NÄHTAMATU TORN JA TERVISLIK TEATER

KADRI NOORMETS

 

lavastuse „mobiilsed definitsioonid” raport

väljavõte minu sotsiaalmeedia seinalt

 

  1. 01. 19

uus lavastus hakkab tartu kaudu ligi hiilima.

 

  1. 02. 19

esietendus täpselt kahe kuu pärast — juba otsitakse parimaid teid lavatagustest käikudest välja.

 

  1. 03. 19

esietendus nii kuu aja pärast.

esimene proovisett tehtud. värske meeskonnavaim kinnitab kanda — jagatakse koduvõtmeid, süüakse koos suppi, jäädakse üksteisele võlgu, mitte jalgu, vaadatakse teineteisele tihemini silma, ehitatakse üles grupi spetsiifiline sisehuumor, naeru ei peatata. Lõo vokaalib, Pilv vuhiseb ja Ivo teab.

peagi saab proovisaalist välja ning ajutised lahendused asenduvad suuremõõtmeliste selle ja sellega (jäädes ise selle kõige juures ikka nii väikseks). uudishimu ja ai-ma-kardan käivad konkreetselt käsikäes.

Ivar toetab distantsilt, viskab pöialt, et olge tublid ning ärge häbi tehke. Raul toetab vahetult, viskab nalja ning orgunnib esikaks salongiõhtu, klaverikontserdi ning šampanjapüramiidi. Marie toetab end vastu seina, kuulab ära, lahendab ning on alati meie poolt. tundub mõnus minek!

 

  1. 03. 19

täiesti hea, esimesed maalid liiguvad juba teatrisse!

 

  1. 03. 19

vaid köömes veel ehk mõned nädalad esikani.

toas on diivan, maal, laud ja linik ning liigutav olukord. see lugu puudutab komplekte, milleni oleme jõudnud me ise, komplekte, mida võime vaid aimata, komplekte, mida serveerivad süsteemid ning komplekte, millest neil aimugi pole. see lugu läheb nagu kellelegi külla, kus peaks jutuks tulema kaasaja isedefineerimise olulisus ja muud omavastutuse teemad. ent küla peale üksi ei saa kindel olla.

 

  1. 04. 19

üksteist päeva minna, enam pole kahte nädalatki jäänud. klomp kurgus ja keel vestil, aga hammas täiesti verel ja nali nabani! on hea pinge.

 

  1. 04. 19

nädal esikani.

ma nagu annan kogu aeg teatrile ja draamanäitlejale võimaluse ja olen alati kindel huviline. aga kui taaskord tööks ja proovideks läheb, siis esimene, kelle suhtes mul protsessis huvi ära kaob, on näitleja, ja seejärel lavastaja, kes näitlejat tegema peab, teda juhatama ja suunama hakkab. ja kui ma siis proovide käigus jälle selles samas hetkes olen, kus ma neid näitleja-lavastaja rolle endas või teises märkan ja järjekordselt seda huvi kaotan, siis tuleb kuidagi nihe sisse. kes see näitleja ikkagi on, kes see lavastaja ikkagi on? mil moel oleme erinevad, mil moel oleme samad? millistel alustel teeme koostööd ja kus täpsemalt asub kummagi isiklik uudishimu punkt? ja siis ma saan aru, et tegelikult ei kaogi mul huvi ju näitleja-lavastaja suhtes. küll aga kaob mul huvi selle vastu, mida ma justkui teatrikoolide programmide kajast tean, mida need ametid tähendavad. ja seda isegi siis, kui ise üheski teatrikoolis käinud ei ole.

teatritraditsioon on kultuuripildis nii tugevasti sees, et isegi kui isiklikult teatrikooli info-tarkus puudub, siis ma ikkagi nagu tean, et need ametid on sellised ja sellised, see tähendab seda ja seda (…), kuni ühel järjekordsel proovipäeval ma jälle ärkan ja jälle tuleb meelde — õnneks tuleb meelde —, et oma tööriistad, oma uudishimud, oma tegelased ja oma praktikad ja protsessid tuleb ikka ise defineerida. loomingulised tähendusväljad loome me ise. ei saa minna üldtunnustatud teabega, endal nutt kurgus. ja see on nagu täiesti iseenesest mõistetav, aga teisel hetkel ikkagi ei ole nii iseenesest mõistetav. ikkagi kukud korraks sinna aksitolmu ja igavuse sohu. mis on muidugi omamoodi hea, sest just see sohu teebki mõne mõtiskluse korraga kompromissitult möödapääsmatuks. ja jälle peab endale ausalt otsa vaatama.

mitte näitleja-lavastaja teema ise ei ole probleem, probleem on selles, et vahel tuleb laiskus peale ja unustatakse võtta vastutus küsimuste küsimise ja vastuste äraootamise ees. unustatakse küsida kõige lihtsamaid, elementaarsemaid küsimusi. unustatakse küsida neid samu küsimusi ikka ja jälle, unustades seeläbi, et ka mu enda vastused neile samadele küsimustele muutuvad ajas. ma ise muutun ajas, minu näitleja-lavastaja muutub ajas, mu arusaam, uudishimu ja valmisolek muutuvad ajas. et etteantud mudeleid ei ole, kui ma neid ise mudeliteks ei võta või ei pea (…)

ja siis ma lähen õhtul jälle proovi. ma saan seal sõpradega kokku, me naerame ja räägime huvitavatel teemadel. teeme asju läbi, proovime siit-sealt, veedame kvaliteetselt aega ja proovide lõpuks fikseerime oma kohtumised kuidagi. proovist saab nauding, naudingust lavastus, lavastusest situatsioon ja kohtumine ja kõik on jumalast elus. seesama mina peseb õhtul hambaid ja paneb pesumasina tööle, seesama mina teeb rahastajale viimase hetke aruandeid ja uurib enne etendust publikuarvu, seesama mina läheb oma sõpradega õhtul lavale ja lavalt maha. ühtegi rolli, mis üht momenti teisest eristaks, ei peagi võtma.

 

  1. 04. 19

kulka poolt on palk kohale toimetatud ning nüüd valmistume esikat ukse tagant sisse laskma. tundub, et reedeks on kohal! instruktsiooni kohaselt tuleb sisenemiseks helistada uksekella. loodaks, et ka esikas seda mõistab. õnneks tuleb homme veel kontroll, kontrollib kõik üle.

 

  1. 04. 19

kõrvalepõige meediale, defineerisin endale olulisi mõisteid:

naer — huumorinupp ja suunurgamuie peab alati sisse lülitatud olema. ka surmtõsiseid momente on võimalik tervislikult kergeks naerda. vaimutoidu mõttes on naer nagu söögi peale vesi — võtad tugevale ampsule sõõmu vett peale ja kohe on kergem neelata.

igapäevane looduse ilu — alati värske, uus ja eilsest erinev. paneb peatuma, üllatuma, uurima, ringi sõitma ja vaatama. paneb prioriteedid paika ja teravustab iseenda fookust, raputab pea selgeks ja südame ausaks.

rahupunkt — need on kooskõla momendid, mis mind laevad. st, hulk mulle olulisi kvaliteete ja äratundmisi satub ühte hetke kokku, mille tulemusel tekib enda olemise vaikus ja harmooniline, aga võimsalt elev rahu, sest eluenergiat säristatakse kosmosest sisse või mõni isiklik küsimus saab äkitselt lihtsasti selgeks.

päris inimesed — üks põhjus, miks mulle näiteks viljandis (jt väiksemates kohtades) meeldib olla, on see, et seal kohtab palju päris inimesi. päris inimesed on need säravaimad meie hulgast, kellel on aega, kelle silmad on selged, kelle käed on lihtsate tegevuste küljes ja kelle suust kõlavad enda mõtted, enda keeles, nende meel on rõõmus ja nende jume rõõsa. päris inimestega on oluline lävida nii sageli kui võimalik, sest päris-inimlus on, meie kõigi õnneks, nakkav. vaimutoidu kontekstis — päris inimene on vaimustav.

lõdvestus — ma loon teadlikult nii oma päeva- kui ka keharütmi lõdvestust. nauding voolab lõdvestuse laines ja vähemat kui nauding (juhul, kui valida saab) ma teha ei taha.

 

  1. 04. 19

esikas saabub täna!

