VASTAB MADIS KOLK

Oktoober, 2018

Madis Kolk (1953) on lõpetanud Moskva Konservatooriumi ja esinenud kontsertpianistina. Oli Teater. Muusika. Kino muusikatoimetaja ajakirja algusaastatel ja Eesti Ekspressi esimese toimetuse kultuuritoimetaja. On ka ise avaldanud mitmeid auhindu pälvinud artikleid. On töötanud üle kahekümne aasta Eesti Kontserdis — algatanud festivale, vahendanud ligi kahesaja uue heliteose tellimust ja olnud rohkem kui kahe tuhande kontserdi produtsent.

 

Aastal 1991 haarasime üheskoos kinni Eesti iseseisvumisega saabunud  võimalusest korraldada Tallinnas rahvusvaheline uue muusika festival, mis sai nimeks NYYD. Kuidas vaatad tagasi NYYDi algusele?

See pidi olema 1990. aasta suvi või sügis, kui sellest fantaseerisime ning kui kerkis üles tollal pöörasena tundunud idee. Isegi see hetk on meeles — ma nagu mäletaksin, et poleeritud lauaplaat Kuku klubi koopas oli meeldivalt jahe. Kaalusime festivalile igasuguseid nimesid, ja jäi sinu pakutud NYYD. Steve Reich ütles saabudes juba lennuväljal, et teab, mis on NYPD, aga NYYDi kohta tuleb pähe ainult New York Youth Department.

Koos programmi arutada oli tore. Ühel perioodil astus kampa Olari Elts. Eesti Kontserdil oli korraldamisega kõvasti maadlemist, palju tollal harjumatuid tegevusi. Praegu on nüüdismuusika festival igas riigis või suurlinnas endastmõistetav. Eks festivale oli ka siis, käisime ju mõlemad „Varssavi sügisel”, aga minu arvates sündis see mõte küll suhteliselt tühjalt kohalt. Kuidas sina mäletad?

 

Olime Lepo Sumeraga külastanud 1989. aastal Torontos uue muusika festivali „Border Crossings”; selle vabameelsus žanriülestel otsingutel oli mulle väga inspireeriv. Sestap ajasingi oma joru, et tehkem midagi, mis vaataks ettepoole ja püüaks leida  nähtusi, mis nende päritolumaadelgi alles võrsetena sirgumas ja etableerumata. Kas meenutaksid ehk NYYDide hetki, mis olid sulle endale erakordsed ja rõõmustavad?

Vast kõige sügavama jälje on jätnud maailmatasemel suundi kujundanud heliloojate visiidid. Eriti kui nad siin millegagi ise aktsioonis olid. Nagu Philip Glass, kes mängis oma ansambliga Tallinna Linnahallis „Koyaanisqatsi” filmi muusikat. Või Steve Reich, kes lõi kaasa oma suures „Drummingus”. Alvin Lucier konverteeris heliteoseks oma aju alfalaineid. Gavin Bryars ühines kontrabassil NYYD Ensemble’iga. James MacMillan ja HK Gruber dirigeerisid oma helitöid ERSO ees. Tristan Murail, Magnus Lindberg, Mark-Anthony Turnage ja Kaija Saariaho on meeles oma meistriklasside ja publikuvestlustega.

Esiettekannete seast paistab väga erilisena välja Lepo Sumera karmi saatusepitseriga „Südameasjad”, kus ta kasutab omaenda südame skaneerimise pilti ja heli. Samuti Helena Tulve orkestriteos „Sula”, mis hiljem võitis Pariisis rostrumi.

Olari Eltsi ansambli ülesastumisest 1993. aastal sündis NYYD Ensemble. 1995. aastal avastas festival kultuuri jaoks Mari Vihmandi, Alo Mattiiseni ja Raimo Kangro kammerooperitega Rotermanni soolalao.

Silmapaistvamat uuenduslikku muusikateatrit rahvusvaheliselt areenilt poleks osanud soovida kui Heiner Goebbelsi „Eraritjaritjaka”, mille võtmehetkel tundus, et reaalsus tahab paigast nihkuda, ja Michel van der Aa kammerooper „One”, solistiks nüüdisooperi tunnustatud staar Barbara Hannigan.

Stockhauseni tähtteos „Stimmung” Gregory Rose’i ansambli Singcircle esituses Mustpeade maja hämaras saalis mõjus šamanistliku salakogunemisena. Stockhausenit ennast me ei suutnudki festivalile tuua, samuti mitte Boulezi, kuigi püüdsime ju korduvalt. Vähemalt käis siin oma mitmekülgse tutvustusprogrammiga Boulezi asutatud IRCAM, juhtiv uute muusikatehnoloogiate arenduskeskus.

„Gooti kolmnurka” mängisite, teose autor Peeter Vähi, Lepo ja sina, igaüks omaette tornitipust — Kiek in de Kök, Niguliste ja Raekoda. Alustasite vist raadio täpse aja signaali järgi? N-ö solistiks oli all Vilde monumendi ees paarikümnekraadises pakases Alvin Lucier oma „Hõbedase trammi sümfooniaga”.

Küsin vastu. 2011. aastal, viimase NYYDi eel ütlesid, et üritus on end sel kujul sinu jaoks ammendanud. Kuidas tunned praegu?

 

Kahekümne aastaga muutuvad nii mõnedki prioriteedid. Kaob nooruslik tuhin, fookus koondub üha rohkem oma raja leidmisele ja sellel püsimisele. Festivali kaaskujundamisest oli tekkinud teatav küllastumine — peaaegu kõik mulle isiklikult olulised heliloojad, keda olin väga tahtnud meie publikule tutvustada, olid siin juba käinud või oli siin nende muusika kõlanud.

Mina omalt poolt tõdesin, et rahvusvahelise nüüdismuusikategevuse tühik Eestis oli täitumas. See, mis oli taasiseseisvumise algul erutav, hakkas muutuma tavapäraseks. Palju noori oli juba õppinud läänes ja oli tuttav uue muusika kõrgtasemega. Ka avangardismus ise kaotas ajapikku energiat. Lahendusena näis, et NYYD võiks tõusta uuele astmele, võttes rohkem appi teatri ja visuaalkultuuri vahendeid. „Aadama passioonist” lootsingi NYYDi 2.0 peasündmust. Ettevalmistusaastate käigus kujunes aga nii, et kõrvale enam midagi ei mahtunud.

 

Kuidas sündis „Aadama passioon”?

2012. aasta algul oli võimalus küsida Arvo Pärdilt nõu. Olin haudunud nägemust koostööprojektist Pärdi muusika ja teiste kunstide vahel, mis suudaks ulatuda üle kõige mõjukamate lavade läve. Arvo Pärt rääkiski lahkelt oma mõne aja eest Vatikanis toimunud kohtumisest Robert Wilsoniga.

Kohtusin Wilsoniga samal kevadel Londonis, kui Barbicanis esitati tema ja Philip Glassi ikoonilist ooperit „Einstein on the Beach”. Wilsoni kutsel läksime juba suve lõpul koos projekti muusikajuhi Tõnu Kaljustega tema teatrikeskusse New Yorgi lähedal. Skype’i teel ühines ka Pärt ning „Aadama passioon” sai oma algse kuju.

Kolmest järgnevast aastast vaevu piisas ettevalmistusteks. Õige mitu korda oli projekt katkemise äärel. Aga alati leidus uusi toetajaid, kõige olulisem neist Paavo Nõgene. Kahtlen, kas leidub palju asutuste juhte, kes julgeksid, nagu Jüri Leiten, tulla kaasa sellises mõõtkavas ning sedavõrd uudse ettevõtmisega. EASi formaatide pitsitus aitas sõnastada projekti üldisemat eesmärki: Eestimaa ja eesti kultuuri nähtavamaks tegemine maailmas sellisel tasemel koostööpartnerluse kaudu Arvo Pärdiga, mis ei saa märkamata jääda.

Algseks unistuseks oli jõuda ühte Põhjamaade telekanalisse. Kuni Heidi Pruuli ERRist tõi paati Saksa meediakompanii Accentus Music ja avanesid täiesti uued horisondid. Ainuüksi Noblessneri valukoja esietendust samal, 2015. aastal ja dokki selle tegemisest näitasid üksteist suurt telekanalit, sh BBC, NHK ja Arte. Sellest kokku poolemiljardisest auditooriumist jagus „Aadama passioonile” vähemalt  paarkümmend miljonit vaatajat. Väärib tähelepanu, et pärsiakeelses regioonis oli selgelt kristliku kontekstiga teose vaatajaarv BBC hinnangul kuni viis miljonit. Esietendust kajastas põhjalikult ka kirjutav meedia Euroopas ja kaugemalgi. Etenduse väljatoomisel osales üle kahesaja loomingulise ja tehnilise professionaali, siinsed parimad kõrvuti tipptegijatega rohkem kui kümnelt maalt.  Tahaksin tänada kõiki, aga selge, et looming tuli ennekõike Arvo Pärdilt (kes ühtlasi loobus lavastuse jaoks komponeeritud „Sequentia” honorarist), Robert Wilsonilt ja Tõnu Kaljustelt. Teostuse südamikus olid Tiiu Valper tegevprodutsendina, tehnilised direktorid Janek Reimal ja Arno Jevgrafov, EK partneri Milano CPA poolelt produtsent Elisabetta di Mambro.

Sel kevadel mängisime „Aadama passiooni” Berliini Konzerthausis — kolm välja müüdud etendust. Euroopa ühe kaunima kontserdisaali ümberehitamisel Wilsoni maksimalismile vastavaks teatripaigaks pingutas kogu Konzerthausi rahvas. Seestpoolt nägi, millise õhinaga.

Festivale ja keskusi, mis on väljendanud aktiivset huvi ringreiside vastu, on olnud palju, sh kõige nimekamate seast. On ka praegu. Läbirääkimised pole lihtsad.

Projekti olemuseks on püüd planeerida ka ringreisile võimalikult rohkem meie esinejaid, et suunata, lisaks Pärdi muusikale, veelgi rohkem tähelepanu Eestile. Samas tõusevad niimoodi vastuvõtja kulud.

 

Oled ka ise laval.

Jah, sokutasin ennast. Sellega oli iseäralik lugu. Wilsoni teatrikeskuses oli „Aada­ma passiooni” kõrval töös produktsioone üle maailma. Üks neist oli „Old Woman”, kaheinimesetükk kuulsale balletitantsijale Mihhail Barõšnikovile ja filmitähele Willem Dafoele. Dafoe polnud veel saabunud ja proovis vaatas Wilson, keda pealtvaatajate hulgast kutsuda teda asendama. Ju minu soni hakkas silma. Nii sattusingi Barõšnikoviga kahekesi proovilavale. Kuidagi vist sinna sobisin. Kaljuste on vahel nöökinud, et ega Hollywoodist pole veel helistatud. „Aadama passiooni” esmasel prooviperioodil Tallinnas pani Wilson mu kohe lavale. Püüdsin aupaklikult taganeda, aga polnud minust Wilsoni tahtele vastast. Sellise suurvormi keskel, laval ja lavataguses on muidugi ülipõnev.

 

Eesti Kontserdi produtsendina oled meie publikuni toonud tohutul hulgal fantastilisi muusikuid.

Projekte Eesti interpreetidega on olnud teadagi palju-palju rohkem. Tegelikult ei tahakski väga vahet teha. Korraldajana ripud elamustulemuse otsas, sõltumata esineja kuuluvusest, nimekusest, projekti mõõtudest. Tunnetad teravalt lavalolija ebakindlushetke või seda, kas tal on vaim peal. Tähtis on see, kuidas suudetakse programmiga veenda, milline temperatuur valitseb publikus.

Siiski kuuluvad omaette tasandile sümfooniaorkestrite külaskäigud. See on, nagu jõuaks suur laev tulede säras sadamasse. Igal visiidil on pikk eellugu — pinged eelarvetega, kooskõlastamised, riskid. On juhtunud, et hoolimata kõigist eelnevatest ülekontrollimistest selgub alles lennukisse laadimisel, et mõned pillikastid sentimeetri jagu ei mahu ja vaja on kohe lisalennuk rentida.

Sümfooniaorkestrite siia toomiseks on seni võimekust olnud enamasti ainult Eesti Kontserdil, mõistagi tänu sihtfinantseerimisele. Olen olnud tegev päris paljude juures. Neist silmapaistvamad on olnud Londoni Kuninglik Filharmooniaorkester, dirigendiks Charles Dutoit, Iisraeli Filharmoonikud ja Zubin Mehta, Prantsuse Rahvusorkester ja Kurt Masur, Tšehhi Rahvusorkester ja Zdenek Mácal, Collegium Vocale Genti koor ja orkester Philippe Herreweghega, Jaapani Filharmoonikud ja Kenichiro Kobayashi ning Neeme Järvi, Symphonieorchester des Bayerischen Rundfunks ja Thomas Dausgaard, WDR Sinfonieorchester ja Jukka-Pekka Saraste.

Välissoliste on olnud väga häid. Aga tullakse-minnakse hetkeks ja käigus oleva kavaga. Võib küll lisanduda meeldiv kontserdijärgne vennastumine õhtusöögi­lauas, ometi jääb inimlik kontakt tavaliselt põgusaks. Erandliku kingitusena meenub, kuidas võrratu virtuoos Arcadi Volodos mängis pärast kontserti prooviruumis rohkem kui tunni klaverirepertuaari hiilgenumbreid — terve eksklusiivse kontserdi paarile kuulajale. Ju tal hooratas ei tahtnud peatuda. Siinsete muusikute projektide puhul tunned aga tihti, et oled sattunud asja sünni juurde, mõttekaaslasena ja julgustajana.

 

Ehk meenutaksidki rõõmu teinud koostöid.

Peep Lassmanni kunagine hiigeltöö, Messiaeni „20 pilku Jeesuslapsele”, millele järgnes ka teine Messiaeni monumentaalne tsükkel „Lindude kataloog”. Lauri Väinmaa sari kõigi Beethoveni klaverisonaatidega ühel hooajal. Krzysztof Penderecki võimas oratoorium „Jeruusalemma seitse väravat” Andres Mustoneni juhatusel. Aastatuhande vahetuse festival „Sünnisõnad” koos Tõnu Kaljustega, mille kava hõlmas Veljo Tormise samanimelise oratooriumi esiettekannet ja 1905. aasta monumendi ümber püstitatud Vilen Künnapu arhitektooni. Wagneri kava Paul Mägi juhatusel, mis tõi siia Wagneri lapselapse Wolfgang Wagneri. Ülo Kriguli suure lava ooper „Luigeluulinn”. Ansambli U: Stockhauseni-sari Leho Karini ja Anne Türnpu eestvedamisel, unikaalsete etendustega „Herbstmusik”, „Tierkreis” ja „Mantra”.

Hiljutistest — Gérard Grisey keerukas „Vortex temporum” noorte muusikute ansambli esituses ja mitte vähem säravalt kui ühel NYYDil Pariisi tippansambel Court-circuit. Grisey ja kogu spektralismi tähtsamaid teoseid, tsükkel „Akustilised ruumid” koostöös ansambliga U:, ERSO ja EMTAga. Noorte produtsentide konkursi „EK:Labor” andekad võidutööd — rühmituse AudioKinetica ja Aleksandr Žedeljovi eksperimentaalne multimeedialavastus „Mehhaaniline klaver” ning Marianna Liigi innovatiivne „Kommentaarium”.

EK vahvas mitmeharulises tiimis on palju ühist vedamist ja vaimsust. Kõige tähtsamaks kaasvõitlejaks on olnud Tiiu Valper, erakordselt suutlik tegija.

 

Ka minule oli Grisey „Akustiliste ruumide” ettekanne üks viimaste aegade meeliülendavamaid muusikasündmusi. Aga sa oled olnud aktiivne ka Eesti muusikute välismaale viimisel.

Tasub alati püüelda filharmooniliste lavade poole. Need on interpreedile arendavad, teevad ta nähtavamaks professionaalidele ja meediale. Ka Eesti kultuurist jääb tugevam jälg. Samas on esindussaalid ennekõike juhtivate rahvusvaheliste agentuuride mängumaa. Juurdepääs nõuab enamasti põhjalikku suhete loomist, kohalolu võrgustikes, mitmekordselt tööd.

Omas ajas läbimurdeline oli ERSO esimene ulatuslikum kontserdireis läände — Rootsi linnadesse 1990. aastal. Vahetusprogrammi „Upbeat” raames esines kuue aasta jooksul arvukalt noori interpreete Rootsis, Norras ja Balti riikides. Hea meel on olnud Eesti peateemast Varssavi festivalil „Ogrody Muzyczne” ja Sydney Kevadfestivalil, NYYD Ensemble’i esinemistest „Varssavi sügisel” ja Berliini Filharmoonias, Ansamblist U: Viini Muusikateatripäevadel, YXUSest festivalil „Nordwind”.

Kõige kaalukamaks peaksin esimest suuremahulist Eesti kollektiivide esitlust Hiinas aastal 2014, enne kui Hiinast sai nii kuum sihtriik, nagu ta on praegu — üle kahekümne kontserdi Shanghais, Pekingis, Guangzhous jt tähtsamates linnades, mille epiloogiks kujunes Rein Rannapi come-back-ringreis 2016. aastal.

 

Pöörduks nüüd su enda muusikaliste algusaegade juurde. Mis võis olla kaalukeeleks, kui valisid  muusikaõpingud? Kas su ema Helju Taugi mõju?

Helju ümber käis tõeline muusikategemiste karussell. Õpilased, kontserdid, raadio- ja telesaated, öised artiklikirjutamised. Proovide intensiivsus ansamblipartneritega. Heliloojad tutvustamas oma teoseid — Eino Tamberg, Veljo Tormis, René Eespere. On meeles, kui hämmastavalt tugeva mulje võis suurest oratooriumist tekitada autor, vahenditeks vaid klaver ja omaenda hääl.

Palju toimus kas meie kodus, hubases ühiskorteris, mida jagasime kaua kahe vene perega, või siis võeti mind kuhugi ühes. Ega ma, poisinaga, osanud seda kõike eriliseks pidada, aga mõju see küllap ikka avaldas. Alles hiljem taipasin, kui võimekas oli Helju muusikaliselt. Sõjajärgsel vaesel ajal õpingute kõrvalt mitmel töökohal rabades käe lootusetult üle mänginud, suutis ta puhtalt muusika mõistmise ja tahtejõuga olla tipptasemel ansamblist. Elutarkus, suutmine hoolida, nii sai temast nõuandja tervetele põlvkondadele. Mitte, et see ta elu lihtsamaks oleks teinud.

Mul endal oli kahjuks Helju nõuannete vastu tüüpiline pubeka tõrjereaktsioon. Olin ka muusikaandelt mitu korrust allpool. Klaveri õppimine tundus siiski endastmõistetav.

 

Lõpetasid muusikakeskkooli teada-tuntud lennus. Kuidas kirjeldaksid seda õhkkonda ja sünergiat?

René Eespere, Andres Mustonen, Paul Mägi, Rein Rannap, Urmas Vulp — tõepoolest lausa mogutšaja kutška. Õhkkond oli nii inspireeriv kui ka täiskasvanulikult terava võistlusvaimuga. Õpetajatele pingeline, tihti okkad vastakuti püsti. Ei peetud stiilseks välja näidata agarust õpingutes, pigem pandi rõhku sõltumatule eneseväljendusele ja huvidele.

Üldained tulid kergelt, sain lõpuklassides loa tundides istumise asemel harjutada. Raiskasin seda kallihinnalist aega lugemislõbule, korvpallile, kõiksugu teismelise huvidele. Kuigi mu klaveriõpetajaks oli Heljo Sepp, erakordne interpreediisiksus, kes võinuks maailma vallutada, kui sovetiaeg poleks teid sulgenud.

Rein juba konkureeris parimate pianistide tasemel, aga veel suuremat sensatsiooni põhjustas see kuueteistkümneaastane koolipoiss džässpianisti ja laululoojana. Andres alustas teed vanamuusika poole modernismist, tegi Eesti esimesi happening’e. Otsisime infot kaasaegse lääne muusika ja kunsti kohta, kust vähegi sai. Abiks oli isegi kurikuulus vene keelest tõlgitud raamatuke „Aheldatud kunst”, kus läbi propagandasõimu sai mingigi ettekujutuse uutest kunstivooludest. Mina käisin kaks aastat kunstiinstituudi ettevalmistuses, ühes rühmas Georg Bogatkini, Vladimir Taigeri ja Urmas Kibuspuuga.

Käest kätte levisid Visarid, Tartu kunstikabineti laualehed. Kirjutasin endale sealt huvitavamaid artikleid kümnete lehekülgede kaupa käsitsi ümber. Väga põnev oli lugeda näiteks ameerika minimalismi esiisa La Monte Youngi tutvustust. Aastakümneid hiljem käisin tema New Yorgi kodus, mille kõrval stuudios mängib tema ja ta abikaasa Marian Zarzeela ainulaadne heli- ja valgusinstallatsioon „Dream House”. See peaks olema seal nüüdki külastatav, soovitan väga — kogemus helide nähtamatust, kuid selgelt tajutavast ruumilisest arhitektuurist. Jüri Rent oli tookord laulupeo üldjuhte ja me arutasime, mis saaks, kui laulupeo ühendkoor esitaks Youngi legendaarset kauakestvat „Helitööd 1960 nr 7”.

 

Kuidas sulle mõjus tolleaegne üldine ideoloogiline surutis? Eesti oli ikkagi teatud mõttes oaas kogu ülejäänud Nõukogude Liiduga võrreldes.

Oaasvangla! Siin oli pragusid, kust imbus värsket õhku, seetõttu võis ahistus tunduda hullemgi. „Saabas näol, igaveseks” on Orwelli kujund. Ja täiesti paistis, et igaveseks. Praegu üks ja teine annab teada, et oli salaja veendunud, et saame varsti vabaks. Minu tutvusringkonnas selliseid inimesi sama hästi kui polnud.

Mu ema osales aktiivselt sõpruskonnas, mille liikmed saatsid 1972. aastal ÜRO Peaassambleele memorandumi üleskutsega taastada Eesti omariiklus. See oli üks esimesi valguskiiri raudeesriide tagant, tookord veel vältimatu repressiooniriskiga kõigile, kes lähedal. 1975. aastal pandigi mitu sellega seotud inimest vangi. Helju vallandati konservatooriumist ja talle määrati tähtajatu avaldamis- ning esinemiskeeld. Kultuurirahva hulgas oli küll neidki, kes pidasid sellist tegevust asjatuks paadikõigutamiseks.

 

Kuidas hindad Moskva Konservatooriumi kogemust? Heliloomingut polnud mul omal ajal mingit tahtmist seal edasi õppida, instrumendiõpetuses on aga Moskva konss väga hinnatud.

Vaatame kas või tollaseid klaveriprofessoreid — Gilels, Naumov, Flier, Zak, Gornostajeva, Baškirov, Davidovitš. Minuga samal ajal õppisid Pletnjov, Gavrilov, Pogorelić, Demidenko.

Lev Vlassenko, mu esimene Moskva õpetaja oli samuti autoriteetne professor. Teati, et ta oli planeeritud kõige esimese Tšaikovski konkursi võitjaks. Van Cliburni plahvatuslikku menu ei julgetud aga pidurdada. Väidetavalt kooskõlastati tema peapreemia Hruštšovi enesega ja Vlassenko jäi teiseks. Igatahes rääkis ta heal meelel oma sõprusest Cliburniga, kuidas Cliburni arvates oli kõige parem kuulata klaveri all istudes, ja nii nad teineteisele mängisidki.

Olin algul õppinud kaks aastat Tallinna konsis. Moskva konsi põhitsüklis olin enda teada esimesi eestlasi, rohkem tuldi aspirandiks. Ka ise jätkasin aspirantuuris, ametliku terminiga assistentuur-stažuuris. Koos ajateenistusega olin kaheksa aastat Venemaal. Pianismi fanaatik sai minust siiski alles siis, kui pääsesin Eliso Virsaladze klassi. Virsaladze mõjus Moskva koolkonna taustal rabavalt läänelikult, ühendades hõõguva temperamendi intellektuaalsuse ja peene stiilitundega. Ühiselamu kangemad harjutajad istusid pilli taga üle kümne tunni päevas. Selgus, et see on lihtne, kui motivatsiooni jätkub. Omaenda mäng hakkas peaaegu meeldimagi.

 

Kindlasti sai Moskvas kuulata tippmuusikuid igalt poolt maailmast?

Neid käis tõepoolest palju. Aga minu meelest kõrgus üks mäetipp üle kõigi teiste — Svjatoslav Richter! Ühel täiesti unustamatul kontserdil konservatooriumi suures saalis mängis ta Mjaskovski ja Prokofjevi kapitaalseid sonaate. Tohutu kontsentratsiooniga kuulav, viimseni täis saal titaani haardes, vulkaaniline jõud! Käisin pärast mitu päeva ringi nagu kuutõbine. Usun senini, et Richteril oli tema parimail päevil midagi interpretatsioonist enamat. Mingi raske hüpnootiline vägi.

Kui Dietrich Fischer-Dieskau esines koos Richteriga Tšaikovski saalis kahe kontserdiga, sain imekombel pileti nende Wolfi-kavale. Sellise duo sisendusjõudu on raske sõnades kirjeldada. Saal oli pooltühi, kuuldavasti oli hulk kohti reserveeritud parajasti toimuva parteikongressi delegaatidele. Kontserdi lõpus, enne kui esinejad lava tagant uuesti kummardama ilmusid, kostis saalist vali hüüe: „Richterit!” Sama olevat juhtunud Rostropovitšiga. Mängib uudismaal bajaani saatel veoauto kastis, ja karjutakse: „Las bajaan mängib!”

Vapustava mulje jättis kaheksateistkümneaastane Pierre-Laurent Aimard Messiaeni tsükli „Kakskümmend pilku Jeesuslapsele” tervikesitusega. 1998. aastal olin korralduspoolel tema esinemisel meie klaverifestivalil. Hiljuti kuulsin temaga uuesti „Pilke” Londonis Barbicanis. Pingekruvi tungis samamoodi järjest sügavamale nagu neljakümne aasta eest.

Silme ees on noor ja särav Zubin Mehta New Yorgi Filharmoonikute ees „Kevadpühitsust” juhatamas. Hea oli seda meenutada korraldajana, kui väärikas maestro oli hiljuti Iisraeli Filharmoonikutega Tallinnas.

Oli palju ka muud. Suured muuseumid, külalisnäitused. Tagankal asus üleriigiline väliskirjanduse raamatukogu, olgugi et filtreeritud kirjavaraga. Gorki tänaval sotsmaade raamatupoest „Družba” sai kopikate eest idasaksa Reclami kirjastuse klassikaväljaandeid; neid on mul terve riiulitäis.

 

Kas nii kaua aega kodust eemal viibides raskeks ei läinud?

Õnneks kasvas eestlaste esindus ühiselamus üsna arvukaks. Hoiti kokku ja toetati üksteist.

Sõbrustasin poolpõrandaaluse kunstiavangardiga, nende hulgas nüüdsed maailmanimed Andrei Monastõrski ja Ira Nahhova. Andrei jätkab ka praegu oma Moskva kontseptualismi klassikaks kujunenud väljasõiduaktsioone. Hiljuti toimunul käisin kaasas. Sündmuse jooksul lõpliku vormi saanud hinnalise teose loosimisel Yijing mind küll ei soosinud. Tudengiajal olin ehmunud nagu kõik, kui Ira rüüstas oma elutoa seinad, kattes need üleni rebitud kujunditega. Mõne aja pärast uuesti ja uuesti. Nüüd võib lugeda, et tegu  oli teedrajavate „totaalsete installatsioonidega”. Üks neist on hiljuti täismõõdus taastatud ja Tate Moderni uues tiivas püsivalt üleval. Loodan, et tekib võimalus see ära näha.

Oli lahedaid seiklusi koos filmiinstituudis õppiva Ilmar Taskaga ja tulevase kuulsa lavastaja Eimuntas Nekrošiusega. Väga lähedane sõber oli Teofils Biķis, silmapaistev Läti pianist. Seda, et olime temaga Moskva konsi paljutuhandelise üliõpilaskonna seas ilmselt ainsad mittekomsomolid, seal imelikul kombel kummagagi meist kõneks ei võetud. Pigem oli mõlemal ebameeldivusi kodulinna konservatooriumiga.

 

Nõukaarmee sürreaalne-masendav kogemus minul puudub. Sina oled sealsetest vasktorudest läbi käinud.

Eluõpetus missugune! Ainult et suure tüki võttis, üle viiesaja päeva, ühe veniva päeva kaupa. Poole ajast olin impeeriumi kõige tähtsamas sõjaväeorkestris Pervõi Otdelnõi Pokazatelnõi Orkestr Ministerstva Oboronõ SSSR. Peadirigent kindralmajor Nikolai Mihhailov oli ühtlasi kogu riigi sõjaväemuusika ülem.

Orkestri mängukvaliteet oli ülikõrge, esmakordselt proovi minnes ei uskunud ma oma kõrvu. Mängijate seas oli konkursside laureaate, näiteks fagotist Aleksandr Kletševski, hilisem Spivakovi orkestri kontsertmeister ning tippsolist. Samas oli tegu ehtsa armeeteenistusega — rividrill, poliittunnid, lõputu põrandaküürimine.

Orkester valmistus ringreisiks Norras, pidin seal nendega mängima Griegi kontserti. Äkitselt, täiesti selgest taevast tuli korraldus: mind viiakse Moskvast üle pärapõrgusse, Skopini väikelinna. Oskan vaid oletada, et Norra sõidu eel vaadati põhjalikumalt minu toimikut.

Kohe, kui pärale jõudsin, pandi mind paljakäsi mürske laadima. Õnneks oli väeosas väike puhkpilliorkester. Õppisin paari nädalaga ära tenori, keegi näitas, kuidas heliredel käib.

Õhkkond oli päris tige, valitses nooremaid orjastav dedovštšina. Saunas võis tagumikel näha verekorpas viisnurki, üks omakohtu karistusi oli peks rihmapandlaga. Pääsesin tõsisest vägivallast õige napilt. Aga kohtas ka südamlikkust ja kultuurihuvi. Vahest kaitses see, et olin kasulik. Õpetasin sõduribändile poplugusid — kirjutasin lindilt maha ja mängisin igaühele partiid ette, kuni meelde jäi. „Hotel California” uhke kitarrisoolo on senini peas.

 

Tutvusime minu mäletamist mööda 1980. aastate alguses. Igatahes 1983. aasta sügisest olid sa mu üldklaveriõpetaja konsi viimasel kursusel.

Moskvast naastes õpetasin konservatooriumis muusikaajalugu ning heliloojatele ja muusikateadlastele klaverit. Nende hulgas olid näiteks Alo Mattiisen ja Helena Tulve. Sinu puhul on mul meeles, kuidas sa tegid Czerny igavatest etüüdidest iroonilised kontsertnumbrid.

 

Olen sinu klaveriõhtutest saanud tugevaid laenguid. Siiski lõpetasid sa kontsertpianistina tegutsemise.

Mõned akadeemilised kavad jõudsin Estonia kontserdisaalis mängida. Liszti Sonaat, „Kreisleriana”, Mozart, Debussy. Arvustuste hulgas olid mõned küllalt lahked Bruno Lukilt.

Viimane suurem esinemine oli meeldejääval aastal 1986. Olime tšellisti Teet Järviga ringreisil Ukrainas, peateosena kavas Francki püstiraske duosonaat. Tagasilennul juhtus imelik asi. Lennuki kere krigises ehk paarkümmend minutit, nagu lohiseks läbi liiva. Tallinnas olid vastas murelikud lähedased: läänes lüüakse häirekella, Ukrainas on juhtunud midagi kohutavat. Veel ei teatud Tšernobõli nime. Hiljem teadjamad lohutasid, et kui see ka oli radioaktiivne pilv, siis lennuki kahekordne metallkest pidi meid selle eest kaitsma.

Lõpetasin, kuna hakkasid rusuma nii enda lagi kui ka esinemisvõimaluste vähesus. Oma lae lähedal püsimine eeldas täielikult klaverile pühendunud eluviisi. Töötasin samal ajal juba ajakirjanikuna, uus sfäär paelus omasoodu. Väljasõidukeeld mõjus ka. Olin Mikk Mikiveri lavastatud „Viru laulikus” Draamateatri laval klaveri taga, kõrvuti suurepäraste Heino Mandri ja Meeli Söödiga. Üsna palju muusikat, Schumann ja Schubert. Etendasime seda oma kuuskümmend viis korda. Vahel oli tegu, et teist vaatust õigel ajal alustada, kui vaheaja malepartii Mandriga ei tahtnud lõppeda. Lavastus kutsuti Rootsi, oli isegi variant, et saaksin seal omaette kontserdid. Mina jäin maha. Kuku klubi jutt oli, et Rein Ristlaan vihastanud, miks minusuguse toimik talle üldse lauale pannakse. Kas see tõsi on, ei tea. Minu väljasõidutoimik on kadunud.

 

Mul on ka siiani alles 80. aastate alguses saadud kutsed In Spele, nii Rootsi kui Soome… Eks ta ole.

Muusika- ja kultuuriajakirjanikuna oled sa tegutsenud mitmete väljaannete juures, alustades 1980. aastal Sirbist ja Vasarast ja paar aastat hiljem TMKst ning lõpetades 1996. aastal Eesti Päevalehes, vahepealsetel murrangulistel aastatel Eesti Ekspress ja Eesti Aeg.

Sirbi tööd pakuti ootamatult, kui olin veel konsis, paari juhusliku artikli põhjal. Toimetuses olin nooruke uustulnuk, püüdsin ettevaatlikult kohaneda. TMKs olin selle sünnist peale seitse aastat. See oli küll oaas keset sovetireaalsust, isegi kui üks peatoimetaja võttis füüsiliselt valvelseisangu, kui helistati „valgest majast”. Purki suletud elus oli kõigil töö kõrvalt aega, kuigi koos Mare Põldmäega võtsime muusikaosa vägagi tõsiselt. Marele, suurele pühendujale mõtlen sageli. Toimetuse seltskonnaga sai lõputult arutada ilmaasju, filosofeerida ja välku mängida. Nagu mõni arthouse´i film, neid ju ongi toimetustest. Vaimukate inimeste omavahelised aasimised ja suhtedraamad.

Eesti Ekspressi asutamise plaani jagas Hans H. Luik ühel suvepeol. Tundus uskumatu. Olin väljaandes vist esimene palgale võetud ajakirjanik. Toimetuse esialgsed ruumid olid paaris pisikeses hotellitoas. Mälupilt — Luik juhtib koosolekut läbi praokil ukse vannist. Uued formaadid ja žanrid, mida pidi kobamisi leiutama. Soliidsemast kultuurirahvast suhtusid paljud sellesse mitte kui vaba ajakirjanduse sündi, vaid kui kollasesse ja kommertslikku lehte. Tõestus kvaliteedist tuli pikkamööda.

 

Eest NSV Riikliku Filharmoonia nime muutmine Eesti Kontserdiks toimus samuti murdeajal. Oled olnud meie suurimas kontserdiasutuses algusest peale. Vahepeal küll ära Londonis, kus su abikaasa Reet Remmel oli kultuuriatašee. Kuidas on produtsenditöö selle aja jooksul muutunud?

Kui alustasin 1989. aastal EKs, esialgu veel Eesti Ekspressi ja hiljem EPLi kõrvalt, pidasid teleksid pisikeses toas mürinal sidet Moskva ja teiste sovetivabariikidega. Välisesinejad käisid Goskontserdi ja Sojuzkontserdi kaudu. Aga väga ruttu tekkisid ühendused naaberriikidega ja rahvusvaheliste võrgustikega. Peamise arenguhüppe taga oli Aivar Mäe, kes teostas kas või läbi halli kivi oma strateegilist nägemust rajada ajakohased filharmoonilised saalid riigi igasse piirkonda. EK produtsentide ülesanded ei ole selle kolmandiku sajandi kestel muutunud, niisamuti nende hoolimine oma ettevõtmistest. Vastutus esinejate ja kuulajate ees, kogu valdkonna ees meie euroopalikus kultuurriigis. EK viie kontserdimaja rahvas on teinud üüratu hulga kunsti teenimise tööd, nii vundamendi kui ka tippude tasemel.

 

Kuidas vaatad tagasi Londoni aastatele?

Sealse kultuurimaastiku rikkused on muidugi üldteada, pikemal sukeldumisel aga lausa hullutavad. Peaaegu iga päev järjestikku staarsolistid, tähtsaimad orkestrid, rahvusvahelise kõlapinnaga näitused ja teatrisündmused. Särtsakad sõltumatud trupid ja salongid, mis kerkivad ja kaovad. Kummaliste ajalooliste ühenduste ja seltside rohkus. Jooksingi, keel vestil, igas suunas.

Side koduga ei katkenud. Jätkasin tööd NYYDide koostamisel, olin kultuuripealinna programminõukogus, IMC ülemaailmse muusikafoorumi korraldajate hulgas. Eesti kunstisündmused sealses konkurentsis — selles oli alati eriline elekter! Reeda eestvedamisel toimusid Ühendkuningriigis suured Eesti festivalid professionaalsetes paikades — Londonis Kings Place’is, Walesis.

 

Rändad omajagu ringi. Oled öelnud, et igas linnas otsid kõigepealt üles uue kunsti muuseumi. Mina teen tihti sama.

Päris maailmaränduritele, nagu sõbrad-kolleegid Tiina Jokinen ja Peeter Vähi, ei ulatu ma ligilähedalegi. Ka Rannapid, kui lähevad, siis vahel mitmeks kuuks. Meie Reedaga oleme mõõdukamad, ometi oleme saanud näha väga palju. Loodus, kunst, templid. Mõnele erilisele müsteeriumimängule oleme sattunud. Kunagi ei tüdi matkamisest jõukohastes mägedes. Uusimad ooperi- ja kontserdimajad on meie aja katedraalid ja samuti paeluv reisisiht, nii oma programmiga kui ka arhitektuurifenomenidena. Näiteks Gehry ja Nouveli loodu.

Arvan, et avatud maailm püsib imetlusväärselt värske, kuna praeguseks veel rohkem kui pool minu elust on möödunud müüri taga. Teisalt, vahel tundub, et kui ahistav ka polnud too aeg (noorel inimesel oli muidugi sealgi rõõme), on minu põlvkonnale antud eriline privileeg: kogeda kaht nii erinevat elusüsteemi, lausa erinevat tsivilisatsiooni. Sündisin Stalini surma aastal, ja mis on nüüd! Tõsi, neostalinlik retoorika on tõusuteel.

 

Ka mina olen mõelnud, et kuulun haruldasse põlvkonda — olen elanud täiskasvanuna üle kiire ühiskondliku formatsiooni vahetumise ning seda vägivallatult ja mitte ahistavas suunas. Projitseerides seda pikemale ajateljele — küllaltki haruldane elukäik…

Pole võimatu, et meie põlvkond jõuab ära oodata veel kolmandagi tsivilisatsiooni. Nagu praegune trendikas ajastutõlgendaja Yuval Noah Harari, nii väidab oma äsja ilmunud raamatus „On the Future” ka kuninglik astronoom Martin Rees, et võib-olla just praegu on inimsoo ajaloo tähtsaim pöördehetk. Ootan suure huviga.

 

Kas on muusikastiile või -nähtusi, mille poole ise erilist tõmmet tunned?

Paistab, et olen innukas omnivoor. Võin nautida ka kõige rohkem mängitavat klassikat, soovikontserdi lugusid. Tore, kui esitus on hiilgav, aga sobib ka lihtne, kuid hingestatud mäng. Mingitel eluperioodidel on tekkinud aastaid püsinud vaimustuslained seoses ühe või teise suurkujuga, Bachist Wagneri, Debussy ja mitme teise kaudu Šostakovitšini. Igaühe loomingut ja konteksti võiks uurida terve elu. Iselaadset rahuldust pakub kõige keerukamaid struktuure kuhjav nüüdismuusika — ihub taju ja tähelepanu maksimaalselt teravaks. Boulezi grandioosne „Répons” on üks elu elamusi. Samas on alati kütkestanud ka ääremaad, marginaalid, maverikud. Tegelesin veel õppurina agaralt vana kooli värvimuusikaga, mille aluseks peetakse nägemust sfääride muusikast ja Skrjabini „Prometheust”, ning erilises fookuses on sünesteesia.

Võib-olla kõige ekstsentrilisem valdkond, millel on minu elus oluline, vahel lausa igapäevane koht, on väga aeglase voolu või hingamisega muusika. Samuti mammutkestvusega helitööd, sh suurte tsüklite tervikesitused, mida võib ju vaadelda kui aeglase vooluga vormi. Magus piin ja eneseületus nii mängijale kui kuulajale. Sunnib süvahäälestuma. Nii spetsiifilistele nähtustele normaalses muusikaelus palju ruumi ei ole. Ühe kõige märkimisväärsema sellise teose esitusele haudusin sobivat konteksti aastaid. Ja jäin hiljaks. Olnuks Eesti esiettekanne, kuigi kirjutatud 19. sajandi lõpus. Satie’ „Vexations” on klaveriteos, mille kestus võib ulatuda ööpäeva ligi ja ülegi. Esitatakse tavaliselt vahelduvate mängijatega. Kolleeg Neeme Punder nõustus võtma selle klaverifestivali kavasse, arutasime, keda noortest ja vanadest pianistidest osalema kutsuda. Just enne festivali väljakuulutamist tuli teade, et ette jõuab ansambel U:. Mängisid vahvalt, huvitavas seades.

Niisugused hüpnootilised hiiglased on ka Cage’i „Austraalia etüüdid”, mille materjaliks on lõunapoolkera täheatlas, varem nimetatud Messiaeni tsüklid ja „Stimmung”, La Monte Youngi kuuetunnine „Well-tuned Piano”, mis on hoopis midagi muud kui Bachi samanimeline tsükkel. Siia kuuluvad samuti teatud heliloojate hilisstiilid, askeetlikud ja tserebraalsed. Ennekõike Liszt, näiteks tema „Via crucis”, mille suurepärane esitaja on Vox Clamantis.

Feldmani ei väsi ma kuulamast, samuti Pärdi „Passiot”. Samalaadse ajast välja mineva mõõtme avavad Becketti ja Fosse näidendid, visuaalkunstnikud Turrell ja Viola. Viola kontoriga oli kunagi jutuks tema näitus Tallinnas, aga asjaolud libisesid eest ära. Üldiselt ma ei põe asjatu töö pärast, kui sai katsetada millegi ägeda või isegi utoopilisega.

Tõeliselt eriskummaline kogemus oli New Yorgi teatrikompanii Elevator Repair Service lavastus „Gatz”. Esitatakse ja mängitakse läbi Scott Fitzgeraldi romaani „Suur Gatsby” kogu täpne tekst, ligi 50 000 sõna. Kuus tundi pluss lõunapaus. Tegevus on üle kantud täiesti uude keskkonda, tänapäevasesse ametiasutusse. Nii vaimukalt, et etendus elab ja särab.

Kaks kõige pikemat helitööd, mida tean, on veel kaua oma toimumise alguses. Teadmine, et need kestavad veel õige kaua, mõjub kuidagi rahustavalt. John Cage’i teost „Organ²/ASLSP (As Slow as Possible)” mängib automatiseeritud orel ühes kirikus Halberstadtis. Ettekanne algas aastal 2001 ja lõpeb aastal 2640. Praegu püsivat kooskõla moduleeritakse kahe aasta pärast. „Longplayer” on Jem Fineri kompositsioon, mida algoritmi järgides jooksvalt loob ning esitab arvuti, mis asub väheldases tuletornis Thamesi suudmealal. Käisin ja vaatasin tunni­jagu. Teos algas aastal 1999 ja on arvutatud kestma, midagi kordamata, tuhat aastat. Seejärel algab otsast peale. Mõlemad esitused on kõigile kättesaadavad nii live-netiülekandes kui ka kohapeal.

Vahel tunnistan endale, et mu muusika- ja kunstihuvi on õige eklektiline ja friigilik. Ja teistpidi ehk vaba. Võib-olla aitab see puudutada ajastu hinge. Ja ajatut.

 

Tundub, et järjest rohkem on  tõusnud su huviorbiiti ooper?

Noore snoobina pidasin ooperit banaalseks. Suur muutus ooperiteatris oli minu meelest ülatiitrite kasutuselevõtt. Varem ei pääsenud jooksva teksti detailid ja tähendused peaaegu üldse mõjule, sest ega libretot pähe ju ei õpi. Olen muide veendunud, et isegi Lied, kammerlaul, võidaks tekstiprojektsioonist, rääkimata siis oratooriumidest. Mõne korra olen seda ka algatanud. Teine tooniandev areng — ooperis näeb maailmatasemel teatrikunsti, järjest tänapäevasemaid, lõiketeraga lavastusi.

Lõplikult võrgutatuna tundsin end Londonis, kui sattusin Olivier’ preemiate muusikateatri žüriisse. Žürii ülejäänud liikmed olid Londoni teatrielu siseringi inimesed, hindamisprotsess oli ääretult põnev. Arusaadavalt  kaasnes kohustus ära vaadata üle kolmekümne tolle aasta uue lavastuse.

Äsja Salzburgi festivalil nägin Romeo Castellucci visuaalselt-teatraalselt vapustavat Straussi „Salomed”. Võimsa nägemusega on ka Ivo van Hove aasta tagasi Amsterdamis välja tulnud „Salome”. Mõlemad etendused loovad, kumbki omal kombel, poleeritult elegantse, estetiseeritud lavakeskkonna, kus heitlevad inimlikkuse piire rebivad kujundid ja karakterid. Mõlemas on hiilgavad nimitegelased, vastavalt Asmik Grigorian ja Malin Byström. Lõpustseen on mõlemas judinaid tekitav nekrofiiliaekstaas, kuningatütre kättemaks van Hovel veel tõmblevale ja veritsevale, Castelluccil juba vahajale peata kehale. Põhjatu julmuse teater.

Kuhu ma tahtsingi jõuda? Tasub käia praegu ooperis. Tõmbab ja tõukab. Peegeldab meie üliküpseid naudinguid ja hirme. Moodsas sõna- ja eksperimentaalteatris võib sattuda pretensioonika tühisuse otsa, ooperi massiivse aparaadiga nii kergesti ei vigurda. Tänu neti-, tele- ja kinoülekannetele on ligipääs rahvusvahelisele ooperiareenile lihtsam kui kunagi varem.

Tasub näiteks märkida kalendrisse järgmise aasta „Holland Festival”, kus on kavas haruldus — esmakordselt nii ulatuslikus mahus ettekandele tulev koondversioon Stockhauseni igihaljalt radikaalsest ooperitsüklist „Licht”. Helikopterite kvartett kaasa arvatud.

 

Aitäh, Madis, alati on olnud vaimu virgutav sinuga koos mõtterännakuile minna!

Aitäh!

 

Vestelnud ERKKI-SVEN TÜÜR