IDEE ON FÜÜSILINE TUNNE
Mai, 2020Vestlevad Hendrik ja Üüve-Lydia Toompere
Teater. Muusika. Kino pöördus kahe teatriperekonna kahe generatsiooni poole, palus neil võtta aeg maha ja tunda huvi teineteise töömeetodite ning teatri tegemise viiside vastu. Selline formaat, kus tütar, kes tegeleb etenduskunstiga, küsitleb isa, kes tegeleb sõnateatriga, ja vastupidi, tundus kõige tõhusam, et saada aru eri põlvkondade teatri tegemise põhimõtetest. Salamisi lootsime, et see tühistab vastasseisu etenduskunsti ja sõnateatri vahel ja näitab, et kõik on siiski üks ja seesama teater, kus lihtsalt igal kunstnikul on erinev fookus ja huvi. Tegijate sõnavara on küll veidi erinev, kuid see pole nende vestlusele takistuseks. Andres ja Kadri Noormets vestlesid kirjalikult, Hendrik ja Üüve-Lydia Toompere aga Zoomi teel, üks Eestist, teine Saksamaalt.
Üüve-Lydia: Milline peaks olema teatri roll ühiskonnas ja milline see tal Eestis tegelikult on? Mis on selle teatri ülesanne, mida sina teed, n-ö psühholoogilise draamateatri ülesanne, ja milline on teiselt poolt meie kaasaegse teatri roll?
Hendrik: Teater ja etenduskunst on üleüldse väga panoraamne asi. See, mis ühendab kõiki žanreid, on vahetu mõtte ja emotsiooni tekkimise koht. See, mis lavalt tuleb, põrkub vaatajaga keskpaigas kokku ja selle pinnalt tekib mingisugune tunne. Teater on täiesti erinev televisioonist tulevatest jutusaadetest või kirjutavast meediast, täiesti erinev sellest, mis tuleb sotsiaalmeediast. Teatris on kogukondlik taju. Sõltumata saalis olevate inimeste hulgast, tekib teatris kogukondlik vastuvõtumehhanism, mis selekteerib välja, kas teemad kannavad või ei kanna, kas nad ärgitavad kaasa elama või ei ärgita. Kas see, mida lavalt pakutakse, süstib inimestesse, kes lugu vaatavad, mingisuguse energia või ei süsti. See on teatri fenomen.
See, missuguseid lugusid jutustatakse, on väga erinev. Teater NO99 on teinud päevakajalisi, kiirreageerivaid asju, samuti Von Krahli teater. Ka sina ise oled teinud päevakajalistel teemadel. On ka selliseid asju, mis ei ärgita üldse diskussioonile, see on puhtalt meelelahutuslik osa teatrist. Kolmas osa, mis ühendab kõiki neid kihistusi, on see, kui pakutakse lugu, mille sees on üldinimlikud väärtused. Need pole üdini üldised, vaid haakuvad tänapäeva olemisega. See kolmas on tee, mida mina olen viimastel aastatel käinud. Minu teatri mõte on pakkuda inimestele tunnetust ja mõistmist, kuidas üldse käsitleda teatud probleeme. Kuidas paigutada iseennast nende probleemide, mõtete, tunnete, konfliktide rägastikku ja sealt kuidagi terve nahaga välja tulla. Ehk siis säilitada selles ka terve mõistuse koht, et äkki inimene saab mingisuguse selguse. Mõnes mõttes on see rahupunkti tekitamine. Meditatsioonis viibimine, kus äkki mõistus selgineb, emotsioonid klaaruvad ja hakkad tajuma, et ilmaaegu erutud teatud asjade peale või vastupidi, liiga vähe mõtled nende peale. Minu jaoks toimub teater just nimelt selle koha peal. Mina olen seda kolmandat rida ajanud. Mulle on see kõige huvitavam ja mahukam kihistus. Minu meelest on sellest ka kõige rohkem kasu. Võib-olla ei ole see nii äkiline, aga selle tegelik toime on kõige tõhusam.
Nagu ikka, on vastasäärmusi reaalses teatris alati kõige vähem ja keskmine, meelelahutuslik osa on kõige ulatuslikum. Selle pärast ei peaks aga väga muretsema, sest keskmine osa toidab institutsiooni, mida me nimetame teatriks kui selliseks, kus inimesed tulevad vaatama, mida teised neile teevad. See tekitab teatrile ja tegijatele finantsilisi võimalusi ja inimesed harjutavad ennast selle kaudu teatris käima. Need on kõik vastastikku toimivad ja väga vajalikud asjad. Üht ei saa olla ilma teiseta.
Kui teater NO99 lõpetas tegevuse, siis kadus selline äkilisem, pasunasse andmise pool ära. Hetkel seda pole, aga küll ta tagasi tuleb.
Üüve-Lydia: Mulle tundub, et nüüdisteatris ei räägita eriti palju kaasaegsetel ja päevakajalistel teemadel. Pigem tegeletakse vaataja otsese kaasamisega teatriprotsessi. Siia alla kuulub ka dokumentaalse teatri žanr, kus kasutatakse tavaliste inimeste lugusid. Meie kaasaegses teatris on praegu palju esteetilist müra või naudingut, tehakse ka seisunditeatrit, vajutatakse absurdipedaali. Ajavaimu väljendatakse metafüüsilisema, kujundlikuma ja abstraktsema vormi kaudu. See on see, millega mina tegelen. Püüan probleemist abstraktsemalt aru saada.
Hendrik: Saksamaal, kus sa elad, peab suure ehmatusega letti tulema, et sind üldse vaatama hakataks. Eestis on asi veidi teisiti. Mäletan, kui Castorf tegi „Kolme õde” ja nad röökisid selle lihtsalt maha. Selle asja läbiviimine on muidugi kangelaslik ja nõuab suurt pingutust, ning kangelaslikkust nõuab ka selle vaatamine, aga ma pole sugugi kindel, et iga hinna eest epateerimine ja räige lahenduse loomine midagi annab. Vormiliselt ta tõesti ehmatab viieks või kümneks minutiks, aga lõppkokkuvõttes sureb ta iseenda sisse ära.
Mind hakkas huvitama hoopis see, mida sa ütlesid inimeste kaasamise kohta. Räägi sellest. Ma ei saa päris täpselt selle põhimõttest aru. Kuidas see peaks välja nägema? Mida see kaasamine endaga kaasa toob? Ma saan aru, et see pole päris see, et kutsutakse vaatajaid barrikaadidele.
Üüve-Lydia: Näiteks lavastuses „Plaan T” alustasime etendusega juba enne reaalset tegevust laval, siis, kui publik sisenes turvakontrolli. See oli esimene interaktiivne kaasamishetk. Seejärel võeti vaatajalt ära tema asjad, mis jäeti lavale. Nende isiklike asjade laval esitlemise kaudu oli publik taas toimuvaga seotud. Hiljem pidi vaataja ise enda kohta otsuse langetama: kas ta on terrorist või mitte, ja sellest lähtuvalt ka istekohta vahetama. Me lootsime, et selline aktiivne kaasamine annab parema võimaluse lavastust kogeda, rohkem, kui lihtsalt turvaliselt toolil istudes ja vaadates. Vaataja on rohkem immersive — seda sõna kasutatakse ka siis, kui on 3D-prillid ja muud VR-lahendused, et olla rohkem asja sees, mitte vaadata distantsilt. Samal ajal toimub ka neljanda seina lõhkumine. Sa käisid seda vaatamas. Kuidas sa end tundsid ja kuidas sa sellesse üleüldiselt suhtud?
Hendrik: Vaevalt, et ma ise seda kasutaksin. Ilmselt on see seotud ka vanuse ja kogemusega. Sa tead seda ise täpselt samamoodi. Kui sa laps olid ja meil külalised käisid, ei saanud sa aru, kuidas need vanemad inimesed suudavad nii kaua laua ääres istuda ja terve õhtu, lõpmatuseni lihtsalt juttu rääkida, kui samal ajal toimus mujal tuhat muud tegevust. Mind isiklikult käivitavad rohkem abstraktsemad asjad. Iseenesest pole mul sellise asja kogemise vastu midagi, aga ma ei tunne eriti suurt vajadust, et minuga keegi tegeleks või et mind pandaks midagi tegema. Olen alati tundnud teatris ebamugavust, kui keegi üritab mind kättpidi lavale tirida, kuigi see ei valmista mulle raskusi. Ma saan aru, et see, kuhu sina rihid, ei ole lihtsalt naljaviluks, et teater oleks mitmekesisem. See pole illusiooni loomise püüe. Sul on täiesti teistsugune vaimne lähenemine. Kui sa teed oma lugusid, siis on sul kujuteldav vaataja, kellega sa suhtled. Sa kujutad ette mingisuguste omadustega inimest ja tõenäoliselt mõtleb see inimene enam-vähem nagu sina ise. Võib-olla sa tajud nooremat põlvkonda paremini. Kas pole nii, et noored tunnevad, et nad on eemale jäetud või kõrvale lükatud ja et neid pole paljudes ühiskonnas toimuvates protsessides osaliseks tehtud? Teatris tekitab vaatajate kaasamine vähemasti illusiooni, et osaletakse mingisuguses protsessis. See õpetab teatrit teistmoodi tajuma. Mina olen ikkagi sellest põlvkonnast, kes on palju raamatuid lugenud ja ka palju teatris käinud. Teie põlvkond enam eriti raamatuid ei loe, või kui, siis sunniviisiliselt ülikoolis. Noored elavad põhiliselt filmi- ja arvutimeediumi peal. See on ikka täitsa teistsugune maailm. Film võtab inimeste kujutlusvõimet vähemaks. Minu peas on välja kujunenud arvamus, et te tahate sellist teatrit teha, et inimeste kujutlusvõimet ärgitada ja äratada. Kas ma eksin?
Üüve-Lydia: Kõik, mis sa ütled, on täiesti õige. Samas, ma väga loodan, et oma etendustega ei tekita ma ainult illusiooni kaasamisest. Muidugi ei ole see lõpuni päris elu. Teater on kokkuleppeline pind niikuinii. Ma ei eeldagi, et kui sina tuled minu ja Siimu lavastust vaatama, hakkad sa meiega kaasa tantsima. Igaüks ei pea kaasa tulema. Põlvkondade vahe on selge, meil on erinevad vajadused. Kaasaegne teater on sellest välja kasvanud, et inimene publikust kisti vastu tahtmist varrukast lavale ja kästi ennast lolliks teha. See oli väga hirmus, aga see on möödas. Sellest vägivallast vaataja vastu oleme tahtnud eemalduda. Kuna me elame nii virtuaalses maailmas, siis tunneme, et teatris peab füüsiline ja kehaline kogemus kohal olema. Ainult vaimsest ei piisa. Me tegeleme hästi palju kontseptsioonidega, mis lihtsalt vajavad vaataja osalust. Lavastuse mõte ei hakka tööle enne, kui vaataja pole kaasa rääkinud. Mina ei saa vaataja eest otsustada. Vastutuse jagamine toob kokku mingisuguse struktuuri või vormi, kus üks ei saa toimida teiseta. Nii ei saa vaataja tulla lihtsalt teatrisse meelt lahutama. Okei, seda on raskem vaadata, sa pead rohkem endast andma, aga ma loodan, et selle võrra on ka vaataja kogemus täiuslikum.
Hendrik: Kui asi põhineb kontseptuaalsel ideel, et ühtesid või teisi teemasid ei käsitleta loo jutustamise kaudu, sest sellised asjad kipuvad paratamatult minema kätte loenguteks, millel pole iseenesest mitte mingisugust tegevuslikku ega kunstilist väärtust, siis sellest saan ma aru. Siis on sinu valik inimesi kaasata õige. Siis vaataja ise ongi osatäitja.
Üüve-Lydia: Olles rollis koos vaatajatega, olles väga lähedal, vastastikku vaatajaga, tekib ühtne ruumis olemise tunne. See on teistsugune jutustamise meetod.
Hendrik: Kuidas peaksid inimesi puudutama need lood, mida te kokku ehitate? Küsin seda sellepärast, et väga spetsiifilise teema puhul on keeruline sellise vormi kaudu lugu inimestele lähedale tuua. Teema tundub olevat võõras ja kellegi teise probleem. Lineaarse jutustuse kaudu, kus keegi tahab midagi saada, tema teel on takistused, ta ületab need ja lõpuks ta kas saab või ei saa, on lihtsam keerulist teemat inimeseni viia. Selline teekond on kõigile skeemina tuttav. Teie peate leidma mudeli, mis haagiks vaataja toimuva külge. Vastasel juhul pole teil saalist eriti inimesi võtta. Ma saan aru, et avangardse asja tegemine ongi risky business.
Üüve-Lydia: Publikut on väga raske saali saada. Publik ei tea ette, mis juhtuma hakkab. Aga selle teema peale mõtleme hästi palju. Juba protsessis katsetame paljude testvaatajate peal. Küsime tagasisidet, reflekteerime ja siis vastavalt muudame. Selliseid asju saab ette valmistada ainult koos vaatajaga ja sellest protsessist õppides. See, mis toimib, see jääb, mis ei toimi, see ei jää. Kui lavastuses otseselt lugu ei jutustata, on ka iga vaataja kogemus erinev. Kuidas siis langetada kunstilisi otsuseid? Vastuvõttu on väga keeruline ennustada. Me ei raiska selle peale liiga palju aega. Pigem tuleb õigesti kommunikeerida, see muutub väga oluliseks. Kui ei ole Tšehhovit ja suurt teksti, siis peab olema vähemalt midagi päevakajalist. Näiteks demokraatia tervis on ju oluline teema. Või näiteks sotsiaalsus ja inimese isikliku arvamuse muutumine kollektiivis — see teema on ju tähtis. Kui teema kõnetab, ei tohiks probleemi tekkida. Aga jah, kaasaegsel teatril on minu arvates konkreetne nišš. Meie saal ei saagi olla kunagi välja müüdud. See ongi väikese publiku teater ja sellega tuleb arvestada. Võib muidugi juhtuda, et mõni lavastaja on nii geniaalne ja teeb universaalse asja, mis toimib kõigi puhul. Näiteks Castellucci.
Hendrik: Kunagi töötasin reklaamiagentuuris ja mõtlesin välja nippe, kuidas olla mõjuv kolmekümne sekundi jooksul. Kuidas müüa toodet, et see oleks ka meeldejääv. Seal selgines, et tuleb leida eluliselt arusaadav ja lihtne situatsioon, mis ometigi kirjeldab väga palju. Nüüd ma hakkan õpetama: te peaksite lavastusse sisse panema rohkem elulisi situatsioone. Elulisuse taju on oluline, muidu jääb lavastus moodsa kunsti installatsiooniks. Kaasaegse teatri puhul tunnen ma elu osast kõige rohkem puudust. Lihtsalt inimlikult tajutavast situatsioonist. Ilma selleta jääb teater liiga teoreetiliseks. Mul ei teki siis seoseid omaenda eluga. See on igasuguse teatri puhul keeruline küsimus, kuidas leida seda ühendavat nabanööri, et asjad jõuaksid hõlpsamini ja puhtamini kohale. Selle kaudu saavutatakse mõjuvus.
Üüve-Lydia: See, mida me teeme, ongi inimeste jaoks uudne. Vaatajal on väljamõeldud struktuuris vähe äratundmisvõimalusi. Seda nabanööri on väga keeruline tekitada. Ei taha kõige lihtsamat teed ka valida. Mis on sinu jaoks idee ja mitteidee erinevus? Kust nad üldse algavad?
Hendrik: Idee on selline asi, milles on kõik korraga koos. Idees näen ma lahendust, kuulen helisid, näen valgusi, tunnen lõhnu, juba näen ka, kuidas mängitakse, mis see teema on ja missuguses stilistikas asi on. Tegin eelmisel suvel Rakveres lavastust „Miks Jeppe joob?”, mis on tegelikult tekstina lihtne külajant. Üksinda kodus olles, teisel lugemisel meenus mulle mingisuguse lausekatke pealt markii de Sade. Vaat see hetk oli ideeline välgatus. Just sel hetkel sündis kogu lavastuse struktuur. Kõik ühel hetkel korraga. Alustada mõttest, et ma tahan midagi sellist teha, ja siis seda mõtet edasi arendada — see pole minu meelest idee. See on lihtsalt mõte. Kui mõttega tööd teha, siis ühel hetkel võib see mõte plahvatada ja siis muutub see ideeks. Ideed tulevad väga harva külla. Professionaalses plaanis tuleb alati tegeleda mõtetega. Neid treenida ja harjutada, kujutlusvõimet arendada. Mis sa arvad?
Üüve-Lydia: Ma olen kuulanud siin loenguid idee teemal. Idee on väga keeruline kontseptsioon.
Hendrik: Sa oled ju ise ka seda tajunud. Mõtle korraks lihtsale situatsioonile, kus sul on vaja lahendada mingi probleem, ükskõik kas midagi istutada või toas remonti teha. Ühel hetkel tekib sul mõte ja sealt plahvatab idee. Siis on sul kõik selge ja sa tunned, kuidas meeletu tegutsemise energia tuleb sisse. Fantaasia läheb käima ja kõik asjad hakkavad liikuma. Pidurdamatult. See on täiesti füüsiline tunne.
Üüve-Lydia: Kas idee plahvatab asjade seostamisest?
Hendrik: Just.
Üüve-Lydia: Asjad viivad end kokku?
Hendrik: Tekib ootamatute seoste hulk, kus avanevad võimalused. Enne oled nagu kinnises ruumis ja mõtled, et siit pole väljapääsu ja sealt pole väljapääsu. Kõik uksed on kinni.
Üüve-Lydia: Seda tunneb ka kehaga tegeledes. Lahendades liikumise jada, jään sageli mingisse kohta kinni, lihtsalt ei oska edasi minna. Sellisel juhul teen otsuse, et ei lahendagi seda. Lähen lihtsalt loominguliselt sinna sisse ja asi laheneb ära kõige õigemini. Kõige otsemat teed on millegipärast kõige raskem leida.
Hendrik: Kuidas sul endal ideedega on? Kuidas on su õpingud Berliini Kunstiülikoolis avanud su nägemus- või kujuteldavate võimaluste välja?
Üüve-Lydia: Minu arusaamine kunstist on kooli jooksul väga mitmetasandiliseks muutunud. Esimene muutus oli see, et hakkasin oma kunsti ja mõtteid nägema rohkem distantsilt. Justkui panin teised prillid ette ja võtsin endale teise rolli. Tänu sellele oskan oma mõtteid paremini sõnadesse panna. Varem olid mu mõtted pea sees pusas. Koolis olen lugenud hästi palju teooriat, mis pole üldse teatriga seotud. Näiteks sotsioloogiat, psühholoogiat, kultuurianalüüsi. Me vaatleme tantsu ja teatrit laiemas kontekstis. Minu meelest on Eesti tantsuhariduses puudu just need distsipliinid. See avab teistsuguse perspektiivi. Sotsioloogia on õpe sellest, kuidas elu käib või kuidas ühiskond toimib. Kultuurianalüüs õpetab aru saama, mida ja miks inimesed teevad, kui tseremoniaalne ja performatiivne tegelikult meie igapäevaelu on. Kõiki neid asju olen ma kogu aeg teinud, näiteks pannud küünlaid põlema, aga nüüd vaatan ma oma tegevusele ja saan sellest hoopis teistmoodi aru. Nii tekib uus ruum toimetamiseks.
Ka kunstniku rolli, kunsti rolli üleüldse olen hakanud kriitilisema pilguga vaatama. Minu eriala on teaduslik, alati peab läbi viima uurimuse. Pole võimalik toetuda sellele, mida mina arvan või tunnen. Kunstnikuna saan toetuda küll ainult iseendale ja kommunikatsiooni erialal saab intuitsiooni küll kasutada, langetada taktikalisi otsuseid, aga strateegiaid ei tohi kokku panna, ilma et oleks teooriat käsitlenud.
Hendrik: See annab veendumusele tugevama mahu taha.
Üüve-Lydia: Mu kunstiline maitse ei ole muutunud, aga ma olen hakanud vahet tegema, mis on esteetiline, mis dokumentaalne, mis teoreetiline teater. Ma suudan erinevatel käsitlustel vahet teha. Enam ei ole kõik üks suur pilv. Tänu sellele saan hakata paremini valima, millal mida kasutada. Justkui oleks selgus saabunud. Eks enesekindlust on juurde tulnud tänu sellele, et olen pidanud võõras kultuuris enda eest seisma.
Hendrik: Aga ütle siis, milline võiks sinu meelest teatri ruum hakata välja nägema?
Üüve-Lydia: Sa mõtled, mis on teatri roll ühiskonnas?
Hendrik: Jah.
Üüve-Lydia: Väga raske küsimus.
Hendrik: Muidugi on.
Üüve-Lydia: Mul ei ole nii hästi vormistatud ja seostatud vastust, kui sul oli.
Hendrik: Ma olen pidanud sellistele küsimustele sada korda vastama.
Üüve-Lydia: Ma arvan, et teater peaks tegelema ühiskondlikult oluliste teemadega. See on üks tähtis teatri ülesanne. Ei peaks jääma ainult illusioonide maailma. Tähtsad teemad tuleb inimestele ette panna. Kui nad neid muidu ei koge ega suuda nendega samastuda, siis vähemalt kunst ja teater käsitlevad neid raskeid teemasid nende eest. Teatril on ühiskonna peegli roll. Teatri kaudu saab olulistele teemadele võimaluse anda. Veel on tähtis kokku tulla ja koos midagi kogeda, mõelda nende asjade peale, millele me kodus ei mõtleks. Võib-olla isegi sunniviisiliselt. Ja lõpuks on teatri juures oluline erilise atmosfääri ja naudinguruumi tekitamine.
Hendrik: See on ju piisavalt hea juba. Siin on terve hulk komponente, mis tuleb kokku siduda. Aeg-ajalt on hea kõva häälega nendele küsimustele vastata. Muidu oma peas vaikselt susistad mingisuguseid mõtteid, aga kõval häälel välja öeldes hakkad mõtlema, et, oot, oot, oot, kas siis ongi nüüd nii või. Buñuel ütleb oma raamatus, et kasulik on iga paari aasta tagant üles kirjutada, mis sulle meeldib ja mis mitte. Väga huvitav on siis võrrelda. Mõned asjad tulevad ja mõned asjad kaovad. Mingi osa aga jääb. Põhilised asjad. Maailma üldises virvarris ja mõtete hämus lähevad need põhimõtted tihtipeale kaduma. Aga need ei ole mõeldud avalikuks esitluseks. See on ainult enda jaoks, isiklikuks kasutamiseks.
Üüve-Lydia: Mis on sinu arvates koreograafi roll draamalavastuses?
Hendrik: Kui jätta kõrvale konkreetsed tantsud, siis draamaloos on väga suur roll füüsilisel tajul, mis läheb akadeemilisemates teatrites tihtipeale kaduma. Näitlejatest jääb lavale ainult rääkiv pea ja paar äkilisemat liigutust. Mõnel heal korral ka lonkamine. Teatrikoolituses on füüsilisus täiesti puudulik, seda ei peeta oluliseks. Näiteks, kuidas istuda toolile. Reeglina kasutatakse kolme võimalust, aga neid on ju kolmsada. Küsimus on selles, kuidas keha pingestub. See kõik jutustab, see kirjeldab emotsiooni, tunnet, seisundit. See kirjeldab suhet, väljendab tegelaskuju signaale temast väljapoole. Keha liikumine on samasugune tekst, nagu on verbaalne tekst. Sellest ma tunnen viimasel ajal puudust. Ma ise tihtipeale ei jaksa seda enam teha. Viimati tegime „Suurt Siberimaad”; seal oli episood, kus pidi sõitma veoauto kastis. Mulle oli väga oluline, et Siim Tõniste aitas näitlejatel füüsilisi seisundeid leida. Need peavad olema kõnekad, tõepärased, et edastada atmosfääri ja stseeni üldist sõnumit. Need on väga vajalikud asjad. Kui neid ei ole, jäävad jutud teoreetiliseks ja lihtsalt emotsioonipõhiseks ega rõhu enam meie alateadvusele. Aga keha rõhub alateadvusele ja käivitab ka vaataja alateadvuses mingisuguseid asju. See on see, miks on liikumisjuhti draamalavastusse hädasti vaja. Seda enam, et draamalavastused hakkavad üha rohkem toimuma väiksemates ruumides. Üle kahesajased saalid inimesi enam ei eruta. Mida lähemalt ja detailsemalt sa näed, seda olulisem see tundub. Kui on mastaapne materjal ja üle kümne näitleja, siis lavastaja üksinda sellega toime ei tule. Tihtipeale ei ole selleks aega. Aga see aeg tuleb võtta. See on oluline ja vajalik.
Üüve-Lydia: Mulle on jäänud mulje, et koreograafi roll draamalavastustes on ikkagi tantsukeste tegemine. Sa kirjeldasid ilusasti muid vajadusi. Aga ma olen tundnud, et hästi raske on liikumist ja teksti kokku sulatada. Näitleja teeb justkui kordamööda seda ja teist. Kas tantsib või näitleb. Nagu kaks ajupoolkera, mis töötavad eraldi. Kuidas oleks võimalik need kaks asja kokku sulatada? Juba algusest peale, rolli kujundades? Eks see ka sõltub, aga draamateatri näitlejaga on see üldiselt keeruline.
Hendrik: Ongi. Sellega tuleb arvestada. Aga see on ka üks asi, mis vajab muutmist. Talvel nägin episoodi, kuidas kaks prükkarit ei suutnud libeda jää peal ei püsti seista ega ka pikali püsida. Seda on lihtne sõnades kirjeldada. Kuidas seda viieminutilist episoodi aga laval mängida ja samal ajal dialoogi anda, vaat see on keeruline. Selliseid episoode tahaksin ma väga oma lavastustes teha.
Üüve-Lydia: See on tõesti kooli küsimus. Koreograaf ei suuda lavastusprotsessis enam näitlejat õpetada. See on treenimise küsimus. Mis hetkel peaks siis see integreerumine toimuma hakkama? Võib-olla peaks sellega juba varem tegelema hakkama, kohe prooviprotsessi alguses, siis, kui teksti alles loetakse. Minu kogemuses tehakse tekst enne ära ja siis alles kaasatakse koreograaf.
Hendrik: Nojah. See on juba väga spetsiifiline asi. Ei hakkaks vist seda siin rääkima.
Üüve-Lydia: Käisin vaatamas lavastust „Võrk”, kus sa mängisid peaosa. Sinu tüüp muutub lavastuse käigus palju. Kuidas käib suure rolli tegemine? Kus tekivad ideed? Kuidas sa teed valikuid, kui sa elad kahe või kolme tunni jooksul läbi erinevaid tasandeid?
Hendrik: Kui ma loen lugu inimesest, mida kõike ta oma teekonnal läbi teeb, kust ta alustab ja kus lõpetab, siis ma mõtlen ka selle peale, mis sellele eelnes. See on n-ö jäämäe veealune osa. See, mida me näidendist või lavastusest üldse ei näe. Ma lasen selle peast läbi, kui hakkan visualiseerima tegelaskuju. Siis ma tajun tema käitumise viise ja laade. Ka põhjusi. Miks ta niiviisi käitub. Kas ta on stressis. Või on ta haige. Või on ta purjus. Need algollused tuleb selgelt välja selekteerida. Sealt alates hakkab tegelaskuju ehituma ja nii ta jooksutab alguse ja lõpu kokku. Loomulikult vajutan ma selle kõige peale vaataja pitseri. Ma mõtlen selle kaudu, kuidas vaataja seda loeb. Kui ta seda vaatab, siis mida ta aru saab. Kui roll hakkab muutuma, mida ta siis aru saab. Panen vaataja maatriksi peale ja selle kaudu uurin tegelaskuju läbi. Veel enne, kui hakkan midagi tegema. Alles siis, kui leian arusaadava oleku, hakkan ma seda tegema. Mis on õige ja mis vale, tunnen ma sisemiselt ära. Samamoodi korrigeerivad partnerid, kui situatsioonid muutuvad. See kõik käib tunnetuse järgi. Ma olen harjutanud endale külge tehnika, et ma üritan ennast vaadata. Kuna ma olen ka lavastaja, siis ma tean, kuidas see väljastpoolt paistab. Aga ühel hetkel unustan selle kõik ära. Ma pean kontrollimehhanismi ära unustama ja lihtsalt minna laskma. Kui lõpuni kontrollida, jääb tegelaskuju hingetuks.
