VALGUSKUNSTI LIIGIRIKAS SAAR. FOTOGRAFISKA TALLINNAS
September, 2019Intervjuu fotograafiamuuseumi Fotografiska Tallinna keskuse ühe asutaja Rain Tammega
Vestlus toimus 7. augustil 2019.
Donald Tomberg: Räägi veidi sellest, kes on Fotografiska Tallinna keskuse alusepanijad. Kuidas asi selleni arenes, et Rootsi fotomuuseum ka Eestisse laienes?
Rain Tamm: Stockholmis avati fotomuuseum Fotografiska 2010. aastal. Neil on seal väga hästi läinud ja aja jooksul tekkis ka plaan laieneda. Aga see, et esimesena jõuti just Tallinna, oli meie endi initsiatiiv.
Maarja Loorents, kes on siiani meie meeskonnas, hakkas rootslasi veenma, et teeme Fotografiska keskuse ka Tallinna. Esialgu ta ei teadnud, et tegemist on sel juhul frantsiisimudeliga, millega rootslastel oli juba plaanis laieneda Londonisse ja New Yorki. Lõpuks sai Maarja rootslased nõusse ja nad ütlesid, et kui leiad koha ja rahastamise, siis võime frantsiisist rääkida. Sealt edasi jõudis Maarja läbi ühiste tuttavate minuni.
Hea kokkusaamine: sa tegeled ju ka ise fotograafiaga.
Eks see mul natuke lainetena ole käinud, aga liialdamata võin öelda, et mu huvi fotograafia vastu on kestnud ligi nelikümmend aastat. Jah, teen ka ise pilte ja mul on olnud mõned näitused, ka väljaspool Eestit. Olen osalenud ka grupinäitustel koos proffidega, nii et krunt on selles mõttes all. Enda kohta võiksin ehk öelda, et olen ses vallas edasijõudnud aktiivne amatöör. Igatahes, kui Maarja Fotografiska Tallinna toomise ideega tuli, tundus see hea ja õige, ja kuna leidsime kohe ka koha, kuhu Eesti keskus rajada, Punase Maja Telliskivi loomelinnakus, siis tundus, et see asi tuleb ära teha. Ja nii me siis koos jätkasime. Kuna Fotografiska kontseptsiooni oluline osa on ka kõrge kvaliteediga restoran, siis peatselt jõudsime Peeter Pihelini. [Peeter Pihel on Eesti tippkokk ja tema restoran Fotografiskas paistab muu hulgas silma sellega, et kasutab ära k o g u (toidu)tooraine, nii et viimases faasis rändavad jäägid veel kompostimasinasse ja sealt edasi aiamaale. Vaat see on alles kena (majandamise)filosoofia! — Toim.] Natuke hiljem liitus meiega tegevjuhi rollis Margit Aasmäe, nii et kokku on meil neli kaasasutajat.
Kui kolm ja pool aastat tagasi tõsisemalt rootslastega, sh Fotografiska asutaja Jan Bromaniga läbi rääkima hakkasime, siis teadsime, et enne, kui Tallinna keskus lahti tehakse, on juba avatud Londoni, New Yorgi ja ka Shanghai keskus, aga me oleme olnud teistest kiiremad. Aga iseenesest, mida rohkem keskusi, seda parem ka meile, sest nii on lihtsam saada globaalseid lepingud, õigusi kunstnikke siia tuua.
Ütlesid, et tegemist on frantsiisimudeliga. Kindlasti teeb see elu lihtsamaks, et Rootsi kaudu on fotograafide võrgustik juba olemas. Aga kas ja kui palju on teil vaba voli näitustele ise autoreid valida? Millistel alustel toimib Eesti keskuse koostöö rootslastega? Kui detailselt Stockholmi peakorteriga asjad kooskõlastada tuleb?
Frantsiis tähendab seda, et saad õiguse kasutada Fotografiska nime ja mõningaid muid hüvesid, sissetöötatud standardeid. Me teame, milliseid näitusi Rootsis planeeritakse ja kuidas töötab nende logistika. See omakorda teeb meile kulude ja logistika poolelt asjad palju soodsamaks. Mis puudutab autorite valikut, siis seda arutame me näituste juhi Maarjaga ja Fotografiska Internationali näitustejuhiga koos. Enamus näitustest tulevad pikast rahvusvahelisest nimekirjast, kust siis vaatame, mis ajal milliseid näitusi Tallinna tuua. Samas soovime ka, et umbes veerand näitustest oleksid nn kohalikud, meie enda initsiatiivil valitud, sealhulgas meie piirkonna kunstnike väljapanekud. Nende osas me teeme otsused ise, küll aga peame need kõik kooskõlastama ka Fotografiska Internationaliga.
