VÕITMATU TRIKSTER MAITSVAS LÖGABURGERIS
November, 2019„Vanamehe film”. Režissöörid ja stsenaristid: Mikk Mägi, Oskar Lehemaa ja Peeter Ritso. Operaator ja valgustaja: Urmas Jõemees. Produtsendid: Erik Heinsalu, Veiko Esken ja Tanel Tatter. Heliloojad: Sten-Olle Moldau ja Lauri Kadalipp. Kunstnikud: Triin Paumer, Sven-Tõnis Puskar ja Anu-Laura Tuttelberg. Nukuanimatsioon: Olga Staleva ja Egert Kesa. Järeltöötlus ja eriefektid: Jaagup Metsalu. Tegelastele andsid hääle: Mikk Mägi, Jan Uuspõld, Märt Avandi, Indrek Ojari, Mart Kukk, Kristjan Lüüs, Jaagup Kreem jt. Animafilm, nukufilm, kestus 88 min. ©BOP Animation. Esilinastus 24. IX 2019 Apollo Ülemiste kinos Tallinnas.
Maailm on tihedalt inimesi täis, aga entsüklopeediasse jõuavad neist vähesed. Umbes sama arvukalt on ka kõikvõimalikke fiktiivseid olendeid, kirjanike ja stsenaristide loodud homunkulusi, kes kõik meie tähelepanu norivad, paraku õnnestub see vaid mõnel üksikul. Enamikust ei saa me iialgi teada, suur osa ununeb kohe pärast lugemist-nägemist ja ainult mõni harv erand haagib end takjanupuna meie teadvusse ning me ei saagi temast enam lahti. Vanamees on üks säärastest superstaaridest. Ta tuli, vaatas nõmeda näoga kaamerasse, puges lehma sisse sooja ning jäi. Esimestele lühisketšidele järgnesid uued, vallutatud sai Eesti Laul, aga Vanamehest sõltuvusse sattunud publikule oli sellest ikka veel vähe ja nii ongi loogiline, et uuest rahvuskangelasest vändati ka täispikk film. 2019. aasta algas „Tõe ja õigusega” ja lõppes „Vanamehe filmiga”. Üks rahvusmütoloogia kõik.
Miks Vanamees nii popiks sai? Üks põhjus (eitamata kübetki tegelaskuju originaalsust) on kindlasti tõsiasi, et Vanamehes võib ära tunda eestlastele läbi aegade sümpaatse nalja- ja napsimehe karakteri. Kui vaadata kahe kõige olulisema meie rahvusteadvust kujundanud autori, Lutsu ja Tammsaare poole, siis leiame neilt mitmeid sarnaseid näiteid. Lutsu „Kapsapeast” on pärit Saamuel Pliuhkam, üsna Vanamehe tegu ja nägu (eriti kui meenutada Riho Undi samanimelist nukufilmi) vintske juurikas. Aga ka legendaarne joodik ja külafilosoof Kristjan Lible ei seisa Vanamehest väga kaugel. Tammsaarelt võiks nende kõrvale seada Oru Pearu, kes on muidugi oluliselt mitmekihilisem karakter, kuid vähemalt üks kiht, mahlaka kõnepruugiga krutskimehe oma, sobitub kenasti ka Vanamehega.
Mis neid kuulsaid vanamehenässe siis seob? Esmalt tõesti see, et nad on kõik (sünnist saati) vanad, vähemalt säärasena me neid tajume, ehkki teksti lähemalt uurides võib selguda, et tegelikult see niimoodi polegi. Lible on „Kevades” veel üsna noor mees, aga ei tea, kas tänu teda filmis kehastanud Kaljo Kiisa välimusele või millelegi muule, kuid rahvuslikku
mällu on Lible jäänud ikka sellise krimpsus nässakana, kes lakkamatult kraaksub, läkastab ja ennast vanaks ahviks hüüab. Pliuhkamil on meheleminekueas tütar, seega ei saa temagi noor mees olla. Oru Pearu pole „Tõe ja õiguse” esimeses osas loogiliselt võttes sugugi vana, aga hilisemates osades küll, ja ega Pearu-aegses külaühiskonnas kõlvanudki ühel peremehel poisikese moodi välja näha. Nii ongi meile jäänud temast ettekujutus kui riukalikust taadist, kel habemetutt lõua otsas ja piip suus. Ja sellesse ritta sobitub suurepäraselt ka Vanamees.
