KATKEID ŽÜRIILIIKME PÄEVIKUST

MEELIS OIDSALU

Reede, 11. jaanuar 2019

Teatriaasta algas Paavo Piigi/Kinoteatri „Gesamtkunstwerkiga”. Sümpaatne mõtisklus teatri mõjust. Hea on saalis istuda, kui laval nähtu paelub piisavalt, nii et ei teki tahtmist end täis juua. Seitse aastat tagasi, kui viimati žüriis olin, siis ühe vana näitlejaga ikka jõime sageli žürii väljasõitudel. Viisakalt tinistasime žüriibussis. Temal läks nina alati punaseks, kui oli võtnud, säras nagu vilkur, isegi pimedas. Nüüd käin kaine peaga teatris ja joomise asemel lähen lihtsalt vaheajal ära, isegi kui žürii juht sellepärast etteheiteid teeb. Üks teine eakas žüriiliige sealtsamast seitsme aasta tagusest seltskonnast pani pidevalt etenduste ajal und ja siis ma õigustasin ennast sellega, et näe, mina olen vähemalt ärkvel. Samas, kui hiljem aruteluks läks, oli tal alati oma arvamus ja mulle tundus ta jutt igati adekvaatne. Teadvelolek pole kohustuslik žüriitöö eeldus. Kui on valida, kas teater või tervis, valin viimase. Viimati ajaski teater mind jooma, siinsamas Sakala 3 majas kurvastusest jõin, teatri NO99 peiedel. Nad on armsad, et kutsusid, hoolimata pasast, millega nad lõpu eel üle valasin. Ma ei tea, miks ma teatri lagunemist nii valulikult võtsin, parastavalt käitusin. Võtan üldse teatrit haiglaselt isiklikult ja teinekord loen enda arvustust lehest nagu võõra inimese oma, sellise kerge imestusega, et oot, kes selle nüüd kirjutas. Sel isiklikkusel on oma veider taust. Meenub lugu keskkoolipoisist, kes ühel 1995. aasta talvisel reedeõhtul, ebaseaduslik relv pintsakutaskus, lavakooli Mustas saalis istus, samal ajal kui Indrek Saar ja Velvo Väli ja Tiit Palju jt Becketti näidendit „Godot’d oodates” etendasid. Klassivend oli sellele poisile küsimise peale näppimiseks toonud ühe püstoli (90-ndatel liikus igasugu veidrat kraami vabamalt ka eliitkoolides), millega too kavatses end pärast „Godot’” vaatamist jäätunud Pirita lahel maha lasta. Plaan ei saanud teoks, võib-olla sellepärast, et poiss etendas endale mingit enesetapmise näitemängu, mille üks osa oli teatrikülastus; üritas end veenda, et on sellisteks enese dramatiseerimise žestideks võimeline. Aga et üks koolipoiss istub relvaga teatris… Ma vist saan tänu sellele loole paremini aru neist noortest, kes radikaliseeruvad. Üleni etendusolukorda haaratud, totaalselt ebaadekvaatsed, enesekesksed… Mängivad sama tõsiselt kui näitleja laval, aga samas isekalt; endale mängivad oma halenaljakat ohvrilugu, mida nad ise omaenda pingutusetõiga põhjal usuvad. Seal teatri NO99 peiedel kurbust ei etendatud, enese dramatiseerimisega ei tegeletud, oligi kurb matusemeeleolu. Marika Vaarik tänas heade sõnade eest. Mõnus. Tema on looja, minu arvates otsapidi geniaalne, ja siis mingi suvaline jope kiidab teda ja saab vastupai. Nii see mõnulemine käib kultuuris. Igasugu tüübid keksivad ümber geeniuste ja püüavad ka tähelepanu pälvida loomingu valguses. Olen ilmselgelt üks neist mõnulabori rottidest ja sellest sõltuvuses. Aga vastupaidega on muidugi nii ja naa. Aasta varem ühel esikapeol Marika Vaarik sõitles õhtu läbi — ma olevat kusagil kritiseerinud ta paljast rinda, midagi sellist, et mis see vanamutt näitab oma tissi laval. Lavastusest „Kõnts” käis vist jutt. Ajasin vastu. Võtsin telefoni välja ja guugeldasime „Oidsalu Marika Vaarik tissid”. Ei midagi. Kõlas küll kangesti minu moodi. Olin mõni aeg varem kustutanud blogi, äkki seal jõudsin enne juhtme välja tõmbamist miskit lolli hüüda? Marika Vaarikule ei andnud see rahu, vedas mind sedasi käe otsas järel nagu sõnakuulmatut last ja soovis, et kolleegid ta sõnu kinnitaksid. See lõpuks tegi vist meile mõlemale rohkem nalja, see põhjalik detektiivitöö. Nüüd aga oli kõik unustatud. Paavo lavastusest, „Gesamtkunstwerkist”, jäi hinge stseen, kus Sander Rebane ja Teele Pärn esitavad katkendit Ingmar Bergmani „Stseenidest ühest abielust”. Näitlejad seletavad vaatajale ära, mida nad puht näitlejatehniliselt teevad, et laval mõjule pääseda. Ja sellest äraseletamisest hoolimata mõjusid nad elusalt ja haaravalt. Ses ühiskunstivärgi episoodis oli midagi vabastavat. Teatrit rõhub naeruväärne esituslikkuse paine. „Kohmakas vahendatus ja selle varjamise püüe” võiks olla vabalt teatri definitsioon eesti keele seletavas sõnaraamatus. Kui seda vahendamise-varjamise kohmakust häbenematult mõjule päästetakse, ei teki aukartus mitte ainult teatri, vaid ka elu ees. Ainult amatöörist kriitik püüab teatri katartilist toimet müstifitseerida või millegi üleloomulikuna serveerida. Professionaalne kriitik otsib iga katarsise taga meisterlikkust, tehnikat, töötunde. Teatris joppamisi väga pole, kõik on piinlikult näha. Nagu teatris tihti juhtub, väsis ka „Gesamtkunstwerk” etenduse kestel omaenda püüdlikkuse tõttu. See on ju ka poksis (mida Paavoga koos harrastame) nii, et õhku peab seeriate vahele jaguma, löökide vahele tuleb jätta pause ja ruumi nõtkeiks petteiks; nutikad, vastast väsitavad kaitseliigutused on vahel mõjusamad tugevast löögist. Energiat tuleb targalt jagada, et ohtlikkus laval olekust ei kaoks. Iga raundi ei või poksida kui viimast.