Asjaajamine käib nii, et kui näiteks Stockholmis on Fotografiskas näitus, siis meie ostame nendelt, Fotografiska Internationalilt, õigused näidata seda näitust ka siin, aga nii ei ole mitte kõigi autorite puhul. On ka neid autoreid, kellega me siit Eestist otse läbi räägime. Nii et suurte nimede puhul on see nii või teisiti initsiatiivi küsimus. Ja võib ka olla, et esimene Fotografiska alt tulev näitus on Tallinnas ja läheb siit edasi Stockholmi. Näiteks Jimmy Nelsoni puhul nii oligi: Tallinnas oli world premiere, edasi läheb see näitus Stockholmi ja sealt edasi New Yorki.
Oleme planeerinud nii, et kahel korrusel oleks meil pidevalt üleval neli, või minimaalselt kolm näitust korraga. See teeb siis aastas viisteist näitust, võib-olla ka veidi rohkem. Näitused hakkavad vahetuma ükshaaval ja samas on alati oluline hoida nende kooskõla, terviklikku kompositsiooni.
Aga kust üldse tuleb fotograafiamuuseumil mõte laieneda? See ei saa ju olla üksnes ärimõte ega ka üksnes maailmaparanduslik ettevõtmine, soov laias ilmas rohkem fotograafiat tutvustada. Või saab neid asju sobitada?
Jah, siin on olulised mõlemad küljed, meil Tallinnas samuti. On soov inspireerida fotograafia kaudu, aga suunata inimesi ka muu abil, mis majas toimub, mõtlema laiematele teemadele, nii üldinimlikele kui ka antud ajas aktuaalsetele, ja samas püüame seda teha nii, et ei peaks ise peale maksma. Kõik toimib ikkagi läbi tervikkontseptsiooni. Fotografiska ei ole tavapärane muuseum, me ei tegele siin arhiveerimise ega teaduslikul tasemel uurimisega. Oleme lahti terve pika päeva, kella üheteistkümneni õhtul, nädalavahetustel ka kella üheni öösel. Väga populaarsed on näiteks reedesed kesköised giidiga tuurid. Nii et natuke ka nagu meelelahutusäri. Mulle meeldib hästi võrdlus multiplex art-house-kinodega, mis toimivad hästi suuremates linnades. Artis on Eestis üks näide, kuigi võib-olla mitte ideaalne, seda ehk ka sellepärast, et Artist ei peeta erakapitalil ja siis ei ole ka kulud nii hoolikalt kontrollitud. Fotografiska on Stockholmis läbi aastate majandanud kasumlikult, aga eks ka tänu sellele, et seal on samuti oma restoran ja korraldatakse ka muid, näiteks muusikaüritusi. Ka meie tahame muusikaüritustele ja samuti filmi poolele lähitulevikus rohkem rõhku panna. Plaanis on teha koostööd PÖFFi ja „Jazzkaarega”, nii et ütleme, et Fotografiska on meil siis nagu uus kultuurimaja, kus neljal korrusel saavad kokku erinevad kultuurivaldkonnad, toimides heas sümbioosis. Meie ideaalklient tuleb uksest sisse, joob tassi kohvi või klaasi veini, teeb poolele näitusesaalist tiiru peale — süvenemiseks ühekorraga rohkem ei jõuagi —, siis sööb õhtusöögi ja jätkab näitusega sealt, kus pooleli jäi. Ja pärast jääb võib-olla veel kontserdile või peole ka.
Aga mida sa ütled nendele, kes ei ole multiplex-kontseptsiooni sõbrad? Kas tavaline Eesti (kultuuri)inimene, kes jõukusega väga kiidelda ei saa, kes ei soovi olla popp ja noortepärane ning kes ka show-business’i ülemäära ei armasta, ei või ehk selle mitmekülgse kontseptsiooni keskel tunda end nagu vaene sugulane? Jõuate te kõigini?
Kindlasti on Fotografiska kõigile. Sügavama, spetsiifilise huviga vaataja võib ju mõnda näitust ignoreerida, kohustust vaadata ju ei ole. Aga alati hakkab meil olema näitusi, kus kunstiline latt on seatud maailma tipptasemele — mis muidugi ei pruugi samuti kõigile meeldida. Ja kes tahab poppide ja noorte seltskonda kindlasti vältida, tulgu näiteks kell üheksa hommikul — see on ka minu lemmikaeg. Rahvast on vähe, sa tuled ja naudid…
Jõuamegi siit autorite juurde. TMK ilmub septembri esimesel poolel ja praegused näitused on siis äsja vahetunud või kohe-kohe vahetumas. Ava veidi praeguste ja tulevaste näituste sisu ja tausta.
Praegu on meil üleval neli näitust: ühel korrusel Jimmy Nelsoni (Suurbritannia) „Austusavaldus inimkonnale”, teisel korrusel Anja Niemi (Norra) „Rollis”, Pentti Sammallahti (Soome) „Kauge maa” ja varalahkunud Anna-Stina Treumundi (Eesti) „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari”. 25. augustil vahetub Pentti Sammallahti näitus ja kolme järgneva nädala jooksul ka ülejäänud kolm. Lähiajal saavutame sellise rütmi, et iga kuu avame ühe või kaks uut näitust.
Anna-Stina Treumund tegeles naise perspektiivist vähemuste ja feminismi temaatikaga Eestis, tema meetod oli lavastada „ajaloolisi” pilte ja nõnda sündisid mitmekihilised tööd. Norralanna Anja Niemi kombineerib naise kuju ja rollide kaudu vastandite vahelisi pingeid, ilu ja ebaloomulikkust, saavutades nõnda filmilikuna mõjuva, väga stiliseeritud tulemuse, mis samas sunnib küsima, mis jääb pealispinna alla. Pentti Sammallahti on praegu kuuskümmend üheksa aastat vana, ta on pildistanud üle viiekümne aasta ja on mõnes mõttes nagu Soome Kalju Suur. Ja ses mõttes suuremgi kui Kalju Suur, et Kalju ei saanud, võib-olla tulenevalt ajast ja muudest põhjustest, nii palju välismaal käia, aga Pentti on ka globaalsel tasandil täht, üks dokfoto vanaisadest. Henri Cartier-Bresson (1908–2004), keda peetakse moodsa dokumentaalfotograafia isaks, on samuti pidanud Pentti Sammallahtit üheks parimaks tegijaks läbi ajaloo.
Tunnistan, et olen fotograafias võhik, aga Sammallahti on tõesti täiesti vaimustav. Kuigi paljud olulised mõisted on meil juba üksjagu devalveerunud, on Sammallahti tööd ka humanismi ehe näide. Selline, mida ei saa võltsida, poliitiliselt, ideoloogiliselt kaaperdada. Mingil moel muutuvad isegi kivirahnud tema fotodel elavaks. Tema pilte vaadates näed, mida „see inimene”, autor näeb — ja ta näeb täiesti võrratult. Siis saad aru, kuidas hetk foto kaudu ilmub, kuidas fotograafia toob nähtavale hetke tähenduse.
Jah, et s e e on ainult nüüd ja hetk hiljem seda ei ole — ja hämmastav, kuidas ta suudab selle jäädvustada. Teda ei saa pidada ka ainult dokumentaalfotograafiks, seal on nii palju romantikat, et see on nagu visuaalne luule. Mina olen Sammallahti fänn juba umbes paarkümmend aastat ja mingitel hetkedel, kui elu tundub raske, lappan ma ikka tema raamatuid. Mul on oma lemmikpildid ja siis vaatan neid ja kõkutan naerda.
Jah, ma sain ka mõnes kohas ikka täitsa korralikult naerda. Ja paar Eesti pilt oli tal ka…
Jah. Tallinnast, Saaremaalt ja Võrumaalt.
Vaatasin Saaremaa pilti, teadmata, et see on tehtud Eestis, ja mõtlesin, et näe, see pilt võiks ju väga hästi ka Eestis võetud olla ja et küll on hea, et keegi on sellise (täpselt eestiliku, koduse) tasase maa ilu üles leidnud. Sellise, kus esmapilgul nagu polegi midagi erilist, aga tegelikult on.
Sammallahtil ei ole tegelikult 2010. aastast peale ka Soomes ülevaatenäitust olnud. Ta on hästi tagasihoidlik mees, rohkem kui kakskümmend viis aastat tagasi lõpetas ta ka lektoritöö ära ja on pärast seda vältinud üldse kunstist, ka oma piltidest rääkimist. Aga nüüd tuli ta oma näitusega meile ja soomlased on selle üle veel eriti üllatunud — nemad on tahtnud Penttiga intervjuud teha, aga ei õnnestu, aga nüüd on ta siin ja teeb pealegi veel kaks tuuri, ühe soome ja ühe inglise keeles. Sa küsisid enne, et mis teid pidi autorid meile jõuavad. See siin oli näiteks meie initsiatiiv. Maarja rajas oma tuttavate kaudu Penttiga suhted ja nüüd ta siin on ja lähebki siit edasi Stockholmi.
Ja Jimmy Nelsoni world premiere?
Jimmy Nelsonilt on väljas ligi sada tööd. Nelson on rännanud läbi maailma ja pildistanud põlisrahvaid nende uhkuses ja ilus. Tema üks suuri eeskujusid on Edward Curtis, kes 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses võttis ette pildistada nii palju, kui võimalik indiaani suguharusid ja hõime, enne kui nad kaovad. Curtis tahtis näidata põlisrahvaid just nende väärikuses ja uhkuses. Siis tõrjuti neid ju reservaatidesse ja kui mõelda, milline oli üldine suhtumine, siis vabalt oleks võinud neid ju näidata ka nende viletsuses. Samamoodi püüab Jimmy Nelson nüüd pildistada neid kultuure, põlisrahvaid, keda me viiekümne aasta pärast muidu (sellistena) enam ei mäletaks. Pildistades veedab ta kohapeal ikka vähemalt kuu või kaks: alustuseks saab kohalikega sõbraks ja kui need näiteks inglise keelt ei oska, siis suhtleb nendega n-ö käte ja jalgade abil. Nii et pühendunud on ta kindlasti ja ma arvan, et oma jälje fotograafia ajalukku jõuab ta veel jätta. Kuigi, kui võrrelda näiteks korrus kõrgemal olevate Anja Niemi ja Pentti Sammallahtiga, on Nelsoni töödes ka üksjagu show-business’ilikku poolt. Ta ise ka rääkis, et seda oli vast isegi kõige keerulisem õppida — seda, kuidas ilma toetusteta selliste ambitsioonide kulud ära katta.
Jah, Nelson on suurepärane, nii oma tööde mõjuvuse kui ka sõnumi poolest. Siiski paistab tema piltidelt välja ka see, et ta on indiaanlasi, nii üksikuna kui ka kompas, ilusaks ja üldse vajadusele vastavaks sättinud —
muidu üks või teine ennast ehk nii ei hoiaks…
… ega oleks ka niisama sellistes kohtades, jah, täpselt. Antropoloogid on Nelsonit ka kritiseerinud, et tegelikult need hõimud ju ei ela nii, et Nelson romantiseerib neid ja ekspluateerib valge mehena, tehes neist suuri pilte. Aga Nelsoni eesmärk ongi näidata neid kultuure nende väärikuses — nii, et indiaanlased seisavadki „uhkelt ja sirgelt, sõjakirves käes”. Ja kui Curtis neid omal ajal nii poleks kujutanud — nagu nüüd ka Nelson —, siis me mäletaksime indiaanlasi ehk hoopis teisiti.
Jah, ta sätib neid, aga samas annab neile nende väärikuse tagasi.
Jah, annab tagasi ja annab ka edasi. Needsamad kohalikud noored ja lapsed näiteks — globaliseerumine sõidab ju praegu kõigist täiega üle. Paljud neist ei oskagi oma kultuurist lugu pidada. Vanaema ehk räägib midagi, aga sellest ei piisa. Aga siis tuleb valge mees ja ütleb, et see on vägev, kuidas te elate ja olete. See on noortele juba tõsisem argument. Minu meelest on Nelsoni lähenemine väga tugeva kandejõuga, eriti kui mõelda, milline on nende kultuuride mõju viiekümne aasta pärast.
Nojah, meil on ju natuke samamoodi. Kui näiteks Euroopas oleks üldine, jagatud hoiak, et oma minevikupärandit tuleb hoida ja austada, või kui kellelgi Brüsseli labürintides tuleks meelde, et euroopalikud väärtused on kristlikud väärtused, siis me sätiksime oma adra ka kohe nõnda. Aga kui Euroopa taotleb näiteks mälukatkestust, siis tundub meile ka kohe, et peame nii tegema. Ses mõttes me oleme nagu need indiaani lapsed. Aga me ise ei paista sellest aru saavat. Paar nädalat tagasi kuulsin tänaval enda selja taga sellist dialoogikatket:
— If Estonia today was put into China, nobody gives a shit. — Yeah. Vaatasin selja taha ja sain aru, et vestlesid kaks välisüliõpilast. Valge nooruk käis oma tõdemuse välja hiina noorukile. Need noored olid täiesti vabad vihakõnest, natsivärgist või muudest „Suur-Eesti” probleemidest. Ka mingit üleolekut neis ei paistnud, nad lihtsalt vaagisid asjade seisu ja tegid oma järeldusi. Samas, ise me sellist proportsioonitaju, nagu oli neil välismaa üliõpilastel, endale lubada ei saa. Kui lubaks, oleks see kohe kahtlane, viha õhutav ja äkki peaks siis kuhugi helistama… Ühesõnaga, tahtsin öelda, et see Jimmy Nelsoni näitus kulub ka meile marjaks ära. Aga jätkakem nüüd uute näituste ja autoritega.
Augustis tuleb Briti fotograafi Allison Jacksoni näitus pealkirjaga „Truth is dead” („Tõde on surnud”). Allisoni teemaks on kuulsused, meediamagnetid, nende ärakasutamine meedia poolt ja see, kuidas nemad omakorda meediat ära kasutavad. Allisoni meetod on mänguline ja irooniliselt provotseeriv, ta otsib tuntud avaliku elu tegelaste teisikuid, lavastab nendega koomilisi situatsioone (fake news) ja vaatleb selle kaudu meedia toimimist. Teisalt näitab Allison selgelt, kuidas see, mida me arvame nägevat, ei ole see, kuidas asjad tegelikult on; kuidas fotograafia ei ole enam ammu tõe kujutaja, nagu pole ka meedia üldisemalt.
Tulemas on ka moefotograafi taustaga, samuti briti päritolu Kirsty Mitchelli näitus. Mitchell oli väga lähedane oma emaga ja kui ema ootamatult suri, mõjus see tütrele laastavalt. Et end taas leida, hakkas ta lavastama ja pildistama emaga seotud helgeid, suuri ja võimsaid, natuke ka moefotolikke stseene. Näituse pealkiri on „Wonderland” („Imedemaa”), natuke meenutab see ka „Alice’i imedemaal” teemat.
Kolmas uus näitus on Hiina kaasaegse kunsti ühe mõjukaima tegelase Yang Fudongi töödest. See on üks neist meie kohalikest näitustest, st ei ringle Fotografiska võrgustikus. Fudongi näituse(sarja) nimi on „Moving mountains” („Mägesid liigutades”) ja see põhineb ühel Hiina legendil, mis räägib vanast mehest, kes elas mägedes ja kes selleks, et oma järglastele paremat tuleviku luua, hakkas läbi mägede teed kaevama. Külaelanikud vaatasid, et vanamees on hull, aga kuna mees oli niivõrd visa ega hoolinud sellest, mida temast arvatakse, tulid jumalad talle appi ja liigutasid mägesid.
Seda legendi on tõlgendatud kunstiliselt varemgi, ja on tõlgendatud ka poliitiliselt. Kui Hiinas tuli võimule kommunistlik valitsus, meenutas seda oma kõnes Mao Zedong nõnda, et nüüd hakkame koos mägesid liigutama ja et Hiina rahvas on siis nagu jumal. Fudong paneb selle legendi aga kaasaja konteksti ja räägib selle kaudu kiire linnastumisega kaasnevatest probleemidest — Hiinas on see praegu ju eriti aktuaalne. Fudong toob sisse mitu teemat, sh juurte kaotamine ja põlvkondadevahelised lõhed, mis kõigis kiiresti arenevates ühiskondades tekivad. Oma loominguga on Fudong pööranud palju tähelepanu identiteediküsimustele.
„Mägesid liigutades” algab sissejuhatusega Hiina kultuurilukku ja liigub sealt sammhaaval edasi. Põhiteoseks on nelikümmend kuus ja pool minutit kestev video, milles Fudong loob oma teemale meeleolu. Seda vaadates tekib muidugi küsimus, et kust läheb filmi ja video piir; see teos on minu arvates nii üks kui teine. Mulle väga meeldib ka, et Fudongi kunstiline taotlus teha aeglast, mustvalget, pikkade kaadritega filmi/videot (tunnused, mille eest eesti film ju pidevalt sarjata saab), võib olla ka globaalselt kõnekas. Selle videoga kaasneb ka üks fotoseeria ja veel üks behind the scenes, kaadritagune video.
Milline osa hakkab Fotografiskas olema Eesti kunstnikel?
Kindlasti tahame näidata ka Eesti autoreid; kohaliku fotokunsti propageerimine on oluline. Samas pole meil ju selles osas tühimikku olnud. Ei saa öelda, et eesti fotokunsti kusagil näha ei saa, saale jagub, iseasi on nende tehniline varustatus. Eesti kunstnike näitusi hakkab meil kindlasti olema, aga tuleks varuda kannatust. Võib-olla teeme aastas ühe või kaks eesti autori näitust. See ei tähenda, et me oma autorite töid ei hindaks, tuleb lihtsalt mõista, et järjekord on ees päris pikk. Seni on meil olnud tühimik maailma tippude osas. Nüüd püüame sinnapoole, et olla Läänemere idakalda kõige tugevam fotokunsti keskus — mahu poolest me seda juba olemegi, aga et oleksime ka mõju poolest. Seetõttu ei mõtle me üksnes Eesti-keskselt, kuigi ma arvan, et Eesti kunstnikel on siin teatud eelis. Me mõtleme sellises regionaalses kontekstis: Läti, Leedu, Soome, osaliselt ka Venemaa, ja samas oleme pilguga rohkem ida poole kui näiteks Stockholm. Palju on tulemas autoreid Aasiast: Jaapanist, Lõuna-Koreast ja Hiinast, samas tahame ikka näidata võimalikult avaralt kogu maailma tippfotokunsti.
Koostöös NOARiga (kaasaegse kunsti arendusplatvorm) oleme välja kuulutanud noorte, äsja Baltimaade või Soome kunstikooli lõpetanud fotokunstnike konkursi ja loodetavasti sünnib ka sellest näitus. Kõrgkooli lõpetades on noore inimese elus murdepunkt ja majanduslikel põhjustel ei jää paljud, kes kunsti õppisid, kunstnikena tööle. Lootus on, et kui nad kooli lõpetades saavad tunnustust, siis jätkavad nad suurema tõenäosusega kunstnikena.
Nii et oma töid võib tulla pakkuma?
Kindlasti. Meile juba saadetakse pakkumisi, mitte üksnes Eestist vaid ka mujalt, näiteks Portugalist, Itaaliast jne.
Kui pikalt teie plaanid paigas on?
Maailma suuremad nimed on juba kaks aastat ette planeeritud, meie mõistes väiksemate näituste osas on veel lahtisi otsi. Kindlasti hakkame ka ad hoc põhimõttel näitusi tegema.
Poolteist kuud on avamisest möödas. Kas sa saad juba teha mingeid kokkuvõtteid, näiteks külastajate arvu osas?
Eile just tegingi esimest kokkuvõtet ja vaatasin, et kui võrrelda meie külastatavuse arvu KUMU hittidega, näiteks Sittowi näitusega, mis oli lahti kolm kuud (arvestamata selle viimast nädalat, kus käis 12 000 külastajat), siis meie külastatavus on praegu isegi suurem. Ja seda kõigi nelja näituse lõikes. Anna-Stiina Treumandi näitusest saab üks kõigi aegade suurima külastatavusega näitusi Eestis. Suurte magnetite kõrvale saame panna ka neid, kes üksi väga palju külastajaid ehk ei tooks, luua just nagu kangiefektiga võimaluse nende nähtavamale toomiseks.
Tegelikult on aga üksnes juulikuu põhjal keeruline külastajate arvu üle otsustada, sest eestlasi on siis vähem, turiste rohkem. Paljudele on tulnud üllatusena, et see kõik on niivõrd mastaapne, saadakse aru, et siin on põhjust hakata käima regulaarselt.
Lähme lõpetuseks veel korra praeguste näituste juurde tagasi. Kolm autorit olid ka avamisel kohal. Kuidas nendepoolne vastukaja oli?
Muidugi oli neil hea meel. Jimmy Nelson (kes ju esimest korda nägi oma näitust sellisena) ütles, et ta teadis, et sellest tuleb hea näitus, aga et see tuleb nii äge, seda ta ei oodanud. Ka Anja oli väga rahul. Pentti arvas, et tema nimi on liiga suurelt kirjutatud ja et selle asemele saaks ju panna fotod, aga ütles ka, et ilus ja hea ja täiesti super ja imestas, kuidas on see võimalik, et fotonäitusel käib nii palju rahvast.
Muidugi on meil siin omad plussid. Vestluse alguses rääkisime tervikkontseptsioonist, aga see kõik ei loeks eriti midagi, kui meie tingimused oleksid kehvad. Paljud maailma fotokunstikeskused asuvad mitte just kõige prominentsemates paikades, meie asukoht Telliskivi loomelinnakus ja siinne meeleolu aitab kindlasti kaasa. Seda enam, et paljud, kes varem siia loomingut otsima tulid, peale Vaba Lava ja Dokfotokeskuse siit nähtavat loomingut palju ei leidnud. Ja siit edasi jõuame tehniliste lahenduste juurde. Sõna „fotograafia” tuleb kreeka keelest (phōs — valgus + grapho — kirjutan), see on valguskunst. Ja siiani on valguse osa mõistmisel piirdutud protsessiga, mille käigus kujutis jõuab negatiivini ja pärast seda ilmutamiseni. Või digi puhul sellega, kuidas kujutis jõuab plaadile ja edasi väljaprindile. Ja siis pannakse pilt näituseseinale, pööramata suuremat tähelepanu, kuidas just need konkreetsed fotod on valgustatud. Nii on igal pool maailmas. See oli vist 2012. aastal, kui ma esimest korda Stockholmis Fotografiskasse sattusin, ja siis ma tõesti imestasin, kuidas nad on selle valguse küsimuse pilte eksponeerides niimoodi lahendanud, et hiljem, teistes keskustes käies ma nagu ei saanudki enam fotot vaadata. Fotografiska saal on hämar ja valgus, mis piltidele langeb, väga olulisel kohal. Valgusteid on iga meetri peale üks, neid timmitakse, neid saab kadreerida millimeetritäpsusega, ka nurk on neil väga hästi muudetav ja iga näituse puhul, mõnikord ka iga pildi puhul eraldi, valitakse filter, mis läheb sinna ette, valgussoojus, tonaalsus on nende filtritega mõjutatav. See tähendab, et valgusega loomine jätkub ka näitusesaalis.
Näiteks Nelsoni piltide servad on valgusega kergelt hajutatud. Aga mõne lahenduse puhul saab pildi ette luua ka „valguskasti”. See kõik ongi see, mis lõpuks loob tugevama emotsiooni, mitte see, et sul on lihtsalt mingi üldvalgus ja vahel harva ka mingi prožektor nurgas, nagu see igal pool mujal tavaks on. Siinsed valgustid on spetsiaalselt Fotografiska jaoks tehtud ja muidugi oli see jube kallis investeering, aga teisiti ei ole mõtet. Piltlikult öeldes vaatasime küll läbi kõik maailma lambid, et leida, kas saaks midagi odavamalt, aga vaat, ei saanud.
Ja asi ei ole rahas või selle vähesu-ses — eragaleriides, kus miljardärid näitavad oma kunstikogu, on sama lugu, fotode saalis valgustusele tähelepanu ei pöörata. Veel hullem kui meil Kumus. Ühesõnaga, on kohti, kus võiks olla raha, aga ei, näitusesaalide valgustusele ei ole teised millegipärast mõelnud. Ja see on kentsakas, et kui sa teed sinnamaani ära, paned suured summad betooni peale — à la Guggenheim — ja siis see viimane samm jääb astumata.
Esimesel näitusel sättis meil valguse Rootsi selle ala spets Lars Tillberg Galsgaard, kes hakkab ka meie inimesi sel teemal välja õpetama, nii et hiljem saame valgustamisega juba ise hakkama. Õpipoisist selliks ja siis meistriks.
Kõik detailid on olulised, ka näiteks vaip on meil valitud selline, mis heli paremini summutab, ja helisummutus on ka laes, nii et kui keegi lähedal räägib, siis teist inimest see nii väga ei sega. See kõik loob keskendumiseks ja fotokunsti kaudu elamuse saamiseks parema pinna.
Tõden samuti, et näituse mulje toimis tervikuna. Oli tunda, et asjad pole mitte üksnes läbi mõeldud, vaid ka tõepoolest maitsekalt teostatud. Tänan ja soovin edu.
Aitäh.
Vestelnud DONALD TOMBERG
