„Uus tants ’13”

Juuni, 2013

Evelin Lagle

Haapsalus 11. — 13. IV 2013.

Kohalolu pitser: olemas

Ruum. Aeg. Keha.

Kogemus.

 

avardumine

teisenemine

teel olemine

* * *

paljususes

mitmekesisuses

&

piiride segunemises

 

Tänavuse festivali motoks oli „kohalolu pitser”. Siiani korraldatakse seda üritust iga kahe aasta tagant, esimene toimus 1997. aastal, Haapsalus oli see nüüd teist korda. Tänavu oli eesmärk pakkuda läbilõiget 2011. ja 2012. aastal loodud nüüdistantsulavastustest.¹ Valiku eest vastutasid festivali kunstiline juht Henri Hütt ja žürii koosseisus Tiina Mölder, Keiu Virro ja Paul Piik.

„Kohal olid” Millimeter Performance Group lavastusega „It was good while it lasted” (feat. Luminoso), Erik Alalooga & Andreas W „Materjali vastupanuga”, Zuga Ühendatud Tantsijad „Võluvärgiga”, Karl Saks monoetendusega „The Drone of Monk Nestor”, Kaja Kann ja Juha Valkeapää tööga „It seems a good place to build a house”, Renate Valme & Kompanii Nii etendusega „Pung” ja Fine 5 Tantsuteater kompositsiooniga „Enne kui minna, ma ütlen”. Veel olid kavas Krista Köstri ja Arne Forseni „What’s Beyond — Mystery of Sounds and Space” ning Kadri Noormetsa ja Kadi Maria Vooglaiu „60’ state of…” lavastusprotsessi ettenäitamised ja Millimeter Performance Groupi töö „Hope”. Omaette elamuseks kujunesid peaaegu performance’ina lõppenud vestlusring „Häbi” ning pisut leebem ja sisulisem „Korter”.

Kunstis on üha olulisem oma eksistentsi sügavam mõtestamine. Et eksistents ei oleks pelgalt vegeteerimine, vaid vaimne, emotsionaalne ja füüsiline ärkvelolek.

Mingi puhtvormiliselt täpse teostuse vaatamine ei paku tänastes oludes enamasti kuigivõrd pinget. Tehnika ja meediumi vahendusel saame suure hulga infot kätte ka kodus istudes, sealhulgas ka kunsti kohta. Piisab avada vaid YouTube’i aken või omada vimeo kontot. Kodust väljaminek eeldab juba lisaväärtust, sotsiaalse elamuse kõrval ka lisaväärtust kunstilises mõttes. Siin on tendents panustada kogemusele. Rõhud on nihkunud väliselt vormilt sisemistele protsessidele, seda nii kunstniku töö kui ka publiku kogemuse seisukohalt.

„Uue tantsu” kavale võib „kohalolu” pitseri peale lüüa küll, nii kogu programmile kui ka lavastustele üksikult. Eraldi võetuna võis lavastustes näha seda, mis tegi programmi rikkaks ja mitmekesiseks. Järgnevalt mõned põgusad „kohal olnud hetked”.

 

Erik Alalooga ja Andreas W

Kohal omas (ühiskonna)ruumis

Erik Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanu” etendati Haapsalu vanas lagunenud kinos. Lausa hämmastav, kui hästi see lavastus sobis valitud kohta. „Materjali vastupanu” olemuslikku vastuolulisust oli esimesest hetkest tunda, mis viis keha ja vaimu sobivale lainele. Kinosaal oli niiske ja külm, ent romantiliste masinakolakate ja sooja valgusega lavaruum ning külma kaitseks ulatatud pleed ja lonks likööri Vana Tallinn lõid mõnusalt hubase tunde.

Kunstis tähendab kohalolu ka konteksti tajumist, seda, millises ühiskonnas, missuguste majanduslike ja poliitiliste oludega, milliste praktiliste, emotsionaalsete või vaimsete küsimustega, milliste tõekspidamiste ja väärtushinnangutega kultuuriruumis kunst sünnib ning publikut kõnetab.

Kunsti sisuks (mis oma olemuselt on loov) oli selles lavastuses hävitamine. Nauditavalt vitaalselt panid Erik Alalooga, Andreas W ja Tanel V Kulla proovile erinevaid materjale. Samal ajal sai lammutamine hoopis uue tähenduse: uue loomine. Ja see oli võluv! Taldrikud purunesid jõulise mahla­pressi surve all tükkideks. Aga ei, see ei olnud sugugi kurb, halb või isegi mitte agressiivne. See oli hoopis ilus!

Miks mitte lammutada vana vormi, vana korda, vanu norme, näha selles võimalust luua midagi uut? Lõppude lõpuks on iga ese vaid üks materjali võimalik kuju. Niisamuti on iga norm, reegel, traditsioon või harjumus üksnes maailmanägemise ja korrastamise üks võimalusi paljude teiste hulgas. Olemasolevas millegi teistsuguse nägemine vajab kujutlusvõimet ning avatust ja valmisolekut teistmoodi vaadata.

Et seda lavastust „Uue tantsu” festivali programmis mõista, on vaja erinevalt näha ja mõtestada ka liikumist. Tänapäevased suunad postmodernses ja postpostmodernses liikumiskunstis on avardunud juba ammu kaugemale traditsioonilisest koreograafiast ja selle normidest. Kes või mis või kui palju peab liikuma selleks, et võiks rääkida tantsukunstist, on juba aastakümneid lõpmatu arutelu teema.

Tiina Ollesk iseloomustas vestlusringis „Häbi” tantsukunsti Rudolf Labani liikumisteooria kaudu, mis tegeleb ruumi, aja, raskuse ja inimeste-/ kehadevaheliste suhetega. Ometi olid kõik need elemendid täisväärtuslikult olemas ka „Materjali vastupanus”, küll teistmoodi ja teise esteetikaga kui traditsioonilises koreograafias. Nii aja- kui füüsilise ruumi loomine oli hästi läbi tunnetatud ja viimistletud. Masinate ja inimkehade „suhtlemine” andis võimaluse tajuda inimkeha avaramalt ja sügavamalt. Rohmakate metallist masinate keskel omandas inimkeha hoopis teistsuguse ilu ja jõu.

Liikumisvõimalusi või keha toimimist oleks saanud masinate käsitsemisel või neid lõhkudes, jõudu ja survet avaldades, sügavamalt lahata ja esile tõsta. Suuna liikumise mõiste avardamisele andis „Materjali vastupanu” aga küll, nii inimkeha liikumise kui ka inimese ja objektide liikumise mõttes; aga ka objektide liikumisega tegelemisele, niipalju kui need tegevused aitavad inimkeha liikumist sügavamalt mõista.

 

Renate Valme ja Zuga Ühendatud Tantsijad.

Kohalolu pitser moonutatud

„Materjali vastupanus” avalduv koreograafi võime materjali, teemat või maailma teistmoodi käsitleda on kunstile üldiselt omane. Pole aga siiski harv juhus, kui uus luuakse vanu elemente erinevalt ritta seades või teada-tuntud kujundite nüanssidega mängides. Mõistetav. Meie mõtlemine ja taju on kultuurist nii tugevalt läbi imbunud, et ei ole lihtne neist mustritest välja murda. Ühiselt jagatud kujutlus väärtustest, ideedest, arusaamadest ja ka esemete, inimeste jms väljanägemisest, kasutamisest ja olemusest on juba alateadlikult meisse kodeeritud.

Ometi saab ka teisiti, kui seda kitsast spektrit vaid pisut avardada. Võluvalt värvikad „teistmoodi” kujundid, nii idee käsitlemisel kui ka reaalsel füüsilisel lahendamisel, seovad Renate Valme ja Zuga Ühendatud Tantsijad ühise nimetaja alla ning toidavad nende lavastusi ikka ja jälle. Renate Valme iseloomustab oma loomingut sõnapaariga „moonutatud reaalsus”². Seda fraasi pisut moonutades võiks Renate Valme ja Zuga lavastusi kirjeldada kui „avardatud reaalsustajuga“ kompositsioone. Väga isiklik, lausa intiimne (maailma)tunnetus on üks neid asju, mis iseloomustab kogu eesti nüüdistantsu.

      Renate Valme ja Kompanii Nii lavastusest „Pung” on olnud pikemalt juttu ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2013, nr 3. Festivalil „Uus tants” oli aga rõõm avastada, et see oli võrreldes esietendusega tublisti edasi arenenud. Etenduse rütm oli nihkunud paika, seda just esimeses pooles. Liikumisjoonised lõppesid selgelt ja puhtalt, kadunud oli ebatäpsus, mistõttu lavastus hakkas hoopis uut moodi tööle. See viis tähelepanu kivile meie tantsupoliitika „kapsaaias». „Pung” esietendus 14. no­vembril 2012 ja on üks enim esitatud tantsulavastusi Eestis. Tänaseks on „Pung” olnud laval kuusteist korda. Tavaline taks ühele tantsulavastusele on kolm kuni viis etendust! Kuidas saakski üks lavastus kolme kuni viie korraga paika loksuda! Paraku on nii, et lavastus ei saa valmis proovisaalis, vaid küpseb koostöös publikuga. On iseenesestmõistetav, et publiku ees on esitajad proovisaaliga võrreldes hoopis teises olukorras. Kui seda konkreetse etenduse kontekstis piisavalt ei ole proovitud, ei saavuta lavastus ka oma täielikku potentsiaali. Eesti nüüdistantsu sfäär oleks kindlasti kaotanud, kui „Punga” oleks esitatud vaid kolm kuni viis korda!

Zuga Ühendatud Tantsijad tõid festivalile lastelavastuse „Võluvärk”. Tõeliselt soe, mõnusa huumoriga ja nutikas maailm avanes, kui tantsijad Triin Lilleorg, Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja Kärt Tõnisson muukisid lahti paberisse peidetud salakirja ning astusid mängu ja muinasjutu võluvasse maailma: mäng rohelise konnaga, kes punnis põskedega haldjatüdrukute suudlust ootas; kuldkala, kes vaid vett vajas ja soove täitis; võlur, kes tantsijatest majaka ja paadi võlus. Näib lastele hästi sobivat. Sobiski, kuid mitte ainult lastele, vaid oli haarav ja vaimukas ka täiskasvanutele. See, mis laval toimus, ei olnud lapsik, vaid fantaasiaküllane ja mänguline, laste meelsusega haakuv. See ei olnud ainult vormilt lastepärane, vaid ideedelt ja emotsioonidelt siiras ning avatud, laste käitumisele ja väljenduslaadile omane.

Zuga oskas leida lihtsaid, kuid põnevaid seiku, millele toetudes ehitas üles fantaasiarohkete kujunditega lavastuse. Ei olnud lineaarset teada-tuntud raamistikus lugu teada-tuntud heade ja halbade tegelaste ning käskude ja keeldude, hoiatuste ja soovitustega, kus laste enda loomingule raasugi ruumi ei jää. Õpetlikud mõtteterad olid ka „Võluvärgis” olemas. Ent Zuga teab lihtsat tõde, et moraali ei saa peale suruda, vaid lasta üksnes olukorra tunnetamise kaudu sisse imbuda, nii nagu ka Zuga soojas ja sõbralikus etendusõhustikus tegi. Ainult vähesed suudavad nii isetuks jääda, et oma tõde mitte peale suruda, vaid kaasa mõtlema ärgitada, nii ehedalt iseendaks jääda, loost või tegelasest sõltumata iseendas kohal olla, et isegi mõnikümmend last heaks kolmveerandtunniks oma loodud maailmaga ära võluvad. Kuid just seda Zuga „Võluvärk” tegi.

 

Kaja Kann & Juha Valkeapää ja

Fine 5 Tantsuteater

Kohalolu pitser: päris

Kai Valtna nimetas vestlusringis „Korter” argiste lugude lavaletoomist meie nüüdistantsu üheks iseloomulikumaks nähtuseks. Tema sõnul ei olnud festivalil nähtud etendused mitte rituaalsed lood, vaid päriselu. Publiku ette toodi lihtsad lood, millest oli võimalik aru saada ilma spetsiaalset „parooli” teadmata, „pidukingi” jalga panemata.

Tavaliselt oodatakse kunstilt siiski rituaalseid lugusid. Sellega seoses ka üks põhilisi etteheiteid nüüdiskunstile: see on liiga lihtne. Peaks ikka looma kunsti, mis räägib suurtest tõdedest. Tõsiseltvõetavuse huvides antakse suurtest tõdedest kõnelemise roll lavastust tutvustavale tekstile. Et olla suurem, uhkem ja kõnekam, poogib tekst laval olevale külge paatoslikud ideed, millel pahatihti ei ole laval olevaga suuremat pistmist.³

Suurustlev tutvustustekst ei õigusta teemade ja väljenduslaadi muutumist nüüdiskunstis; nördimus on suur, kui kavalehel lubatud „maad ja mered” laval ei avane. See on aga juba lavastusmeeskonna probleem, kui publik on segadusse aetud ja ootused vale koha peale suunatud. Pigem on küsimuseks publiku ja kunstnike arusaamade kokkulangemine kunstikogemuse olemuses, ent kes ja milliste vahenditega selle kokkulangemise nimel tegutseda suudab, on juba omaette teema.

Tõesti, „Uue tantsu” lavadel olid päris maja, päris supp, popkorn ja ehtne tuli. Päris mured. Päris inimesed. Ei paremad ega halvemad. Ei suuremad ega väiksemad. Vaid just sellised, nagu me oleme. Päris ise! Laval ei olnud müüte ega poetiseeritud juhtumisi, vaid lood meist endist ja meie keskelt.

Kann ja Valkeapää tegid laval valmis päris maja. Kruvi kruvi järel vurises puitu — kui magus oli venitatud aja rahulik kulgemine etenduse kontekstis. Ja kui aja kulg oli loomulik, oli seda ka lavastuse kontseptsioon. Kann ja Valkeapää ehitasid maja teise maja sisse. Laval oli justkui pilk kellegi rahulikku kodusesse ellu: väike kööginurgake ja pliidil podisev supp, vaikne nokitsemine puutööga, intiimne teineteisega suhtlemine. Publikust suuremat häirida laskmata kulges laval ühe paarikese argipäev, kõigi nende rõõmude ja murede, hellushetkede ja mittemõistmistega. Kanni ja Valkea­pää lavastuse võluvõti oli lihtne, samas oli sel hubane ja soe atmosfäär, millega vaatajaid kostitati.

Maja ehitamine on meie ühiskonnas teatud turvatunde sümbol. Kuidas siis muidu elu stabiilse kulgemise eest hoolitseda kui mitte omandi abil: omades nii asju, inimesi kui ka töökohti! Teatud iroonianoot kumas läbi ka Kanni ja Valkeapää lavastusest. Kas või jutustamisel tuulest, keda naine majja jääma meelitas ja mispeale tuul vastas, et ei oleks siis ju tuul… Või klišeelikult tuttavas stseenis, kus naine süüdistas meest, et too ei armasta teda, et mehele ei maitse tema söök ja õlu. Või lavastuse lõpul, mil naine, saanud maja valmis, otsustab, et nüüd tahab ta sinna külalisi, palju külalisi.

Tantsu mõistest lähtudes läheks päris keeruliseks seda lavastust tantsuks pidada. Kontseptuaalseks lavastuseks saab seda nimetada küll, aga kas just kontseptuaalseks tantsulavastuseks? Ükski lavastust tutvustav tekst ei väida ka seda, et see peaks olema just kontseptuaalne tantsulavastus.

Ent kes siis ikkagi vajab neid rangeid lahterdamisi? Rahastajad? Kunstnikud raha saamiseks? Reklaamindus? Kunsti seisukohalt tundub mõistetega pildumine ja kastidesse toppimine ahistamisena. Aja märgid — piiride hägustumine, segunemine ja liikuvus — iseloomustavad kogu meie aega. Ehk võiks juba lasta lahti hirmust, et mingid väärtused lähevad segunemisel kaotsi? Vahest on hoopis vastupidi?

Etenduskunstide pealt on lihtne näha, kui palju on koostöö tihenemine erinevate kunstivaldkondade vahel rikastanud etenduskunste tervikuna. Erinevate alade spetsialistid — videokunstnikud, muusikud, näitlejad, tantsijad, visuaalkunstnikud — täiendavad üksteist õppides ja arenedes ning selline koostöö avardab turbokiirusel.

Ka Fine 5 Tantsuteater jutustas oma lugusid. Oma ja väga isiklikke, ent nende jutustamise viis oli teistest hoopis erinev. Siin on tantsukunst taas julgelt kahe jalaga maas: kogenud, hästi treenitud tantsijad tõid publikuni ilusa, aega ja ruumi hingatud liikumismaterjali. Tantsijaid oli nauding vaadata. Ent mitte koreograafia ei olnud põhiline, mis lavastuse „Enne kui minna, ma ütlen” elama pani. Lavastusele andsid hinge tantsijaisiksused ja nende omavaheline suhtlemine.

„Enne kui minna, ma ütlen” lugu oli iga tantsija jaoks väga eriline. Lavastus tekkis üheksa tantsija, Dmitri Kruusi, Rain Saukase, Simo Kruusemendi, Helen Reitsniku, Eneli Raua, Laura Kvelsteini, Gert Preegeli, Tiina Olleski ja René Nõmmiku meenutustest seoses Fine 5 Tantsuteatri Laia tänava stuudioga. Äge oli näha tantsijaid kui inimesi — nende emotsioonide ja isikliku tunnetusega karaktereid. Hea oli selles ruumis olla ja jälgida nende omavahelist mängimist ja hoolivalt lähedast suhtlemist. Eestlane on oma loomult ju päris kinnine rahvas, nii et soe lävimine jääb tavaliselt vaid kindlalt koduseinte vahele, kui sinnagi.

 

Karl Saks ja Millimeter Performance Group.

Kohalolu pitser: eriline

      Päris lood tõid lavale ka Karl Saks etendusega „The Drone of Monk Nestor” ja Raido Mägi Millimeter Performance Groupi lavastuses „It was good while it lasted (feat. Luminoso)”. Nende päris lood tungisid aga veel sügavamale meie, inimeste, vaimsetele, emotsionaalsetele ja füüsilistele tasanditele. See oli eriline kohalolu, mis publikut puudutas.

Karl Saksa „The Drone of Monk Nestorist” saab põhjalikult lugeda artiklist „Karl Saks kõneleb kehaga” (Teater. Muusika. Kino 2011, nr 6-7). Saks on siiani eesti tantsumaastikul silma paistnud eeskätt väga tugeva kehatunnetusega liikujana. Käesoleval festivalil etendus „The Drone of Monk Nestor” Haapsalu kultuurikeskuse suures saalis, kusjuures esitaja ja vaatajad olid mõlemad paigutatud lavale, mistõttu vahemaa Karl Saksa ja publiku vahel oli väike. Vähene distants tõstis eriti esile Saksa intensiivse kohalolu etenduses ja oma keha tunnetamisel. Esitaja pilku ning liigutuste intensiivsust oli sel korral veel võimsamalt tunda.

Lavastusest „It was good while it lasted (feat. Luminoso)” jäi pähe kumisema idee kodutust hingest, vanast mehest, kes oli pandud klaaskastis lavale Raido Mägi isikus. Tema olekust õhkus üksindust, allasurutud ängi, lootusetusest tuima ahastust.

„It was good while it lasted” oli sarnaselt Saksa „The Drone of Monk Nestoriga” seisundiline lavastus: liikumine oli minimaalne, mõjus esitaja kohalolu — vaimne, emotsionaalne ja füüsiline pühendumine väljendatavale olukorrale, mida andsid edasi rusutult kössi vajunud keha, silmade nõrk, hajuv vaade ja silmanurgas turritanud murekurrud, mis klaaskasti kitsas spektris valgustuse ja aeglaste liigutuste kaasabil nähtavale tulid. Võimalus jälgida väikseid detaile võlus. Üldiselt jäi meelde aga kerget hämmeldust tekitav küsimus: kas nii ongi? Kas selline äng ja üksindus ongi selle inimese hinges, kes minust iga päev kaubanduskeskuses või tänaval mööda kõnnib? Kas hinge kodutus on tänase ühiskonna igapäevane nähtus?

Festivali „Uus tants ’13” kava oli vaheldusrikas, varieerudes viimistletud kehatreeninguga Fine 5 Tantsuteatri väljenduslaadist Erik Alalooga ja Andreas W tehnoloogilise teatrini. Eesti nüüdistants on teel, liigub rahulikult, ent lubavalt omas rütmis. Eesti nüüdiskunst kannab ajastu pitserit — on kohal. Valdavaiks märksõnadeks meie tänases nüüdistantsus on mitmekesisus, paljusus — nii käsitletavate teemade kui ka esteetiliste valikute mõttes. Selline pilt haakub hästi meie tänapäevase maailmatunnetusega. Erinevad nägemused võivad eksisteerida kõrvuti ja on väärtustatud vastavalt tõekspidamistele ja püüdlustele. Üks mõtteviis ei ole parem või halvem kui teine, on vaid erinev. Ei ole ühte universaalset tõde, vaid palju väikseid tõdesid, mis end vaid iseendale tõestama peavad. Ja sedagi kinnitama toimimisega.

 

Kommentaarid:

¹ Vaata lähemalt festivali korraldaja Raido Bergsteiniga tehtud intervjuud: Tambet Kaugemaa. Pealelend. — Sirp

4. IV 2013. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17760:pealelend-raido-bergstein&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3436

² Renate Valme. Estonian contemporary dance 2013—2014. Tallinn: In Tiempo, 2013, lk 28.

³ Kirjutatu põhineb Kai Valtna sõnavõtul festivali „Uus tants ’13” vestlusringis „Korter” 13. aprillil 2013.