onegin? Miks

ei teadnud midagi ta hoolest?

Ei olnud halli taeva all

tööd, elusihti, naistki tal.

Ta polnud aastategi poolest

ju pärisnoor või haljas-uus.

Kui vana siis? Kakskümmend kuus.

(XII, lk 243. ERK 1964)

 

WAGNERI DRAMATURGIAS ON MÄÄRAVAIM TEGELANE MUUSIKA

 

„Lendav Hollandlane” Rahvusooper Estonias 2016. aastal

Richard Wagneri romantiline ooper „Lendav Hollandlane”. Helilooja libreto Heinrich Heine „Härra Schnabelewopski memuaaride” ainetel. Dirigendid: Vello Pähn, Lauri Sirp, Jüri Alperten või Kaspar Mänd. Lavastaja: Pamela Recinella (Itaalia). Kunstnik: Yannis Thavoris (Suurbritannia). Valguskunstnik: Matt Haskins (Suurbritannia). Koreograaf: Daniel Kirspuu. Video: Apparati Effimeri (Itaalia). Osades: Hollandlane, kurikuulus naftamagnaat — Rauno Elp või Aleksandr Krasnov (Maria teater); Senta, Dalandi tütar, kunstnik — Aile Asszonyi või Heli Veskus; Daland, ettevõtja keemiatööstuses — Ain Anger (Viini Riigiooper), Pavlo Balakin või Priit Volmer; Erik, politseinik — Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper) või Kevin Ray (USA); Mary, bordelli emand — Juuli Lill või Helen Lokuta, insener Dalandi alluvuses — Oliver Kuusik, Mart Madiste jt. Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Esietendus Rahvusooper Estonias 22. IX 2016.

 

Olen palju mõtisklenud selle üle, miks püütakse juba aastaid ooperilaval pea peale pöörata geniaalsete autorite loodut. Mäletan viimast Wagneri „Tristani ja Isolde“ lavastust Estonias selle lummava muusika, eriti Isolde lõpustseeni loobumisõnnest tulvil meloodiatega. Ometi ei suutnud ma
siis kaasa mõtelda Estonia depressiivse lavastuskontseptsiooniga. See kaunis, aga kurb ja traagiline XII sajandi legend oli Wagnerit inspireerinud looma valusat, kuid siiski lunastusest rääkivat lugu kirglikust ja jäägitust armastusest kahe n o o r e inimese vahel. Estonia laval ootas aga vaatajat lootusetust täis vaatepilt — valdavalt hämar ruum, kaks vanainimest surivooditel. Miks? Selle loo kaks armastajat ei ela­nud ju vanaks, nende armastus hukutas nad noores eas. Visuaalne pilt laval on kindel kaasarääkija ja Wagneri puhul eriti loo mõtte kinnistaja.

Estonia hiljutise „Tannhäuseri” lavastuse stsenograafia andis pühendunud wagneriaanile mõttelist tuge, aga selle kostüümid tõmbasid sõna tõsises mõttes kriipsu peale erakordselt kõrgel vokaalsel tasemel lauljate püüdlustele.

 

„Lendava Hollandlase” seekordne lavastaja Pamela Recinella (Itaalia) on noor inimene, kes ilmselt on soovinud tuua Estonia lavale midagi enneolematult „novaatorlikku”. Oma nooruse tõttu ei saanud tal olla ülevaadet suuremast osast lavastusvariantidest, millest pajatab professor Kristel Pappel kavaraamatu lehekülgedel. See lavastuste hulk, kus on proovitud ikka ja jälle rabada publikut millegi enneolematuga, on muljetavaldav.

„Hollandlase” käesoleva lavastuse jaoks on loodud lausa uus lugu, narratiiv, millesse on püütud ära mahutada lugematul hulgal tänapäeva valupunkte. Paraku on sellega kadunud jäägitult muistne legend „lendavast Hollandlasest” ja Wagnerit köitnud ideede ring. Jäi mulje, et enamat „Hollandlase” loosse pole võimalik juurde „keevitada”!

 

Olen nõus Estonia teatri peadirigendi Vello Pähna mõttekäigu ühe aspektiga (intervjuus Ia Remmelile; Muusika 2016, nr 9). Nimelt on selge, et salvestuste tõttu DVDl ja CDl ning kinosaalidesse läkitatud METi live-ülekannete kaudu on meie päevil nivelleerumas produktsioonide kõlaline eripära. Tehnokraatia teeb oma töö — salvestustega soovitakse jätta kõigest parim jälg. Siiski on ka nendel salvestistel võimalik märgata dirigentide musitseerimise maitse-eelistusi, lauljate ja pillimeeste fraseerimise omapära, rääkimata lauljate näitlejameisterlikkuse nägemise võimalusest DVD või kinolina vahendusel. Võimalus veenduda, kas artist on lasknud end mõjutada põhimõtetest, mis on talle vastuvõtmatud, n-ö lavastajate poolt kunstlikult „külge poogitud”, või suutnud jääda oma kreedo juurde. Ja mis peamine — kas laval toimuv võimaldab dirigendil teostada jäägitult oma kontseptsiooni, eriti kui on tegu nii sümfooniliselt mõttetiheda muusikaga nagu Wagneri looming.

 

Mul on olnud õnne kuulata-vaadata Soome Rahvusooperi jumaliku akustikaga saalis Wagneri „Walküüri” 1997. aastal Leif Segerstami juhatusel, kus orkestrilt ja Wotanit laulnud Jukka Rasilainenilt kandus saali viimne kui ppp ja ükski kulminatsioon orkestrilt ei katnud lauljaid. Lavastaja Götz Friedrich ja kunstnik Gottfried Pilz olid jäänud diskreetseks ning küllaltki tradit­siooniliseks, jättes lauljatele avara ruumi musitseerimiseks. Dirigendi lähenemine Wagneri mitmekihilisele ja pikkade voogudena kulgevale muusikale oli niivõrd sugestiivne ja viimse nüansini klaar, et etenduse lõppedes oli tunne, et kuulaja on tõstetud ebamaiselt ülevasse, paremasse maailma.

 

Oma ideaalile lähedast „Lendavat Hollandlast” sain näha-kuulda mõni aasta tagasi Saaremaa ooperipäeva­del Läti Rahvusooperi lavastuses. Ei salga, et kõla kvaliteet Saaremaa ooperipäe­vadel (ja ka Birgitta festivalil) devalveerub mingil määral helitehnilistel põhjustel, kuid ooperi lavastuskontseptsioon oli hästi atraktiivne ja Wagneri ideed olid igati paigas. Erakordselt sügava mulje jätsid lätlaste uhkus ja maailmas endale nime teinud bariton Armands Siliņš Hollandlase rollis ning Soome ja maa­ilmamees bass Jaakko Ryhänen Dalandina. Müstilise, saatanliku ning reaalse maailma meeskondade „duel­lid” kõlasid vapustava energiaga. Laval olevale punaste purjedega Hollandlase laeva viirastuslikkusele lisas rohkeid värve tollel õhtul ka meie loodus — väljaspool ooperitelki möllas tõeline Läänemere torm, tekkis ooperi süžeele lähedane olustik.

 

Ka 2011. aastal Noblessneri valukojas etendunud „Parsifal” Arvo Volmeri juhatusel jättis oma muusikalise tasemega kustumatu jälje. Oli ju ka noor naislavastaja Saksamaalt (Nicola Raab), kelle lavastuskontseptsioonis oli nii mõndagi küsitavat ja juhtrollides külalislauljad, aga ränkraskes Amfortase rollis esines siis teises koosseisus Rauno Elp ja Titureli laulis Koit Soasepp (meie mees Soome Rahvus­ooperis) ning kõigis kõrvalosades olid meie noored solistid. Kõigele olid baasiks Estonia orkester, koor ja poistekoor — ja see kõik oli dirigendil allutatud olulisimale — Wagneri autoritekstile. Ei saa rõhutamata jätta, et oma kaunis räämas ja mitte just hästi lõhnavate seintega Noblessneri valukoda, ruum kui niisugune, mängis ootamatult positiivset osa — siin kõlas Wagneri suuremõõtmelisust taotlev orkester vaimustavalt hästi, kõigel oli lennukust, nii pp-l kui ff-l.

 

Huvitusin seekordsest „Lendavast Hollandlasest” sedavõrd, et tutvusin ka Petersi kirjastuses välja antud kla­vii­riga (Eesti vokaalmaailma omaaegse suurkuju, tenor Naatan Põllu pärandus meie EMTA noodikogule). Tooksin vaid ühe näite Wagneri erilisest põhjalikkusest režiilistes näpunäidetes peategelase rolli esitajale. Heli­looja remark „Hollandlase esimene samm maal” juhatab sisse aaria, mille retsitatiivi tempoks on märgitud sostenuto (väljapeetud) ja veerandnoodi kestuseks metronoominäit 50. Sellele järgnevas Allegro molto agitato puhul, kus veerandnoodi kestuseks on antud 80, annab Wagner ülitäpsed juhised lauljale — retsitatiivi esimesed sõnad „Tähtaeg on möödas…” tuleb autori soovil laulda rinnale asetatud ristamisi käte ja langetatud peaga, vähimagi kireta ja kurnatud olekus. Järgnevate  lausete puhul — „Kui sageli mere sügavustest… Ei iialgi surma, ei kuskil hauda…”— soovib autor, et laulja ei tohiks oma kurbust mitte niivõrd kirjeldada kui välja pursata vahetut, tõelist ahastust — sest siit peab välja kasvama järgneva tegevuse energia.

See, et Wagner on ka näiteks Dalandi aaria puhul kirjeldanud lausa taktide kaupa oma nõudmisi lavalise liikumise kohta, et ta on nii Eriku ja Senta mõlema dueti kui ka Senta ja Hollandlase dueti puhul andnud täpsed juhised, peaks lavastajat tegema uudishimulikuks ja väga tähelepanelikuks, rääkimata respektist.

Wagneri muusika on niivõrd värvikas ja tegelaste siseheitlused ülitundlikult ja reljeefselt kujundatud, et igasugune vastuvoolu minek ja autori soovide eiramine peaks olema välistatud. Selles Wagneri ooperis sisalduvad igavikulised filosoofilised teemad, kas on eetiline võtta sõna tõsises mõttes „laenuks” nii geniaalne muusikateos ja luua siis peale kaunis triviaalne ja ülimalt lihtsustatud „oma lugu”? Jäägu selle teema täpsem lahkamine muusikateadlastele. Minu artikli peategelane on siiski Wagneri muusika ja selle interpreteerijad kahel õhtul.

Nägin 16. septembri peaproovi, mida võimaldati vaadata estoonlastel, kes teeninud seda maja 110 aastat, ja 22. septembri esietendust. Mõlemat etendust dirigeeris Vello Pähn. 16. septembril laulis Hollandlast vene bariton Aleksandr Krasnov (Maria teater), Sentat Aile Asszonyi, Erikut Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper), Maryt Juuli Lill, Tüürimeest Mart Madiste; esietendusel Hollandlast Rauno Elp, Sentat Heli Veskus, Dalandit Ain Anger, Erikut Kevin Ray (USA), Maryt Helen Lokuta ja Tüürimeest Oliver Kuusik.

Heameelt valmistas juba see, et sai kuulda kahte koosseisu, mõlemas põhiliselt meie oma lauljad. Et Heli Veskus ja Rauno Elp on eelnevalt pidanud rinda pistma tüki maad hilisema Wagneri loominguga, „Tristan ja Isolde”, „Parsifali” ja „Tannhäuseriga”, on ilmselgelt andnud neile kätte väärtusliku võtme, kuidas intoneerida, fraseerida ja kasutada sõna Wagneri täiesti erinevas ooperimaailmas. Mõlemal lauljal on tehnilised vahendid kindlalt käes ning rolli muusikasfääri minemine ilmselgelt jäägitu.

See, et Sentast on lavastaja tahtel saanud lausa punkari karakteriga, luulude käes vaevlev kunstnik, andis muidugi mõlemale lauljale teatud mõttes eksalteerituseks suured võimalused. Arvan aga, et kui kontseptsioonis oleks alles jäetud Wagneri Senta, naine, kes toob Hollandlasele lunastuse, siis oleks ka Heli Veskuse hääles tulnud esile palju rohkem värve. Ballaad oli värvikas, kuid viimases vaatuses oli kahjuks hääle kõrgregistris kuulda teatud väsimust ning nii mõndagi jäi ilmselt ka kontseptsiooni tõttu sellel õhtul veel vormumata.

Rauno Elp on Tambergi „Cyrano de Bergeraci” ja Hindemithi „Cardillaci” peaosades jätnud väga intensiivse, sugestiivse ja pidevalt areneva kunstniku mulje. Hollandlase karakter on salapärane ja keeruline, selle vokaalpartii on äärmiselt kapriisne ning bassilikkust eeldavad madalad noodid Elbi kõrgele baritonile probleemsed. Kuid oma jõulise energiaga ületas ta peaaegu need karid. Iseküsimus on taas lavastuslik moment — liialdus „seitsme surmapatu” sissetoomise näol. Loomamaskides noormeeste pidev karglemine, milles ei näinud küll mingit koreograafiat, ei andnud võimalust lauljal kujundada fantastilisi meloodiajooniseid, mis Wagneril kirjas, ega suhestuda peateemaga — igavese piinava lunastuse leidmisega. Olematuks jäi valgusrežii fookus muusikas kõlava Senta ja lummusliku Hollandlase esimese kohtumise väljatoomisel. Lisaksin veel ühe väga olulise stseeni luhtamineku — Hollandlase viirastusliku laeva ja norralaste reaalse laeva vastandamise stseeni hägustumine mingiks ebamääraseks bakhanaaliks kolmandas vaatuses. Selle taustal oli Hollandlasest tehtud tavaline laamendav surelik. Ometi on taas kogu stseen Wagneril üksipulgi sõnastatud, rääkimata helidesse pandust ja meeletult olulistest vaikusetaktidest!