 

eilne kontroll õnnelikult seljatatud, pärast teatrijuhiga kallistatud, produtsendilt oluline heakskiit saadud ning esimesed tagasisided ära seeditud. omad tugigrupid toetamas, astume lõpuks ometi koostöös publikuga lavastusse sisse! head kuue-õhtust reisi meile!

 

  1. 04. 19

koostööl põhineva ühiselu harjutamine

kunstilise meelehariduse kaudu

ehk et esikapeol tutvusin ma Jaaguga ning järgmisel päeval oli ta postitanud lavastusele soovituse. seal on küll keerulised laused ja väljakutsuvad mõttekäigud, mis vajavad palju keskendumist, kuid kokkuvõttes ikka täiesti huvitav lähenemine! „kunstiline meeleharidus” ja „koostööl põhinev ühiselu” kõlavad lausa kaunilt, nagu päris.

 

  1. 04. 19

praegu on tartu nii mõnus, seal on rohkem kevad kui tallinnas. ja mulle oleks see väga oluline, kui ka mõned tallinna silmad neil päevil tartusse satuks. oleks jälle üks ühine teema ja kogemus juures, mida kunagi hiljem siis koos naerda, arutada, peegeldada, mõtestada jms. kõikidest pärnu, massiaru, viljandi, tartu, aruküla, rakvere, muhu, paide, kõnnu, tuhalaane, vormsi, kohtla-järve silmadest siis rääkimata! (ja muidugi võiksid ka kõik välismaa kallid nendeks päevadeks koju põigata.) et tehkem üks väljasõit ja andkem uksekellaga märku, tulen kindlasti uksele vastu!

 

  1. 04. 19

lausa lust lugeda:

(…) teater, mis on sündinud kuskil sellises kohas, kuhu isegi dramaturgilise vangla müürid ega vahitornid ei paista. ehkki vaade on igas suunas kaunis lage ja kaunis kaunis. teater, mis ei eita ega jaata süsteeme. mis hullab vaataja teadvusega. mis kaasab positiivselt. mis ei püüagi tõestada, et äge ja päris teater peab olema kole või karm (…)

 

  1. 04. 19

ekvaatoripidu seljatatud! kolm tehtud, kolm ees.

sisekliima on jätkuvalt huumorit täis ning etendused hea minekuga. ise oleme seal, kus enam ei pabista, vaid üksnes väljakutsuvalt naudime ja üllatame. mängul on hoog sees, publik on priima!

 

  1. 04. 19

lugesin ja punastasin omaette. ega iga päev kultuuriministeeriumi teatrinõunikult kirjalikku kiitust saa. korralik kompliment tervele meeskonnale! suur au, kihvt tunne ja hea lugemine!

 

  1. 04. 19

etendused veel täna ja homme.

selle lavastuse puhul on olnud eriline õppetund just seoses usaldusega. kuidas või miks aktsepteerida ebamugavat plaani. kuidas leppida ära olukorraga, mille oled ise proovide käigus välja töötanud, ise vastavaks kujundanud. kuidas usaldada protsessi, mis ei pruugi olla mugav. kuidas jääda ning mitte alla anda. kuidas tulla toime võrrandis sisalduva tundmatuga, kuidas seda nautida, kuidas selles lõdvestuda.

miks ma ei taha asju lõpuni ette ära lahendada? see on olnud usalduse trenn ja uudishimu küsimus. kuidas terve etenduse vältel hoida virget ja tegusat, ausat ja huvitunud kohalolu? või tegelikult, kuidas seda hoida terve prooviprotsessi vältel? kuidas lõdvestuda teadmatuses, mis on olnud sinu teadlik valik? kuidas publikuga päriselt kohtuda, miks üldse publikuga päriselt kohtuda? kuidas publiku tähendust ümber mõtestada? kuidas näha ühes publikus mitmeid indiviide? või mis hetkel ja mil moel ehitada üles nähtamatu torn, millele toetuda siis, kui ei tea, mis saama hakkab? millele toetuda igal etenduse õhtul, kui jälle tegelikult ei tea, mis saab, kui üldse saab?

 

  1. 04. 19

täna õhtul viimane! vaikselt hakkame juba lehvitama ja siia-sinna nägemiseni ütlema. on olnud ülev ja elev reis — õige asi, õigel ajal, õiges kohas — täitsa timm ja hea tunne.

 

  1. 05. 19

kompliment — võtan küll punastades, aga hea tundega vastu! mõnikord on egole ka okei pai teha. (objektiivsust ju nagunii pole, kõik subjektiivne maitse ja nii), aga erialaselt on mul Madlit lõpp huvitav lugeda, sest ta on mu vanemate kõrval üks väheseid inimesi, kes ka reaalselt kõiki mu lavastusi ise näinud on. täitsa algusest peale. kuna mu saalid on enamjaolt olnud nii mikrod, siis ma ju tean kogu oma publikut nimepidi, nägupidi või lausa unepealt, kui vaja.

(…) enda sõnutsi on „mobiilsed definitsioonid” lavastus, mis on näitus, kus võib tunda end kui kodus (…) seal mugavas ja meeldivas kodus diivanil istuma, etendajate üllatavaid ettevõtmisi ja huvitavaid maale vaatama olen valmis peaaegu lõputult. on äärmiselt põnev ja ainulaadne, kuidas ta on käsitlenud aastaid oma loomingus publiku ja vaatamise olukorda. tema lavastused meenutavad ämblikuvõrku, kus kõik on omavahel seotud (…) uuslavastus on senistest ehk kõige abstraktsem ja oma lihtsuses võluv. ta on teist lavastust järjest laval koos näitleja Ivo Reinokiga, kes oskab tulistada ka „paksu näitlemist”. ma ei arva aga kunagi ära, kuhu nende omavaheline keemia nad viib ja millised ootamatud seosed nad õhku viskavad. tema lähenemine teatrikunstile on originaalne ja erakordne ning seda tuleks kultuuriüldsusel tähelepanelikult jälgida. sellise süsteemsusega ja sellisel viisil ei mõtesta eestis etendajate, publiku ja vaatamise dünaamilist kolmnurka ükski teine teatritegija (…) ta kujundab mõttekaaslaste Ivo Reinoki ja Andres Lõoga tartu uue teatri saali oma malbel viisil publikule nii mugavaks kui vähegi võimalik (…)

 

  1. 06. 19

sügisel uuesti! kuna saal mahutab korraga vaid 50 inimest ja kuna piletid läksid just müüki, siis tasub reageerida aegsasti!

 

  1. 09. 19

uue teatri buss juba sõidab mööda tunne-eestimaad. värsked diivanid ja maalid juba komplekteeruvad ja kogunevad. Ivo ja Kadri juba eelkohtuvad ning Andres on juba emailile vastanud.

kindel on see, et sel korral tuleb vaatama vanaisa. ja Ivoga oleme ikka mitu korda mõelnud, et nüüd võiks Jimi samuti ligi meelitada. veel tundub, et Sigrid tuleb, aga Villem seekord mitte. siis kuuldub, et kohale võib tulla kuuba Hendrik isiklikult ning Tarmo saab jätkuvalt uusi võimalusi. muidugi mõtlen, et Riho võiks kindlasti tulla ja Liisbet, Kati ja Johannesega Joanna ja oo! nüüd meenub veel kaaslasega Marit, kellel piletid muuseas juba taskus! jne jne.

aga omaette öeldes. ise siin muigan, et aasta on nii ootamatult kujunenud, et isegi vaid nelja kuu tagust etendust on paras väljakutse enda seest üles leida ning uuesti endast välja mängida. mul on nii mitmed perspektiivid selle aja sees uuenenud või muutunud, et läheb nagu reaalselt aega, enne kui aprillikuisest endast jälle päriselt aru saad.

see on huvitav muster, mis avaneb, kui lavastusi päris enda pealt luua ning neid siis mingi lühema-pikema aja tagant uuesti teha. et aprillis teed ja septembris teed ja siis detsembris. hea test selleks, et näha, kas vahepeal on liikumist olnud või oled veel endises kohas. kas kohaneda on mugav või tükk tegu. ja ausalt öeldes, mina siin ikka võimlen, aga no rõõmuga võimlen! kellega siis veel.

 

  1. 09. 19

mobiilsed definitsioonid lähenevad draamale,

samal ajal, kui ise läheneme õnneks komöödiale.

 

  1. 12. 19

pühade aja edition.

pärast üle ootuste mõnusat minekut, on tulemas viimased etendused. finalmente! sõbrad, saabuge! esmajärgus on see tükk muidugi mulle endale, aga sealt edasi on see kohe kindlasti just teile. tartu on lähemal, kui tundub, ja kui endale juba üht sõitu lubada, jääb liikuja igal juhul võitjaks. a presto!

 

  1. 12. 19

värsked diivanid juba kogunevad ehk esimesed 18 külalist kanti kätel sisse.

 

  1. 12. 19

viimane plokk etendusi, alates tänasest! me vaikselt juba võtame diivani ääres kohti ja kõlgutame jalgu.

 

  1. 12. 19

kaks tehtud, neli veel.

eilne vaibis väga hästi ja liug kestab! see on ikka absoluutselt teine tera, kui publikuga päris algusest kuni lõpuni välja koos saab olla. ehk kui mõlemad pooled tulevad mänguga kaasa ega kahtle juba tehtud sammudes, vaid lähevad kerge muige ja naudinguga läbi. nii tükist kui iseendast selles tükis. põdemine pole siis nagu üldse teemagi ja analüüs ka mitte.

eile olid saalis ka kaks mõnusat last, mõlemad aktiivsed rõõmukerad. lapsed on kõige vägevam publik! eriti kui neid on saalis tugev vähemus, aga nende osalus sellegipoolest iseloomukas. nii normaalne, vabastav ja inspireeriv! täiskasvanutele muidugi topelttöö — peavad tegelema etenduse asjaga ja endaga ja siis veel selle natuke nagu hõredaks tegeva peegliga, mida lapsed meile pakuvad.

õnneks on aga võimalus asju mitte liiga tõsiselt võtta! ja panna selga särav punane pluus ning istuda üksnes kas punaste maalide ette, punaste diivanite peale või punaste lillede sekka.

 

  1. 12. 19

kolm tehtud, kolm veel.

 

tervislik teater

olen alati olnud pigem see esineja, kes ei taha kedagi kõrvalist ei vahetult enne ega ka vahetult pärast etendust ei näha ega kuulda. see pole olnud valikuvariant, aga pigem nagu ülevõetud norm, mingi blokk või isegi ebausk. korraga olin aga avastanud, et see imelik suhtestaatus, mis mul oma publikuga alati olnud oli, oli mus ühtlasi ka teatava pingekolde allikas.

kuna erialaselt huvitab mind just tervislik teater, siis mõni aasta tagasi hakkasin üsna teadlikult ennast sellest pingevormelist välja meelitama. hakkasin oma lavastustesse tekitama momente, kus ma täitsa sihilikult kohtusin publikuga kas enne või pärast etendust või mõlemat jms. tänaseks olen ma jõudnud sellisesse etendus-situatsiooni, kus publikuga suhtlus on läbiv, aga lisaks sellele toimub pärast iga etendust ka olukord, kus aplausi lõppedes me lavalt ei lahku, vaid püsime kuni viimase lahkujani lavaruumis, seltskonnas, suhtlusringis. ja see on olnud täiesti omaette trip — uus maailm ja eriline vabanemine!

kuidas vaadata publikule otsa iseendana. kuidas vaadata teadmisega, et enam ei ole ta su publik, vaid nüüd olete mõlemad ses elus teineteisega kohtuvad inimesed. kuidas tunnistada, et olete küll täiskasvanud, aga see, mis just praegu juhtus, oli sada protsenti mäng ja mängimine, puhas lapseks olemine.

või siis et selleks, et rollist välja tulla, ei peagi väänlema, pahurdama ega koduseid hulluks ajama, aga sellele saab reaalse abikäe anda just sinu publikum ise. koos me läksime sinna mängu sisse, koos saame ka sellest välja tulla. täna ma näen, et see enne ja pärast publikuga kohtumine, ruumi jagamine, kuidagi koos olemine, sina peale saamine on hädavajalik. ja vaimule tervislik! võtta vastu võimalus tulla veel enne sündmuskohalt lahkumist endasse tagasi. see on tervisliku teatri(-tegemise) oluline komponent.

ja seda ka. kuidas meie sõber alati ütles, et kohe pärast etendust ta põhimõtteliselt nähtud lavastuse kohta midagi ei ütle, et seedimine on oluline. et homseks mõtlen läbi ja siis võid mu arvamust lugeda. ma olen samuti pikalt seda meelt olnud, seda seisukohta jaganud. aga täna, pärast neid avatud etendus-situatsioone, mida endale loonud olen, arvan ma asjadest täitsa teisiti. kohene tagasiside ei ole vähetähtis. vastupidi, elu elamise essentsi mõttes on see ikka täiesti primaarne! lihtsalt, tagasisidet ei tuleks üle hinnata, üle dramatiseerida. vaid kinkida oma tagasisidele eluline spontaansuse signatuur, elus spontaansuse signatuur.

sõna ei pea teenima üksnes intellekti, homset päeva või igavikku, vaid sõna saab rikastada olevikuhetke, mis avab end iseenda ausas ajutisuses ning huumoris. emotsiooni väljendamine on tervislik, olla emotsionaalne tähendab hoopis midagi muud. ja olla konstantselt turvaliselt läbi mõeldud tundub tänaseks kuidagi kuiv. kui tegelikult on valikut! olla ka lopsakas, mahlane, kirgas, üllatav, ootamatu, vimkaga, muigega, krutskiga oma moega ise.

oh, ja Jan, see kooliteatri trupp, kelle sa meie juurde suunasid, oli üks unistuste publik. täiesti lahti ja hea hooga värsked inimesed! aitäh!

 

  1. 12. 2019

ilmnenud on tõsiasi, et mobiilsetele definitsioonidele korraldatakse ametlikult off-programmi. puutun esimest korda kokku sellise asjaga, et lava ei taheta nagu niisama minema lasta! et kui juba selline lavaruum üleval on, siis supleme basseinis ikka viimse tilgani. ja tõesti, miks mitte! kahel õhtul, kahest erinevast suunast, kaks omanäolist kontserti — ühelt poolt oma värske musaga Lõo ning teiselt poolt salongilik prantsuskeelne värske Valgre — the feeling ja the falgre. ise olen auga platsi vabaks lubanud ja lähen mõnuga neile mõlemale!

tsiteerides muusikut ennast, kes mu kõrval parasjagu suppi sööb: „tuleb külluslik sound ja luksuslik detail.”

 

  1. 12. 2019

täna võib südamerahuga koju tormile jääda, sest saali mahutavus on oma võimete tipul. aga kindlasti homme, ja olematu gramm ka ülehomme, ootame teid võtma veel viimast!

ega ma lõpuni välja meie siseriiklikke kultuurikuraatoreid ei mõista, et kuidas on nii, et üks tartu tükk tallinna lihtsalt ei jõua. kuigi pinnast on ja nõudlust niisamuti. aga et jõuab see, kelle saal (st piletitulu) piisavalt suur. no aga kui mõni kunstikommunikatsioon suurema saaliga lihtsalt ei toimi, mis siis. kui intentsioon ongi väiksem grupp korraga, sest just väiksem grupp on selle parim formaat. saladust saab ju ka öelda üksnes sosinal ja kõrva sisse, mitte ruuporist ja sajale korraga, muidu ta ju pole enam saladus.

 

  1. 12. 2019

oo, milline au oli lõppeva aastakäigu üht eredaimat kirjutajat saalis võõrustada!

koostööl põhineva ühiselu võimalikkusest ehk Jaagu arvustus (või ka tekstijätk) lavastusele mobiilsed definitsioonid valiti temuki üheks selleaastaseks laureaadiks. eriline rõõm! palju õnne, Jaak, kogu meie mobiilse meeskonna poolt!

on ju ideaalne ahel, kui ühtede loomingulistest töödest kasvavad välja teiste uued loomingulised tööd. et arvustus-tekst üksnes ei raporteeri ega kritiseeri nähtud etendust, vaid loob kogetud töö pinnalt täitsa oma iseseisva maailma.

 

  1. 12. 2019

täna viimane!

saal täis, aga hetkel veel kaine.

kel etendusele enam asja pole, siis õhtul kontserdile ikka!

saab šampanjatada, keele vestilt ära võtta ning küsida: kuidas reis läks?

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist