EUROOPA UUED OOPERIMAJAD I
September, 2017Kopenhaagen. Pilguheit kingitud hobuse suhu ehk mõtisklus raha võimu üle
Taani Kuningliku Ooperi uus hoone Holmeni saarel Kopenhaagenis, ehitatud 2000-2004, avatud 15. jaanuaril 2005. Arhitekt Henning Larsen. Rahastajad Mærsk Mc-Kinney Møller ning A. P. Mølleri ja Chastine Mc-Kinney Mølleri Fond.
Gioacchino Rossini ooper „Teekond Reimsi” („Il viaggio a Reims”). Muusikajuht ja dirigent: Thomas Søndergård. Lavastaja: Damiano Michieletto. Taaslavastaja: Meisje Barbara Hummel. Lavastuskunstnik: Paulo Fantin. Kostüümikunstnik: Carla Teti. Valguskunstnik: Alessandro Carletti. Koormeister: Marco Ozbic. Hollandi Kuninglik Ooperikoor ja Kuninglik Ooperiorkester. Ühisproduktsioon Hollandi Rahvusooperiga.
Esietendus Taani Kuninglikus Ooperis 12. III 2017, külastatud etendus 8. IV 2017.
Proloog kirjutuslaua taga
Käesolevat artiklisarja kavandama inspireeris juba inimpõlve väldanud, vahepeal sumbuv ja taas lõkkele lööv diskussioon uue maja ehitamise (häda)vajalikkusest Rahvusooper Estonia ja üldisemalt Eesti Vabariigi ooperikultuuri tarbeks. Konkreetseks ajendiks külastada vahepeal kerkinud uusi muusikateatreid sai saksa majandus(!)ajakirjaniku Ralph Bollmanni 6. aprillil 2015 Frankfurter Allgemeine Zeitungis ilmunud artikkel „Suur ooperibuum. Muusikateatrite renessanss” („Renaissance der Musiktheater: Der große Opern-Boom“), milles autor annab ülevaate XXI sajandil Euroopas ehitatud või pärast põhjalikku saneerimist taasavatud ooperimajadest ning käsitleb muusikateatrit majandusfaktorina. Tsiteerin: „[Muusikateater kui] žanr õilmitseb kõigist pessimistlikest ennustustest hoolimata, nagu oleks kultuur hävimisohus. Vaevalt sümboliseerib mingi linna, regiooni või kogu maa eneseteadlikkust miski paremini kui uhke ooperihoone. Ta tugevdab kohalikku identiteeti, meelitab ligi investoreid ning turiste. Ta näitab kuulumist Lääne tsivilisatsiooni ja kõrgkultuuri hulka, olles samal ajal ka kultuurilise iseolemise tõestuseks. Ja mõistagi saavad poliitikud ja sponsorid seeläbi iseendale mälestusmärgi rajada. Nii tegi juba prantsuse president François Mitterrand 1989. aastal Pariisis Bastille’ ooperimaja avades ning nii oli see ka taani reederi Arnold Mærsk Mc-Kinney Mølleri puhul, kes 2005. aastal avatud uue Kopenhaageni ooperimaja ehitust rahastas — ning projekti kogu vastupanu kiuste läbi surus.”
Ooperimaja ehitus on alati poliitiline ja mitte ainult kultuuripoliitiline akt. Kui kallis ja ihaldatud kingitus ootamatult sülle kukub, võiks ju rõõm sellest olla piiritu? Erinevalt avalike vahendite abil püstitatud ja (loodetavasti meilgi kunagi) püstitatavatest ooperimajadest, mille ehitamisele eelnevad aastakümnete pikkused poliitilised debatid ja mis vahel saavad teoks vaid tänu soodsale võimulolijate konstellatsioonile, käis Kopenhaagenis kõik nii kiiresti, et ei riigiametnikel ega teatrijuhtidel olnud kas mahti või julgust kingitavale hobusele korralikult suhu vaadata — kardeti ju ka kinkija ärapahandamist ning võimalikku meelemuutust. Kindlasti ei taha ma Taani Kunigliku Ooperi uut hoonet võrrelda Trooja hobusega, mis kingisaajale vaid kahju tekitab, kuid suksu hammaste lähema uurimise ning neis haigutavate (finants)aukude plombeerimisega tegeleb Taani riik 2008. aasta finantskriisist peale vahet pidamata ning ooperilembesele kõrvaltvaatajale tihti arusaamatute vahenditega, millest aga edaspidi. Hea taani kolleegi, ajalehe Politiken muusikatoimetaja Thomas Michelseni väitel, kes aitas mul artikli jaoks infot hankida, kipuvad taanlased ooperit ja klassikalist muusikat pidama vanemapoolsete ja jõukamate — võib-olla et isegi snobistlikuks — meelelahutuseks. Hull oleks, kui Mølleri ofensiivne (et mitte öelda isekas) tegutsemisviis nende entusiasmi ooperi ning uue ooperimaja osas veelgi kahandanuks.
Esimene vaatus: Taani rahvas saab endale uue ooperimaja
Kuna hoone saamis- ja ehituslugu on samavõrd erandlik kui sisaldab markantseid, kohati uskumatuna tunduvaid episoode ning võiks pakkuda ainet poliitilis-psühholoogilise põnevusfilmi (sellekohane ooper on Taani grupil „Superflex” juba valminud) stsenaariumiks, on huvitav sellel pikemalt peatuda. Mitme aasta eest siit ilmast lahkunud härra Møller ise pole kirjutaja teada avaldanud, millal temapoolne mõte idanema hakkas. Seetõttu paigutaksin loo alguse 1998. aastasse, mil Taani rikkaimast inimesest laevandusmagnaat ostis kopsaka maatüki Kopenhaageni sadama piirkonda, millest pärast kuningliku mereväe lahkumist üheksakümnendate keskel hakkas kujunema uus, loomingulise dominandiga linnaosa. 2000. aasta veebruari algul üllatas Møller tollast sotsiaalliberaalse partei kultuuriministrit Elsebeth Gerner Nielsenit pakkumisega mainitud krundile taani rahva jaoks „midagi ilusat” ehitada, näiteks kontserdimaja. Nielsen võttis kohe ühendust sotsiaaldemokraadist peaministri Poul Nyrup Rasmusseniga. Pärast kahenädalast nõupidamist ministrite ringis otsustati, et ehitama peaks uue ooperiteatri. (2008. aastal riigi rahadega, samuti väina ääres valminud uus hoone sõnateatri jaoks oli selleks ajaks juba plaani võetud.) 1874. aastast pärineva, ammu kitsaks jäänud ooperimaja asemele või kõrvale uue ehitamiseks polnud seni suudetud raha leida, samas kui kaasaegseid kontserdisaale Kopenhaagenis leidus. Asukoht paikneb otse kuningliku residentsi Amalienborgi vastas üle väina. Ooperimaja pidi Mølleri soovil jätkama Marmorkirikuna tuntud Frederiki kirikust üle lossikompleksi ja 1983. aastal samuti tema poolt kingitusena rajatud Amalienhaveni pargi purskkaevu ulatuvat telge, põlistamaks (ooperi)kunsti sidet religiooni ja trooniga. See aspekt tekitas hiljem projekti avalikustamisel hulgaliselt kriitikat ning linnavalitsusele esitati 500 kaebust, kuna leiti, et kavandatav suuremahuline ehitis rikub nii vaadet seni sadama-alal domineerinud lossidele (mis tunduvad siis tema kõrval väikse ja tähtsusetuna) kui ka piirkonna üldist, valdavalt madalate ajalooliste kasarmurajatiste poolt kujundatud arhitektuurilist ilmet. Miljonär, kes polnud ise ooperihuviline, lasi end hõlpsalt ümber veenda hoone funktsiooni osas, kuid jäi ehituskoha suhtes vankumatuks. Valitsus, kes ei tahtnud lubatud kingitusest ilma jääda, ei hakanud väitlema ning võttis teadmiseks ka maksumaksja õlgadele langevad uue hoone ülalpidamiskulud, mis jagati riigi ja Kopenhaageni linna vahel.
Ehkki kõige tähtsam, oli asukoha nõue vaid avalöögiks korralduste ja ettekirjutuste reas, mida vanahärra esitama hakkas. Maja projekteerimiseks ja valmisehitamiseks andis tollal kaheksakümne seitsme aastane annetaja aega täpselt neli aastat, et avaõhtul veel elavana kohal olla. Kui esialgne töökava versioon 2000. aasta juunikuust rääkis viie rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekti vahel konkursi korraldamisest, siis järgmisel päeval avalikustatud dokumendis oli sõnastus muudetud, sest Møller soovis, et hoone kavandaks kuulus taani arhitekt, tollal seitsmekümne viie aastane Henning Larsen. Temalt tellis Kopenhaageni linnavalitsus samal aastal sadama-ala arenduskava. Ooperimaja ehitusega paralleelselt laiendas Larseni büroo ka läheduses üle väina asuvat Maerski firma peakorterit, kus firmajuht valis endale kabineti nii, et saaks selle aknast oma „mälestusmärgi” edenemist jälgida. Ehkki juriidiliselt pole erainverstoril kohustust arhitektuurivõistlust korraldada, oleks see ehk mõningaid pingeid kingituse ümber lõdvendanud, kuivõrd tegu on ju üldist huvi pakkuva suurejoonelise avaliku rajatisega. Projekteerimisega paralleelselt algasid ligi aasta kestnud kaevetööd merepõhjas.
Lisaks sellele, et ambitsioonikas kingitus pidi põlistama kinkija mälestust, osutus see ka meisterlikuks finantstehinguks. Kui Amalienhaveni pargi puhul ei andnud sotsiaaldemokraadist maksundusminister Mogens Lykketoft McKinney ja Mølleri fondile käibemaksuvabastust, siis nüüd palkas fond selles küsimuses konsultatsioonifirma, kes leidis, et „müüja” saab maksuvabastuse, kui „ostja” (seega riik) deklareerib, et võtab maksu enda kanda. Ekspertide sellekohasest märgukirjast sai peaaegu et sõnastust muutmata kultuuriministeeriumi vastavasisuline dokument. Møllerile tähendas see 2,2 miljardi taani krooni suuruse lõppsumma juures poole miljardi krooni kokkuhoidmist juba enne ehitustööde algust. Augustis 2000 hääletas kingituse vastuvõtmise poolt Taani valitsus ning oktoobris parlament. Ehituse järelevalvenõukogu ei moodustatud, seda kehastas härra Møller ainuisikuliselt. 6. novembril 2002 paiskas Taani tabloid Ekstra Bladet meediaruumi pommuudise. Toimetuse arvutuste kohaselt saab (ehk siis ilmselt saigi) Mærsk Mc-Kinney Mølleri Fond mahaarvamistena riigilt tagasi vähemalt 72 protsenti investeeritud 335 miljonist eurost, mis koos käibemaksusoodustusega isegi ületab kingituse maksumuse, nii et sisuliselt on ooperimaja ehituse finantseerija ikka Taani maksumaksja, kes peab lisaks kandma 20 miljoni euro ulatuses tegevuskulusid aastas. Arusaadavalt Møller ise oma ärimeheliku osavusega antud ettevõtmise puhul ei uhkustanud, vaid keskendus helde annetaja ja Taani riigile-rahvale kuulsuse ja kasu tooja rollile.
Ehkki arhitektiga sõlmitud lepingus seisis, et tellija võib projekti osas kaasa rääkida, polnud Henning Larsen valmis nii ulatuslikuks sekkumiseks, kui tegelikkuses juhtus. Ta oli otsustanud, et hoonel saab olema kaks dominanti: vee poole eenduv katus ning selle all klaasfassaad. Viimasega polnud Møller sugugi nõus, arvates, et klaas muutub ajapikku inetuks, kivi aga aina kaunimaks (ta ei pidanud paljuks kõike isiklikult testida, muuhulgas ka sõita veega piserdama üht saksa päritolu lubjakivist ehitist, enne kui lõplikult selle materjali kasuks otsustas). Talle ei meeldinud ka, et fuajees aega veetvaid ooperikülastajaid saanuks läbi klaasi väljastpoolt vaadelda. Pikkades vaidlustes jõuti lõpuks kompromissini, et Larsen katab klaasist fassaadi metallribidega. Kui oktoobris 2001 maketti esimest korda avalikkusele näidati, polnud kohal arhitekti ega tellijat, sama kordus lõpliku versiooni pressiesitlusel aasta hiljem. Ajakirjandus teritas hambaid kavandatava kultuurirajatise väljanägemise osas, võrreldes seda 1955. aasta Pontiaci mootorivõre ja lennujaama terminaliga. Rahvasuus hakati valmivat hoonet kutsuma rösteriks, marjakorviks, kirstuks jne. Arhitekt Larsen oli sellest tõeliselt kibestunud ning oleks hea meelega projekti katki jätnud, kuid ei teinud seda ähvardava suure lepingutrahvi pärast. Paar päeva enne avamist nimetas ta ehitist teleintervjuus „ebaõnnestunud kompromissiks, mis teda kurvastab“, pärast puhkenud vastukajatormi aga korrigeeris, et tegu on „imelise arhitektuuriteosega” — ainult et fassaad oleks võinud olla avatum ja et ta üritab sellega harjuda. Hiljem kirjutas ta oma kogemustest ooperimaja ehitamisel lausa raamatu.
Magnaat Møller ei suhelnud avalikkuse ega ametkondadega otse, seda tegid tema töötajad ja volitatud esindajad. (Larseniga käis suhtlus pärast fassaaditüli vaid advokaatide kaudu.) Talle heideti pidevalt ette kogu otsustusmonopoli koondamist enda kätte ning info mittejagamist. Kriitika suhtes jäi ta stoiliseks ning lasi teatada, et tegemist on „kingituse, mitte kinkekaardiga”. Siiski palkas Møller Taani ühe kuulsaima spin doctor’i, mitmele parteile lähedal seisva ning „Intriigi-Svendina” tuntud Svend Gunbaki hapuks kiskuvat õhkkonda mahendama. Viimase soovituste hulka kuulus näiteks 7000 osalejaga rahvapidu kaldapealsel kõlaritest kostva ooperimuusikaga 2003. aasta nelipühade ajal — nädal pärast seda, kui oli teatavaks saanud, et kogu projekt läheb kolmandiku võrra kallimaks (mis pole niisuguse mastaabiga ehitise juures ime ega erand). Huvitav, kas ka peo eelarve lisati üldkuludele? Mida lähemale jõudis valmimisaeg, seda rohkem oli Mølleril tegemist kogu sisseseade isikliku testimisega. Selleks kasutas ta endist tehasehalli, kuhu esmalt oli lasknud püstitada ooperimaja fassaadi täismõõdus maketi. Kogu tööperioodi jooksul külastas ta ooperiteatreid üle maailma Sidneyst Helsingini ning tegi seal ohtralt jooniseid. Oma „laboris” lasi ta üles ehitada üks ühele koopiad garderoobidest, rõdudest, lavaelementidest. Artistid kutsuti kontrollima kraanikausside ja lampide paigutust. Publiku toolide väljavalimiseks tellis Møller erinevaid teatriistmeid ning kasutas neid oma kontoris, favoriite pidid testima tema kontserni kõige suuremad ja raskemad töötajad, veetes neil ooperietendusele kuluva aja. Kui see kõlab nagu muinasjutt, siis tuleks veel mainida, et Maerski kontor redigeeris isegi peaministri poolt annetajale saadetava tänukirja esialgset versiooni!
Avaõhtul olid lõpuks kõik kohal: kuninganna Margrethe II, reeder Mærsk Mc-Kinney Møller, arhitekt Henning Larsen ning peaminister Anders Fogh Rasmussen. Kuulati katkendeid Mozarti ja Verdi ooperitest ning vaadati Silja Schandorffi ja Nikolaj Hübbet (kellest tänaseks on saanud Taani Kuningliku Balleti kunstiline juht) tantsimas taani rahvaliku helilooja Jacob Gade kuulsat tangot „Armukadedus”. Esimene uue lava jaoks produtseeritud lavastus oli ülipompoossete traditsiooniliste dekoratsioonide ja kostüümidega „Aida”, kus Radamesena tegi taani solistideansambli seas debüüdi Roberto Alagna. Kopenhaageni publik võttis uue maja omaks, esimestel aastatel sõideti seda vaatama ka mujalt Taanimaalt ja ilmusid kajastused välisajakirjanduses. 2006. aastal sai valmis kunstilise juhi Kasper Bech Holteni lavastatud „Nibelungi sõrmus”, mille esimesed kaks osa kanti üle vanast majast ning viimased valmisid juba uues. See „Kopenhaageni sõrmusena” tuntud väga õnnestunud produktsioon sai palju rahvusvahelist vastukaja ning Decca jäädvustas selle DVDle. Holteni haare ja uus maja tõid lavastama ja laulma hetke tipptegijaid, Kopenhaageni ooper tundus jõudsalt maailmalavade esiliiga poole rühkivat. Kui Holteni ja kuningliku teatri üldjuhi nimi eelnenud käsitlusest läbi ei käinud, siis põhjusel, et Maerski kontor ajas ministritega asju otse ning kui nende arvamust küsiti, siis väljendasid nad oma rõõmu uute tehniliste võimaluste ja lahedamate töötingimuste üle, kuid hoidusid igasugustest poliitilistest või kriitilistest kommentaaridest. Ka vana maja jäi alles, põhiliselt esineb seal Kuninglik Ballett, kuid paar korda hooaja jooksul tuuakse lavale mõni barokk- või Mozarti ooper.
Teine ja süngem vaatus
Mõnda aega toimis kõik Bollmanni artiklis äratoodud seaduspära kohaselt, et investeering uude kultuurirajatisse tõstab piirkonna atraktiivsust, ning ooperimajas ei tuntud millestki puudust. Kasper Holten ja temaga koos töötanud peadirigent Michael Schønwandt on neid hiljem nimetanud „headeks aastateks”, mil uuest majast tingitud õnnetunne tiivustas ning andis juba vanas majas alanud eduloole hoogu juurde. Osav ja avatud suhtleja Holten ooperimaja „kaptenina” oli otsekui institutsiooni kehastus. Siis aga saabus 2008. aasta finantskriis, millega keegi polnud arvestanud. Üldine säästukava nägi ette eelarvekärpeid (nagu mäletame, riigi poolt rahastatavate) tegevuskulude osas kahe protsendi kaupa aastas. Kuna hoone hoolduskulud ajapikku ei kahane, vaid pigem kasvavad, sai kokku hoida vaid personali- ja produktsioonikulude pealt. Holten kutsuti 2011. aastal juhtima Covent Gardeni Kuninglikku Ooperit ning tema asemikuks Kopenhaagenis valiti samuti rahvusvahelise tippkarjääriga lavastaja Keith Warner. Kuid juba pool aastat hiljem too lahkus, kuna koges, et suureneva kokkuhoiupaine õhkkonnas on tal käed seotud — kuningliku teatri juhtkond ei võta tema ettepanekuid töö säästlikumaks korraldamiseks kuulda ning lepib üle tema pea vastu vaidlemata parlamendi ettekirjutustega. Uueks peadirigendiks kutsutud noor talent Jakub Hrůša ei hakanud selle peale üldse Kopenhaagenisse tulemagi, nii et teater kaotas kaks võimekat juhti enne, kui nood olid saanud tandemina päriselt tööle hakatagi. Oma pikas ja emotsionaalses trupile peetud kõnes, mis avaldati ka ajakirjanduses, tunnistas Warner, et tegi vea, olles liiga äraootav, liiga kompromissialdis, lootes, et tasapisi saab ta asju muuta, sellal kui oleks pidanud juba ammu häirekella lööma.
