PEIDUS MAAILM
Jaanuar, 2019„Eia jõulud Tondikakul”. Režissöör ja stsenarist: Anu Aun. Operaatorid: Heiko Sikka ja Ants Tammik. Produtsendid: Maie-Rosmann Lill ja Maario Masing. Kunstnik: Matis Mäesalu. Kostüümikunstnik: Eve Gutmann-Valme. Helilooja: Sten Šeripov. Helirežissöör: Horret Kuus. Monteerija: Margo Siimon. Osades: Paula Rits (Eia), Siim Oskar Ots (Ats), Jaan Rekkor (Ott), Liis Lemsalu (Jete), Märt Pius (Moorits), Priit Pius (Laurits), Juhan Ulfsak (Raivo), Tambet Tuisk (Kaarel), Mirtel Pohla (Lilli), Priit Võigemast (Oskar), Anne Reemann (Juuli), Tõnu Oja (August) jt. Mängufilm, värviline, kestus 90 min. ©Luxfilm, ©Kinosaurus Film. Esilinastus 4. XII 2018.
Ühel novembrikuu pimedal pühapäevaõhtul jäi pilk telekaekraanile otsekui naelutatult peatuma — tippkokk Tareq Taylor küpsetas parasjagu suvises idüllilises Falkenbergis Edela-Rootsis isuäratavat lõherooga ja pakkus kõrvale kohalikest viinamarjadest kääritatud külma valget veini. Tundsin selgesti lõhna ja maitset, pilk nautis imelisi maastikke. Lisaks oigas superkokk ise iga suutäie ja uue vaate juures: amazing, amazing. Suu hakkas silmapilk vett jooksma ja esimese mõttena käis peast läbi — sinna tahan ma minna! Aga see ongi ju selle saatesarja eesmärk.
Ma pakun, et umbes samamoodi vaatavad välismaalased edaspidi Anu Auna uut mängufilmi „Eia jõulud Tondikakul”: lumine mets, keset seda ajahambast puretud talutare, ilusad inimesed, lumes püherdav ilves… Amazing! See on Eesti tutvustus kõige paremal moel, mitte reklaamilõks ega turismikataloog, vaid pühendumisega tehtud jõulufilm. Jah, seda kõike tundub vaatajale ehk korraga liiga palju, see näib liiga muinasjutuline, liiga ebausutav, kuid ometi on see kõik veel siin olemas, see kõik on veel võimalik. Selles mõttes pole filmis mitte midagi muinasjutulist ega väljamõeldut — hea tahtmise juures võib igaüks meist neidsamu kaadreid ja ilupilte Eestis ka oma silmaga näha, iseasi, kui paljudel on selleks aega, kannatust, viitsimist ja oskust loodust märgata.
Anu Auna mängufilm on kõigepealt ilus. Seda on kinnitanud juba mitmed filmi arvustajad. Aga ilu ongi lihtsuses. Elu ise on lihtne ja ilus, ja see mõjub, kui me selle ühel hetkel pimedas kinosaalis jälle avastame. Sest me ise elame oma elu keeruliseks ega usu enam väljapääsu sellest lõputust ringist. Anu Aun koos oma filmitiimiga toob selle ilusa ja lihtsa maailma peidust välja. On see siis meis endis või kaugete metsade taga, aga ta on olemas.
„Eia jõulud Tondikakul” väldib mitmeid stampe, mida ühelt jõulufilmilt võiks oodata. Kõigepealt on ütlemata sümpaatne, et me ei näe ses koguperefilmis ühtki jõuluvana ega pakikuhilat. On vaid üks südamlik kingitus Eialt (Paula Rits) Atsile (Siim Oskar Ots) — habekaku pilt koos metsast leitud sulega. See isetehtud kingitus käivitab operatsiooni, mille eesmärgiks on päästa talusid ümbritsev mets kohaliku metsaärika Raivo (Juhan Ulfsak) plaanitavast jõhkrast lageraiest. Habekakk on igas mõttes hea leid. Too haruldane lind toob sisse lastefilmidele hädavajaliku põnevuse ja seikluse ning kannab oma noore sihtrühma märkamatult looduse keskele, kuhu paljud linnalapsed paraku üha harvemini satuvad.
Ennustan, et Paula Ritsi ja Siim Oskar Otsa kehastatud tegelaskujud mõjuvad nende eakaaslastele sedavõrd ehedalt, et äratavad soovi endaga samastuda ja kogeda samasuguseid (loodus)elamusi. Mõlema lapse rollid on esitatud loomulikult, mitte ühelgi hetkel ei taju ülemängimist ega pingutatud kõnet. Siim Oskar Otsale on ilmselt andnud esinemiskindlust lavakogemus Estonia poistekoori ridades, sealhulgas solistina. Oma filmidebüüdi teeb ka Liis Lemsalu, kes on laste kõrval ainus mitteprofessionaalne näitleja filmis, kuid kes mängib oma tegelaskuju (Jete) siiralt sümpaatseks. Silmanähtavalt hea klapp ongi Jete ja Eia tegelaspaaril. Jete kaudu tuleb filmi sisse ka väike armukolmnurk. Naabritüdrukut armastav uje Moorits (Märt Pius) tunneb ootamatult tallu saabunud noores keskkonnaametnikus (Tambet Tuisk) ohtlikku konkurenti.
„Eia jõulud Tondikakul” pole jõulumuinasjutt, kus tegelased jagunevad vaid headeks ja halbadeks. Muidugi on metsaärimees Raivo (kelle rollilahendus on usaldatud sääraste tüüpide meistrile Juhan Ulfsakile) jõhker ja hoolimatu, kuid tema on ka ainus puhtakujuline paha. Pelgasin, et Raivo kaudu tuleb sisse läbi aegade korduv ja äraleierdatud metsas-kuri-jahimees-motiiv, kuid Raivo esindab pigem tüüpilist salakütti, kes ei vali vahendeid ja kellel pole jahimeestega midagi ühist. Nüüdsel ajal on jahimehed üks väheseid loodust hästi tundvaid ja tajuvaid sotsiaalseid gruppe, kes sageli ainsana suudab kriitilistel hetkedel — olgu tegu siis sigade Aafrika katku epideemia, liiklusõnnetuses viga saanud, teedel piinlevate loomade või majade vahel hulkuvate kärntõves rebaste ja kährikutega — abitule linnainimesele appi tulla. Jaht on tänapäeval suuremal määral looduskaitse, kui paljud seda uskuda tahaksid.
Operaator Heiko Sikka kõrvale võetud loodusoperaator Ants Tammik on koos oma tiimiga loonud filmile lummava looma- ja linnustseenide kihistuse, mis ainult võimendab head lugu. Jänes, hiir, tihased, jäälind, puukoristaja, kirjurähn, põder, saarmas, tuhkur, ilves — pea terve Eesti loodus jookseb noore vaataja silme eest läbi ja jääb ilmselt paremini meelde kui mis tahes õpikupilt. Metsas möllav harvester toob meelde Ants Tammiku paari aasta taguse suurepärase dokumentaalfilmi „Habras maailm” Eesti soodest ja turbakaevandustest, milles leidub vihjeid võimsale Godfrey Reggio hoiatusfilmile „Koyaanisqatsi” Philip Glassi hullumeelse muusikaga. Selle maailma haprust saavad tunda ka Tondikaku elanikud. Praegu on see maailm veel Eestis siin-seal metsade keskel olemas, aga uued teed, magistraalid, raudteed ja raielangid killustavad pidevalt looduslikke elupaiku ja muudavad tuleviku paljude liikide jaoks üha hapramaks.
On siiski üks oluline sümbol, mille kaudu „Eia jõulud Tondikakul” mõjub praegu rohkem juba muinasjutu kui ilustatud tegelikkusena — lumised jõulud. Kõigi eestlaste harva täituv unistus. Meie talved on nihkunud selgelt hilisemaks, lund võib nautida pigem veebruaris, märtsis. Hakka või jõulusidki pidama paar kuud hiljem, et saaks ikka lumised.
Ilu päästab maailma
Eia on juba päris suur tüdruk, kui satub saatuse tahtel esimest korda Tondikakule, vana Oti (Jaan Rekkor) juurde, saab tuttavaks tema toreda tütre Jete ja naabripere, Veskimöldre rahvaga. Mõnusamat talupere on raske ette kujutada: ema mängiv Anne Reemann on emalikkuse ja soojuse kehastus, Tõnu Oja pereisana ei vaja filmisõbra jaoks kommentaare, kaksikud Moorits ja Laurits (vennad Piusid) toovad filmi vajalikku koomikat ja pesamuna Ats paneb oma varatarkuse ja ornitoloogiahuviga kõik suured vaatajad heldima.
Miks avastab Eia selle imelise, tema eest peidetud maailma alles nüüd? Miks näeb ta oma vanaisa elus esimest korda? Miks pole ta kohtunud oma pooltädi Jetega varem, kui nad omavahel nii hästi sobivad? Sest nii olid otsustanud tema eest teised — vanaema Maret ja tema mõjul isa (Priit Võigemast). Ott ja Maret olid tulnud kunagi Tondikakule, siin sündis nende poeg, Eia arhitektist isa. Ott tahtis elada maal, Maretit tõmbas rohkem linna. Nad kasvasid lahku, Ott leidis endale hingesugulase Elleni ja neil sündis tütar Jete. Sellest hetkest peale polnud Otti Mareti jaoks enam olemas ega tohtinud olla ka nende ühise poja ja lapselapse jaoks. Aastakümneid vindus elusid mürgitav viha ja kättemaks, millest kõik ümbritsevad pidid osa saama, ka tulevased põlved. Poleks Eia baleriinist ema Lilli (Mirtel Pohla) dublant murdnud enne pühi jalaluud, ei oleks Eia võib-olla kunagi näinud oma vanaisa ja seda maailma Tondikakul. Ilus habras maailm olekski jäänud peitu või raiutud lagedaks.
Film toob märkamatult sisse veel ühe teema. On aja märk, et argivanavanematest saavad üha rohkem pühapäevavanavanemad. Ikka seesama kiirus, laste viimseni organiseeritud aeg ja ka vanavanemate endi tänapäevane elurütm tingivad selle, et lapselapsed ei veeda pikki suve- ja koolivaheaegu enam vanavanemate juures, vaid käivad neil üksnes külas. Mingi mõõde jääb lastel nende inimeseks kasvamise kõige olulisematel aastatel puudu või poolikuks.
Üks stseen filmis pani mind heatahtlikult muigama. Kui vanaisa Ott pidi korraks linna minema, vaatas Eia tema elamises ringi. Pikad seinariiulid olid kaunistatud pitsmustris paberite või linikutega ja nendel seisid kenasti reas hoolikalt paeltega seotud paberkaantega purgikesed ravimtaimede ja pähklitega. Liiga magus maal elava „vanapoisi” elamise jaoks. Aga samas, kes ütleb, et üks üksik vanamees ei või ka nii elada? See Anu Auna „nõrkus” ilu vastu pöördub filmi tugevuseks. Sest mis on lõppkokkuvõttes kunsti eesmärk? Et inimesed üksteisele kallale ei kargaks, et tunneksime end filmi lõppedes pisut paremate inimestena, vähemalt seniks, kuni elu meid jälle kätte saab. Pole kahtlust, et „Eia jõulud Tondikakul” on sündinud režissööri kindlast usust — ilu päästab maailma!
JAANUS VAIKSOO, eesti kirjanik (sünd. 1967) on õppinud eesti filoloogiat ja kaitsnud teadusmagistri kraadi kirjandusteaduses (1994). Ta on kirjutanud peamiselt lastele proosat, luulet, telestsenaariume ja laulutekste.
