RÄÄGIME DEPRESSIOONIST EHK KUIDAS KUJUTATAKSE DEPRESSIOONI DRAAMAKIRJANDUSES JA KUIDAS SEDA LUGEDA
November, 2019Psühholoogina kuulen tihti küsitavat, mis on tänapäeval kõige levinumad psüühilised häired. Minu vastus on alati üks: depressioon ja ärevus. Kui ärevus on tihti kergesti äratuntav ja mõistetav, siis depressiooniga on natuke keerulisemad lood — see on justkui mingi müstiline kurvameelsus, mis mõningaid õnnetuid tabab ja maha niidab. Me mõistame ärevust, kuna sellega seostub hirm ja kartnud oleme me kõik. Kurbus aga, mis sööb ära elurõõmu ja peletab eemale kogu energia, on midagi, mida on juba raskem mõista.
Minu Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö1 võttis fookusesse depressiooni ja vaatas, kuidas draamakirjandus sellega ümber käib. Täpsemalt, millised on selle kujutamisviisid, kuidas need mõjutavad ettekujutust sellest häirest ja kuidas lugeja seda vastu võtab. Viimase küsimuse puhul uurisin lähemalt, millised on vastuvõtustrateegiad ja mõjutegurid depressioonist rääkiva näidendi lugemisel ja teemaga suhestumisel. Töös oli vaatluse all kolm näidendit: Sarah Kane’i „4. 48 psühhoos”2, Jevgeni Griškovetsi „Linn”3 ning Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Varesele valu, harakale haigus”4. Kõiki näidendeid on Eestis lavastatud, mistõttu neil on olnud võimalus eestlasi kõnetada ja vaimse tervise küsimuste üle mõtlema panna.
Depressiooni olemus
Depressiooni iseloomustab peamiselt meeleolulangus, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Neid loetakse selle häire põhisümptomiteks. Tihti esineb ka lisasümptomeid, nagu keskendumisraskused, unehäired, isu kahanemine, aga ka enesekahjustuslikud mõtted.5 Vastavalt häire raskusastmele saame depressiooni vaadata kui kerget, mõõdukat või rasket. Kerge depressiooni puhul esineb vähem sümptomeid, raske puhul rohkem, mistõttu inimese elukvaliteet on laiemalt häiritud. Seega pole depressioon alati ühesugune, vaid variatsioonidega ja muutlik, iga kord natuke uue näoga.
Depressiooni tekkimist mõjutavad nii geneetilised eelsoodumused kui ka psühholoogilised ja keskkondlikud tegurid. Näiteks võib inimene, kes on kogenud traumat või pikaajalist stressi, kergemini depressiooni sattuda. See tähendab, et kui elust lõigatakse ära positiivsed emotsioonid või sündmused, mis neid esile kutsuvad, muutub pikkamisi ka meie argipäev järjest hallimaks ja nürimaks. Kui töö, lõppematud kohustused või õnnetud sündmused võtavad meilt ära kogu aja ja energia, siis võime avastada, et meie elust on kadunud kogu nauding. Selle tulemusel võime aga jõuda lõpuks selleni, et häid emotsioone on üldse keeruline tunda. Kõigele lisaks on tähelepanu niivõrd keskendunud meie langenud meeleoluga kooskõlas olevale infole, et positiivset tundub üldse vähem olevat. Kui oleme kurvad, on näiteks kurb muusika palju mõistetavam ja kergemini kuulatav kui rõõmus. Ja see on vaid üks kõige lihtsamaid näiteid.
Seega on depressiooni puhul tegemist peamiselt emotsionaalse seisundi langusega, mis mõjutab inimese toimetulekut, minapilti, enesetaju ja seda, kuidas ta maailma näeb. Depressioonist rääkides läheme inimese isikliku mõttemaailma ja tunde tasandile, mis muudabki häire teistele raskesti mõistetavaks, ennekõike aga raskesti tunnetatavaks. Mõnikord lasen patsiendil oma häirele kuju anda, seda visualiseerida. Päris tihti on vastuseks kas „kivi” või „ankur” — miski, mis neid maadligi kisub, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad ja mida nad ei oska kuidagi maha jätta, aga mida mitte keegi peale depressiivse inimese enese ei saa päriselt samamoodi tajuda.
