TENNESSEE WILLIAMSI „TRAMM NIMEGA IHA” TEATRIS, KINOS, MUUSIKAS JA KUJUTAVAS KUNSTIS

Detsember, 2018

MATTIAS SONNENBERG

Käesoleva artikli eesmärk on vaadelda Tennessee Williamsi näidendi „Tramm nimega Iha” tõlgendusi eri žanrites — filmis, kunstis, näidendis, balletis ja ooperis. Ühtlasi püüan avada selle teose seoseid autori eluga ja analüüsin ka lavastustes kasutatud muusikat, mis loob võimaluse näidendi enese ja tema lavastusperspektiivi sügavamaks mõistmiseks.

 

„Tramm nimega Iha” on USA lõunaosariigis Mississippis sündinud näitekirjaniku Thomas Lanier Williams III ehk Tennessee Williamsi tuntuim näidend, mis on toonud talle Pulitzeri preemia ja Blanche’i osatäitjale (Jessica Tandy) Tony auhinna. Üle kaheksasaja etenduse laval püsinuna teenis see ära ka näitekirjanduskriitikute auhinna National Books Circle Awards ja jõudis tugeva meediakajastuse tulemusel 20. sajandi saja parima näidendi hulka. Sama edukas oli olnud ka Williamsi „Kass tulisel plekk-katusel”, kuid „Tramm nimega Iha” täissaalide ovatsioonid tõid läbimurde, avades Williamsile uksed Hollywoodi ja pakkudes talle nii ida- kui läänerannikul sellist hiilgavat elu ja meedia tähelepanu, millest selle aja näitekirjanikud ei julgenud veel unistadagi. Vaatamata raskele lapsepõlvele ja depressioonile elas Williams siiski aktiivset elu, suhtles erinevate ringkondadega ja nautis meelelahutusmaailma glamuurset külge. Williamsi noorusajas polnud palju rõõmu ega kindlustunnet. Tema tervis oli nõrk, kodune õhkkond külm ja suletud, müügimehest isa oli alkohoolik, kes vägivallatses poja kallal, ja kõik see jättis oma jälje. Isa sagedane tööga seotud kodunt äraolek andis siiski hingamist. Elati ema vanemate juures, mis tõi Williamsi ellu pisut rõõmsamaid hetki. Lõpuks jättis isa perekonna maha.

Williamsi isikliku elu ja näidendi vahelisi puutepunkte võib leida näiteks seoses tema  hullumajja viidud skisofreenikust õega, vaimse kodu leidmisega New Orleansis ja armusuhtega temast kümme aastat noorema poksija Amado „Pancho” Rodrigue­zega (varasem Gonzales) jms. Rodrigueze ja Williamsi suhe oli lõppenud enne näidendi „Tramm nimega Iha” lavale tulekut. Hapra loomusega, intelligentse ja tundliku kirjaniku jooni võib leida Blanche DuBois’s, agressiivse macho „Pancho” Rodrigueze mõjusid aga Stanley Kowalski tegelaskujus. Lausa nii avatult Williams oma karaktereid küll ei loo ja Blanche’i bipolaarse tegelaskuju peamiseks prototüübiks on olnud siiski Williamsi õde Rose Isabel Williams. Blanche’i nimi aga pärineb hoopis kelleltki kolmandalt isikult ja Stanley Kowalski nimi on võetud ühelt tehasetööliselt. Wil­liams noppis karakteri kujundamiseks vajalikke nüansse siit ja sealt. Nii nagu tema varasem näidend „Kass tulisel plekk-katusel”, põimub ka „Tramm nimega Iha” Tennessee Williamsi enda elulooga. Näidendi erinevad tahud ja karakterid peegeldavad peenekoeliselt tema isiklikke läbielamisi, lõhestunud isiksust ja suhteid, lõimides need USA lõunaosariikide eluolu, murede ja aristokraatliku ajastu lõpuga. See kõik annab näidendile ühtaegu ajaloolise tausta ja psühholoogilise tõetruuduse.

 

Näidendi tee Broadwaylt Hollywoodi: Tennessee Williams, Elia Kazan ja Marlon Brando

Esimesena lavastas Williamsi näidendi Irene Mayer-Selznick Connecticuti osariigis New Havenis Shuberti teatris. Peatselt kolis näidend üle New Yorki, Broadwayle ja esietendus Elia Kazani käe all Ethel Barrymore’i teatris 3. detsembril 1947. Sellest kujunes kokkuvõttes geniaalsete meistrite Mayer-Selznicki, Kazani, Brando ja Williamsi tugev koostöö ja valmis originaalne meistriteos. Williamsi koostöö Kazaniga andis täpselt edasi näidendi konteksti — psühholoogilisi aspekte, tüpaaže, keskkonda ja ajastut. Näitlejatöö ja osatäitjate valik õnnestus suurepäraselt, rollides olid Marlon Brando (Stanley Kowalski), Jessica Tandy (Blanche DuBois¹), Karl Malden (Harold Mitchell ehk Mitch) ja Kim Hunter (Stella Kowalski), kuigi Irene Mayer-Selznick oli plaaninud kahe esimese, veel tundmatu näitleja asemele selliseid kaalukaid näitlejaid nagu mässuline John Garfield ja varem Oscarile nomineeritud ilus ja naiselik Margaret Sullavan.

Pingelise Broadway lavastusega võrreldes oli Hollywoodi film tehtud vaatajasõbralikumaks, selles oli pehmendatud näidendi valulisi ja liialt vulgaarseid kohti ning oli kärbitud ka teksti — mille üle Kazan ja Williams pidevalt vaidlesid, sest Williamsi meelest kaotas näidend seeläbi osa oma autentsusest. Suurte kogemustega Kazan teadis, mida vajab teatripublik ning mida vajab film, ja oskas suunata Williamsit parandama näidendite kohati laialivalguvat struktuuri. Williams sai sellest aru ja usaldas Kazanit. Kahe andeka mehe loominguline koostöö ja vankumatu sõprus kestis kuni surmani.

Broadway lavastusele järgnenud Elia Kazani film „Tramm nimega Iha” (1951) sai Oscarite jagamisel kaksteist nominatsiooni ja neli võitu. Filmis mängisid Vivien Leigh (Blanche), Marlon Brando (Stanley), Kim Hunter (Stella) ja Karl Malden (Mitch). Kõik pea- ja kõrvalosatäitjad said Oscari, v. a samuti nomineeritud Marlon Brando. (See auhind läks hoopis Humphrey Bogartile rolli eest John Hustoni filmis „Aafrika kuninganna”, 1951. Bogart sai selle Oscari vägagi ebabogartliku rolli eest, kuid õiglaselt — ta võinuks pälvida selle juba üheksa aastat varem Rick Blaine’i osa eest Michael
Curtize filmis „Casablanca”, 1942.) See aga ei vähenda kuidagi Brando perfektset osatäitmist Stanley rollis — see maskuliinselt vägivaldne macho-roll on näidendi legendaarne alustala, ideaalne Williamsi „Pancho”-tüübi kehastus. Brandole oli see Hollywoodis alles teine filmiroll, kuid tee oli lahti ja temast kujunes väga hinnatud näitleja, kes esialgu mängiski filmides tulihingelist macho’likku mässajat. Näiteks Kazani järgmises filmis „Viva Zapata!” (1952) kehastas ta Mehhiko revolutsionääri Emiliano Zapatat, Joseph L. Mankiewiczi filmis „Julius Caesar” riskantselt, kuid õnnestunult nimiosa (1953), László Benedeki filmis „Uljaspead” (1953) mootorratturite gängi juhti Johnnyt ja uuesti koos Karl Maldeniga Kazani filmis „Veepiiril” (1954) üht peaosa.

Kazani filmi koosseisus oli vaid üks väike erinevus, nimelt vahetati Tony auhinnaga pärjatud Jessica Tandy välja Victor Flemingi filmi „Tuulest viidud” (1939) Scarletti rolliga Oscari võitnud, oma aja kõige ilusama naisnäitleja Vivien Leigh vastu, et filmi saadaks võimalikult suur edu — mis juhtuski. Vivien Leigh sai Hollywoodis hiilgavad arvustused, Oscari, BAFTA, NY Film Circle Awardsi ja palju muid auhindu. Leigh mängis teatris üheksa kuud sama rolli edasi ja ütles, et Blanche
DuBois mõjus talle hulluks ajavalt. „See karakter lihtsalt kontrollis mind lõpuks,” on ta hiljem öelnud. Leigh’l oli juba 1940. aastatel olnud tervisega probleeme — põhjusteks Aafrikast saadud tuberkuloos, filmiõnnetusele järgnenud nürisünnitus ja lahutus Sir Laurence Olivier’st. Alates 1950. aastatest hakkasid tal valede ravimeetodite, elektrišokkide, ravimite ja alkoholiga liialdamise tõttu süvenema psüühikahäired, depressioon ja bipolaarsus. Vaatamata sellele mängis Leigh teatrilaval rasketes tükkides edukalt edasi, sest ta mälu oli lapsest saadik treenitud ja briljantne, kuid filmivõtted muutusid kaadritaguste draamade tõttu üha võimatumaks. Blanche’i rolli isiklik läbielamine mõjutas Leigh’d sedavõrd, et ühel hetkel ei suutnud ta sellest enam välja tulla ja hakkaski end Blanche’iks pidama. Kummaliselt sarnaste sümptomite ja lõpuga on Blanche’i rolli mänginud ka aristokraatlik leedi Olivier.

 

John Ermani ja Glenn Jordani värvilised telefilmid

1980. aastal soovis Tennessee Wil­liams uude plaanitavasse värvifilmi „Tramm nimega Iha” Meryl Streepi. Streep oli mänginud 1976. aastal Flora Meighanit tema lühinäidendis „27 vagunitäit puuvilla” ja Williams oli temast lummatud. Streep nomineeriti Meighani osatäitmise eest Tony auhinnale. Kuid 1979. aastal oli Streepil tihe filmimisperiood, mis ei sobinud uue filmi ajakavaga. Läbirääkimistel tekkinud konflikti tagajärjel jäi see filmiprojekt katki. 1983. aastaks oli Williams juba meie seast lahkunud ja 1984. aastal läks projekt üle John Ermanile, kes lavastas sellest telefilmi, osades Ann-Margret (Blanche), Treat Williams (Stanley), Beverly D’Angelo (Stella) ja Randy Quaid (Mitch). Tõetruu ajastulisuse ja tugevate näitlejatöödega telefilm võitis mitmeid auhindu ja nominatsioone, kuigi originaallavastusele jäädi näitlejameisterlikkuses siiski tugevasti alla. Suurepärased sisestseenid säilitasid psühholoogiliselt ängistava klaustrofoobiaelemendi ja New Orleansi kuumuse tunde, millega loodi telefilmile tugev taust. Imetletud näitleja ja laulja Ann-Margret tegi oma elu raskeima draamarolli ja võitis Kuldse Gloobuse, kuigi seriaali miinuseks jäi tema Blanche’i liiga eluterve olek ja tugevus. Tüpaažilt sobiv pancholik Treat Williams oli oma rollis usutav, kuigi pingutas kohati üle, nii et seriaali hoidsid õigupoolest koos D’Angelo hästi läbitöötatud Stella ja Quaid, kes sobis Mitchiks isegi paremini kui Karl Malden.

1995. aastal loodud Glenn Jordani värviline telefilmiversioon viib meid samuti mõjuvasse, ajastukohaste välis- ja sisestseenidega atmosfääri, kuigi sisekujunduse ja riietuse poolest ollakse millegipärast selle ajajärgu keskklassis. Lavastajatöö loob rahuliku narratiivi, milles puudub selline agressiivsus nagu Kazanil. Filmi vaoshoitust võis mõjutada Ühendriikide 1990. aastate majandusbuum, sest headel aegadel armastavad inimesed üldiselt positiivsemaid filme. Telefilm võitis mitmeid auhindu, kuid headele näitlejatele vaatamata polnud tabatud näidendi tuuma. Jessica Lange Blanche’i rollis on väliselt õigesse klassi kuuluv ja oma sisemise murtusega ka õige tüpaaž — tema kehastatud Blanche on lausa ideaalne, lähtub etiketist, kasutab vastavalt tavale aksessuaarina sigaripitsi, mida teatrilavastustes tihti ei juhtu, jne. Kuid võrreldes tervisest pakatava Ann-Margretiga jääb tema mäng kuivaks, selles puudub võrgutav seksuaalsus ja iha. Blanche’i sõnade järgi tõi just iha ta New Orleansi. Näitlejale on see raske roll, lõhestunud isiksuse ja tolle vastuolude piiripealne mäng, kus Blanche’i bipolaarsust, psühhoosi sümptomite ägenemist või depressiooni lõppfaasi ei pruugi küll diagnoosida veel lausa skisofreeniana, kuid seda võiks kujutleda kui võimalikku perspektiivi. Alec Baldwin sobib uude, pastelselt lavastatud keskkonda, kuid kahjuks ei mängi ta Stanleyt kuidagi välja — tema natuur jääb liiga pehmeks ja keskklassilikuks. See roll vajaks rohkem energiat, agressiivset tulisust, mässavat teravust, viha pettumuse pärast oma Ameerika-unistuses, rohkem töölisklassilikku ürgmehelikkust tema mehelike rinnakarvade taga ja seksuaalset pinget tema ja Blanche’i vahel. Paraku ei saagi igav, veidi haiglane ja steriilne Blanche selles mehes mingit iha tekitada, samas kui John Goodman Mitchina sobib Blanche’ile ideaalselt kui viimane õlekõrs. Kui Beverly D’Angelo lõi õnnestunud, kuid liiga sooja õdedevahelise sideme, siis Diane Lane tabas paremini originaali arvestades õdede vahele jäänud haigutava tühimiku, kus peitub pettunud ükskõiksus ja kus rõõm taaskohtumisest välgatab vaid hetkeks ja ka siis koos süümepiinaga. Loomulikult võib lavastaja näha nende vahel ka sooja sidet, kuid mõttes võiks siiski seada esikohale Williamsi suhted oma õe Rose’iga. Keemia puudumine kogenud näitlejate Baldwini ja Lange’i vahel üllatab seda enam, et nad mängisid seda tükki juba 1992. aastal Ethel Barrymore’i teatris Gregory Mosheri lavastuses arvustuste kohaselt võrratult hästi ja energiliselt (kuigi oli ka vastupidiseid arvamusi). Kui olla äärmuslikkuseni nõudlik lavastaja- ja näitlejameisterlikkuse psühholoogiliste peensuste suhtes, siis tekib küsimus, kas John Ermani ja Glenn Jordani telefilmid annavad Elia Kazani filmile üldse midagi juurde peale ilusate ja värviliste väli- ja sisestseenide. Kui seada esiplaanile meelelahutus, siis on kaks telefilmi ajastulises ja visuaalses mõttes tõesti väga ilusti teostatud ja Kazani filmist palju rahulikumad.

 

Tennessee Williamsi näidend maalikunstis

Kõige vähem on Tennessee Williamsi näidendi jälgi kujutavas kunstis. USAs on Thomas Hart Bentoni maal „Pokkeriõhtu“ (1948) siiski tuntud, kuna seda on kasutatud kujunduselemendina Williamsi raamatul. „Pokkeriõhtu” maalitehnikaks on tempera ja õli, pilt on maalitud lõuendile suurusega 91×122 cm. Maali tellis kingituseks oma naisele Hollywoodi filmiprodutsent, stsenarist ja filmistuudio juhataja David O. Selznick, kes on eriti tuntud oma filmiga „Tuulest viidud” (1939). Tema naine on aga Broadway originaallavastuse lavastaja Irene Mayer-Selznick. Benton oli Ühendriikides juba omal ajal väga tuntud kunstnik, tema põhisuunaks on regionalism — keskseks teemaks Ameerika väikelinnade, maakohtade, töö ja eluolu stseenid. Benton valmistas oma maali väga põhjalikult ette. Kui visand oli joonistatud, voolis ta savist vormi, sest see aitas paremini maalida lõuendile värvide ja valguse ruumilist mängu. Tal on omalaadne värvikeel, millele lisandub Pariisi õpingute ajal kuulsast Diego Riverast inspiratsiooni saanud muralism. Oma jõuliste muralistlike stseenide, moonutuste, värvivaliku ja ruumiliste kujunditega avab Bentoni fantaasia mõningatel tema maalidel ukse lausa sürrealismi elementidele. Antud teos jääb siiski realismi piiridesse, luues ajastuliselt elutruu pildi pingestatud, seksuaalse ja vägivaldse piiril olevast stseenist, kus Blanche hoiab pokkeriõhtul peeglit, irvitades purjus Stanley üle, ning kus pingete kulmineerumise tulemusena vallandub lõpuks kaklus. Maal on tänapäeval püsieksponaat New Yorgi Whitney kunstimuuseumi seitsmendal korrusel. (Kunstimuuseumi kogudes on 20.–21. sajandi perioodist ligikaudu 23 000 USA kunstnike teost.)

 

Näidendi lavastused USAs

Ühendriikides mängitakse Williamsi näidendit pidevalt ning Broadwayl ja Los Angeleses saab näha selle parimaid lavastusi. New Orleans jällegi kihab kõikvõimalikest Williamsi festivalidest, võistlustest ja üritustest. Broadwaylt võiks tuua esile Emily Manni tugeva lavastuse 2012. aastast, peaosades Hollywoodi tuntud näitlejad Nicole Ari Parker (Blanche), Blair Underwood (Stanley), Wood Harris (Mitch) ja Daphne Rubin-Vega (Stella). Ajastutruu lavakujunduse on briljantse põhjalikkusega teinud hinnatud lavakunstnik Eugene Lee koos valguskunstniku Edward Pierce’iga. Pierce loob valgustusega akendetaguse elu ja õhtuse, neoonreklaamides särava atmosfääri. Iga lavadetail on põhjalikult läbi mõeldud. Selleks on analüüsitud ajastut, ajalugu, kuupäeva, mil tegevus toimub, New Orleansi linna, selle maju ja kvartalite planeeringut, kõikvõimalikke pisidetaile karniisist konservipurgini — ja nii mõnedki kujunduselemendid on hangitud teistest osariikidest. Muusika osas on nõutud tipptaset, selle on komponeerinud New Orleansi džässilegend, trompetist ja komponist Terence Blanchard, kes annab edasi tõetruud New Orlean­si atmosfääri. Esietendusel käisid tuntud inimesed, näitlejad Hollywoodist ja New Yorgist, sh ka näitekirjanik Edward Albee.

National Theatre Live kandis 2014. aastal Inglismaalt üle Benedict Andrewsi lavastuse, kus mängisid tuntud Hollywoodi filminäitlejad, kunagine „Salatoimikute” teleseeria staar Gillian Anderson (Blanche) ja Ben Foster (Stanley), teistes osades Corey Johnson (Mitch) ja Vanessa Kirby (Stella). Lavastus oli toodud tänapäeva, paigutatud vaikselt liikuvale pöördlavale minimalistlikus risttahukakujulises karkassis ja ümbritsetud ringikujuliselt publikuga parteris ja rõdul. Moodsa lavastuse probleemideks kohaliku publiku jaoks olid kokkusurutus, näitlejate liikumine ning jaotumine ruumis ja akustika; kinopublikut need ei mõjutanud. Lavastus sai siiski kiita erilise stsenograafialahenduse ja näitlejatööde eest. Gillian Anderson võlus oma sügavalt psühholoogilise osatäitmise ja emotsionaalse, eheda mänguga. Tal oli ilus lõunaosariikide aktsent ja taotluslikult lihtrahvalik kõnemaneer, kuigi kandis stiilset riietust ja kallist Louis Vuittoni käekotti. Anderson viis mõtted Cate Blanchettile, kes oli teinud viimaste aegade parima Blanche’i osatäitmise nii näitlemise kui tüpaaži mõttes, mängides 2009. aastal koos Joel Edgertoniga (Stanley) Sydney teatris Liv Ullmanni ajastutruus lavastuses.

Blanche’i on mänginud üle kahekümne Hollywoodi tuntud näitleja, kellest veel võiks esile tõsta Claire Bloomi ja Faye Dunawayd. Viimast on Los Angelese lavastuses kiitnud Wil­liams isiklikult.

 

Näidendi lavastused Eestis

Williamsi näidend lavastati Eestis esmakordselt Endla teatris 1972. aastal. See sai igati hea kriitika osaliseks ja endiselt võib Karin Raidi lavastust tunnistada Eestis tugevaimaks. Teatriühingu preemiad läksid Karin Raidile ja Blanche’i osatäitjale Tiia Kriisale. Williamsi näidendi sügav sisu oli selle aja  lavastuste teatraalses võtmes hästi tabatud ja originaalselt teostatud. Näidend köidab vaatajat oma uskumatult tugeva energia ja näitlejatöödega. Üldiselt ei häirinud oma tüpaažiga ka seksikalt särtsakas brünett Blanche, kes mõjus blondi Stella kõrval nagu tema noorem õde. Tiia Kriisa oli täis tütarlapselikku energiat, mängis suurepäraselt, hüsteerilise õhinaga, milles oli hullumise elemente, õigustades sellega finaali. Ka flirt väga meheliku Peeter Kardiga (Stanley) toimis igati. Teistes osades esinesid Eha Kard (Stella) ja Ago Roo (Mitch). Tiia Kriisa on põhjendanud õnnestumist järgmiselt: „Kui kõik kokku saavad — väga hea lavastaja, head näitlejad, õiged lavapartnerid, aeg ja sinu olemine, siis võib töö õnnestuda.”²

1976. aastal lavastas Vitali Tšermenjov Vene Draamateatris kahe koosseisuga näidendi „Tramm nimega Iha”, osades Svetlana Orlova (Blanche) ja Jüri Orlov (Stanley); kokku oli koosseisudes kakskümmend viis näitlejat. Rakvere Teatris lavastas näidendi Peeter Raudsepp 1996. aastal, kus mängisid Külli Palmsaar (Blanche), Erik Ruus (Stanley), Karin Tammaru (Stella), Ain Prosa (Mitch) jt. 2005. aastal lavastas Helen Rekkor näidendi Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ja järgmisena „peatus” Williamsi näidend taas Pärnus, kus 2015. aastal oli lavastajaks Ingomar Vihmar. Vihmari enda sõnul muutis ta rõhuasetusi, tehes näidendi keskseks teljeks vankumatu õdedevahelise sideme, mis kunagi ei katke ja mis püsib tugevamana kui mehe ja naise vaheline suhe. Samuti rõhutati lavastuses ebaõigluse ja võimu kuritarvitamist nii meeste kui naiste vaatepunktist. Osades olid Kleer Maibaum-Vihmar (Blanche), Priit Loog (Stanley), Kati Ong (Stella), Märt Avandi (Mitch) jt. Meelelahutuse aspektist jättis lavastus äärmiselt positiivse mulje ja oli tervikuna nauditav — tüpaažid sobisid, teksti osas püsiti narratiivis, loodi hea tempo ja aeg-ajalt joonistus sisse peenekoelist, rõhuvust neutraliseerivat huumorit. Tüpaažilt vastas Stanleyle hästi Priit Loog, kes oma juuste, silmade ja kulmupiiriga meenutas otsevaates Don Johnsonit, kes omakorda oleks teinud Stanley macho’likku rolli Alec Baldwinist palju paremini, kuigi tema olemus peegeldab tugevat sisemist intelligentsust. Suurepärase ja hästi läbi töötatud osatäitmise tegi Mitchina Märt Avandi. Mitch pole peaosadega võrreldes raske roll, kuid Avandi on näidanud end varasemate teatrilavastuste nõudlikes rollides vägagi kaaluka draamanäitlejana ja suudab end tõestada ikka ja jälle. Kuid kui meelelahutuslik aspekt kõrvale jätta, ei taba näidend kahjuks absoluutselt sisulist eesmärki. Lavastaja teistsuguse taotluse tõttu puudub Blanche’i ja Stanley vahel flirt ja keemia. Blanche’i liiga tugev natuur ei õigusta kuidagi hulluks minemist, temas puudub ka õrnus, elegantne peenetundelisus — seda ei mängita välja, kuigi Maibaumil on selleks olemas kõik eeldused. Kuid miks võtta ära näidendi alustalad nagu flirt Stanleyga, iha, ajastulised klassivahed, Blanche’i elegantne naiselikkus — elegantsest riietusest üksi ei piisa — ning muud olulised aspektid? Williams visatakse lavastusest lihtsalt välja. Aktsepteerida saab mitmesuguseid tõlgendusi, kuid need peaksid ennast psühholoogilistes peensustes lõpuni kandma ja õigustama lavastaja taotlusi. Antud juhul laguneb kogu struktuur ja mõte koost, ilma ihata kaob Blanche’i ja Stanley rolli mõte, Mitchi roll jääb üleoleva Blanche’i tõttu õhku rippuma ja kui õdedevaheline side oleks tugevam kui mehe ja naise side, siis ei laseks Stella Blanche’i mitte mingil juhul minema saata. Blanche kas jääb või nad lähevad koos Stellaga hullumajja. Vaatleme veel ühte väikest aspekti: Blanche võtab oma magamistoas sahtlist välgumihkli, läidab sigareti ja viskab välgumihkli sahtlisse tagasi. Selline viskamine on lihtrahvalik žest ja läheb klassi etiketiga vastuollu. Blanche kas võtab selle käekotist või kapilt ja asetab tagasi — mitte midagi ei tehta visates. Kuid kuna lavastus ei püüa olla ajastutruu, jääb see asjaolu tähelepanuta. Stanleyt aga tuleb kiita, sest ta pühib köögilaua taga oma rasvased sõrmed ilusasti pükstesse.

Kuna teatri repertuaar ja näitlejad on võimelised pakkuma tugevat sisulist taset, võiks klassikaliste väärtlavastuste stsenograafiasse veidi rohkem finantsiliselt panustada. Lavakujunduse stiilikakofoonia ja väljanägemine häirisid vaataja sisseelamist. Iseenesest oli pöördlava piltide jaotus väga hästi läbi mõeldud ja lavapilt andis edasi agulirajooni ja töölisklassi vaesuse atmosfääri, kuid stiilipuhtam või  ajastutruum lavapilt oleks tõstnud lavastuse taset. Pigem võinuks lavastuse uudsust veelgi suurendada ja suunduda hoopis moodsasse tänapäeva või siis kasutada lavakujunduses heledate toonidega puhast minimalismi. Niisamuti oleks muusika võinud hoida erinevate stiilide osas selgemat suunda ja valgustuse kunstilisi võimalusi tulnuks rõhkude asetamisel paremini ära kasutada. Loodetavasti tehakse sellest  tulevikus uuslavastus, sest tugev vundament on olemas.

(Muide, Endla teater on positiivselt üllatanud oma teatrikohvikus tegutseva džässiklubiga, kus kuuleb päris kvaliteetset džässi. Eestis on džässikultuuri väljakujunemine olnud laineline ja konarlik; tugeva kultuuri ja kuulamisoskuse kujunemiseks on äärmiselt oluline vastavate klubide tegutsemine ja püsima jäämine.)

 

Williamsi näidend ooperina

Arvatavasti ei oleks Williams kunagi arvanud, et tema näidendist ooper või ballett tehakse. Esimesena lavastas näidendi põhjal balleti John Neumeier ja viisteist aastat hiljem lõi dirigent ja helilooja André Previn oma kolleegi soovitusel selle põhjal ooperi. Previn pole ainuke, kes peab jõuliselt struktureeritud näidendi materjali enesestmõistetavalt potentsiaalseks ooperiks, öeldes: „Ainukesena puudub sealt veel muusika!”³ Previni sooviks oli, et Blanche’i osa laulaks Renée Fleming, ja paar päeva hiljem helistaski Fleming ja andis oma nõusoleku: „Kui teie olete helilooja, siis pole mul otsustamiseks partituuri eelnevalt vaja näha. Lihtsalt saatke see, kui teil on valmis, ja ma laulan ära.”⁴ Nii nagu Broadwayl ja filmis on jäänud Stanley rolli etaloniks Marlon Brando, nii on sopran Renée Fleming jäänud vankumatuks eeskujuks oma Blanche’i rolliga Previni ooperis.

Previn on pälvinud filmi- ja kontserdimuusika ning klaveriteoste loojana palju tunnustust. Talle on omistatud filmimuusika loomise eest neli Oscarit ja plaadistuste eest kümme Grammyt. Previn komponeeris ooperi „Tramm nimega Iha” kolmes vaatuses, libreto kirjutas Philip Littelli. Maailmaesietendus toimus 1998. aastal San Francisco Ooperis autori dirigeerimisel. Tegemist on muusikaliselt väga kauni ja ajastutruu ooperiga, milles on ilusad lüürilised kandvad aariad ja duetid  ning  fantastiliselt kaunis finaal. Ooperi sisu on väga hingestatud ja sügav, näitlejameisterlikkuse ja õigete tüpaažidega edasi antud psühholoogilised nüansid  joonistavad narratiivi välja tõetruult nagu päriselus. Ingliskeelsed aariad ja duetid on harukordselt selged; teksti arusaadavust ei kompenseerita lüürilisuse arvelt, vaid see tuleneb Previni läbimõeldud komponeerimisest. Ooperi muusika on mõjutatud muusikali- ja filmimuusikast, kuid see teeb ooperi kuulamise veelgi nauditavamaks. Tänu Previnile ja Flemingile ei kujunenud sellest depressiivselt sünge ooper, kus rõhuvas muusikas segunevad melanhoolselt minoorsed toonid. Stellat laulis sopran Elizabeth Futral, keda hiljem asendas imeilusa häälega lõunaosariikide kaunitar Susanna Phillips, luues oma ilusa laia tämbriga Blanche’ist kohati näidendi omast veetlevama rolli. Stanleyt (bariton) laulis esialgu Rodney Gilfry, keda hiljem asendas Stanley rollis ikooniks kujunenud Teddy Tahu Rhodes (kes Rhodesite liini kaudu on sugulane kuninganna Elizabeth II-ga, kuigi on sündinud Uus-Meremaal). Mitchile perfektselt sobivat tenoripartiid laulis Anthony Dean „Tony” Griffey, kroonides oma rolli ideaalse tüpaaži ja näitlejameisterlikkusega. Erinevalt sõnateatrilavastustest tõuseb ooperis olulisele kohale naabrist majaperenaine Eunice Hubbell, keda San Francisco ooperis laulis metsosopran Judith Forst.

See ooper on saanud maailmas väga populaarseks ja on viimase kümne aasta jooksul olnud igal aastal mõne ooperimaja repertuaaris või siis rännanud külalisetendustega USAs, Euroo­pas, Jaapanis, Austraalias ja mujal. 2011. aastal Gstaadi festivalil Šveitsis dirigeeris katkendit sellest Kristjan Järvi ja Blanche’i laulis Renée Fleming. USAs on olnud selle ooperi just mitte tipptasemele küündivaid ettekandeid palju: näiteks Idaho Ooperis, Boises, peaosas Julie Adams. 1. juunil 2018 on ooper kavas Middlebury Town Hall Theateris ja Vermontis, peaosades Meredith Lustig (Blanche) ja Gregory Gerbrandt (Stanley).

 

John Neumeieri ballett „Tramm nimega Iha”

John Neumeier tõi 1983. aastal esimest korda külaliskoreograafina Stuttgardi Balletis (peaballettmeister John Cranko) lavale tipptasemel neoklassikalise balleti „Tramm nimega Iha“ Sergei Prokofjevi ja Alfred Schnittke muusikale. 1987. aastal tegi Neumeier selle uuslavastuse Hamburgi Balletis, kus ta töötab alates 1973. aastast peaballettmeistrina. Neumeieri ballett on käinud ringreisidel USAs, Hongkongis ja mujal ning on olnud Norra Rahvusballeti repertuaaris 2010., Pittsburghi Balleti kavas 2012. ja Kanada Balleti laval 2017. aastal. Võrreldes teiste lavastajate balletiversioonidega on Neumeier tabanud Williamsi näidendi konteksti kõige paremini — seda nii ajastu, psühholoogilise sügavuse, muusika, dekoratsioonide, kostüümide, tegelastevaheliste suhete, koreograafilise jõulisuse kui pingestatuse poolest. Kuigi Neumeier keerab narratiivi pea peale, õigustab geniaalne sisuline läbitöötatus end lõpuni.

Balletis istub Blanche haavalehena värisedes hullumaja haiglavoodil ja läheb ajas tagasi, meenutades oma kunagist kodu. Meenutussähvatused segunevad katkendlikult tema psühhoosidega. Kui lava varjav haiglakardin eest ära tõmmatakse, läheb Blanche mõtetes tagasi Belle Rêve’i mõisasse ja mängitakse läbi kõik mälestused: pulmad abikaasa Alan Greyga, istanduse ja perekonna häving, Alani surm, Flamingo hotell, kus ta vahepeal peatub, ja lõpuks tema elu New Orleansis. Narratiiv kulgeb sarnaselt Williamsi näidendi omaga, kuid poolakast töölisele Stanleyle meeldib peale pokkeri ja boolingu veel ka poks ning ta võtab osa amatöörvõistlustest koos sõbra Mitchiga, kes jääb ringis alati kaotajaks. Ebakindlal Mitchil ei ole naistega edu, algul ei õnnestu tal suhe isegi meeleheitel Blanche’iga. Mitchi kingitud roosid pudenevad hajevil Blanche’i sõrmede vahelt, kuid ajapikku hakkab asi laabuma ja siis tuleb oota­matult lagedale Flamingo hotelli lugu. Mitch lahkub raevunult ja järgneb intiimne stseen Stanley ja Blanche’i vahel. Blanche varjub voodipulkade taha ja hoiab neist kinni nagu hüljatud kass varjupaiga puuris. Kuigi poks sobib hästi Stanley loomusega ja mõjub lavastuses meelelahutusena, on poksikinnastega Stanley samas Neumeieri lavastuses ka vihje Williamsi kunagisele suhtele „Panchoga”.

Neumeieri rikkaliku koreograafilise keele ning tantsijate väljendusrikkuse ja näitlejameisterlikkuse abil luuakse lausa draamateos. Mis puudutab narratiivi, siis balletis ollakse loo narratiivi ja koreograafilise jutustuse osas muidugi vabam, kuna koreograafi nägemust teosest tuleb anda edasi sõnadeta.

Minu enda esmases ettekujutuses oleks tolle balleti koreograafiaga seostunud ajastuliselt Stravinski ja Prokof­jevi muusika, kuid ka Neumaieri valitud Prokofjevi klaveripalade tsükkel „Põgusad hetked” op. 22 ja Schnittke Esimene sümfoonia loovad koreograafia jaoks tabavalt pingestatud tasakaalu. Stuttgardi Balleti 2004. aasta uuslavastuses loovad ideaalse koosluse nii tantsutehniliselt kui ka tüpaažidelt Alicia Amatriain (Blanche), Jason Reilly (Stanley), Elisa Badenes (Stella) ja Damiano Pettenella (Mitch). Kanada Balletis võiks pidada kolmest koosseisust sobivaimaks Sonya Rodriguezt (Blanche) ja Guillaume Côté’d (Stanley) ning teistes osades Jillian Vanstone’i (Stella) ja Evan McKie’d (Mitch).

Tuleval aastal täitub seitsekümmend viis aastat Tennessee Williamsi näidendi lavaletulekust. Sel puhul esietendub Williamsi auks 16. juunil 2019 algavail 45. Hamburgi Balleti päevadel Neumeieri ballett „Klaasist loomaaed” Philip Glassi ja Charles Ivesi muusikale.

 

Meckleri ja Ochoa ballett „Tramm nimega Iha” Estonia teatris

Estonias esietendus 2017. aasta 4. novembril koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ja lavastaja Nancy Meckleri neoklassikaline ballett „Tramm nimega Iha”, mille lavakujundus on teostatud moodsas võtmes. Selle esmalavastus toimus 2012. aastal Šoti Balletis, kus tantsisid Eve Mutso (Blanche), Christopher Harrison (Stanley), Sophie Laplane (Stella) ja Luke Schaufuss (Mitch). Balleti sissejuhatavas, Belle Rêve’i stseenis tantsis Alanit Victor Zarallo ning tema armukest kehastas Constant Vigier. Lavastus on mitu korda olnud Šoti Balleti repertuaaris ja seda on mängitud ka Londoni Sadler’s Wells Theatres. 2017. aastal oli ballett külalisetendusena San Franciscos ja jõudis samal ajal kokkulepete tulemusel ka Eesti Rahvusballeti repertuaari. Estonia koosseisudes tantsivad Alena Shkatula või Luana Georg (Blanche), Kealan McLaughlin või Anatoli Arhangelski (Stanley), Ana Maria Gergely või Marta Navasardyan (Stella), Sergei Upkin (Mitch), Jevgeni Grib (Alan) ja Carlos Vecino (Alani armuke) jt. Kõige parema ja näidendiga sobivama rolli tegi Estonia lavastuses Sergei Upkin Mitchina. Tantsutehnilisest aspektist sooritab esimene koosseis Ochoa koreograafiat veidi paremini, kuigi mõlemates koosseisudes leidub läbisegi nii tüpaažide ja tantsutehniliste karakterite sobivust kui ka soorituste pisivigu. Ochoa on Eestis viibides teinud suhteliselt piiratud ajaga ära suure töö — loonud balleti ja teinud tantsijatele selgeks oma koreograafilise keele, kuid samuti karakterite hingeelu loo tunnetuslikul tasandil. Mõlemates koosseisudes on vaja teha tööd veel tantsutehnika ja  näitlejameisterlikkuse osas.

Üldiselt meelelahutusliku suunaga Ochoa ja Meckleri ballett on oma kontseptsioonilt tervikuna õnnestunud; süžeesse on põimitud ka koreograafi ja lavastaja isiklikke nägemusi. Nii tantsu, muusika kui ka lavakujunduse ja valguse moodsa suunaga tuuakse sisse värskust ja positiivset hingamist. Tugevaks eelduseks õnnestumisele on olnud helilooja Peter Salemi muusika, mis arvestab lavastuse piltidega ja on vastavalt struktureeritud. Salemi džässisugemetega muusika toob sisse New Orleansi õhustiku, Belle Rêve’i pulmad on jällegi kergelt veidi varasemas, ragtime’i stiilis. Salemi helikeele pehmus justkui paitab kuulajat, kuid muusikast ei puudu ka minoorsus ja pingestatus. Mida rohkem Blanche kannatab oma haigushoogude all, seda süngemad noodid tulevad ka muusikasse.

Neoklassikalist tantsu toetab Niki Turneri moodne lavakujundus ja Tim Mitchelli meeleolukas džässiklubide valgustus. Lavakujunduse lihtsust kompenseerib kujunduselementide oskuslik kasutamine. Kõige mõjuvam neist on tagaseinale suures plaanis maalitud Belle Rêve’i mõisahoone tükkideks varisemine esimeses vaatuses — mis purustab ka Blanche’i elu ja ilusad unistused (pr k belles rêves), millest on niigi kujunenud haigusega segunenud illusioon — ja mis teisalt sümboliseerib lõunaosariikide vana ajastu hääbumist. Kogu see ilus aeg asendus uue ajastu brutaalsema, linnastunud elu tööstusrevolutsioonijärgse industrialiseerimisolustikuga, mida Blanche kohtas New Orleansis. Kokkuvarisenud Belle Rêve’i risttahukakujulisi augustatud pudelikaste kasutati hiljem tabavalt ära erinevate dekoratiivsete elementidena — ruumi jaotamiseks, voodina, toolidena, reisijate istmetena rongivagunis, jalgteena ja isegi hotelli neoonvalgustuse reklaamina. Riietuses võiks siiski toimuda mingi stiilimuutus — kui Belle Rêve’i pulmaliste aristokraatlikum suund on esindatud hallide sabakuubede näol, siis New Orleansis võiksid tantsijad ja Stanley hallide viigipükste ja ülikondade asemel kanda midagi muud. Antud juhul ei eristu Belle Rêve ja New Orleans visuaalses mõttes, nende vahel ei teki kontrasti — alati ei pea olema riietuses kõik väljapeetult ilus ja uhke. Käesolevas, ja ka mõningates teistes lavastustes ületähtsustatakse Blanche’i hullumist Alani surma ja tema armukese tõttu. Tema hullumise tegelikuks põhjuseks on siiski eelkõige vaimuhaiguse alge ja kõik teda ümbritsevad surmad. Lõbujanus põgeneb ta surma eest — kodu kaotamine, üleüldine laostumine, sellest johtuv unistuste purunemine, alkoholilembus, isiksuse lõhenemise süvenemine, illusioonides elamine ja võimetus muutuda New Orleansi uue ajastu oludes, kõik see kokku vaid kiirendab tema allakäiku.

Lõpetuseks võib öelda, et lavastusmeeskonna positiivsus, pikaajaline koostöö ja omavaheline sobivus kajastub nii muusikas, koreograafias kui stsenograafiaga loodud õhustikus ja jätab teatrist lahkudes positiivse tunde. On hea meel, et Tennessee Williamsi näidendile tuginev Mekleri ja
Ochoa ballett lõpuks Eestisse jõudis.

 

Kasutatud allikad:

Williams, Tennessee. A streetcar Named Desire. Mass Market Paperback, 1951.

Williams, Tennessee. The Glass Menagerie. Penguin Books, 2009.

Brantley, Ben. Cate Blanchett. A Fragile Flower rooted to the Earth. — The New York Times, 2009. — https://www.nytimes.com/2009/12/03/theater/rewiews/03streetcar.html

Rich, Frank. Theater review: A Streetcar Named Desire — Alec Baldwin does batt­-
le with the ghosts. — The New York Ti­mes, 1992. — https:// www nytimes.com/1992/04/13/theater/rewiew-theater- a-streetcaer-named-desire-alec-baldwin-does-battle-with-the-ghosts.html

Vic, Young. A Streetcar Named Desire re­view — Gillian Anderson gives stellar per­-
formance. — The Guardian, 2014. — https: //www.theguardian.com/stage/2014/jul /29/streetcar-named-desire-gillian-ander son-young-vic-rewiew

Anthony Dean Griffey, Teddy Rhodes, Tennessee Williams, Elia Kazan, Marlon Brando, Karl Malden, Jessica Tandy, John Garfield, Kimm Hunter, Irene Mayer-Selznick, Margaret Sullavan, Vivien Leigh, André Previn, Renée Fleming. — Wikipedia.

A Streetcar Named Desire. Broadway, Broadhurst Theatre, New York, 2012. — https://www.broadway.com/shows/
streetcar-named-desire/buzz

Designing Broadway: Streetcar designers Eugene Lee & Edward Pierce, video on demand interwiew. Broadway, New York, 2012. — https://www.broadway.com/
videos/154100/designing-broadway-street car-designers-eugene-lee-pierce/#play

André Previni ooper „A Streetcar Named Desire”. San Francisco Opera Assotiation and WNET, RM Associates ja Deutsche Grammophon, San Francisco, 1998. Videosalvestus.

Glenn Jordan. A Streetcar Named Desire. CBS Television, New York, 1995. Videosalvestus.

John Erman. A Streetcar Named Desire. American Broadcasting Company (ABC) Television, New York, 1984. Videosalvestus.

Karin Raidi lavastus „Tramm nimega Iha”. Pärnu Teater Endla, ETV, 1972. Videosalvestus.

Ooperi- ja balletiteatrid: Stuttgart Ballett, Hamburg Ballett, The Norwegian National Ballet, Eesti Rahvusballett, Opera Idaho. — internetis.

A Streetcar Named Desire. National Theatre Live, London, 2014. — http://
ntlive.nationaltheatre.org.uk/productions /nlout7-a-streetcar-named-desire

John Neumeier. A Streetcar Named Desire. Hamburg Ballett, Hamburg, 2004. Videosalvestus.

ETV kultuurisaade „Tähelaev: Tiia Kriisa”. Tallinn, 2011.

 

Viited ja kommentaarid:

¹ Nimi Blanche DuBois (Dubois, du Bois) viitab prantsuse aristokraatlikule päritolule, kuigi Blanche’il esineb vastuolulisi omadusi ja käitumist, mis ei sobi tema päritoluga. Pr k valget puitu tähendavale nimele on leitud erinevaid kaudseid tõlgendusi, sh džungel, metsikus, mis kajastub Blanche’i arvukates armusuhetes või isegi prostitutsioonis. Valge puhas „tugev puit”, mida ta Mitchile serveerib, on vastuolus Blanche’i tegeliku hapra iseloomu ja musta minevikuga. Williamsi näidendis on väga palju selliseid peidetud tähendusega detaile ja tegelaste öeldud lauseid, mis omavad kontekstis laiemat psühholoogilist haaret.

² Anne Tuulingu teleintervjuu Tiia Kriisaga. ETV kultuurisaade „Teatrivara: Tramm nimega Iha”. Tallinn, 1987.

³ Renée Flemingi intervjuu André Previniga „A Streetcar Named Desire”. Videosalvestus „Carnegie Hall Conversations”. New York, 2013.

⁴ Intervjuu André Previniga. Raadiosaade „Arts Alive”, Classical KUSC Radio, Los Angeles, 2014.