KUI MÄED EI OLE MÄED
Mai, 2018„Tuhamäed”. Režissöör ja stsenarist: Ivar Murd. Operaator ja kolorist: Madis Luik. Produtsent: Margus Õunapuu. Helilooja: Endamisi Salamisi. Helirežissöör: Markku Tiidumaa. Monteerija: Mirjam Jegorov. Dokumentaalfilm, video, värviline, 71 min. © Film Tower Kuubis. Esilinastus festivalil „Mägede Hääl” (Kohtla-Nõmme kaevandus, Eesti) 15. VII 2017. Esilinastus kinos Sõprus 14. IX 2017.
Silmapilk
Filmi teema on sotsiaalkriitiliselt intrigeeriv — integratsioon oma elulistes ja kohalikes hetkedes, tegelikkuses. Inimesed siin filmis on heidetud mahajäänud maailmanurka, kus avaneb komplekt minevikujoontest, mis kuidagi sunnitult kõrvutuvad, ent ometi üksteisest ei irdu. Roostes, ragisev, kohati lausa summutatud i n t e g r a t s i o o n — (rahva)hulgad on vähenenud, erinevad rahvused on leidnud oma idüllilise niši ja nende kõrvuti kulgemine ei hõlmagi mingit erilist nõuet lõimuda. Film põimib endasse väiksemaid (isiku)lugusid; nende liine aheldab omakorda monotoonne kaadritagune „suure jutustaja” hääl, mis ühelt poolt toob meelde nõukaaegsete viisaastakute plaanimajanduse ringvaated, ent samas, kunagise „võimsa tööstusliku ajastu” (nagu seda sageli nimetatakse) kuhtumise tõttu on see hääl jäänud vaikseks, kohati ka taotluslikult jõuetuks, on otsekui unustanud oma reipuse ja optimismi. Ometi kirjeldab „suure jutustaja” hääl endiselt nagu programmirobot kaadrite sisu, räägib lahti, mis see kõik, mida me pildil näeme, on ja mida see tähendab. Meenub nõukogudeaegne ring — kui toona ekraanidele midagi ilmus, siis ilmus see ka lehes, ja kui teema oli lehes, siis tuli sellest ka ringvaade.
Ühesõnaga, meie ees on film koos seda esitava tööriistaga. Mysterium narratus, nagu ma seda hellitavalt nimetan — hääle juhtiv roll filmikujutise kõrval ja kuidas see kaadri sisu täielikult teisendab…
Üks vaade dokumentalistikas
Selle mõttega võtaksingi vaatluse alla Ivar Murru filmi „Tuhamäed”, mis pajatab ennekõike tänapäevasest Kohtla-Järve eluolust ja selle detailidest, nende vahendusel aga ka laiemalt Eesti ühiskondlikust foonist. Ma ei taha jutustada filmi ümber, küll aga tahan välja tuua (filmi)jutustuse viisi ja rõhutada, et antud filmi saab vaadata lähtuvalt kahest eraldiseisvast diskursusest: kunstilisest/so ka kunstlikust, ja dokumentaalsest.
„Tuhamägesid” kannab jutustus, ka jutustaja hääl. Dokumentalistikas on kaadritaguse teksti esitamine olnud alati kindlaimaks viisiks allutada filmikaader (materjal) kindlahäälselt konstateerivale ja deklareerivale kõneaktile. (Edaspidi toon ka näite, kuidas sellise hääleta filmid mõjuvad sootuks teisiti.) Mina isiklikult jutustaja kasutamist kõige dokumentaalsemaks meetodiks ei pea. Ennekõike seetõttu, et jutustaja hääl on inimesele kahe peamise „instinkti”, antropomorfismi ja tõe (või kultuuri ja tegelikkuse/paratamatuse) tugivahend, ja kui meil need kaks kätt juba tööd täis, siis pole pääsu — juba olemegi kohustatud vastavaid eeldusi tervikule rakendama ja vaagima, kuidas seejuures ka vabadust saavutada. (Jutumärke sõna „instinkt” puhul kasutan siin põhjusega, sest kultuurikoodis ei ole midagi instinktiivset, see on alati seotud ühiskondliku tunnuse ja selle märgisüsteemiga.) Nõukogudeaegse filmikunsti juures tegid monotoonse jutustajahäälega filmid — olgu need siis entusiastlikult või morbiidselt meelestatud — selgeks, et kaadri sisu ei ole mitte ainult etteantud tõe teenistuses, vaid seal (kaadris) avanev ongi „sedasi” lausa paratamatult ja kommenteeriv hääl lihtsalt „laulab kaasa”. Selline kaader pidi olema/paistma kui tegelikkuse dokument.
Propagandavahendid filmides on muidugi komplekssed ja nad toimivad üksnes kultuurikoodis, kus kõiki osi ühendab paratamatult vaataja oma kultuurilise taustaga — võimeline mõistma sõnumit just sellises konfiguratsioonis, kus pilt ei ole võõras ja kus seda kinnitab ka tuttav hääl.
Muidugi, „Tuhamäed” ei ole propagandafilm, vähemasti ja kindlasti mitte vahetult. Kuid põhjus selliseks paralleeliks on siiski olemas. „Tuhamäed” on teatav prisma propagandavormile või — kui mulle andestatakse — vahest koguni selle žanri travestia. Meenutagem siinkohal ka, et tehnikaid, mis püüavad filmidokumentalistikat varasemaga võrreldes uude valgusse seada, on üksjagu; ka Eestis on neid kasutatud, paaris detailis koguni mokumentalistika piirini minnes. Näiteks nii, nagu Andres Maimik on käsitlenud dokfilmi võimalusi: kõigutades dokumentalismi ja propaganda piiri just või nimelt läbi maneeri, millega kaamera ja intervjueerija teema avavad. Olgu Michael Moore või Morgan Spurlock — tänased tuntumad lääne eeskujud on dokumentalistika trende võimendanud nii, et uued tegijad on nende stiili ja võtted oma standardvarustuse hulka arvanud.
Edasi… tuleb ainult vaadata ja mõista kohalikku e l u ja a j a l u g u. Küllap parim viis selleks ongi põgusalt rääkida ja tutvustada, mis kaadris paistab ja mis konteksti asjad seal asetuvad…
Aga kui nii, siis on ka oht, et koos filmi jutustajahäälega antakse vaatajale lähtealuseks loomuliku (mitte filmikunstilise) keele sõnum, vaba tõlgendusväli ja assotsiatsioonid. Küsimus, kas ja kuidas see filmi pildilist keelt (mille sõnum võib jutustaja hääle suhtes olla ka irduv või eraldiseisev) mõlkida võib, näitabki juba vastuolu üksnes — või eelkõige, sest sellistel juhtudel võimendub näiteks filmimuusika tähtsus kordades! — visuaalsele keskenduva dokumentalistikaga.
Mida tähendaks siin teada-tuntud kõnekäänd „oma silm on kuningas” — kui nii, siis peaksid ju kommentaarid olema liigsed? Või et „pilt räägib rohkem kui tuhat sõna”? „Tuhamägedes” on keele ja pildi, poeesia ja illustratsioonide konflikt kogu aeg esil. Muidugi, kes neid diskursusi ei erista ega tea, kuidas meediakirjaoskus meie meeltega manipuleerib, ei pruugi osutatud konflikti ka filmist leida. Aga nagu eespool mainisin, jutustajahääletute dokfilmide „löögijõud” on täiesti teistsugune, kusjuures võib-olla on see veel võimsam propagandistlik vorm (ja mitte nii dokumentalistlik) — kui me üldse midagi ei ütle, ainult nelinurkse kaadri nagu võtmeaugu kaudu pinda sondeerime ja otsekui kiuste vaid no comment kommentaariks kleebime (nagu eurouudisteski sageli), pilditervikus esitamisviisi aga ometi ju valime. Minu lemmikud selles nimekirjas oleksid suurfilmid „Baraka” (1992, rež Ron Fricke), „Naqoyatsi” (2002, rež Godfrey Reggio) ja „Samsara” (2011, rež Ron Fricke), mis näitavad vapustava kaadrijutustustehnikaga maailma, kasutamata seejuures jutustajahäält, kommentaare või karaktereid… Puhas kaadri keel.
Ja nüüd on meie ees Kohtla-Järve saatus taasiseseisvunud Eestis, kus endiselt (!) ja põhjusega on üheks probleemseks kohaks integratsioon. Need kaks Eestit, millest film jutustab, on vastastikku läbi põimunud, ent nende ühenduskoht ei paista isegi siis, kui me kultuurilisi ja ühiskondlikke detaile või karaktereid lähedalt ja kõrvuti vaatame. Jutustaja hääl kannab ette, milline on olnud Ida-Virumaa põlevkivitööstuse asulate veel rahvarohke minevik ja kuidas rahvaarv on langenud. Ta ei loetle põhjusi, ta loetleb numbreid. See hääl ei esita teooriaid, vaid tsiteerib. Ja ta juhatab meid sel moel märkamatult ka tõdemuseni, et Kohtla-Järve rahvastiku kahanemine puudutab valdavalt selle venekeelset osa. Ilmneb, et Nõukogude Liidust ja selle poolt rajatud tööstuslinna minevikust hoiavad kinni veel vaid need, kes sellesse ruumi ja kohta on kunagi tootmismõtetega toodud. Nende arv on nüüdseks aga vähenenud, tugevaid juuri ei saanud nad siia tulles kaasa võtta, sest kultuuriruumi kaasa võtta ei saa. Ja sealsamas kõrval ajavad oma asju need tasa ja targu põlvest põlve jätkuvad Eesti rahvuslikud sümbolid, loomulikult eestimeelsed rahvatantsijad, kes hoiavad kinni oma folkloorsest minevikust — tantsupidudest. Need kaks ühiskonnagruppi kohtuvad ühises ruumis nimega Kohtla-Järve omavahel pidevalt, aga mis tahes liini kaamera ka ei jälgiks, ta ei leia päriselt lõimumise ideed. Teisiti öeldes, kaevurite järeltulijad rahvatantsuga pigem ei tegele ja rahvatantsijad ei tee nagu väljagi, et nende tagahoovis on meeletud tuhamäed.
Katsetus leida lõimumise uba tegelastes
Filmi keskne tegelane on hilisteismeline Julian Vassiljev, kes on saatuse sunnil vanematest irrutatud ja elab lastekodukompleksis mõne sarnase saatusega kaaslase ja paari lastekoduõpetaja seltsis. Kui Julian üheks suveks eesti perre elama läheb, saavad muistne kaevurirahvas ja muistne laulurahvas filmi (integratsiooni otsivates) liinides esimest korda kokku. Loomulikult on Juliani ümber teisigi, kes pingutavad sama ideaali ja õnne nimel — tulla välja vaesusest, kehvast hariduskeskkonnast, „parema elu peale”. Mitmete inimeste puhul on see ideaal kui kauge ja kättesaamatu legend, jutt, mida teatava irooniaga ja ettevaatlikult siiski esitatakse. Poepidaja Antoli Pavlov on mees, kes hoolitseb kohaliku külaelu elushoidmise eest; ta räägib vabalt eesti keelt ja käib ehk koguni kiriklikel lauluõhtutel. Ometi ei hõlma tema ühiskondlik leping kõiki ega kõike, mida oleks vaja, et vältida lõpuni kultuurilisi konflikte ja luua sildu. Tema lõimumist välistavad ehk tema isiklikud ideaalid, kuigi ta püüab väita, et tõeline ühendaja on siiski Jumal. Ja justkui selle püüdluse kiuste peab see kohalikes suhetes heasüdamlik ja toimekas mees Putinit siiski seltsimehelikult ja vennalikult omaks poisiks, mõistlikuks ja heaks meheks, kes võiks tuua häid muutusi.
Siis politseinikud. Eesti politseinikud. N-ö päris eestlased, kes esitavad intervjuu käigus küsimustele justkui korrektseid vastuseid… ehk liigagi püüdlikult… Vaimset ühismõõtu, ühiskondlikku lepingut, lõimumist segab pidevalt üks varjatud tegur, ajaloost jäänud identiteedirudiment, õige ja hea kodaniku tunnus. Nõnda nagu Nõukogude kodanik toona, on nüüd tähtsaim Eesti kodanik. Ühte või teise meediaruumi kuulumine on justkui usuküsimus. Distantsi- ja mõõduvõtt nende kahe vahel oleks nagu igikestev sõpruskohtumine palliväljakul — seal on mingi võrk alati vahel ja tavareeglite järgi ju pooli naljalt ei vahetata.
Jõuamegi lõpuks „Tuhamägede” taustsüsteemini. Selleks on kaevanduskomplekside rajamine Nõukogude Liidu algusperioodil Ida-Virumaa asulate vahele, mis koondusid linnakuks nimega Kohtla-Järve. Üleni tehislik moodustis, taristute rajamine puhtalt tööstuse teenistusse (kus inimene on pelgalt osa tööstuslikust mehhanismist) ja lõpuks selle kuulutamine „linnaks”, tsivilisatsiooni maamärgiks. Aga varjatult on sinna sisse kirjutatud konflikt. Kultuurikonflikt. Rahvuskonflikt. Sotsiaalne konflikt. Inimest ei ole. Igal tasandil on eeltöö otsekui tegemata, demograafiast ja ajaloost huvitutakse seal vaid statistika tarbeks, mitte elukorralduse jaoks. „Kohtla-Järveks” koondumise ainus eesmärk oli kaevandusressurss ja inimene on selles võrreldav kaevandusvaguni, lõhkelaengu, labidaga… Filmile tuleb siinkohal kindlasti tänu avaldada, sest saame näha ja taibata sedagi, et Kohtla-Järve jaoks on „päris Eesti” kusagil mujal. Päris Eesti on midagi sellist, millele pole rakendatud tehislikke, masinlikke, jõupoliitilisi mehhanisme. Midagi lihtsat ja lihtsalt looduslikku ongi see päris Eesti. Kuigi jutustaja hääl annab selle edasi kerge irooniaga, on see täpselt tabatud — seda p ä r i s E e s t i t leidub maailmas igal pool natuke. On Venemaal, on Brasiilias ja Lätis või Kamerunis ja Rootsis. Loomulikult on see loend juhuslik. Lihtsalt juhtumisi vilksab sellest päris Eesti ruumist põhjusi otsimata ja pingutamata rõõmsalt läbi Julian.
Millised võiksid olla tänapäeval need endise hiilgeaja kaevurite päevad, millel film ühe sündmusena peatub? Oli ju iseseisvunud Eesti algusperioodil see piirkond konfliktis ennekõike uute eestimeelsete võimudega, Eesti politseiga. Siin joonistub välja vastasseis kaevuri ja politseiniku prototüübi vahel — kui neid rolle „Tuhamägedes” lahti pakitakse, on üks neist nagu jälgilt ületõmmanud mõru tee ja teine nagu mitu päeva tassi põhjas paksu peal vedelnud külm kohv — identiteeti hoidev olemus on mõlemal siiski alles.
Kuna kaevurite päeva tähistamisega käis alati kaasas harjumuste rituaal: joomised, kaklused jne, tulid need rollid ka ühiskonnas selgemalt esile. Mõlemale poolele, nii trallitajale kui korrakaitsjale oli see väljakutse, justkui kohustuslik „mõõduvõtupidustus”. Nõukaajast pärit kaevurite päeva pidustuse paralleeliks on film toonud aga millegi palju iidsema, mis siiski samuti peidus nende suhteliselt noorte tuhamägede varjus. Rahvatants — see, kui eestlaste eestvedamisel suure Kalevi väljaku jaoks grupitööd ja tantsumustreid harjutatakse, et see sümbol kord viie aasta tagant suurde narratiivi lülitada, eepilist maailmaloomist taas koreograafias esitada…Kohtla-Järve on valdavalt venekeelne, seitseteist protsenti eestlasi on see kild, mis vahendab ja kajastab tuhamägede varjus midagi muud. Ja selle aspekti esitab film üsna ühemõtteliselt, et eestlaste rahvatants Ida-Virumaal on justkui saareke keset merd — meri on küll lõpuks ära kuivanud, kuid saareelanikud on harjumusest ikka oma saarel, oma mustris ja seda harjutamas. Sellisele mõistatusele tuleb jutustaja hääles ka vastus: „Tuhamägedel on jäänud üle ainult tantsida.”
On üks stseen, mille tahan lahti kirjutada. Giid juhatab meid kaamera vahendusel pimedasse kaevandustunnelisse ja jutustab, kuidas vanasti kaevandati. Tema jutu vahele vilksavad vanaaegsed mustvalged kaadrid kaevandusvaguneid juhtivast noorest naisvedurijuhist. Siis räägib giid dramaatiliselt sellest, kuidas toimus kaevanduses lõhkamine. Lõhkamisohu hoiatuseks loetud numbritele järgnevad mustvalged kaadrid plahvatustest. Saksofoni, digeridoo ja madalsagedusvibratsioonis elektronmuusika saatel näeme kaevanduse lõhkamistöid vanadel mustvalgetel kaadritel. Nagu väike kunstiline tänusõnadega telegramm Michelangelo Antonioni filmile „Zabriskie Point” (1970).
Pilt jutustab nii: vahelduvad kaadrid kaevanduste tegevusajast, kuni mägivaguni ja rööbaste-relsside kolisev, mürisev töö sulab sujuvalt värviliseks kaadriks, tänapäevaste rõõsapõseliste noorte reipaks marsiks. On jõutud laulu- ja tantsupeole. Mustvalgest on üle mindud kirjuks. Masinast üle inimeseks. Ja siin ilmneb selle eespool mainitud võimaliku žanritravestia fookuse peatumine juba varjamatul kujul — nõukaaegse plaanimajanduse dokumentalistika (a) nihe rahvusriikluse laulva revolutsiooni dokumentalistikale (b). Ent hinnasildiks jääb lõimumise igikestev sõpruskohtumine (c).
* * *
Püüdsin leida filmist enda jaoks seda üht mõistatust või motiivi, mis annaks tunnistust „Tuhamägede” filmisemiootilisest olemusest, mida, nagu mulle tundus, on ka režissöör hoolega järgida püüdnud. Tegu on ju ikkagi kunstilise stiiliga, poeetiliseks jutustuseks muudetud dokumentalistikaga. Selle mõistatuse küsimus kõlab nii: mis on tuhamägi? Mitte see massiivne tööstuslik jäätmelade, vaid mis on „tuhamäe” tõlkevaste kontekstis, kus inimene tiirleb jätkuvas ja samas lõputus äranülitud elumustris. Isegi kui film ei räägiks Kohtla-Järvest, leiaksime neidsamu mustreid ka muudest Eesti kohtadest, kus ainsaks elule mõtet andvaks asjaks on kas kuulsustega telesaade või aastatepikkune valmistumine üheks rahvuspeoks… või lihtsalt püsiv töökoht. Selle vastuse joonistab välja filmi lõpukaadrites taas kord tööstusliini meenutav tuhastusmatus, ja tuha heitmine merre.
Inimesed — tantsivad või äratantsitud kehad.
