MUUSIKAÕHTUTE ÕNN JA JUTLUS POPSTAARILE
Jaanuar, 2017„Bonus track”. Režissöör ja produtsent: Riho Västrik. Stsenaristid: Margit Keerdo-Dawson ja Riho Västrik. Operaatorid: Riho Västrik, Ants Tammik, Astrida Konstante, Tauno Sirel, Tõnis Tuuga, Mattias Veeremets ja Maria Aua. Helilooja: Sven Grünberg. Monteerijad: Lauri Laasik ja Riho Västrik. Helirežissöör: Ekke Västrik. Toimetaja: Margit Keerdo-Dawson. 83 min, värviline. © OÜ Vesilind, koostööpartner Eesti Rahvusringhääling, 2016. Esilinastus kinos Artis Tallinnas 21. IV 2016.
Ma arvan, et veerand sajandit Sven Grünbergi kuulamist on minusse kadumatu jälje jätnud. Ta looming on meele puhastaja ja abiks unistamisel. Ning koos muude meistritega on ta vorminud näiteks ka seda, millisena ma tajun klahvpilli harmoonilisi võimalusi. Eks see alanud juba enne ja alateadlikult seitsmekymnendate lõpus, „Linalaka ja Rosalinnu”, „Klaabu”, „Karsummi” ja „Naksitrallidega”. Nende teemade helgusele andusid ilmselt ka sellised poisid-plikad, kes hiljem metalli kokku varastasid või poliitikas vägitegusid tegid. Vinyyl-LP „Hingus” (1981) lõi kymnend hiljem kuulatuna lahti teismelise kuulaja vaimsed registrid ja tajupiirid ning mängis mu grammeril kogemata kombel ka siis, kui sain pakkumise selle arvustuse kirjutamiseks.
Sven Grünbergi spekter on väga lai — Lotte teemast, „Detsembrikuumusest” ja „Ballist” kuni religioossete teoste, vabavormilise sünteetilise muusika ja progeni. Tema äratuntav, valdavalt kõrges registris ja melismaatiline laulustiil arenes Messi-aegsest lääne analoogidega lyyrilisest progerocki vokaalist ilmselt rohke aasia vokaalmuusika näidetega tutvumise mõjul. Ma ei ole kuulnud, kas ta poisikesena Ornamendiga ka midagi lindistas. Elektroonilise muusika nooremale põlvele on ta ainuke kodumaine guru, kelle saund 1990-ndatel kyll sammukese new age’i poole astus. Remasterdatud „Prana Symphony” on minu jaoks steriilsema heliga ja kuidagi taltsam kui algne materjal. Aga majesteetlik meditatiivsus pole sealt muusikast senini kadunud, kuigi kõlavärvid muutuvad. Kui varem oli Grünberg oma põlvkonnas yks väheseid heakõlalisi heliloojaid, siis nyyd pole meloodia talle vist enam esmatähtis. Mitmes teoses antakse ylimuslikkus meditatiivsele ja juhatuslikule ususõnale. Grünberg pole meie luterliku dominandiga muusikaloo tavapärane natuke depressiivne vaimulik helilooja. Ta vaatab itta. Tema läbipaistev ja kaua kumisev helikeel ja Hando Runneli sõnad on andnud esimese taassynniteemalise väärtteose meie kultuuris — „Tulen kord jälle” (1985). CDd „Milarepa laulud” (1993) kannab majesteetlik rituaalsus ja tõetunne. See on yhtlasi budistlik meditatsioonipraktika ning suurepärase telefilmi (1989, režissöör Arvo Iho) heliriba. Õpilasena viisistas Grünberg oma õpetaja Linnart Mälli (1938—2010) tõlget. Yks ta varasem (Härmo Härmi ehitet) analoogsynt jätkab projektiilset loomeelu Taavi Laatsiti (Galaktlan) valduses — kompositsioonides on sugulust, ning ka Taavi Tulev toimis alguses moodsa minigrünbergina. Kymne aasta eest tegi Henrik Esse muuhulgas ka projekti Wannabe Sven. Selle juurde kuulus värvikas alternatiivajalooline legend „Hukkunud Alpinisti hotelli“ (1979) helindamisele sõidul juhtunust. Mõned filmi „Lielvārde vöö” (Lielvārdes josta, 1980) taustal kõlavad teemad meenutavad kahtlaselt kymme aastat hilisema Aphex Twini loomingut ja eks syndihorisondil virvenda kymneid seoseid.
Sel mehel on oma urg ka Euroopa 1980-ndate elektroonilise muusika arenguloos. Kuigi ta on kosmopoliit ja kasutab eksootilisi ja synteetilisi kõlavärve, on ta loomingul filmide ja tekstide kaudu siiski väga tugev Eesti-spetsiifiline seos ja tundetoon. See on transleerunud meie vaataja-aastatesse. Klaabul ja Nipil on ta õetytarde hääled. Võib vist öelda, et tema klahve vajutavate näppude alt on mingil kombel iga eestlaseni piisake õnnistust jõudnud. Et ta helid on tegelased ekraanil mingisse ainulaadsesse vaimsesse kangasse mähkinud. Messi-järgset Grünbergi võib pigem stuudiomuusikuks pidada. Talle pole eeslavale ega kinolinale ronimine oluline olnud, kuigi ta visuaalne presents kandis välja „Reekviemi” (1984) ja „Milarepa laulude” (1989) stseenides.
Kaamera mõjubki kaadritagusele syvenejale kohati pärssivalt: „See peab olema tõeline yhiselamu inimene kyll, kes niimoodi tööd saab teha.” Ta pole pihtiv või ennast eksponeeriv natuur, kinosilma lastakse ligi ikka ainult kuhugimaale, ja see on loomulik. Ega saagi nõuda, et meie ette ilmuksid need salapärased seisundid ja mässamised, mis stuudios tihti päevi ja öid järjest töötanud mehe neid uskumatuid palu vallandama panid. Saame kyll teada, kui detailne, täpne ja mahukas see töö on, aga muud mitte. Ajju kaamera ei ulatu, synapside signaale pole veel õpitud visuaalideks tõlkima. Aga seal ajus on varjul yks meie areaali võimsamaid helipyydmise antenne. Kuid kas seda ergastas mõni budistliku jooga esoteerne praktika või miski muu, seda saab ainult kysida. Asja tuum jääb muusikasse kätketuks ja film ongi otsesõnu lisapalaks nimetatud. Sellisest lähtest hoolimata on tegu empaatilise kaameraga yles võetud, heade yleminekutega ja vaheldusrikka dokiga.
Riho Västrik ja tema abilised on omalt poolt teinud parima. Oludest johtuvalt on see ka natuke hiline ajalooline päästetöö. Pyyd rääkida lugu, mis on juba omasoodu ja salamisi juhtunud ja mõjudena inimestessegi settinud. Noodimärkidega koolitund, Messi video ja kaadrid filmist „Milarepa laulud” toovad „Bonus tracki” kuigipalju aegade dialoogi. Mõnigi maestro lugu muutub uusettekandes natuke tõsisemaks ja akadeemilisemaks, mõni riietusese, tehnoloogiline detail ja sõnastus markeerib kunagi käibinut. Kuidas tollest andekast, ka natuke teatraalsest progemehest stseenitundlik helikosmonaut sai, sellele ehk polegi päris loogilist seletust. Grigori Kromanovi „Hukkunud Alpinisti hotelli” muusika saamislugu kõlab kohati nagu väga põneva ajaloolise põhjaga ulmefilmi stsenaarium, mida on hõlbus visuaalidega toetada. Jutustaja on seda lugu korduvalt pajatanud ja valdab sõna. Ta mainib, et filmi kaks esimest pala olid kiiruga välja mõeldud stuudio poole loksuvas Tallinn-Moskva rongis.
Samast sõidust rääkis ka Henrik Esse utoopiline kirjatöö. Selles vagunis sokutas pahane KGB ohvitser Sveni supi sisse mingit eksperimentaalset ainet, mis ta mõneks ajaks täiesti akontaktseks muutis. Kuna aga filmimuusika yleandmise tähtaeg lähenes, otsustati Sven Grünbergi juba enne olemas olnud salajase teadusprogrammi raames esimese nõukogude inimesena kloonida. Kloon tegi stuudios muusika kähku valmis ning siis ta kylmutati. Eesti Vabariigi tulekul toodi ta Edgar Savisaare käsul jäävagunis Tallinna ja elustati, ning ta salvestas 2007. aastal mõned lood ja vestles kaamerate ees Vahur Kersnaga. Ja nõnda edasi, täiesti Paul McCartney teisiku vaimus. Selliste lugude olemasolu näitab syndmuse legendaarsust. Kuid kahekümne ühe aastasel noorukil polnud rongis proovimiseks ju pilligi kaasas. Kui me nyyd paneme filmi intro tekkimise taustale rööbaste logina ja juhuslikud olmehääled, varustame meie kangelase välisest sõltumatu sisekõrvas komponeerimise võimega ning arvestame, et stuudios ootav tehnika oli noormehele tundmatu, siis selgub midagi selle ylesande raskusest ja Grünbergi reageerimisvõimest. Nii palju filme helindanud inimene lihtsalt peab olema väga kõrgel tasemel, nobe ja spetsiifiline improvisaator. Päris nukralt mõjub ta repliik, et pärast „Hukkunud Alpinisti hotelli” pole ta helindanud enam yhtki tõeliselt hingelähedase sisuga eesti filmi. Et kui neid olnuks, pääsenuks ta kaugemale. Ma ei salga, et mind huvitab rohkem tema genees kui praegune hetk. Kuid pyyan toimida selle linateose reeglite järgi.
Film algab oluliste kaadritega: sydameopist tervenev muusik teeb käimisteraapiat ja viskab seepuhul kergelt nalja. Dokumentaalis välja joonistuv isik on paradoksaalne. Esiteks jääb silma oma teele ja õpetusele andunud inimene (dalai-laama ja Linnart Mälli episoodid), budistliku sõnumi helindaja ning heas mõttes pedant, kes lihvib oma palu pikalt ja jälgib pingsalt oma muusikalise mõtte pisimategi nyansside teostumist selle esitajate läbi. Tundlik kaamera on jäädvustanud nii kooriliikme haigutuse kui yhe vana progemehe põlgliku repliigi noore laulja kohta. Siis muhe ja suurepärase huumorimeelega vestleja, kes aeg-ajalt naerma pahvatab. Seda tahku oodanuks rohkem, kuid opijärgne aeg, hõivatus ja sotsiaalselt pingestatud stseenid ei andnud naljale palju võimalust. Budism on mulle sympaatne usund, kuid selle ylimuslikkuse rõhutamise suhtes pole ma enam nii kindel. Järgnev jutt ei kahtle kellegi arenemisvõimes, kyll aga selles, mis kuskil kõige tõhusam on. „Kadunud pojale” Ott Leplandile lava taga peetud „jutluse” mõjus on sagiva konteksti tõttu ka tahtmatut koomikat. Oti nägu kõlab umbes: „Kõik on õige, aga mis ma kyll nyyd hetkel tegema ja ytlema peaksin,” ning Elu mõtte vaagimist katkestavad tytre siristamine ja helimehe proosaline tehnokysimus. Seda sansaarat kyll! Kuidagi kargab meelde see, kuidas Tõnis Mägi (kelles on siin filmis mingi uus selgus, nagu tema ja Grünbergi yhises „Kondoriski“) yhe teise lava taga Koit Toomele väärtkirjandust tutvustas. Koit võttis antikvariaadist ostetud vana Loomingu Raamatukogu natuke kahtlevalt kätte. Sest hea raamat peab ju olema uus, eks ole.
Yles kerkib vana kysimus muusikute vaimsusest, selle kasutegurist ja võimalikkusest. Mis peaks meie kultuuriruumi valitsevates reeglites ja mudelites muutuma, et näiteks Jüri Pootsmann ja Karl-Erik Taukar hakkaksid pyhendunult lugema „Teemantsuutrat”, tõmbuksid eraklusse ja pyyaksid sihikindlalt oma teadvust arendada? Muidugi võiksid nad selleni jõuda aja ja vapustuste kaudu, kui see nende natuuris olemas oleks. Arne Lauri, Kaido Kirikmäe ja Tom Valsbergi näol on meil vist näiteid idareligioonide syvemaid tasandeid kompavast muusikust. Ja igal budistliku õpetuse pälvinul ja selle tuuma taibanul on kohustus see edasi anda. Õpetajate ja õpilaste rida peab jätkuma. Sel juhul on popstaarile peetud jutlus ja dalai-laamaga laupade kokku panemine yhe ja sama protsessi eristamatud osad. Duaalsus pole siiski veel päris yletatud. Grünberg võib vahel olla veel keegi, keda tunneme ta viimase aja intervjuudest. Filmis on stseen kaastunde kehastuse Avalokitešvara kujudega ja Milarepa on tema suu läbi kinnitanud: „…tunnen kaasa õnnetuile.” Vanameistri suust lipsab aeg-ajalt ka suht krehvtiseid ja lahmivaid hinnanguid. Kuid eks zen-meistrite loodki tõestavad, et vahel on järsk sõnastus või tegu ainus, mis inimesi yldse mõtlema võiks panna. Ehk on Grünbergisse jäänud midagi ta õpetaja Linnart Mälli radikaalsusest ja konfliktsusest.
Me kõik oleme natuke oma õpetajate nägu. Ja neid torkeid ei tee mingi kõiki vaenav tigedik, vaid kollektiivitunnet eeldaval tööalal edukalt toimiv pereinimene, kes koos roosade riiete perioodis tytar Stellaga väga osavalt lutsu viskab ja Lottemaa avamisel pälvimuste yle rõõmustab. Kogu rannastseen oli erakordselt pilvitu ja soe. Tajusin taas seda endaski elavat tunnet, et lapsed on leebuse õpetajad ja elu vastuoludes kalestuma kippuva sydame avajad. Ning kõik mainitud osad täiendavad tervikut. Suuremast pildist on puudu veel lektor Grünbergi osa, aga see ongi vist spetsiifiline ja kuulub tudengitele.
Võtame kokku. Kriitilisus on kunstilise kvaliteedi alus, skepsis aitab näivust läbi näha. Tehniline ja vokaalne oskuslikkus koos vaimsusega võimaldavad heli kaudu luua universaalset ja uskudeylest tunnet. Sööstulisus, selgus ja vakatus vahelduvad nii selle huvitavate kõrvalestadega mehe muusikas kui kõnes. Ellujäänu tunnetab veel selgemalt oma missiooni ja rõhutab seda. Kitsas värav on sealt läbi mahtujale täpselt paras. Ma ei näe portreteeritavas mingit sisemist konflikti. Seda on pisut stseenide kompositsioonis ja veidi rohkem vaatajas. Mõned teravused ja miimilised pinged ei yhildu päris sujuvalt yleva joonega ning filmi helge lõppakordiga, palaga „Kuulake kõik”, mis kinnitab, et „õndsuse väljal me kohtume”. Kuidas jääb nende imelike, myra tegevate, diipide ja rumalate inimestega? Ehk pöörleb dharma ratas iga olendi jaoks natuke erineva kiirusega ja raketil (kui ta on rakett ja mitte ufo) pole mõistlik teole aeglust ette heita. Muidugi on selliste pisikeste ebakõlade siluja ja lepitaja jällegi muusika, mille ryppe kõik Grünbergi sõbrad filmi juurest ju naasevad. Kas ka targemana? Buddha seda teab. Aga niipalju kyll, et aega on vähe ja keskenduda maksab sellele, mida armastad.