Pärast Warneri lahkumist võttis 2008. aastal teatepulga üle kunstilise juhi asetäitja ning ühtlasi casting director’ina töötanud Sven Müller. Tema näol loodeti saada rahulik juht, kes (kasutades Thomas Michelseni sõnastust) „kustutaks tulekahju, hoiaks laevakruvi vees ja väldiks edasist roostetamist”. Nii ka esialgu tundus minevat ja 2015. aastal otsustas kuningliku teatri nõukogu Mülleri lepingut 2020. aastani pikendada. Kuid majanduslikult aina keerulisemaks muutuvas olukorras, kus etenduste arv kahanes pooleni varasemast, ansamblist kadusid solistid ning publiku hulk vähenes, oleks olnud vaja dünaamilisemat, väljapoole suhtlevat ja hädapasunat puhuvat juhti. Käesoleva aasta jaanuaris esitas Müller lahkumisavalduse samadel põhjustel kui tema eelkäija Warner. Mülleriga koos ametisse asunud peadirigent Michael Boder ei soovinud oma 2016. aastal lõppenud lepingut pikendada — ikka kärbete tõttu. Kui alles aasta tagasi vähendati kuningliku teatriorkestri rahastust ja vallandamiste vältimiseks võtsid muusikud vastu solidaarse otsuse loobuda mitmeks aastaks 20 protsendist oma palgast, siis nüüd hakati taas kippuma orkestri eelarve kallale. Kui teatrimajas ekskursiooni juhtinud giid teatab, et see on vanim ooperiorkester Euroopas, pärit juba XV sajandist, sest on vanem kui Kopenhaageni ooper ise, suudan vaid kõveralt muiata. Koorist vallandati paarkümmend inimest juba mõned aastad tagasi. Samas on eluaegsete lepingutega soliste, keda lihtsalt peab lavale saatma, sest vallandada neid ei saa ja külaliste jaoks pole raha. Kasper Holteni tänuväärne kava moodustada võimekas taani lauljate ansambel, kes suudaks laulda rahvusvahelisele ooperimajale kohast repertuaari, on hakanud iseenda vastu töötama, kuna lahti lasta saab just hiljem trupiga liitunud tähtajaliste lepingutega nooremaid lauljaid, keda peaks toetama ning arendama. Mølleri fond eraldas lisaraha, et juba suuresti koproduktsioonidest sõltuv teater saaks teha 7-8 omalavastust nn tuumrepertuaari kuuluvatest teostest, mida saaks alati mängida (see oli Mülleri idee), kuid töötasusid see ei katnud. Uuslavastuste arv on kahanenud kahe-kolmeni hooaja kohta, ülejäänud ajal korratakse vanu. Michelsen leiab oma kommentaaris, et Sven Müller oleks pidanud minema barrikaadidele sisulise selgitustööga selle kohta, miks ooperikunst on ühiskonnale vajalik ja väärtuslik, sellal kui kuningliku teatri üldjuhi Morten Hesseldahli ülesanne oleks olnud poliitilisel tasandil eelarvekärbete vastu võidelda, selle asemel et need lihtsalt ooperile edasi anda. Müller kommenteeris oma lahkumist nagu Warner ja mitmed teised finantsköidikutesse mässitud kultuurijuhid enne teda: kujunenud olukorras ei näe ta võimalust juhtida institutsiooni tööd nii, et see täidaks talle seatud ootusi.
Lahkuv ooperijuht oli lahkelt nõus vastama paarile eelkõige Taani Kuningliku Ooperi hoonet puudutavale küsimusele.
Liis Kolle: Härra Müller, mille poolest on uus maja ooperi kunstilist tegevust kõige rohkem mõjutanud?
Sven Müller: Meil on seal õhku töötamiseks, fantastilised ressursid prooviruumide ja garderoobide osas. Proovisaalis saab töötada originaalkujundusega.
Milliseid õnnistusi, riske, väljakutseid ja kõrvalmõjusid kätkeb endas tõsiasi, et maja on rajatud kingitusena ning seda kaasfinantseeritakse tänaseni olulisel määral erakapitali abil?
See tõsiasi sisaldab endas mõlemat, õnnistusi ja riske. See erakapital tuleb fondidest, mitte heategevusest. Oleme kõige rohkem erakapitali poolt finantseeritud ooperiteater Skandinaavias. Kindlasti on see tuleviku ärimudel ja on ju hea selles osas teerajaja olla. Riskid on seotud sellega, et eratoetuste taotlused rahuldatakse viimasel hetkel, see teeb planeerimise raskeks ja sunnib meid väljatöötatud kavasid hiljem muutma. Riigi poolt tuleva raha suhtes on mõningane kindlus, see on neli aastat ette teada.
Kas suutsite oma juhiksolemise ajal uue maja võimalused maksimaalselt ära kasutada?
Kunstilise ja tehnilise poole pealt küll — näiteks Stefan Herheimi lavastatud ülikeerulise kujundusega „Hoffmanni lood” sel kevadel. Kuid me võiksime anda 300 etendust aastas, anname aga ainult 100, kuna raha ei jätku. Publikut oleks; kui mängisime rohkem, tuldi ka rohkem vaatama.
(Järgneb)