 

16. septembri etendusel suutsid Aile Asszonyi (Senta) ja Aleksandr Krasnov (Hollandlane) oma vokaalsete ja emotsionaalsete omadustega kuulaja kõigest hoolimata oma lummusesse haarata. Kuna „Lendav Hollandlane” on Wagneri ooperite reas viimane, kus on valdavalt kantilleenne lauljapartii ja kus leitmotiivide kordus tõstab esile ooperi põhiideed, siis suutis Asszonyi kirglikkus ja sära hääle kõrgregistris tuua kuulajani „Ballaadi” müstilise atmosfääri ja ooperi lõpustseenis kõlavad sõnad: „Siin seisan, truu sulle surmani!”

Aleksandr Krasnov on ilmselgelt suure maailmatulevikuga laulja — tema mahlakas, veidi bassilik ja jõuline bariton andis talle vokaalses mõttes kätte kõik Wagneri pakutu. Usun, et ta töötab edasi ka oma saksa keele fonatsiooniga, mis annab tema kirglikule musitseerimisele kindlasti veel lisavärvingut. Kahju oli sellest, et vokaalses esituses kuuldav ei saanud mingilgi määral visuaalselt toetust lavastusest. Sama kahjutunde varjund tekkis ka Dalandi rolli puhul nii esimesel kui teisel õhtul.

Pole kahtlust, et Priit Volmer ja Ain Anger on meie laulumaailma väärt varandus. See, et Anger on jõudnud juba maailma suurtele lavadele, on tunnustus ja tunnistus sellest, et tegu on äärmiselt rikka loodusanni ja veelgi rikkama tööoskusega interpreediga. Priit Volmeril on veel mõned sammud teha, et jõuda ehk sellele tasemele lähemale. Ei ole kahtlust, et teise etenduse vokaalne võidukarikas jäi Angeri kätte. Kuid lavastaja soov teha Dalandist lisaks tema rikkusejanule, mis ju Wagneril libretos olemas, ka väheke opakas naistemaias mees, on täis vasturääkivusi. Olla ühtaegu edukas õlimagnaat, lõbumaja pidaja ning panna oma üliarmastatud ainsa tütre kunstnikuateljee sellesse lõbumajja?! — tule taevas appi!

 

Esimese etenduse suureks üllatuseks oli Jyrki Anttila Eriku osas. Nii mõnegi lavastuse puhul on räägitud, et see roll on mõnes mõttes Wagneril vaesemasse olukorda jäetud, et temas puudub see vastulause, vägi versus Hollandlane. Sellel õhtul ma seda ei tundnud. Anttilal on ääretult ilus tenorihääl, tema maitsekas fraseerimine on köitev; siiras armastus Senta vastu, kirg ja traagika olid haaravalt esitatud ja kõik oli välja mängitud liialdusteta. Paraku ei saa sama öelda esietendusel laulnud külalise Kevin Ray kohta USAst. Ei saa tõesti aru, miks oli kutsutud selline laulja Estonia lavale — ei sarmi ega väljanägemist ja vokaalselt lausa küündimatu.

Estonia orkester ja koor on praegu oma parimas vormis, jääb vaid loota, et need lavastajate „eksperimendid” ükskord lõpevad ja dirigendid saavad luua terviku, kus kõik komponendid on võrdväärsed ning m u u s i k a ei jää kannatajaks pooleks.

 

MULJEID HELIKON-OOPERI JA LÄTI RAHVUSOOPERI ETENDUSTEST

 

„Tsaari mõrsja”, „Kahe pealinna duett” ja „Madama Butterfly”

 

Nikolai Rimski-Korsakovi ooper „Tsaari mõrsja”. Ilja Tjumenevi libreto Lev Mei samanimelise näidendi põhjal. Lavastaja: Dmitri Bertman. Muusikaline juht: Kirill Tihhonov. Dirigent: Jevgeni Bražnik. Kunstnikud: Igor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva. Valguskunstnik: Deniss Jenjukov. Lavaline plastika ja liikumine: Juri Ustjugov. Osades: Gri­gori Grjaznoi, opritšnik — Aleksei Issajev, Ljubaša, Grigori armuke — Larissa Kostjuk, Marfa, Vassili Sobakini tütar — Lidia Svetozarova, Ivan Lõkov, bojaar — Igor Morozov, Jelissei Bomelius, tsaari arst — Dmitri Hromov, Dunjaša, Marfa sõbratar — Irina Reinard, Vassili Sobakin, Novgorodi kaupmees — Mih­hail Gužov, Grigori Maljuta-Skuratov, opritšnik — Dmitri Skorikov, Domna Saburova, kaupmehe naine — Jelena Mihhailenko, Kellalööja — Andrei Orehhov jt. Helikon-Ooperi koor ja orkester. Esietendus Helikon-Ooperis 6. IX 1997, külalisetendused Estonia teatris 13. ja 15. X 2016; nähtud etendus 13. X.

 

Helikon-Ooperi galakontsert „Kahe pealinna duett”. Dirigent: Jevgeni Bražnik. Lavastaja: Dmitri Bertman. Solistid: Igor Morozov (tenor), Jelena Mihhailenko, Dmitri Skorikov, La­rissa Kostjuk, Aleksei Issajev, Mihhail Gužov, Irina Reinard, ja Lidia Svetozarova. Helikon-Ooperi orkester. Külaliskontsert Estonia teatris 14. X 2016.

 

Giacomo Puccini ooper „Madama Butterfly”. Dirigendid: Mārtiņš Osoliņš ja Normunds Vaicis. Originaallavastus (1925): Sofija Maslovska, taaslavastus (2006): Vladimirs Okuņs. Originaalstse­nograafia ja kostüümid: Eduards Vītols, taaslavastuse stsenograafia: Juris Salmanis, taaslavastuse kostüümid: Kristīne Pasternaka. Valguskunstnik (2006): Sandra Bermaka. Osades: Cio-Cio-san — Hiromi Omura, Pinkerton — Andris Ludvigs, Suzuki — Laura Grecka, nähtud etenduses Ljubov Sokolova, Šarpless — Armands Siliņš, Kate Pinkerton — Evija Martinsone, Goro — Guntars Ruņġis, prints Yamadori — Nauris Puntulis, Bonza — Romāns Poļisadovs jt. Läti Rahvusooperi koor ja orkester. Esietendus Läti Rahvusooperis 3. XI 2006, nähtud etendus 15. X 2016.

 

Olles tegelnud kogu oma teadliku elu vokaalmuusika võlumaailmaga, võiksin ju küsida: ons veel midagi üllatavat? Õnneks on! Mis hämmastas ja rõõmustas kõige enam neil õhtutel? Eelkõige see, et need ooperilavastused on arvestanud autori remarke, et need olid lavakujunduselt ajastutruud ja loomulikud ning laval kõlanu oli kõiges peaaegu täiuslik.

Bertmani lavastus on pärit 1997. aastast ja saanud Venemaal „Kuldse maski” auhinna parima lavastuse kategoorias. Eesti ooperisõber on seda varem näinud Pärnu ooperipäevadel 2008. aastal. Lavastaja ja kunstnikud on süvenenud ooperis käsitletud Ivan IV ajastusse ja toonud esile kõige olulisema — traagilise loo ja Rimski-Korsakovi meloodiarikka muusika. Lavakujunduses domineerib hämar ruum, tagaplaanil tõusevad sügavu­sest esile vaid ikonostaasi küünlad ning üksikud olmelised detailid, mis omakorda vastavalt olukorrale kaasa mängivad. Stiliseeritud rahvuslikes kostüümides avaldus uskumatult rikas loomingulisus, neidude peaehete mitmekesisus oli pilkupüüdev.

Avamängust alates liikus laval paljasjalgne räbalais ullike, kes helistas kirikukelli (mis autoril partituuris kirjas), sügava alltekstiga vene elule vihjav kõnekas detail. Teine huvitav kujundlik võte oli mäng tsaari mõrsjate valikuks üles rivistatud kaheteistkümne neiuga. Mida soovis Bertman publikule ütelda, pannes neiud pingile istuma, raamat käes, jäägu iga vaataja lahti mõtestada.

Meie teatrilukku tagasi vaadates on huvitav tõdeda, et Estonia laval on see ooper esietendunud juba 26. detsembril 1932 (lavastaja Hanno Kompus, muusikaline juht Juhan Aavik, kunstnik Aleksander Tuurand ja kostüümikunstnik Natalie Mei). Ooperi tõlkis eesti keelde Sergius Lipp, Estonia draamanäitleja, kes läks 1944. aastal Rootsi). Ooperis laulsid eesti keeles Ida Aav-Loo, Olga Torokoff-Tiedeberg, Benno Hansen, Karl Ots jt. Seda loetelu vaadates pole kahtlust, et Rimski-Korsakovi muusika kõlas igati täisväärtuslikult. Teist korda on see vene ooperi üks juveele esietendunud Estonias
22. septembril 1959 (lavastaja Paul Mägi, dirigent Priit Nigula, lavakujunduse ja kostüümikunstnik Eldor Renter). Lauljate koosseis oli muljetavaldav: Veera Nelus, Elsa Maasik või Paula Padrik (Marfa), Tiit Kuusik või Georg Taleš (Grjaznoi), Liidia Panova või Urve Tauts (Ljubaša), Hendrik Krumm või Viktor Gurjev (Lõkov) jt. Sellest lavastusest on meelde jäänud mitmed stseenid: imelised Marfa aariad, dramatismi täis Grjaznoi ja Ljubaša duett, üle kõige troonis Ljubaša a capella laul nii Liidia Panova kui Urve Tautsi esituses. Kummastav ja sellele ajastule nii iseloomulik — üks koosseis laulis ooperit originaalkeeles, teine eesti keeles. Intrigeerivaks teeb tõlke päritolu — huvitav, kas keegi Glavlitist märkas, et tõlkija Sergius Lipp oli nüüd juba teisel pool raudset eesriiet?

 

Tulles tagasi Helikon-Ooperi juurde, ei saa mööda lauljate tasemest. Selge on see, et suure Venemaa varasalved on alati olnud kaunite häälte poolest ülirikkad. Praeguseks on juba aastaid sellele lisandunud enamatel juhtudel ka täiuslik muusikaline maitse ja keelte valdamine. Piiride avardumine on endise Nõukogude Liidu avarus­test toonud maailmalavadele palju lauljaid, sh väga säravaid andeid Usbekistanist, Kõrgõzstanist, Osseetiast, Kamtšatkalt ja mujalt; järjest rohkem ja rohkem üllatavad nad dirigente, teatrijuhte ja muidugi publikut. Helikon-Ooperil on õnne olnud oma lauljate valikuga; peaaegu kõik rollid pakkusid kuulajatele naudingut. Jevgeni Bražniku näol on tegu ka väga musikaalse dirigendiga, ooper kulges intensiivselt, põnevalt ja lauljatega arves­tades. Opritšnik Grigori Grjaznoi roll on väga dramaatiline ja tänu sellisele baritonile nagu Aleksei Issajev, kuulsime, kui palju on selle tegelase partiis värve, dünaamikavõimalusi ning kui palju siirast hingepiina ja valu. Galakontserdil meenus Issajevi esitatud Deemoni aaria „Avaruste ookeanil” (Rubinsteini ooper „Deemon”) ja Mister X-i aaria (Kálmáni operett „Tsirkusprintsess”) puhul Georg Otsa interpretatsioon, kõla isikupära ja karisma. Nii nagu Dmitri Hvorostovski on tunnis­tanud, et ta õppis noorena palju Otsa salvestusi kuulates, kuuldus seda ka Issajevi fraseerimisest — sama intelligentsus, kohati lausa intonatsiooni ja vokaali kujundamise sarnasus, millele andis lisaväärtuse isikupära ja lavasarm. Tekkis suur soov seda lauljat taas kuulda.

Teine, kes lummas nii oma tämbri, vokaaltehnika ja lavasarmiga, oli Dmitri Skorikov, bass, kes jäi kõrva juba ooperis mitte just eriti ulatuslikus Grigori Maljuta-Skuratovi rollis, kuid lummas jäägitult galakontserdil don Bartolo aaria (Rossini „Sevilla habemeajaja”) täiusliku, ehtrossiniliku esitusega. Asjaolu, et ta suutis Ernesaksa „Tormide ranna” kõrtsistseenis selges eesti keeles nii lustliku loo kõlama panna, tõestas, et temas on rohkematki kui ainult hääl, mida võib julgelt kõrvuti seada erinevail aegadel maailma lummanud basside Fjodor Šaljapini, Boris Christoffi, Jevgeni Nesterenko omaga, ja seda nii värvika hääletämbri kui ka musitseerimise iva ja buffo bassile nii vajaliku koloratuurtehnika täiusliku valdamise poolest. Ernesaksa rahvalik kõrtsistseen kõlas meeskoori ja Saare Juhanit laulnud Dmitri Hromovi esituses ehtslaaviliku lustiga. Tenor Hromov üllatas oma hääle klaari ja selge kõlaga. „Tsaari mõrsja” arst Bomeliuse osa oli ta lahendanud äärmuseni vastikult nasaalse tooniga lauldes, andes mürgisegaja rollile eriliselt ilge värvi.

Kui paljudest aastatest hoolimata on kõrvu jäänud Estonia laval kõlanud Ljubaša a capella vene rahvalaulu voolav ilu ja sügav valulisus meie mahlakalt kõlavate häälte esituses, siis Helikon-Ooperi etendusel kõlanud Larissa Kostjuki häälel on kahjuks ilmselgelt juba parem aeg möödas ning üle­määrase vibrato ja dramatismiga liialdamine ei teinud ka asja paremaks. Sama probleem segas nautimast ka galakontserdil kõlanud aariat Tšaikovski ooperist „Orléans’i neitsi”.

„Tsaari mõrsja” pärliks on kindlasti Marfa. Temale kirjutatud kaunid aariad II ja III vaatuses on olnud alates 1916. aasta esietendusest Moskva Suures Teatris senini lüüriliste koloratuursopranite meelisnumbreid. Toona laulis Marfat maailma juhtivatel lavadel Enrico Caruso, Tita Ruffo, Fjodor Šaljapini, Leonid Sobinovi kõrval ilma teinud imeline Ukraina päritolu Antonina Neždanova, kes pidas just seda oma kroonirolliks.

Helikon-Ooperi etendusel kuuldud Lidia Svetozarova sobis väga hästi rolli, oli liigutavalt armas, siiras, hingestatud ja hullumisstseenis draamanäitlejale omase sisseelamisvõimega laulja, seejuures suurepärase vokaaltehnikaga. Galakontserdil laulis ta Olümpia aariat Offenbachi „Hoffmanni lugu­dest” vokaaltehniliselt suure üleolekuga, kuid laulja hääles peituv sisemine võlu, hääle võimaluste avaram potentsiaal avanes Verdi „La traviata” Violetta „Joogilaulu” salmi fraasides.

Huvitav kohtumine oli galakontserdil veel sopran Jelena Mihhailenkoga („Tsaari mõrsjas” kaupmehe naine Domna Saburova), kelle nime loodaks ka maailma lavadel tulevikus kuulda. Mihhailenko esituses kõlasid galakontserdil Volhova hällilaul Rimski-Korssakovi ooperist „Sadko” (mille Rimski-Korsakov kirjutas just Antonina Neždanova häält silmas pidades) ja Elisabethi aaria Wagneri ooperist „Tannhäuser”. Huvitav hääl, intrigeerivalt naiselik ja seksapiilne, muusikas kirglik.

Kunstis ei ole sobiv võrrelda, kuid võrdlused tekivad paratamatult, kui laval on samas osas kõrvuti sama hääleliigi lauljad — mõtlen „La traviata” „Joogilaulu”, kus lauldi vaheldumisi. Meie Kristel Pärtna Violetta suur I vaatuse aaria „La traviatast” kõlas veenvalt, hääl lendas, täites saali ja särades, hea oli ka tekstiandmine — igati võrdväärne külalistega. Ka sobisid hästi tema ja Helikon-Ooperi tenori Igor Morozovi („Tsaari mõrsjas” Ivan Lõkov) hääled, seda eriti Donizetti „Armujoogi” kelmikas duetis.

 

Mõned mõtted Läti Rahvusooperi „Madama Butterfly” etendusest

See lavastus on Riia ooperis olnud palju pikaealisem kui Helikon-Ooperi „Tsaari mõrsja”. Luban endale siinjuures jagada lugejaga oma meenutusi aastast 1963, mil 12. mail 1962 Estonia teatris oli lavale tulnud Puccini ooper „Boheem” (lavastaja: Paul Mägi, dekoratsioonid ja kostüümid: Eldor Renter, dirigent: Kirill Raudsepp). Rodolfo rollis kerkisid esmakordselt säravalt esile kaks imelise häälega tenorit Kalju Karask ja Hendrik Krumm, ja välismaalt kutsuti julgelt lauljaid Mimi rolli. Teiste hulgas esines siin ka noor kreeklanna Theresa Stratas, laulja, kellest räägiti kui tulevikulootusest, kuid kes oli mingitel põhjustel METi koosseisust ajutiselt kõrvaldatud — olevat teinud paaril etendusel rütmivigu! Tema Euroopa turnee kavas Moskvas ja Leningradis olid Tšaikovski „Jevgeni Onegini” Tatjana ning Riia ooperis Puccini „Boheemi” Mimi ja „Madama Butterfly” Cio-Cio-san (Leningradi etendusel oli ta partneriks Oneginina Georg Ots, selle etenduse salvestust on tänu Jüri Kruusi pingutustele huvilistel võimalik kuulata G. Otsa CD-lt). Olin siis Tallinna Muusikakooli ooperiklassis Kalju Karaski õpilane, kes jagas oma meeletut vaimustust koostööst selle imelise lauljaga. Kuulnud ka „Boheemi”, otsustasime kahe kursusekaaslasega sõita Riiga, et näha ka Stratase Cio-Cio-sani. Tema esinemine oli enneolematult lummav ja unustamatu. See, kui vabalt valdas ta lavaruumi, kuidas kõlas pp ka lava sügavusest, kui ta seisis seljaga publiku poole! Isegi puine ja tuim Pinkerton, kes seisis harkisjalu rambis ja jälgis pingeliselt dirigendi taktikeppi ega hoolinud absoluutselt partneri sulnidusest, musikaalsusest rääkimata, ei suutnud rikkuda seda muljet. Õnneks oli Ameerika konsuli rollis Georg Ots — nii kõlas ooperi võtmestseen II vaatuses hingematvalt täiuslikult.

 

Riia ooperiteatri akustika on selline, mis hetkega häälestab kuulaja orkest­rist tulevate helidega heale lainele. Praeguse lavastuse dirigent Mārtiņš Osoliņš ja orkester jätsid ühtses hingamises olemise mulje ja ühegi tempoga ei tahetud luua midagi uuenduslikku, enneolematult rabavat. Usun, et kui oleksin istunud saalis, süles klaviir, mida tunnen vist viimse komani, ei oleks milleski tekkinud küsimust. Et lavastus on olnud põhiolemuselt aastakümneid muutmata, tekitab vist eelarvamusi. Kuuldes aga lavalt ka kõige napima muusikalise partiiga rollides hästi kõlavaid ja oma osa veenvalt esitavaid lauljaid, rääkimata naiskoori kompaktsest, soojast ja säravast esitu­sest ooperi algul, muutud kõrvu kikitavaks kuulajaks ja unustad, et oled seda muusikat vähemalt juba viiskümmend korda oma elus kuulnud!

Jaapanlanna Hiromi Omura on oma õpinguid alustanud viiulist, mis on taas kinnitus tõdemusele, kui oluline on tulevasele lauljale kõrva harimine keelpillimängu kaudu. Hiromi Omura hääles oleks justkui Stradivari ja Amati pillidele omast mahedust ja äärmist tundlikkust. Väline loomulikkus, liikumise graatsia ning käte plastika on ainult mõtete kinnituse teenistuses. Ei kusagil üledramatiseerimist või hääle forsseerimist. Oli tunne, et kordub kunagine nooruses kuuldu ja nähtu. Selge on ju see, et Stratas oli toona kahekümne viie aastane. Omura on tänaseks tunduvalt küpsem interpreet, ta on jõudnud vallutada maailma lavad nii Violetta, Norma kui ka „Trubaduuri” Leonorana, kuid käesolevas lavastuses mõjus tema loodud tegelane viieteistkümne- kuni kaheksateistkümneaastasena. Rõõm oli näha Pinkertoni rollis tenor Andris Ludvigsit, kes on vist alles 2009. aastast laulnud Läti Rahvusooperis. Kui lugeda annotatsioonist, et ta on alustanud Nemorino rolliga Donizetti „Armujoogis” ja laulnud ka juba Cavaradossit („Tosca”), don Joséd („Carmen”) ja Alfredot („La traviata”), viimast ka meie Estonia laval, on huvitav mõelda, kuidas see noor kunstnik ja tema hääl edasi areneb. Tal on kaunikõlaline ja hea kooliga hääl, kuid kas on see juba selliseks mitmekülgsuseks valmis. Peab pöialt hoidma, et teda ei tabaks Rolando Villazóni või Jonas Kaufmanni probleemid.

Ameerika konsuli rollis oli rõõm kohtuda Saaremaa ooperipäevadelt tuttava baritoni Armands Siliņšiga. Nimelt laulis ta Wagneri „Lendavas Hollandlases” nimiosa. Sellist mehist ja intelligentset, mahuka, kuid mitte iialgi forsseeriva maneeriga baritoni oli nauding kuulata. Rolli lakoonilisus, väljapeetus, mis peab ju diplomaadi käitumises olema, — kõik imponeeris ja kõik kõlas.

Puccinil on selles ooperis peale ju­ma­liku Butterfly ja Pinkertoni dueti veel üks imeline Butterfly ja Suzuki õnne lootusest joobnud kahe naise „lillede duett”, mille harmooniline kude ei jää mitte alati briljantselt kõlama, sest intervallika ei soosi neid, kel puudub tundlik harmooniataju. Kõne all ole­val etendusel laulis Suzukit Ljubov Sokolova, kes on olnud Peterburi Maria teatri koosseisus. Kompaktne, eriti alumises registris kandev hääl andis duetile toeka vundamendi ja hääled sobisid täiuslikult. Sügav kummardus tuleb teha sellele lauljale kangelaslikkuse eest — ta oli laval kepiga, sest ta jalg oli kipsis, ning enamikus liikumist vajavad misanstseenid olid lahendatud nutikalt ühe lisategelasega. Publikule ei jäänud see ennastsalgavus märkamata ja etenduse lõppedes tasuti talle rikkaliku aplausiga. Selles etenduses sai veel kuulda Butterfly onu Bonzo napis, kuid sisuliselt olulises rollis Romāns Polisadovsi haruldaselt ilusat bassi; teda on meie ooperisõbrad kuulnud PromFestil ja Vanemuise ooperilaval etenduvas „Aidas” prees­ter Ramfise osas. On hämmastav, et sellise hääle ja musikaalsusega laulja rollide nimekirjast puudub „Don Carlo” Philipp!