MULJEID UNGARI RIIGIOOPERIST ÜHES VÄIKESE SISSEVAATEGA HÕIMURAHVA OOPERIKULTUURI

September, 2018

LIIS KOLLE

György Ligeti ooper „Le grand macabre”, Michel De Ghelderode näidendi „La balade du grand macabre” järgi. Kontsert­etendus saksa keeles ungarikeelsete tiitritega. Dirigent: Gergely Vajda. Osades: Piet
vom Fass — Dan Karlström, Gioconda — Orsolya Sáfár, Giocondo — Éva Várhelyi, Nekrotzar — Heiko Trinsinger, Mescalina — Andrea Meláth, Astradamors — Kouta Räsänen jt. Danubia Orchestra Óbuda. 

Esietendus Erkeli teatris 26. V 2017.

 

Samu Gryllusi lühiooper „Kaks naist” („Két nö”) Eszter Orbáni libretole Zoltán András Báni romaani põhjal. Lavastaja: Patrícia Horváth. Lavastuskunstnik: István Rózsa. Esitajad: Eszter Zemlényi, Audrey Gábor, Judit Szathmáry, Márta Murányi, József Csapó, Ben­jámin Beéri, Kornél Mikecz, Dömötör Pintér. Ungari Riigiooperi ja Molt-Opera ühisproduktsioon.

Külastatud etendus 26. V 2017.

 

Péter Eötvösi ooper „Love and Other Demons” Kornél Hamvai libretole Gabriel García Márqueze samanimelise romaani põhjal. Inglise, joruba, ladina ja hispaania keeles ungarikeelsete tiitritega. Dirigent: Péter Eötvös. Lavastaja: Silviu Purcărete. Taaslavastaja: Rareş Zaharia. Kunstnik: Helmut Stürmer. Videokunstnik: Andu Dumitrescu. Valguskunstnik: Jerry Skelton. Koormeister: Kálmán Strausz. Osades: Sierva Maria — Tetiana Zhuravel, don Ygnacio, tema isa — István Kovácsházi, Dominga, tumedanahaline majapidajanna — Bernadett Fodor, doktor Abrenuncio — Gergely Boncsér, don Toribio, piiskop — Krisztián Cser, isa Cayetano Delaura — Zsolt Haja, Josefa Miranda, abtiss — Andrea Meláth, Martina Laborde, hull naine — Éva Balatoni jt. Ungari Riigi­ooperi koor ja orkester.

Esietendus Glyndebourne’i ooperifestivalil 2007, Budapesti versiooni esietendus Ungari Riigiooperis 27. I  2017, külastatud etendus 27. V 2017.

 

Tänavusuviste Saaremaa ooperipäevade üheks külaliseks oli Ungari Riigi­ooper, mis oma peamaja renoveerimise ajal osaga trupist maailmas ringi tuuritab. Kui siinkirjutajal pole midagi kahe silma vahele jäänud, ei leidu — vähemalt ajast, mil eesti kultuuriajakirjandus internetti kolis — ühtki kajastust selle madjarite ainsa puhtalt muusikateatrile spetsialiseerunud riikliku teatri  külastustest. Ühes televisiooni reisisaates küll vaadati hiljuti üht sealset etendust, kuid selles formaadis pole kohta põhjalikumale käsitlusele. Meie Rahvusooperis rokib juba kümmekond hooaega Ungari Riigiballetis (maa ainus klassikalise balleti kompanii) loodud ballett „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” ja 2010. aastal esinesid estoonlased Miskolci ooperifestivalil. Seega on muusikateatrialane kultuurivahetus „arusaamatut keelt rääkiva” (Linnar Priimägi saates „Reisile minuga”) sugulasrahvaga küll olemas, kuid hõre. Suvised külalisetendused Kuressaares oma kullafondi-hittidega võiksid saada ajendiks huvituda ungarlaste endigi ooperiloomingust — peale Bartóki „Hertsog Sinihabeme lossi” leiab sealt nii mõndagi. Käesolev kirjatükk püüab natuke tausta avada ja anda põgusa sissevaate meie hõimurahva muusikateatrikultuuri.

 

Eks „arusaamatu keel” tekitagi võõristust, sest nagu oma naabrite lätlastega, nii suhtleme ka sugulaste ungarlastega tänapäeval põhiliselt inglise keeles. Soomlasest saad ikka kuidagi aru, mis siis, et imelike möödarääkimistega. Ungari keel kostab aga kui ühetooniline voolav lalin, kus peaaegu kõik vokaalid tunduvad olevat „täppidega tähed” ja sibilandid susisevad. Natuke süvenedes on just monotoonne intonatsioon esimeseks teenäitajaks keelte sarnasuse juurde ning lauseid ja sõnu juppideks lahti võttes terendavad laenukihtide vahelt soomeugrilikud järelsõnad, mõned tuttavad sõnatüved ja koguni kaheksateist käänet. Hääldus polegi nii raske, kui arvata võiks. Kuid kuna indogermaanlased on soome-ugri keeltele löönud templi „raske, isegi võimatu õppida”, oleme meiegi ungarlased nende keele ja kultuuri mõttes eemale lükanud. Nii nad siis istuvad meie ettekujutuses seal oma rammusalt rohelisel tasasel maal, joovad veini, haukavad paprikavorsti peale ja vaheldumisi vehivad husaarimõõkadega ja nutavad mustlaspriimaši kurbade viiside peale. Madjarid ju ühtegi nimetatud atribuutidest Siberist väljarändamisel endaga kaasa ei tassinud, sestap peab pustade alal olema tekkinud väga omapärane kultuuriliste mõjutuste segu, mida ungarlased kõhklematult omaks nimetavad. Tänase, rõhutatud rahvuslust kultiveeriva valitsuse juhtimisel iga aastaga seda rohkem, mida suletumaks Ungari muutub. Avatust ja sallivust sugereeriv Budapesti peo-, spaa- ja festivalielu on sellele tendentsile kontrastiks kui (Tallinna vanalinna ja Kalamaja sarnane) turistlik ja expat’lik jäämäe tipp. Loomulikult huvitas mind, kuidas riigi esindusooper end poliitilisel maastikul positsioneerib, kuid sellest ei õnnestunud maja töötajatega erinevatel põhjustel eriti rääkida.

 

Esimene tänaseni säilinud ungari ooper, Jószsef Ruzitska „Béla põgenemine” esietendus 1822. aastal Pesti Saksa teatris. Selle libreto põhineb menuautori August von Kotzebue näidendil. Praegune Ungari Riigioope­ri peamaja ehk „palee” esindusliku Andráse tänava ääres avati 1884. aastal Austria-Ungari impeeriumi ajal kuningliku ooperiteatrina. Arhitekt Miklós Ybli väljast neorenessanslik, seest art nouveau’ stiilis ehitis on säilitanud oma algse ilme ja on juba ainuüksi arhitektuurimälestisena omaette vaatamisväärsus. Teater on kuulus kui üks vähestest Austria-Ungari impeeriumi toredusehõngu õhkavatest teatrihoonetest, mis on tänaseni säilinud. (Just seal tegi Dario Argento koguni kaks ooperimaailmas mängivat õudusfilmi.) Avaõhtul dirigeerisid ungari ooperi „isa” Ferenc Erkel ja tema poeg Sándor. Kava koosnes Erkel seeniori „Bánk Báni” (mis on siiani ungari rahvusooper par excellence) esimesest vaatusest, tema „Hunyadi László” (mis samuti käsitleb ungarlaste võitlust välismaiste valitsejate vastu) avamängust ja Wagneri „Lohengrini” esimesest vaatusest. Pärast Erkelit juhtis Kuninglikku Ooperit Gustav Mahler ja Giacomo Puccini ise tõi siin lavale oma kahe ooperi esietendused.

Tänapäeval samuti Riigiooperile kuuluv ja Erkeli nime kandev teine Budapesti muusikateater avati 1911. aastal iseseisva Rahvaooperina. Peagi sai seal näha nii maailmakuulsa Ballets Russes’i külalisesinemisi kui ka Wagneri teoseid, sealhulgas „Parsifali” Ungari esiettekannet 1914. aastal, kohe pärast kolmkümmend aastat kehtinud esitamiskeelu lõppu väljaspool Bayreuthi festivali. Maja jäigi selle ooperi traditsiooniliseks, ülestõusmispühadeaegseks esituskohaks. Enne Teist maailmasõda esinesid Erkelis näiteks ka Benjamino Gigli, Fjodor Šaljapin ja Aureliano Pertile; Arturo Toscanini ja Wilhelm Furtwängler juhatasid Viini Filharmoonikuid ja Edwin Fis­cher mängis Béla Bartókiga neljal käel klaverit. Nendel puhkudel tõusid vahepeal linnateatriks ümber nimetatud  „igameheooperi” piletihinnad lakke ja kohalik koorekiht täitis saali pilgeni.

Pärast sõjasegadusi võeti hoone kasutusele Riigiooperi teise mängupaigana ning seda kasutati ja kasutatakse tänagi mitmesuguste spordiürituste ja kontsertide korraldamiseks. 1968. aastast sai Erkeli teatrist džässilegendide esinemispaik: otsa tegi lahti Ella Fitzgerald, kes kaks aastat hiljem salvestas seal oma kuulsaks saanud kontserdiplaadi, järgnesid Count Basie, Dizzie Gillespie, Oscar Petersoni, Ray Charlesi, Bennie Goodmani jne, jne ülesastumised. Mõlemas majas sai peale omamaise lauljateplejaadi (näiteks praegugi rahvusvaheliselt tuntud Éva Marton, Laszlo Polgár jpt) näha ja kuulda rahvusvahelisi staare, kellest mõned jõudsid kohale küll alles siis, kui nende täht juba loojuma hakkas, ent näiteks tippvormis Plácido Domingo õnnestas ungari publikut itaalia repertuaariga nii 1973. kui 1987. aastal, José Carreras tegi Budapestis koguni neli rollidebüüti ja Luciano Pavarotti säras 1986. aastal „Boheemi” Rodolfona (ehkki kriitika heitis talle ette aaria poole tooni võrra madalamaks transponeerimist ja vast veel rohkemgi tema figuuri sobimatust nälgiva boheemlase rolli). Montserrat Caballé menukusele „Trubaduuri” Leonore ja „Boheemi” Mimina sai samuti saatuslikuks „pavarottilik” keha, aga ka lapseootus, hääleline madalseis ja tõsiasi, et vaid pisut varem olid Erkeli laval hiilanud Grace Bumbry ja Renata Scotto. Diiva olevat ka ise need esinemised ebaõnnestunuks tunnistanud. Põnevusega oodatud „Don Giovanni” uuslavastus Juri Ljubimovilt 1982. aastal kukkus publiku ees läbi ja sai kriitikalt ambivalentse vastuvõtu — publik polnuvat valmis nii radikaalselt uuenduslikuks lähenemiseks (dekoratsioonideta lava ja tegevusse integreeritud orkester).

 

See rohkete ümberehituste käigus oma nägu tundmatuseni muutnud Ungari suurim teatrihoone mahutab praegu 1819 vaatajat (algselt oli arvestatud koguni kuni 3200 vaatajaga). Erkeli teatri taasavamisest 2013. aastal sai poliitiline akt, kuna valitsuse ja ooperi esindajad pidasid vajalikuks rõhutada, kui lühinägelik oli eelmise valitsuse otsus 2007. aastal maja sulgeda ja lammutada (milleni ei jõutud). Maja pidi uuesti muutuma rahvaooperiks, kus sissepääs on taskukohane igaühele, kes maksude kaudu muusikateatrikultuuri toetab. Taasavamisele eelnes põhjalik renoveerimine ja nii on Erkeli teater tehniliselt tänapäeva nõudmiste tasemel. Kui peamaja kalleimad piletihinnad hooajal 2016/17 olid 80 eurot (umbes 25 000 forinti) ja vähem maksujõuline publik võis seal enne remonti nautida kontrolletendusi 15 euro eest (alla 5000 forinti), siis viimane hind oligi Erkeli kõrgeim ning käesoleval hooajal, mil „palee” on remondi tõttu suletud, vaid pisut tõusnud. Hiigelsaali täitmisega on probleeme, kuigi „Lumivalgekese” ballett toob endiselt palju publikut ja madalate piletihindade tõttu loodetakse rohket osavõttu ka käesoleval suvel osaliselt ooperi enda jõududega mängitava muusikali „Billy Elliot” kaks korda päevas toimuvatest etendustest. Kuid ka näiteks läinud-
aastasele „Ungari festivalile” pakuti pileteid soodushinnaga, aga tugev ja hästi valmistunud solistide koosseis kandis „Le grand macabre’i” ette kahjuks rohkem kui pooltühjale saalile. Ja tänavusel hooajal (2017/18) pääseb festivalile „Sinihabe 100” ja „Bánk Báni” kontsertettekandele suisa 1,56 euro (500 forinti) eest.

Ungari Riigiooperi rahvusvahelise kommunikatsiooni projektijuhi György Jávorsky sõnul, kellega „Le grand macabre’i” vaheajal vestlesime, on turistidki viimase nelja aasta jooksul hakanud Erkelis käima. Maja taasavamisega üheaegselt käivitus kampaania „200 000 last ooperisse” ja „Parsifali” viimastele etendustele jagati sooduspileteid kristlike konfessioonide esindajatele. Üldse pannakse suurejooneliste, turunduslikule jätkusuutlikkusele orienteeritud aktsioonide kaudu rõhku nn sotsiaalsele vastutusele — alates 2013. aastast kingitakse igale kodu- või välismaal ilmavalgust nägevale väiksele ungarlasele ooperimuusika salvestusega plaat, mida siis vanemad maimukesele loodetavasti kohe ette mängima hakkavad, et ooperipisik juba varakult verre istutada. (Juba enne seda kutsuti lapseootel naisi rasedustõendi ettenäitamisel peaaegu olematu piletihinna eest „Bánk Báni” kuulama.) Jávorsky sõnul on Budapest asunud end (taas) üles ehitama nn vana hea Euroopana, Euroopa belle époque’i pealinnana, mille juures Andráse tänava esinduslik ooperipalee mängib muidugi tähtsat rolli.

Mängukavu koostatakse temaatiliselt — näiteks Shakespeare’ile ja Straussile pühendatud hooajad. 2016. aastal möödus kuuskümmend aastat 1956. aasta revolutsioonist Ungaris ja sel puhul oli repertuaaris 56(!) ungari teost. Reformatsiooniaastal 2017 mängiti „Hugenotte” ja „Stiffeliot”. 2016/17 oli ungari hooaeg, mille lõpetaski „Ungari festival” omamaiste heliloojate teostega, 2017/18 jälle saksa hooaeg, mille keskmes oli Wagneri „Nibelungide sõrmus”. Tetraloogia viimane osa loodeti maikuus lavale tuua jälle peamajas, kuid nagu kapitaalremondi puhul tihti juhtub, lükkus taasavamine 2019. aastasse. See paljude saksa heliloojate teoste uus- ja repertuaarilavastuste segu, mida reklaamvoldikus nimetatakse lennukalt „pangermaani kultuuri vaimseks Valhallaks”, sisaldas muu hulgas Hindemithi ooperite ja Offenbachi „Reini merineitsite” Ungari esmalavastusi ja muidugi ei puudunud Humperdin­cki „Hansuke ja Greteke”. Ent hooaeg lõpetati Ungari rahvusvaheliselt tuntuima ooperi esmaesituse aastapäeva tähistava minifestivaliga „Sinihabe 100”, milleks taastati Bartóki teose kaks n-ö kultuslavastust Viktor Nagylt ja Miklós Szinetárilt ning telliti uus versioon Kasper Holtenilt. „Sinihabemed” „pandi paari” Péter Eötvösi, Iván Madarászi ja Gergely Vajda lühiooperite kontsertettekannetega.

Jääb mulje, et selles tohutu trupi, vabalt voolava riikliku toetuse ja toimiva erapartnerlusega teatris tehakse kõike suurejooneliselt — kui juba, siis juba. 99% laval vajaminevast toodetakse oma töökodades, mis koos ladudega saavad peagi endale koha Gustave Eiffeli järgi nimetatud endises rongidepoos. See tühjalt seisev tööstusmonument anti teatri käsutusse ja riik finantseerib ka ümberehitust. Kompleksi on kavandatud veel neljasaja vaatajakohaga väike saal, peamaja lavaga samades mõõtmetes harjutuslava, helisalvestusstuudio, kostüümilaenutus, külastuskeskus, restoran, samuti oope­ristuudio, muusika- ja balletikool. Ka töökojad hakkavad seal tegelema järelkasvu väljaõpetamisega. Rajatakse parkla ja mänguväljak ning, last but not least, Eiffeli depoo ja ooperimaja raudkonstruktsiooni projekteerija, arhitekt János Feketeházy mälestustuba. Peadpööritav projekt peaks valmima ja avatama 2019. aastal.

 

Ent tagasi teatrimajadesse ja neist saadud muljete juurde. Nagu pea kõikjal, ei tundu kaasaegne ja omamaine ooper olevat Ungariski kuigi populaarne, ent täidab siiski nädalavahetustel saali ajaloolises ja esinduslikus peamajas, nagu oli näha Péter Eötvösi „Armastuse ja teiste deemonite” etendusel — selle sinna paigutamine teenib ühtaegu nii turundust kui ka publiku silmaringi avardamist. Katoliiklik eksortsism 18. sajandi Kolumbias võib esialgu tunduda tänapäeva ooperi teemavalikuna kummaline ja eluvõõras, kuni adume, et küsimus on igivanades mustrites ja võimusuhetes, mis kasutavad moraali ja usupuhtuse argumente tööriistadena. Sest jätkuvalt usuvad mõned inimgrupid, et neil on mingi religiooni või ideoloogia nimel õigus teisi endale allutada ja isegi hävitada. Just Ungari üha tihenevas riigisüsteemis, milles kiriku roll kasvab, oleks lavastaja väike kriitiline kõrvalpilk olnud omal kohal (millega ma muidugi ei mõtle lamedat kaasajastamist), ent tegu oli ju juba kümme aastat varem Glyndebourne’i festivali jaoks valminud lavastusega.

Kompositsiooniliselt sidus ja tugev, tuumaka libretoga teos jätab lavastajale ruumi, aga Silviu Purcărete ei kasuta seda — ta hoiaks end nagu kogu aeg ideede väljaarendamisel tagasi, markeeriks.  On märgata ka viga, mille sõnateatri lavastajad tihti teevad, kui jätavad lauljad üksi rolli looma ja misanstseeni improviseerima — seda enam, et valdavalt on maja repertuaaris (veel) n-ö traditsioonilised lavastused, kus seistakse, kõnnitakse pidulikult ja suheldakse kõnekate pilkude ja žestide kaudu. Ka koor ja liikumiskoor on väga skemaatiliselt koreografeeritud. Rohkem kui tegevus näib lugu jutustavat lavakujundus koos kõnekate projektsioonidega, mis on vahel ehk liiga üksühesed (näiteks paater Cayetano enesepiitsutamise taustal lõõmavad leegid). Helilooja kindla käe all kõlab orkester täpselt, kuid summutatult — renoveerimise käigus parandatakse kindlasti ka akustikat. Kahjuks pole lauljate maneer kuigi sobiv uuele helikeelele, hääled kõlavad ka pisut ülekasutatult-kulunult. Zsolt Haja isa Cayetano Delaurana tõuseb selgelt esile ja Tetiana Zhuravel Sierva Mariana on lihtsalt suurepärane nii häälelt kui lavaliselt. Vaheajal küsin oma ungarlasest istmerea-naabrilt, kuidas religioosse sisuga ingliskeelne ooper kurjade vaimude väljaajamisest talle mõjub, ja saan vastuseks: boring story. Igavavõitu ja kaugeks jääb ta tõesti, sest lavastaja pole lugu tõlgendanud.

Lavakujunduse detailidega olin juba eelmisel õhtul tutvunud ööetenduse „Kaks naist” käigus. Kontseptsioon nägi ette, et publik liigub gruppidena mööda ooperimaja lavataguseid ruume ja kohtub seal etendajate, muusikute ja lauljatega, kes esitavad teose eri stseene ja/või sooritavad erinevaid tegevusi. Kasutusele oli võetud muljetavaldav hulk teatriladudes leiduvat kraami, kostüüme ja rekvisiite, tee viis läbi töökodade, üle katuseterrassi, põikas lavale — see öine  ooperimajas luusimine ja grupidünaamika (reedeõhtune etendus oli viimseni välja müüdud) oligi minu jaoks „Kahe naise” essents. Partituuris ja selle esitamises oli huvitavaid momente, ent teatrivahendite kasutamise poolest etendus professionaalse tasemeni ei küündinud. Molt­Opera valmimisjärgus kodulehekülg laseb vaid järeldada, et tegu on off– või off-off-ooperitrupiga; etendajad olid väga noored. Üsna ohtralt pakuti nii ilmatu pika lõpustseeni ajal kui juba tee peal veini, võileibu ja muudki toitu, mis kokkuvõttes oli väga omapärane ja stoilisust arendav viis veeta aega kella 23-st kuni kaheni öösel. Käeulatuses pulseerib peomelu, milles annavad tooni jõmmivõitu noored mehed pöetud soengute, lühikeste särgikäiste alt punnitavate musklite, pooletoobiste pükste ja tihti plätudega. Nende jalavarjudega oleks olnud tüütu mitu tundi mööda ooperimaja treppe ronida ja ka muusika polnud ehk piisavalt vali. Kõrgi intellektuaalsusega oletan, et just need, kes muidu ehk ooperis ei käi, oleksid saanud unustamatu elamuse kulissidetagusest maailmast ja hiljem võib-olla ka pileti soetanud. Sel ajal, kui „vana Euroopat” teatripalee näol jõuliselt üles ehitatakse, on üks Budapesti populaarsemaid joogikohti The Ruin Bar — Varemebaar. Lagunemise terviseks!

 

Autor tänab kolleeg István Hegedüsi taustainfo ja korraldusliku abi eest ning Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali.