ALEKSEI BALABANOV: KAUGE HELENDAV TÄHT VENE FILMIKUNSTI TAEVAS

JÜRI LAULIK

     Aleksei Oktjabrinovitš Balabanov on tänases Vene filmis nii tausta kui ka loomingu poolest päris erakordne isiksus. Oma hariduselt on ta intelligent, läänlane, eurooplane. Oma kogemuse poolest dessantnik, sõjaveteran. See vastuolu ja tema eriline anne on andnud omapärase ning tähelepanuväärse koosluse. Teisalt ju jälle hea, et mees ei ole oma probleeme, sund- või vabamõtteid, košmaarseid unenägusid, lahendanud pimedas pargis või koduseinte varjavas keskkonnas, ta on teinud hulga häid filme. Selle loo põhiloosung võikski olla: „Au Balabanovile, suurele vene filmirežissöörile!” Eks see narrilt ja erapoolikult kõla, aga püüan mõista ja avada teda.

25. veebruaril 2012 alustas režissöör Tveri oblastis oma järjekordse filmi „Mina tahan ka” (Ja tože hotšu) võtetega. Tema vana võitluskaaslane ja produtsent Sergei Seljanov tutvustas pisut pressile uut teost. Filmi peategelasi mängivad mitteprofessionaalsed näitlejad, ühes rollis astub üles ka režissöör ise.

See on üsna iseloomulik, et produtsent tutvustab režissööri plaane ja töid-tegemisi, sest Balabanov ei salli pressikaid, intervjuusid ja seltskondlikku sabakeerutamist, mis on ju üldiselt üks filmirahva elu oluline ja tihtipeale ka paratamatu osa. On levinud kujutlus, et avalikkuse ees tusane, suhtlemise asemel mühatav ja kinnine Balabanov on „mees metsast”, ürgtalent, kes saabus kusagilt pärapõrgust tollasesse Leningradi ja hakkas kohe kinokunsti paugutama. Nii see päris ei ole ja eks temagi on pajatanud aeg-ajalt endast. Pärast filmi „Mina tahan ka” andis ta päris lahkelt intervjuusid.

 

Uurali poisi teekond Piiterisse

Aleksei sündis Sverdlovskis (endises ja tänases Jekaterinburgis), Uurali kandi keskuses, mis Venemaa suuruselt neljas linn ja kus elab ligi poolteist miljonit inimest. Linnas, mis paradoksaalsel moel on maailmas kõige paremini tuntud kohana, kus bolševikud hukkasid Venemaa viimase tsaari Nikolai II ja tema perekonna. Neetud linn, nagu Venemaal mõnigi rahvatark ütleb. Ka Boriss Jeltsin oli Balabanoviga ühekandimees. Eelmisel aastal ütles Balabanov intervjuus väljaandele Argumentõ i Faktõ: „Ma olen absoluutselt apoliitiline. Kõik minu suhted poliitikaga piirduvad ainult sellega, et ma omal ajal varastasin Jeltsini külmkapist viina. See juhtus Sverdlovskis, kui Jeltsin oli oblastikomitee sekretär. Minu sõber oli tema tütre mees, sellepärast olin neil külas.”

Balabanov on öelnud intervjuus ajakirja Esquire venekeelsele väljaandele, et kasvas üles tööstuskeskuses, kus ei olevat tema noorusajal eksisteerinud muud loogikat, kui vaid „kõik põgenesid ja minagi põgenesin”. Noorusajast meenutas ta veel üht mahlakat seika: „Ainuke asi, millega ma teistest erinesin — ma armastasin teha pomme vastavalt Noorest Keemikust leitud õpetustele. Ma teadsin hulga erinevaid koostisi, segasin neid ja plahvataski.”

Päris nii see ei ole, et hilisem režissöör poleks enamikust teistest linnapoistest erinenud. Saša sündis 25. veeb­ruaril 1959 soliidses intelligentide perekonnas; isa, naljaka nõukogudeaegse popnimega Oktjabr, oli Sverdlovski populaarteaduslike filmide stuudio peatoimetaja, emast sai töö käigus kurortoloogia- ja füsioteraapiainstituudi direktor. Noor Balabanov käis viksilt koolis, oli suhteliselt tubli ja läks hiljem Gorki (Nižni Novgorodi) pedagoogilise instituudi tõlkefakulteeti. Õppis korralikult selgeks inglise keele ja lõpetas 1981. Ta ise on nii öelnud: „Ma pole kunagi hääletamas käinud. Olin ka komsomol, aga minu ajal olid isegi huligaanid komsomolid.”

Kui nüüd seda vana venelaste tõmbe- ja kultuurisuunitluse piiri tõmmata, siis lähtepunktilt peaks Balabanov olema läänlane. Hästi kursis nii Euroopa kultuuri, võõrkeelte kui ka väliskirjandusega. Eks seda oli näha ka tema esimestest filmidest. Teisalt ikkagi läbi ja lõhki nõukogude kogemusega vene põikpea. Pole mingi ime, et temast sai sõjaväetõlk. See oli Nõukogude ajal üks võimalus läbida eeldatavalt suhteliselt leebelt sõjaväeteenistus ja laia maailma näha, sest vana traditsiooni kohaselt tuli õppida võõrkeeli selleks, et spioone üle kuulata või ise langevarjuga vaenlase tagalasse hüpata. See stalinlik põhimõte muidugi aastatega hajus ja devalveerus, aga Balabanov oli ju võõrfiloloogiks-tõlgiks õppinud ning nii ta siirduski militaarteenistusse.

Balabanov olevat teinud seda tööd mitmel pool maailmas, kuid ühe väga olulise perioodi tema elust peaks ära mainima enne, kui elu ja loominguga edasi minna: ta teenis 1980. aastate esimesel poolel õhudessantvägede ohvitserina Afganistanis. Mees pole tahtnud oma sõjaväeelust täpsemalt pajatada, ehk poeb sõjasaladuse taha, aga „afganets” ta on ja seda võib tähele panna ka tema maailmavaatest ning suhtumisest inimestesse. Balabanovi Afganistani-kogemus on jätnud tema tõekspidamistesse, suhtumistesse ja loomingusse jääva jälje. Maailma filmikunstist leiab Balabanovile paralleele küll, näiteks režissöör Oliver Stone on ju kandnud oma Vietnami-sõja kogemust ja sõjas välja kujunenud tõekspidamisi läbi oma filmide. Neid jagub maailma filmikunsti koorekihti teisigi, kes loojatena ei saa üle ega ümber vahest elu rängimast kogemusest.

Elu pärast filmi kasuks otsustamist

Aleksei Balabanov tuli sõjaväljalt tagasi ja läks koduses Sverdlovskis juba isa kaudu tuttavasse filmistuudiosse. Töötas mitu aastat režissööri abina. Siis leidis, et praktikat tuleks täiendada teooriaga, ning suundus õppima Leningradi stsenaristide ja režissööride kõrgematele kursustele dokumentaalfilmi stsenaristiks, üheks tema juhendajaks sai selline omanäoline vene kinematografist nagu Boriss Galanter („Daam koerakesega”, „Beethoveni elu”). Kursust aga kamandas dokumentalist Lev Nikolajev, teadusajakirjanik ja populaarteaduslike sarjade ning filmide tegija. Küllap nii isast kui ka oma juhendajast tingituna jooksevad Balabanovi filmides kohati kaadrid nagu dokumentaalis, et siis jõuda mingisse järgmisse vägagi äkilisse ja lavastatud pöördepunkti. Balabanov: „Kinos peab kõik olema mõnevõrra utreeritud.”

Balabanov lõpetas dokumentaalfilmi stsenaristi diplomiga, on karjääri alguses teinud kaks dokumentaalfilmi („Jegor ja Nastja”, 1989; „Lendamisest Venemaal”, 1990), aga need on jäänud kuhugi riiulile tolmuma. Balabanovi tõeline režissöörikarjäär ja tema retrospektiivid algavad 1991. aastal valminud esimese mängufilmiga „Õnnelikud päevad” (Stšastlivõje dni). Samuel Becketti samanimelise näidendi tegevus on viidud juba Peterburi ja sellele linnale jääb Balabanov tänase päevani truuks. Nii elu- kui võttepaigana. „Ma armastan väga Peterburi, see pole linn, see on üks suur dekoratsioon — Neeva, kanalid. Gigantne paviljon, ideaalne paik filmivõteteks.” Vaadates seda kõledat halli külma halastamatut linna, mis paljudes Balabanovi filmides tema tegelasi ümbritseb, siis tundub eestlase jahedale pilgule see linna armastamise värk küll veidra pea peale pööramisena. Dostojevskilikult võttes, miks mitte. Armastus, see on samas vihkamine ja kannatus, paratamatus, mille vastu inimene ei saa. Moskvat Balabanovi filmides peaaegu ei eksisteeri.

Juba oma esimese filmiga äratas Balabanov tähelepanu. „Aga see esimene film sattus kohe Cannes’i festivalile. Me koos Baz Luhrmanniga, kes siis oli veel austraallane, olime samas programmis, istusime sama laua taga.” Nii oligi, mõlemad osalesid debüütfilmide programmis, Balabanov „Õnnelike päevadega”, mille eest auhinda ei antud, Luhrmann filmiga „Strictly Ballroom” (1992), mis pärjati parima noore tulevikulootuse auhinnaga. 1990. aastate Balabanov oli koos oma filmidega pidev külaline suurtel filmifestivalidel, eriti Cannes’is.

Balabanov alustas tõelist filmitegemist ühiskondlikult kõige segasematel aegadel. 1990-ndatel Vene ühiskond pragunes, pulbitses, muutus, lagunes. Samal ajal võttis Balabanov kõigepealt ette Becketti ja seejärel Kafka. Teda hakati pidama põnevaks art house’i režissööriks. Tema teine film on Franz Kafka romaani „Loss” (Zamok,1994) ekraniseering, huvitav nägemus kummastava klassiku ühest tuntumast teosest. Surmtõsisele ja traagilisele Kafkale on kohati keeratud peale päris ehedat sürrealistlikku koomikat, Anvar Libabov ja Viktor Suhhorukov on maamõõtjaabilistena üks paras nilbevõitu subretipaar, kes tasakaalustavad lootusetult bürokraatiavõrku takerdunud Maamõõtja edasipääsmatust ja raskemeelsust. Nadežda Vassiljeva, Balabanovi kauaaegne abikaasa, on kostüümikunstnikuna teinud põnevat tööd. Filmi tegelaskond tundub väliselt kuuluvat amišite kogukonda, olemuselt ehk siiski tänapäeva.

Balabanov on hiljem öelnud, et „Loss” on ainuke film, millega ta ise rahul ei ole. Ehk ei mahtunud film tagantjärele range kontseptualisti iseeneses asuvasse loogilisse ritta.

Kuid samas ta jätkab oma esteetilist sümbolistlikku rida, veel kord valmistub ta põgenema minevikku. Järgmiseks filmiks peaks saama „Värdjatest ja inimestest” (Pro urodov i ljudei, 1998). Film, mille süžee viib vaataja XX sajandi alguse Peterburi, esimeste fotograafide-filmitegijate ärapööratud absurdsesse maailma, kus kõige paremini müüb vägivald ja seks. Filmikunsti rikutus on selle järgi algusest peale sisse programmeeritud. Balabanov püüab küll seda kohati varjata, aga ta on moralist, kes ajapikku taandab järjest rohkem esteetilist ja rõhutab eetilist.

„Värdjatest ja inimestest” on ainuke Balabanovi film, millele antud Venemaa filmiauhind Nika, venelaste kodumaine Oscar. Meespeaosalisena särab napilt ja küüniliselt porgandit krõmpsutav Sergei Makovetski, naispeaosa mängib Dinara Drukarova, keda Eesti filmisõbrad peaksid mäletama Arvo Iho „Karu südamest” (2001). Omal vastupandamatul perverssel kombel hiilgab jälle Suhhorukov. „Igal režissööril on ainult üks hea film. Minul on see „Värdjatest ja inimestest”,” on tunnistanud Balabanov.

 

Elu enne ja pärast „Venda”

Filmi „Värdjatest ja inimestest” ettevalmistamine ja raha leidmine läksid Balabanovil ning tema kursusekaaslasel, sõbral, produtsendil Sergei Seljanovil üle kivide ja kändude. Nad olid 1992. aastal asutanud ühise filmifirma STV, aga rahastamist see ei taganud. Duett olevat raha otsides ka Lääne-Euroopas ringi käinud, aga tünga saanud. Ja siis tegi pahandatud Balabanov filmi „Vend” (Brat, 1997) ühest õigest lihtsast vene poisist Danilast, kellele ei meeldi ei „tšurkad” ega juudid. Nii räägib legend, aga pigem on tõepärane, et Balabanov oli kohtunud Sergei Bodrov nooremaga ning kuna südamele armas „Värdjatest ja inimestest” toppas, otsustas ta teha ühe odava filmi kaasaegsest elust. Hoolimata lühikesest võtteperioodist ja lihtsast süžeest tabas art house’i märgiga mees venelase südamesse. Ei mingit kunstilist vigurdamist, filmis nagu elus. Poiss nimega Danila tuleb sõjaväest, harimata, aga oma ja siiras, ning otsib segasel pea peale pööratud kodumaal kohta elus. Sergei Bodrov noorem osutus niivõrd karismaatiliseks, et tema „meie aja kangelane” vedas filmi võidule. „Putin on meie president, Danila meie vend!” karjusid našid järgmise valimiskampaania ajal. Keegi poliittehnoloogidest tabas ära, et eriti noorte hulgas ülipopulaarset „vend Danilat” on kasulik Putiniga siduda.

Balabanov ja Bodrov tutvusid 1996. aasta Sotši filmifestivalil ja neist said kähku sõbrad. Film olevat tulnud lihtsalt ja sujuvalt. Selle heleda kampsiku, mida Bodrov-Danila pidevalt läbi filmi kannab, olevat filmi kunstnik Vassiljeva ostnud kaltsukast 35 rubla eest. Vanema venna rollis astub üles Viktor Suhhorukov, pöörane näitleja, kes mängib seda võimsamalt, mida värdjalikumat tüüpi kehastab. Üllatav, et sellise mastaabiga näitlejat õnnestus omal ajal meelitada mängima peaosa Hardi Volmeri filmis „Minu Leninid” (1997).

Filmis „Vend 2” (2000) on just Danila vanem vend Viktor Suhhorukovi kehastuses see tõeline mölakas, kes USAs lõugab kõigi peale, kes vene keelt ei oska, ja annab politseinikule lõuga, aga kui politsei ta kinni nabib, karjub enne kongi panemist, kuidas ta tahab jääda sinna. Balabanovi sarkasm võib tõesti olla nii võimas, et sellest ei saa ka venelased ise alati aru. „Kas te olete gangsterid? — Ei, me oleme venelased!” Või kui Danila vanem vend tulistab surnuks ukraina mafioosniku, siis röögib ta täiest kõrist: „Te, lurjused, maksate mul veel Sevastoopoli eest!” Sümpaatne tegelane kannab hüüdnime Fašist (jälle üks paradoks Vene tegelikkuse peegeldamisest) ja müüb Danilale igasugu head (ja vajalikku) relvakraami.

Menukite teised osad kipuvad olema eduka esikfilmi kiiluvette ujuma pandud rahanoodad, aga „Vend 2” on täis vaimukaid situatsioone ning just pärast seda filmi, kus ameeriklased on üldiselt jobud, hakati arvama, et Aleksei Oktjabrinovitš Balabanov on tubli slaavlane ja vene patrioot. Balabanov: „Meil ei olnud tähtis öelda seda, et kõik ameeriklased on mölakad, me, vastupidi, tahtsime öelda, et meie pole värdjad. See on suhteliselt lihtne mõte, imelik, et ta pole kõigile arusaadav.” Danila võlu seisneb selles, et ta usub mingisse õiglusse, ei ole mitte õel, vaid pigem sõbralik. Aga kui hea sõna ei aita, siis läheb ja laseb raisad maha. Professionaalselt, muud ametit pole ta ju õppinud. Lost Generation, nagu juba Ernest Hemingway Esimese maailmasõja läbi teinud põlvkonda kirjeldas ja kajastas. Ka Balabanovi tegelaste hulgas on palju tema enda põlvkonna Afganistanist või Tšetšeeniast läbi käinud esindajaid.

Me ei tea, kui palju Venemaal „Venna”-filme tänaseks oleks toodetud, aga jumal otsustas teisiti. Äärmiselt andekas Sergei Bodrov juunior sai 2002. aasta septembris filmivõtete ajal Kaukasuse kandis lumelaviini all surma. Ta jäi igavesti nooreks, veetlevaks, andekaks. Ühes loendamatutest järelhüüetest-telesaadetest ütles kirjanik Boriss Akunin, et ta üldiselt ei arva näitlejate intelligentsist liiga palju, aga Bodrov juunior oli tõeliselt, nii harituselt kui ka loomu poolest mitte ainult suur kunstnik, vaid ka äärmiselt intelligentne inimene.

Balabanov aga võttis aastaid hiljem oma noore varalahkunud sõbra mälestuseks Bodrovi seismajäänud, Mihhail Bulgakovi vägagi isiklikel mälestustel põhinevatest noorpõlvenovellidest kokku kirjutatud stsenaariumi „Morfium” (Morfi, 2008) ja tegi sellest ainu­kese mängufilmi, kus ta ise pole ka stsenarist.

Balabanovi filmid „Vend” ja

„Vend 2” olid Vene kino jaoks olulised selleski mõttes, et nad tõid telekate ette põgenenud inimesed, eriti noored, jälle kinosaali. Läks sealgi nagu Eestis ja üleüldse Ida-Euroopas, vaesunud inimesed ei raatsinud enam kinopileti eest maksta, kuna televiisorist tuli järjest rohkem tasuta mitmekesist kraami. Kuni 2004. aastani teenisid vaid kaks Venemaal toodetud filmi üle miljoni dollari, Nikita Mihhalkovi „Siberi habemeajaja” (1998) ja „Vend 2”.

Aleksei Balabanovi puhul tuleb kinnitada, et film „Vend” on jäme rasvane joon läbi tema loomingu. Kasvõi selles mõttes, et pärast seda teeb ta filme vaid kaasajast, vaid oma originaalstsenaariumide järgi. „Morfium” on ainuke erand.

 

Segaduste aeg Balabanovi tsaaririigis

2002. aastal tuleb Balabanovilt kinolinale ka üks peaaegu päris sõjafilm „Sõda” (Voina). Lugu sellest, kuidas dokumentaalfilmi tegev inglane John Boyle (Ian Kelly) jääb hätta Tšetšeenias, jätab oma pruudi pantvangiks ja tuleb lunaraha järele, mida ta kokku ei saa. Ta otsib üles vene sõjaveterani Ivani (Aleksei Tšadov), kes oli teda tõlgina saatnud eelmisel retkel, ja palub talt abi. Tšetšeenias sõdinud Ivan nõustubki kopsaka summa eest vabastusaktsioonis osalema. „Venna” kiiluvees saadab „Sõda” küll kommertsedu, aga film ise jääb kahjuks vaid üheks ja mitte kõige silmapaistvamaks nende kümnete aktsioonfilmide ja -sarjade lõputus reas, mida Venemaal siiani Kaukaasia värgist vändatakse.

Samal aastal esitleb Balabanov pooleli jäänud materjalist tehtud 50-minutist filmi „Jõgi” (Rеkа) jakuutide elust üle-eelmise sajandi lõpul. Selle filmiga läks väga õnnetult, poole võtteperioodi pealt juhtus autoõnnetus, peaosatäitja, kena noor jakuudi näitleja Tuyaara Svinobojeva sai surma. Balabanov lõpetas võtted, pakkis materjali kokku, saatis grupi laiali. „Jõgi” on siiski tundega kokku pandud ja võetakse soojalt vastu. „Ma armastan jakuute, ma olen Jakuutias filminud,” ütles Balabanov Viiburi filmifestivalil pressikonverentsil, kui oli näidatud peaaegu esmakordselt „Katlakütjat” (Коtšegar). Vana jakuut ja tema kaunis tütar said peategelasteks selles Balabanovi 2010. aastal valminud filmis, eks sealtki kuma läbi hukkunud näitlejatari vari.

Kuna Aleksei Balabanov ei taha jääda vanade liistude juurde, siis järgmine film, mis vaatajateni jõuab, on „Žmurki ehk koolnud ruulivad” (Žmurki, 2005). Esimene ja ainuke film, mis kannab žanrimääratlust must komöödia. Balabanovi filmides kohtab väga räiget ja iseäralikku huumorit, aga komöödiamees ta ei ole. 2002. aastal nimetab ta ajakirjale Sight & Sound oma kümme lemmikfilmi, nende hulgas on ka Quentin Tarantino „Pulp Fiction” (1994), „Žmurki ehk koolnud ruulivad” on tuntavalt tahtmine teha vene „Pulp Fictionit”. Veel kord võib „Venna” režissöör nautida publiku vaimustust, aga kriitikute käed vajuvad rüppe. Vana Balabanov enam ei taha ja uus ei toimi. Ei aita ka Nikita Mihhalkov peaosas.

      „Mul pole valus” (Mne ne bolno, 2006) on Balabanovi filmiteekonnal jälle natuke teistmoodi. Tegemist on eheda melodraamaga, vene variant Erich Segali „Armastuse loost” või lausa „Kameeliadaamist”. Kuna Balabanov oli aastal 2005 vene filmikunsti kuum nimi, siis ei olnud ka mingi ime, et ta võis filmi kutsuda selliseid vene tähti nagu Renata Litvinova, Nikita Mihhalkov, Dmitri Djužev. Filmil on sellised pisarameelitaja jooned ja kuigi meistri kätt on ikka tunda, ka Litvinova (Ja soderžanka, Miša!) teeb suurepärase rolli, siis ilmselt sai Balabanov ise ka pärast aru, et pole päris tema rida. Noore mehe ja temast vanema naise armastuslugu, mis lõpeb naise surmaga vähki, jäi keskpäraseks. Balabanovi puhul tundub, et ta on valmis tegema mis iganes, et film poleks tavapärane.

 

Omad

„Mul pole valus” lõpus ütleb surev peategelane: „Poisid, hoidke üksteist. Peamine selles elus on leida omasid ja rahuneda maha.” Selle filmi puhul on Balabanovi traditsioonilisest muusikavalikust erinev see, et läbi selle voolab kunagine Les Humphries Singersi diskohitt „Mama Loo”. Vastuolu elu traagika ja lustaka diskoloo vahel on tugevalt tunda.

Balabanovi hea sõber ja paljude filmide helilooja ning muusikaline kujundaja on Vjatšeslav Butussov, Sverdlovskis loodud ja Venemaa rockmuusikasse sügava jälje jätnud ansambli Nautilus Pompilius liider. Butussovit võib näha filmis „Vend” ka iseennast kehastamas ja laulmas. Danilale hakkas ju Nautilus Pompilius kangesti meeldima ja ta käib ka bändi kontserdil. Kaks vene rocki suurnime, Nautilus Pompilius ja Agata Kristi, on mõlemad pärit Jekaterinburgist, mõlemat kuuleb ka rohkem kui ühes Balabanovi linateoses. Muusikal on Balabanovi filmides suur mõju. Näiteks Kafka järgi tehtud „Lossi” muusika autor oli Sergei Kurjohhin, vene avangard- ja džässmuusika suurnimi. Filmi „Värdjatest ja inimestest” muusika on suuremalt jaolt Sergei Prokofjevilt, aga kõlab ka Modest Mussorgski, Edvard Griegi, Pjotr Tšaikovski ja Mihhail Glinka loomingut. Filmis „Katlakütja” on Balabanovil uus muusikamees Valeri Didulja. Valgevenest pärit suurepärane kitarrist, kes mingil ajal armus flamenkosse. Räige tegelikkus kohtus hispaania magusa kitarrikulinaga.

Balabanovi filmides on esinenud suurepärased vene näitlejad, aga viimasel ajal on ta pöördunud pigem nende poole, kes pole professionaalsed näitlejad. Aleksandr Mossin ja Juri Matvejev on samuti „afganetsid” ja kahes viimases Balabanovi filmis „Katlakütja” ning „Mina tahan ka” olulistes rollides.

„Katlakütja” pajatab põrutada saanud endise ohvitseri tagasihoidlikust elust 90. aastate Venemaal katlakütjana. Katlamajas ta töötab, seal ta ka elab. Vana, juhmi olemisega mees pakub sõbrateenet kunagisele rindekaaslasele, seersandile, kes korraldab aeg-ajalt likvideeritud ärimeeste või konkurentide laipade põletamist sealsamas katlamajas. Vana jakuut on nagu põrguvalvur, kelle ahjudes põletatakse „halbu inimesi”, nii vähemalt väidab sõjakaaslane.

 

Julmuse paratamatus

Pärast filmi „Mul pole valus” väntas Balabanov vahest oma kõige julmema ja halastamatuma filmi „Last 200” (Gruz 200, 2007). Nimetusega „Cargo 200” märgistati Afganistani sõja ajal kirste, millega sõjaväljalt saadeti tagasi langenuid. „Film põhineb tõestisündinud lool,” seisab alguses. Nii julma hüvastijättu Nõukogude Liiduga on isegi karmis vene filmis raske leida, kui see üldse oli hüvastijätt, aga mitte ajastutruu peegel.

Ida-Euroopa režissöörid on teinud palju filme, mis ajavad arenenud riigi kinokülastajal ja paremal juhul ka kriitikul oma jõhkrusega judinad naha vahele. „Last 200” on üks väga eriline ja šokeeriv film isegi tollase vene filmikunsti taustal. See on niivõrd ekspressiivselt realistlik, et ajas paljud „Venna”-Balabanovi senised fännid raevu. „Neetud fašist ja russofoob!” oli levinud kodumaine kommentaar seni armastatud režissööri kohta. „Last 200” on tõeliselt võimas näide läbinisti mädanenud ühiskonnast, kus psühhopaadist miilitsakapten jälkusi teeb.

Mõni aasta hiljem jõuab ekraanidele valgevene režissööri Sergei Loznitsa mängufilm „Minu õnn” (2010), sisult ja suhtumiselt Balabanovi „Lasti 200” noorem vend. Ühes vene kommentaariumis kirjutas keegi ägedalt: „„Minu õnn” on ukraina russofoobide lääne rahade toel tehtud Venemaad ja venelasi halvustav propagandafilm.” Kui te filmi ära vaatate, siis saate selle vene inimese pahameelest aru, sest näidatakse vene elu jõhkrat ja lootusetut pahupoolt eriti rämedalt. Sama kehtib ka Balabanovi filmi „Last 200” kohta. Kusjuures ka sealt leiab üles positiivse tegelase (Natalja Akimova ühe peategelase Aleksei naise rollis). Balabanov ei teeks ju filme, kui ta ei loodaks ega hindaks mõnda head inimest.

„Morfiumi” puhul on arvatud, et selle filmiga tahtis Balabanov tagasi minna sinna, kust sai alguse see tänase päevani ulatuv XX sajandi räige vene elu, mida ta oma filmides halastamatult kajastab, — aastasse 1917 ja Vene provintsi, kus veebruari- ja oktoobrirevolutsioon on kauged kajad ja kuulujutud, kuni kõik saabub reaalselt kohale. Venemaad praegusel hetkel väristavat narkomaaniat näitab ta samuti.

„Katlakütja” oli mitmes mõttes minimalistlik kokkuvõte Balabanovi filmiloomingust, tema jaoks olulistest teemadest ja märksõnadest. Tapetakse ükskõikselt, kepitakse tuimalt. Ei midagi isiklikku! Inimlikkust on väga vähe jäänud ja möödunud sõda on verevähk. Sa oled küll haiglast välja lastud, aga mitte keegi ei oska öelda, kas ja kuna tuleb see kõik uuesti, sõda on sinus ja sinu organismis edasi. Siiski väreleb kohati hästi õrnalt inimlikkus ja lootus. „Katlakütja” oli Balabanovi kolmeteistkümnes täispikk film, ta sattus pärast võtteid haiglasse ja räägiti lausa, et see jääbki tema viimaseks filmiks. Kokkuvõtteks. Ka režissöör ise pajatas sellist juttu.

Eks talle muidugi meeldib epateerida ja vett sogada, mõnikord ka lausa kägu ajada. Järgmise filmi „Mina tahan ka” esilinastuse järel Veneetsia festivalil kordas ta jälle: „Ma olen väsinud. Pole enam noor inimene, oma 53 aastaga olen üles võtnud kaks dokumentaalfilmi, kaks amatöörfilmi, 14 täispikka mängufilmi ja loendamatul hulgal nõukogude kinožurnaale. Alustasin Becketti ja Kafka ekraniseerimisega — me Seljanoviga isegi ei teadnud, et klassikaliste teoste ekraniseerimiseks tuleb osta õigused. Aga edasi olid kõik filmid minust endast, nüüdseks on minu biograafia ammendunud.”

Sealsamas Veneetsias rääkis ta ka juba uuest plaanist. Lugu pajataks ärimehest, kes kaotab osaluse Norilski suures niklitootmisfirmas ja sõidab Siberisse, et tagasi saada oma raha. Balabanov: „Ma tahan, et peaosa mängiks Michael Tyson [endine profipoksi maailmameister], sest ta on mustanahaline ja paistaks väga efektne Siberi taustal. Tal pole isegi vaja midagi mängida — ma tahan, et ta oleks ekraanil ta ise. Hea stsenaarium.”

Kes Balabanovit sõna-sõnalt usub, saab tüssata. Eelmise aasta jõulukuul andis Balabanov intervjuu Moskovski Komsomoletsile ja ütles, et teeb tõesti ettevalmistusi uueks filmiks, mis peaks kujutama Jossif Stalini röövlinoorust. Ajast, kui Stalini jõuk röövis panku, et rahastada enamlaste tegevust. Ta on ikka ja jälle leidnud uue suuna ja suutnud üllatada, eks näis, mis edasi saab.

Balabanovi loomingust õhkub pidevalt (vene) elu mõttetust ja jõhkrust, aga ka mingit napiprotsendilist lootust ja mokaotsast heakskiitvat hinnangut tegelastele, kes jäävad ausaks, inimlikuks ja säilitavad kõigest hoolimata väärikuse. Pärast viimase filmi „Mina tahan ka” linastumist Veneetsia filmifestivalil, kus teosele auhindu ei jagatud, ütles vene filmikriitik Andrei Plahhov režissööri kohta, et tegemist on vene filmikunsti tohutu talendiga, keda pole piisavalt hinnatud. Balabanov: „Mina ei pea kino kunstiks. Kunst on siis, kui inimene teeb midagi üksinda. Kunstnik teeb kunsti, kirjanik samuti, aga kui sa sõltud viiekümnest inimesest, siis mis kuradi kunst see on.” Kui te tahate oma igapäevaelu Balabanovi filmide abil lõbusamaks muuta, siis olete valinud endale vale kaaslase.

Lõpetuseks veel mõned Aleksei Balabanovi mõtteavaldused. „Ma ei tea, palju maksab poes leib. Milleks mul poodi minna? Mul on naine ja lapsed.” Filmikunstnik Nadežda Vassiljeva on Balabanovi abikaasa ja paljude filmide kaaslooja, neil on kaks poega, Pjotr ja Fjodor. Kõikidele eesti rahvuslastele aga väike toetusavaldus Balabanovilt intervjuust ajakirjale Argumentõ i Faktõ: „Pärast „Venna” kõrvulukustavat edu riputati teie külge etiketid „natsionalist” ja „ksenofoob”. Aga kuidas teie oma kodanikupositsiooni formuleerite?” „Mina tean enda kohta vaid seda, et ma armastan oma kodumaad, et ma olen vene inimene, et ma elan siin.

Tean, et ma pole kunagi olnud fašist ega saagi selleks.” „Aga kuidas te suhtute migrantide arvu kasvu?” „Halvasti. Ma ei armasta neid.” Veel on Balabanov öelnud: „Mina ei tea, olen ma hea või halb inimene. Pole minu asi otsustada. Suren ära — saan teada.”

 

Aleksei Balabanov suri 18. mail 2013. aastal Solnetšnojes Leningradi oblastis südamerabanduse tagajärjel. 2. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil 1998 näidati filmi „Värdjatest ja inimestest”, 2007. aastal „Lasti 200” ning mullu tema viimast teost „Mina tahan ka”. Enamik Balabanovi filme on saadaval DVDl ja neid võib tihti vaadata eri telekanalitelt.

ALEKSEI BALABANOV: KAUGE HELENDAV TÄHT VENE FILMIKUNSTI TAEVASJÜRI LAULIKAleksei Oktjabrinovitš Balabanov on tänases Vene filmis nii tausta kui ka loomingu poolest päris erakordne isiksus. Oma hariduselt on ta intelligent, läänlane, eurooplane. Oma kogemuse poolest dessantnik, sõjaveteran. See vastuolu ja tema eriline anne on andnud omapärase ning tähelepanuväärse koosluse. Teisalt ju jälle hea, et mees ei ole oma probleeme, sund- või vabamõtteid, košmaarseid unenägusid, lahendanud pimedas pargis või koduseinte varjavas keskkonnas, ta on teinud hulga häid filme. Selle loo põhiloosung võikski olla: „Au Balabanovile, suurele vene filmirežissöörile!” Eks see narrilt ja erapoolikult kõla, aga püüan mõista ja avada teda. 25. veebruaril 2012 alustas režissöör Tveri oblastis oma järjekordse filmi „Mina tahan ka” (Ja tože hotšu) võtetega. Tema vana võitluskaaslane ja produtsent Sergei Seljanov tutvustas pisut pressile uut teost. Filmi peategelasi mängivad mitteprofessionaalsed näitlejad, ühes rollis astub üles ka režissöör ise. See on üsna iseloomulik, et produtsent tutvustab režissööri plaane ja töid-tegemisi, sest Balabanov ei salli pressikaid, intervjuusid ja seltskondlikku sabakeerutamist, mis on ju üldiselt üks filmirahva elu oluline ja tihtipeale ka paratamatu osa. On levinud kujutlus, et avalikkuse ees tusane, suhtlemise asemel mühatav ja kinnine Balabanov on „mees metsast”, ürgtalent, kes saabus kusagilt pärapõrgust tollasesse Leningradi ja hakkas kohe kinokunsti paugutama. Nii see päris ei ole ja eks temagi on pajatanud aeg-ajalt endast. Pärast filmi „Mina tahan ka” andis ta päris lahkelt intervjuusid.
Uurali poisi teekond Piiterisse Aleksei sündis Sverdlovskis (endises ja tänases Jekaterinburgis), Uurali kandi keskuses, mis Venemaa suuruselt neljas linn ja kus elab ligi poolteist miljonit inimest. Linnas, mis paradoksaalsel moel on maailmas kõige paremini tuntud kohana, kus bolševikud hukkasid Venemaa viimase tsaari Nikolai II ja tema perekonna. Neetud linn, nagu Venemaal mõnigi rahvatark ütleb. Ka Boriss Jeltsin oli Balabanoviga ühekandimees. Eelmisel aastal ütles Balabanov intervjuus väljaandele Argumentõ i Faktõ: „Ma olen absoluutselt apoliitiline. Kõik minu suhted poliitikaga piirduvad ainult sellega, et ma omal ajal varastasin Jeltsini külmkapist viina. See juhtus Sverdlovskis, kui Jeltsin oli oblastikomitee sekretär. Minu sõber oli tema tütre mees, sellepärast olin neil külas.”Balabanov on öelnud intervjuus ajakirja Esquire venekeelsele väljaandele, et kasvas üles tööstuskeskuses, kus ei olevat tema noorusajal eksisteerinud muud loogikat, kui vaid „kõik põgenesid ja minagi põgenesin”. Noorusajast meenutas ta veel üht mahlakat seika: „Ainuke asi, millega ma teistest erinesin — ma armastasin teha pomme vastavalt Noorest Keemikust leitud õpetustele. Ma teadsin hulga erinevaid koostisi, segasin neid ja plahvataski.”Päris nii see ei ole, et hilisem režissöör poleks enamikust teistest linnapoistest erinenud. Saša sündis 25. veeb­ruaril 1959 soliidses intelligentide perekonnas; isa, naljaka nõukogudeaegse popnimega Oktjabr, oli Sverdlovski populaarteaduslike filmide stuudio peatoimetaja, emast sai töö käigus kurortoloogia- ja füsioteraapiainstituudi direktor. Noor Balabanov käis viksilt koolis, oli suhteliselt tubli ja läks hiljem Gorki (Nižni Novgorodi) pedagoogilise instituudi tõlkefakulteeti. Õppis korralikult selgeks inglise keele ja lõpetas 1981. Ta ise on nii öelnud: „Ma pole kunagi hääletamas käinud. Olin ka komsomol, aga minu ajal olid isegi huligaanid komsomolid.” Kui nüüd seda vana venelaste tõmbe- ja kultuurisuunitluse piiri tõmmata, siis lähtepunktilt peaks Balabanov olema läänlane. Hästi kursis nii Euroopa kultuuri, võõrkeelte kui ka väliskirjandusega. Eks seda oli näha ka tema esimestest filmidest. Teisalt ikkagi läbi ja lõhki nõukogude kogemusega vene põikpea. Pole mingi ime, et temast sai sõjaväetõlk. See oli Nõukogude ajal üks võimalus läbida eeldatavalt suhteliselt leebelt sõjaväeteenistus ja laia maailma näha, sest vana traditsiooni kohaselt tuli õppida võõrkeeli selleks, et spioone üle kuulata või ise langevarjuga vaenlase tagalasse hüpata. See stalinlik põhimõte muidugi aastatega hajus ja devalveerus, aga Balabanov oli ju võõrfiloloogiks-tõlgiks õppinud ning nii ta siirduski militaarteenistusse.Balabanov olevat teinud seda tööd mitmel pool maailmas, kuid ühe väga olulise perioodi tema elust peaks ära mainima enne, kui elu ja loominguga edasi minna: ta teenis 1980. aastate esimesel poolel õhudessantvägede ohvitserina Afganistanis. Mees pole tahtnud oma sõjaväeelust täpsemalt pajatada, ehk poeb sõjasaladuse taha, aga „afganets” ta on ja seda võib tähele panna ka tema maailmavaatest ning suhtumisest inimestesse. Balabanovi Afganistani-kogemus on jätnud tema tõekspidamistesse, suhtumistesse ja loomingusse jääva jälje. Maailma filmikunstist leiab Balabanovile paralleele küll, näiteks režissöör Oliver Stone on ju kandnud oma Vietnami-sõja kogemust ja sõjas välja kujunenud tõekspidamisi läbi oma filmide. Neid jagub maailma filmikunsti koorekihti teisigi, kes loojatena ei saa üle ega ümber vahest elu rängimast kogemusest. Elu pärast filmi kasuks otsustamistAleksei Balabanov tuli sõjaväljalt tagasi ja läks koduses Sverdlovskis juba isa kaudu tuttavasse filmistuudiosse. Töötas mitu aastat režissööri abina. Siis leidis, et praktikat tuleks täiendada teooriaga, ning suundus õppima Leningradi stsenaristide ja režissööride kõrgematele kursustele dokumentaalfilmi stsenaristiks, üheks tema juhendajaks sai selline omanäoline vene kinematografist nagu Boriss Galanter („Daam koerakesega”, „Beethoveni elu”). Kursust aga kamandas dokumentalist Lev Nikolajev, teadusajakirjanik ja populaarteaduslike sarjade ning filmide tegija. Küllap nii isast kui ka oma juhendajast tingituna jooksevad Balabanovi filmides kohati kaadrid nagu dokumentaalis, et siis jõuda mingisse järgmisse vägagi äkilisse ja lavastatud pöördepunkti. Balabanov: „Kinos peab kõik olema mõnevõrra utreeritud.”Balabanov lõpetas dokumentaalfilmi stsenaristi diplomiga, on karjääri alguses teinud kaks dokumentaalfilmi („Jegor ja Nastja”, 1989; „Lendamisest Venemaal”, 1990), aga need on jäänud kuhugi riiulile tolmuma. Balabanovi tõeline režissöörikarjäär ja tema retrospektiivid algavad 1991. aastal valminud esimese mängufilmiga „Õnnelikud päevad” (Stšastlivõje dni). Samuel Becketti samanimelise näidendi tegevus on viidud juba Peterburi ja sellele linnale jääb Balabanov tänase päevani truuks. Nii elu- kui võttepaigana. „Ma armastan väga Peterburi, see pole linn, see on üks suur dekoratsioon — Neeva, kanalid. Gigantne paviljon, ideaalne paik filmivõteteks.” Vaadates seda kõledat halli külma halastamatut linna, mis paljudes Balabanovi filmides tema tegelasi ümbritseb, siis tundub eestlase jahedale pilgule see linna armastamise värk küll veidra pea peale pööramisena. Dostojevskilikult võttes, miks mitte. Armastus, see on samas vihkamine ja kannatus, paratamatus, mille vastu inimene ei saa. Moskvat Balabanovi filmides peaaegu ei eksisteeri.Juba oma esimese filmiga äratas Balabanov tähelepanu. „Aga see esimene film sattus kohe Cannes’i festivalile. Me koos Baz Luhrmanniga, kes siis oli veel austraallane, olime samas programmis, istusime sama laua taga.” Nii oligi, mõlemad osalesid debüütfilmide programmis, Balabanov „Õnnelike päevadega”, mille eest auhinda ei antud, Luhrmann filmiga „Strictly Ballroom” (1992), mis pärjati parima noore tulevikulootuse auhinnaga. 1990. aastate Balabanov oli koos oma filmidega pidev külaline suurtel filmifestivalidel, eriti Cannes’is.Balabanov alustas tõelist filmitegemist ühiskondlikult kõige segasematel aegadel. 1990-ndatel Vene ühiskond pragunes, pulbitses, muutus, lagunes. Samal ajal võttis Balabanov kõigepealt ette Becketti ja seejärel Kafka. Teda hakati pidama põnevaks art house’i režissööriks. Tema teine film on Franz Kafka romaani „Loss” (Zamok,1994) ekraniseering, huvitav nägemus kummastava klassiku ühest tuntumast teosest. Surmtõsisele ja traagilisele Kafkale on kohati keeratud peale päris ehedat sürrealistlikku koomikat, Anvar Libabov ja Viktor Suhhorukov on maamõõtjaabilistena üks paras nilbevõitu subretipaar, kes tasakaalustavad lootusetult bürokraatiavõrku takerdunud Maamõõtja edasipääsmatust ja raskemeelsust. Nadežda Vassiljeva, Balabanovi kauaaegne abikaasa, on kostüümikunstnikuna teinud põnevat tööd. Filmi tegelaskond tundub väliselt kuuluvat amišite kogukonda, olemuselt ehk siiski tänapäeva. Balabanov on hiljem öelnud, et „Loss” on ainuke film, millega ta ise rahul ei ole. Ehk ei mahtunud film tagantjärele range kontseptualisti iseeneses asuvasse loogilisse ritta. Kuid samas ta jätkab oma esteetilist sümbolistlikku rida, veel kord valmistub ta põgenema minevikku. Järgmiseks filmiks peaks saama „Värdjatest ja inimestest” (Pro urodov i ljudei, 1998). Film, mille süžee viib vaataja XX sajandi alguse Peterburi, esimeste fotograafide-filmitegijate ärapööratud absurdsesse maailma, kus kõige paremini müüb vägivald ja seks. Filmikunsti rikutus on selle järgi algusest peale sisse programmeeritud. Balabanov püüab küll seda kohati varjata, aga ta on moralist, kes ajapikku taandab järjest rohkem esteetilist ja rõhutab eetilist. „Värdjatest ja inimestest” on ainuke Balabanovi film, millele antud Venemaa filmiauhind Nika, venelaste kodumaine Oscar. Meespeaosalisena särab napilt ja küüniliselt porgandit krõmpsutav Sergei Makovetski, naispeaosa mängib Dinara Drukarova, keda Eesti filmisõbrad peaksid mäletama Arvo Iho „Karu südamest” (2001). Omal vastupandamatul perverssel kombel hiilgab jälle Suhhorukov. „Igal režissööril on ainult üks hea film. Minul on see „Värdjatest ja inimestest”,” on tunnistanud Balabanov.
Elu enne ja pärast „Venda”Filmi „Värdjatest ja inimestest” ettevalmistamine ja raha leidmine läksid Balabanovil ning tema kursusekaaslasel, sõbral, produtsendil Sergei Seljanovil üle kivide ja kändude. Nad olid 1992. aastal asutanud ühise filmifirma STV, aga rahastamist see ei taganud. Duett olevat raha otsides ka Lääne-Euroopas ringi käinud, aga tünga saanud. Ja siis tegi pahandatud Balabanov filmi „Vend” (Brat, 1997) ühest õigest lihtsast vene poisist Danilast, kellele ei meeldi ei „tšurkad” ega juudid. Nii räägib legend, aga pigem on tõepärane, et Balabanov oli kohtunud Sergei Bodrov nooremaga ning kuna südamele armas „Värdjatest ja inimestest” toppas, otsustas ta teha ühe odava filmi kaasaegsest elust. Hoolimata lühikesest võtteperioodist ja lihtsast süžeest tabas art house’i märgiga mees venelase südamesse. Ei mingit kunstilist vigurdamist, filmis nagu elus. Poiss nimega Danila tuleb sõjaväest, harimata, aga oma ja siiras, ning otsib segasel pea peale pööratud kodumaal kohta elus. Sergei Bodrov noorem osutus niivõrd karismaatiliseks, et tema „meie aja kangelane” vedas filmi võidule. „Putin on meie president, Danila meie vend!” karjusid našid järgmise valimiskampaania ajal. Keegi poliittehnoloogidest tabas ära, et eriti noorte hulgas ülipopulaarset „vend Danilat” on kasulik Putiniga siduda.Balabanov ja Bodrov tutvusid 1996. aasta Sotši filmifestivalil ja neist said kähku sõbrad. Film olevat tulnud lihtsalt ja sujuvalt. Selle heleda kampsiku, mida Bodrov-Danila pidevalt läbi filmi kannab, olevat filmi kunstnik Vassiljeva ostnud kaltsukast 35 rubla eest. Vanema venna rollis astub üles Viktor Suhhorukov, pöörane näitleja, kes mängib seda võimsamalt, mida värdjalikumat tüüpi kehastab. Üllatav, et sellise mastaabiga näitlejat õnnestus omal ajal meelitada mängima peaosa Hardi Volmeri filmis „Minu Leninid” (1997). Filmis „Vend 2” (2000) on just Danila vanem vend Viktor Suhhorukovi kehastuses see tõeline mölakas, kes USAs lõugab kõigi peale, kes vene keelt ei oska, ja annab politseinikule lõuga, aga kui politsei ta kinni nabib, karjub enne kongi panemist, kuidas ta tahab jääda sinna. Balabanovi sarkasm võib tõesti olla nii võimas, et sellest ei saa ka venelased ise alati aru. „Kas te olete gangsterid? — Ei, me oleme venelased!” Või kui Danila vanem vend tulistab surnuks ukraina mafioosniku, siis röögib ta täiest kõrist: „Te, lurjused, maksate mul veel Sevastoopoli eest!” Sümpaatne tegelane kannab hüüdnime Fašist (jälle üks paradoks Vene tegelikkuse peegeldamisest) ja müüb Danilale igasugu head (ja vajalikku) relvakraami. Menukite teised osad kipuvad olema eduka esikfilmi kiiluvette ujuma pandud rahanoodad, aga „Vend 2” on täis vaimukaid situatsioone ning just pärast seda filmi, kus ameeriklased on üldiselt jobud, hakati arvama, et Aleksei Oktjabrinovitš Balabanov on tubli slaavlane ja vene patrioot. Balabanov: „Meil ei olnud tähtis öelda seda, et kõik ameeriklased on mölakad, me, vastupidi, tahtsime öelda, et meie pole värdjad. See on suhteliselt lihtne mõte, imelik, et ta pole kõigile arusaadav.” Danila võlu seisneb selles, et ta usub mingisse õiglusse, ei ole mitte õel, vaid pigem sõbralik. Aga kui hea sõna ei aita, siis läheb ja laseb raisad maha. Professionaalselt, muud ametit pole ta ju õppinud. Lost Generation, nagu juba Ernest Hemingway Esimese maailmasõja läbi teinud põlvkonda kirjeldas ja kajastas. Ka Balabanovi tegelaste hulgas on palju tema enda põlvkonna Afganistanist või Tšetšeeniast läbi käinud esindajaid.Me ei tea, kui palju Venemaal „Venna”-filme tänaseks oleks toodetud, aga jumal otsustas teisiti. Äärmiselt andekas Sergei Bodrov juunior sai 2002. aasta septembris filmivõtete ajal Kaukasuse kandis lumelaviini all surma. Ta jäi igavesti nooreks, veetlevaks, andekaks. Ühes loendamatutest järelhüüetest-telesaadetest ütles kirjanik Boriss Akunin, et ta üldiselt ei arva näitlejate intelligentsist liiga palju, aga Bodrov juunior oli tõeliselt, nii harituselt kui ka loomu poolest mitte ainult suur kunstnik, vaid ka äärmiselt intelligentne inimene. Balabanov aga võttis aastaid hiljem oma noore varalahkunud sõbra mälestuseks Bodrovi seismajäänud, Mihhail Bulgakovi vägagi isiklikel mälestustel põhinevatest noorpõlvenovellidest kokku kirjutatud stsenaariumi „Morfium” (Morfi, 2008) ja tegi sellest ainu­kese mängufilmi, kus ta ise pole ka stsenarist.Balabanovi filmid „Vend” ja „Vend 2” olid Vene kino jaoks olulised selleski mõttes, et nad tõid telekate ette põgenenud inimesed, eriti noored, jälle kinosaali. Läks sealgi nagu Eestis ja üleüldse Ida-Euroopas, vaesunud inimesed ei raatsinud enam kinopileti eest maksta, kuna televiisorist tuli järjest rohkem tasuta mitmekesist kraami. Kuni 2004. aastani teenisid vaid kaks Venemaal toodetud filmi üle miljoni dollari, Nikita Mihhalkovi „Siberi habemeajaja” (1998) ja „Vend 2”.Aleksei Balabanovi puhul tuleb kinnitada, et film „Vend” on jäme rasvane joon läbi tema loomingu. Kasvõi selles mõttes, et pärast seda teeb ta filme vaid kaasajast, vaid oma originaalstsenaariumide järgi. „Morfium” on ainuke erand.
Segaduste aeg Balabanovi tsaaririigis2002. aastal tuleb Balabanovilt kinolinale ka üks peaaegu päris sõjafilm „Sõda” (Voina). Lugu sellest, kuidas dokumentaalfilmi tegev inglane John Boyle (Ian Kelly) jääb hätta Tšetšeenias, jätab oma pruudi pantvangiks ja tuleb lunaraha järele, mida ta kokku ei saa. Ta otsib üles vene sõjaveterani Ivani (Aleksei Tšadov), kes oli teda tõlgina saatnud eelmisel retkel, ja palub talt abi. Tšetšeenias sõdinud Ivan nõustubki kopsaka summa eest vabastusaktsioonis osalema. „Venna” kiiluvees saadab „Sõda” küll kommertsedu, aga film ise jääb kahjuks vaid üheks ja mitte kõige silmapaistvamaks nende kümnete aktsioonfilmide ja -sarjade lõputus reas, mida Venemaal siiani Kaukaasia värgist vändatakse. Samal aastal esitleb Balabanov pooleli jäänud materjalist tehtud 50-minutist filmi „Jõgi” (Rеkа) jakuutide elust üle-eelmise sajandi lõpul. Selle filmiga läks väga õnnetult, poole võtteperioodi pealt juhtus autoõnnetus, peaosatäitja, kena noor jakuudi näitleja Tuyaara Svinobojeva sai surma. Balabanov lõpetas võtted, pakkis materjali kokku, saatis grupi laiali. „Jõgi” on siiski tundega kokku pandud ja võetakse soojalt vastu. „Ma armastan jakuute, ma olen Jakuutias filminud,” ütles Balabanov Viiburi filmifestivalil pressikonverentsil, kui oli näidatud peaaegu esmakordselt „Katlakütjat” (Коtšegar). Vana jakuut ja tema kaunis tütar said peategelasteks selles Balabanovi 2010. aastal valminud filmis, eks sealtki kuma läbi hukkunud näitlejatari vari.Kuna Aleksei Balabanov ei taha jääda vanade liistude juurde, siis järgmine film, mis vaatajateni jõuab, on „Žmurki ehk koolnud ruulivad” (Žmurki, 2005). Esimene ja ainuke film, mis kannab žanrimääratlust must komöödia. Balabanovi filmides kohtab väga räiget ja iseäralikku huumorit, aga komöödiamees ta ei ole. 2002. aastal nimetab ta ajakirjale Sight & Sound oma kümme lemmikfilmi, nende hulgas on ka Quentin Tarantino „Pulp Fiction” (1994), „Žmurki ehk koolnud ruulivad” on tuntavalt tahtmine teha vene „Pulp Fictionit”. Veel kord võib „Venna” režissöör nautida publiku vaimustust, aga kriitikute käed vajuvad rüppe. Vana Balabanov enam ei taha ja uus ei toimi. Ei aita ka Nikita Mihhalkov peaosas. „Mul pole valus” (Mne ne bolno, 2006) on Balabanovi filmiteekonnal jälle natuke teistmoodi. Tegemist on eheda melodraamaga, vene variant Erich Segali „Armastuse loost” või lausa „Kameeliadaamist”. Kuna Balabanov oli aastal 2005 vene filmikunsti kuum nimi, siis ei olnud ka mingi ime, et ta võis filmi kutsuda selliseid vene tähti nagu Renata Litvinova, Nikita Mihhalkov, Dmitri Djužev. Filmil on sellised pisarameelitaja jooned ja kuigi meistri kätt on ikka tunda, ka Litvinova (Ja soderžanka, Miša!) teeb suurepärase rolli, siis ilmselt sai Balabanov ise ka pärast aru, et pole päris tema rida. Noore mehe ja temast vanema naise armastuslugu, mis lõpeb naise surmaga vähki, jäi keskpäraseks. Balabanovi puhul tundub, et ta on valmis tegema mis iganes, et film poleks tavapärane.
Omad„Mul pole valus” lõpus ütleb surev peategelane: „Poisid, hoidke üksteist. Peamine selles elus on leida omasid ja rahuneda maha.” Selle filmi puhul on Balabanovi traditsioonilisest muusikavalikust erinev see, et läbi selle voolab kunagine Les Humphries Singersi diskohitt „Mama Loo”. Vastuolu elu traagika ja lustaka diskoloo vahel on tugevalt tunda.Balabanovi hea sõber ja paljude filmide helilooja ning muusikaline kujundaja on Vjatšeslav Butussov, Sverdlovskis loodud ja Venemaa rockmuusikasse sügava jälje jätnud ansambli Nautilus Pompilius liider. Butussovit võib näha filmis „Vend” ka iseennast kehastamas ja laulmas. Danilale hakkas ju Nautilus Pompilius kangesti meeldima ja ta käib ka bändi kontserdil. Kaks vene rocki suurnime, Nautilus Pompilius ja Agata Kristi, on mõlemad pärit Jekaterinburgist, mõlemat kuuleb ka rohkem kui ühes Balabanovi linateoses. Muusikal on Balabanovi filmides suur mõju. Näiteks Kafka järgi tehtud „Lossi” muusika autor oli Sergei Kurjohhin, vene avangard- ja džässmuusika suurnimi. Filmi „Värdjatest ja inimestest” muusika on suuremalt jaolt Sergei Prokofjevilt, aga kõlab ka Modest Mussorgski, Edvard Griegi, Pjotr Tšaikovski ja Mihhail Glinka loomingut. Filmis „Katlakütja” on Balabanovil uus muusikamees Valeri Didulja. Valgevenest pärit suurepärane kitarrist, kes mingil ajal armus flamenkosse. Räige tegelikkus kohtus hispaania magusa kitarrikulinaga. Balabanovi filmides on esinenud suurepärased vene näitlejad, aga viimasel ajal on ta pöördunud pigem nende poole, kes pole professionaalsed näitlejad. Aleksandr Mossin ja Juri Matvejev on samuti „afganetsid” ja kahes viimases Balabanovi filmis „Katlakütja” ning „Mina tahan ka” olulistes rollides. „Katlakütja” pajatab põrutada saanud endise ohvitseri tagasihoidlikust elust 90. aastate Venemaal katlakütjana. Katlamajas ta töötab, seal ta ka elab. Vana, juhmi olemisega mees pakub sõbrateenet kunagisele rindekaaslasele, seersandile, kes korraldab aeg-ajalt likvideeritud ärimeeste või konkurentide laipade põletamist sealsamas katlamajas. Vana jakuut on nagu põrguvalvur, kelle ahjudes põletatakse „halbu inimesi”, nii vähemalt väidab sõjakaaslane.
Julmuse paratamatusPärast filmi „Mul pole valus” väntas Balabanov vahest oma kõige julmema ja halastamatuma filmi „Last 200” (Gruz 200, 2007). Nimetusega „Cargo 200” märgistati Afganistani sõja ajal kirste, millega sõjaväljalt saadeti tagasi langenuid. „Film põhineb tõestisündinud lool,” seisab alguses. Nii julma hüvastijättu Nõukogude Liiduga on isegi karmis vene filmis raske leida, kui see üldse oli hüvastijätt, aga mitte ajastutruu peegel. Ida-Euroopa režissöörid on teinud palju filme, mis ajavad arenenud riigi kinokülastajal ja paremal juhul ka kriitikul oma jõhkrusega judinad naha vahele. „Last 200” on üks väga eriline ja šokeeriv film isegi tollase vene filmikunsti taustal. See on niivõrd ekspressiivselt realistlik, et ajas paljud „Venna”-Balabanovi senised fännid raevu. „Neetud fašist ja russofoob!” oli levinud kodumaine kommentaar seni armastatud režissööri kohta. „Last 200” on tõeliselt võimas näide läbinisti mädanenud ühiskonnast, kus psühhopaadist miilitsakapten jälkusi teeb. Mõni aasta hiljem jõuab ekraanidele valgevene režissööri Sergei Loznitsa mängufilm „Minu õnn” (2010), sisult ja suhtumiselt Balabanovi „Lasti 200” noorem vend. Ühes vene kommentaariumis kirjutas keegi ägedalt: „„Minu õnn” on ukraina russofoobide lääne rahade toel tehtud Venemaad ja venelasi halvustav propagandafilm.” Kui te filmi ära vaatate, siis saate selle vene inimese pahameelest aru, sest näidatakse vene elu jõhkrat ja lootusetut pahupoolt eriti rämedalt. Sama kehtib ka Balabanovi filmi „Last 200” kohta. Kusjuures ka sealt leiab üles positiivse tegelase (Natalja Akimova ühe peategelase Aleksei naise rollis). Balabanov ei teeks ju filme, kui ta ei loodaks ega hindaks mõnda head inimest.  „Morfiumi” puhul on arvatud, et selle filmiga tahtis Balabanov tagasi minna sinna, kust sai alguse see tänase päevani ulatuv XX sajandi räige vene elu, mida ta oma filmides halastamatult kajastab, — aastasse 1917 ja Vene provintsi, kus veebruari- ja oktoobrirevolutsioon on kauged kajad ja kuulujutud, kuni kõik saabub reaalselt kohale. Venemaad praegusel hetkel väristavat narkomaaniat näitab ta samuti.„Katlakütja” oli mitmes mõttes minimalistlik kokkuvõte Balabanovi filmiloomingust, tema jaoks olulistest teemadest ja märksõnadest. Tapetakse ükskõikselt, kepitakse tuimalt. Ei midagi isiklikku! Inimlikkust on väga vähe jäänud ja möödunud sõda on verevähk. Sa oled küll haiglast välja lastud, aga mitte keegi ei oska öelda, kas ja kuna tuleb see kõik uuesti, sõda on sinus ja sinu organismis edasi. Siiski väreleb kohati hästi õrnalt inimlikkus ja lootus. „Katlakütja” oli Balabanovi kolmeteistkümnes täispikk film, ta sattus pärast võtteid haiglasse ja räägiti lausa, et see jääbki tema viimaseks filmiks. Kokkuvõtteks. Ka režissöör ise pajatas sellist juttu.Eks talle muidugi meeldib epateerida ja vett sogada, mõnikord ka lausa kägu ajada. Järgmise filmi „Mina tahan ka” esilinastuse järel Veneetsia festivalil kordas ta jälle: „Ma olen väsinud. Pole enam noor inimene, oma 53 aastaga olen üles võtnud kaks dokumentaalfilmi, kaks amatöörfilmi, 14 täispikka mängufilmi ja loendamatul hulgal nõukogude kinožurnaale. Alustasin Becketti ja Kafka ekraniseerimisega — me Seljanoviga isegi ei teadnud, et klassikaliste teoste ekraniseerimiseks tuleb osta õigused. Aga edasi olid kõik filmid minust endast, nüüdseks on minu biograafia ammendunud.” Sealsamas Veneetsias rääkis ta ka juba uuest plaanist. Lugu pajataks ärimehest, kes kaotab osaluse Norilski suures niklitootmisfirmas ja sõidab Siberisse, et tagasi saada oma raha. Balabanov: „Ma tahan, et peaosa mängiks Michael Tyson [endine profipoksi maailmameister], sest ta on mustanahaline ja paistaks väga efektne Siberi taustal. Tal pole isegi vaja midagi mängida — ma tahan, et ta oleks ekraanil ta ise. Hea stsenaarium.”Kes Balabanovit sõna-sõnalt usub, saab tüssata. Eelmise aasta jõulukuul andis Balabanov intervjuu Moskovski Komsomoletsile ja ütles, et teeb tõesti ettevalmistusi uueks filmiks, mis peaks kujutama Jossif Stalini röövlinoorust. Ajast, kui Stalini jõuk röövis panku, et rahastada enamlaste tegevust. Ta on ikka ja jälle leidnud uue suuna ja suutnud üllatada, eks näis, mis edasi saab. Balabanovi loomingust õhkub pidevalt (vene) elu mõttetust ja jõhkrust, aga ka mingit napiprotsendilist lootust ja mokaotsast heakskiitvat hinnangut tegelastele, kes jäävad ausaks, inimlikuks ja säilitavad kõigest hoolimata väärikuse. Pärast viimase filmi „Mina tahan ka” linastumist Veneetsia filmifestivalil, kus teosele auhindu ei jagatud, ütles vene filmikriitik Andrei Plahhov režissööri kohta, et tegemist on vene filmikunsti tohutu talendiga, keda pole piisavalt hinnatud. Balabanov: „Mina ei pea kino kunstiks. Kunst on siis, kui inimene teeb midagi üksinda. Kunstnik teeb kunsti, kirjanik samuti, aga kui sa sõltud viiekümnest inimesest, siis mis kuradi kunst see on.” Kui te tahate oma igapäevaelu Balabanovi filmide abil lõbusamaks muuta, siis olete valinud endale vale kaaslase. Lõpetuseks veel mõned Aleksei Balabanovi mõtteavaldused. „Ma ei tea, palju maksab poes leib. Milleks mul poodi minna? Mul on naine ja lapsed.” Filmikunstnik Nadežda Vassiljeva on Balabanovi abikaasa ja paljude filmide kaaslooja, neil on kaks poega, Pjotr ja Fjodor. Kõikidele eesti rahvuslastele aga väike toetusavaldus Balabanovilt intervjuust ajakirjale Argumentõ i Faktõ: „Pärast „Venna” kõrvulukustavat edu riputati teie külge etiketid „natsionalist” ja „ksenofoob”. Aga kuidas teie oma kodanikupositsiooni formuleerite?” „Mina tean enda kohta vaid seda, et ma armastan oma kodumaad, et ma olen vene inimene, et ma elan siin. Tean, et ma pole kunagi olnud fašist ega saagi selleks.” „Aga kuidas te suhtute migrantide arvu kasvu?” „Halvasti. Ma ei armasta neid.” Veel on Balabanov öelnud: „Mina ei tea, olen ma hea või halb inimene. Pole minu asi otsustada. Suren ära — saan teada.”
Aleksei Balabanov suri 18. mail 2013. aastal Solnetšnojes Leningradi oblastis südamerabanduse tagajärjel. 2. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil 1998 näidati filmi „Värdjatest ja inimestest”, 2007. aastal „Lasti 200” ning mullu tema viimast teost „Mina tahan ka”. Enamik Balabanovi filme on saadaval DVDl ja neid võib tihti vaadata eri telekanalitelt.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist.