KA PISA PUNKTID EI TULE AINULT FAKTITEADMISTEST
Märts, 2019Intervjuu kooliteatri juhendajate Maret Oomeri (M. O.) ja Toomas Lõhmustega (T. L.)
1982. aastal toimus Rakveres esimene üleriigiline kooliteatrite festival. Kuidas see nüüdseks väga jõuliseks kasvanud traditsioon alguse sai?
M. O.: Nõukogude ajal olid kunstilise tegevuse ülevaatused, laulukooridel omad ja teistel omad. Teatri puhul ei olnud mingeid eelvoore; need, kes tahtsid, need registreerusid ja iga trupp võis mängida ainult viisteist minutit. Niimoodi toimus see aastate viisi ja lõpuks läks asi nii hulluks, et hakkas lausa psühholoogiliselt häirima: kõik, viisteist minutit on läbi, järgmine palun! Samal ajal tuli pärast oma õpinguid Moskvas Rakverre kultuuriametnikuks Valdur Liiv. Hakkasime ühel sellisel ülevaatusel rääkima ja lõpuks Liiv ütles, et see asi tuleb ära lõpetada ja hakata festivale tegema. Ta võttis organiseerimise enda peale. Esimesel festivalil oli kümmekond truppi: laste tsirkus Vändrast, meie ise Tallinna Pioneeride paleest, Olmarude luuleteater Rakverest jt. Žürii esimees oli Salme Reek. Festival kestis kaua, olime seal vist ligi nädal aega. Käisime ka mujal maakonnas esinemas — bussid olid organiseeritud, ametnikel oli tol ajal lihtne kõike korraldada, kõik oli käepärast.
Aga kuidas te ise kooliteatri juurde jõudsite? Kas teatriarmastus tekkis juba lapsena?
M. O.: Mina võin täitsa kindlalt öelda, et ei ole teatrit armastanud, aga seda teha on väga huvitav. Ma lõpetasin Draamateatri stuudio. Juba varem olin lõpetanud peda kehakultuuri ja laulmisõpetaja erialal ja siis läksin laulmisõpetajana tööle Allika tänava 14. kooli, seejärel 39. kooli. Seal hakati tegema kooliteatrit: Koit Kirber kirjutas muusika, üks käsitööõpetaja oli lavastaja ja mind võeti näitejuhiks-konsultandiks. Pioneeride paleest teadsin Aino Johansoni. Mingil hetkel oli seal vaja asendajat ja mind võeti tööle. Nii ma teatrisse sattusingi.
T. L.: Mina võin öelda, et olen Maret Oomeri ohver. Läksin näiteringi ja nii huvitav oli, et siiamaani ei saa järele jätta. Sattusin kunagi Heino Kaljuste lastekoori, seal laulsid ka poisid. Ma ei tea, miks mind sinna võeti. Meid oli selge vähemus, viis-kuus poissi, ülejäänud kõik ontlikud tütarlapsed. Ma ei olnud elu sees laulmisega tegelnud ja see, mis seal Pioneeride palee kolmandal korrusel toimus, kõik see jo-le-mi jms oli nii masendav, igav ja kohutav, et läksin mööda maja uitama ja avastasin, et teisel korrusel on hoopis põnevam saal. Seal olid kardinad ees ja seal tehti teatrit. Ja niimoodi ma sinna pudenesingi. Kõigepealt Evald Aaviku juurde, aga aasta pärast olin juba Mareti juures. Eks see on ikka rähni veri, mis puu otsa ajab. Mitte keegi perekonnast ei ole olnud teatriga seotud, aga oli tahtmine. Ma arvan, et need olid ühed ilusamad ajad üldse, ka Pioneeride palees, sest me käisime oma lastelavastustega gastrollidel Leningradis, Riias ja Vilniuses. Maret muudkui organiseeris. Me mängisime eesti keeles, aga meil olid sõprussidemed. Ma olen võrsunud üsna kehvast ainelisest keskkonnast. Kui minu isa, kes kasvatas üksinda kahte poissi, oleks pidanud veel ka huvitegevuse eest maksma, siis mind praegu selles vestlusringis ei oleks. Me võime küll kiruda kohutavat okupatsiooniaega, aga kui sa tahtsid millegagi tegelda, kui sul oli huvi, siis sa läksid ja leidsid rakenduse. Mu klassiõed käisid keraamikaringis; üks on praegu tuntud keraamik, teine on florist. See oli suurepärane, mis toimus tolleaegses Pioneeride palees.
M. O.: Kui mina Pioneeride paleesse läksin, töötas seal näiteks klaverisaatjana Arvo Pärt. Meil olid ka oma kunstnik, oma muusikakirjutaja, oma liikumisjuht ja hääleseadja. Kõik oli võimalik.
T. L.: Liikumist õpetas endine Estonia priimabaleriin Juta Haabjärv.
Kust tulevad kooliteatrite juhendajad? Kas nad on enamasti kirjandusõpetajad või kust nad peale kasvavad?
T. L.: Eks nad peaksid ju peale kasvama huvijuhtide seast ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemiast, aga mis seal salata, põhitegijad on ikkagi filoloogid, kellel on eesti keele õpetamise kogemus: Rita Ilves, Lianne Saage-Vahur, samuti muusikaõpetajad, nagu Külli Ehastu ja Tiina Kippel. Nad juba teavad kontingenti, tunnevad lapsi ja kutsuvad sealt huvilisi teatrit tegema. Nüüd on hakanud tulema ka teatritaustaga inimesi, aga millegipärast ei ole nad väga pildil. Ma tean, et kusagil tegutseb Mart Kampus, aga ta ei käi festivalidel. Ka näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis tehakse head ja tugevat tööd, aga nad ei tule festivalile.
M. O.: Ma olen rääkinud Lembit Petersoniga ja ta on öelnud, et tema arvates ei ole aus minna konkureerima kooli näiteringidega, kui neil VHKs on nii palju erialaaineid. Lapsed on sinna klassi valitud, vanemad on huvitatud, et nad saaksid teatrikunsti alal põhjalikuma koolituse.
T. L.: Aga sama käib siis ju ka 32. keskkooli või Polygonteatri kohta — ka seal on vanemad huvitatud. Meil on harukordne festivalisüsteem: riigifestivalid, maakondlikud ja alternatiivsed festivalid, ja kui sa ei tule sinna välja, siis lapsed ei saa kokku, neil ei teki sidemeid. Teatrit on ju võimatu õpetada, aga õppida on küll võimalik. Millise huviga vaatavad lapsed teiste truppide etendusi ja millise impulsi võib see anda nende edaspidisele mõttemaailmale. Kui nüüd need teatritaustaga koolid ei tule sinna festivalimaailma sisse, arvates, et see pole nagu aus, siis on see ka laste maailma vaesestamine. Nad jäävad sellest suhtlusest välja, elevandiluust torni. Suurepärane positiivne näide on Jan Teevet, kes on kooliteatrit teinud nii Orissaares, Treffneri gümnaasiumis kui ka Viimsis. Nii tekib võrgustik. Noored ei arene mitte ainult õpetaja käe all, vaid ka siis, kui nad näevad, mis toimub üldse Eesti kooliteatrimaastikul.
M. O.: Aga tuleb ka aru saada, et õpetajad on väga tundlikud. Näitlejaks või lavastajaks õppides saad sa ikkagi teadmise, et mõni asi õnnestub paremini, teine kehvemini. Sa tead, et teatritegemine ongi risk ja tulemus sõltub nii paljudest asjadest. Aga õpetaja tunneb erilist vastutust, ta peaks nagu kõike hästi tegema. Ta seisab neljakümne lapse ees ja peab ainult tõtt rääkima. Meie õpetajad ei ole veel kahjuks sinnani jõudnud, et öelda: ma ei saa kõiki asju elus teada, no lihtsalt ei tea. Siis tekib ka see hoiak, et me niikuinii ei võida ja parem ei tule siis üldse.
T. L.: Aga ma ei kujuta ette, et füüsikaõpetaja nutaks silmad peast, et sel aastal ükski minu õpilane olümpiaadi ei võitnud. Olümpiaadivõitjad saavadki olla üksikud. Kas ma sellepärast hakkan kehvemini füüsikat andma? Õpetaja põhimure peaks olema see, kas ta oskab olla huvitav. See on juba sekundaarne, mis sellest teistega võrdluses välja võib tulla. Aja oma asja — õpeta füüsikat niimoodi, et lapsed armastaksid füüsikat, tee teatrit niimoodi, et see oleks lastele põnev, et lapsed ei viiliks su teatritunnist ära, vaid tuleksid õhinal. See on sinu aine, nii et pane lapsed seda armastama.
M. O.: Aga füüsikaõpetaja on neli aastat füüsikaõpetajaks õppinud. Ta on füüsikas tugev ja teab ka, kuidas õpetada. Aga kui füüsikaõpetaja hakkab teatrit tegema, siis sellega on tal hoopis teine suhe. Tal puudub vastav haridus.
Kas on oht, et erialase ettevalmistuseta juhendaja rikub lapses midagi ära, olgu siis hääleaparaadis või lausa psüühikas?
T. L.: Õnneks on neid juhuseid väga vähe, aga mõningaid ohumomente olen aastate jooksul tajunud ja pigem just juhendajatega, kes ei ole pedagoogilise ettevalmistusega, vaid tulevad teatrimaailmast. Võimalus, et lastega satub tegelema vale inimene, on olemas, sest sellises õrnas eas lastega on võimalik manipuleerida ja leida punkte, mis võivad nad ära väänata. Ja ma ei mõtle ainult kõlbelist plaani. Võib hakata mis tahes mõttes vale õpetust andma, mitte ainult häält kõri peal kasutama. Noore inimese usaldust võib kurjasti tarvitada. See on tundlik teema, aga õnneks pole selliseid ekstreemseid situatsioone eriti olnud.
M. O.: Just, aga nagu sa ütlesidki, võib see oht tulla pigem kutselistelt näitlejatelt, mitte õpetajatelt, sest õpetajatel on see pedagoogivalvsus teistsugusel tasemel. Kui mina seda tööd alustasin ja kui Panso hakkas oma kooli tegema, siis tema ei tahtnud ühtegi sellist noort vastu võtta, kes oli enne näiteringis käinud. See on mind kogu aeg valvsusele sundinud — et ma jumala pärast ei teeks midagi valet, mis lõikab ära noore edasised võimalused.
Kas on võimalik, et kooliteatrist tulnud laps on teatrikooli katseteks juba nii kiiva kasvanud, et enam ei saa midagi tagasi pöörata?
T. L.: See on nüüd jälle see vana nali, et oleks teatrikooli kursusejuhendajal rohkem aega kooliteatrite festivalidel käia, poleks tal vaja nii palju sisseastumiseksamitega punnitada. Aga see puudutab väga noore inimese esimesi samme. Kui sa näitlejat kiidad — ja see kehtib ka professionaalses teatris —, siis näitleja, alustades uue rolli tegemist, ulatab vaistlikult oma eelmised võidud lavastajale. Aga tark on see lavastaja, kes paneb need võidud kõrvale ja ütleb, et kuule, proovi hoopis siit, ja annab natuke ka provokatiivset materjali, mis jääb väljapoole näitleja senist sõiduvoolu. Sama on ka kooliteatris. Kui laps on avastanud, et see on tema parim kuuseke, ja ta mängib sul seitse aastat kuusekest, siis ta kuusekeseks ka sirgub, aga anna talle ka tihaseid ja rebaseid teha. Kui sa oled kellegi kooli lõpuks väga n-ö kuuselauaks ära lihvinud, siis on see oht olemas.
Millal siis see suhtumine muutus, mida Panso kandis?
T. L.: Murdepunkt ongi lavaka IX lend. Mina läksin sinna järelkonkursiga ja siis Pansot komisjonis enam ei olnud. Aga kuni sinnamaani küll. Näiteks Marika Vernik, kes on minu kooliõde 32. keskkoolist, teadis, et ta ei pruugi Panso juurde sisse saada, ja vahetas aasta enne lavaka katseid kooli, et jumala eest mitte 32. keskkoolist katsetele minna. See hirm oli Panso ajal küll väga tugev, aga see lõppes 1976. aastal. X lendu tulid teatriklassist Laine Mägi ja Andrus Vaarik ning edaspidigi mahtusid lavakasse paljud kooliteatrite tipud.
Millised on siis kooliteatri juhendaja üldpõhimõtted? Kas anda esmast ja klassikalist kultuuriharidust, et noor ei läheks pätiks, või hoopis teha sellist avangardi, mida üheski hilisemas institutsionaalses süsteemis enam teha ei saa?
T. L.: Kooliteater peaks andma lapsele vabaduse, et ta oskaks valikuid teha. Selleks, et ta pätiks ei läheks, võib ta ka luku taha keerata, aga ta läheb niikuinii, kui tal on see pätiks minemise tarve olemas. Kooliteatri fenomen on just see, et see annab lapsele kõik võimalused. Ta võib olla siin kooliteatris n-ö pätt, ta võib olla võmm, ta võib olla Issand Jumal ja ta võib olla ka Peltsebul. Tal on võimalused, vabadus ja valikud, mida ainult teatrimaailm suudab pakkuda. Kirjandus ja kino kindlasti ka, aga see, et siin ja praegu võib maailm paisuda enneolematult võimsaks ja suureks, on tegelikult teatri fenomen. Kooliteatris saame anda seda võimaluste nägemist elus, võimaluste avardumist, valikute avardumist, arusaama, et kõik ei ole ühene. Et maailm ongi võimalusi täis — ole vaid mihkel ja oska leida! Kas see on pisike etüüd, mida sa teed, või on see juba suur lugu, mida tegema hakkad, see kõik sõltub valikutest ja kool ongi väike kambrite süsteem. Kui sa ei oska piisavalt hästi matemaatikat või kirjavahemärke panna, siis sa ei saa kooli lõpetada. Teatris võid aga olla kõik või mitte midagi. Seal ei ole neid raudseid reegleid. Ühelt poolt on meeletu vabadus, aga samas ka valikute tegemise tingimus. Et üldse oskaksid valida.
M. O.: Repertuaar, mida mängitakse, on piiramatu. Ja koolis on põhjused, miks üks või teine õpetaja hakkab lastega teatrit tegema, täiesti erinevad. Laste seas on ka selliseid, kelle eneseväljendus või identiteediotsing toimubki just teatrikunsti kaudu. Ta ei tarvitse minna hiljem näitlejaks õppima, aga ta peab õppeprotsessis osalema just oma füüsisega, samal ajal kui teisele sobib tuupimine. Paljud, kellel on olnud kalduvus pätiks minna, on selles teatrikambris ju kenasti hakkama saanud. Mõni laps on agressiivsem, teine arem. Seda, kellel käed käivad, pead kogu aeg tagasi tõmbama. Teatriõpetajal on võimalus näha kõiki neid asju ja teatriga lapsi aidata. Ma pole kindel, kas kedagi saab olemuslikult muuta, aga mingites piirides on teatril see võimalus.
T. L.: Inimolemust vist muuta ei saa, aga teatri võimuses on lasta lapsel näha teisi võimalusi, et tema maailmapilt avarduks ja et ta mõistaks, et on võimalik ka teistmoodi. Sa ei ole oma kitsal Arkaadia teel, vaid näed laiemalt, kuhu tahad minna.
M. O.: Ükski teine õppeaine ei koolita mõtlema, et maailmas on erinevaid inimesi, erinevaid olukordi, erinevaid käitumisvõimalusi. Stanislavski võib meeldida või mitte, aga tema näitab, kuidas panna ennast olukorda „kui ma oleksin”, ja see aitab mõista, et maailmas on ka täiesti teistsuguseid inimesi, kes mõtlevad täiesti teistmoodi kui mina. Ja kui ma tean, et nad on olemas, siis võib-olla sunnib see mind mõtlema rohkem ka selle peale, kes olen ma ise. Mõtlema just selle kaudu, et kui ma oleksin keegi teine. See lähtekoht toimib teatris ja see kandub üle kasvatusse ja mujalegi. Kuidas valmistada ette ka selleks, et sa võid küll ebaõnnestuda, aga pead ikkagi edasi minema? Ma teen ju mingit lugu, mul on mingid tegelased ja nad tahavad kogu aeg midagi. Üks kord ei õnnestu ja tuleb valida mingi teine tee.
T. L.: Aga see hirm on noorel inimesel täiesti mõistetav, et olen neli aastat koolis õppinud, aga lõpuks selgub, et õppisin hoopis näärivanaks. Mida rohkem oled oma ajudest ja kehast läbi lasknud, seda rohkem on sul valikuvõimalusi. Mõõdetakse küll IQd, aga sageli unustatakse ära, et elus hakkama saamiseks on palju tähtsam emotsionaalne intelligentsus, kohanemine. Teatrikoolis on ju terve selline etüüditüüp — kohandumisetüüd. Lähed ülesandesse sisse ja oled sunnitud võtma midagi partneri pealt. Või oled etteantud olukorras. Pead hakkama kohanduma, oma vaatepunkti muutma, ja see, et sul on need võimalused läbi mängitud, teebki sind edaspidises elus suuteliseks ka tagasilöökide puhul kohanduma.
Kas kooliteatrite maailmas on sellest esimesest Rakvere festivalist peale ka midagi põhimõtteliselt muutunud või on selle üldprintsiibid ajaülesed?
T. L.:Probleem on endiselt, kuidas jõuda selleni, et meie haridussüsteem tervikuna tunnistaks kooliteatrit kui fenomeni. Me teame, et muusikaõpetust on vaja, et kunstiõpetust on vaja, aga draamaõpetus on justkui mingi tilulilu. Selle vajalikkust ei ole siiamaani teadvustatud, hoolimata kõikidest konverentsidest ja muudest pingutustest. See sõltub koolisüsteemis väga palju direktoritest. On suur õnn, et Jõgeval oli Lianne kõrval Taisto Liivandi ja et Saaremaal on Rita kõrval siiani Viljar Aro, kes on aru saanud, mida tähendab kooliteater kogu kooli vaimsusele. See ei ole kitsas teadmine, et ma oskan mingisugust valemit või tunnen malekäike. See annab kogu koolile tõuke. Seetõttu tahan tänada kõiki neid Eesti haridussüsteemi juhte, direktoreid, kes on aru saanud, mida kooliteater võiks tähendada, kes seda toetavad ja on selle nimel vaeva näinud. Sealhulgas Mari-Anna Puskarit, kes on taastanud teatriõpetuse 32. keskkoolis, ja kooli praegust direktorit Maarja Merigani, kes söakalt seda järjepidevust hoiab. Ka PISA punktid ei tule ainult faktiteadmistest, vaid sellest, et ollakse avatud, et osatakse midagi lahendada, reageerida, kohanduda. Ja teatriõpe on ju selle alustala.
Vestelnud MADIS KOLK