 

Neljapäev, 31. jaanuar 2019

Üks uni kordub painava järjepidevusega juba aastaid. Olen Keavas, maal vanaema-vanaisa muistendliku nime­ga Kungla talus. Vanavanemad on surnud. Nende talumaja kõrval seisab suur renoveerimist vajav hoone. See hoone on olemas ainult unes, seda pole seal kunagi olnud. Kord on ta küün, kord tootmishoone. Hoone laguneb ja ma üritan seda öö jooksul meeleheitlikult korda teha või vähemalt pidurdada lagunemist. Hommikuks olen väsinud ja pettunud. Lisaks toimub seal alati midagi üleloomulikku. Kummitused on jubedad, aga ainult hetkeks. Pole midagi painavamat lõpetamata, pikale veninud remondist, isegi kui see toimub unenäos. Õhtul käisin Lea Tormisega Theatrumis „Kuningas Lea­ri” vaatamas. See on tegelikult hoopis eelmise aasta lavastus, aga Lea pidas oluliseks vaadata. Keegi vene lavastaja on selle kärbeteta lavale pannud, lavastus ei moodustanud peas tervikut, laotus kuidagi lavale laiali nagu unenäoline ehitusplats. Liiga palju oli igasugu tarbetut „moodsat” kola, mis tundus püüdlikult deklameerivaid näitlejaid pigem segavat. Aga Shakespeare’i tekst väljus näitlejate suust harva esineva selguse ja rahulikkusega. Selleks oli võetud aega ja selline rahulikkus hakkab varem või hiljem mõjuma. Theatrumis võetakse suisa jultunult aega stseenide avardamiseks. Nende lavastusis on seda vilunud poksijale omast hillitsetust, täpsust, nõtkust. Ühtlasi tellisin antikvariaadist näidendi teksti, sest „Kuningas Learis” on häid juhtimisalaseid näpunäiteid-tsitaate, mida märkmikku kirjutada või pähe õppida ja siis suvalisel pingelisel koosolekul ministeeriumis ootamatult ette kanda. Pinge lõdvendamiseks. Või ehk peaksin neid katkeid kasutama oma õudusunenäos, üllatama nendega kummitusi? Unes vajan William Shakespeare’i ja Lembit Petersoni märksa sagedamini kui ilmsi. Miks mulle pole tulnud varem pähe neid oma unedesse igatseda? Ei tea, kas mu värske žüriikaaslane ja pikaaegne lemmiknäitleja Kaie Mihkelson oleks nõus mulle unenäkku tulema?

 

Laupäev, 16. veebruar 2019

Eile Draamateatris Mrożeki „Armastus Krimmis” esietendusel sain lõpuks haamri. Pidev pooleteisekuune kalorite defitsiit pidi varem või hiljem endast märku andma. Peaks nüüd vahepeal rahulikumalt võtma paastuga. Toidu kaalumine ja kalorite lugemise harjumus tekitab võõritust pea kõigis, kellega sellest rääkinud olen. Ka tsölibaadi pidamise otsust pean veidralt palju põhjendama. Kehtiks justkui vaikimisi seadustatud paljunemiskohustus. Kui olla munk, siis lõbus, märksa lõbusam kui nähtud lavastus. Toompere on näide psühhootiliselt eneseküllasest loomenatuurist. Psühhootilisus on kunstis pigem soovitav nähtus, aga kui sellele lisandub eneseküllasus, mõjub see kokku poosetamisena. Psühhootilisus on erootiline ainult uudishimu või tõejanu või haavatavusena. Eneseküllasus on keskpärane ainuüksi seetõttu, et loojale piisab ka lihtsalt enese liigutamisest, ilma tõsise pingutuseta, sest see on ju minu liigutus ja lavastus ei küüni siis lavastaja siruulatusest kaugemale. Nii see Mrożeki
näidend kui ka Toompere lavastus on loojatel kaunikesti kaenla all. Mida ma veel tähele panin, on see, kui pehastunult mõjus just liigprofessionaalsuse tõttu Draamateatri trupp. Kuidas ei tekkinud mingit (Fischer-Lichte kirjeldatud) võnget tegelaskuju ja näitleja-keha vahel. Tegelaskujud olid… kuidas öelda… justkui riputatud näitlejaile nagu kleit riidepuule, laval ei olnud tegelaskujud, vaid Draamateatri tuntud näitlejad oma tuntud headuses. See viimane fraas tähistabki ostsillatsiooni lõppu. Ja see oleks täitsa paeluv, kui sellest ebaõnnestumisest saaks omakorda mingi koomilise pinge allikas… Kui näitleja oma tuntud headuses jääks lootma sellele, et karakterilõuend end kuidagi tema isikupäraskeletil ise välja kannab, aga see ebaõnnestuks mingil koomilisel viisil. Kusjuures Fischer-Lichte lähtub oma raamatus kehastamise analüüsil ideaalist, õnnestumisest. Enamik teatrietendusi aga ei õnnestu, ometi on nad meiega ja meie nendega. Kuiva statistika pinnalt peaks teatriteooria olema hüljatusehirmuga, piinlikkustundega ja naeruväärsusega hakkama saamise teooria. Teatriteadus peaks suutma seletada, miks publik hoolimata teatritegijate pingutusist ikka veel teatris käib. Vastupidisel juhul ei kajasta see teatrit adekvaatselt. Läbikukkumised on heal juhul sama olemuslikud kui õnnestumised. Klassiõde helistas, üle mitme kuu rääkisime. Tema elu käib peadpööritava tempoga, ta on jäänud nüüd mõneks ajaks sisuliselt Lõuna-Eesti ainsaks laste hemato-onkoloogiks ja kõik keerulised suretamised on tema peal. Lisaks kolme poisi kasvatamisele. Ta ei saa endale huvitavaid ebaõnnestumisi lubada. Ollakse elus või ollakse surnud. Üleminekuid ühest olekust teise ei dramatiseerita, selleks pole aega, pole raha.

 

Laupäev, 2. märts 2019

Eile avaldati teatriauhindade nominatsioonid. Vihastasin, virutasin rahvusringhäälingu kultuuriportaali pika, veidi psühhootilise kommentaari. Pärastlõunal, kui tundsin, et raputavalt väsitavast cross-fit’i-sessioonist hoolimata olen endiselt üliergas, sain aru, et mind on teist kevadet järjest külastamas hüpomaania. Märtsipäike mõjub hüpomaanile nagu elekter vihmaussile. Lugesin koju naastes ka vahepeal juba avaldatud teksti ja võtsin toimetajaga ühendust. Kärpisin nii mõnegi veidravõitu, psühhootilisemaiku lõigu tekstist välja. Vähemalt oli mul nii palju oidu, et enne teksti saatmist toimetajale palusin Paavol seda lugeda, aga kuna Paavol oli Pärnus töine kohtumine uue lavastusega, siis ta ei saanud mahti sellega tegeleda ja nii ta läks. Toimetajainstitutsioon on tänapäeval rohkem sõnakõlks. Võib-olla mõnda autorit usaldatakse rohkem kui mõnda teist, aga kuidagi väga lihtsalt saab asju eetrisse lükata, ühes kirja- ja mõtte- ja sõnavigadega. Hüpomaania on võimas tunne, aga ka oht enesehävitamiseks suureneb järsult, eriti kui oled rahvusringhäälingu eetrist ühe send-nupule vajutuse kaugusel. Pean teadlikult planeerima aega lastega tegelemiseks. See on õilis viis energiat suunata ja mitte päris ära kammida. Käisime Leaga vaatamas Diana Leesalu „Vihmausside elust”. Nägin seal mõningaid inimesi, kellele oma eilses tekstis puid alla panin. Kui tahad olla kriitik, pead austama ka endasuunalist viha, demoniseerimata selle allikat. Teatrielamus mattis ärevuse, istusin arvuti taha ja kirjutasin vahet pidamata, palavikuliselt, elu pikima arvustuse. Esmaspäeval on see juba üleval. Suutsin enda arvates luua üsna tasakaalus teksti, kus süvenemisega ei kaasnenud ülemäärast tõsidust. Rakendasin meelega ka hiljuti loetud püstijalakomöödia õpiku reegleid, ebatraditsioonilisi võrdlusi, püüdsin vaheldada harrast vaimustust sooja tögavusega. Veider ikka, kui täppi Henri Bergson pani, kui nentis, et nali on masinlik! Aga mis loo pikkusesse puutub, siis paradoksaalsel kombel on kriitikul võimalik tõesti süüvivalt, detailidesse minevalt avaneda ainult veebis. Isegi Teater. Muusika. Kinole oleks mu arvustus olnud liiga pikk, Sirbist rääkimata. Ja nagu toimetaja kinnitab, on kultuuriportaali pikkade lugude loetavus pigem suur. Täna pärastlõunal Sõpruse puiesteed pidi autoga linna poole sõites ajasin peaaegu ühe teed ületanud faasani alla, lind näis otsivat tagasiteed loomaaeda.

 

Laupäev, 13. aprill 2019

Tallinna Linnateatri „Kant”. Elmo Nüganen on kõvasti vaeva näinud, tõeliselt püüdnud, aga see asi mõjub jõu pealt tehtuna. Mina usun Elmo Nüganeni, tema suurust ja erakordsust ka pärast sellel kümnendil nähtut. Peaasi, et tal endal usku ja tervist jätkuks. Nagu „Tussisööjad” täna kuulatud podcast’is sedastasid, loeb kvantiteet loomingus sama palju kui kvaliteet, vähemalt sättumusena. Pead olema valmis lavastama üheksakümmend üheksa ebaõnnestunud lavastust ja siis ikkagi uskuma, et äkki sajandal korral inglid taas sosistavad asju. Ja mitte kunagi alla andma. Tõelise profi tunned ära sellest, kuidas ta negatiivset tagasisidet vastu võtab. Kui ta teeb seda huvitatult ja rahulikult isegi väga reljeefse või ülekohtuse tagasiside puhul, siis tead: ta on asjas sees. Sest kui oled oma asjale tõsiselt pühendunud, siis sind ei heiduta ka vahetu sõim mitte, jätad oma ego kõrvale, sind ei huvita tagasiside ega tingimata ka taies ise, vaid kunst, loomine kui kogemus. Üritan seda tagasiside-asja endale meelde tuletada iga kord, kui keegi kusagil otsesõnu või nime mainimata on vastukriitiline minu suhtes. Seda pole mõtet isiklikult võtta. Ükskord kukkusin päris avalikult läbi. Mingil Tallinna Linnateatri üritusel tuli Pääru Oja minu juurde ja palus laenuks karku (mul oli jalg kipsis). Andsin selle paha aimamata talle ja mees kadus karguga kauaks silmist, piduliste sekka. Kui mees naasis, olin maruvihane. Inetuks läks, täiesti ilmaasjata. Pääru Oja soovis mulle väikese teatraliseeritud õppetunni anda ja ma oleksin pidanud seda talle võimaldama. Pääru soovis tegelikult head, kaitses sõpra, kelle kohta kusagil laiavalt olin kirjutanud. Lavastaja, kes purjus peaga veebis kriitikuid ja žüriiliikmeid sõimamas käib, mõjub koomiliselt. Kriitika suhtes tundlik kriitik on lihtsalt hale. 

 

Kolmapäev, 8. mai 2019

Žüriiliige Jaak Allik kaasas mu Vene teatri suures saalis toimunud teatri juubelikonverentsile. Kui ennast tutvustades mainisin, et töötan Kaitseministeeriumis, käis saalis väike kahin, nagu ka siis, kui Kaitseministeeriumi ametnik soovitas Vene teatrile olla ohtlikum, st mitte jääda apoliitiliseks, väljendada päriselt seda, kuidas vene inimene end Eestis tunneb, isegi kui see eestlastele ei meeldi. Loodan, et kontaktid eestlaste ja venelaste kultuuri vahel Eesti teatris saavad üha loomulikumaks, et eestlase ja venelase kohtumised poleks sellised loomaaiaekskursioonid, vaid kahe vaba looma kohtumised loodusmaastikul. Et me näeksime üksteist rohkem oma loomulikus elukeskkonnas. Ja et me ei kohtuks seal juhuslikult ja episoodiliselt, vaid et meil oleksid ka mingid ühised rajad, mida mööda seda kohalikku kultuurimaastikku koos avastada ja avardada. Vene teatrist, aga miks mitte ka Eesti Draamateatrist, võiks saada platvorm algupärasele eestivene dramaturgiale. Kunstilise tasemega on ses teatris hästi. Artjom Garejevi „Charoni koor” kuulub aasta tippude hulka.

 

Laupäev, 11. mai 2019 

Loen Arne Merilai nõutust väljendavat arvustust maikuu TMKst Karl Laumetsa Vanemuises lavastatud „Kalevipoja” kohta ja püüan välja nuputada, mis seal žüriis juhtus, et nad sellele lavastusele lavastajapreemia andsid. Kuidas sellised otsused sünnivad? Ja mismoodi need paar väärika
kunstitaotlusliku lavastusega maha saanud lavastajanominenti end saalis võisid tunda, kui lavakõne-showcase’i vormis lavastus sõnateatri olulisima preemia pälvis? Otsus tõendab, et kunstitaotlus on eesti teatris teisejärguline, et identiteedinäppimisel ja teistel ühiselulistel teenetel on sama suur kaal. Eile käisin žüriiga sealsamas Vanemuises Palu/Brechti „Kaukaasia kriidiringi” vaatamas. Olen nõus Mihkel Kunnusega (jällegi hea tekst TMKs): hõre jant, sihtrühm põhikooliiga. Nii paljusid tähendustasandeid oleks saanud lavastuse estraadilikkuse juures avada. Lavastajad ilmselgelt lavastavad liiga palju, sellisele tempole ei pea ka parimad vastu. Tihti päästavad neid lavastuskunstnikud, kes loovad kõneka ja huvitavalt, tähenduslikkust tekitaval viisil liigendatud ruumi ja siis lavastaja lihtsalt jalutab seal ruumis nagu jahimees lehtlas. Arvestades meie maailma tasemel lavastuskunstnike tööd ja suurt panust lavastuste õnnestumisse (Kristjan Suitsu kujundus Draamateatri lavastusele „Nukumaja, osa 2”!) ja seega publiku vaimsesse heaolusse, oleks aus, et aastas saaks välja anda rohkem kui ühe kunstnikupreemia, minu pärast kas või mõne teise arvelt. Selle Vanemuise „Kalevipoja” preemia olekski ehk pidanud saama Kristjan Suits. Aga noh, see võtab raha ja ega Teatriliit pole pank. Teatriliidul on veidi uuem buss kui üheksa aastat tagasi, aga see haiseb endiselt sigaretisuitsu järele ja õhtul pärast etendust pimedas bussis tagasi loksudes ja sinnasõidu ning etendusega kokku kuuendat tundi järjest istudes (see on umbes nagu lennukiga Ameerikasse sõitmine, ainult et vahepeal pead mitu tundi halba teatrit vaatama) oli küll tunne, et mida kuradit ma siin teen. Üritan võimalikult vähestel väljasõitudel käia, kasutan n-ö järelvaatamise meetodit, st vaatan ainult neid asju, mida usaldusväärne enamik žüriist soovitab vaadata. Žüriitöö on muutunud konveieriks, kusjuures me pole algusest peale kokku leppinud, millistest kriteeriumidest lähtudes peaksime üldse toodangut sorteerima. Näiteks, kas halvas lavastuses tehtud hea roll võib nomineeritud olla? Kas uudsus ja otsingulisus on väärtus või peab kõik auhinnatav olema tehniliselt laitmatu ja punkt? Kuidas aitab „etenduskunstide” tarastamine sõnalavastuste auhindadest eraldi auhinnakategooriasse kaasa nominatsioonide nimekirja kaasajastamisele? Ma ei tea vastuseid, on vaid mõned hüpoteesid, mille võiks saata mõnele teatriuurijale testimiseks bakalaureuse- või magistriõppes. Saaks ühe praktilise väärtusega teadustöö. Auhindamine on kultuurinähtusena nii kuradi veider ja antropoloogi kõrvalpilku vääriv asi. Kõik laureaadid ütlevad ju ka tagasihoidlikult, et kunst pole sport ja objektiivsust pole võimalik hindamisel tagada, aga mille kuradi jaoks on siis vaja seitset kohtunikku esitusi hindama? Minu arvates teater sellist žüriiformaati üldse ei vaja, teater saab rohkem tagasisidet ja tähelepanu, kui vastu võtta jaksab. See meie seitsmeliikmeline žürii tuleks hoopis saata kujutavat kunsti galeriidesse hindama, saaks ühtlasi ka publikunumbri kahekordistatud.

 

Kolmapäev, 11. juuni 2019

Täna algas puhkus. Nagu viimasel ajal kombeks, alustasin puhkust kultuuriarvustusega. Avaldasin Postimehes meelt Sakala 3 teatrimaja konkursi tühistamise otsuse kohta. Ütlesin Postimehe artiklis, et ainus selle kevade mesine amps on olnud Priit Pedajase „Põud ja vihm…” ja mainisin kriitiliselt Pääru Oja, tema üleolevat suhtumist lavastusse. Pääru helistas ja päris aru. Selgitasin. Jäime täiskasvanulikult erimeelsusele. Mõtlesin küll pärast telefonikõnet täitsa ilmaasjata emotsioneerides, et „Lay down and let it happen”. Isegi kui ma sain millestki ebaõigesti aru (ja ma olen ikkagi kindel, et ei saanud), siis aktsepteeri seda arusaamatust kui osa kultuuriprotsessist.” Aga mis tegelikult oluline: Priit Pedajas on tippvormis. „Põua ja vihma…” kohta ütleb mõni, et see on vanaaegne teater, aga ei ole ju. Tinglikkust on seal rohkem kui paljudes teistes meie kaasaegsetes tükkides. See on kõik lihtsalt palju nüansseeritum selles lavastuses, tinglikkuse doseerimine, aga ometi on kõik nii kuratlikult täpselt paigas, aga mitte kellavärgilikult, igavust tekitavalt täpselt. Kui „Põud ja vihm…” ongi kellavärk, siis pigem Salvador Dalí maalilt „Sulanud aeg”. Madis Kõivu ka kuidagi vanaaegseks lugeda ei saa. Pigem on ta meiegi ajast ees oma dramaturgiaga. Kitzberg ja Kõiv on vähemalt sama suured kui Ibsen ja Strindberg, meeldib mõelda, et suuremadki.

 

Reede, 26. juuli 2019

Tulen Albust, Tammsaare talumuuseumist Paide teatri „Eesti jumalaid” vaatamast. Lõbus kooliteater. Aga lavastus ometi mõjus, panoraamsusega. See maastikuvaade, mis publikutribüünilt avaneb… kui seda ka niisama poolteist tundi vahtida, tõuseb hinge hardus. Etendus oligi seal maastiku vaatlemise vahelduseks mõeldud. Nii et veel üks asi, mida hindamise juures arvesse tuleks võtta ja mida võiks klassifitseerida kui lavastust paratamatult õilistavat, st segavat mõjutajat — Eesti maastik. Eile püüdsin vähendada suvist rämedat vaatamisvõlga. Sõitsin žürii saadikuna Õisu mõisa, et näha Andres Lepiku ja Andres Tabuni viimast koostöölavastust. See oli nii halb, et läks huvitavaks, just selles plaanis, et kuidas on võimalik,  et elu teatrile pühendanud inimesed näitlevad oma karjääri lõpu eel rõõmsate diletantidena. Tabunil vist polegi teatriharidust, aga temagi on pikalt elukutselises teatris töötanud. Olid ise teksti kirjutanud. Lepik oli oma naise ka sisse lavastanud. See oli nii kuradi imelik, et ma suisa nõretasin tänust, sest nii halba asja kohtab harva ja harukordsetele läbikukkumistele tekib automaatselt kollektsioneerimisväärtus. Peaks vist üldse harrastusteatri vaatamisele keskenduma, iseasi, kas pühendunud diletantidest teatripraktikud väärivad diletandist kriitikut, keda vist pühendumuses seni keegi kahtlustada pole söandanud.

 

Pühapäev, 10. august 2019

Valmistun uue saate „Silt viltu” esimeseks salvestuseks iseseisvuse taastamise aastapäeval. See on täitsa uus kogemus, pean üles ehitama saatejuhi-mina, kes on piisavalt hooliv, huvituv, hea. Aga see peab olema päris südamlikkus, mitte etendatud. Läinud kolmapäeva Eesti Ekspressis avaldatud arvustuse eest Paide teatri „Eesti jumalate” lavastusele sain samal päeval näoraamatus sugeda. Kirjutati, et Oidsalu on teatrist tüdinud, toidab teatripõlgust. Jaa, nõus Berk Vaheriga, et selline tüdinud tõekuulutaja hoiak muutub mingil hetkel lihtsalt tüütuks nii lugejale kui autorilegi. Peaksin mõne aja teatrikriitikast hoiduma (kordan seda endale iga pärglima kolme kuu tagant). Aga. Mina usun eesti teatrisse veidi rohkem kui Berk Vaher ja arvan, et ühe hobipõlguri kannatavad nad ära. Elukutselisi teatriarmastajaid on eeter täis. Ma ei leia, et kriitik peab teatrit armastama. Vihkama ka mitte. Aga ta peab ausalt ütlema, milliseid mõtteid või tundeid teos temas äratab. Sama ausalt, kui teeks seda suitsunurgas sõbraga vesteldes. Tuleb end kokku võtta ja augustis veel mõni suveteatri tükk ära vaadata. Muidu heidavad selle teatripõlguri tõepoolest žüriist välja. Võiks teha põlguritele eraldi žürii. Põlgurite eriauhind! Aga mitte kõige põlastusväärsemale, vaid kõige ägedamale teatrisündmusele tuleks see anda. Selline auhind, mille puhul pole kahtlust, et seal taga on päris ehe vaimustus, liigutatus, mitte regionaalpoliitika (anname kõigile midagi). Põlgurite auhinna saaksid Peeter Simmi „Ideaalmaastiku” masti teosed. Simm võttis sellega NSVL-i režiidebüüdi auhinna, kuigi seda filmi põlgasid kõik. Eestlased arvasid, et „Ideaalmaastik” inimlikustab liialt Eesti kommuniste ja näitab Eesti talupoegi kole räpasena. Kohalikud kommunistid olid paanikas filmi avatud süsteemikriitilisuse pärast. Moskvas leiti aga, et see on lihtsalt kunstiliselt nii pagana hea film ja peab saama selle debüüdiauhinna ja siis mingi auhinna veel. Kukumägi vist sai või Tõnu Kark. 

 

Pühapäev, 15. september 2019

Tagasiteel Tartust „Draama” festivalilt, kus meil oli eile „Teatrivahi” avalik salvestus. Olin enda arvates teinud tiheda programmi, pidin laupäeval käima kahel etendusel ja pühapäeval veel ühel, aga ajasin kuupäevad sassi ja jõudsingi ainult sellele „pühapäevasele” etendusele, mis toimus tegelikult laupäeval. Salvestuse ajal elasin välja kogu pettumuse, mida Von Krahli eepos „Jaik” tekitas. Õhtul kuulsin Sibritsa või kellegi käest, et Jalakas on käinud indiaanitelgis seda ayahuasca-nimelist jooki joomas, mis sisaldavat tugevat hallutsinogeeni DMTd. Poksija Mike Tyson olevat seda hiljuti tarbinud ja see muutnud ta elu, lahustanud ego, pannud kõike ja kõiki armastavalt ümber hindama. Täitsa usuksin seda, kui ainult „Jaik” polnuks egokeskne projekt. Kui avangardist hakkab end põlistama, siis on midagi sassi läinud. Niisiis, ainuke etendus, kuhu jõudsin, oli festivali raames toimunud jalutuskäik Tartu kesklinnas. Üks neiu saatis mind, näitas, kuhu istuda ja astuda, ja kõrvaklappidest tuli dialooge ja lavastatud linnahelisid. Äge oli istuda Toomemäel ühe mänguväljaku ääres ja kuulda lastevanemate arutelu looduse kui mänguplatsi üle. Hakkas sadama paksu rahet, mis läks üle vihmaks. Päris lõpus sain teada, et tugev äikesemürin, mis kogu jalutuskäiku saatis, polnudki lavastatud. Seisime Kuradisillal (või oli see Inglisild) noore inimesega kõrvuti ja vaatasime veerand tundi raekoja platsi poole. Küll möödujatel võis jääda meist veider mulje. Aga ma olen nõus tulevikuski ilusate kontvõõrastega selliseid matku ette võtma. Sõnagi lausumata. Puudutamata — hoidsime kõndides poolteisemeetrist vahet. Võiks olla selline eskortteenus, et saab sõnatut sõprust rentida.

 

Esmaspäev, 23. september 2019

Netti Nüganeni lavastus „BB” oli küll värskendav sõõm hapnikku ja see hapnik ei pärine kindlasti mitte balloonist. Teatridünastia printsess tõstis laval kangi, kritseldas kriidiga tahvlile treeningkavasid ja lasi vahele joviaalset kurgulaulu. Amsterdamis õppiva tüdruku lavalises kohalolus on tõsise tänavakunstniku vaibi; ootan uusi kohtumisi pikisilmi. Eksperimentaallaval on lubatud otsida ja seega ka eksida ja sellepärast on otsingulise teatri vaatamine alati väiksem piin. Ka sellisel puhul, kui on igav või lavastus ei tule kuidagi kokku, aga tehakse kohmakaid samme huvitavas suunas, ei lähe teatriõhtu raisku. Netti on laval omal kohal, ta silmist ei paista tühja pretensiooni, vaid siiras huvi veidra ühiselulise nähtuse, etendamise vastu. Kunstniku teevad profiks kolm võrdselt olulist omadust, millest kaks viimast on hoiakulist-kasvatuslikku laadi: tehniline filigraansus, oma intuitsiooni usaldamise julgus ja valmidus lõppematult läbi kukkuda, et sellest õppida. Parem on surra teadmises, et üritasid midagi tõeliselt ja kukkusid läbi, kui et sa tegid nii palju, kui parasjagu tundsid, et randmes nõtkust jagus. See on see, millest räägib mu žüriikaaslane Kaie Mihkelson — et ta läheb iga lavastust tegema, nagu poleks kunagi varem teatrit teinud. Ei mingit vilumusetaju! Kuidas neid hoiakulisi erinevusi teatriauhindade jagamisel arvesse võtta, ma ei tea. Praegune süsteem hindab rohkem looja siruulatusse jäävat kunsti, mitte seda punkti, kuhu looja pilk suunatud oli. Peaasi, et poleks millegi kallal vinguda, et oleks kodune hakklihakastme lõhn juures. Hüpotees: huvitaval teosel on huvitavad puudused.

 

Neljapäev, 14. november 2019

Lohutult pime aeg see november. Õnneks olin saanud kutse Läti teatrifestivalile ja võimaluse veeta neli ööd Riias, Läti teatriauhindadele nomineeritud teatrit vaadata ja Läti hipsteritega pidutseda. Pakkisin kaasa kondoomid, kuidagi tundsin ette, et olen küps intiimkontaktiks ja et tsölibaat hakkab ajudele; juba näen oma arvustusis seksuaalseid võrdlusi ja muid rahuldamatuse ilminguid. Mina ei suuda oma seksuaalset frustratsiooni kuidagi kultuseks sublimeerida, nagu seda teeb Pille-Riin Purje. Paar korda olen ikka hoolivalt mõelnud Purje haaremi peale, et kas selle liikmed mõnel hetkel end ahistatuna on tundma pidanud. Võib-olla peaks neid kuidagi aitama, nõustama? Kui meeskriitik käituks sedasi mõne naisnäitlejaga, kas siis sellele ka ei pöörataks tähelepanu, peetaks seda kuidagi lihtsalt… teatriarmastuseks? Punnitan muidugi üle, vaevalt on Pille-Riin Purje meie Harvey Wein­stein, aga kultuurinähtusena väärib selline avalik stalk’imine ja näitlejate käigu pealt palsameerimine vähemasti eraldi teatriteaduse doktoritööd. Ma ise pole muidugi kuigivõrd erinev Purjest. Teinekord olen mõnel loojal ikka sama psühhootiliselt kallal, küll mitte seksuaalselt erutununa (või ei suuda ma seda lihtsalt teadvustada). Olen juba pikemat aega üritanud praktiseerida vastukultuurilist kriitikuhoiakut ja võin omast kogemusest nentida, kui kerge on sellega üle pingutada, muu hulgas kaasneb vastukultuurilise messianismiga tõepoolest tung väljenduda frivoolselt, ihuliselt. Aga eelkõige väljendub see seksuaalsus ebasiivsas ja keskendumist segavas erutuses seoses igasuguste autoriteetidega, sest oma kriitilistes hoiakutes ei tegele ma ju ainult kunstiliste või ühiskondlike teemadega. „Ebameeldivale” kunstnikule või poliitikule või õpetajale või lihtsalt vastikule ülemusele töö juures selja taga „ära pannes” klaarime alati veidi ka oma suhteid vanematega, kõike seda hierarhia- ja võimupaska, mis meiega lapsepõlvest kaasa tuli. Kriitiku traagika on see, et ta väljendab alati rohkem, kui algselt kavatses, räägib enda kohta enam, kui ise aru saab ja rääkida tahaks. Mul endal on olnud teatrikriitikat kirjutades keeruline talitseda oidipaalseid instinkte: kui märkan kuskil isakuju, haarab käsi justkui ise pistoda järele. Läti teatriauhindade nominentide festivalile ma seda pistoda kaasa ei vedanud. Veendusin, et ka seal on kunstitaotluslik teater vähemuses, nomineeritud lavastajatööde seas oli ainult üks, mida võib tingimatult nimetada kunstitaotluslikuks ses mõttes, et selle lavastuse käigus oli tegeldud mingi vormiülesande lahendamisega. Ülejäänud neli parima lavastaja auhinnale nomineeritud lavastust täitsid õnnestunult teatri teisi ühiselulisi funktsioone, olgu selleks siis teatraliseeritud publitsistika ühiskonda hetkel erutaval teemal, eteldud ajalooloeng, rahvusidentiteedi näppimine või klassikalise kirjandusteose avalik ühislugemine. Teater teeb nii palju muid asju peale kunsti, osutab ka muid olulisi ühiselulisi teeneid, et lavastajatel kunstiks sageli väga palju aega ei jäägi. Ühelt poolt Lätis nähtu lohutas, sest meie lavastused ei tundunud pärast seda enam üldse nii viletsad. Teisalt kinnitas nähtu, et minu valitud järelvaatamise strateegia, mille tulemusel ma üldse vaatangi kogu toodangust ära kolmandiku ehk nelikümmend lavastust, on igati õigustatud. Järgmisel aastal suudan ehk veelgi vähemaga hakkama saada. Mõtlen muidugi, et kas Teatriliit mu honorari seepeale sama uljalt ei vähenda.

 

Pühapäev, 8. detsember 2019

„Käisime Leaga eile Nüganeni/Vinterbergi „Kommuuni” vaatamas. Ei tea, miks Nüganen seda üldse teha otsustas, ei tundunud enne ega tundu ka pärast vaatamist tema materjal olevat. Lisaks on näidend ise nõrgavõitu, esimest vaatust dramaturgiliselt justkui ei eksisteerinudki.” Nii alustasin hommikukohvi kõrvale päevikukannet, mis kasvas üle arvustuseks. Lõunaks oli päevikukanne Eesti Eks­pressile müüdud. Kõik müügiks, kõik letti. Edev olen nagu harakas. Reedel toimus žürii väljasõit Tartusse vaatama Mäeotsa/Bergmani „Personat”. Olin hommikust saati kurgupõletiku tõttu rääkimisest loobunud ja kirjutasin endale Tartu-sõiduks välja invaliidsustõendi, millega siis inimesi ehmatasin („mul on kurgupõletik ja täna ainult kuulan”). Istusime Kaie Mihkelsoniga bussi tagaistmel, tema rääkis minuga ja ma vastasin talle telefoni kaudu sms-e saates. Kaie ei saanud kuidagi naeru pidama, sest kuidagi kehamälust või ma ei tea, kust kohast võttis ta, et peab minuga kas sosistama või mulle kõrva karjuma. Nagu mul oleks kuulmispuue. See veider omistamisviga tegi nalja, kõõksusime pikali žüriibussi tagaistmel, eespool (Külliki Saldre, kes kasutas võimalust sõita meiega koos Tartusse, ja Teatriliidu referent Triin Truuvert) oldi vist hämmingus, aga kannatlikud, et me nii familiaarselt ja lapsikult käitusime. „Persona” oli vastuoluline, st huvitav. Ain Mäeots üllatas. Oli küll mingeid veidraid kohti; eriti piinlik oli siis, kui ta lavastajana Ragne Pekareviga eeslaval aeles. Istusime žüriiga esireas, nii et lavastaja ja näitleja rüselesid praktiliselt žürii süles. Aga ma olen aru saanud, et piinlikkustunne pole teatris üldse halb indikaator. See võib olla märk millestki elusast. Meil võis Kaiega olla tagaistmel teismelistena itsitades piinlik, aga me olime elus. Selliseid elustavaid vaikimispäevi peaks täitsa kordama — kummastavalt tervendav kogemus. Ka ilma igasuguse meditsiinilise ettekäändeta peaks inimesel olema põhiseaduslik õigus vaikida, täpselt siis ja nii kaua, kui soovib. 

 

Esmaspäev, 17. veebruar 2020

Mida ütlevad teatri aastaauhindade nominatsioonid eesti teatri kohta? Peamiselt seda, et eesti teatri laval naeravad ja naeratavad ja lõbutsevad inimesed ehmatavalt harva. Rammestavalt naerutavaid, rõõmsalt mängulisi lavastusi võib möödunud aastast ühe käe sõrmedel üles lugeda: VAT Teatri suurepärane „Kauka jumal”, Vanemuise „Naiste kool” ja Rakvere teatri „Miks Jeppe joob?”. Mängulisust, ulakust kohtas harva, aga õnneks veel siiski kohtas: väsimatu vembutaja Renate Keerd tõi möödunud aastal välja kaks lavastust („Lävi”, „Valgete vete sina”), Mart Kangro „Enneminevik” oli soe nagu poja kallistus, Kinoteatri/Endla „Pidusöök” on parajalt ulakas ja seda ka väga väärikaid antiigitegelasi kujutades. Teatri peieliku tõsiduse üle jäin esimest korda mõtlema pärast Kertu Moppeli „Rahvavaenlast” Eesti Draamateatris. Peaosades olid Ivo Uukkivi ja Anne Türnpu, kes mõlemad said nominatsiooni. Kumbki minu meelest üleüldse ei näitlegi, oma rolle (rolliks nimetatakse seda, kui inimene laval püüab publikut veenda, et ta on tegelikult üks teine inimene ja seda sõltumata tehnikast, st selleks ei pea ilmtingimata näitlema) teevad nad omalaadse seestumuse pealt, nad on lausujad, mitte näitlejad. Eriti Ivo meenutab soome transiskõnelejat, transsipuhuja’t, tema rollid varieeruvad etenduseti niipalju, kui varieerub transs, see tema transs jätab nii tugeva jälje lavastusele, et jääbki mulje, et kogu eesti teater on üks suur Ivo Uukkivi monoetendus. Nominente kommenteerivatest intervjuudest võis jääda ekslik mulje, nagu oleks nomineerimiste üle käinud žüriis elav arutelu. Ei käinud, asine hääletamine käis. Kaie Mihkelson vahepeal nõudis arut­elu, aga ka mina ise ei toetanud teda selles, sest pean tunnistama, et ka mina ise ei oska hästi sõnadesse panna, miks üks või teine osatäitmine või lavastus nomineeritud peaks olema. Kasutame sõnu „avangard”, „kaasaegne”, „iganenud”, „elus”, „ebaühtlane”, „terviklik”, „igav”, „piinlik” jne vähimagi laienduseta. Täislausete moodustamisega jääme hätta. Me ei räägi kunstilisest probleemist, mida lavastus lahendada üritas, ega lahenduskäigu nõtkusest. Seni, kuni sellist sõnastamistaotlust ei esine, oleme žüriis ikkagi tükk publikut, mitte teatrimaastiku mõtestajad-liigendajad. Isegi kui me kohe ei oska kogetust rääkida, peaks žürii olema lisaks kõigele muule see koht, kus sellist eneseavamist julgustatakse, kuhu seda julgust arendama tullakse. Selleaastase žürii juht Jaak Prints näib huvi tundvat just sellise sõnastamisselguse vastu. Seni on tegeldud auhinnakategooriate vajalikkuse analüüsiga, täiesti tähelepanuta on aga jäänud hindamise metoodika ja selle järjepidev arendamine. Iga žürii peaks tegema selles suhtes teadliku sammu mingis suunas ja talletama selle (ükskõik kui eksperimentaalse) tegevuse tulemusi tulevastele žüriidele. Teatriuurijad võiksid siin pikemaaegselt kaasa lüüa arengute kaardistajate ja mingite hüpoteeside katseliste testijatena. Ja seda mitte seepärast, et teatri hindamine oleks mingi teadus. Seda tuleks uurida just seepärast, et see kõik on puhas hullus.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon