RESIDENTUURIDE AJUTINE AEG

KAJA KANN

Eesti residentuuride kohtumine Eesti Kunstiakadeemia Narva kunstiresidentuuris 14.–15. VIII 2018.

 

Premiere’19 avalik ettenäitamine 14. IX 2018 Sõltumatu Tantsu Laval.

 

Augusti keskel kutsus kultuuriministeerium Narvas kokku Eestis tegutsevate loomemajade inimesed, andmaks märku, et residentuure on märgatud, ja küsimaks, kuidas riik saaks nende seljatagust kindlustada. „Kunstiresidentuurid on loovisikute mobiilsust toetavad kindla programmiga rahvusvahelised üksused, mille eesmärk on tagada kunstiprofessionaalidele loometööle keskendumiseks, uute impulsside ja teadmiste kogumiseks ning kontaktide arendamiseks parimad tingimused.” Nii sõnastab residentuuri olemuse kultuuriministeeriumi koduleht, lisades veel, et residentuurid võimaldavad kunstnikele ajutiselt aega, kohta ja ressurssi, et nood saaksid loometöösse süveneda ja ka kohalikku elu mitmekesistada. Väga selgelt on kodulehel kirjas ka see, et ministeerium residentuure ei rahasta.

Kogunemise võõrustajaks oli aasta tagasi avatud, Ann Mirjam Vaikla juhitav Eesti Kunstiakadeemia Narva kunstiresidentuur, vestlusi modereeris kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre. Teisel päeval osalesid arutelus ka kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Hillar Sein ja Narva kohalikud kultuuritegelased. Residentuuridest olid esindatud Tartu linnavalitsuse ja kohalike loomeasutuste koostöös toimiv kunstiresidentuur TAiR, Eesti Kunstnike Liidule kuuluv Muhu A. I. Kunstitalu, Kanuti Gildi SAALi etenduskunstide residentuur, Häädemeeste vallas Massiarus tegutsev Massia, Maajaam Otepäält, Rae vallas toimetav Vaskjala residentuur, Viljandi Teatrihoov Koidu seltsimajas, tänavu suvel Hiiumaal käivitatud Kordon ja juba 2001. aastal Põlvamaal algatatud MoKS ehk Mooste külalisstuudio. Ise esindasin kohtumisel Viru-Nigulas paiknevat Pardimäe Lokaali.

Narvas kuuldu ja räägitu põhjal saab öelda, et see residendile pakutav „ajutine aeg” võib ulatuda kümnest päevast kolme kuuni. Residentuuris viibimise ajal võib — aga ei pruugi — valmida esitlemisvalmis kunstiteos. Tegemist on justkui laagriga, kuhu kunstnik läheb kas omal algatusel või kutse peale, et teha tööd. Rahastamismudeli järgi saab residentuure jagada laias laastus kaheks. Ühel juhul tuleb tegevustoetus Euroopa või Eesti maksumaksjalt, teisel juhul on aga tegemist erakapitaliga. Narva kunstiresidentuuri, Kanuti Gildi SAALi ja ka näiteks Sõltumatu Tantsu Lava töötajate tasu garanteerib riik, TAiRi ja Vaskjala residentuuri töötasu aga kohalik omavalitsus. Samas jäävad residentuuri baasi ehk maja kulud erakapitali kanda. MoKSi haare ja ka rahastus on ilmselt kõige mitmekesisem, sest osaletakse nii rahvusvahelistes kui ka kohaliku tasandi võrgustikes.

Residentuuri võib pidada ka metseenist eraisik, kellele kuulub kinnisvara ja kes maksab ka suurema osa igapäevakuludest. Niimoodi tegutsevad Maajaam, Kordon ja ka Pardimäe Lokaal. Erilisena saab välja tuua kaks aastat tagasi Massiaru vanasse koolimajja loodud Massia, mille erainvestoriks on Hollandi lavastaja Jan Ritsema. Tulevik on plaanitud isemajandava üksusena, kus residentuuris pikemat või lühemat aega olevad kunstnikud saavad ise ka osanikeks. Selline radikaalne struktuur on ennast juba õigustanud Jan Ritsema poolt varem ellu kutsutud residentuurimajas PAF (Performing Arts Forum) Prantsusmaal; seega pole põhjust karta, et selline struktuur Eestis ei tööta. Massia on eksperimendiplatvorm, et võtta riske tegemistes ja ambitsioonides, mis katavad suuremaid vajadusi kui ainult kunstniku enda omad. Seega täielik vastand Pardimäe Lokaalile, kus on oluliseks eraomand, privaatsus ja inimene ise.

Sageli toimib aga rahastamine mitme allika sümbioosis ja raske on selget vahet teha, mida rahastaja oma raha eest täpselt taotleb. Ka kunstnike endi rahastus varieerub, mõnel juhul maksavad nad ise, mõnel juhul makstakse aga fondide kaudu hoopis neile. Vestlusringis jäi kõlama see, et Eestimaa talved on külmad, seega kulukad. Nii mõnigi residentuur on avatud vaid maist oktoobrini. Kindlasti on Eestis veel nii mõnigi paik, millest ei mina ega ka kultuuriministeerium ei tea, kuid mis hoiab end kunstnikele lahti ja majandab end mõne veel põnevama struktuuri kaudu. Üks, milles me kõik kokkuleppele jõudsime, on arusaam, et palju kirutud loomemajandusega pole siin midagi pistmist. Pigem võib seda nimetada loome majandamiseks. Kõik püüavad luua ja korraldada paremat maailma oma isiklike tõekspidamiste ja programmide järgi.

Pardimäe, mis on tegelikult minu kodutalu, on samal ajal ka mittetulundusühing Pardimäe Lokaal. Kõik väline ja füüsiline, millega rustikaalsetes tingimustes tegeldakse ja millest sõltutakse, on üsna koormav: kaevust vee tassimine, maja ja sauna kütmine, lume lükkamine — ühesõnaga, elu ise. Selle kõige kõrval jääb piisavalt aega üksinduses oma sisemaailma süüvida, kuna välise võrdlemise, kogukonnaga suhtlemise, konkureerimise ja enesereklaamiga siin ei tegelda, avalikke üritusi ei korraldata. Alguses, kui püüdsin oma tegemisi mingisse juriidilisse korda sättida, sain aru, et ma ei tegele majandusega, seega ei saa ma vormistada osaühingut, sest OÜ eesmärgiks on nõue toota kasumit. Kasum tähendab aga raha, mis pidevalt paljuneb ja kasvab. Mina ei tahtnud kasvu, isegi raha ei tahtnud, tahtsin avatud keskkonda, mis on totaalselt privaatne, kus võib olla raske ja ebamugav, aga mõttekas ja ülioluline. Mõtlesin, et kunstnik ei peaks sõltuma välisest ja alati kõike väljanäitusele pakkuma.

Loodud sai see puhtalt isiklikust vajadusest. Oli vaja, et keegi toidaks kassi ja kütaks maja, kui mina mitmes linnas kunstiturul tööd raban, sest kui koha peal keegi ei ela, siis läheb kass metsa ja vana talumaja sureb ära. Teisalt olin aga ise kogenud võimalust üksinduses mõelda, olla ja töötada. Need mõtted, mis tekivad igavusest, on hoopis teistsugused kui need, mis lähtuvad vajadusest tähtaja surve all rahvale järjekordset projekti toota. Residentuuris viibitud kahe nädala mõju ei pruugi avalduda kohe, vaid kõikides järgmistes töödes, inimeseks olemises tervikuna. Siiani on Pardimäel seda võimalust kasutanud kaheksateist üksikisikut ja kümme meeskonda.

 

Residentuurid on valdkondadeülesed ja rahvusvahelised

Tänavukevadised residendid tulid Pardimäe Lokaali koostöös Sõltumatu Tantsu Lava uute tulijate platvormiga Premiere’19. Tegemist on ettevõtmisega, kus STL valis rahvusvahelise konkursi korras kõikjalt maailmast saadetud saja taotluse seast välja kuus kõnekaimat debüütlavastuse ideed kuuelt noorelt tantsukunstnikult, kes töötasid oma projekti esimeses faasis ühe maikuu nädala Pardimäel. Vaid kolm neist taotlustest tuli Eesti tantsukunstnikelt. Väljavalituks osutusid Argentiina päritolu Nicole Michalla, Hollandis sündinud Laura Witzleben ja leedulane Grėtė Šmitaitė (kõik tegutsevad praegu Saksamaal), Londonis õppinud lõunakorealane Danghoon Lee, ukraina juurtega lätlane Jana Jacuka ja eestlane Anni Zupping.

Püüdsime aru saada, mis toimub noorte koreograafide peas, miks nad üldse kunsti teevad, kellele seda vaja on ja kui on, siis millist kunsti. Teisel tööetapil hargnesid koreograafid töö kallale oma mentorite käe all. Neli kunstnikku said aja lavastuse väljaarendamiseks STLi ruumides, kaks aga Riia Gertudi tänava teatris. 14. septembril kogunesid kõik taas Sõltumatu Tantsu Laval, et oma loomingut esitleda ja teiste tehtut vaadata. Järgmiseks etapiks valiti neist välja kaks, kes saavad STLi toel oma lavastused lõpule viia ja 2019. aasta veebruaris neid valmis kujul Eesti publikule näidata. Edasi aitab STL neid ka turundada ja tuuritada.

Kunst, millega need noored tegelevad, on tohutult mitmekesine. Töötatakse kehaga, koreograafiaga, helidega, materjalidega, objektidega, tsirkusega, visuaalkunstiga, videoga, teooriatega, antropoloogiliste uuringutega, tekstiili ja moega. Toetudes Pardimäel nähtule ja kuuldule ning ka Narva kohtumisele, saab öelda, et nüüdiskunstnikud on valdkondadeülesed, töötavad suhete ja kontekstidega. Paradoksaalne on see, et residentuur on tihedalt seotud paigaga ja need paigad on üle Eesti laiali, sageli väiksemates kohtades, kuid kunst, mis seal tehakse, on lisaks valdkondadevahelisusele ka väga rahvusvaheline. Seal tekib Narva elanikul võimalus kohtuda New Yorgi inimesega ja berliinikal moostekaga. Jääb vaid üle loota, et selline vastasmõju ei hajuta selget mõtet ega tekita mingit segaselt ebamäärast keskmist. Tänavuse 13. Balti triennaali lõpetamise puhul Tallinna Kunstihoones korraldatud tuuril sõnas näituse üks kuraatoreid, et see kunst, mida me täna siin näeme, on rahvusvaheline kunst, mis oma põhiloomult on korratu, segane (messy). See kõlas nagu žanrimääratlus, mis võib viia mõtte eksiteele, lubades justkui kunsti, millel polegi fookust. Nüüdiskunst asetab rõhu küll elektripostide vahel toimuvale (kontekstile), kuid just võimalikult erinevate kontekstide kõrvutamine annab võimaluse ja õiguse ka igal postil enesekindlalt ja täieõiguslikult olemas olla. Ilma selleta ju postide vahel midagi ei toimukski. Residentuure ei saa suruda ühe valdkonna alla. Samas on aga selge, miks kultuuriministeeriumi kodulehel on residentuurid paigutatud kujutava kunsti lahtrisse. Eesti teater elab hoopis teistsuguse süsteemi järgi kui kujutav kunst. Eesti teatritegijatel on, erinevalt kujutavatest kunstnikest, olemas riigi rahastatud töökohad ja sellest sõltuvalt sõnastatud ka väga selge, mõõdikutega mõõdetav eesmärk.

 

Loomemaja näide teatrimaailmast

Ka teatril on Koolimäe loomemaja näol olemas oma residentuur, mida majandab Teatriliit ja rahastab kultuuriministeerium, kuid mis oli mingil põhjusel Narva kohtumiselt kõrvale jäetud või jäänud. Koolimäe koduleht ütleb lühidalt, et loomemaja on mõeldud loominguliseks tööks ja puhkuseks nii teatriinimestele kui ka teistele huvilistele. Selle all on kohe ka hinnakiri, kust saame teada, et Teatriliidu liikmele maksab ööpäev loomemajas 16 eurot,
mitteliikmele aga poole rohkem. Lapsed kuni viienda eluaastani on tasuta, kuni kaheksateistkümneaastastele aga 10 eurot. Korvitäis küttepuid maksab 4. 20, raamatukogu üürimine üheks päevaks 250 eurot. Kodukorras on mainitud veel, et loomemaja varasse tuleb suhtuda heaperemehelikult, kasutada seda ettenähtud otstarbel ja et mööblit ei tohi majas ümber paigutada. Kui panna Google’isse otsisõna „Koolimäe loomemaja”, tuleb sealt riburada äripinna üürimise kuulutusi. Püha müristus! Ja siis väidetakse, et tegemist on loomingulise majaga. Toole ei tohi ümber tõsta! Huvitav, kas töötavale kunstnikule on rendihind teistsugune kui puhkavale kunstnikule? See oleks nagu vanal nõukaajal loomeliitude organiseeritud „odav” hotell kultuurieliidile. Ja siin ilmnebki suur vahe Narvas kogunenud residentuurimajade ja Eesti teatrimaailma ontoloogilise põhja vahel. Koolimäe projektijuhiks on olnud Rahvusooper Estonia juht Aivar Mäe ja ehitajaks kultuuriministeerium. Kodulehelt ei paista silma mitte mingisugust loomemaja programmilist ideed, enesemääratluseks on „majutusasutus”.

Millised saaksid olla residentuuri programmilised ideed? Näiteks Timo Tootsi eraalgatuslikus korras loodud Maajaamas kohtuvad kunst ja tehnoloogia, Narva kunstiresidentuur on eri kultuuride ja kunstivaldkondade ülest koostööd soosiv platvorm. Kõige ekstreemsemalt kirjeldab residentuuride olemust ehk Massia: see on koht radikaalseks muutuseks. Miski tuleb muuta millekski teiseks, olgu see poliitika, kunst, haridus, vangla, majandus või miski muu. Kutsutakse üles riskima ilma igasuguse autoritaarsuse ja järelevalveta. Tegemist ei ole alternatiivse elamise eksperimendiga, vaid see on koht töötamiseks, loomiseks ja õppimiseks.

Kokkuvõtvalt tegeleb riigiteatri süsteemis toimetav Koolimäe kinnisvara üürimisega, aga omaalgatuslikud ja kunstisüsteemis töötavad residentuurid püüavad luua uusi maailmu.

 

Tulemus ja sündmus

Premiere’i sellesuvises Pardimäe Lokaali residentuuris oli minu kui kriitilise mentori ülesanne sundida noori loobuma, et nad ei sooviks pärast residentuuri lõppu toota järjekordset keskmist tantsuteost, mis kellelegi korda ei lähe, vaid sõidaksid rahulikult koju tagasi oma igapäevatoimetusi tegema. Ehk siis residentuuriprotsessi ja seal tehtud töö käigus tekkiv tulemus, mida mina plaanisin ja lootsin, oleks olnud mittesündmus. Minu meelest ei tule kunsti teha mitte sellepärast, et nii ju tehakse ja seda ma ju oskan, vaid ainult siis, kui teisiti ei saa. Viimasel ajal räägitakse palju maailma ülerahvastumisest, liigsest metsaraiumisest ja tohutust hulgast kunstisündmustest, mida keegi vaadata ei jaksa. Selles olukorras oleks sündmuseks, kui veel üks laps ei sünniks, veel üks metsalapp jääks raiumata ja teatrilavastus loomata. See oleks midagi erilist, tõeline sündmus: vähem ja paremat kunsti. See oli minu kui mentori programm. Ideaalne residentuuri tulemus ehk kvantitatiivne mõõdik on vähem keskpärast kunsti, sest saavutuste- ja rahaorjus ei vii ühiskonda edasi. Kvalitatiivne mõõdik ilmneb hiljem, terve, vaba ja sõltumatult oma teost tegeva kunstniku näol, kes loob paremat kunsti.

Pean tunnistama, et kukkusin läbi. Kõik kuus kunstnikku jätkasid enesekindlalt lõppeesmärgi poole liikumist, saamata aru, mis jura ma ajan. Miks nähakse nii palju vaeva ja kulutatakse ressursse sellele, et midagi ei toimuks? Samasugust suhtumist kogesin ka Narva kohtumisel, kus asekantsler Hillar Sein kehastus rahva hääleks ja avaldas nördimust selle üle, et kunstnikele pakutakse võimalust „sõrmega aialippidel libistamiseks ja nende kokkulugemiseks” ning mitte midagi tegemiseks.

Teatrimaailmas ei nimetata tööks — või vähemalt ei väljendata seda töötasus ega ka tööks ettenähtud ajas —, kui lavastaja (kunstnik) leiab ja püstitab probleemi, mida ta koos interpreetidest meeskonnaliikmetega hiljem prooviprotsessi käigus teostama hakkab. Muidugi peavad ka viimased olema loomingulised, kuid neil kahel protsessil on erinev iseloom. Selleks, et lavastaja palju kiidetud ja hästi rahastatud teatrisüsteemis ellu jääks, peab ta tootma vähemalt neli lavastust aastas. Mõistan, kuidas on võimalik lavastada neli lavastust aastas, aga selleks, et leida üles probleem ja luua materjal, mille põhjal üldse lavastama hakata, jääb kaheteistkümnest kuust väheks.

Kui inimesel on probleem, siis peab tegelema probleemiga, mitte lahenduse leidmisega. Need on kaks täiesti ise asja. Kui hakkad kohe lahendusega tegelema, on tulemuseks üks teine asi. Kui tahad mõista janu, siis tuleks januga tegelda, mitte kohe vee järele joosta. Kust janu tuleb, mida janu minuga teeb — need küsimused võivad välja viia millegi uue tekkeni. See, et vesi lahendab olukorra, on meile ammu teada tõde. Kui tahad raha, siis mine tee raha, mitte ära tegele kunstiga. Leides üles selle tõeliselt põletava probleemi, tuleb lahendus iseenesest. Just selliseks tööks annab residentuurimaja võimaluse. Siin ongi selge vahe produktsioonimaja ja loomemaja vahel: esimene tegeleb lahenduse ja teine probleemiga. Samas pole ma kindel, kas üldse on hea mõte hakata rahastama kunstniku mõttetööd ja vaba aega, olgu selleks rahastajaks siis riik või eraisik. Vaba aja all ei pea ma silmas mitte puhkust ega „aialippide lugemist”, vaid just seda protsessi, kus maailmast leitakse üles probleem ja hakatakse sellega mõtte tasandil tegelema. Kunstniku probleem ei tohiks olla võimalikult paljude vaatajate teenindamine. Seoses vabadusega tekib ka isiklik vastutus. Hiljem tulevad lavastamise käigus mängu käsitööoskused.

 

Kas sõltuvus- või orjasuhe?

Me suhtume kriitiliselt ärihaidesse, kes toodavad ja müüvad mõttetut kräppi, kuid kunstnikena teeme seda ka ise, põhjendusega, et maksumaksja raha eest peab midagi ühiskonnale tagasi andma. Oleks justkui vaikiv kokkulepe, et loomeprotsessile peab järgnema avalik ettenäitamine, ja sellest on tingitud ka suhtumine, et palju kunsti on parem kui vähe. Kuid ärimaailmast pärinevate mõõdikutega suudame mõõta ainult välist ja avalikku. Igal hetkel peab olema tunnistaja, muidu pole seda hetke olnudki. Kuid kunstniku töö on privaatne asi, kus tunnistajaks on vaid jumal. Avalik raha toob kas või juba alateadlikult kaasa nõude midagi näidata, kuid residentuur ei ole näitus, vaid elu kui protsess, kus sündmuseks võib olla nii see, et korealasest koreograaf külastab külapoodi ja vestleb poemüüjaga kohalikust toidust, kui see, et privaatselt tehtud töö pannakse hiljem kohalikule või rahvusvahelisele kogukonnale vaatamiseks. Või ka hoopis see, et kunsti hakkab inimeste tegutsemise kaudu elus rohkem olema, sest ka kunstnike kogukond on kogukond. Nii kultuuriministeeriumi kui ka kultuuritegija olemise põhjus ja eesmärk pole mitte teenindada teisi — vaatajaid —, vaid tegelda iseenda ehk kunstiga. Iga sündmuse vahel peab olema pikem või lühem aeg süvenemiseks ja töö tegemiseks.

Residentuur pole ka nälgiva kunstniku päästeprojekt ega sotsiaalmaja. Igal majal on omad põhimõtted ja maailma loomise mudelid, mida rakendatakse. Rahastust need majad, ahjud ja inimesed siiski vajavad. Kultuurkapital avas teatrivaldkonna all küll rea, kust teatriresidentuurid saavad eelkõige kunstnikule toetust taotleda, kuid aasta pärast lisati taotlejale kitsendusi, täpsustusi ja tingimusi. Narvas sõnastati tuleviku tarbeks täiesti vastupidine tingimus, nimelt et residentuuride rahastamise mudel peab olema valdkondadeülene ja ei ole hea ette ära määrata, milleks raha kasutatakse. Olgu see siis kunstnikule töö eest, majale kommunaalkulude katteks või organiseerijatele töötasuks — iga üksik residentuur teab täpselt, millega ta tegeleb, ja on oma vajalikkust oma olemise kaudu juba varem tõestanud. Rahastajal on valik, kas usaldada seda kõike või mitte.

Hillar Seina välja toodud oht, et nii tekitame üha rohkem Kulka-sõltlasi, olgu nendeks siis kunstnikud või organisatsioonid, on olemas küll. Sõltlane on keegi, kes ei suuda ilma sõltuvust tekitava aineta elada ja vajab järjest suuremaid koguseid. Kogu kapitalism põhineb sõltuvusel ja annuste suurendamisel. Tegemist on võluva metafooriga, kuid konks, mille otsa inimene jääb, on kõnealuses süsteemis raha. Kulka pole mitte kunagi mitte kellelegi andnud palju ja veel rohkem raha. Tegemist on ellujäämisega, mitte dooside suurendamisega. Kas tõesti arvab kultuuriministeerium, et tänapäeval on võimalik elada ilma rahata? Et see, et kunstnik vajab raha, on oht ühiskonnakorrale? Jätkates Seina mõtet, nimetaksin ma Kulka-sõltlase ümber Kulka-orjaks. Kunstimaailmas tegutsevad enamjaolt vabakutselised ja nad on objektistatud, neid vaadeldakse kui söövaid, joovad, magavaid ja Kulkat tülitavaid pahalasi. Varem loodud struktuur pole tekitanud mitte Kulka-sõltlasi, vaid Kulka-orjad, kel puudub täielikult muu võimalus oma tööd rahastada. Jah, on veel üks oht — juba on tekkinud terve trobikond kunstnikke, kes elavadki ühest residentuurist teiseni. Kuid see orjus pole vabatahtlik staatus, vaid orjapidaja tekitatud olukord, kus nii ori ise kui ka tema töö saadused kuuluvad omanikule. Omaniku all ei pea ma silmas Kulkat, vaid ikka seda va rahvast, maksumaksjast publikut. Orjust tekitatakse just töö tulemuse ja raha seose kaudu ja sageli on selle tekitajaks rahasaaja ise; tekib enesetsensuur, sest kes siis ikka tahaks olla teiste kulul elav, ilma õigusteta parasiit. Kunstnik tunneb, et on ühiskonnale võlgu ja et ta peab seda võlga eluaeg tasuma. Tänapäeval on residentuurimajad riigile, omavalitsusele ja kogukonnale võrdväärsed partnerid, kes pole veel raha kaudu sõltuvusahelasse kinni jäänud.

Kui Maria-Kristiina Soomre tegi esimese kohtumispäeva õhtul ettepaneku rääkida rahast, ei võtnud ükski residentuuri organiseerija vedu. Raha ei ole huvitav teema. Räägime kunstist, räägime tööst, mõtleme edasi, mis see täpselt on, mida me teeme, mis veel puudu on, võimendame oma erisusi ja toome välja sarnasused. Praegu annavad residentuurid võimaluse kunstnikuvabaduseks, millega kaasneb ka vastutus. Kunstnik või kunstiga tegelev maja võib olla vaene, aga ta ei tohiks olla vilets, täidetud häda- ja alaväärsustundest. Selle tunde suutis kogunemine meie pea kohalt ära pühkida. Järjest selgemaks sai meie töö vajalikkus ja samas ka ohud, mis kaasnevad rahastamisega.