Emotsionaalne lähenemine depressiooni kujutamisel
Depressiooni kujutamiseks on mitmeid viise. Laiemas plaanis saab neid jagada kaheks: emotsioonidel põhinevaks ja õpetlikuks. Emotsioonidel põhineva kujutamise all peame silmas draamateksti eesmärki kaasata lugejat emotsionaalselt, tekitada temas tundeid ja panna teda kirjeldatut emotsionaalselt läbi elama. Õpetlik on aga tekst, mis tahab jagada infot ja seab eesmärgiks lugeja harimise, nii et too oleks lugemist lõpetades targem kui alustades.
Emotsionaalse lähenemise väga hea näide on Sarah Kane’i in-yer-face-draama valdkonda kuuluv „4. 48 psühhoos”. In-yer-face-teatri eesmärk on seada lugeja või vaataja tegelikkusega silmitsi ja ta vajadusel „läbi raputada”, et sõnum kohale jõuaks. Seda draamat iseloomustab emotsionaalne otsekohesus ja julgus tuua esile inimloomuse tumedamad küljed. Teemadena võib sealt leida tabude ja moraalinormide eiramist, mis väljendub näiteks vägivalla kujutamises või roppustes.6 Just inimloomuse esitamise ja uurimise ning oma emotsionaalsuse tõttu on in-yer-face-teater ja Sarah Kane hea näide sellest, kuidas läheneda lugejale tunnetuslikust küljest.
„4. 48 psühhoos” kujutab depressioonis inimese sisemaailma, kus peategelane jagab häbi tundmata oma mõtteid, segadust, kurbust ja valu. Kogu näidendit saab vaadata kui ühte monoloogi7 , mis keerleb peamiselt ümber tegelase plaani teha kell 4. 48 enesetapp. Ta jagab oma lootusetust tuleviku osas, igatsust armastuse järele ja negatiivseid kogemusi meditsiiniga. Kuigi Kane maalib meile depressioonist inetu pildi, mida teadmatu lugeja võib võtta kui õpetlikku pilti mustast häirest, jagatakse seda peamiselt emotsionaalselt tasandilt. Esimese asjana toetab seda kujundlik sõnavara, mis annab lugejale võimaluse sütitada oma kujutlusvõime. Peategelase kõnekas keel, mis kaasab prussakad ja pimeduse, annab lugejale võimaluse neid pilte ette kujutada, nendega mängida ning luua sellega sobiv pinnas, mõistmaks kannataja olukorda ja sisemaailma. Kuid sõnakasutus on vaid jäämäe tipp.
Kane’i oskust lugejat ja tegelast ühendada võib vaadelda kui mängu rollidega. Alustan kaugemalt, oma praktikast, kus olen näinud, kuidas depressioonis patsiendid iseendaga võitlevad. See pole hirmu või ärevuse ületamine, nagu ärevushäirete puhul, kus inimene saab justkui uue kogemuse ja edu puhul ka märgi oma võimekusest. Depressioon on midagi sügavamat, sisetunne, mis sunnib nutma ja nurgas kerra tõmbuma, mõtlema mõtteid, mis on kõike muud kui toetavad. Mõnikord on inimesed oma düsfunktsionaalsest käitumisest teadlikud ja mõistavad vaistlikult selle halba mõju, mistõttu nad ei anna sellele häälele järele, vaid võitlevad. See tekitab vastuolu, segadust ja ebastabiilsust.
Sellise võitluse toob lugejani ka Kane. Kord on tegelane pööranud viha ja pettumuse iseenda vastu, tahab endale haiget teha ja on seega agressor. Teisel hetkel on ta aga täielik ohver, kes ei suuda endast üle olla ja võtab kõik halva lihtsalt vastu. Neid kahte rolli, agressor ja ohver, saab katsetada ka lugeja, kellel tekst võimaldab kõikuda emotsionaalsete äärmuste vahel. „4. 48 psühhoos” aitab sellist rollimängu mängida nii oma mina-vormis kirjutise kui ka juba eelnevalt mainitud emotsioonisõnavara abil. Kuidas? Me kõik oleme tundnud end vahel kurvana või tajunud, et meid ei mõisteta. Me suudame mäletada ja vajadusel tegelasega samastuda. Seega tulevad mängu kas mälestused emotsioonidest või hoopis emotsionaalne mälu. Nende erinevus seisneb selles, et esimese puhul me teame, et oleme ka ise selliseid tundeid tundnud, teise puhul aga tunneme neid uuesti.8 Sellest tulenevalt aitab tegelase ebastabiilsus ja selle sõnaline esitamine luua sildu nende emotsioonide ja mõtetega, mis lugejal loetuga seostuvad. See omakorda annab võimaluse mõista, milline on depressiivse inimese argipäev, millist sõda ta peab iseendaga ning millised tõusud ja langused tema päevi täidavad.
Kuna eeldatavasti ei kao lugeja täielikult esitatavasse tumedasse maailma, vaid suudab olukorda siiski ka hinnata, võib ta märgata ja kogeda koos tegelasega veel mitmeid emotsioone ning seisundeid, näiteks moraalset düstressi ja õpitud abitust. Moraalne düstress9 tähendab, et lugeja teab, kuidas saaks tegelast aidata või mida võiks olukorra lahendamiseks teha, kuid ta ei saa oma teadmisi kuidagi rakendada. Ta on sunnitud kõrvalseisja rolli, mis võib tekitada nii apaatiat kui ka frustratsiooni. Siinkohal võime tõmmata paralleeli reaalse eluga, kus kõrvalt vaadates on lihtne öelda, mida depressioonis inimene tegema peaks. „Mine välja!” või „Tee trenni!” on loosungid, mida on lihtne hüüda, kuid üldse mitte täita. Mõistmatus ja tunne, et abipakkumine ei jõua adressaadini, tekitab distantsi ja pahameelt: abipakkujad tõmbuvad eemale, kuna abituse tunne on liiga häiriv ja stressi tekitav. Käivitub vältimise ja ignoreerimise protsess, mis on emotsionaalselt lihtsam.
Abitus ründab depressiooni puhul mitmest küljest. Nii seisab ka näidendi lugeja vastamisi tegelase õpitud abitusega, mis tuleb samuti emotsionaalselt läbi käia ja läbi töötada. Kuulus on katse, kus koer, kes oli selgeks õppinud, et elektritõkkega puurist pole võimalik välja pääseda, ei teinud katset põgeneda enam ka siis, kui see võimalus lõpuks avanes. Samasugune mentaalne aheldatus toimib ka depressioonis inimese puhul, kes on leppinud, et olukord ongi selline ja et ta ei saagi sealt välja. Ravi ebaõnnestub, lähedased ei oska aidata, sõbrad annavad alla ja lõpuks tundub, et väljapääsu polegi. Alaneb motivatsioon, kaob kontrollitunne ja suutlikkus õppida, toimimine ei näi enam edukas ka siis, kui see seda tegelikult on, kuna edutunne on kadunud. Sarah Kane’i minategelane ilmutab kõiki neid märke, jagades oma arstidega seotud halbu kogemusi või siis täielikku lootusetust parema tuleviku osas. Ta võitleb ühest küljest iseenda vastu, teisest küljest kõige muu vastu, millega üritatakse teda päästa. Kui lootus pääsemisele on kadunud, milleks siis enam pingutada — ressursisäästlikkus kehtib ka sellises olukorras, kuigi see on rakendatud valedele andmetele. Kui lugeja suudab seda mõista ja tegelasega koos kogeda, siis on ta depressiooni emotsionaalsele olemusele mitu sammu lähemal.
Emotsionaalset lähenemist toetab peale kirjutatu ka näidendi ülesehitus. Täpsemalt, mida katkendlikum narratiiv ja mittelineaarsem struktuur, seda rohkem on kaasatud emotsioone. Mõlemad võtted takistavad harjumist ja raskendavad loos olevate lünkade täitmist10 ja selle abil ennustamist. See omakorda tekitab segadust, üllatust, põnevust ja mõnikord ka ebamugavust ning häiritust. „4. 48 psühhoos” on lõhutud ja fragmentaarne, visates lugeja ette stseene sellest, mis peategelase mõtetes keerleb. Nende pildikeste vahel seoseid luua on aga keeruline, ehk isegi võimatu, kuna selget lineaarset lugu ei ole ja lugeja on sunnitud tegelase mälestuste ja mõtete virvarris kohanema. Koos kõige eelnimetatuga toetab see emotsioonidel põhinevat lähenemist depressiooni tunnetusliku poole avastamisele.
Õpetlik lähenemine depressiooni kujutamisel
Kui vaadata aga skaala teist otsa, see tähendab õppimise poolt, siis võiks uurida Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi näidendit „Varesele valu, harakale haigus”. Tegemist on dokumentaalteatriga, mis esitab meile neliteist depressioonilugu inimestelt, kes kõik on pärit meie endi seast. Lood on üles ehitatud lineaarselt, alustades jutustaja lapsepõlvest, jätkates haiguse alguse ja kujunemisega ning lõpetades — õnneks — tervenemisega. Kasutatud lineaarsus annab võimaluse märgata seoseid, miks ja kuidas häire kujuneb, kuidas väljendub ja mis sellega kaasneb. Niimoodi luuakse esmane võimalus õppimiseks.
Dokumentaalteatriks nimetatakse teatrit (lavastust), kus alusmaterjalina kasutatakse olemasolevaid dokumente: ajakirjanduslikke tekste, arhiividokumente, protokolle, raporteid, intervjuusid, kirju, statistikat, kõnesid, fotosid, raadiolindistusi jne. Neid materjale saab näidendis kasutada mitmel viisil, nii otseselt kui ka inspiratsioonina või osaliselt. Dokumentaalteater võtab tihti vaatluse alla ühiskonna tabuteemad ja poliitiliselt aktuaalsed küsimused või siis mõtestab ajalugu. Seega võime öelda, et dokumentaalteater tegeleb ühiskonna valupunktidega ja pakub võimalust aruteluks.
„Varesele valu, harakale haigus” käsitleb depressiooni, üritades lahti harutada selle olemust. Selleks esitab ta meile mitmeid haiguse tekkepõhjusi, mis tõmbavad maha saladuseloori depressiooni juurtelt. Nii näeme, kuidas haiguse arengut mõjutavad traumad, viletsad perekondlikud suhted või (kooli)kaaslaste kius, aga ka kõikvõimalikud eksistentsiaalsed küsimused, mida esitatakse endale küllaltki tihti. Otsitakse elule eesmärki, kuid maailmas, mis on täis lõputuid võimalusi, ühiskondlikke ootusi ja kohustusi, võib rahuldust pakkuva eesmärgi leidmine olla keeruline. Just haiguse algpõhjuste esitamine ja nende mõju kujutamine vaimsele tervisele annab lugejale võimaluse avastada depressiooni tagamaid. Mida selgem on põhjuse-tagajärje suhe, seda kergem on lugejal tegelasega kaasas käia ja seda vähem on tal võimalik seletada depressiooni müütidest või stereotüüpidest lähtuvalt.
Näidendis räägitakse depressioonist tagasivaates. See annab tegelastele võimaluse analüüsida ja esitada lugejatele depressiooniga kaasnevaid düsfunktsionaalseid mõtteid ja tegevusi. Oma probleemi olemusest teadlikuks saanud inimesed oskavad hinnata ja öelda, mis oli see, mis nende häiret ülal hoidis. See võib olla näiteks usk oma väärtusetusesse või hoopis elureegel, et kõik peab olema tehtud perfektselt. Depressioonis olles on keeruline oma mõtteid märgata ja veelgi enam neile vastu seista, nende õigsuses kahtlema hakata, mistõttu ei osata näha neis olulist, seisundit mõjutavat tegurit. Kui kõrvutada seda näidendit „4. 48 psühhoosiga”, kus on samuti esitatud minategelase mõtteid, on oluline erinevus just põhjuse-tagajärje suhete märkamises. „4. 48 psühhoosis” jagab minategelane oma hetketundeid ja juba mantraks kujunenud halba enesetunnet ja pessimismi. Lugeja saab aru, et minategelane mõtleb endast halvasti, kuid talle ei anta võimalust luua loogilist seost depressiooni kujunemise, kulgemise ja tulemuse vahel. „Varesele valu, harakale haigus” seevastu näitab, kuidas negatiivne mõttemuster viib kõikvõimalike halbade lõpplahendusteni.
Kordamist on õpiprotsessi puhul pidevalt kiidetud ja ka siin ei pääse me sellest. Nimelt on see teine tähtis tegur draamakirjanduse abil uute seoste loomisel. Lille ja Piigi lavateoses näeme pidevat kordumist. Meile esitatakse uuesti ja uuesti lugusid depressiooni tekkimisest ja kadumisest. Nii näeme esiteks seda, kui paljudel see häire esineb, teiseks aga selle haiguse sümptomeid, tekkepõhjusi ja mõjutegureid. Kui ühekordse lugemisega ei pruugi kõiki seoseid ehk märgata, kuna osa energiast läheb kaasaelamisele ja empaatiale, siis kümnendal korral on haiguse põhiskeemid ja ülesehitus juba nõnda selged, et näeme, kuidas see süsteem töötab. Võime näitena vaadelda Roberta juhtumit11: ema on alkohoolik, mistõttu lapse kasvukeskkond on häiritud; koolis kiusatakse, mis mõjutab negatiivselt enesehinnangut, toimetuleku- ja sotsiaalseid oskusi; pidev stress ja negatiivsete sündmuste mõju vähendavad heaolutunnet, mida lõpuks üritatakse leevendada alkoholiga. See aga mõjutab veelgi meeleolu, tekitab sõltuvust ja lõpuks probleeme mitmel rindel. Vaadates inimeste elulugusid niimoodi, pole depressiooni põhjused enam tabamatud, seal peitub oma loogika.
Lugejat saab õpetada ka tema ootus-horisondiga mängides.12 „Varesele valu, harakale haigus” teeb seda mitmeti, kõige silmatorkavam on mäng sketšidega. Sketšid esitavad nii stereotüüpe kui ka tüüpolukordi, mis on lugejale paljuski tuttavad. Lugejal on võimalik nende lahendusi ette ennustada ja siis hinnata, kas see läks tegelikkusega kokku või mitte. Nii esitatakse meile näiteks sketš sellest, mida mitte öelda depressioonis inimesele, aga ka näiteks pilt depressioonikahtlusega inimestest (kellest kõik osutuvad „süüdlasteks”). Nii on lugejal võimalik märgata iseenda eelarvamusi ja uskumusi ja neid proovile panna. Mõnikord on meie veendumused ja klišeed nii juurdunud, et me ei märkagi neid enne, kui keegi neid eriliselt rõhutab. Sellisel juhul saame endalt küsida, mida oma mõtetes muuta ja kuidas.
Märkimata ei saa jätta verbatim’i–tehnikat: kõik lood on üles tähendatud inimeste ehedat kõnepruuki kasutades, jättes alles kõik iseärasused, vead ja võimalusel ka pausid. Nii ei muutu tekst ilukirjanduslikuks ja seega fiktiivseks, vaid jääb loomulikuks ja autentseks. Kõikvõimalikud isikupärad annavad võimaluse tegelasi paremini ette kujutada, nendega paremini samastuda või leida mõni eriti sümpaatne. Tuttavlikkus lähendab, aga näitab ka, et kõik, ka meiega sarnased inimesed võivad depressiooni langeda. Kuna Piik ja Lill on kasutanud erinevast vanusest, rahvusest ja erineva haridustasemega inimesi, on variatiivsus suur, mis omakorda näitlikustab haiguse laiaulatuslikkust.
Piik ja Lill teevad oma näidendiga seda, mida tehakse tihti ka teraapias: normaliseerivad. Nad näitavad, et depressioonis olijaid mõistetakse ja et selles olukorras esinevad emotsioonid on normaalsed. Kui oleme haiged, siis tunnemegi ennast halvasti; kui meie elus on miski tasakaalust väljas, siis on sellel omad tagajärjed. Mitte ainult ühel õnnetul, vaid paljudel, mistõttu keegi pole „ebanormaalne”, „hull” või „väljaheidetu”. Normaliseerimine ei ütle, et see, mida me läbi elame, on tühine, ega vähenda selle tõsidust, küll aga võtab ära segaduse ja haigusega üksi oleku tunde.
Loomulikult on palju ka selliseid teoseid, mis jäävad emotsionaalse ja õpetliku lähenemise vahele, mis haaravad lugejat emotsionaalselt, aga ka õpetavad. Kuid selleks, et lugeja saaks ja suudaks vastu võtta vaimsete häiretega seostuvat, on olulised kolm komponenti. Nii, nagu näiteks kognitiiv-käitumisteraapias räägitakse kombinatsioonist mõte-tunne-käitumine, ei pääse sellest ka depressiooni kujutamisel ja tegelaste sisemaailma lahtimõtestamisel.
Depressiooni ülesehituse komponendid
Võtame kõigepealt vaatluse alla sümptomaatilise komponendi, mille all peetakse silmas depressiooni tunnusmärke, aga ka haigusega kaasnevaid negatiivseid mõtteid, uskumusi, enesehinnangu ja -tõhususe langust jms. Seega ei saa depressiooni kujutada enne, kui neid diagnostilisi kriteeriume pole arvesse võetud ja kujundatud tegelast nendele vastavaks. Näidendis „Varesele valu, harakale haigus” tuuakse sümptomeid pidevalt esile ja räägitakse neist; seda võimaldab ka tegelaste kasutatud retrospektiivsus. Depressiooni põhisümptomeid märkame selgelt ka „4. 48 psühhoosi” peategelasel, kes jagab kogu näidendi kestel oma huvi kaotust, rahulolematust, unetust ja madalat enesehinnangut, rääkimata suitsiidimõtetest.
Kuid mitte kõigis depressiooniteemalistes näidendites pole sümptomid nii üksüheselt esile toodud. Jevgeni Griškovetsi „Linn” näiteks on kavalam. Selles on sümptomid peidetud inimeste omavahelistesse suhetesse ja möödarääkimistesse, samuti mittemõistmisse, mida depressioonis inimesed tihti tajuvad. „Linnas” peame sümptomite leidmiseks uurima peategelase meeleolu, keskendumisvõimet ja ka elurõõmu. Seega on näidendit lugedes vaja näha samm kaugemale, märgata hoopis sümptomite mõju, sõnade taga olevat tegelikkust. Ühesõnaga, selle komponendi vastuvõtuks on vaja lugeja informeeritust ja seda, et ta mõistaks või õpiks lugemise käigus tundma ja märkama haiguse diagnostikat. On oluline, et lugeja oleks teadlik, millised on depressiooni sümptomid ja mida otsida n-ö ridade vahelt. Muidugi on võimalik näidendit lugeda ka ilma eriteadmisteta, kuid teadlikkus annab juurde ühe võimaluse lugu näha ja tõlgendada.
Teiseks võtame emotsionaalse komponendi. See tähendab, et meile jagatakse infot tegelase tunnete kohta. Lugeja seisukohast haakub see enim empaatiaga. Kuna depressiooni puhul on tegemist meeleoluhäirega, ei saa me vaadata mööda emotsionaalsest seisundist, mille kirjeldamine ja edasiandmine laseb näha häires enamat kui laiskust või lihtsalt halba tuju. Me näeme tegelase jõuetust ja suutmatust midagi teha, väsimust, mis ei lähe üle ühe korraliku unega; „4. 48 psühhoosis” näeme minategelase tundeid, nagu kurbus, igavus, süü, lootusetus; „Linna” peategelase puhul aga pidevat rahutust ja üksildust. Need tunded määravad ära tegelaste argipäeva ja oleku, enesetunde, mille külge lugejal on võimalik ennast haakida. Seega, emotsioonid annavad lugejale võimaluse nendega samastuda, olla empaatiline ja kaasa tunda.
Kolmandaks saame vaadelda käitumuslikku külge, mis joonistab meile pildi sellest, kuidas depressiivne inimene käitub. Käitumine on tihti häire osa, mis esimesena silma torkab. Võimatu on mitte märgata kaaslast, kes on kookonis teki all, või sõpra, kellel on pidevalt pisarad silmis või kes juba paar kuud keeldub jooksma tulemast või lauamänge mängimast, kuigi oli varem alati esimesena kohal. „Linnas” on just käitumine kõige ilmsem komponent, kuna peategelane tahab oma seisundi tõttu pidevalt kodulinnast lahkuda. Samuti on tema peamine jututeema ikka üks ja seesama, mis tekitab konflikte lähedastega. Kuna sellisel käitumisel on selged psühholoogilised põhjused, võib käitumuslikku komponenti vaadelda kui jäämäe tippu, tunnete ja sümptomite tulemit.
Käitumuslik komponent on omakorda seotud lugeja enda kogemustega. Depressiooniga kaasnevatest juhtumitest lugemine kutsub meie mälus esile sarnaseid lugusid ja sündmusi, mida oleme kuulnud ja märganud päriselus. See seob loetut reaalse eluga, annab võimaluse leida ühendavaid punkte ja mõista tegelast, aga ka pääseda lähemale reaalsete inimeste mõttemaailmale, mis jääb muidu tihti meie eest varjatuks.
Draamakirjanduse võlu
Võime küsida, kas depressioonist rääkimiseks pole mõnda paremat kohta kui teater ja draamakirjandus. Kindlasti on selleks ka erialakeelest pakatavad meditsiiniajakirjad või traagiliste pealkirjadega tähelepanu suunavad ajalehenupukesed. Samas on teater alati vaadelnud ühiskonnale olulisi teemasid, mistõttu seal saab lahata ka kõnealuseid küsimusi. Muidugi ei asenda see teraapiat, antidepressante ega lähedaste toetust, küll aga annab võimaluse eemaldada silte, mida vaimsetele häiretele tihti külge pannakse, suunata rohkem märkama ja arutlema.
Kirjanduse käsutuses on mitmesuguseid võtteid, kuidas lugu lugejale lähemale tuua. Üks olulisemaid on võimalus kasutada ära lugeja teadmisi, tema õppimis- ja kujutlusvõimet. Loetud tekst saab kuju alles lugeja peas. Nii ärkavad ka tegelased ellu alles lugeja fantaasias, saades endale näo ja hääle. Seega võib draamakirjandus kõnetada iga inimest isiklikult. Lugeja saab siin rakendada oma empaatiat ja otsida samastumisviise.13 Samastumisviisid annavad võimaluse tegelastega kontakti astuda. Näiteks võib lugeja leida, et peategelane on imetlusväärne, kuna suudab lõpuks oma seisundist välja murda ja on seega justkui kangelane. Kui aga juhtub, et lugeja on ise sarnases olukorras olnud, võib peategelane muutuda talle eriti sümpaatseks, kellekski, kelles ta saab näha oma vigu, oma tundeid ja katsumusi. Lisaks on võimalik kõiki kujutatud emotsioone läbi elada ja jätta need siis teosesse maha, olles saanud kogemuse võrra rikkamaks. Need on vaid mõned võimalustest, mida lugejale pakutakse. Kõik need lasevad aga teha esimese sammu, öelda, et oleme midagi kuulnud-lugenud-näinud. See võib ära võtta hirmu ja salapära, kuna tegelaste maailm on nii mõnigi kord avatum kui inimeste endi oma.
Mida levinum on depressioon, seda rohkem sellest ka räägitakse. Depressiooni kogenud inimesed võtavad sõna, tehakse teavitustööd ja organiseeritakse kampaaniaid, ajakirjanduses on sellest aeg-ajalt juttu. On oluline, et inimesed teaksid, kuidas seda haigust ära tunda, milline on selle iseloom ja kust abi otsida. Kuid lisaks äratundmisele ja väliste ilmingute mõistmisele on oluline mõista ka häire tuuma, seda, mis ta tegelikult on. Kuna depressioon toimib inimese sisemaailmas, väga paljuski mõtetes, kuhu võõrastel on väga raske pääseda, ei suudeta ennast tihti depressiooni all kannatava inimese olukorda asetada. See maailm tundub võõras ja vastuvõetamatu. Ja tundub, et selle vahendamiseks on vaja rohkemat kui sümptomite loendit või terapeudi telefoninumbrit. On vaja selle kujutist. Siinkohal võibki appi tulla kunst: maalil tumedad toonid, raamatus kibedad sõnad, teatris aga toonide ja sõnade kooskõla.
MERILIN JÜRJO (sünd 2. III 1994) õpib Tartu Ülikoolis kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorantuuris teatriteaduse suunal. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja töötab praegu Põlva haiglas ja Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskuses psühholoogina. Ta on avaldanud teatriarvustusi, lühijutte, esseesid ning raamatud „Haldja naer” (2009) ja „Kui tee viis üle jõe” (2017).
Viited:
1 Artikkel on valminud autori Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö põhjal „Depressiooni kujutamine ja vastuvõtustrateegiad draamakirjanduses”. Kaitsmine toimus 3. juunil 2019.
2 Maailmaesietendus toimus 23. juunil 2000 Londonis Royal Court’s Jerwood Theatre Upstairsis (lavastaja James Macdonald). Eestis mängis seda esmakordselt Tartu Üliõpilasteater (esietendus 10. IV 2008, lavastaja Kalev Kudu). Veel on „4. 48 psühhoosi” mänginud Von Krahli teater (esietendus 14. VII 2013, lavastaja Juhan Ulfsak). Von Krahli teater mängis seda koos Sarah Kane’i teise teosega „Puhastatud” (1998).
3 Esietendus 7. VI 2008 Theatrumis (lavastaja Lembit Peterson).
4 Varesele valu…” esietendus 15. III 2014 Eesti Draamateatris, „Harakale haigus…” esietendus 15. III 2014 Tallinna Linnateatris. Käesolevas töös on analüüsiks kasutatud käsikirja, mis pärineb Eesti Teatri Agentuurilt.
5 RHK-10/V — Psüühika- ja käitumishäired (2018). Kasutatud 3. III 2019 https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm.
6 Sierz, Aleks 2019. What’s in-yer-face theatre? In-Yer-Face Theatre’i koduleht. Kasutatud 11. IV 2019. — http://www.inyerfacetheatre.com/what.html
7 Erinevad lavastajad on leidnud erinevaid lahendusi. Antud juhul on näidendit vaadatud kui monoloogi, milles esinevad põigetena mõningad dialoogid.
8 LeDoux, Joseph E. 2003. The Emotional Brain Revisited, Synaptic Self: How Our Brains Become Who We Are. London: Penguin Books.
9 Forsberg, Camilla; Thornberg, Robert, & Samuelsson, Marcus 2014. Bystanders to bullying: Fourth- to seventh-grade students’ perspectives on their reactions. Research Papers in Education, 29, 557–576.
10 Saksa kirjandusteadlase Wolfgang Iseri sõnul peab lugeja ise aktiivselt looma teksti kirjutamata osi ehk täitma lünki, mis teksti on jäetud. Mida rohkem kasutab lugeja lünkade täitmise puhul oma kujutlusvõimet, seda rikkalikum ja parem on lugemiskogemus. Iser, Wolfgang 1978. The Act of Reading: A Theory of Aesthetic Response. Baltimore and London: Johns Hopkins University Press.
11 Lill, Mari-Liis, Piik, Paavo 2014. Harakale haigus… Tallinn: Eesti Teatri Agentuur. Käsikiri.
12 Hans Robert Jaussi teooriasse kuuluv „ootushorisont” märgib hoiakut, kuidas indiviid mõistab ja dekodeerib kultuurilistel koodidel baseeruvaid tekste.
13 Hans Robert Jauss on kirjeldanud viit kangelasega identifitseerumise tüüpi, mille kaudu toimub esteetiline retseptsioon. Need tüübid on assotsiatiivne, imetlev, sümpatiseeriv, katartiline ja irooniline.
Jauss, Hans Robert; Bennett, Benjamin; Bennett, Helga 1974. Levels of Identification of Hero and Audience. New Literary History, 5 (2), lk 283–317.