Samas, olles küll vanad, on kõik mehed äärmiselt elujõulised, et mitte öelda surematud, ja võimelised kõikvõimalikeks tempudeks. Pliuhkam varastab saunanaise kapsapea ja ajal, kui progressiivsed noored vabadussõjas kodumaad kaitsevad, on tema ainsaks mureks leida oma puskarimasinale sobiv toru. Lible on tuntud külajoodik, ikka kusagil kakerdamas ja praalimas, läkiläki viltu peas. Pearut on võrreldud lausa saatanaga, kes pidevalt ausat ja töökat Andrest kiusab, tema karjamaad uputab ja koera maha laseb, veetes oma päevi mitte põllul rühmates, vaid kõrtsis jaurates ja naabrimehega protsessides.
Aga sellest kõigest hoolimata on ulakad vanamehed meile sümpaatsed. Nad teevad küll trikke, aga nende tembud ei pahanda meid, vaid panevad üksnes mõistvalt muhelema. Neis on hoogu, lusti ja närtsimatut elurõõmu. Lible võib kas või maani täis olla ja kirikutornis kellaga kolistada, nagu taoks vana pada, lugeja on ikka tema poolt. Pliuhkam varastab võõralt peenralt kapsa, aga see teeb pigem nalja, kui äratab moraalset meelepaha. Pearu mõjub paljudele Tammsaare lugejatele sootuks inimlikumalt kui vaga ja tõsine Andres. Nad kõik on mehed, kellega me oleksime nõus ühes lauas istuma ja pitsi kokku lööma, põnevad ja naljakad inimeseloomad, kelle tegemistest ja ütlemistest järgmisel päeval töö juures rääkida.
Ja eks täpselt selline on ka Vanamees. Ta on igas mõttes ebakorrektne, ropp ja pöörane, aga sellest hoolimata õhkub temast mingit hubast kodusust. Ta on oma — samas mõttes nagu seasült või vürtsikilu, mille söömine välismaalases õudust võib äratada, kuid mis meile endile vägagi mokkamööda on. (Mõistan filmi loojate kibelust oma toodangut välisfestivalidel näidata: kes siis ei sooviks näha, mis näo teevad Downton Abbey lordid, kui neile kange sinepiga kokku määritud verivorst lauale virutada.) Me kõik tunneme kedagi, kes on nagu Vanamees, ja meis endiski peitub temast killukesi — asjaolu, mis ilmneb eriti purjuspäi, mil nii mõnigi mehepoeg võtab vaevaks Vanamehe häält järele teha, põhjustades sellega lõputuid kannatusi oma naistele ja pruutidele ning piinates iga seltskonda.
Mingis mõttes võib Vanameest nimetada ka Eesti oma Supermaniks või James Bondiks, sest pole kahtlustki, et temasugune tüüp ei jää kunagi hätta ja leiab igast olukorrast (perversse) väljapääsu. Sümboolne on filmi algus. Vanamees justkui sureb, ta lebab juba tuleriidal nagu muistne viikingikuningas — kuid ärkab loomulikult ellu. Selline tüüp lihtsalt ei saagi surra, ta on selleks liiga maine, armastab liiga palju viina, piima ja sõnnikut. Vanamees on justkui loomismüütidest tuntud trikster, kes külvab enda ümber palju segadust, kuid samas on võimeline mängeldes lahendama keerulisi olukordi. Tema elujõud ei rauge iial ja tema najal püsib universum.
Nagu muinasjuttude triksteritel, nii puudub ka Vanamehe tegevuses selge inimlik loogika. Seetõttu mõjusid ka filmis eriti sümpaatsena need stseenid, kus asjad lihtsalt juhtusid, ilma otsese vajaduseta, ilma stsenaristika
kuldreeglite sunnita. Täispikk film justkui nõuaks nende järgimist, kuid Vanamehe stiilile on reeglid alati võõrad olnud. Vanamehe sketšidel puudus tihti isegi klassikaline puänt ja nad lõppesid lihtsalt mingi ereda totrusepuhanguga, pannes huumorimeele puudumise all kannatavad patsiendid nõutult ja pahaselt õlgu kehitama. Selles mõttes meenutasid nad legendaarse Monty Pythoni palasid, kus samuti eirati klassikalisi puändireegleid, libiseti mõnuga ülimasse jaburusse ja lõpetati sketš täiesti ootamatul, sageli vägivaldsel viisil. Ja kui püütonid täispikkade filmide maailma siirdusid, iseloomustas nende loomingut jätkuvalt üsna lõtv struktuur: hiilgavad episoodid, mis olid omavahel seotud ainult nii palju, kui loo jutustamiseks hädasti tarvis.
Võib-olla saanuks „Vanamehe film” veelgi parem, kui stsenaariumi loogilisse ülesehitusse oleks suhtutud (veel) väiksema respektiga. Kas oli näiteks tarvis üldse põhjendada, miks Piimavana lehma hukata püüab? Hiiglaslikul karul polnud ju loomade ja inimeste äraõgimiseks mingit alibit vaja. Stseenid karu perses kuulusid samas filmi parimate hulka, andes võimaluse hilisemaks elavaks aruteluks selle üle, kas karu soolikates oleks võinud Jaagup Kreemi asemel pesitseda mõni teine eesti muusik. Minu isiklikuks eelistuseks oli Tõnis Mägi, kelle esitatud „Koit” oleks karu perse ülevate helide saatel avanema pannud.
Palju ja põhjendatult on kiidetud ka pikka ja täiesti ogarat stseeni puujumala juures. See on hea näide sellest, et ehkki episood loo üldist kulgu mitte kuidagi ei mõjuta, olles seega ilmne liigliha — kui lähtuda mõnest stsenaristika õpikust —, töötas ta ometi suurepäraselt. Sest just maitsvat ja ebatervislikku liigliha „Vanamehe filmist” otsima tullaksegi, mitte kellavärgina toimivat lugu, samuti nagu lögaburgerit süües ei loeta kaloreid ega Michelini tärne. Las kapsasalat tilgub! Õnneks oli seda maitsvat „rämpstoitu” piisavalt: kui kohati hakkaski tunduma, et loo püüdlik arendamine on viimas meid peavoolu igavavõitu kiirteele, siis kohe keerati jälle täiega rappa tagasi. Mingil hetkel oli ehk pisut kahju, et Vanamees ise suhteliselt vähe ekraaniaega sai, aga täispika filmi puhul on juba kord nii, et üheainsa, olgugi kultusliku tegelasega välja ei vea. Ja eks Vanamehel oli siis seda lihtsam teiste, paratamatult pisut kahvatumate tegelaste taustal särada.
Huvitav on Vanamehe suhe lehmaga. Ajalooliselt pole ju lüpsmine üldse meeste töö. Eesti maaelu piiblis „Tões ja õiguses” algab Jussi allakäik just nimelt sellest, et kuna tema naine Mari peab pärast Krõõda surma hoidma peremehe, Mäe Andrese lapsi, ronib Juss ise lehma alla ja lüpsab teda. Säärast soorollide reetmist pannakse vägagi pahaks, sõnaka saunatädi arvates polegi Juss pärast seda enam õige mees. „Kas minu vanamees roniks lehma alla?” küsib saunatädi retooriliselt. „Kas Andres roniks?” Vastus on teadagi — ei, mitte mingil juhul. Selline amet on tõelisele mehele alandav.
Vanamehele on lehma lüpsmine seevastu täiesti loomulik. Trikster võib endale kõike lubada, ilma et tema tõsiseltvõetavus kannatada saaks. Samamoodi jahmerdab Pliuhkam kapsapeaga, Pearu kükitab palja tagumikuga kaevul ja Lible osaleb koolilaste tempudes. Elukapten loob endale ise reeglid ega kuula kedagi teist. Igapäevane muundub tema käes eriliseks, tüütust kohustusest saab privileeg, rutiinne lüps omandab orgastilised jooned. Vanamehe laut on otsekui tempel, kuhu janused igal hommikul purgid käes suunduvad, ja Vanamees ühes oma lehmaga mingi isevärki jumalik paar, kes valitseb lauta ümbritsevat küla. Külaelanikud omakorda kinnitavad vanu laulusõnu: „Oo, Eestimaa! Kuni su küla veel elab, elad sina ka!”, sest pole kahtlustki, et sääraste monstrumlike tüüpide vastu ei aita ussi- ega püssirohi, küüditamisest rääkimata. „Vanamehe filmiga” annab tõestada ka mitmeid Valdur Mikita teooriaid ja väiteid Eesti külaelu erakordsusest tänapäeva maailmas.
Eriti peab kiitma filmi lõppu. „Vanamehe filmi” on võrreldud Simpsonitest ja Mr Beanist vändatud linateostega ning tõesti — sarnasusi on. Samas on mind alati pisut häirinud, et niihästi Homer Simpson kui ka Mr Bean, kes saadavad filmi jooksul korda loendamatuid lollusi ja põhjustavad tuumaplahvatusega võrreldavaid katastroofe, kasvavad filmi lõpus teatud mõttes ümber, saavad aru oma vigadest, kahetsevad ja üritavad sooritatud sigadusi heastada, tehes seda küll kohmakalt ja koomiliselt, kuid ikkagi veidi magusalt. „Vanamehe filmis” õnneks midagi säärast pole. Vanamees ei muutu, ta ei õpi midagi ja jääb lõpuni agressiivselt arulagedaks. Kui lehma vanamoodi lüpsmine oli lapselaste meelest inetu, siis „uus moodus” ajab neil lausa südame pahaks. Trikster jätkab oma tempe — ta pole hea ega kuri, ta on Vanamees.
