KOSMILINE JA MAINE TEATRIPEDAGOOGIKA
September, 2018Tänavu lõpetas EMTA lavakunstikooli XXVIII lend. Vilistlased Johan Elm, Ingmar Jõela, Ingrid Margus, Teele Pärn ja Jan Teevet vestlevad TMK palvel oma kooliajast ja teatriharidusest.
Jan Teevet (J. T.): Meil ei tule sel aastal lennu saadet ETVs. Lihtsalt kellelgi pole praegu aega sellega tegelda. Kõik on eri teatrites laiali. Teistpidi on ka selle saate formaat ajas muutunud ja kuna Reet Neimarit, kes selle ellu kutsus, ei ole enam, siis tekib küsimus, mis on selle saate pealisülesanne, mida see saade peaks veel tegema peale selle, et noort näitlejat reklaamida. Samas, esimeste lendude saated tehti viis aastat hiljem, ehk teeme ka kunagi tagantjärele, kui on aega ja kui on olemas tagasivaade. Minu meelest on ilus küsimus, miks me ei tee igal aastal saadet loomaarstidest või lennukiinseneridest.
Miks siis ei tee?
T.: See on ikka seotud kooli müüdiga.
Te ju astusitegi nii ägedasse kooli koos selle müüdiga.
Ingrid Margus (I. M.): Muidugi, eks me ise kanname seda edasi kah.
T.: Aga ma siiski mõtlen, kui suur osa sellest müüdist edasi viib ja kui palju hoiab kinni. Sellel müüdil on muidugi palju positiivseid külgi, sa astud ikkagi mingisse gildi või kogukonda, mitte tavalisse kooli.
Kas ETV või kool ei ole teie otsuse pärast solvunud?
T.: Rahvusringhääling pakkus meile seda kui võimalust, aga ega neil midagi juhtu, kui hapukurgihooajal seda saadet pole. Priiduga me küll lootsime, et Ivika Sillar või Madli Pesti ikka Teater. Muusika. Kinos kirjutab. Meil on väga kahju, et seda sel aastal ei toimunud.
No näe, nüüd te soovite siis ikkagi, et teist räägitaks.
T.: Nojah, eks see oleks ilus kõrvalpilk, veidi nostalgiline, kui keegi paneks kirja mingi hetke ja vaate. Mina kirjutan oma tagasivaate oma esseesse, aga kooli poolt võiks kirjutada keegi teine. Me oleme Ingridiga mõlemad Treffneri Gümnaasiumi vilistlased ja lavakunstikooli tulles saime erinevusest aru. Öeldakse, et Treffner on palju rohkem ülikool kui ülikool ongi. Meile öeldi gümnaasiumis, et sa vastutad ise oma tunniplaani ja kohalkäimiste eest. Seal on tohutu mõttevabadus. Lavakooli tulles jäi mulle mulje, et olen sattunud lasteaeda. Just nimelt selles mõttes, kui struktureeritud see oli, kui lähedane on õpilase ja õpetaja suhe, kuidas lavakas kasvatas. Lasteaed ei lase teha seda, mida tahad, vaid ütleb täpselt, millal on õueaeg ja millal magamise aeg.
M.: Mina käisin vahepeal ka Tallinna Ülikoolis filosoofiat õppimas, minu jaoks oli ka see lasteaed. Meil lasti teha kõike, mida tahtsime, kõik oli hästi vaba. Ehmatav oli lavaka puhul see, et me peame endast nii palju siia ühte kohta andma. Õppisime filosoofias Aristotelese tüvitekste, kevadel oli klassis hirmus palav ja ühtäkki sain ma aru, et pean midagi muutma. Esimene plaan oli minna tantsujuhtimist õppima, aga jäin napilt välja. Aga muidugi sõltub kõik ju kursusejuhendajast.
T.: Anne Türnpu ja Mart Koldits ütlesid esimesel kursusel välja, et nad ei õpeta oma kontseptsiooni, ja järgisid piinliku täpsusega, et nad õpetaksid käsitöövõtteid, mitte oma teatrit. See tekitas mul omakorda küsimuse, miks siis on kursusejuhendajateks erinevad isiksused.
M.: Pakkuda võimalikult palju erinevaid lavastamisviise ja lavastajaid oli ka üks meie kursusejuhendajate eesmärke. Klassikalist teatrit oli ehk veidi vähe. Oli vaid Kolditsa „12 vihast” ja Lembit Petersoni „Õpetatud naised”. Siis ma tundsin, et mul pole oskusi, aga selle võrra püüdsin sellest protsessist ka rohkem ammutada.
T.: See oli ette teada, et kui esimesel kahel aastal käib hästi kõva põhja ladumine, siis kolmandal aastal ei lähe ABC pealt mitte Tšehhovisse, vaid postdramaatilisse teatrisse. Kolmandal aastal tõesti ei olnud ühtegi alustekstiga lavastust.
Te saite kooli jooksul tunda paljude erinevate lavastajate kätt. Kas oskate kirjeldada, mis vahe on postdramaatilisel ja psühholoogilisel teatril?
