PERSONA GRATA MIRKO RAJAS
Juuli, 2017Nukuteatri kunstiline juhi staatus on sulle üsna värske ja uudne. Kas kandideerimisotsus sündis kergesti ja mis eesmärkidega oma uude ametisse astud?
See ei olnud mingi pikaajaline plaan, mille nimel oleksin seni siin teatris töötanud. Juba koos oma kahe hea sõbra ja koolikaaslase Katariina Tamme ja Kalju-Karl Kiviga Turu Kunstiakadeemiasse minnes oli meil soov midagi päriselt ise teha. Nukuteatrisse tööle tulek oli üsna kindel, sest Nukuteater toetas meie õpinguid, aga sellele lisaks lõime ka teatrirühmituse Frank. 2011. aastal, kui kooli lõpetasime, oli Nukuteatri kontseptsioon üpris segane. See ei ole negatiivne hinnang ja ma ei saa midagi ette heita, mul võimaldati kohe lavale tuua Franz Kafka „Metamorfoos”. Lihtsalt algvundament ei olnud minu kui noore kunstniku vaadetega päris kooskõlas. Kuus aastat töötasin Nukuteatris, sellele lisaks tegime sõprade ja mõttekaaslastega ka Franki, kuid aasta-paar tagasi sain aru, et peaksin ära otsustama, kas suunata kogu oma loominguline tähelepanu Nukuteatrile, jätta näitlejatöö tagaplaanile ja rohkem lavastada, et suuremat pilti muuta. Ja siis otsustas ka endine kunstiline juht Taavi Tõnisson ametist loobuda. Otsustasin kandideerida mitmel põhjusel.
Esiteks oli see juba südametunnistuse küsimus: olen kuus-seitse aastat töötanud, see maja ja inimesed on muutunud mulle oluliseks. Ma arvan, et ma tajun tervikpilti päris hästi, olles olnud nii näitleja, lavastaja kui ka loomenõukogu liige. Erinevate osakondade lootused, ootused ja probleemid on mulle hästi teada ja usun, et kolme-nelja aasta perspektiivis suudan sellele teatrile midagi anda.
Teiseks, olles katsetanud ka institutsioonivälises rühmituses, tundub mulle, et tahan ikkagi repertuaariteatris olla, siin on oma asendamatud tugevad küljed. Kui väärtusi, mis tekivad projektiteatris, oleks võimalik üle kanda ka repertuaariteatrisse, siis oleks eriti hea. Üks ei peaks välistama teist ja ka repertuaariteatris peaks saama hoida värskust ja loomingulist keskkonda.
Kolmas, võibolla kõige olulisem aspekt on see, et olen teatriharidust saanud nii Vanalinna Hariduskolleegiumis kui ka nukuteatri kõrgkoolis. Nukuteatri visuaalne keel ei ole eesmärk omaette, ma tahan otsida ja arendada teid mitme meediumi kokku sulatamiseks. Visuaalne keel on lisaväärtuseks ka draamanäitlejal, samuti vastupidi.
Esimesed poolteist kuud on olnud intensiivne aeg, ma esitasin üpris põhjaliku visioonikavandi. Nukuteatril on mitu eripära: esmalt valdavalt visuaalne väljendusvorm, teiseks aga see, et meie põhisihtrühm on ikkagi lapsed ja noored. Öeldes nukuteater, kipuvad inimestele kaasa tulema eelarvamused, arvatakse, et tegeldakse mõnes mõttes primitiivse teatrivormiga. Soovin, et jõuaksime oma tegeliku sisuga laiema publikuni ning mõistmiseni. Ka teatri enda sees peaks olema selgem, mis see on, millega tegeleme. Häid lugusid, häid lavastajaid, huvitavaid kunstnikke ei tohi eemale tõrjuda. Teatrimaja on ju üleöö kasvanud. Mõni aeg tagasi oli meil 100 kohaga ovaalsaal ja 220 kohaga black box. Nüüd on meil suures saalis 440 kohta, see on suur võimalus. Ma ei arva, et peaksime seda suurt saali iga hinna eest ja kõigi vahenditega täitma. Lavastused peavad ikkagi kõnetama meie vaatajat ja kvantitatiivsed kriteeriumid ei ole kõige esimesel kohal.
Rõhutan siiski, et Nukuteatri üks oluline kontseptsiooni osa on arendada ning hoida nukukunsti. Me oleme hetkel heas positsioonis: meil on uus maja, loominguliselt aktiivsed inimesed, meil on võimalus truppi suurendada, meil on avatud meelega vaatajaskond — kõik on värske ja arenev. Kui paljud teised teatrid on justkui rohkem valmis, siis meil võiks ees seista mingi uus tulemine, see huvitab mind.
Hiljuti lõppes festival „NuQ Treff”. Kuidas suhestus seal nähtu visuaalteatri trendidega?
Tänapäeva kunstnikud, kes tegelevad visuaalteatriga, kasutavad eeskätt endale kõige käepärasemaid vahendeid. Maailm on avatud, kasutada võib kõike, nii heliloomingut, objekte, videot, värve — kõik see moodustab kokku suure virvarri. Festivali kontekstis domineerib justkui kaks suunda. Üks on alternatiivne, kus tegijail ei tarvitse olla isegi mitte teatriharidust, nad on jõudnud nukuni näiteks maalikunsti kaudu ja leidnud, et midagi sellist laval tehes jõuavad nad oma teemadega suurema hulga publikuni. Näiteks ühiskonnakriitiline koomik Paul Zaloom, kes võiks tõenäoliselt ka lihtsalt, mikrofon käes rääkida või kirjutada artikleid, aga ta on valinud objektiteatri keele ja jõudnud selle kaudu etenduskunstini. Nukuteatris tegutseb ka palju pooleldi klounaadi stiilis tänavaesinejaid, kes rändavad oma pooletunniste sketšidega festivalilt festivalile. Või näiteks Iisraeli lavastaja Yael Razooli, kes valmistab hetkel meie teatris ette sügisel esietenduvat lavastust „Bon Voyage ja teised valed”. Temalgi pole oma kindlat teatrimaja, vaid ta rändab mööda maailma ringi ja loob lavastusi vastavalt sellele, mis on näiteks päevapoliitiliselt oluline. On mingi keskne teema, aga kõik muu seal ümber on üsna vaba.
Mind ennast huvitab alati narratiiv. Kui lavastuse taga on tugev lugu, siis saan parema kontakti, olgu siis etendaja või vaatajana. Nukuteatris on hästi tavaline, et publikuga kõneldakse märkide ja sümbolite kaudu, n-ö klassikalist teatrikeelt kasutatakse vaid äärmisel vajadusel ning need osad kipuvad nukupõhisest visuaalsest keelest nõrgemad olema. Mina tahaksin, et need kaks poolust ikkagi kokku saaksid.
Teist suunda esindavad siis näiteks venelased või prantslased, neil on väga tugevad näitlejaharidust andvad nukuteatri koolid. „NuQ Treffil” võiks selle pooluse näitena tuua Gisèle Vienne’i „Kõhurääkijate kongressi”. Minu isikliku arvamuse ja maitse kohaselt on nende lavastused tihtipeale sisulisemad ja nad jõuavad oma väljendusvahenditega kaugemale. Nende laval on nukk ja näitleja kohalolu võrdse tähtsusega, üks täiendab teist ja neid ei tunnustata mitte ainult nukufestivalidel, vaid ka muudel nüüdisteatrifestivalidel.
Tundub, et vaatamata sellele, et aeg on edasi läinud, on nukuteater oma olemuselt ikka kahes maailmas korraga — on laadalik ja õukondlik teater ning mõlemal koolkonnal on oma head ja vead.
Ei teagi, äkki on eelarvamused Eesti nukuteatri suhtes hoopis keelelist laadi: sõna ’nukk’ ja lapse esimene kokkupuude nukuga kipuvad ennekõike tähendama seda, et nukuga saab mängida, see on väikelapse mänguasi. Kui teha lavastusi täiskasvanutele, siis oleks justkui automaatselt mingi konflikt sees. Teater algab ikkagi sisust, mitte nimest.
Kuigi teatav eelarvamus võib saada takistuseks, tuleb rahulikult lavastuste kaudu vaatajani jõuda. Alati polegi võibolla eesmärk välja hüüda, et tegu on erakordse nukulavastusega. Eelkõige puudutab ju lugu ning valitud väljendusvahendid kas töötavad selles esitatud teemadele kaasa, tõstavad neid kõrgemale, toovad vaatajale lähemale või distantseeriva.
Oled oma teatrialased algteadmised saanud Vanalinna Hariduskolleegiumist. VHK ja Theatrum tähistavad mõnede inimeste jaoks konservatiivseid väärtusi, olles meie üldises teatripildis aga ikkagi pigem ääreala nähtus. Lisaks väärtustatakse nende teatris eriliselt sõna. Kuidas kogu see kontekst sind mõjutas ja miks otsustasid sealt just nukuteatrit õppima minna?
Mina sain VHKst oma vundamendi, põhilised väärtushinnangud ja tõekspidamised. Mind on väga tugevalt mõjutanud koolijuhtide loodud keskkond. Noori inimesi suudeti suunata teatrit armastama, nägemaks selles kunstniku üht väljendusvahendit, mitte eesmärki iseeneses. Keskenduti inimesele, kes sinna keskkonda sattus, õppejõududele oli tähtis, mida see konkreetne kunstnik öelda tahab, näitleja kui loov isik. Näitleja looming on ka lavastaja looming, mitte näitleja ei ole lavastaja looming. Selline mõtteviis kannab mind siiani. Ma ei nimetaks seda konservatismiks, selline üldine põhiväärtuste tunnistamine ja ka erialaselt näitleja isiksuse väärtustamine loob hoopis suurema vabaduse ning toetuspunkti.
Mida Turu koolis siis täpsemalt õpetati? Kui sa ise lavastad visuaalselt atraktiivset lavastust, nagu näiteks „Väike prints” või mängid ise näitlejana sügavalt psühholoogilist rolli, näiteks „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, siis kas need on sinu jaoks kuidagi erinevad meetodid ja maailmad?
Minu jaoks on kõik ikkagi üks asi. Mina kui kunstnik lähtun materjalist ja esimestest impulssidest, väljendusvahend ja vorm kujunevad vastavalt neile eeldustele. Kui tunnen, et saan mõnda lavastust teha ilma nukkudeta, siis teen ilma. Soomes ei olnud tegemist klassikalise teatrikooliga. Ideaalis oleks see võinud olla magistriõpe. Inimene, kes sinna läheb, peaks olema endale oma soovid ja eesmärgid juba selgeks mõtelnud ja saavutanud ka enesedistsipliini. Õppevorm oli vaba, meil ei olnud järjepidevaid erialatunde, vaid õppisime erinevate töötubade ja projektide kaudu. Oma ala meistrid andsid esmased teadmised ja sellele järgnes iseseisva töö aeg. Selle aja jooksul saime kokku trupi ja õppejõududega, näitasime ette ja analüüsisime. Me õppisime palju töö käigus. Oli ka nukurežii õpe, osalesime üksteise töödes ja alati oli keegi trupi vedajaks. Turus ei olnud klassikaline teatrikool, kus on kursuse juhendaja, kes gruppi veab. Meis kasvatati iseseisvat loovisikut ja kunstnikku. Kirjandit vabal teemal on suhteliselt keeruline kirjutada, aga kui sa suudad sellest läbi närida, siis oled pärast tugevam. Kui aga individuaalne lähenemine sulle ei sobi, siis oled segaduses. Ma sain sellest koolist palju, aga oleks ma olnud veidi vanem, oleksin osanud sealt rohkem kasulikku võtta. Ka nukukunstiga oli kokkupuude tugev, valmistasime ise nukke, vaatasime nukulavastustest videoid, õppisime klassikalist nuku käsitsemist. Meis tekitati suur huvi nukukunsti vastu ja muudeti see loomulikuks kunstivormiks.
Millised kunstielamused sind ennast koolieas eriliselt mõjutasid?
Kui mõtlen teatrielamuste peale, siis ei meenugi paraku ühtki visuaalteatri lavastust. Gümnaasiumi ajal käisin peamiselt Theatrumis ja Tallinna Linnateatris. Põhiliselt mõjutasid mind ikka isikud, kes neid lavastusi lõid ja nendes üles astusid. Kooli ajal läksid enim hinge Elmo Nüganeni „Meie, kangelased” ning Lembit Petersoni lavastused „Linn” ja „Valged ööd”. Peterson ja Nüganen on mulle ikka väga suureks eeskujuks. Kirjanikest võtan ikka uuesti kätte Fernando Pessoa. Ma ei tea, kas ma kõiges just tema filosoofat jagan, aga tema mõtted on mind alati puudutanud. Samuti on südamelähedased Camus ja Kafka, Tammsaare ja Alliksaar.
Tuleme lõpetuseks veel Nukuteatri lähiaja plaanide juurde. Kas teatrit ootavad ees suured muudatused?
Nukuteater ei ole sellises seisus, et peaks tegema järsu pöörde. Mulle on oluline mõttekaaslastest lavastajate ja kunstnike juurdekutsumine. Näiteks sügisest liitub meiega Leino Rei. Peamine eesmärk on ikka sisu ja vorm kokku viia ja kooskõlas hoida, et näitlejad suudaksid ning neil oleks võimalus selle visuaalsuse dominandi juures ka sisu välja kanda ning mängida. Isiksuse arenguvõimalus on teatris oluline, loojad peavad suutma vaatajat kõnetada. Selleks tuleb fookustada peamine sihtrühm. Praegu on fookus pisut laialivalguv, kuid minu meelest tuleb keskenduda ikkagi lastele ja noortele, sest peaaegu ainsana taotleb just meie teater seda eesmärki. Kui fookus väga laiaks ajada, siis võib see eesmärk üldse ära kaduda. Noor teatrihuviline ei taha sugugi alati vaadata ainult sellist teatrit, mis tegeleb üksnes tema argipäevamuredega. Noort huvitab ka näiteks Tšehhov, Shakespeare või Tammsaare, kes tegelevad olmemurede ja -rõõmude kõrval ka igavikulistemate teemadega. Kui näitlejad saavad kasutada laiahaardelisemat sisulist ja vormilist skaalat, siis saab ka publik suurema kontakti ning see tõstab omakorda kõrgemale nii tegija kui adressaadi.
