MULJEID SUVISTEST OOPERILAVASTUSTEST

TIIU LEVALD

Minu sellel suvel nähtud lavastused on olnud uskumatult värvi- ja helikirevad. Seda eelkõige tänu erinevatest ajastutest pärit muusikateatri teostele, mille lavastajad, dirigendid ja kunstnikud oma vaatevinklist lavale on toonud ning millega orkester ja lauljad publikut on rõõmustanud.

 

Ermanno Wolf-Ferrari lühiooper „Susanna saladus”. Lavastaja: Thomas Wiedenhofer. Muusikaline juht: Toomas Kaldaru. Kontsertmeistrid: Anneli Tohver ja Auli Lonks. Osades: krahvinna Susanna — Anu-Mari Uuspõld või Heidi Laaksoo, krahv Gil — Atlan Karp või Janari Jorro, teenija Sante — Aule Urb. Ooperistuudio Opera Veto produktsioon. Etendused: 2. VI 2018 Tallinnas Ungern-Sternbergi palees,  3. VI  2018 Saku mõisas, 7. VI  2018 Kadrioru lossis ja 10. VI 2018 Keila muusikakoolis. Nähtud etendus 3.VI Saku mõisas.

 

Giuseppe Verdi ooper „Macbeth”. Muusikajuht ja dirigent: Daniel Barenboim. Lavastaja: Harry Kupfer. Lavakujundus: Hans Schavernoch. Kostüümikunstnik: Yan Tax. Valguskunstnik: Olaf Freese. Videokunstnik: Thomas Reimer. Osades: Macbeth — Plácido Domingo, Banco — Kwanchul Youn, leedi Macbeth — Anna Netrebko, Macduff — Fabio Sartori, Malcolm — Andrés Moreno García jt. Berliini Riigiooperi koor, Staatskapelle Berlin.

Produktsioon: Berliini Riigiooper Unter der Lindenil. Esietendus 17. VI 2018, nähtud etendus 26. VI 2018.

 

Kalevi Aho ooper-fresko „Frida ja Diego” Maritza Núñezi libretole. Lavastaja: Arne Mikk. Muusikajuht ja dirigent: Gennadi Roždestvenski , dirigent: Dmitri Krjukov. Kunstnik: Viktor Gerassimenko. Valguskunstnik: Narek Tumanjan. Koormeister: Aleksei Vereštšagin. Ballettmeister: Jelizaveta Muravjova. Osades: Frida — Viktoria Preobraženskaja, teine Frida — Jekaterina Bolšakova, Diego — Zahhar Kovaljov, David — Kirill Filin, Trotski — Aleksandr Polkovnikov, Tina — Aleksandra Nanoškina jt. Esietendus Moskva Boriss Pokrovski nim Kammermuusikateatris 18. XI 2017, nähtud etendus 5. VII 2018 Pärnu ooperipäevadel.

 

Gioacchino Rossini koomiline ooper „Türklane Itaalias”. Muusikajuht ja dirigent: Gennadi Roždestvenski. Lavastaja: Olga Ivanova. Dirigent ja koormeister: Aleksei Vereštšagin. Kunstnik: Viktor Gerassimenko. Koreograaf: Jekaterina Mironova. Osades: Selim —
Kirill Filin, don Geronio — Roman Ševtšuk, Fiorella — Tatjana Fedotova, Narciso — Borislav Moltšanov jt. Esietendus Boriss Pokrovski nim Kammermuusikateatris 13. VI 2017, nähtud etendus  6. VII 2018 Pärnu ooperipäevadel.

 

Georg Friedrich  Händeli koomiline kantaat „Ustav süda, sa loodad tühja”/
„Cor fedele in vano speri”
(„Clori Tirsi e Fileno” HWV 96). Dirigent ja jutustaja: Tõnu Kaljuste. Lavastaja: Priit Võigemast. Dramaturg: Paavo Piik (Kinoteater). Kunstnik: Kairi Mändla. Solistid: Maria Listra (sopran), Arete Teemets (sopran), Kadri Tegelmann (metsosopran). Nargen Consort. Produktsioon: Nargenfestival. Esiettekanne 7. VII 2018 Naissaarel Omari küünis. Nähtud etendus 15. VII 2018.

 

Nähtu-kuuldu oli igas mõttes ääretult mitmekesine, nii muusikalise materjali, lavastajakäekirja kui ka muidugi tegijate kogemustepagasi ja tuntuse poolest maailmalavadel. Kui Saku mõisa kammerlikult väikeses, kuid kaunilt renoveeritud saalis laulsid oma esimesi esinejasamme tegevad noored lauljad, siis Berliini suurepärase akustika ja muljetavaldava ajalooga ooperimajas astusid üles maailma tippmuusikud. Ja Pokrovski-nimelise teatri solistidest jõuavad nii mõnedki ilmselgelt lähitulevikus ka muu maailma suurtele lavadele. Kuid hoolimata sellest skaalaerinevusest julgen väita, et kõik siin ära toodud muljed on unustamatud, ja soovin jagada lugejaga oma mõtteid mitte üksnes lauljate rollilahenduste, vaid ka lavastuskontseptsioonide ja muusikalavastuste puhul ülitähtsa suhte orkester-dirigent-laulja kohta. Usun — ja olen selle üle õnnelik —, et minu muljeid mõjutavad peaaegu alati siiras ja avatud lähenemine ettekandele ja kustumatu uudishimu. Seda suurem on rõõm, kui mu lootused täiel määral täituvad.

 

„Susanna saladus”

Saku mõisas viibisin ma esmakordselt ja leian, et see maitsekus ja hool, millega hoone on restaureeritud, häälestab kuulaja ilu lainele. Helilooja Ermanno Wolf-Ferrari nimi oli mulle seni peaaegu tundmatu. Kavalehelt võis lugeda, et tema isa oli saksa päritolu, ema Veneetsiast ja et nooruk õppis isa eeskujul Münchenis maalikunsti ja ema jälgedes klaverit. Tema vaimustus Bachist ja barokkmuusikast viis ta õppima kontrapunkti ja kompositsiooni. Koomilised ooperid Carlo Goldoni näidendite põhjal tõid Wolf-Ferrarile tuntuse ja kahekümne kuue aastaselt valiti ta eluaegse lepinguga Veneetsia Konservatooriumi direktoriks, kus on valminud ka tema lühiooper „Susanna saladus”. Ooper oli esmalt plaanitud esitamiseks üliõpilastele, kuid selle esietendus toimus hoopis 1909. aastal Müncheni Hoftheateris (Wolf-Ferraril oli nii saksa kui ka itaalia kodakondsus). Pärast Esimest maailmasõda tekkis tal depressioon, millele järgnes kolmteist aastat loomingulist vaikust. Ta suri infarkti ja puhkab San Michele saare kalmistul. Itaallased armastavad teda väga.

Etendust jälgides kogesin, kui palju on helimaailmas veel huvitavaid ja võluvaid avastamata alasid. Ooperi süžees võib näha paralleeli J. S. Bachi „Kohvikantaadiga”, kus isa on hädas tütrega, kes on hullunud uudsest joogist kohvist. Kõnealuses ooperis hullub mees armukadedusest, sest majas levib sigareti lõhn. Susanna suur saladus on aga hoopis sigareti suitsetamisest saadud nauding, mitte mingi armuke. Ooperi muusikaline materjal on võluvalt barokne, Susanna ja krahv Gili vokaalpartiid paraja raskusastmega ja nähtud etendusel tõestasid Anu-Mari Uuspõld (krahvinna Susanna) ja Janar Jorro (krahv Gil) taas, et neist on loota väga tugevat järelkasvu meie muusikateatritele. Anu-Mari Uuspõllul on särav, hea lennukusega sopranihääl, plastiline liikumine, tohutu karisma ja loomulikuna mõjuv rollis olek. Aule Urb teenija Sante tummrollis naerutas  publikut oma lustaka koomikaga. Teades tema võimekust metsosopranina, tahaksin loota, et edaspidi ka tema hääl selles koosluses rakendust leiab. Anneli Tohver mängis klaveril orkestripartiid erksalt ja musikaalselt.

Aga nüüd peamisest. Lavastaja Thomas Wiedenhofer on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lauluosakonna ooperistuudios olnud aastaid väga oodatud lavastaja. Tema Vanemuises lavastatud Donizetti „Armujook” tekitas omal ajal vaatajais suurt vaimustust. Olen näinud ka tema Mozarti aariate ühtse süžeeliiniga seotud põimikut Alatskivi lossi õuel, milles tegid kaasa nii verinoored muusikaakadeemia tudengid kui ka Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli  lauluklassi õpilased. Kõik nähtud lavastused on jäänud meelde oma nakatava huumori- ja fantaasiaküllusega ning paistnud silma lauluõppurite võimete tajumise ja nendele õigete vahendite kätteandmisega. Kõnealusest lühiooperist aga sai publik, vaatamata selle lihtsakoelisele sisule, lustaka ja positiivse elamuse. Tahaksin loota, et meie mõlemad muusikateatrid usaldavad mõne oma järgmistest lavastustest Thomas Wiedenhoferi kätte, sest tema lennukad fantaasiad on seni edukalt teoks
saanud.

 

„Macbeth”

Berliini Riigiooperi ja selle kunstilise juhi ja peadirigendi Daniel Barenboimi nimi on rahvusvahelises mastaabis kvaliteedi garantiiks. Kui lisada siia veel Plácido  Domingo  ja Anna Netrebko, saame muusikamaailma tippu ulatuva tähtedeplejaadi. Mõlemad lauljad on muutnud oma hääleliiki: seitsmekümne seitsme aastane Domingo läks juba umbes viis aastat tagasi üle baritoni rollide laulmisele (METi live-ülekannete vahendusel on mul õnnestunud näha-kuulda temaga Verdi „Simon Boccanegrat”, „Nabuccot”, „Rigolettot” ja Donizetti „Luisa Millerit”). Kusjuures tema unikaalne häälevärv on absoluutselt säilinud! Anna Netrebkol, kes alustas oma tähelendu lüürilise sopranina Verdi „La traviata” Violetta, Donizetti „Don Pasquala” Norina, Glinka „Ruslani ja Ludmilla” Ludmilla jt säravate koloratuuripartiidega, on toimunud suur liikumine hääle dramaatilisuse, põhjatuna näiva kompaktsuse poole. Mõlemalt lauljalt sai saalis olija parima, mida võib soovida. Erksalt jäi meelde ka Macduffi laulnud Fabio Sartori, kellel oli küll vaid üks aaria, kuid selles kõlas ülikauni tämbri, särava energia ja heade traditsioonidega tõeline tenor.

Muusikajuht Daniel Barenboim on enda ümber koondanud väärikaid tegijaid igast valdkonnast: lavastaja Harry Kupferi, kunstnik Hans Schavennochi, kostüümikunstnik Yan Taxi  ja valguskunstnik Olaf Freese. Ooperihuviline võib küll Youtube’i vahendusel saada mingit aimu nii Domingo kui Netrebko rollilahendustest, võib-olla ka ansamblist Barenboimi fraseerimisel, kuid on selge, et kordumatu elamus on kuulda seda kõike elavas ettekandes ja loomuliku akustikaga: suurepärast orkestrit, ansamblit igas pisimaski detailis ja seda, mida need kaks erakordset lauljat oma rollijoonisest lähtuvalt teevad.

Teatavasti on Verdi tihendanud Shakespeare’i „Macbethi” süžeed, et peategelaste siseheitlused reljeefsemalt esile tuua. Ka kolm nõida on oope­ris asendatud naiskooriga, mis ooperi kui žanri seisukohalt on andnud kaalu juurde nii olulisele liinile, nagu seda on Macbethi luulud, tema kaldumine müstikasse ja ta enda kuritegudest tulenevad hirmud — kõik see, mis lõpplahendusena viib mõlema peategelase hullumise ja hukuni. Lavastaja diskreetsus tapatalgute
kujutamisel, kunstniku värvigamma, videote valik ja valgusmängud olid avamängust peale vapustavalt sugestiivsed. Orkestri esimeste kurjakuulutavate fraasidega avaneb vaataja ees laipu täis lahinguväli. Leedi Macbethi hullumise valulise teema saatel siseneb valgesse riietatud naine. Tema ühes käes ripub nukk — lapse laip. Teise käega hoiab naine kõrgel suurt mõõka nagu risti, kõndides aeglaselt üle laipade nagu kuutõbine. Kogu lavapilt põhineb musta ja valge värvi vastandusel, nii kostüümides kui videoinstallatsioonides. Õõvastavad kaadrid Šotimaa süngete lossivaremetega loovad igale  stseenile selge allteksti. Leedi Macbet­hi küütlev must pükskostüüm mängib võimsalt kaasa Netrebko esimeses jõulises, võimuihast pakatavas aarias.
Ainus värvilaik lavastuses on erkroheline kleit leedi Macbethi seljas stseenis, kus ta võimutundest joobnuna püüab õukonda veenda, et on saabunud õnne ja rahu aeg. Ometigi saame samas stseenis kuulda, et just nüüd ja praegu tapeti Macduffi naine ja lapsed. Valitsejate teesklus ja alatus on ajastust sõltumata muutumatu.

Lummatud publik aplodeeris etenduse lõppedes veerand tundi. Eriline tänu Barenboimile, kes pärast etenduse koosseisu ja lavastusmeeskonna kummardusi tõi lavale ka terve orkestri. Selline teguviis räägib iseenda eest.

 

Pärnu ooperipäevad

Külalisteater Moskvast tõi meie huvilisteni kaks täiesti eriilmelist lavastust. Soome helilooja Kalevi Aho ooper
„Frida ja Diego” värvikast ja raske saatusega Mehhiko kunstnikust Magdalena Carmen Frida Kahlost, tema elukaaslasest kunstnik Diego Riverast ja Stalini repressioonide eest Mehhikosse pagenud Lev Trotskist on intrigeeriv ja põnev mitmest aspektist. Aho  muusikas on kuulda nii Alfred Schnittke mõjutusi, tsitaate Mehhiko rahvamuusikast, „La Bambast” ja teistest selle maa populaarsetest hittidest; Frida unenäoliste meeleolude edasiandmisel on kasutatud ulmelisi elektroonilisi helisid. Ooperi libreto autor on peruulanna Maritza Núñez, kes on töötanud selle ainesega aastaid. Selle tulemusel sündis 1999. aastal teatritekst „Pühapäevaõhtused unistused” („Sueños de una tarde Dominical”), mida on tõlgitud ja kantud teatrites ette hispaania, soome ja inglise keeles. Arne Mikk sai kutse tulla lavastama Moskva teatrisse hiljuti lahkunud mainekalt ja meilegi hästi tuntud dirigendilt Gennadi Roždestvenskilt, kes on olnud selle teatri kauaaegne peadirigent.

Kunstnik Viktor Gerassimenko on põnevalt ära kasutanud Frida Kahlo maalide värvikat koloriiti ja temaatikat. Lavastuse parimad stseenid olid Frida kahekõned oma alter ego’ga — selle idee oli ilmselgelt inspireerinud kunstniku kuulsaim maal „Kaks Fridat”. Uskumatult õnnestunud efekti andis ka kahe metsosoprani, Viktoria Preobraženskaja ja Jekaterina Bolšakova väline sarnasus Frida Kahloga, rääkimata sellest, et nende lopsakad hääled sobisid omavahel igati. Kõik see, mis puudutas armuintriigi kolmnurka Frida-Diego-Trotski, oli edasi antud hea pingega. Samuti oli  leidlik võte tuua mängu pidevalt ilmuv surm valge kleidi ja kübaraga daami näol, see hispaania kultuuriruumile iseloomulik tegelane, meie pidev kaaslane, nagu on oma  luuleridades toonitanud ka Federico García Lorca. Kahju oli aga sellest, et libreto autor oli toonud ooperisse liiga palju erinevaid liine, mistõttu olulisim — kunstniku raskest autoõnnetusest põhjustatud lastetus ning loome- ja armupiinad — oli lükkunud veidi fookusest välja. Küll aga jätsid sügava mulje mitmed lauljad, eriti Tina Modottit laulnud erakordse sära, isiksuse karisma ja veenmisjõuga ning sealjuures saali täitva kõlaga sopran Aleksandra Nanoškina. Usun, et temast kui lauljast me veel kuuleme. Noor dirigent Dmitri Krjukov jättis erksa ja püüdliku mulje kogu selle mitmeplaanilise muusika ja lavategevuse kooshoidmisel.

Aho ooperi liigset pikalevenitatust silmas pidades tasub ehk meenutada Tambet Kaugema kommentaari pealkirjaga „Teatrimaks tulekul” (Sirp, 6. VII 2018). Kaks tundi pluss vaheaeg on vast tõesti tänapäeva suvepublikule see piir, milles vastuvõtuvõime püsib erk ja ülemäärane materjal ei lahjenda üldmuljet.

Aga loomulikult on Kalevi Aho muusika ja kunstnik Frida Kahlo jälg kunstilukku väärt, et selle ooperi vastu oleks huvi ka teistel teatritel.

 

Gioacchino Rossini ooperi „Türklane Itaalias” libreto on kummastavalt jampslik, aga  kuna Fiorella rollis sai kuulda väga veenvat ja rossinilikult filigraanselt musitseerivat Tatjana Fedotovat, Selimi rollis Kirill Filinit ja don Geronio osas Roman Ševtšukki, kes jäid meelde oma tämbri ja lustliku mängumaneeriga, oli etendus küllaltki nauditav. Lavastaja oli viinud kogu tegevuse filmimaailma — suurem osa stseene toimusid suvalisel võtteplatsil ja koomikat oli omajagu. Üllatav ja vaimukas oli Fiorella ja tema austaja Narciso (kõrge tenor Borislav Moltšanov, kes ilmselgelt püüdis tabada kuulsa Diego Floresi rossinilikku laulustiili, mis õnnestus kahjuks vaid episoodiliselt) ulmeline kujutamine. Nood mõjusid nagu igivana paar, kes juba kusagil teispoolsuses oma igavikulisi armastajatevahelisi probleeme klaarib.

Mõlemad etendused jätsid Pärnusse igas mõttes põneva jälje ja jääb loota, et see teater, mis küll nüüdseks on nimetatud Moskva Suure Teatri filiaaliks, leiab ka edaspidi tee Eestisse.

 

„Ustav süda, sa loodad tühja”, Nargenfestival

See, et Tõnu Kaljuste fantaasiamaailm on kui külluse varasalv, mis pakatab uskumatutest ideedest, mille ta ka täide suudab viia, on fakt, mida ei suuda ümber lükata ka kõige suurem skeptik. Taas on leitud materjal, mis teistel jäänud suures maailmas märkamata. Maria Valdmaa ja Arete Teemets on teinud väga head tõlked etenduse bukletile ja lavastaja on leidlikult pannud Tõnu Kaljuste kommentaare lugema.

Händeli koomiline kantaat „Ustav süda, sa loodad tühja” on loodud 1707. aastal ja kõlas esmakordselt Roomas ühe kunstihuvilise krahvi korraldatud õhtul. Kuna paavst oli keelanud ooperite avaliku esitamise, siis kirjutas kahekümne kahe aastane Händel kolme aasta jooksul viiskümmend kantaati, mille teemad olid pärit enamasti antiigist; eriti populaarne oli pastoraalne süžee.

Kõnealuse kantaadi on lavapäraseks kujundanud ilmselgelt andekas kooslus: Kaljuste kõrvale kutsutud lavastaja Priit Võigemast, dramaturg Paavo Piik, kunstnik Kairi Mändla, kontsertmeister Kadri Toomoja ja hulk tublisid abimehi, kelleta tüki tehniline pool ei toimiks. Muusika kõlas Tõnu Kaljuste juhatusel Maria Listra, Arete Teemetsa, Kadri Tegelmanni ja Nargen Consorti (Reinut Tepp, Linda-Anete Verte, Eva-Liisa Heinmaa, Reet Sukk, Taavi-Mats Utt, Laur Eensalu, Villu Vihermäe ja Andres Kungla) suurepärases koosmängus. Priit Võigemast on lavastajana olnud Kaljustele fantaasiamängudes vääriline partner. Tekstilõigud, mida Kaljuste muusikaliste etteastete vahele pikkis, olid (ilmselt dramaturg Piigi abiga) saanud äärmiselt vaimukad, luues lauljatele soodsa atmosfääri, rääkimata publikule lusti pakkumisest. Muusikalistest numbritest olid publiku ilmselgeteks lemmikuteks kaks vastandliku karakteriga aariat, nr 16 ja nr 21. Esimene kõlas noormees Tirsilt, teine karjuseneiu Clorilt. Armukadedusest raevunud Tirsi aarias laulis sopran Arete Teemets sellise metsiku temperamendiga Händeli geniaalselt loodud kaskaade ja koloratuure, et kuulajana võis vaid imestada, kuidas tuleb sellisest haprast olendist selline energia. Vahendid selliseks ettekandeks on Teemetsal kindlalt käes. Ta valdab oma kompaktset sopranit igas registris ja, mis ülimalt oluline, ta valdab perfektselt itaalia keele muusikat. Kõik nüansid, mida see oskus võimaldab, rikastavad eriliselt muusikalise fraasi kujundamist, lisades karakterile rikkalikke värve.

Aarias nr 21 „Amo Tirsi” toimub karjuseneiu Clori erakordselt liigutav meelisklemine  oma tunnete üle. Maria Listra esituses kõlas see ülitundlikult. Listral on kaunis ja heljuv hääl, mis paneb end kuulama oma tämbriga. Kuna tema kontol on enamus meie lavadel kõlanud muusikalikangelannade partiidest, on näitlejameisterlikkus tal kindlalt käes. Muidugi seab elu diktaat meie muusikateatrite lauljaid sageli  sundvalikute ette, kuid minus tekkis salasoov, et Listra teele satuks rohkem selliseid rolle nagu näiteks Franziska Cagliari Straussi „Viini veres”, kus sai kuulda tema hääle hoopis uut kvaliteeti, mahukust ja sügavust. Kuid kindlasti ei olnud ka Listra kõnealusele ettekandele midagi ette heita — tema häälel on loomulik sära ja koloratuuride omamoodi serveerimine, mis on igal juhul allutatud musikaalsusele.

Teist noormeest, Filenot laulnud Kadri Tegelmann on siinmail kunagi õpinguid alustanud, kuid praegu Amsterdamis tegutsev metsosopran. Tema artistlikkus andis võimaluse luua humoorikas roll. Vokaalsest küljest ei saanud temast seekord päris selget pilti — kas oli tegu ehk väsimuse või ebasoodsalt palava ilmaga? Nimelt hakkasid kõlama vaid forte’s ja esiplaanil lauldud fraasid. Võrreldes kahe soprani väga säravate ja kõlavate häältega ei pääsenud  tema hääl lendu, ei kandunud saali. Selle all kannatasid eriti duetid, millele metsosoprani partii peaks looma aluspõhja. Küll aga ei jäänud ta alla mängulustis, mida ohtralt pakkusid lambukesteks mõeldud villapallid. Hea idee oli lõpetada etendus juhtmõttega „Olgu korra haiget saanud, petlike mõtete jõul usub ikka armunud süda, et vaid andestus õnne toob”.

 

Naissaarel on energiast tulvil geograafilise paigana publikule suurepärane mõju. Lahkumine saarelt laevukesel Katariina üle tuulevaikse ja tüüne mere ja päikeseloojangu nautimise võimalus on Tõnu Kaljuste ettevõtmiste lisaboonus. Edu tema järgmistele fantaasiatele!

Birgitta festival

Kohtumine Franco Zeffirelli igihalja esteetikaga

„Boheem”

Giacomo Puccini ooper „Boheem”. Dirigent: Risto Joost. Lavastaja: Marco Gandini. Lavakunstnik: Italo Grassi. Kostüümikunstnik: Anna Biagiotti. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Osades: Mimi — Juyoung Hong, Musetta — Lara Lagni, Rodolfo, luuletaja — Kyungho Kim, Marcello, kunstnik — Matias Tosi, Schaunard, muusik — Vincenzo Nizardo, Colline, filosoof — Giovanni Parodi, Benoit, majaperemees — Alcindoro, riiginõunik — Daniele Piscopo. Rahvus­ooper Estonia poistekoori ja Tallinna Muusikakeskkooli lastekoori lauljad, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Festivaliorkester.

Produktsioon: Lucca Giglio teater (Itaalia). Etendused Birgitta festivalil 9. ja 11. VIII 2018, nähtud etendus 9. VIII 2018.

 

Mul ei unune iial kaadrid Mezzo kanalil nähtud filmist, kus olid jäädvustatud hetked Zeffirelli prooviperioodist Puccini „Boheemiga” METis. Kui mu mälu ei peta, siis esines seal Rodolfo rollis José Carreras ja Mimina Theresa Stratas. Selline rolli psüühikasse sisseelamise  intensiivsus, mida lavastaja lauljatelt ootas, oli rabav. Zeffirelli puhul hämmastas ka see, et ta tegi oma lavastustele ise kujundused, ilma et oleks seda kunsti akadeemilises mõttes õppinud. Veelgi enam rabasid filmis kaadrid, kus Zeffirelli näitab ooperi lõpustseenis tenorile oma mänguga ette, millised emotsioonid tekivad armsa inimese kaotamise valu läbielamisel —
oli ta ju ka draamakunstis autodidakt! On selge, et niisuguseid talente, nagu oli Franco Zeffirelli, sünnib kord sajandis. Sellised Zeffirelli lavastused nagu „La bohème”, „La traviata” ja „Aida” või filmooper „Medea” Maria Callasega  jäävad etalonina teatrilukku nii oma psühholoogilise lähenemise kui ka lava- ja kostüümikujundusega. Muidugi on 20. sajandi lavastajate hulgas veel mitmeid, kelle ainulaadne käekiri on jätnud sügava jälje kultuurilukku — näiteks Walter Felsenstein Saksamaal, Ingmar Bergman Rootsis, Boriss Pokrovski Venemaal. Nende kõigi põhimõtteid läbib punase joonena aus, lugupidav ja tõene suhtumine sõnasse, muusikasse ja käsitletava teema psühholoogilisse ivasse.

 

Seekordsel Birgitta festivalil tegi kaasa külalisteater Lucca linnakesest, kus on sündinud ka Giacomo Puccini. Lucca Giglio teatrist sai Puccini koduteater, kus ta ka ise oma oopereid dirigeeris. Puccini „Boheemis” peituvad verismile omased väärtused on teinud selle ooperi surematuks. Birgitta festivalil kavas olnud lavastuse edu tagatiseks oli lavastaja lugupidav suhtumine neisse väärtustesse ja õnnestunud lauljate valik. Lavakunstniku Italo Grassi ja kostüümikunstniku Anna Biagiotti kujundus on askeetlik ja nad on pidanud lugu interjööri kohta käivatest Puccini remarkidest klaviiris.

Pole enam uudis, et Lõuna-Koreast pärit lauljad on aastaid võitnud esikohti Euroopa ja USA laulukonkurssidel ja täitnud esinduslikel oope­rilavadel kandvaid rolle. 9. augusti õhtul kuuldus polnud samuti põhjust pettuda. Vastupidi — nii kauni tämbriga Mimi ja Rodolfo partiid pole mul õnnestunud juba ammu siinmail kuulda. Kui sageli on Mimi rollis esinenud lauljad, kes lähevad kolmandas vaatuses üli­dramaatiliseks, siis Juyoung Hong jäi truuks oma sametisele tämbrile, täites seda dramaturgiast lähtuvalt ülimalt tundlike värvidega ning kujundades rikka, sooja ja sensuaalse värvipaletiga rolli.

Lugesin etenduse kavaraamatust, et Juyoung Hong on olnud Renata Tebaldi nimelise konkursi võitja. Neile, kes on kuulanud Renata Tebaldi salvestusi, tunnetanud tema hääle tämbri kordumatut ilu, tema haruldaselt filigraanset musitseerimist (oli ta ju algselt pianistiharidusega), on kommentaarid ülearused. Need omadused tegid temast ooperigurmaanide kindla lemmiku. Sel ajal oligi lavadel kaks suurt tähte, oma muusikalistes taotlustes vastandlikku, kuid raudset suverääni — Maria Callas ja Renata Tebaldi. Korealanna Juyoung Hongi repertuaar on aga juba praegu huvitav ja rikas — tema rollide hulgas on Violetta („La traviata”), Tatjana („Jevgeni Onegin”), Fiordiligi („Così fan tutte”) ja Krahvinna („Figaro pulm”). Ta on pälvinud ka III koha Francesco Viñase ja Giuseppe Verdi nimelistel konkurssidel ning võitnud Gian Battista Viotti nimelise konkursi.

Tenor Kyungho Kim on ilmselgelt väiksema rollipagasiga laulja, kuid ta musitseerib meeliköitvalt loomulikult ja tal on sõna tõsises mõttes kuldaväärt hääl — soe, ümara kõlaga tämber ja hea diapasoon. Tahaks loota, et teda ootavad ees õiged rollid ja tegus tulevik.

Lavastaja Marco Candini, kes on nooruses töötanud Franco Zeffirelli assistendina, oli kujundanud „Boheemi” kahe noore laulja esituses kõlanud suhtedraama suure pieteeditundega. Zeffirelli esteetikat võis tunda lavastuse kõigis nüanssides — siiruses, loomulikkuses ja itaalia keele muusikast lugupidamises, mis oli ka Puccinile väga tähtis.

Ooperi kolme boheemlase — Marcello, Schaunard’i ja Colline’i rollis esinesid selge itaalia kooliga lauljad, kes moodustasid nii kõlakultuurilt kui mängulisuselt hea ansambli. Marcello osatäitja Matias Tosi (Argentiina) oli selles koosseisus kahtlemata kõige suuremate kogemustega laulja — tema pagasis on juba Verdi „Othello” Jago (koostöös Ricardo  Mutiga) ja „Macbethi” nimiosa. 2014. aastast on ta Wiesbadeni ooperiteatri solist ja laulnud Figarot nii Mozarti „Figaro pulmas” kui Rossini „Sevilla habemeajajas”. Tema rollide hulgas on ka Scarpia Puccini „Toscast”. Viimastel aastatel on ta olnud sage külaline Savonlinna ooperifestivalil.

Eriliselt särava häälematerjali ja rollijoonisega jäi meelde Musettat laulnud nooruke sopran Itaaliast, Lara Lagni. Tema häälest kujuneb ilmselt — muidugi juhul, kui ta teele satuvad õiged osad ja õiged teejuhid — põnev ja paljutõotav laulja. Mulle imponeeris tema usaldus muusika vastu ja loobumine selles rollis nii sageli ette tulevast liigsest frivoolsusest.

Rõõm oli kuulata, kui lauljatundlikult, iga nüanssi tunnetavalt musitseeris Birgitta festivali orkester Risto Joosti juhtimisel. Oleks muidugi tahtnud kuulda seda kooslust naturaalse heliga, st ilma võimenduseta. Pean siiski au andma fantastilisele helirežissöörile Tanel Klesmentile, kelle ülitundlik helimehekõrv oskab alati  tekitada kuulajale illusiooni peaaegu loomulikest hääletämbritest.

 

Plácido Domingo „Operalia” staaride galakontsert

Solistid: Marina Costa-Jackson (sopran, Itaalia-USA), Kai Rüütel (metsosopran, erikülaline), Stefan Pop (tenor, Rumeenia), Edward Parks (bariton, USA). Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost. 18. VIII 2018 Birgitta festivalil.

 

Plácido Domingo „Operalia” staaride galakontsert pakkus ooperimuusika gurmaanidele väga põneva õhtu. Tõsi on, et mulle ei meeldi sõna „staar” nii sage kasutamine, nagu meil nüüd moeks on kujunenud. Jään selle juurde, et ’staar’ ehk ’täht’ on kunstnik, kes on jätnud endast püsiva jälje pärast maistelt radadelt Linnuteele siirdumist. Meie rahva hulgas nt Georg Ots.

Ooperigala kava oli  koostatud hea maitsega, põhimõttel „igaühele midagi” — siin oli nii ülipopulaarseid kui ka harva ette kantavaid, kuid väga häid aariaid. Et dirigent Risto Joost on nii muusikuna kui ka inimesena suure empaatiavõimega, on ilmselt ka põhjus, miks tal õnnetus kutsuda Birgitta festivalile Plácido Domingo äsja välja valitud noored lauljad, kellega ta oli eelnevalt musitseerinud Budapestis. Kiitus selle eest!

Otsisin Youtube’ist 18. augusti oope­rigala solistide varasemaid salvestusi ja leidsin oma sügavatele muljetele väga põnevaid kinnitusi. Kui kuulata tenor Stefan Popi esituses 2010. aasta „Operalial” kõlanud Puccini Rodolfo aariat („Boheem”, dirigeeris Plácido Domingo!), mis tõi lauljale I preemia (mida ta jagab nüüd METi laval ilma tegeva imelise soprani Sonia Yoncevaga), tema 2011. aastal salvestatud Nemorino aariat Donizetti „Armujoogist” ja Hertsogit Verdi „Rigoletto” väga
põnevas lavastuses Souli ooperimajas samal aastal või kirglikku Alfredot Verdi „La traviata” Moskva Suure Teatri 2013. aasta lavastuses, siis jääb vaid ohata, et miks meie alles nüüd kuuleme lauljast, kes meie lähiümbruses juba viis aastat on lummanud kuulajaid oma võrratu, lausa hunnitu esinemisega. Popi hääles on kuulda Aure­liano Pertile, Jussi Björlingi ja Luciano Pavarotti parimaid „osiseid”, noore José Carrerase ja Jonas Kaufmanni tulisust ja kirge ning, mis peamine, musitseerimise elegantsi. Ka tema on  eelnevalt õppinud viiulit. Sel õhtul lummasid eriti Alfredo ja Violetta duett  „Parigi, o cara” „La traviatast”, Oronte aaria Verdi ooperist „Lombardlased esimeses ristisõjas” ning Marcello ja Rodolfo duett Puccini ooperist „Boheem”.

2013. aasta „Operalial” tõi Marina Costa-Jacksonile võidu Nedda aaria Leoncavallo ooperist „Pajatsid”. Rabavaks avastuseks oli mulle Youtube’ist leitud salvestus Minski kontserdilt 2015, kus kõlas Marina Costa-Jacksoni ja Dmitri Hvorostovski esituses duett Verdi „Maskiballi” kolmandast pildist. See oli ilmselt Hvorostovski üks viimaseid esinemisi, kuid talle ainuomane sisendusjõud ja enda jäägitu andmine oli jõuliseks impulsiks ka verinoorele sopranile, kelle esituses kõlas Amelia palve üllatavalt küpselt.

Birgitta festivali galalt jäi aga mulje, et nii Violetta kui ka Tosca on ilmselt Costa-Jacksoni tulevikurollid, kuigi Ruperto Chapi zarzuela aarias „Al pensar en dueño de mis amores” ooperist „Zebedee tütred” kõlas vihje kõrgemale hääleliigile. Eks aeg näitab, milliseid rolle tal õnnestub tulevikus saada. Tema temperament on ehe ja omane just Ameerika mandrilt Euroopa lavadele tulnutele.

Bariton Edward Parks on kõige värskem „Operalia” laureaat — III koht 2015. aastal. Aga ta on juba debüteerinud METi laval. Youtube’is on võimalik kuulata tema esituses Gustav Mahleri laule ning tema intellekt ja musikaalsus on garanteerinud talle läbilöögi ka nüüdisooperite lavastustes — ta on kehastanud näiteks Santa Fe teatris Mason Batesi (sünd 1977) ooperis „The (R)evolution of Steve Jobs” [„Steve Jobsi (r)evolutsioon”, 2017] Apple’i asutajat Steve Jobsi ja Inmani rolli Jennifer Higdoni ooperis „Cold Mountain”  („Külm mägi”, 2015) Põhja-Carolina Ooperi 2017. aasta lavastuses. Birgitta festivali galakontserdil lummas tema omadus sulada ühte oma partneritega nii Mozarti kui Puccini duettides (Don Giovanni ja Zerlina duett „Don Giovannist”, kus tema partneriks oli Kai Rüütel, ning Rodolfo ja Marcello duett „Boheemist”, kus tema partneriks oli Stefan Pop). Uskumatult hea nii stiilitaju kui ka kõlailu poolest oli aga tema Valentini aaria Gounod’ ooperist „Faust”. Mul on minevikus olnud võimalus kuulata seda aariat korduvalt nii Tšaikovski- kui ka Glinka-nim konkurssidel — see oli baritonidel justkui kohustuslik number —, kuid sellist südamlikku, sooja ja kvaliteetse kantileeniga esitust, nagu tol õhtul, ma ei mäleta.

 

Kingitusena mõjus Birgitta festivali galakontserdil meie metsosoprani Kai Rüütli esinemine. Tema musikaalsus ja elegantne esinemiskultuur on lummav. Kuna olen osa saanud tema laulmisest Saaremaa Laurentsiuse kirikus, Estonia kontserdisaali laval ja Mustpeade maja valges saalis, nii klaveriga kui meie Kammerorkestriga, siis tean, millised on tema kui kontsertlaulja võimed. Need kuuluvad kindlalt professionaalsesse kõrgliigasse. Nüüd sai kuulata teda ka n-ö tehisolukorras, põsemikrofoniga, ja pean tunnistama, et igatsen kuulata teda loomuliku akustikaga ruumis. Kõik tema esituses, nii Carmeni „Seguidilla”, eriti aga Orsini aaria Donizetti ooperist „Lucrezia Borgia” kõlas hea fraasitunnetusega, talle omase kauni tämbriga, kuid kogu see varaait, mis peitub tema hääles, pääseb kindlasti täies ilus esile alles loomuliku akustikaga ruumis.

Nüüd aga üks tõrvatilk korraldajate aadressil. Kui tulevikus on plaanis kutsuda galale teadustaja, siis tuleks väga hoolikalt läbi mõelda, kellele see ülesanne usaldada. On selge, et Urmas Oti sarnast intervjueerijat, kes tegi alati ära põhjaliku kodutöö, on tänapäeval raske leida, kuid see inimene peaks siiski valdama esinejaid küsitledes perfektset hääldust ja suutma teha korraliku tõlke eesti keelde. Ja külaliste vastuseid tuleks publikule adekvaatselt tõlkida! Ei teeks ka paha, kui selle ülesande endale võtnu sukelduks veidi rohkem heliloojate elulugudesse, sest anekdootlikke ja vaimukaid lugusid leidub kultuuriloos nende kohta meeletul hulgal.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist