FILM, MIS TEKITAB KÜSIMUSI

PEEP PEDMANSON

„KOHTUMÕISTJA” (The Arbiter). Stsenarist ja režissöör: Kadri Kõusaar. Produtsent: Aet Laigu. Kaasprodutsendid: Jessica Ask ja Charlotte Most. Helilooja: B. J. Nilsen. Operaator: Jean-Noël Mustonen. Monteerija: Tambet Tasuja. Kunstnikud: Liisi Eelmaa, Minna Hint, Julia Mishchenko ja Jane Paadimeister. Dekoratsioonid: David Fellows. Kostüümikunstnik: Liisi Eelmaa. Osades: Lee Ingleby (John), Bille Neeve (Irina), Sofia Berg-Böhm (Ingrid), Tony Aitken (Aub­rey), Andrea Lowe (Kate), Paul Bown (Peter), Jenny Lee (Lisa), Ivy Thompson (vanaema), Lina Leandersson (Ronja), Anthony Flanagan (Mickey), Mari Abel, Rita Raave ja Taavi Eelmaa (kohtunikud), Mart Laisk jt. DCP, 108 min, värviline. © Meteoriit Film (Eesti) / Tugev Tuul Films (Eesti) / Anagram Produktion (Rootsi) / Film i Väst (Rootsi), Suurbritannia—Rootsi—Eesti, 2013. Esilinastus

CC Plazas 14. märtsil 2013.

Filme tehakse ja filme turundatakse. Mõlemas vallas on omad nipid ning oskajaid ja mitteoskajaid jagub kummalegi poole. Seetõttu on häid filme, mis jäävad tähelepanuta, ja sodi, mis pälvib meediakära. Eriti tänapäevaste võimaluste juures, kus paljude jaoks kära ongi sära. Kadri Kõusaar on igatahes järjekordse filmi valmis teinud ja meieni toonud ning see on suur asi.

Filmi peategelane on küll mees, kuid loo — nii vähe, kui seda siin on — panevad püsti siiski kaks naist, keda filmi alguses näeme.

Üks on rikas ja „saab emaks” võhivõõrast spermat ja võõrast doonorema kasutades, konverteerides teatud hunniku raha sel viisil oma „järeltulijaks”. Palju me temast ei tea ja välised märgid lubavad oletada vaid seda, et mammonakultus on nüristanud tema emainstinkti.

Teine naine veel rikas ei ole, kuid väline eneseteostus on tähtis tallegi. Koos sõbraga mängib ta perekonda üsna elutu ilmega „kodus”, aga kui mäng viib raseduseni, tundub talle äkki, et see ei oleks nagu õige. Seepeale laseb ta loote tappa. Palju ei tea me temastki, kuid kõle interjöör ja üldine õhtusöögi atmosfäär teevad elamise külmaks ja hingetuks.

Need vastandlikke otsuseid tegevad naised esindavad siin ühe ja sama probleemi erinevaid tahke, ja mõlemal on nii teema kui loo seisukohalt side ka ülejäänud filmiga. See tähendab, peategelasega.

Ja siis on peategelane John. Üks ja sama mees, kes noores eas on võhivõõrale rikkurile spermadoonor ja kelle elukaaslane teisel juhul, viisteist aastat hiljem, teeb abordi.

Tema enda põhiline taak seisneb muidugi selles, et ta on loomult tavaline loru. Aga nüüd otsustab tegude meheks hakata.

 

Kõige alus on lugu

Filmist on siinne ajakirjandus veidi ka pajatanud. Vastuvõtt on vaoshoitud ja targutlev, otseselt norima pole vist ka keegi hakanud. Ka mina loobuksin üli- ja alavõrretest, sest filmi režissuursetes nüanssides ei oska ma nagunii kaasa rääkida, siin teeb Kõusaar mulle vasaku käega ära.

Ja ka stsenaarium on filmil ju korralik! Kuna hädad algavad loost, mis selle stsenaariumi aluseks on — või mida seal pigem nagu ei ole —, siis tuleb tunnistada, et olemasolev stsenaarium on algmaterjalist kõva maksimumi välja pigistanud, et asi ikkagi koos püsiks.

Üldiselt on lugu ainus tegelikkuse mõtestamise viis, mille inimkond on siiani leiutand. Paremat seni pole ja ju siis pole ka vaja. Kusjuures üsna arusaadaval põhjusel on ka nii, et mõtestatud tegelikkus mitte üksnes ei tingi lugu, vaid lugu loob ka mõtestatud tegelikkuse. Pole lugu — pole ka mõtet. On segane lugu — on segane mõte.

Saba ja sarved on üsna puseriti ka „Kohtumõistja” puhul, kus selge loo asemel tajume pigem amorfses teemapilves surfamist. Kaasatõmbava narratiivi asemel vaatab ekraanilt vastu kobar juhuslikke võimalusi, mis rohkem või vähem asjasse puutuvad. Praegune film on seetõttu justkui iseenda mustand, mis serveerib meile elegantse pealiskaudsusega teemasid ja assotsiatsioone, mida kõiki võiks selles filmis käsitleda — juhul, kui seda filmi tegema hakata. Paraku aga on film juba tehtud.

Samasugust viimistlemata visandlikkust esindab ka peategelase karakter. Niipalju saame ju selgeks, et Johnil võiks olla põhjust vihata oma minema kõndinud tüdruksõpra. Või äärmisel juhul ka abordikliinikuid või kogu petlikku naissugu. Põhjus oleks küll nadi, aga vähemalt me mõistaksime teda, kui lugu selles suunas areneks. Aga tema hakkab vihkama hoopis… hoopis… Mida?

Niipaljukest ka teame, et John on geeniteadlane ja teda häirib sellega seoses justkui… justkui… mis? Jah, mis teda häirib? Ja miks?

Kõik läheb siin ühte patta. Talle ei kõlba nõdrad ja väetid, ei kõlba rikkad ja ilusad, ei kõlba võõrad vanurid, ei kõlba alaealisi libusid tarbiv pervo, ei kõlba suurem osa muslimeid. Ja neid ta röövib ja/või tapab. See loetelu võib anda põgusa ülevaate ümbritsevast ühiskonnast, aga kui see on kuhjatud ühe tegelase najale, siis kuhi pole enam usutav ega tegelane liigutav.

Loomulikult on olemas igasuguseid stsenaariumiteooriaid, mis kõik kombineerivad tegelast ja teemat, eesmärki ja konflikti, valikuid ja ajatelge omavahel erinevalt, kuid ühes on kõik sama meelt: iga stsenaariumi aluseks on lugu. Muidugi võivad lood ja käsikirjad režissuuri käigus kõvasti moonduda, tean seda omast käest, kuid käesoleval juhul pole sellisest seletusest abi, kuna loo ja filmi autor on üks ja sama hing. Ja siinsel juhul on lavastamisoskused loo kirjutamise oskusest kõvasti üle.

Johni teod ja kuriteod peaks meile ju korda minema, aga jätavad külmaks. Me ei ela temale kaasa ja ei saa seetõttu kaasa elada ka tema ohvritele. Sest lugu ei toimi, lugu ei poe meile hinge. Ekraanil toimuv polekski nagu film, vaid pigem võõras arvutimäng, mille reegleid me ei tea. Tegelane askeldab, aga miks — keegi ei ütle.

Puudu on isegi üks oluline seik — panus ja sellest johtuv ebaõnnestumise oht koos võimalike tagajärgedega. Mis juhtuks, kui ta oma askeldamise ära lõpetaks või läbi põruks? Midagi ei juhtuks. Johnil pole midagi kaalul.

 

Tegelane askeldab, tütar tekitab huvi

Korraks siiski on üks lookese moodi lubadus õhus, kui Johni doonortütar isa vastu tõrkuma hakkab, kuid seegi võimalus jääb soiku ega lisa põhiloosse uut impulssi. Johni tütar ongi filmis potentsiaalselt kõige mitmekihilisem kuju. Ehkki üles kasvanud ilmselt padurikkas ja kalgis lastetoas, oli piiga ometi nii järeleandlik oma segi läinud isale. Miks? See tekitas huvi — mis oli „tema lugu”?

Paraku on peategelaseks John, kes küll paneb toime üht ja teist, kuid ei soorita filmi jooksul mingeid märkimisväärseid valikuid. Selliseid, millele kaasa elades me tõesti tajuksime neid tagajärgi, mis on kaalul, kui ta valib kas nii või naa, ja et me tunnetaksime sellise valiku draamat.

Lisaks on filmis pealetükkivalt palju peavoolumeedias kedratavaid motiive ja müüdikesi, ning sellega kaasnev pealispinnalisus vähendab samuti võimalust sügavama ja hinge mineva loo tekkeks. Ekraanil toimuv meenutab kohati publitsistikasaadet koos probleemi näitliku lavastusega, kus „mõningaid tegelasi mängivad näitlejad”. Ja seegi on põhjus, miks filmis sooritatavad toimingud ei mõju mitte peategelase, vaid pigem režissööri valikutena: „Näete, mida ma nüüd käsitlesin… Näete, selle huvitava teema kasutasin ma siin ka ära… Ja nüüd tuleb mul see teema, see on ju praegu moes, eks…”

Ma ei tahaks siin ka ise ülemäära teoretiseerima hakata, kuid nii keskselt ühele tegelasele toetuvas filmis peaks meid liigutama ka tema tahte ja vajaduse vaheline pinge. Need asuvad eri tasanditel ning iga loo moodi lugu peaks tegelase viima (alumise ja välise) tahtmise tagaajamiselt lõpuks (kõrgema ja sisemise) vajaduse äratundmiseni.

„Kohtumõistja” peategelane millegi kvalitatiivselt uueni ei jõua ning kuna ta jauramine on lõpuni kinni algses idees nagu kana takus, mida ta vaid kvantitatiivselt laiendada mõistab, siis pole ime, et peategelase enda kolleeg sellise tüütuks muutunud äbariku eluküünla kustutab. Vähemalt üks mehetegu filmis olemas.

Nagu pealkirjas mainitud, tekitab selline film küsimusi, näiteks seda, kuidas nii toores lugu läbis edukalt mitmeid riiklikke finantsfiltreid. Mitte et raha ei oleks tulnud anda, vaid on ju ilmne, et nõudlikum suhtumine oleks autorit ja tulemust rohkem aidanud. Vastust ära ootamata tuleb siiski nentida, et mõningasest eespool esitatud virinast hoolimata on „Kohtumõistja” ikkagi tähelepanuväärne tegu isegi Eesti filmi kontekstis, rääkimata juba laiast maailmast.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist