EESTI ORELIMEISTER GUSTAV NORMANN JA TEMA PILLID LÄÄNE-VIRUMAAL
Mai, 2020Loomeprotsessis tuleb meil tihti lahendada mitmesuguseid ülesandeid. See tiivustab kõiki neid, kes on kujutlusseisundis, kes soovivad midagi reaalseks teha, ellu kutsuda.
2017. aastal toimus esmakordselt uus rahvusvaheline kirikumuusika festival Lääne-Virumaal. Orelimeister Ago Tint ja Ainar Ojasaar, Simuna kiriku organist ning Jõgeva kultuurikeskuse juhataja ühes isikus, kutsusid ellu uue muusikasündmuse eesti orelikultuuri väärtustamiseks. Asjaosaliste meenutusele tuginedes sai festivali idee alguse ühest kontserdikavast, mis tundus põnev, ja nii see kõik algaski. Orelifestival, mis on seni hõlmanud kõiki kolme suvekuud, toimus esimesel aastal kolmes Lääne-Virumaa kirikus, Simunas, Väike-Maarjas ja Viru-Jaagupis, pakkudes esinemisvõimalusi ülekaalukalt eesti muusikutele, järgnevad festivalid aga kutsusid lisaks kohalikele organistidele, lauljatele ja instrumentalistidele esinema väga põneva professionaalse taustaga kõrgetasemelisi interpreete Baltimaadest, Skandinaaviast ja mujalt Euroopast. Kõik kolm festivali on olnud haaravad ja omanäolised, pakkunud palju andekaid esinejaid ja põnevaid programme. Punase joonena läbib festivali soov esitada ennekõike sakraalmuusikat, mis on pühakotta igati paslik. Mõni üksik kava on olnud ka ilmalike sugemetega. See on festivali vaid rikastanud ja lisanud talle uudsust.
Kes oli Gustav Normann? Eesti organistidele on see nimi kindlasti tuttav, mitte aga laiemale muusikute ringile.
Esimene eesti soost orelimeister Gustav Normann sündis 8. augustil 1821 Rägavere vallas Põlula külas sealse mõisavalitseja Jakob Normanni peres. Kindla tõendusmaterjali puudumisel oletatakse, et ta oli oma ametit õppinud Euroopa tolle aja kõige kuulsama meistri Friedrich Ladegasti juures ning pidas teadaolevalt alates 1845. aastast töökoda Tallinnas Uuel tänaval. Tema töökojast on oletatavalt pärit umbes 20–30 suurt orelit, mis asuvad Eestis ja Soomes. Väikeste positiivorelite kohta andmed puuduvad. Normanni orelite hulgas Eestis on näiteks Valjala, Tallinna Jaani, Ridala, Risti kiriku jmt pillid. Tallinna kirikutele ehitas Normann palju oreleid. Tuntuim neist on Tallinna Jaani kiriku kolme klahvistiku ehk manuaaliga 1869. aastal valminud orel, mille asemele Ago Tindi sõnul olevat August Terkmann ehitanud uue pilli, mis on nüüdseks küll restaureeritud, aga Normanni registritest on säilinud vaid mõni üksik. Tallinna orelite seas on oluline 1847. aastal ehitatud Pühavaimu kiriku orel. Kuna Normann on olnud Niguliste saksa koguduse liige, ehitas ta 1868. aastal sealse oreli ümber, see ei ole aga säilinud. 1870. aastal on ta ehitanud uue oreli ka Tallinna Kaarli kirikule, mille suurus ja dispositsioon on kahjuks tänini teadmata.
Gustavi vend Villem (Wilhelm) Normann oli haridustegelane ning Simuna kiriku köster ja kooliõpetaja. Tema suurte teenete eest on talle kiriku seinale pandud mälestustahvel. Villem Normann suri 1906. aastal ja on maetud Simuna kirikuaeda. Tema venna, 1893. aastal teispoolsusesse lahkunud Gustavi matmispaik on kahjuks senini teadmata, aga küllap on tema haud olnud mõnel Niguliste kiriku kalmistul — üsna tõenäoliselt Nõukogude okupatsiooni ajal maatasa tehtud Tallinna Kopli kalmistul asunud Niguliste kalmistul.
Meister Ago Tindi aastatepikkuse pühendunud töö tulemusena on meil praegu mängukorras Normanni orelid. Tindi sõnul paistavad Normanni orelid silma oma viimistletud tisleritöö poolest, nende prospektid on enamasti ehitatud gooti või klassitsistlikus stiilis, erandiks 1887. aastal ehitatud Järva-Jaani orel, millel on romaani ümarkaarega prospekt.
Eksperdid arvavad, et Normann tegi koostööd teise Eestis tegutsenud orelimeistri, Carl August Tantoniga (1801—1890). 19. sajandi teises pooles oli Eestis suur oreliehituse buum, mil ühtlasi ehitati massiliselt ka uusi altareid. Huvitav on fakt, et vastavalt oma aja traditsioonidele meisterdas Normann paljudele kirikutele ise ka altari, nii et pühakojas viibijat „vaatas” lääne poolt oreliprospekt ehk oreli „nägu” ja selle vastas, kiriku idaosas, asus orelimeistri ehitatud altar. Nii on näiteks Väike-Maarja kirikus, kus asub ka Eesti vanim säilinud Normanni orel aastast 1848.
Ago Tint iseloomustab Normanni orelite kõlapilti järgmiselt: „Normannil on alati oma kindel stiil, tema orelitel on üldjoontes sama registrite valik — tunnistus sellest, et meister oli oma orelite väljakujunenud kõlaideaaliga rahul ega vajanud eksperimenteerimist. Loomulikult on iga pill oma kordumatu kõlapaletiga, kuid üldjoontes on Normanni põhiregister Principal 8’ väga selge, tüseda ja lausa itaaliapäraselt kauni kõlaga. Eriline on Flauto dolce 4’ register, mis on hoopiski trehtrikujuliste viledega, omanäolise, pisut terava, pigem Fugara 4’ iseloomuliku kõlaga. Normann on pidanud vajalikuks registrikomplektile lisada ka veel Flöte 4’, mis on selge, samas ümara tämbriga. Normanni orelid on enamasti kahe manuaaliga (erandiks Väike-Maarja, Anna jpt orelid), keelregistreid vaid mõni (näit. Trompete 8’ või Clarinette), aga registrite arvu poolest siiski paraja suurusega, suurim säilinud orel Simunas on 19 registriga. Niisiis üsna keskmise suurusega pillid eesti orelimaastikul.”
Järgnevalt loetlen kõik festivali esinejad läbi kolme aasta ning keskendun mõnele kuuldud ja enim mõju avaldanud solistile või ansamblile.
2017. aasta festivalil esinesid põhiliselt Eesti interpreedid. 25. V Viru-Jaagupis ansambel Cantores Vagantes (plokkflöödid Reet Sukk, Taavi-Mats Utt ja Andres Siitan) ja Marju Riisikamp (orel); 7. VI Väike-Maarja kirikus kontsert „Kuninglikud helid”, Kaarel Kroonmäe (trompet) ja Marju Riisikamp (orel); 21.VI Viru-Jaagupis kontsert „Pidulik barokk”, Kaidi Ugandi (viiul) ja Marju Riisikamp (orel); 6. VII Simunas kontsert „Soli Deo Gloria”, Kaia Urb (sopran) ja Marju Riisikamp (orel); 26. VII Väike-Maarjas „Duetid sopranile ja bassile”, Kaia Urb (sopran) ja Uku Joller (bass) ning Marju Riisikamp (orel); 28. VI Simunas kontsert „Koraali avarused”, Ines Maidre (orel) ja Ingmar Simson-Valtin (viiul). 4. ja 5. VIII vastavalt Simuna ja Väike-Maarja kirikus kontserdid „Muusikaline suveniir”, Šveitsi duo Verena Steffen (flööt) ja Olivier Eisenmann (orel). 7. IX Simuna kirikus lõppkontsert, Marko Kupari (orel) Soomest.
Ines Maidre Bachi-interpretatsioon ja viiuldaja Ingmar Simson-Valtini pillikäsitlus jätsid unustamatu mulje. Seda enam, et kuulaja sai nautida viiuli laitmatult puhast intonatsiooni, vaatamata faktile, et orelid on teatavasti tundlikud õhutemperatuuri muutuste suhtes ja kontserdipäeval juhtus oreli häälestus olema normist tunduvalt madalam, vaid a1 = 435 Hz!
Külalisduo Steffen-Eisenmann pakkus uudseid helindeid oreli ja metallflöödi kauni tämbri sulandumisel. Nende kava oli repertuaari poolest põnev, näiteks olid kavas ka organisti isa Will Eisenmanni teosed, Heino Elleri „Kolm pala flöödile ja klaverile”, kus klaverit asendas orel, jpm.
2018. aasta festivalile oli esinema kutsutud kirev rahvusvaheline seltskond Itaaliast, Šveitsist, Lätist, Soomest ja loomulikult ka Eestist. Esinejad: 28. VI Väike-Maarjas kontsert „Linnulaul oreli ja keelpillikvartetiga”, Ines Maidre (orel) ja keelpillikvartett: Arvo Leibur, Kaidi Ugandi, Liisi Rusnak ja Tõnu Jõesaar; 1. VII Simunas Pascale van Coppenolle (orel) Šveitsist; 14. VII Väike-Maarjas Ene Salumäe (orel) ja Meder Consort (Lembit Orgse, Triin Krigul, Villu Vihermäe); 22. VII Viru-Jaagupis Christian Tarabbia (orel) Itaaliast; 27. VII Simunas lauljad Maria Staak, Marilin Lips, Eike Kirikal, Ester-Silva Erikson ja Marju Riisikamp (orel); 5. VIII Väike-Maarjas kontsert „Duetid orelile ja kontratenorile”, Liene Andreta Kalņciema (orel) Lätist ja Ka Bo Chan (kontratenor) Hongkongist; 9. VIII Simunas oreliduo Mirella Dirminti ja Paolo Devito; 28. VIII Iisaku kirikus Soome ansambel Un’altra ondata; 30. VIII Simunas festivali lõppkontsert, Toomas Trass (orel).
1. juulil mängis Simuna kirikus Normanni suurimal, 1889. aastal ehitatud orelil Bieli kiriku peaorganist Pascale van Coppenolle Šveitsist, rahvuselt belglane, sündinud Tokyos ja üles kasvanud kunstilembeses keskkonnas — tema isa oli pianist ja organist. Muusikalise alghariduse omandas ta Londonis, seejärel Liège’i Kuninglikus Konservatooriumis Hubert Schoonbroodti oreliklassis. 1994. aastal kaitses ta doktoritöö teemal „Oreli kasutamine nüüdismuusikas”. Coppenolle on teinud kakskümmend aastat intensiivset pedagoogitööd Belgias ja Luxemburgis, õpetanud kontrapunkti, numbribassi, muusikateooriat, osalenud regulaarselt rahvusvaheliste konkursside žüriides. Tal on olnud õnne töötada kolmteist aastat Luxemburgi Viandeni kirikus (Trinitarian Church Vianden), kus on säilinud ajalooline orel aastast 1693. Coppenolle on eeskätt rahvusvahelise haardega barokkpillide ekspert.
Simunas üllatas ta kuulajaid oma haruldase ja huvitavate seoste-allusioonidega kavaga, mis kandis pealkirja „Apostlite pühapäev”. Organisti tõlgendus oli elav ja energeetiliselt laetud. Siin pääsesid mõjule muusikastruktuuri peened detailid, lisaks loov registrite valik. Sageli kombineerib ta oma kavades vana ja uut muusikat, muusikat läbi kuue sajandi. Teatavasti oli ka Felix Mendelssohni õde Fanny Hensel-Mendelssohn helilooja. Kontserdil tuli esitusele tema oreliprelüüd, mis on algselt olnud ta enda pulmadeks komponeeritud marss. Sellele lisaks kõlasid helilooja ja organisti, benediktiini ordu munga Dom Bedose suurepärased, müstilise alatooniga vaimulikud teosed. Kontserdikuulajale olid avastuseks 19. ja 20. sajandi vahetusel elanud Ethel Smythi koraaliprelüüdid, mis kõlasid Coppenolle esituses kõrvuti J. S. Bachi koraaliprelüüdidega.
Coppenolle tegevusvaldkond on lai, tema puhul toimub jumalateenistustel mängimine ja kontsertide andmine käsikäes. Lisaks korraldab ta nii solisti kui dirigendina ülipõnevaid ja inspireerivaid muusikasündmusi, kombineerides seejuures muusikat, laulmist, maalimist ja skulptuuri. Praegu tegutseb ta oreliprofessorina Berni kõrgkoolis University of Arts oreli- ja muusikateooria õppejõuna.
Alates 2011. aastast on Coppenolle ka organist Bieli linnakirikus, kus asub kogu maailmas unikaalne orel, mida on 2011. aastal restaureerinud ja täiendanud kuulus šveitsi meister Metzler (algselt oli see 1783. aastast pärit meister Jacques Besanconi orel, mis hävis 1855. aasta maavärinas ja ehitati jälle üles 1902. aastal). Selle pilli neljandal manuaalil on võimalik kasutada registrit, millel saab varieerida õhusurvet, st tegemist on dünaamilise registriga, mille töötas välja Daniel Glaus. Dünaamilise tuulevarustusega (Winddynamisches Werk) registrit demonstreerib Coppenolle oma CD-albumil „Dynamisch”. Sellel pillil improviseerimine pidi organisti sõnul olema midagi hoopis uut ja seepärast tullakse dünaamilist orelit Bieli kirikusse katsetama kogu maailmast. Bieli hilisgooti stiilis suurepärase akustikaga kirikus on veel teinegi orel — nimelt ehitas Metzler kiriku põhjaküljes asunud vana oreli, nn pääsukesepesa oreli (Swallow’s nest organ, 1517, Hans Tugi) kohale 1994. aastal oreli, mis on ideaalne hilisgooti, renessansi ja varabaroki oreliteoste ettekandmiseks.
Oma kodukirikus korraldab Coppenolle kontserdisarja „Abendklänge” ja pooletunniseid matineesid, teeb koostööd orelisõprade ühinguga, juhatab suurtel pühadel ansambleid, koore jms. Coppenolle korraldab kontserte, kus ta kasutab huvitavad pillikooslusi, nagu näiteks orel, löökpill, hääl, harf, tekst, või orel, trompet, alpi sarv, lehmasarv, või siis ülemhelilaul ja orel.
9. augustil Simuna kirikus kontserdiga „Orel neljale käele” esinenud Itaalia oreliduo muusikud Mirella Dirminti ja Paolo Devito olid taas rahvusvaheliselt tuntud huvitavad interpreedid-isiksused. Dirminti on õppinud Pesaros kompositsiooni ja orelit, kuulub Marche maakonna ajalooliste orelite restaureerimise nõukogusse, tegutseb muusikaõpetajana mitmes koolis ja juhatab Fabriano linnas koori Cittá di Gentile (nimi on pandud kuulsa renessansiaja maalikunstniku Gentile da Fabriano järgi). Devito on klavessiinimängija, organist, koorijuht ja muusikaõpetaja. Alates 1988. aastast on ta Fabriano festivali „Settembre organistico” kunstiline juht. Nende duokava oli itaalialikult temperamentne, kirev ja vaheldusrikas. Muu hulgas kõlasid Giovanni Morandi (1777–1856) humoorikas „Sinfonia sõjaväeorkestri stiilis” ja Beethoveni 6. sümfoonia arranžeering, mille autoriks on Devito ise.
Iisaku kirikus 28. augustil esinenud Soome ansambli Un’altra ondata — Julia Tamminen (klavessiin ja orel, kasutusel oli Normanni positiiv), Petri Arvo (plokkflööt), Anni Elonen (viiul), Louna Hosia (barokktšello) — liikmed on saanud ajalooliselt informeeritud interpretatsiooni alase hariduse Helsingis, Peterburis, Amsterdamis ja Brüsselis. 2009. aastal Helsingis asutatud ansambel andis kontserdi pealkirjaga „Viini marjad” („Viinin rypälet”). Pealkiri tuleneb kaugest ajast, mil Viin oli suure Rooma riigi koosseisus ja kandis nime Vindobona. 17. sajandil oli nimelt Viini, Euroopa muusikaelu tähtsaimasse keskusesse, koondunud suur hulk eri rahvusest andekaid instrumentaliste, nagu itaallased Giovanni Battista Buonamente ja Ignazio Alberti, austerlane Johann Heinrich Schmelzer, hispaanlane Bartolomé Selva y Salaverde. Kuulajale pakuti sidus kava.
Suurepärase eesti organisti ja improvisaatori Toomas Trassi esituses Simuna kirikus kõlasid festivali lõppkontserdil Theodore Dubois’ tsükkel „Seitse pala”, Alfred Karindi Sonaat
e-moll nr 1 ja improvisatsioonid.
2019. aasta festivali kontserdid toimusid Simuna, Väike-Maarja, Viru-Jaagupi, Järva-Jaani ja Iisaku kirikus. Esinejad: 28. VI Viru-Jaagupis kontsert „Roman kohtub Händeliga”, Noora Karhuluoma (metsosopran), Hana Thiel (viola da gamba) ja Marco Bonacci (klavessiin) Rootsist; 29. VI Simunas Przemyslaw Kapitula (orel) Poolast; 30. VI „Rännakud viiuli ja oreliga”, Rebecka Karlsson (viiul) ja Marju Riisikamp (orel); 14. VII Viru-Jaagupis Hana Bartošová (orel) Tšehhist; 21. VII Simunas Giulia Biagetti (orel) Itaaliast; 1. VIII Viru-Jaagupis Vytautas Kiminius (leedu rahvapill birbynė) ja Jurgita Kazakevičiutė (orel) Leedust; 4. VIII Järva-Jaanis Giovannimaria Perrucci (orel) Itaaliast; 6. VIII Simunas „Oreli sünnipäev”, Renato Negri (orel) Itaaliast; 9. VIII Iisakus „Tants oreli ja harfiga”, esinesid Saile Langsepp (tants) ja Lilian Langsepp (positiivorel, harfid); 16. VIII Väike-Maarjas „Helletused kandlele ja orelile”, Tuule Kann (plokkflööt, kannel, laul) ja Marju Riisikamp (orel); 24. VIII Järva-Jaanis „Rännakud trompeti ja oreliga”, Samuel Jalakas (trompet) ja Aaro Tetsmann (orel).
28. juunil, festivali avakontserdil Viru-Jaagupi kirikus (kus asub 1893. aasta Normanni 17 registriga orel) esinenud barokkansambli Vox Musarum kava oli keskendunud Rootsi barokiajastu suurkuju Johann Helmich Romani (1694–1758) ja Georg Friedrich Händeli loomingule. Romani stiili iseloomustavad õhulised rokokooelemendid. Tema loomeaeg langeb kokku Põhjasõja keerulise ajaga, kuid sellest hoolimata õnnestus Romanil sõita 1715. aastal kuningas Karl XII õukonnaorkestri liikmena Inglismaale ja täiendada seal oma muusikaalaseid oskusi. Londonis, selle aja tähtsaks muusikametropoliks kujunenud linnas veetis ta viis aastat. Roman puutus kokku heliloojate Giovanni Bononcini ja Francesco Geminianiga ja muidugi Georg Friedrich Händeliga. Kontserdil oli kavas Händeli kantaat „E partirai, mia vita” (HWV 111) ja aaria „Fond, flatt’ringwoll, adieu” oratooriumist „Theodora” ning Romani kantaat „Qual nume tutelare”.
4. augustil Järva-Jaanis 1887. aastal ehitatud orelil esinenud itaallane Giovannimaria Perrucci on laiahaardeline muusik, õppinud nii Itaalias kui Prantsusmaal (Lyonis) orelit, klavessiini, kompositsiooni ja koorijuhtimist. Ta on seotud ajalooliste orelite uurimise, restaureerimise ja konserveerimisega ning avaldanud mitmeid artikleid Itaalia Marche piirkonna ajalooliste pillide kohta. Järva-Jaanis esitas ta saksa ja itaalia muusikat, alates barokiajast (J. S. Bach) kuni 19. sajandi heliloojate Giovanni Morandi ja Vincenzo Petralini.
14. juulil Viru-Jaagupis esinenud Tšehhi organisti Hana Bartošová kontserdil oli kavas põnev repertuaar, siinmail vähem tuntud heliloojate Vañhali, Kuchaři, Martinů, Pololaniki teosed.
6. augustil Simuna kiriku oreli sünnipäeval esinenud Itaalia organist Renato Negri esitas värvika kava tuntud meloodiatest läbi aegade, alates Albinoni Adagio’st g-moll ja lõpetades orelitranskriptsiooniga Wagneri „Palverändurite koorist” ooperist „Tannhäuser”. Esmapilgul eklektilisena tundunud programm kujunes ootamatult ilusaks kunstiliseks tervikuks. Selles kirevas kavas kõlasid veel oreliseades Lacrimosa Mozarti „Reekviemist” ja Adagio osa Telemanni Kontserdist trompetile ja keelpillidele D-duur.
Negri orelipedagoogid on olnud parimatest parimad: Stefano Innocenti, Harald Vogel ja André Isoir. Negri on laiahaardeline muusik. Ta ei ole mitte üksnes kontsertorganist, vaid ka koormeister ja dirigent, on algatanud festivale, ansambleid jpm. Tähelepanuväärne on fakt, et ta pälvis Itaalia ajaloos esimesena titulaarorganisti ja kapellmeistri tähtajatu ametikoha Reggio Emilia San Francesco da Paola kirikus (Chiesa di San Francesco da Paola all’Ospizio), kus asub haruldane, Pierpaolo Bigi ehitatud ajalooline orel aastast 1815 ja kus Negri töötas aastail 1995–2001. Tähtajatu lepinguga ametikoht oli tol ajal suur tunnustus. Aastail 1998–2007 oli ta Itaalia Kirikuorganistide Ühingu (Associazione Italiana Organisti di Chiesa) president. Alates 2006. aastast töötab Negri peaorganistina oma kodulinna teatris Romolo Valli. Negri on suurepärane organisaator, ta on koordineerinud kultuuriosakonna ja sponsorlusega seotud muusikasündmuste korraldamist. Praegu tegutseb ta ka oreliõpetaja ja kultuurikorralduse sekretariaadi liikmena.
2005. aastal algatas Negri rahvusvahelise muusikafestivali „Soli Deo Gloria”, mille kunstiline juht ta on tänaseni. Sel festivalil on esinenud paljud vanamuusikuist ja organistidest suurkujud, nagu Gustav Leonhardt, Trevor Pinnock, Andreas Staier, Ton Koopman, Bob van Asperen, Sigiswald Kuijken, Wieland Kuijken, Jürgen Essl, Christoph Rousset, Olivier Latry, André Isoir, Jean Guillou, Pierre Hantaï, Hopkinson Smith, Kenneth Gilbert, Liuwe Tamminga, Fabio Biondi jpt, ning arvukad tipptasemel kollektiivid, nagu Europa Galante, I Virtuosi Italiani, Berliini Filharmoonikute solistide ansambel, Amsterdami Royal Concertgebouw’ ansambel jne. Aastal 2009 asutas ta koosluse (koori ja instrumentaalansambli) Cappella Regiensis, millega ta kannab ette peamiselt J. S. Bachi kantaate. Negri loomingulisus on ammendamatu, 2010. aastal tekkis tal idee korraldada selle ansambliga Reggio Emilia katedraalis kontserte „Pasolini Plays Bach. La musica di Johann Sebastian Bach e il cinema di Pier Paolo Pasolini”, ühendades Pier Paolo Pasolini filmid ja J. S. Bachi muusika, mida režissöör on palju kasutanud. Tekste luges näitleja Daniele Salvo. Negri on välja andnud ka CD J. S. Bachi oreliteostega.
Negri on esinenud ka Luciano Pavarotti matusetseremoonial Modena katedraalis koos flötist Andrea Griminelliga 2007. aastal ja 2012. aastal pärast suurt maavärinat Modena lähedal Rivaras, kontserdil pealkirjaga „The organ miracle”. Sealne orel oli nimelt imekombel jäänud puutumata, kuulajad istusid väljas rusude ees ja jälgisid ekraani, Negri mängis kirikus.
16. augustil Väike-Maarja kirikus toimunud eesti muusika kontserdil „Helletused kandlele ja orelile” esinesid kandlemängija Tuule Kann ja organist Marju Riisikamp (mõlemal muide seljas eesti rahvariided), kava keskmes Eesti looduse teemalised rahvalaulud ja orelitöötlused. Karjaselaulude ja vilepillilugude juurde olid valitud samale meloodiale üles ehitatud orelilood Edgar Arrolt, lisaks mõned Roman Toilt.
Korraldaja sõnul on sel suvel augustikuus toimuv Gustav Normanni nimeline rahvusvaheline orelifestival oma kuue kontserdiga jõus, info selle kohta leiab aadressil: ainarojasaar.wixsite.com/orel. Kas kõik kulgeb nii, nagu plaanitud, oleneb sinna kutsutud interpreetide võimalustest ja valmisolekust uues situatsioonis reisida.
Meenutagem lõpetuseks Peeter Paani, kes oreli eelkäijat, paaniflööti meenutava võtmega avas portaali haldjariiki, olles selleks missiooniks välja valitud ja kutsutud. Meditatsioon, palve ja transpersonaalne teadvus võtavad tänapäeva maailmas tuure üles, sest maailma olukord nõuab seda ja pillide kuningas ootab juba ammu, millal tema alamad selleks valmis on.
