„PILVEOOPER EHK DIDO PROBLEEM”
Mai, 2019Vestlusring Liina Keevalliku, Ann Reimanni ja Mart Kampusega
„Pilveooper ehk Dido probleem”. Libreto, lava- ja kostüümikujundus: Liina Keevallik. Heliloojad: Ann Reimann ja Louis Ariette (Prantsusmaa). Muusika kaasautor: Christina Batman (Prantsusmaa). Lavastaja: Mart Kampus. Valguskunstnikud: Priidu Allas ja Jari Matsi. Videokunstnik: Alyona Movko. Eriefektid: Sander Tuvikene. Dirigent: Janne Fridolin. Helitehnik: Raido Linkmann. Grimm: Gristina Pahmann. Laval: Christina Batman (vokaalsolist), Liina Vahtrik, Lauri Saatpalu ja Siim Tõniste; Kammerkoor Vox Populi.
Videod: Näitlejad: Viktor Aspel, Alo Puustak, Aleksander Eeri Laupmaa, Kristin Made ja Erki Laur. Operaatorid: Mart Mäekivi ja Jüri Šestakov. Videoanimatsioon ja montaaž: Jüri Šestakov, Jérôme Dupont (Prantsusmaa) ja Sander-Kalle Somma. BFMi-poolsed abilised: Katrin Sigijane, Maria Hansar ja Marko Järv. Teksti luges Jüri Muttika. Esietendus Vabal Laval 12. II 2019.
Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames lavastatud „Pilveooper” tõi Eestisse prantsuse teatri värskendavat hõngu. Pariisi külastades ei jäta ma kunagi vaatamata ka alternatiivteatrite lavastusi, sest just sealt võib leida kõige üllatavamaid ja kaasaegsemaid lähenemisi. Eriti pikantseks muutuvad sealses keskkonnas vanad väärikad žanrid. Sellise tunde tekitas ka „Pilveooper”, milles prantsuse uue põlvkonna muusikute looming põimus eestikeelse tekstiga. Christina Batmani esitatud aariad lõhestasid dramaatiliselt tänapäevast teksti, millele omakorda andsid üsna ootamatuid rõhuasetusi kooripartiid Vox Populi esituses.
Liina Keevalliku kujunduses hakkas lugu mitmetasandiliselt tööle just tänu vastandustele — kasutati videoskriiningut koos anduritega varustatud kostüümidega ja hiigelsuuri naivistlikke, köitest tõmmatavaid pilvi, mis aeg-ajalt üle publiku peade jõnksatades liikuma hakkasid. Pilvetemaatika puhul tekkisid paralleelid EKKMi näitusega „Pilvepurustajad”, kus sarnaseid seoseid lõid Marje Taska, Liili-Krõõt Repnau ja Unndor Egill Jonssoni tööd. Nüüd purustati pilvi aga multimeedia abil.
Lauri Saatpalu vananeva teadlase rollis üritas võidelda nii tehnoloogia viimase sõna kui pea kohal liikunud pilvedega, mis süvendas veelgi kahe maailma vahelist lõhet. Siim Tõniste seljas töötas IT-guru andurkostüüm laitmatult. Tema efektsed koreograafilised etüüdid peegeldusid põdrakuju nihestatud liikumises suurelt ekraanilt. Liina Vahtrik (medõde) lõi huvitava rolli üksildase naise metamorfoosidega. Mart Kampus lavastajana lasi võrdselt mõjuda kujunditel, muusikal ja tekstil. Lavastus kätkes teemasid matemaatilisest isoperimeetrilisest mõistatusest ja infotehnoloogilisest pilvest (ka metadatast) kuni habraste inimsuheteni.
Kutsusin vestlusringi tegijad.
Hille Karm (H. K.): Lavastuse põhiteemaks oli inimeseks olemine ja kontrollimatud infotehnoloogilised andmepilved. Selline aktuaalne ja inspireeriv temaatika tekitas publikus kindlasti ka kõrgendatud intellektuaalseid ootusi. Teemat käsitledes kasutasite oma lavastuses justkui mängeldes ooperielemente. Miks valisite just sellise žanri?
Liina Keevallik (L. K.): See teema on nii üleelusuurune ja kontrollimatu — pilvedel pole ju piire, nad valguvad laiali nagu igasugune juttki nendest —, et žanriks sai olla ainult ooper. Sest esiteks on ooper üldjoontes võrdlemisi plakatlik žanr ja lubab seega suurte teemade käsitlemist linnulennult (kuid veendunult ja kõvahäälselt); teiseks, sõna „ooper” tähendab itaalia keeles suuremat sorti tööd ja seda oleme me pilvevõrgustike uurimisel teinud küll.
Žanr on siin üks hea küsimus. Kuna nii mõneltki vaatajalt-kriitikult on olnud kuulda pahameelt, et lavastuses ei anta vastuseid ega käsitleta teemasid süvitsi, siis olen mõelnud, et ehk oleks pidanud pealkirjaks panema hoopis „Pilveballett”… Siis ilmselt kurdetaks hoopis, et teksti on paljuvõitu ja et seletatakse liiga palju. Antud juhul on lavastuses tõesti mõningaid tekstilaviine, mis võivad ärgitada püüdlikult kuulama, et asjast aru saada. Ausalt öeldes ma lootsin, et just nimelt tänu pealkirjas kasutatud sõnale „ooper” mõjuvad need nagu poeetilised ilusakõlalised lalinad teatud teemal. Kui tulevikus aega saame, siis äkki viisistamegi nad ära. Või hakkavad kõik tegelased hoopis loomade-lindude keeli rääkima…
Ann Reimann (A. R.): Sõna „ooper” kasutamist žanri tähenduses või lavastuse pealkirjas võiks käsitleda ka kui omamoodi turundus-stunt ’i? Tegu on ju traditsioonidest vormitud ja otseselt ootusi raamiva muusikateatri žanriga. Lauljate etteastete mõistmiseks tuleb süvaabstraktsioonideni taandunud lavaloost aru saamiseks sageli eelnevalt kavalehel libretoga tutvuda. Draamalavastusele omast tekstirohkust aga võiks tõlgendada Instagrami põlvkonna paratamatuse tõdemisena —
et mis tahes info „kiirtoit” peab olema kiiresti ja kergesti mõistetav, olgu selle komponendid siis nii eri „oopereist”, kui kontekst vähegi nõuab. Tõsi küll, tüki lavale toomise faasis oli meil ka vähema teksti ja suurema üldistusastmega, pigem muusikateatri poole vaatav versioon, aga unistus ooperist kui millestki totaalsest, üle inimvõimete ulatuvast kunstivormist jäi lõpuks peale, antud juhul draamateksti esitamise võttega.
L. K.: Päris kindlasti ei tulnud sõna „ooper” mängu turunduslikel kaalutlustel. See on juba üks mu vana kiiks — otsin nimelt juba mõnda aega ooperižanrile uusi väljundeid. Armastan seda väga ega tea midagi ägedamat muusikale pildi loomisest! Aga „pärisooperite” koht teatrimaastikul on jätkuvalt noobel, neid ei saa teha nii palju, kui tahaksin. Ja kuna kõik on nii kallis, ei lubata sul eriti katsetada, sest kõik peab saama kindla peale maha müüdud — Pariisis rikastele püsiklientidele, meil siin Soome turistidele. Seega üritan selle žanri mutatsioone leiutada kohtades, kus ei pea muretsema ega peasponsor äkki tusaseks lähe. Olen teinud katseid näiteks Wagneri ja kootud jänesega… Sven Kuntuga tõime kunagi Von Krahlis lavale muusikali ainult dekoratsioonidele… Mardiga tegime Kanuti gildi saalis nn üminaooperi, kus solistid laulmise asemel ümisesid… Nii et sõna „ooper” oli mängus juba enne seda, kui Vaba Lava üldse oma konkursi käivitas. See on aga sulatõsi, nagu pärisooperi puhulgi, et kavalehe info tasub läbi lugeda!
Mart Kampus (M. K.): „Ooperielementide kasutamine mängeldes” on ilus väljend. Mängeldes, kasutades erinevaid teatrielemente, lõime pilte inimesest, olemise kunstist selles pöörlevas maailmas.
L. K.: Jah, neid elemente tahtsime isegi rohkem sisse pikkida; näiteks oli meil plaanis lahendada mõni stseen ootamatult suisa Mozarti retsitatiivide vaimus. Muidugi, Ann oleks ilmselt sinna tavapärase klavessiini asemel midagi palju pikantsemat vahele leidnud!
H. K.: Lavastus oli uuenduslik nii mitmeski mõttes. Kasutasite ka visuaalis kõrgtehnoloogilisi lahendusi. Põdrakuju IT-geeniuse alter ego’na võiks pidada üheks õnnestunuimaks kujundiks. Kuidas mõjutab uue tehnoloogia pealetung lavastaja tööd? Kas ei peitu selles ka väike oht, et tulevikulavastustes dikteerib tehnoloogia kogu loomingulist protsessi?
L. K.: Mind huvitab see nüanss, et tehnoloogiast võib siin saada omaette „otse-eetris” toimetav tegelane, kelle tegemised pole päris etteaimatavad, ja see on iseenesest üks huvitav võimalus tehnoloogia poeetiliseks rakendamiseks. Ma ei väida, et me siin juba teame, milliseid poeetilisi kõrgusi me saavutasime, aga kui põder härra Freudi punasele diivanile pikutama lasta, võib sealt küll ka midagi sügavamat leida…
Liikumist salvestava ülikonna (motion capture suit’i) kasutamine laval on riskantne ettevõtmine ja nii palju, kui mina kuulnud olen, on Eestis seni kindluse mõttes kasutatud eelsalvestatud videomaterjali, st publikut on pehmelt öeldes tüssatud. Meie kasutame seda ausalt, live’is. Kuna ülikond on seotud tegelasega, kes on IT-guru ja kelle enda mälu on kadumas, on kunstiliselt õigustatud ka väikesed viperused. Need saavad juhtuda näiteks siis, kui publik otsustab hoopis meid tüssata ega pane telefone lennurežiimile… Aga kuna oleme sellisteks puhkudeks valmis ja kuna sellised sündmused on sisuliselt „lubatud”, pole sellest midagi katki.
A. R.: Helikujunduse osas tegin kohe alguses valiku, et nii näitlejad kui koor on võimendatud, mis andis võimaluse nende hääli reaalajas töödelda. Kõige paremini õnnestus see ilmselt Christina linnuhääle delay [viivituse] puhul; kooriga piirdusime eksperimenteerimisel loomulike kõlavärvide otsinguga ja ruumilise helikogemuse loomisega — a capella inimhäälte kogum on võimalusterohke instrument juba enne mis tahes elektroakustilist manipulatsiooni.
M. K.: Lavastajana kasutad ikka kõike seda, mis sobib sinu maailma. Olgu need kõrgtehnoloogilised lahendused või nööriga käsitsi tõmmatav, mööda trossi liikuv pisikene soundcloud. Mängeldes erinevusi kokku liites võib jõuda isegi poeetiliste lahendusteni.
L. K.: Just. Mulle tundub, et videoime üksi ei ole pooltki seda väärt, kui tema kõrval ei sõidaks võidukalt ja kriginal barokkteatri puust pilv!
H. K.: Publiku seas saalis istudes oli tunda nii mõttepause, naeru kui kerget kaasamuigamist. Teema puudutas, kas või kaudseltki, kõiki ruumis olijaid. Kui palju tuleb teil oma tavaelus tehnoloogiaga kokku puutuda ja kui koduselt te end selles valdkonnas tunnete?
L. K.: On muidugi ette tulnud valusaid kokkupõrkeid masinatega. Kehalisi vigastusi küll veel mitte…
A. R.: Saan tehnoloogiaga hästi läbi, muidu poleks mul võimalik oma tööd teha. Murrang toimus umbes kümme aastat tagasi, kui loobusin vastandamisest — mõne aja pärast tuli ka tehnoloogia minu poolele üle.
M. K.: E-riik. Plahvatuslikud olukorrad on olnud.
L. K.: Mina tunnen tegelikult end vahel siin ja vahel seal kaldal. Vahel olen justkui pukis ja vaatan pilti ülbelt ülalt alla, aga vahel olen nagu „Pilveooperi” teadlane, kes tahab lihtsalt üht luuletust salvestada, aga talle tuleb pahinal vastu nüri digikantseliit, näiteks: „Seda lehekülge ei leitud. Proovige hiljem uuesti”.
H. K.: Muusika mõjus väga värskelt. Lühikestes vahemängudes leidus huvitavaid kõlavärve, tekstile lisasid aktsente stiihilised kooripartiid. Milliseks kujunes loominguline protsess koos prantsuse uue põlvkonna muusiku ja helilooja Louis Arlette’iga?
A. R.: Aasta tagasi toimus Pariisis loominguline protsess Christina ja Louis’ vahel. Sellest sündis kolm heliteost, kus Christina ka ise laulab ja mida me veidi kohendatud kujul kasutasime. Louis oli nii lahke, et saatis meile lugude arranžeeringuread eraldi ja me saime enne etendust neid Christinaga veel veidi edasi arendada. Näiteks „Cloud-Aria”, kus minu arvates tulevad Christina vokaalsed võimed ja improviseerimisoskus eriti hästi esile, lahendasime nii, et tema salvestatud vokaalpartii liigub kõlarite vahel mööda saali ringi ja ta ise improviseerib sinna veel live’is peale. Tulemus on päris psühhedeelne. Peale „Cloud-Aria” pärineb Louis’ sulest ka „Love-Cloud”, etenduse kõige popmuusikalikum lugu, mille valisime suhtlussaidi veebikeskkonna teemaks, ja Purcelli aaria seade, mida Christina esitab koos robottõlkega. Aariaks liigitaksin ka Liina Vahtriku tehtud kaasaegse ooperi võtmes seadet laulust „Mats alati on tubli mees”, mida ta esitas eriti veenvalt.
Koori puhul olen väga tänulik dirigent Janne Fridolinile. Kogu protsessi ajakriitilisust arvestades ei jõudnud ma neile partituuri kirjutada. Lahendasime olukorra nii, et kooril on improvisatsioonilised klasterakordid, mis antiikkoori kombel kommenteerivad laval toimuvat. Just Janne soovitas meile ka koraali „Jumal, sul ligemal”, mis on minu arvates kogu etenduse üks muusikaliselt liigutavamaid kohti.
Lavastajate soovil on etenduses ka paar lühitsitaati popmuusikast ja klassikast, aga kogu ülejäänud elektrooniline muusika, mis laotub üle enamiku lavastuse helikujundusest, on minu loodud. „India” ja „Pilvereiv” on mõnede leitmotiivide tööpealkirjad, mis nüüd tagantjärele ja väljaspool „Pilveooperi” etenduskonteksti tunduvad olevat päris veidrad muusikalised avastused.
L. K.: Etendus pidi algselt välja tulema 2018. aasta alguses, kuid kuna Vaba Lava otsustas seda majanduslikel põhjustel aasta võrra edasi lükata, jäi koostöö Louis’ga soiku, sest tal sai aeg otsa. Aga tunnistan, et mul on väga hea meel, et Ann oma pilvega meile vastu purjetas!
Ja veel tahan rõhutada, et tegelikult on siin kolmaski helilooja mängus — nimelt Liina Vahtrik. Ma ei tea ideaalsemat loomingulise koostöö vormi kui see, et palud näitlejal laulda mõni tuim rootsi jõululaul, tema aga tuleb proovi ja esitab ooperiversiooni lorilaulust „Mats alati on tubli mees”! Niipea kui ta esimeses proovis oma geniaalse loo pilvelt maha huikas, ei jäänud meil muud üle, kui anuda: „Palun jätame nii!”
H. K.: Christina Batman kuninganna Dido rollis tõi lavale lisamõõtme, mis jättis lavastusse väga selge jälje. Videomontaaž iidsest legendist tekitas müütilise sisselõike tänapäeva ja aitas rõhutada teose igavikulist vaatepunkti. See osa lavastusest tekitas igas vaatajas ilmselt erinevaid assotsiatsioone. Kas üheks tõlgenduseks võiks olla ka kultuuride kokkupõrge?
L. K.: Jah, bingo! Või väikese ja suure… või väiklase ja suuremeelse… või konnatiigi ja kogu maailma… või „looduse krooni” ja looduse kokkupõrge. Jah, sest „suur” on ju alati väikesele võõras.
M. K.: Väga nõus! Kokkupõrge! Ja ka lõpp-punkt. Kõik laguneb koost.
L. K.: Kuni sinnani, et meie eksistents siin planeedil oli müüt?
A. R.: Jah, omadele võõras ja võõrastele veel võõram. Omamoodi sümboolne oli ka see, et proovide käigus mindi tihtipeale aja kokkuhoiu mõttes üle eesti keelele ja Christina ei saanud mitte millestki aru. Loodan, et see aitas tal vähemalt rolli sisse elada.
H. K.: Lavastus oli tihe ja tempokas. Et luua selline läbikomponeeritud tervik, on vaja eri valdkondade ja kõigi kaasosaliste perfektset kokkumängu. Kui keeruline oli seda luua, arvestades lavastuse mitmekihilisust ja erinevaid kultuuritaustu?
L. K.: See ongi just „komponeerimise” küsimus — nagu heliloojal, kes pillirühmi kokku punub. Erinevad kultuuritaustad on ainult boonuseks, saab punutisse natuke särtsakamaid toone! Ja kontrastid on teretulnud, nagu ooperis ikka — kõik on elu/surma või armastuse/viha küsimus. See äärmuslike värvide kokkupunumine on eriti nauditav töö. Ja antud juhul, kus prooviajaga oli, nagu oli, tahaks veel edasi punuda ja ka uusi lõngu mängu võtta.
A. R.: Minu jaoks sai siin üheks teguriks ajapuudus kui kogu loomeprotsessi iseloomustav meeleseisund — hakkasin selle lavateosega tegelema novembri alguses muude tööde kõrvalt. Et see tükk siiski nii lühikese ajaga lavalise vormi võttis, on suur ime. Tegelikult nõudis see kõikide osapoolte närvikulu ning tuli nädalavahetuste ja pereelu arvelt. Tervikliku läbikomponeerituse osas andis, vähemalt minu puhul, ajapuudus eriti tunda. Just muusikalises küljes võinuks traagelniite vähem välja paista.
M. K.: See, et kõik helid — muusika, näitlejad, tehnika jms — hakkasid lõpuks kõlama ja kokku kõlama, oli keeruline protsess. Aega jäi pisut väheks.
L. K.: Traagelniite ei tahaks näha ka teistes etenduse komponentides. Kui punutise metafooriga jätkata, võiks öelda, et komponendid peavad perfektselt koos püsima, siis saab punumisel improviseerida ja juhuse muusikal möllata lasta. Sest ühest küljest paelub mind ka mõte suurvormist-happening’ist, milles oleks küll päris palju elemente kõrgel tasemel ette valmistatud, kuid milles teatud kõikuvus ja riskide võtmine asja ikka elusate kunstide killas hoiavad. Aga piir on siis muidugi habras: see on üks köietants teatriime ja teatripeeru vahel… Teisest küljest tahaksin üles kutsuda Vaba Lava etendusi vaatama ühe teistsuguse mätta otsast. Üldteada tõigas, et nad etenduste väljatoomisele eriti lavaaega anda ei saa ja et majal jõulupidudega hinge sees hoidmise kõrvalt on suureformaadiliste tükkide väljatoomine neile üks paras kangelastegu, võiks lavastuse esmaesitust käsitleda ühe pikema protsessi A-faasina. Näiteks Prantsusmaal on väga levinud selline residentuurisüsteem, kus etendust arendatakse paari nädala kaupa erinevates teatrites ja iga tsükli lõpus lastakse korraks ka publik saali. Päris esietendus tuleb aga sootuks hiljem, mingis tähtsas teatris, kus lavaaega antakse vaid paar päeva, kui sedagi. Ma ei räägi seda selleks, et lunida tagantjärele indulgentsi pisut logisevale esietendusele, vaid sellepärast, et tahame selle etendusega kindlasti edasi töötada. Paraku on meie tavapärased rahastamissüsteemid suhteliselt karmid. Kui „esietendus” on toimunud, pole enam midagi loota, tuli nagu tuli. Loodan väga, et ehk õnnestub seda raamistikku pisut painutada, kas või Vaba Lava veel käimas olevale prantsuse hooajale rõhudes, mis õigustaks nn prantsuse süsteemi katsetamist!
H. K.: „Pilveooperi” teemad olid üksjagu teravad, armu ei saanud ei inimestevahelised lähisuhted ega e-riigi infopilv. Kogu riigi koondumine ühtseks infopilveks oli lahendatud üsna veenvalt. Kuigi ühiskonnakriitika oli peidetud mõnusasse huumorisse, pani see mõtlema ka tõsistel teemadel. Mis oli teie eesmärk? Kas tahtsite publikut muigama panna või pigem lahkasite huumori varjus praeguse aja ja inimsuhete haavatavust?
L. K.: Muidugi, kui hullunud IT-geenius põdra kujul kogu riigi-folder’i tagajalaga pilve-folder’isse nügib, on koomiline, aga üsna kõhe ka. Naerda ja nutta korraga on minu meelest parim, mis teatris üldse juhtuda saab.
M. K.: Kurbus ja rõõm koos on ilus!
