ETENDUS LÕI PÜHA MIKROLAINE II
Juuni, 2013ta astus ligi ja küsis minu kaks aastat tagasi avaldatud avaveeru kohta. loov uudishimu ― soovis lisateavet, mis mul toona kirjutades aineseks olnud. andsin talle kõik, mis mul sellest sahtlist veel anda oli.
isiklikud kutsumised töötavad ― mõni päev hiljem läksin teatrisse. ikka päris teatrisse (viide: isiklikud mõõtkavad). olles endiselt tema pöördumise poolt peast re-aktiveeritud, oli lihtne jälle reageerida ― liigutavad lained taas võnkele löödud, paari aasta tagused süvarahutused taas esile kutsutud, ettevaatlik enesetunne ja ärev siseõhkkond. pole sõdalane, küll aga aktiiv.
sisenen saali ühena viimastest. kõnnin mööda treppi üles, tõustes üha kõrgemale. muud kui astmed. oleksin ju tahtnud poole kõrguse peale jääda, aga pungil täis saali tõttu olen sunnitud kõmpima kõige kõrgemale. kõmpima või keksima. mitte lihtsalt kõrgele, vaid kõige kõrgemale.
vestlusest kaaslastega, nii kõrge, et alla on lausa hirmus vaadata! et kuidas nende kõrguse kartjatega küll säärastes situatsioonides toimetada, ja tõsiselt ka.
minu jaoks oli vaba veel üks kõige viimases reas olev koht. või, iseenesest väga äge tunne! kas ma olengi üldse nii kõrgel seal istunud. et mitte vabatahtlikult, vaid olukorrast tingituna, kui ei jää lihtsalt midagi muud üle ― istun ja selja taga ei hinga teine vaataja, vaid haigutab hingetuks ähvardav betoonkuristik. Selja taga haigutab betoonkuristik! kui me ei haiguta igavusest, vaid piiratud ajuõhust. püsinud terve see aeg kuristiku serval ja olles lõpuks ellu jäänud!
nii palju rahvast! ― see on ju pesuehtne peavoolu tunnus. pool aega etendusest peatungi sellel arusaamisel: nii suurele hulgale aktsepteerijaile ei ole ju enam võimalik serveerida alternatiivi. et siin kerkib esile contra ja pingsaks tegevast taburetist saab mingi diivan, mis muud.
kui pähe lööb keskkoolist saadud trauma seoses lõpukirjandiga. millest ühel hetkel jagad ära, et sajapunkti teost on võimalik ära õppida, ja kui sa seda siis teed, siis. enda ees hakkab küll piinlik! niidirulli skeem nii selge, et raputan varrukat ja ega sealt vähemat kui sada enam tulla saagi, garanteeritud läbilöök ja õpetajatädide kiitus. aga endal, kui piinlik! ja seda sajalist hiljem veel siis lugeda ― kindel keeldumine! loekski nagu raha, sajane ju.
ei-ei, no ei ole! suur vaatajate arv üksi küll ühte tükki kohe peavooluks ei tee. pool aega etendusest peatungi sellel arusaamisel, et nii ootamatult (loe: oodatult) suur arv külalisi sünnipäevalast ennast ju küll veel pugejaks või nõrgaks isiksuseks momentaanselt ei muuda. tegu võib olla ka lihtsalt hästi organiseeritud peoga! oota-oota, mida sa silmas pead, kui sa hästi organiseeritud pidu ütled. küsimus on vastus. küsimus on vastus.
kui ma nende kunstnikega nüüd seltsinud olen, siis üks põhilisi asju, millele see seltskond (vb) tahtmatult oma tegevuses on viidanud, on topeldamine. tahan seda mõistet selgitada. mõistet, millest mulle endale oluline kvaliteedimärge kujunenud on. kvaliteedimärge kui isikliku mõõtkava algus ja ots. et isiklik kvaliteedikontroll tuleb ju ikka alati sees hoida.
topeldamine on viide peavoolule. see on vajadus tõlkida ja selgitada. see on positiivset eksimisruumi mitte jättev, see on ennast lollikindlalt selgeks tegev anti-kvaliteet. tõlkida tõlget, tõlkides tõlget, olles tõlkinud tõlget etc. viidata viitele, viidates viitele, olles viidanud viitele. osutada osutamisele, suunata suunale, selgitada selgitust. jõuan punkti, kus ma dramatiseerin üle ja vb olen vasturääkivus, aga see annab selles kontekstis lugemisele potentsiaali.
päris ma selgitangi seda topeldamise mõistet. päris ma ei selgitagi.
päris ma selgitangi seda topeldamise mõistet. päris ma ei selgitagi.
mind teeb ettevaatlikuks tõlge. see akt ise. mina olen keel (I am the language), mina olen informatsiooniüksus. mina on keel ja mina on informatsiooniüksus. ükskõik, mida ma teen, tõlgib see mind; organiseerimatagi, tõlgib see mind. ja ükskõik, mida ma tõlgin, tõlgin ma tõlget. mitmesse keelde tõlkida on vaja? milleks tõlkida, milleks üle seletada. mida tõlkida, mida tõlkida. kuidas olla, vajamata tõlget. kuidas olla ise kontsentraat ja tõlkimatagi selge. tõlkimatagi selge, sest selgus on loovtöös individuaalne ja selles individuaalsuses ka primaarne. kuidas rahuneda ning rahulduda ― selgus on individuaalne. rahuneda ja rahulduda. kui vajadus selgusega mängida ja vajadus selgeks saada on kohalejõudmise koht ja vaid sekund enne seisma jäämist. kuidas hoida ennast liikumises. kuidas loobuda (vb alateadlikult kehtestunud) parameetrist: ideaal on ühtlaselt massiivse lainena kohale jõuda. lainena, kus tõlkimine on garantii ja kohalejõudva ühiku ühtlustamine.
või kuidas peakski lahkuma rõõmsalt teatrist, kus minuga arvestatakse täpselt nii palju, et mulle on eraldatud koht istumiseks, ja edasi. edasi, ülesandeks peas peauks vaid avali lüüa ja kõik portsud kulbitäite kaupa sisse lubada.
mitte nagu madalmaade duširuumide ekstreemselt nõrk veesurve, vaid nagu. euronõuetele vastav veevool ― piisavalt reklaampausi, piisavalt värviline, võimalikult väike ajakulu mõtlemiseks, tajumiseks. kompaktne ja tempokas, tunnustatud pingekõveras äratuntav ja defineeritav. täpselt õige suurusega lusikas, et neelata täiuslik amps!
aga siinkohal, kas teil endal ka nüüd pärast tehtut see arusaamine sellest teemast kuidagi teisenes või muutus ― mkm, see nüüd küll ei muutunud.
kirjutatu pole etenduse kriitika, pole tagasiside konkreetsele etendusele ega ka kirjelda seda. see on etenduselt kätte saadud hiljem verbaliseeritud impulss ja käivitaja. see on rangelt subjektiivne mõtlemise protsess, mille aktiveeris etenduse külastamine.
tänan, siiras au.