Johan Elm (J. E.): Kui rääkida definitsioonist, siis toetun Luule Epnerile (tema omakorda Hans-Thies Lehmannile) ja ütlen, et postdramaatiline teater ei vaja ilmtingimata teksti. Selles domineerib seisund, mitte dramaatiline tegevus. Domineerib etendaja kontakt vaatajaga reaalses ruumis ja ajas, mitte väljamõeldud lugu. Aga puht praktiliselt on näitleja ülesanded enam-vähem samad. Ilmselt on need ülesanded väga erinevalt sõnastatud ja võib-olla on eesmärgidki esmamuljel vastandlikud, aga tegelikult ei erine teater teatrist. Selle tabasin ära kõigi nende erinevate lavastajatega töötades. Reaalne kontakt on alati tähtis, atmosfääri kehtestamine on tähtis, ausus on tähtis. Pühendumus. Ma olen praegu vist veel liialt fanatismist kantud, sest iga diplomitöö tundus see ainuõige, kuigi nad erinesid üksteisest niivõrd palju. Ma olen tehnika usku. Kõike peab teadma, enne kui millestki loobuda. Näitlejana töötaksin suurima heameelega mõlemas teatris. Konkreetne osavus ilmneb ikkagi konkreetses projektis. Aga lavastajana tahan praegu tegelda psühholoogilise teatriga, tahan tegelda tekstiga. Mõnda aega. Sest mul pole veel piisavalt kogemust või piisavalt kindlat meetodit, kuidas postdramaatikas töötada.
Teele Pärn (T. P.): Vahe on vahendites. Selles, k u i d a s. Kuid nagu armastab rõhutada minu armas kursusevend Joosep: peab alustama sellest, m i k s. Arvan, et igasuguse teatriga tahetakse puudutada ja liigutada. Kuidas aga puudutamise ja liigutamiseni jõuda, sellega tegelevad postdramaatika ja psühholoogiline teater kumbki oma parema äranägemise järgi. Üks minu õpetaja kirjeldas mulle kord teatrit nii: „Mõni asi puudutab, aga mõni lihtsalt t u l e b ja puudutab.” Minu meelest küsibki teater seda, kas me usume puudutuse võimalikkust ilma seda tundmata. Kuidas teha nii, et inimene liigutuks, ilma teda liigutamata. Kui on teada, m i k s, ja kui see tegijatele võrdselt korda läheb, kui meil on ühine siht, mida me peenrahaks ei vaheta, siis selle nimel olen vingumata üsna paljuks valmis. Ükskõik, k u i d a s.
T.: Postdramaatilise teatriga on nii, et Mart Kangro stiil on Mart Kangro stiil. Seda ei saa laiendada teistele lavastajatele. Jérôme Bel teeb teistsugust teatrit, läheneb teistmoodi. Ma arvan, et meie kursus on erakordselt kohanemis- ja vaimustumisvõimeline, mis on teatris väga oluline. Kool on õpetanud meid hindama tohutult erinevat teatrit ja etendaja positsiooni selles. Samuti julgust ise seda sisu luua, sest ka siis, kui Molière on teksti valmis kirjutanud, ei tähenda see, et sa ise ei peaks sisu looma, just nimelt hingelise täite mõttes.
M.: Oleme füüsiliselt hästi palju koos olnud ja tänu sellele õppinud koos mängima ja laval olema.
T.: Meie kooliaeg on olnud üliintensiivne. Aega kokkukasvamiseks on olnud ikka palju, ööd ja ööd. Nüüd on koolimaja uksed kell pool üksteist lukus, nüüd pole see enam võimalik just administratiivsetel põhjustel. See on kurb ja kummaline, aga meie saime seda. Muidugi ei tohiks see muutuda kohustuslikuks, aga võiks olla võimalus viibida koolis ka öösel ja elada kakskümmend neli tundi selles seltskonnas.
Mis on teie kursuse suurim miinus, mis te koolist kaasa olete saanud, olgu siis teadliku õpetamise kaudu või kogemata? Miinus või puudujääk, mis võib saada takistuseks või raskuseks just päris teatriellu astumisel, n-ö teie lennu needus?
Ingmar Jõela (I. J.): Ma olen varemgi lugenud või kuulnud mingist iga kursuse needusest. Ma olen aru saanud, et see on siiski esiteks alles tagantjärele tajutav ja teiseks pigem väljastpoolt vaatlejate hinnang, vahest isegi jõuga juurde poogitud analüüs. Mulle tundub, et Türnpu ja Koldits on koostanud ja kujundanud piisavalt mitmekihilise ja mitmekülgse õppekava, nii et pole olnud võimalik langeda ühte või teise äärmusse, olla kantud mingist eelarvamusest või sulguda stampidesse, mis hiljem võiksid needuseks saada. Kuigi algul võis jääda mulje, et siit tuleb tohutult kaasaegne kursus ja psühholoogilist realismi ei hakka me kunagi mõistma, tõestasid meie viimased diplomilavastused ikkagi vastupidist. Leian, et üldine liikumine enda keskmest näitleja nn käsitööoskuste poole oli õige.
Näiliselt kaootiline sööst žanrist žanrisse võib paista püsimatusena; lennukas ja justkui kaootiline õppetükkide puudutus võib näida pinnapealne, kuid ma tunnen, et see miinus, et me pole justkui spetsialiseerunud ühele asjale, ühele viisile või teatritegemise laadile, areneb siit edasi just plussiks.
E.: See on võib-olla kõige huvitavam küsimus, mida siin, lõpetamise eel on küsitud. Aga ma arvan, et tegelikult saaks sellele päriselt vastata alles pärast paari aastat teatris „elamist”. Sest meie needus pole praegu veel avaldunud. Aga spekuleerida võib, et ehk saame tagasilöögi sellest intensiivsest töökoormusest või oma suhtest töö tegemisega. Ma ei mõtle seda, et põleme läbi (kuigi, miks mitte sedagi), vaid mõtlen, et kui me need neli aastat oleme nii järjepidevalt ja peatumatult tööd teinud, siis kas see hetk, mil tööd ei ole, või see hetk, kui peab ootama, ei muutu painavaks. Ei võta äkki hoogu nii maha, et jõud raugeb.
Võib-olla tunneb seda iga kursus, aga meil on vist oma ideede väljaarendamiseks kõige lihtsam üksteise poole pöörduda. Üksteisega lavastada. Sest me oleme ära õppinud sama keele, sama grammatika. Oma diplomilavastusega ma küll sain võõrastega töötamise kogemuse, aga ootan meeletult veel ja veel koostöid võõraste inimestega, sest eks see liialt kokku kasvamise oht on ikka suur. Tegelikult peaks ju oskama kõigiga suhelda.
T.: Võib-olla just kooli intensiivsuse tõttu on keeruline harjuda väiksema intensiivsusega. Kui võetakse asju ette vaid kell 11.00 kuni 15.00, siis kujutan ette, et oma vaba aja täitmine võib olla keeruline. Endast ma väga ei räägi, aga just näitlejate füüsiline vorm on täiesti absurdsel tasemel. Jüri Naela õpetus ja lähenemine näitleja psühhofüüsisele on olnud tohutult oluline. Elus ei tule kuigi tihti ette olukordi, kus inimene seisab elu ja surma piiril. Näitleja peab saama selle kogemuse proovisaalist ja see võtab higistama. On ilmselt raske oma ideaale ja unistusi maha matta. Samas, kui me kõik sellega lepime, siis on probleem.
P.: Võib-olla oleme ära hellitatud. Meid utsitati otsima vastust küsimusele, milline on see teater, mille nimel me töötada tahame. Aga kui selline küsimus tõstatada, muutuvad panused kõrgeks, sest silmapiirile kerkib ideaal. Ei ole võimalik eksida teelt, kui pole eesmärki. Kui aga on eesmärk, siis tekivad teed, mis sinnani viivad, ja ka teed, mis ei vii. Teed ise on ükskõiksed. Kuid õigete teede olemasolu muudab teistsugused teed kõndijale talumatuks. Kuidas oma kompromissitusega ääristatud idealismiteed argipäevaliiklusega ühendada? Selles küsimuses peitub proovikivi meile kõigile.
M.: On selline harjutus nagu „jookse, karju, võitle”. See kestab ja kestab ja kestab. Sa tead, et on olemas piir, ja sa tead, et oled selle piiri peal, kuid oled sunnitud seda veel ja veel ületama. See annab väga hea pildi sellest, et sa oled palju rohkemaks võimeline, kui arvasid.
Miks seda vaja on? Kus te seda kasutama hakkate?
M.: Pepeljajeviga saime seda väga kõvasti kasutada. Aga jah, see on juba minevik.
T.: Ühtpidi pole vaja, aga kui näitleja on oma kehaga kohal, siis tajub vaataja silm selle kohe ära ka lavastuses, mis otseselt ei nõua kukerpalle ja päkkadel seismist. Näitleja tuleb kogu oma tervikuga lavale. Ma ei tea, see on üks asi, mida ei seleta sõnadega ära. Ma lihtsalt vaatan ja tajun, et ta on kohal, et ta on minuga samas ruumis.
M.: Hea näide kohalolemisest on Joosep Uus; ta on hästi füüsiline ja laval saab seda kogeda. Alati pole see visuaalselt nähtav, aga tuntav on kindlasti. Ta on kindlasti füüsiliselt osav — mitte otseses tantsutehnikas, aga tema kehataju on tugev.
T.: Näiteks Ingmar Jõela on tugev tantsus, aga Joosep karates.
M.: Meil oli ka koolis karate kursus. Alustasime Hellar Bergmanniga, siis jätkas Alari Põllu. Ühelt poolt on seal need liigutused, aga teiselt poolt see ülim keskendumine ja kohalolek, mis on teatritöös oluline. Mina seda iga päev ei praktiseeri, aga kindlasti võiks sellega edasi tegelda.
Kas ja kuidas te saate oma suurepärast füüsilist vormi nüüd päristeatris rakendada ja arendada? Etendusi vaadates tundub, et teatris on lavastamisprotsess nii kiire, et sõnateatris pole aega füüsisele mõelda ja füüsilises teatris kaob ära töö sõnaga.
T.: Nähtavasti kaob. Eks see olegi nüüd meie ülesanne, kuidas mõlemat suunda töös hoida. Lisaks andis ju kool veel ka üldkultuurilise platvormi, ehkki võib-olla mitte niivõrd akadeemilise. Seda tänu Holger Rajaveele, Tarmo Jüristole, Jan Kausile, Airi Liimetsale ja teistele. Kui oled end pärast üliintensiivset tööd Jüri Naelaga lõhki tõmmanud, lähed teooriatundi ja tunned, et siin saab puhata. Tegemist on ikkagi ülihea ametikooliga.
M.: Minu jaoks on võib-olla filminäitleja õpet olnud veidi vähe. Me saime nelja aasta peale kokku vaid neli-viis päeva filmitööd. Miks on selline olukord, et näitlejad, kes lõpetavad lavakunstikooli bakalaureusekraadiga, peavad ise hakkama töö käigus filmitööd õppima? Selle asemel, et kaks aastat steppida, võiks õppida filmi.
J.: Igal lavastusel on oma maagiline kujunemisprotsess. Tulemus sõltub konkreetsest ajast, ruumist, inimestest ja nende meelestatusest. Mulle meeldib mõelda, et ei ole kindlaid raame nõutava tulemuse osas. On tööprotsess, mille tõukejõuks on konkreetne huvi, mingi sisemine põlemine hinges tekkinud küsimustele vastamiseks. Elav arutelu. Vorm nende käsitlemiseks kujuneb kollektiivsel kokkuleppel. Kindlasti hindan ka stiilipuhtaid asju, kuid praegu, mil loomingulised piirid on niivõrd avatud, naudin üllatusi, mis võivad tekkida sümbioosidest. Kooli ajal käisin Eugenio Barba juures ja tema ilmatunnetus, mis ühendab kõikvõimalikku, alates kathakali’st kuni klassikalise balletini ja sealt veel edasi, sundis hoidma tundlikkuse avali. Teatri olemuses, essentsis on midagi universaalset, olenemata vormist, stilistikast.
T.: Mulle tundub, et lavakunstikooli eesmärk on praegusel hetkel sõnastamata. Võib-olla Pansol kunagi oli see kuskil märkmikus kirjas, aga mis ta praegu on, keda koolitatakse? Kas näitlejat toimivasse teatristruktuuri või kunstnikku, kes saab hakkama ka vabakutselisena. Miks on nii, et esimesed kaks aastat räägitakse sellest, kui vajalik on oskus ise mõelda ja ise töötada, aga niipea kui saabub kolmas aasta, hakkab närvlemine pihta, et milline teater võiks kellegi tööle võtta. Ka õppejõud, kes seni on rääkinud vabakutselisuse voorustest ja isemõtlemisest, muudavad oma juttu. Suhtumine on selline, et sa ei saa mitte vabakutseliseks etenduskunstnikuks, kellel on palju uusi ja lahedaid võimalusi, vaid sa jääd vabakutseliseks, kellel on võimalus teha R.A.A.A.Miga projekti ja MTÜ Kell 10-ga projekti ja Pärnu teatris…
Miks vabakutselised näitlejad või lavastajad ei tee näiteks Kanuti Gildi SAALis oma lavastusi?
T.: No Riina Maidre on teinud. Aga enam ei tee tõesti. Samas on Mart Kangro sisenemine teatritesse päris põnev. Kas või vaadates „Paradiisis”, kuidas näitleja Mart eksisteerib lavastaja Lauri Lagle loodud põnevas struktuuris. Pole mingit küsimust, kui räägitakse, et on Pedajase kooliga näitlejad või Normeti kooliga näitlejad või Ojasoo kooliga näitlejad ja… oi, ilma koolita näitleja, aga tegija! Mulle tundub Kanuti kunstilise juhi Priit Rauaga suheldes, et tal on ka suhteliselt kindel nägemus sellest, kui hull olukord Toompeal on, et ega sealt ei tulegi kedagi — selline eelarvamus.
Kes siis kelleks saab?
T.: Me astusime kooli nii, et oli kolm dramaturgi ja üks lavastaja, kuid lõpetame nii, et on kolm lavastajat ja üks dramaturg. Diplomiga lavastajad on nüüd Jan, Ingmar ja Johan ja dramaturgina lõpetab Priit.
M.: Mina proovisin algul sisse astuda lavastajaks, kuna aga esimesest voorust edasi ei pääsenud, siis valisin näitleja eriala. Nüüd, kui olen kõrvalt näinud, milline on lavastaja töö, ei julgekski ausalt öeldes praegu veel nii suurt vastutust võtta.
Kas siis kolm lavastajat tähendab seda, et te olete palju osavamad ja suudate palju rohkem kui vaid dramaturgia kirjutamine?
T.: Kindlasti mitte. See, et Priit lõpetab dramaturgina, ei tähenda, et ta oskab vähem kui mina. Me Johaniga vahetasime õppesuunda alles sel kevadel. Oleme läbinud siiski ühesuguse õppekava. Priit lihtsalt ei teinud lavastaja diplomitööd, vaid näidendi. Ega seda kokkulepitud õppekava või metoodilist lähenemist ole veel ei lavastaja- ega ka dramaturgiõppes. Näitlejaõppes on ajalooliselt tugevam metoodika ja süsteem. Muidugi võime selle õppekava ise kokku panna, oleme saanud kutsuda inimesi, keda soovime. On õppejõude, kellele tuleb väga tänulik olla, näiteks Peeter Sauter, Urmas Lennuk, Marion Jõepera või Luule Epner, kes andis draamateooriat. Minul oli küll sellest kõigest palju kasu ja olen tänulik. Meie pakett on olnud hästi kirju.
M.: Samas nüüd vist plaanitakse vastu võtta rohkem lavastajaid ja ka dramaturgisuunal on nüüd juhendaja, Siret Campbell. Varem polnud vastutajat ja töö kaldus näitlejaõppe poole ka dramaturgidel ja lavastajatel.
T.: Iseseisev töö võib korvata küll töömahtu, kuid mitte süsteemi puudumist.
Jaak Allik on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et meie teatripildis on ühtaegu lavastajate puudus ja saamatute lavastajate üleküllus. Kas teie kursus päästab eesti teatri?
T.: Ma arvan küll, et on lootust. Ma ei nõustu ka päriselt Jaaguga. Muidugi oleks kasu, kui lavastajad saaksid õppida rohkem välismaal. Meil kõigil on kogemus Londonist, järgmised saavad ilmselt kogemuse Moskvast, GITISest. Tean küll, et varem oli Londoni õpe puudulik, aga meile oli see ülikasulik.
M.: Just tänu Jüri Naelale, kes oli samal ajal RADAs õppejõud ja pani selle programmi kokku, saime seal väga huvitavaid tunde.
T.: Oli võimalus õppida Pina Bauschi trupiga ja lisaks saada ka kogemus Shakespeare’ist. Nende jaoks on Shakespeare elus, meile on ta lihtsalt lähedale toodud kauge klassik, aga see, kuidas nemad tekstiga töötavad, on ikka silmi avav. Ja ka Londonis elamine ise — kaks kuud järjest on igal õhtul võimalik käia teatris, näitustel jne.
Palun kirjeldage omal valikul 3–4 kursusekaaslase kohta teatrimaastikul kuue aasta pärast. Millises teatris keegi töötab, mis rolle teeb, mitu last, koera? Ehk töötab hoopis USAs, Hiinas, Berliinis…? Millise teatriga tegeleb? Kes võiks olla esimene, kes isikliku kindla otsuse tagajärjel teatritööst loobub?
P.: Mul on väga kehv intuitsioon. Ütlen vaid seda, milles olen kindel. Johannes Richard Seppingul on potentsiaali pretendeerida aasta isa tiitlile. Lisaks erialastele tiitlitele muidugi, kuid arvan, et ta peaks seda olulisimaks. Ilo-Ann Saareperast saab Eesti esimene sünesteetiline näitleja. Tänu temale ei ole enam naljakas, kui öeldakse „mängi kartulisalatit”, sest ta mängibki. Ja keegi ei naera selle peale. Ingridi kõige ilusam joon on tema siirus, millega ta lajatab nii, et ruumi tekib absurdiõhustik, karnevalimeeleolu, kus sotsiaalsed hierarhiad lagunevad ja võimust võtab kõikehõlmav karnevalinaer. Ühesõnaga — näen temas vilksatavat Mihhail Bahtini. Dovydas Pabarčius tuleb tagasi ja Eesti teater ei ole siis enam endine. Markus Truubi peale mõeldes meenub mulle Viidingu proosapala „Ei ilmu”. Operaatorid! Arvan, et Markuse näol võib olla tegemist esimese näitlejaga, kes ei jää kaadrisse. Liiga elus. Sander Roosimäe puhul on varsti nii, et enam ei võrrelda teda teiste kuulsate näitlejate ja lauljatega, vaid vastupidi. Sander ei ole siis enam kellegi teise nägu, teised on Sandri nägu.
M.: Jaanus Nuutrel on oskus luua säravaid rolle. Ma olen kindel, et ta läheb sel teel edasi. Saal, kus ta toimetab, on suur ja sinna on kogunenud inimesed, kes peavad eriti lugu Jaanuse tööst ja oskusest luua mitte millestki üks väga särav tüüp. Suur saal just sellepärast, et neid inimesi on palju, kes oskavad tema tööst lugu pidada. Annaksin talle kõik vahendid kaasa, et ta saaks tegelda psühholoogilise teatriga. Ingmar Jõela teeb ühel päeval Linnahalli korda ja seal etendub tema esimene suur lavastus. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ta jõuab Off-Broadwayle. Mulle väga meeldib näha teda ka tantsimas. Kui häälele natuke julgust ja jõudu taha anda, suudaks ta olla ka suurepärane muusikalinäitleja. Laura Kukk tegeleb ilmselt lasteteatriga, juba praegu on tal Nukuteatriga leping. Laural on tohutult ilus hääl, ka tema võiks suure, tuhandepealise publiku ees muusikalis mängida.
E.: Kirill Havanski kuue aasta pärast — vastne parima helikujunduse laureaat. Ta on silma paistnud interdistsiplinaarsete autorilavastustega, talle meeldib lugusid jutustada. Ilmselt vabakutseline. Nad tegid koos Johannes Richard Seppinguga lühilavastuse varahommikutest, mis rändab mööda rahvusvahelisi festivale. Dramatiseerime koos Murakamit, see esietendub järgmise aasta jaanuaris. Priit Põldmal on praegu neli teatrit veel puudu ja siis on igas Eesti teatris tema tekst esietendunud. Uuest hooajast on ta Draamateatri dramaturg. Žanriteülene mees. Kui vaja, saab teismeliste ängi, kui vaja, siis ajaloolis-poliitilist suguvõsadraamat. Ümiseb, kui üksinda on. Jane Napp elab jälle Tallinnas, on vabakutseline. Eelmise aasta sügisel lõppes meil pikk võtteperiood. Kui montaaži ja produktsiooniga hästi läheb, saabki Madis Kõivu 95. sünniaastapäevaks valmis, nagu lubatud. Mängib veel ka mõnes endise koduteatri lavastuses. Jätkuvad etendused mitme R.A.A.A.Mi projektiga, millest üks on suvelavastus. Pälvinud parima naiskõrvalosa preemia. Teele Pärn on tabamatu ja intervjuusid ei anna. Teda nähakse ainult proovides ja etendustel. Siiamaani koduteatris, aga mängib juba teist hooaega Von Krahli teatri kummalises hittlavastuses. Sügisel esietendub kaks Võrõpajevi näidendil „Unenäod” põhinevat lavastust, millest ühes mängib ta Neidu, kellel oli raseda kõht (Draamateater), ja teises Neidu, kes nägi unenägusid (Theatrum). Ingmar Jõela jagas ülemöödunud aastat Pariisi ja New Yorgi vahel, puhkas üle väga pika aja. Eelmisel aastal võitis Eesti Eurovisiooni ja Ingmar lavastas nüüd siin toimunud võistluse, mille võitis omakorda Iirimaa. Augustis algavad suuremad ettevalmistused „EV 107” kontsertlavastuseks ja märtsis on Ugala suures saalis esietendus, midagi maailmaklassikast. Laura Kukk lõpetab hooaja oma koduteatris ja kolib siis üle Vanemuisesse, kus on selleks ajaks mänginud juba kolmes muusikalis ja Monroe rolli eest ka nominatsiooni saanud. Peab aeg-ajalt Skandinaavia eri paigus külalisnäitlejana etendusi andma. Mängib koos Jane Napiga ühes R.A.A.A.Mi lavastuses, kus peategelane ei suuda nende vahel valida. Kaalub, kas lõigata endale poisipea või mitte. Nils Mattias Steinberg aga osales 96. Oscarite galal — Eesti oli nomineeritud parima võõrkeelse filmi auhinnale. Pärast seda sõitis autoga kuu aega mööda Ameerikat ringi. Õpib poola keelt, sest peab seda rääkima monotükis, mille Uku Uusberg lavastab. Pole mänginud üheski lastelavastuses.
J.: Kuue aasta pärast on Johan Elmil valminud juba esimesed lühi- või täispikad filmid. Visuaalselt rabavad atmosfäär-unenäolised fantaasiareaalsused toovad Eesti filmimaastikule värskust oma tugeva psühholoogia, aga ka sügava pildi- ja kunstikeelega. Jaanus Nuutrel on nüüdseks selge juba sada ametit. Usun, et kuue aasta pärast on lisandunud veel sada. Südamelähedane on talle aga mõne teatriringi või huvikooli juhendamine ning küllap reisib ta sellesama trupiga mööda festivale nii Eestis kui mujal. Ursel Tilk ja Joosep Uus on endiselt Paide Teatri hing ja keha. Nüüdseks on teater Paides aga oma olulisust tõestanud ja loodud on tõeline Eestimaa geograafiline ja kultuuriline keskpunkt, süda. Eks Ursel jätkab oma ringreise ja toob olulisi külalisi koduküllagi, mis teeb Paide oluliseks teatrilaboratooriumi keskuseks kogu maailmas. Joosep Uus on Paide kõrvalt välja töötanud ka oma ainulaadse treeningusüsteemi. Aastatega täiuseni lihvitud meetod oma süvapühendumisega füüsisele ja vaimule on kõikjal nõutud. Andes workshop’e USAs, satub ta muu hulgas paari filmirolli tegema ja lõpuks jääb paikseks Taani, kus oma teatritreeningu kooli kõrvalt otsustab vaid Skandinaavia filmide kasuks. Steffi Pähna tähelendu on vast kõige huvitavamgi jälgida. Tema järkjärguline avanemine jõuab oma täiuseni just kuue aasta pärast ja kuna ta on saanud mõne mõjuka filmitegija isiklikuks muusaks, ei imesta ma, kui ühel hetkel hakkab ilmuma järjepanu näiteks Wes Andersoni filme Pähnaga peaosas. Tema minimalistlik, jõuline aga detailitäpne laad mõjub uuenduslikult ja värskendavalt. Steffi on endiselt jõuline iseseisev naine, eeskujuks paljudele. Jan Teevet? Teeveti edasist käekäiku on raske ennustada, sest ükskõik kui lennukalt siin ka ei paku, jääb reaalsus ikkagi fantaasiale alla. Tegemist on isikuga, kelle peas asub kõige senise ümbermõtestamise plahvatuskolle. Siit algab teatri, filmi, pildi, moe ja kunsti revolutsioon.
T.: Ma ei tea, raske on kujutleda. Ma ei arva, et kui inimesele teater midagi ei anna, siis ta ei võiks teatrist ära minna. Samas ei taha ma kellegi kohta öelda, et tema võib-olla viie aasta pärast tunneb, et ärimaailm ootab teda rohkem. Ma olen selle peale mõelnud, et kes võiks olla esimene, kes loobub teatrist või kellele avanevad hoopis teised horisondid. Ei tea. Tõesti ei tea. Ehk Ilo-Ann Saarepera näeksin ma filmis; psühholoogiline peentöö saab filmis olla veel peenem. Olgu Lars von Trier või kes iganes. Samuti on filminäitleja annet Sander Roosimäel. Ta on inimene, kes põleb ereda leegiga, ja see ei tee elamist kindlasti lihtsaks. Loodan, et ta saab teha tööd, mis tema leeki toidab, mitte ei hävita. Ma loodan, et inimesed on koolist ka selle kogemuse saanud, kuidas piiri tajuda; ehk saab nii, et ei põle läbi. Ingridit näen ma sisukas filmis, mis pakub näitlejale ka võimalust rolli teha, mitte looduskaadrite vahel kommenteerida sündmust, mis sai jälle tervikust välja lõigatud. Kas Priit on Nukuteatris ka kuue aasta pärast, oleneb Nukuteatrist ja sellest, kuhu Nukuteater koos oma kunstilise juhi Mirko Rajasega liigub. Kui Priit tajub, et ta saab liikumisele kaasa aidata ja suunda valida, küll ta siis on seal. Priit ilmselt oma teatrit ei loo, tal puudub selline ambitsioon, aga ta on suurepärane inimene, kellega koostööd teha. Ükskõik, kellega ta töötab, ta on valmis pühenduma natuke rohkem kui sada protsenti. Olgu see õppejõutöö või dramaturgi oma. Kindlasti ka Ursel Tilk, kelle kooliaega on jäänud töötamine Jan Fabrega. See on täiesti teistsugune lähenemine kui kellelgi teisel siin Eestis. Fabre on ennekõike kunstnik, seejärel teatrikunstnik ja seejärel kirjanik. Ennast näeb ta ikkagi renessansi-, võib-olla barokiinimesena, aga tema silmis on näitlejad ilu eest sõdijad, tema iluarmee sõdalased. Ta näeb näitlejat oma loodud piltide, liikuvate figuuridena. Ta kindlasti armastab oma näitlejat ja on valmis teda ülistama. Ursel kas toob sellise asja Eestisse või töötab edasi Jan Fabrega või Wim Vandekeybusi Ultima Weziga või kellega tahes, olukorras, kus sõna, pilt ja liikumine tulevad üliintensiivselt laval kokku. Paide näol on meile võimalus antud. Meil on ruum ja inimesed, kellega töötada. Ursel lööb meiega kampa.
Räägi Paide teatrist, kas iga kursus loob nüüd oma teatri?
T.: Initsiatiiv ei tulnud meilt. Trupp moodustus pärast seda, kui Paide linn pakkus meile vormi. See on geniaalne, et väike Eesti linn soovib võtta inimesi teatritööle, selle asemel et asfaldiauke parandada. Ma seletasin Paide linnapeale, et me ei ole nimed, kes kutsuvad kohe suure hulga rahvast saali. Linnapea kinnitas, et talle on oluline, et see oleks eksperiment, et see oleks vaba platvorm. Sellest ei saa ära öelda. Me anname endale aru, et Paidesse ei tule teist Draamateatrit, aga me saame anda ühele trupile võimaluse kokku kasvada ja töötada. Loodame mitte hakata kohe sulgumisega tegelema, vaid olla trupina avatud ja saada uusi kogemusi. Trupi tuumik on paraku ja juhuslikult väga maskuliinne. Me oleme sõnastanud endale küll oma soovid ja suunad, aga ei taha tühje sõnu ette teha — las esimesed lavastused näitavad ennast ise. Oluline on, et meil oleks aega proove teha; isegi Londonis on prooviperiood kahanenud neljale nädalale. Äkki mõni teater võiks olla midagi muud kui kiirele tarbimisele suunatud kaup.
Teatrid toovad kiire toodangu põhjuseks lepingud kultuuriministeeriumiga, nii et nad on justkui lihtsalt sunnitud tootma. Kas nüüd, mil teie teater on sellest kohustusest vaba, avaneb teil võimalus teisiti töötada?
T.: Samas me elame ikkagi ühiskonnas, kus käibib raha. Pole ju mõtet sellist idülli luua ja öelda, et meid raha ei huvita. Mingi eelarveküsimus jääb ikkagi, asju ei saa luua lihtsalt lustist. Usume, et suudame raha ja kunsti vahelist suhet südametunnistuse järgi paigas hoida. Kui hakkaksime esimest tükki tegema sellise sooviga, et kolmsada inimest oleks kolmekümnel õhtul saalis, siis tuleks meil ikka väga kurb suvi. Truppi iseloomustab ka ühine töömeetod ja tööeetika. Me oleme valmis intensiivseks tööks; püüame juba enne proovi viia inimesed sellisesse konditsiooni, et üldse hakata proovi tegema.
M.: Kui tegime Paides „Richardit” ja „12 vihast”, siis ilmnes, et seal polnud ühtegi segajat. Seal saab intensiivselt tegelda ühe asjaga, mis annab ka parema tulemuse. Tallinnas jooksed ikka siia ja sinna.
Kas teie töömeetodi puhul on näitlejatel keelatud osaleda samal ajal teistes projektides?
T.: Ei ole, aga meil on kokkulepe, et vähemalt esialgu me ei osale teistes projektides. Kui me oleme trupp, siis sõlmime ka kokkuleppeid koos. Samas ei tohi teater olla nii suletud organism, et me ise sinna sisse ära lämbume ja enam ei taju, mida teeme. Põnev on ka see, et tundmatu seltskond murrab tundmatusse kogukonda. Meist mitte kellelgi pole Paidega mingit varasemat suhet. Vaatamata sellele, et läheme nüüd Toompealt Paidesse, ei lähe me sinna mingit „suurt kunsti” viima. Teater võiks olla koht, mis toob inimesed kokku, mitte ei eralda. Keelepõhine tükk toimib ühes või teises maanurgas, aga visuaal toimib kõikjal. Paratamatult tajume teatrit esimese hooga silmaga, siis teiste meeltega. 1980-ndatest on asjad edasi arenenud, lisaks ilu manifesteerimisele on tänapäeval vaja just nimelt inimest näidata. Oleme olukorras, kus kliima soojeneb ja inimesed jahenevad, inimestevahelised suhted jäätuvad. Minus on veel idealismi hoida meeles, et inimene kõrvalmajas on ka olemas, mitte ainult inimene internetifoorumites. Olgu need inimesed Castellucci või Nüganeni teatris, mul ikka on veel idealismi ja usku, et inimesed on olemas.
Kuna saite kooliaja jooksul teha koostööd nii erinevate lavastajatega, siis öelge lõpetuseks veel midagi nende meetodite kohta. Kes kuidas töötab ja mis teile selle juures meeldis?
M.: Mart Kangro „Koguduses” mängisime publiku keskel. Saime tunda, kuidas on mängida, kui publik on osa lavastusest ja muudab selle käiku. Kangro töömeetod oli huvitav. Diktofon pandi käima ja me arutlesime erinevatel teemadel ning lavastus kasvaski sellest välja. Kolditsa „Impeeriumi” algmaterjali lõime samuti ise ja lavastaja pani tükkidest terviku kokku. Ka Pepeljajeviga töötades pidime ise palju leiutama. Ehk kusagil kolmanda aasta lõpus tundsin, et mul pole enam midagi sellist anda, mille pealt midagi luua.
T.: Sama oli ka Türnpu ja Kolditsate lavastuses „…ja peaksin sada surma ma…”. Teksti me küll ise välja ei mõelnud, aga leiutamist, mida selle tekstiga teha, oli palju. Selle prooviprotsessi omapära oli muidugi ka laagriformaat. Olime enne juba pool aastat koolis regilauluga tegelnud, prohvetitekstid lisandusid siis selle kahe ja poole nädalaga, mis me laagris olime, madratsitel külg-külje kõrval magasime. See koos hingamine oli küll üks ilusamaid kogemusi.
M.: Petersoni Molière’i puhul oli veidi lihtsam see, et sai tekstile toetuda, seega sai õppida psühholoogilise teatri võtteid. Lembituga oli kindlustunne suurem kui Mardiga, lavastaja aitas sellel teel kõndida. Mart ütleb lõpuks, mis sobib ja mis ei sobi, aga Lembit teeb selle kohe alguses selgeks.
T.: Peterson ei tegelnud mitte ainult lavastamisega, vaid ta läheneski lavastamisele kui õppeprotsessile. Me polnud varem puudutanud Mihhail Tšehhovi psühholoogilist žesti ja atmosfääri. Mul on natuke kahju, et Anne Türnpu ja Mart Koldits ei õpetanud meile oma teatrit.
M.: Annega käib kaasas alati mingi salapära. Meie kursusejuhendajatest üks on Kosmos ja teine Maa.
T: Jah, üks seletab läbi millegi ja teine seletab otse.
Vestelnud KAJA KANN