 

Pardimäe Lokaali näide

Kunst ei ole lahus ühiskondlikest protsessidest. Oli minulgi kord võimalus taotleda Kulkalt raha. Soovisin tõesti, et kunstnikud saaksid oma töö eest tasu. Kunstnikuga oli asi lihtne, Kulka annab otsestipendiumi, aga residentuurimaja kuludeks mõeldud 150 euro aruandlusega jäin ma hätta. Olin kinnitanud, et kulutan toetuse küttele, veele ja internetile. Interneti kohta aru andmine oli lihtne, sest tegemist on teenusega, mida tõesti igal kuul kasutan ja tasun ka arve. Kui aga küttekulude kohta aru hakkasin andma, tabas mind üllatus: isegi minusugune vana taotlejahunt ei olnud taibanud, et siit hargneb suur jama. Sain aru, et olen need konkreetsed ahju läinud puud juba kaks aastat tagasi ise teinud, harvendusraie käigus oma isiklikust metsast. Aruanne nõuab aga raha kulutamist projekti teostamise perioodi jooksul. Tõesti, olen ostnud sae ja kirve, samuti kulub bensiini, sest resident tuleb autoga külapoodi või bussi peale viia, aga kõik need kulud on ammu tehtud. Pole ime, et Koolimäe, mis on loodud kultuuriministeeriumi reeglite järgi, on pannud küttepuude hinnaks Statoili võrguhinna. Struktuur ei tekita mitte ainult Kulka-sõltuvust, vaid kapitalismiorjust. Nii, nagu rõhutab Massia residentuurimaja — et tegemist on paigaga, kus tuleb kriitiliselt kõik eelnev ümber mõtestada —, nii ragistasime ka meie koos kunstnikega ajusid.

Selle tulemusel ostsime kaks õunapuud, mis on siiski puud ja saja aasta pärast lähevad kindlasti ka kütteks, kuid mitte nüüd ja kohe. Teater on kaduv kunst, mis eksisteerib vaid siin ja praegu. Täpselt sama mudel rakendub ka elule: kuluta puud ära — siin ja praegu! Aga elu pole ju teater. Eks õuna­puu ole ju ka puu, ainult funktsioon on teistsugune ja ajas muutuv. Nüüd saavad tulevased residendid õunu ja saja aasta pärast ka paar ahjutäit sooja. Kui oleksin ostnud võrguga Statoilist puid, oleksin olnud rahastaja silmis tubli tüdruk, aga tulevikus oleks minu ahjudes haigutanud tühjus.

 

Ettenäitamine STLis

Pardimäe Lokaali kevadiste residentide töö tulemusi näidati 14. septembril, eesmärgiga valida välja need kaks kõige paljulubavamat teost. Need kaks, millele antakse õigus valmis saada. Vaatajale oli tegemist raske õhtuga, liiga pika, liiga väsitava, liiga mitmekesisega. Aga kuna probleemipüstitus oli paigas, keskenduti kunstnikele, mitte vaatajale, ja seega oli piin igati põhjendatud. Tajusin iga üksiku looja ja idee olulisust, seda mitte mulle, vaid kunstnikule endale ja tema ikka veel poolikule teosele.

STL on oma üleskutses väljendanud selgelt kaht kriteeriumi: fookus peab olema liikumiskesksel tantsukunstil ja taustsüsteemiks on rahvusvaheline konkurents. Nii selge sõnastus ja etteantud mõõdikud tekitasid taas probleeme. Lõpptulemusena ei valitud kõige rohkem koreograafiaga tegelevat tööd, küll aga jäi rahvusvahelise konkurentsi tulemusena välja ainuke eesti tantsukunstnik. Tagantjärele analüüsides võib väita, et valiku määrasid puhta kunsti kriteerium ja kunstniku tohutu tahe ajada oma asja. Kaks kunstnikku, Grėtė Šmitaitė ja Sanghoon Lee võivad küll hoolida ühiskonnast, vaatajatest ja maailmast üldiselt, kuid laval kehtestasid nad jõuliselt omaenda egoistliku sisemaailma. Polnud tunda kalkuleerimist, mis võiks publikule, rahvale või maksumaksjale oluline olla — nad tegelesid oma asjaga ja lootsid, et see kedagi huvitab. Tehtud valikuga viskas žürii kinda nii korraldajatele kui ka tulevasele publikule. Võtke või jätke, 2019. aasta veebruaris on STLis oodata puhast kunsti.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist