RAHVUSVAHELISE NÜÜDISMUUSIKAFESTIVALI TAASLOOMISE VÕLUD JA VAEVAD: „AFEKT”

Jaanuar, 2017

SAALE KAREDA

Eesti heliloojate festivali viieteistkümnes väljaanne astus sel sügisel publiku ette rahvusvahelise nüüdismuusikafestiva­lina „Afekt” 19.—26. oktoobrini Tallinnas ja Tartus. Võrreldes eelmiste aastatega on rahvusvahelist haaret kõvasti laiendatud ning festivali üleviimine sügisele loob Eesti nüüdismuusika skeenel nüüd vähemasti kaks keskset telge — pooleaastase intervalliga. Praegustes keerulistes majanduslik-ühiskondlikes tingimustes väärib rahvusvahelise festivali taasloomise julgustükk muidugi paljukordset tunnustust ja toetust! Ent siiski ei oleks õige mööda vaadata ka analüüsi vajavatest punktidest.

 

I Aktiva ja passiva

Esmakordselt toodi Eestisse austria helilooja Georg Friedrich Haas, kes on tänase nüüdismuusikamaailma üks huvitavamaid ja hinnatumaid loojaid. Nii hämmastav, kui see ka pole, kõlas sel festivalil ilmselt Eestis esimest korda avalikult ka Haasi muusika: kaks suurvormi 2013. aastast — monodraama „ATTHIS” sopranile ja kaheksale instrumendile ning „dark dreams” sümfooniaorkestrile, samuti varase loomeperioodi sooloteos „… aus freier Lust … verbunden” bassklarnetile. Festivali „Afekt” teine peahelilooja oli Toivo Tulev, kellelt kõlas maailmaesiettekandel kaks ulatuslikku ja vastandliku kõlamaailmaga teost: „Six Last Words of Henry Thoreau” (2016) Kädy Plaas-Kala ja Tallinna Uue Muusika Ansambli esituses Arash Yazdani juhatusel 20. oktoobril Tartus ERMi kontserdil ning „Black Mirror” (2016) Hoca Nasreddin Trio ja ERSO esituses Michael Wendebergi dirigeerimisel 21. oktoobril ERSO kontserdil „Dark dreams”, lisaks Ensemble Fractales kontserdil kammerteos „Dé ta chè”.

Tänavusel festivalil asetus eesti nüüdisheliloojate looming värvikasse ja esinduslikku konteksti, eelkõige oli esindatud hulk saksa kultuuriruumis tegutsevaid heliloojaid. Lisaks Haasile olid festivalile kohale sõitnud Berliinis töötav taani helilooja ja installatsioonikunstnik Simon Steen-Andersen ning Saksamaal tegutsev valgevene helilooja Oxana Omelchuk, rõõmustav taaskohtumine oli eesti publikul poola särava ja värvika nüüdismuusika interpreedi ja helilooja Agata Zubeliga. Loomingu vahendusel markeerisid saksa nüüdismuusikat saksa helilooja Enno Poppe ja šveitsi päritolu austria helilooja Beat Furrer. Külaliskollektiividest esindasid Klangforum Wien ja Ensemble Adapter samuti saksa kultuuriruumi, festivali Tallinna poole kütkestavaima ansamblikontserdi kinkis Ensemble Fractales Brüsselist. Poola oli lisaks võrratule Agata Zubelile esindatud Elblagi kammerorkestriga. Tartus (ja kahjuks ainult seal) andsid kontserdi Defunensemble Soomest ja Curious Chamber Players Rootsist.

Eesti heliloojaist said esiettekande võimaluse lisaks Tulevile Liisa Hirsch, Elo Masing, Kristjan Kõrver ja Lauri Jõeleht, samuti kõlasid festivali põhikontsertidel Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannese, Elis Vesiku ja Age Veeroosi teosed (millele lisandusid TMKK, Tartu Elleri kooli ja Tapa kontserdi ettekanded).

 

Festivali kunstiline juht ja produtsent Monika Mattiesen on oma väikese meeskonnaga ära teinud ülimahuka organiseerimistöö, siinkohal tõstaks tiimist esile produtsendi assistendi helilooja Elo Masingu ja põhjaliku kavaraamatu koostaja Virge Joametsa panuse. Monika Mattiesen, kes on põhikutsumuselt flötist ja helilooja, astus lisaks kunstilise juhi ja korraldaja funktsioonile festivalil üles ka solistina väga eriilmelistes teostes. Kõrvalt vaadates ületab selline koormus selgelt inimvõimete piirid ning festivali läbimõelduma tervikkontseptsiooni huvides sooviks kunstilisele juhile rohkem abiväge ja/või tugevaid koostööpartnereid. Iseenesest oli festivali „Afekt” kontsertide ja teiste sündmuste arv muljetavaldav ning kuna rahvusvahelise nüüdismuusika festivali põuda on Eesti põdenud juba liigagi kaua, võeti pakutu ka tänulikult vastu. Festivali kesksed kontserdid õnnestusid üldjoontes hästi (v. a tilk tõrva avakontserdilt); võimsaks kulminatsiooniks kujunes erakordselt huvitava ja ülinõudliku kavaga eelpool mainitud ERSO kontsert „Dark Dreams” Michael Wendebergi dirigeerimisel ja pianist Nicolas Hodgese soleerimisel 21. oktoobril (lähemalt artikli järgmises osas). Kuna festivali korraldatakse paralleelselt kahes linnas, siis kõigile sündmustele jõuda ei olnudki võimalik, siinkirjutaja väisas põhilisi Tallinna kontserte (kuulmata jäi TMKK kontsert Cybergala 2 „Mälupartituur”) ning ERMi kontserti (Haasi „ATTHIS”). Tartu sündmustest kirjutab siinsamas numbris Age Veeroos, festivali „Afekt“ huvitavast rahvusvahelisest konverentsist „Multimediaalne kompositsioon: kaunid kunstid ja kaasaegne tehnoloogia” annab ajakirja Muusika 2016. aasta detsembrinumbris hea ülevaate Tarmo Johannes. Eelkõige oli küsitavusi festivali n-ö äärealade programmis, millele 29. oktoobri Klassikaraadio „Helikajas” on andnud ausat tagasisidet Saale Konsap. Samuti tekkis piinlik situatsioon festivali avakontserdil, kus Lauri Jõelehe uudisteos ei sobitunud kavasse mitmel põhjusel ning pani kuulajate (sealhulgas väliskülaliste) kannatuse pikalt ja piinarikkalt proovile. Avakontserdi ruum — Kumu 5. korruse näitusesaal — oli akustiliselt täiesti ebakohane, sest poolel publikust ei olnud võimalik saada esitatust adekvaatset helipilti. Uute ruumidega eksperimenteerimine on kahtlemata ahvatlev, aga ilma akustilises sobivuses veendumata seda teha ei tohiks. Samamoodi tuleks alati üle kontrollida saalide tingimused vaiksete teoste ettekandmiseks, kahel kontserdil häiris kuulajaid tugev mürataust — ERMi kontserdil ventilatsioon ning Estonia kammersaalis ansambli Klangforum Wien kontserdil undav projektor (teose ajal, mil seda vaja ei olnud). Raekoja platsil aset leida võivate lärmakate üllatuste halastamatu ülekandumise tõttu on Hopneri saal alati riskantne — see on ju ammu teada oht ning särava Ensemble Fractalesi kontserdi ajal pidi seda kahjuks taas kogema.

 

Festivali pealkiri „Afekt” kergitab teadvusse nii poolt- kui ka vastuargumente. Aktiva poolele jääb pealkirja rahvusvaheline mõistetavus, lühidus, kompaktsus, intensiivne ja efektne kõla, meeldejäävus — see nimi tõesti sööbib kohe mällu. Selles mõttes on tegemist õnnestunud valikuga. Sisulises mõttes seostub see sõna eelkõige muusikateooria mõistega Affektenlehre („Õpetus afektidest”), mille juuri otsides jõuame Platonini, eeskätt iseloomustab Affektenlehre aga barokiaja muusikaesteetikat, selle ajastu muusikalist retoorikat. Barokiajastul oli see paljude muusikateoreetikute fookuses, traktaate kirjutasid Michael Praetorius, Marin Mersenne, Athanasius Kircher, Johann Mattheson, Friedrich Wilhelm Marpurg. Hilisemast ajast on kuulsaks on saanud Albert Schweitzeri käsitlus afektidest Johann Sebastian Bachi loomingus. XX sajandi muusikas on afektidest räägitud seoses neoklassitsismiga. Nüüdismuusika kontekstis tekitab pealkiri „Afekt” aga esialgu kummastust. Eriti uuem eesti nüüdismuusika on liikunud pigem „mitteafektiivset” rada, keskendudes väga paljude heliloojate loomingus sisekaemusele, kõlade sisepingetele, järk-järgulistele vaevu tajutavatele muutumistele kõlakangas jms. Ehk siis pigem vaimsetele, energeetilistele protsessidele või ka looduses tajutavatele n-ö objektiivsetele protsessidele kui inimlike afektide kujutamisele muusikas. Selles mõttes vajab festivali pealkiri veel osavat seostamist nüüdismuusikaga, et mitte jääda lihtsalt efektselt plakatlikuks. Võibolla õnnestub see mõne ootamatu nurga alt?

 

Tänavuse festivali alapealkirja „Visuaal ja muusika” valikul on mindud kahjuks lihtsama vastupanu teed. See teema on olnud rahvusvahelisel uue muusika skeenel juba pikemat aega nii üleekspluateeritud, et mõjub tänases päevas omalaadse anakronismina ja võib sel moel primitiivselt sõnastatuna tekitada äratõukereaktsiooni. Vähemasti võinuks nende kahe valdkonna ühendamisel mõelda vaimukama, originaalsema lähenemisnurga või poeetilisema pealkirja peale. See aga vajanuks keskendunumat ja kontseptuaalset tööd festivali programmiga, mille jaoks tänavuse festivali ettevalmistamisel ilmselgelt aega ega energiaressurssi ei jagunud. Üks asi on vürfeldada kokku põnevaid (ja ka vähem põnevaid) nüüdismuusika tegijaid vastavalt olemasolevatele kontaktidele ja võimalustele ning püüda siis leida pealkiri, mis laias laastus võiks tekkinud kooslusega kokku sobida. Antagu andeks, aga selline mulje seda alapealkirja vaadates paratamatult jääb. Teine asi on lähtuda väga selgelt välja töötatud ja hoolega fokuseeritud visioonist, mis kannab endas tänast inimest puudutavat mingitlaadi olulist sõnumit, nii nagu seda viimastel aastatel on hiilgavalt suutnud pakkuda Eesti muusika päevad. EMPi loovstaap on olnud viimasel ajal muidugi kõrgliigast — kaks võimekat ja suurte kogemustega kunstilist juhti Helena Tulve ja Timo Steiner pluss imettegevate võimetega produtsent Madli-Liis Parts. Seetõttu saigi eespool juba korra vihjatud, et kõnealuse festivali loovstaapi oleks hädasti vaja lisajõudu või tugevaid koostööpartnereid. Ehk võiksid Eesti Kontsert ja Madis Kolk rahvusvahelisele nüüdismuusika festivalile taas õla alla panna?

 

Visuaal- ja helikunsti kokkusulatamine ehk üldse kunsti intermedialiseerumine on olnud sama põnev, ahvatlev, aga ka väga kergesti libedale jääle vedada võiv suundumus nagu interdistsiplinaarsus teaduses. Tõeliselt haaravaid ja metatasandit loovaid ühendkunstiteoseid kohtab harva. Siinkohal on paslik meenutada, et EMTA tudengite audiovisuaalsete tööde kontserdil 2016. aasta EMPil oli rõõmustavalt palju erksust, kreatiivsust ja professionaalsust. Tase oli lausa hämmastav, halbu ja igavaid teoseid ei olnudki! „Afekti” seitsmest külastatud kontserdist veenis intermediaalsus üksnes Simon Steen-Anderseni tõesti silmapaistvas sünteeskunstiteoses Kontsert klaverile, sämplerile, videole ja orkestrile ERSO kontserdil ning ka tema vaimukas väikevormis „History of My Instrument” harfile ja videole Ensemble Adapteri kontserdil. Videod, mis olid lisatud nii Haasi „ATTHISele” ERMi kontserdil kui ka Oxana Omelchuki teosele „Domkrat polej i pustot” ansambli Klangforum Wien kontserdil, ei üllatanud ega andnud mingit märkimisväärset lisaväärtust. Ka Klassikaraadio 29. oktoobri „Helikajas” sai visuaalsuse teemat koos kunstnik Raul Kelleriga pikemalt lahatud, seega käesolevas artiklis sel teemal rohkem ei peatu.

 

Kokkuvõtvalt: festivali „Afekt” atmosfäär oli laetud heast innust ja entusiasmist, oli eredalt mällusööbivaid teoseid ja esitusi nii külalistelt kui ka meie muusikutelt, huvitavaid esiettekandeid ning piisavalt uuema nüüdismuusika rahvusvahelist konteksti. Kuid oli ka keskpärasemaid üritusi, tuli ette mõningaid apsakaid ning siin-seal oli tunda kaootilisust ja rabedust. Uus rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt” tuli aga õnnelikult ilmale! Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat annab muide sõnale „afekt” järgmise seletuse: väga tugev lühiajaline emotsionaalne reaktsioon, tormiline tundepuhang (näiteks raev, vaimustus, meeleheide). Tulevikku vaadates sooviks muidugi, et see festival ei tekitaks üksnes tugevat lühiajalist emotsionaalset reaktsiooni, vaid kannaks edasi rahvusvahelise uue muusika festivali „NYYD” pärandit ja kasvaks vähehaaval samasse kategooriasse.

 

Artikli järgmises osas tuleb vaatluse alla Georg Friedrich Haasi muusika ning valik esiettekandeid festivalil „Afekt”.

 

(Järgneb)