STSENARIST JA PERVERT
September, 2018„Saab näha, kas Wittgenstein kirjutas lauseid tõesti ainult seepärast, et ta oskaski vaid lauseid kirjutada, mitte aga sidusat juttu.”
Tsitaat Jaan Unduski näidendist „Goodbye Vienna”.
Stsenaristikast kirjutamine on stsenaariumi kirjutamisega sarnane tegevus. Täpsemalt, see on sarnane iga kirjutamisega. Alguses on ikka tühi leht. Ja et sinna midagi kirja saada, võtab aega. Tühi leht paneb higistama, kohvi jooma, suitsetama, arututes kogustes võileibu sööma, endas ja kogu maailmas kahtlema. Läheb päevi ja öid ja ei midagi. Vahepeal jõuavad rõdule istutatud taimed suureks kasvada. Enda sees kõik pulbitseb, tahab välja, aga ei leia õigel kujul teed. On mõned laused. Aga kohmakad. On mõned ideealged, aga ebatäiuslikud. Ostad diktofoni, salvestad oma mõtteid, pärast loomulikult ei suuda omaenda häält kuulata. Kes on näinud Spike Jonze’i ja Charlie Kaufmani filmi „Adaptsioon” (Adaption, 2002), see teab, et film algab stsenarist Charlie sisemonoloogiga, mis sobib suurepäraselt iseloomustama stsenaristi pidevat painavat kimbatust.
„Do I have an original thought in my head, my bald head? Maybe if I were happier, my hair wouldn’t be falling out. Life is short; I need to make the most of it. Today is the first day of the rest of my life. I’m a walking cliché. I really need to go to the doctor and have my leg checked. There’s something wrong. Oh well. The dentist called again, I’m way overdue. If I stopped putting things off, I would be happier. All I do is sit on my fat ass, if my ass wasn’t fat, I would be happier. I wouldn’t have to wear these shirts with the tails out all the time; like that’s fooling anyone. Fat ass. I should start jogging again. Five miles a day; really do it this time. Maybe rock climbing; I need to turn my life around. What do I need to do? I need to fall in love. I need to have a girlfriend. I need to read more; improve myself.”
(„Kas mu peas, mu kiilakas peas, on ühtki originaalset mõtet? Võib-olla ei langeks mu juuksed välja, kui ma oleksin õnnelikum. Elu on lühike, ma peaksin sellest viimast võtma. Täna on mu ülejäänud elu esimene päev. Ma olen kõndiv klišee. Ma pean tõesti arsti juurde minema ja laskma oma jala üle vaadata. Sellel on midagi viga. Ja veel. Hambaarst helistas jälle, oleksin juba ammu pidanud minema. Kui ma kõiki asju edasi ei lükkaks, oleksin ma õnnelikum. Istun ainult oma suure tagumiku peal. Kui mu tagumik poleks nii suur, oleksin õnnelikum. Ma ei peaks särki pükstest väljas kandma; nagu see kedagi petaks. Suur tagumik. Ma peaksin hakkama jälle jooksmas käima. Viis miili päevas; peaksin selle seekord tõesti ära tegema. Võib-olla minema ronima; ma pean end tõsiselt kätte võtma. Mida ma peaksin tegema? Ma peaksin armuma. Ma pean endale tüdruku leidma. Ma pean rohkem lugema, end arendama.”)
Ja nii edasi ja nii edasi… Täpne, geniaalne, naljakas, skisofreeniline ja valus kokkuvõte kirjutajat kummitavatest küsimustest, kahtlustest, pidevatest ootustest, et kui ma midagi oma elus muudan, siis saabub ka inspiratsioon ja valmib parim skript, mis eales kirjutatud. Kõik, kes on kirjutanud, teavad seda tunnet. Neid kõhklusi, asendustegevuste otsimisi, ideedest nakatumist, inspiratsioonipuhanguid, tagasilööke, vaimustumist ja lõputut pettumist ning süüdistusi. Ärkad ja mõtled, jah, täna on see päev. Ma hakkan kirjutama, ma hakkan rohkem lugema, ma vaatan iga päev ühe filmi, nagu hurjutas kõiki tudengeid filmikoolis tegema Jüri Sillart: „Kui sa tahad olla tõeline filmitegija, pead päevas vähemalt ühe filmi vaatama!” Vähemalt! Sageli ei jõua pooltki filmi vaadata, kui juba uni peale tuleb või olme su endasse imeb. Ja mis teeb siis sust hea stsenaristi? Sellise, kes oma lugudega vaatajat-lugejat köidab, kaasa tõmbab, teda hinge põhjani raputab. Sellise, kellega sa ise ka rahul oled, kes ei takerdu klišeedesse, kes ei varasta teistelt, kel on oma originaalne käekiri ja isikupärane mõttemaailm. Kes kirjutab midagi, mille peale veel keegi tulnud pole. Tundub saavutamatu. Liiga palju nõudmisi. Lõpuks jõuad ikkagi faasi, kus püüad oma eksistentsi õigustada, hiljem imestades, et kuidas jälle sinnani jõudsid. Kogu selle hala juures on muidugi õnneks ka helgeid hetki… Neil helgetel hetkedel tulebki kirjutada, ja palavikuliselt, ennastunustavalt, sest need lähevad kahjuks kohe kohe mööda.
Ära ütle mulle pitch!
Nii nagu filmi „Adaptsioon” peategelases Charlies, tekitavad ka peaaegu igas õppinud stsenaristis külmajudinaid sellised sõnad nagu industry, pitch, tagline, logline, kolmeaktiline struktuur, planting, payoff jne.
Jah, ma olen lugenud Christopher Voglerit ja tuttav Joseph Campbelli kangelasemüüdiga; olen sirvinud Syd Fieldi teoseid, Blake Snyderi raamatut „Save The Cat”, võõras pole ka Robert McKee legendaarne „Story” ega David Howardi imetabane meetod, kuidas luua hästi jutustatud head lugu. Kirjutamisel on need kindlasti abiks, aga kui täielikult ainult skeemide lõksu langeda, neist juhinduda, ei tule muud kui klišeede ja etteaimatavuste jada hea stsenaariumi asemel. Igas stsenaristis on peidus „Adaptsiooni” stsenaristidest kaksikud Donald ja Charlie, üks kes koolitab end, loeb olulisi raamatuid, mis õpetavad kirjutama, otsib lugusid, kus oleks action’it, mõrvu, kirglikke suhteid, tõelist draamat, ja teine, kes tahaks teha filmi lihtsalt lilledest („simply about flowers”), lugu, kus midagi ei juhtu, aga kõik on olemas. Nende kahe pooluse vahel tasakaalu leidmine on raske, aga vajalik. Sest ükskõik, missugune ka lugu poleks, on ju oluline, et vaataja seda vaadata tahaks. Selle nimel tuleb ikkagi midagi teha. Ja stsenarist vajab tööriistu, millega head lugu jutustada. Ise olen tajunud sageli, et häid mõtteid on, aga ei oska neid struktuuriga toetada. Struktuur ei pea olema midagi, mis on ette antud, see võib ka enda loodud olla, aga see peab toimima. Film peab ikka stsenaristi enda peas jooksma, seal ei saa olla vaid tekst, laused, dialoog, seal peab olema pilt. Kui see pilt tekib, siis võib sõnu aina vähemaks võtta või neist sootuks loobuda, sidusus ja terviklikkus hakkavad end ise looma, läbi tunnetuse. Mida muidugi on ka hea omada.
Alguses oli röntgenipilt
Neid hetki, kui sünnib mõte, ei olegi nii vähe. Nende suhteline paljusus on samal ajal õnnistus ja häda. Stsenaristi suurimaks takistajaks kirjutamisel on seesama tema enda mõtete ja ideede rohkus. Valikute tegemine, loo väljaarendamine, see kõik vajab keskendumist, analüüsi, intuitsiooni, struktuuri tundmist ja loomist. Aga kõigepealt siis idee. See idu, mis annab tõuke, et üldse midagi luua. See peab olema midagi erilist, midagi, mis paneb tundma, et selle peale küll veel keegi pole tulnud.
Kirjutasin oma esimese stsenaariumi 2009. aasta suvel. Pärnus Kirsi tänaval. Vedelesin voodis, päike paistis aknast sisse, kardin hõljus tuules, lapsed karjusid all mänguväljakul. Laste kisa tõi mulle meelde, kuidas ma teismelisena väikseid poisse kartma hakkasin. Nad tundusid nii brutaalsed. Vahtisid ja kommenteerisid. Küll neil oli öelda midagi mu riietuse kohta, küll rindade kohta, isegi selle kohta, kui ma juhtusin tänaval jäätist sööma. Üks hüüdis: „Mis sa mugid seal?” Pärast seda ma tunnen end tänaval süües alati ebamugavalt, ja ega see viisakas komme nagunii pole. Igatahes tekkis mul teatud eas hirm väikeste poiste otsekohesuse ees. Hakkasin neid isegi vältima. Kui nägin kuskil nende kampa vastu tulevat, läksin teisele poole teed või keerasin otsa ringi ja valisin mõne muu tänava sihtkohta jõudmiseks. Siiamaani, kuigi olen kõvasti üle kolmekümne, tunnen end veidi ebamugavalt, kui kuskil marakratte näen. Ju ma kardan nende läbinägelikkust ja jultumust.
Aga loo sünni juurde tagasi. Poisid siis. Ja teiseks oli mind lummanud tükk aega üks mu ema kogemus, millest ta mulle rääkis. Ema oli haiglas radioloogiaõde ja sageli juhtus, et röntgenipilti tehes tuli patsienti kinni hoida, et too laual ei rabeleks. Nii oligi juhtunud, et ühele pildile, mille ta tegi, jäi lisaks pildistatava kontidele ka mu ema käeluu kujutis. See tundus nii metafüüsiline. Väga erilise ja hoomamatu läheduse kujutamine — kaks võõrast inimest, nende luustikud fotol kohtumas. Puudutus naha all.
Sidusin oma hirmu tänaval jõlkuvate poiste vastu ja selle röntgenipildi loo. 2013. aastal valmis sellest ühel hommikul ühe tunniga Pärnus kirjutatud stsenaariumist, mida küll hiljem loomulikult mitu korda ümber kirjutasin, film „Foto”, mis räägib kolmekümnendates naise Maariti ja üheksa-aastase Raineri erilisest kiindumusest.
Hädakõnest filmiks
Mind ennast alati huvitab, kuidas kirjanikel, ka stsenaristidel ja näitekirjanikel, ideed tekivad. On huvitav teada, kellel kuidas ja millise erinevusega inspiratsioon peale tuleb. Mida keegi vajab. Mõni vajab vaikust, mõni muusikat, mõni pikki jalutuskäike, mõni reisimist, mõni kodu seinte vahel kükitamist. Mõni absoluutset korda, mõni totaalset kaost. Kõikidel juhtudel oled hea idee ootuses. Kuidas tekkis näiteks Coenitel mõte teha film „Big Lebowski”? Üks jaburaimaid filme. Stsenaristid teavad kindlasti Frank Danieli stsenaristika põhitõde peategelase kohta: „Somebody wants something badly and is having difficulty getting it”. „Big Lebowskis” (1998) on see mõnusalt irooniline: Dude tahab varastatud vaipa tagasi, aga see osutub tõeliselt keeruliseks. Filmi lugu on lihtne ja triviaalnegi, aga film on tõeline meistriteos ja legend. Korraldatakse lausa „Big Lebowski” teemalisi festivale, kus kõik ilmuvad kohale Dude’ile iseloomuliku väljanägemisega — väljaveninud kampsun, pidžaamapüksid, plätud.
Siit ka konkreetne isiklik näide, millest sai alguse film „Minu näoga onu”. Oli üks telefonikõne, kus Andres Maimik kurtis oma isa üle. Me olime siis alles vähe aega tuttavad olnud. Kõne oli pikk ja mahlakas. Mõtlesin, appi kui huvitav karakter see tema isa on, kuigi me ei kohtunudki enne kui alles meie pulmas, kus muidugi see karakter tõestas väga eenduvalt oma erilisust. Pärast telefonikõnet kribasin kiirelt kõik, mis meelde jäi, üles. Siin on see üleskirjutatud tekst oma algsel kujul, ilma toimetamata, ka kirjavead on nii, nagu nad siis kiiruga kirjutades tekstis olid. Nii saab kõige paremini aimu, milline on üks ideealge, tekstike, millest saab alguse kunagi valmiva täispika filmi stsenaarium. Ega ma sel hetkel muidugi ei teadnud, et midagi üldse sellest tekstilasust edasi areneb.
„Läksin talle järele vastu tuult paadiga…muidu tahtis tulla mulle ise külla… seda mapoleks üle elanud… kõik vettis läbi…läksin oma heleisniste kummikute järele, aga ta oli juba neid ise hakanud kasutama.
Andis mulle valida, et kas laenan talle oma paati, jään sinna või ta tuleb minuga kaasa… ja siis pidimegi tulema koos…torm oli… silmad grillis istus ja kannatas, ,,mingi hetk hakkas nihelema, ütlesin, et kuse sinna purki, ära mitte mingil juhul üle parda hakka kusema, aga ta tegi seda ikka kuidagi… vaikselt niheles ja… ajas mul kõik õnged sassi.
Ma vaatan teda mõnes mõttes nagu peegelpilti… et kui ma muudmoodi poleks kuidagi ennast… siis oleksin ehk samasugne… temas on need küljed monstrumina…ta pole mulle persetki andnud. Tavaliselt ei oodata ju isadelt ei tea mis hoolt, vaid ikka kas kuldseid käsi, mõnd oskust, aga tema on kõrgharidusega muusik ja pole suutnud mulle isegi klaverimängu ära õpetada, rääkimata tromboonimängust. Tema reisis ringi ja pidas armukesi, ema kasvatas mind ja hiljem mu venda… isa elas oma ema kulul… kui ta 80-aastane ema ära suri, siis hakkas ta kokku vajuma… pani kilekotid jalgade otsa, sõi kuivuid ja jõi viina…
Kui ta oleks kuidagi empaatilinegi teiste suhtes, oleks tal kergem, aga ta on nii pretentsioonikas ja nõudlik… ta tahab kogu aeg midagi. Ja ma ei oska talle midagi nagu anda… ma tunnen ennast ebamugavalt… ta on vampiir… kahekesi siis lõime neid naelu ja tapetiseerisime tagasi, siis ta vajus koos vihmamantli ja kummikutega kohe voodisse väsinult. Ma ei ole küll snoob, aga… Loomulikult ma kantseldan teda ning mu on respekt on isa suhtes, et sa valesti ei mõistaks. Ma vahepeal väljendan ennast robustselt, aga sa tead seda ju ka. Ega ma tegelikutl ei mõtle, et ma tahtnuks, et ta sinna Peipsisse kukuks ja ära upuks. Teen oma isale nüüd haugid ja ahvenad. Ostsin Hundi pojale viski, mille mu isa peaaegu et ära jõi. Tahtsin paati laenata Hundilt ja tänutäheks viksi viia. Aga sain Tartust siiski paadi tuua ise ning viski jäi alles. Isa ei joo niimoodi mekutades, vaid suurde lonksudega. klõnks, klõnks, klõnks. Kunagi oli ta kõva naistemees, vahel tulevad veel kunagised varietee tantsijad, pikajalgsed, nüüdseks pikajalgsed prouad, kes võivad sünitada 3 last,aga näevad ikka välja nagu baleriin. Ja ütlevad, küll sinu isa oli hurmav, ja kui hea huumorimeelega. See mees? See mees, kel on kilekotid jalgade otsas? Ma ei suuda ette kujutada.
Kui ta mul siin külas käis mingi aeg ja mind ei olnud vahepeal… remondimehed tulid varem ja isa oli endale mingi räti pähe sidunud, niimoodi lõua alt… kui ma tuppa astusin vaatas ta mulle tömbil pilgul otsa nende remondimeeste keskel. Püüdsin talle märku anda, et võta see rätik ära ometi. Ta seisis seal nagu äraeksinud moslem. Ma peaks sulle temast telefoniga pilti tegema ja saatma, siis sa näeksid, kui armetu ta on. Küpsetan vanurile kala. Läksin vahelduseks sauna ja ujuma. Ta on nüüd selles eas, et ta tahab nagu minult midagi saada. Emotsionaalselt ja… Aga ma ei tea nagu mida anda. Ta ei anna vastu ka midagi. Temas pole nagu mingit rõõmu. Maimikud on kõik sellised imelikud.”
Seesama lause „Ta seisis seal nagu äraeksinud moslem” oli määrav, mul tekkis kujutluspilt mehest, kes seisis keset tuba, mingi kalts peas, ja kõik temas oli nii kurb, väsinud, masendunud ja löntis. Filmi see päris ei jõudnudki sellisel kujul. Kõige lähedasem sellele on stseen, kus on varahommik, Raivo (Roman Baskin) seisab keset tuba, ta on end öösel täis oksendanud ja ootab, et poeg koju jõuaks, et siis talle küsimusi esitama hakata.
Antud juhul oli siis tegu positiivse näitega, kus ühest üleskirjutusest sündis aastate jooksul kõigepealt näidend, siis stsenaarium ja lõpuks film. Esimesest tekstist lõpptulemuseni läks kümme aastat.
Jah, nii stsenarist töötab, vähemalt mina töötan nii. Et kui mingi mõte tekib, panen selle kiiresti kirja; küll pärast vormib korralikuks tekstiks, toimetab, kirjutab ümber, arendab edasi, parandab vead. Kui kohe takerdud lausete ilusaks kirjutamisse, läheb mõte juba kaotsi; mälu on hea koostööpartner, aga vaid teatud hetkel. Paljud mõtted on kahjuks minema lastud, kuna neid pole õigel ajal üles kirjutatud. Iga kirjutaja teab seda ebameeldivat tunnet, kui oled enda arvates geniaalse asja peale tulnud ja mõtled, et kohe kohe panen kirja, aga järgmisel hetkel on juba kõik ununenud. Ei midagi. Vahel jäävadki vaid üksikud laused kuskile märkmikku või faili.
Luhtaminek
Hulgaliselt on neid tekstikatkeid, mis millekski ei saa. Ühel päeval istud arvuti taha ja hakkad suure õhinaga pihta, algus saab täiesti lootustandev, aga edasi ei sünni midagi. Vähemalt mitte mõnda aega. Sellistest tekstijuppidest ja pooleli jäänud asjadest arvuti lausa kubiseb. Neid on vahel hea lugeda, vahel teevad tuju pahaks, sest ei oska nendega enam miskit peale hakata — osutavad need ju sellele, et näed, ei saanud hakkama. Üks näide siin. Loo pealkiri näib olevat „Aastaajad”. Valminud (või siis täpsemalt mittevalminud) märtsis 2018.
„Kevad
Katuselt kukkus lund. Juba teist päeva. Mark oli tark, ta parkis auto maja taha parklasse. Kuigi ka seal oli raske kohta leida. Vaevu pressis ta oma Nissani kahe Audi vahele, kõksas ühe peeglit kogemata. Tundus, et kõigil naabritel oli üks või isegi enam autot. Ta kuulas Klassikaraadiot, sealt tuli Vivaldi. Eile oli kevad alanud. Mitte midagi ei olnud teha. Mark vaatas aknast välja, linnud nosisid rõdul seemneid, parukaga naaber puhastas Vivaldi taktis oma Volkswagenit lumest. Väga põhjalikult. Parukas võis olla ka müts, mõtles Mark ning segas suurde kohvitassi lusikatäie suhkrut. Suhkur oli muidugi saatanast. Seda öeldi ka hommikutelevisioonis. Mark pani teleka vaikseks, sest ta tahtis veel veidike omaette olla. Vaadata lumest autot puhastavat naabrit, musträstaid, diivanile üleöö tekkinud šokolaadiplekki ja enda olematut peegeldust kohvitassis. Enne kui kolmikud ärkavad.
pesu pesema
naabrid vaatavad vannituppa, liilia, külmkapp
vahtis, näitas fakki, ta näitas vastu
kohtusid prügikasti juures rääkisid
porri vaatamine ja stalker
igavus pani lugema, aga ei saanud ka, ootasin kuna ta uinuks ja siis jälle et mil ta üles ärkab, sest igav ju hakkab.
Ta ei saanudki hästi aru, kelle nägu Liisu oli. Vahel tundus et tema nägu ikka natuke ka. Aga see nägu muutus kogu aeg. Iga päev.
Suvi
Sügis
Talv”
Kahjuks ma ei mäleta ka ise enam, mida täpselt mõtlesin või kuhu tahtsin lugu arendada. Enamus lausekatkeid ei ütle midagi; mis sellest loost saanud oleks, ei tea. Ehk kunagi võtan uuesti ette. Ehk on see romaan? Ei usu.
Perverdi teekond
Toon veel ühe näite filmist „Adaptsioon”, kus loomingulises kriisis olev stsenarist Charlie läheb stsenaristikaguru Robert McKee loengusse ja küsib nõu, et mida teha, kui ta tahab kirjutada lugu, kus midagi ei juhtu ja kus tegelased ei muutu ega arene. Et nii, nagu päris elus asjad on. Mille peale Robert McKee satub raevu ja vastab: „The real world?… The real fucking world. First of all, you write a screenplay without conflict or crisis, you’ll bore your audience to tears. Secondly, nothing happens in the world? Are you out of your fucking mind? People are murdered every day. There’s genocide, war, corruption. Every fucking day, somewhere in the world, somebody sacrifices his life to save somebody else. Every fucking day, someone, somewhere takes a conscious decision to destroy someone else. People find love, people lose it. For Christ’s sake, a child watches a mother beaten to death on the steps of a church. Someone goes hungry. Somebody else betrays his best friend for a woman. If you can’t find that stuff in life, then you, my friend, don’t know crap about life. And why the fuck are you wasting my two precious hours with your movie? I don’t have any use for it! I don’t have any bloody use for it.”
(„Tõeline maailm?… Tõeline kuradi maailm. Kõigepealt kirjutatad sa stsenaariumi, kus pole konflikti ega kriisi, tüütad oma publikut pisarateni. Teiseks, et maailmas ei juhtu mitte midagi või? Oled sa mõistuse kaotanud? Inimesi mõrvatakse iga päev. Maailmas on genotsiid, sõda, korruptsioon. Iga kuradi päev ohverdab keegi kusagil oma elu kellegi teise päästmiseks. Iga kuradi päev teeb keegi kusagil teadliku otsuse keegi teine hävitada. Inimesed leiavad armastuse, inimesed kaotavad selle. Jumala pärast, laps vaatab, kuidas ta ema kirikutrepil surnuks pekstakse. Keegi on näljas. Keegi reedab ühe naise pärast oma parima sõbra. Kui sa ei leia elust ainest, siis, mu sõber, ei tea sa elust sittagi. Ja miks kuradi pärast raiskad sa oma filmiga kaks väärtuslikku tundi minu elust? Mul pole sellest mingit kasu! Mul pole sellest mingit kuradi kasu.”)
Elu ja väljamõeldise piirid on mind alati köitnud. Ses osas on erinevad koolkonnad, need, kes mõtlevad välja, ja need, kes ammutavad elust. Mina kuulun kindlasti viimasesse. Elu pakub lihtsalt nii palju. Seo vaid lugudeks kõik su ümber toimuv. Risk on vaid kaotada arusaam, kus läheb piir. Kui palju võib ise elus luua situatsioone, mida stsenaariumis kasutada, nii et keegi haiget ei saa. Pole vist võimalik. Stsenarist peab olema julge ja jultunud, nagu tänavakraade, kes vaatab sulle otsa ja ütleb kõige julmema tõe otse näkku, suitsukoni suunurgas rippumas.
Kui võtta „Adaptsiooni” stsenaristidest kaksikvennad, siis Kaufman on väga tabavalt kujutanud stsenaristi kahte poolt. Charlie, introvertne nohiseja, kes püüab palju kodus olla, et kirjutada, ja Donald, kes seikleb ringi, otsib kogemusi, põnevust. Ja kui teda tabab püssikuul, siis selle asemel et kohe paanikasse sattuda, on ta õnnelik — vau! ma sain pihta! mind tulistati! äge! Mõlemad pooled on vajalikud, sul peab olema võimalus keskenduda ja kirjutada, samas ei tohi unustada ka uudishimu elu vastu.
Praegusel telefonide, Instagrami ja lõputu pildistamise ajastul saab ideid korjata ka nähtut jäädvustades. Üks mu lemmiktegevusi on käia jalutamas ja vahtida akendest sisse. Püüan seda muidugi delikaatselt teha. Aknad on midagi sellist, mis annavad sageli väga detailselt edasi kellegi karakteri, tema harjumused, valikud, omapärad. Nipsasjakestest või lilledest kummaliste kardinavalikuteni välja. Uskumatuid aknaid võib kohata. Kui kirjutajal on kriis, kui ta ei oska oma loodud tegelast kuidagi isikupäraseks teha, siis soovitan, minge jalutage ja uurige aknaid, mõelge, milline inimene peitub selle pitskardinate, trellitatud, teibiga parandatud või paksu tekiga kaetud akna taga. Fantaasia saab kõvasti turgutust. Siin on muidugi väike risk — võidakse arvama hakata, et sa oled lihtsalt üks pervert, kes piilub võõraste akendesse. Vabandus, et olen stsenarist ja otsin inspiratsiooni, ei pruugi olla veenev.
Ükspäev nägin väga väikest, kõhna ja kuivetunud vanameest, kellel oli seljas kollane jalgpallisärk, särgil kirjas „Ronaldo” ja number 7. Teine päev silmasin Stroomi rannas väga kaunist noort naist lillaks värvitud juustega, ta näris nätsu, kandis moodsaid teksaseid, sõitis jalgrattaga ja korjas pudeleid. Vaatad ja mõtled, mis elu need inimesed elavad, kes nad on, mida nad mõtlevad, kellega suhtlevad, on neil pere, milline on nende lapsepõlv, missuguses majas nad elavad, kas neil üldse on elukoht, miks noor naine pudeleid korjab. Kas vanamehe unistus oli jalgpalluriks saada? Või on tal täiesti poogen, mis tal seljas on? Ehk on tal üldse kõigest suva? Kuidas käituks inimene, kellel on kõigest suva? Ehk vanamehel kunagi ei olnud täiesti ükskõik, aga midagi muutis ta elu pöördumatult? Äkki ta on üldse pime ja ta naine riietab teda?
Millal siis uus film tuleb?
Kohutav küsimus. Ei tea ju vastata, ja kas üldse tuleb? Küsitakse, et millest uus film on. No mõtteid on palju ja paar stsenaariumigi pooleli. Mis sa ikka vastata oskad. Vara kireda on halb enne. Kirjutan lugu kahest lapsepõlvesõbrast, kes kohtuvad aastaid hiljem, ühel on läinud elus hästi, teisel mitte nii hästi. Nad püüavad oma sõprust taastada. Ja teine lugu, mida koos Andres Maimikuga kirjutame, on ühe suhte purunemise lugu — pealkiri esialgu „Hotellides”. Lõpetuseks üks katke taas märkmetest. Selle suhte purunemise stsenaariumi jaoks tehtud, eks näis, mis sest saab.
„Kusev mees Leedu kohvikus, romantiline keskkond, sorin häiriv… kuskil heki juures.
Lõige brüsseli tänavale, jalutavad, joovad veini, mis on paberkotis, jalutavad mööda pissivast poisist, söövad mereande. Põikavad suveniiri poodi, tahad ma ostan sulle midagi, suudab domino efektidega pissivate poiste rea ümber ajada, naeravad, naisele meeldib mehe kohmakus, absurdne olukord, paanikas müüja jne.
Sinu mugavustsoon on ebamugavus.
Lõige lennujaama, teevad check-in’i jalutavad turvakontrolli poole, võtavad ratastooli, Helina ratastoolis, veinipudel käes. Viiakse turvakontrolli ära, vaatavad hirmunud pilgul teineteise poole, peab mängima haiget, ei saa end kergitada — viimane kaader pilgud.”