Üüve-Lydia: Kontrollimehhanismi olemasolu ja selle ärakaotamine on kõige keerukam asi üldse. Olen sellega päris pahuksis olnud. Raske on muutuda loomulikuks.
Hendrik: See on täpselt sama keeruline kui teatud hetkedel enesekontrolli saavutamine. Lavastajana pean ma suutma paar nädalat enne esietendust vaadata tööd niimoodi, nagu ma polekski seda ise teinud. Muidu elan liiga kaasa. Soovkujutlused töötavad kaasa. Tegelikult peaks tulema täiesti külmalt saali ja vaatama oma poolikut tööd suhtumisega, et no mis asi see siis nüüd on, on siis üldse midagi või pole.
Üüve-Lydia: Ja siit hargneb edasi teema, kuidas asju ära otsustada või enesele kindlaks jääda. Vahel tunnen, et muudan ennast liiga palju, või siis vastupidi, olen endas nii kinni, et ei suuda muutuda. Kuidas laval balanssi ja harmooniat leida, on keeruline küsimus, millega ma pean tegelema.
Hendrik: See sõltub ka sellest, kui palju on võimalik üldse ühte rolli mängida. Siis, kui sina nägid Howardi rolli, olin ma seda juba mitmeid ja mitmeid kordi teisendanud. Selline töö käib igal õhtul, kui sa publiku ette astud. „Pangalaenu” olen ma mänginud juba kakssada korda. Seal on tehtud meeletu hulk korrektiive, võrreldes sellega, mis alguses oli. See protsess käib kogu aeg, aga seal on üks baasmudel, see osa, mis ei muutu.
Üüve-Lydia: Mul on üks küsimus veel, aga see on pigem üldine. Kas sul on mulle ka mõni küsimus?
Hendrik: Praegu, koroona ajal on päris palju räägitud sellest, et maailm peab muutuma. See jutt oli küll juba ka enne koroonat. Kliima soojenemine, globaliseerumine, ülerahvastumine ja liigne tarbimine. Mis sa arvad, kas korraks maailma seisma panek muudab süsteemi või läheb kõik endisesse vakku tagasi? Kosmeetilised muutused tulevad niikuinii, aga kas me saame pärast samamoodi edasi reisida ja tarbida?
Üüve-Lydia: Sa võtsid minu viimase küsimuse ära. Ma lugesin Arvo Pärdi artiklit, kus ta ütles, et me peaksime seda koroonakriisi võtma kui paastumist. Tema arvas, et mitte miski pole pärast kriisi enam endine. Mina mõtlen, et meie industry… Kuidas see eesti keeles on?
Hendrik: Majandus.
Üüve-Lydia: Ei.
Hendrik: Tootmine.
Üüve-Lydia: Kunstimajandus siis, jah.
Hendrik: Kunstitööstus.
Üüve-Lydia: Nojah. Kunstitööstus peab ennast küll ümber mõtlema. Kui me ei saagi aasta lõpuni rohkem kui viie inimesega ühes ruumis kohtuda, siis on selge, et midagi peab muutuma. Kuidas siis selle erialaga raha teenida? Seda muutust ei pea tegema mitte poliitikud ega ka majandusteadlased, vaid selle peale peaksid mõtlema kunstnikud ise. Kuidas hakata raha teenima? Kuidas rahastada seda, mis toimub online-maailmas? Praegu tehakse online’is peaaegu kõike tasuta. Tegelikult on ju see ka töö. Aga mina kui inimene loodan, et saan hakata siiski reisima. Ma arvan, et see taastub. Prioriteedid ehk pisut muutuvad. Loodan, et inimesed hakkavad aru saama, et üksi olla on jumala fine, et kodus olla on jumala fine. Mina olen näiteks õppinud, et ei pea iga päev poes käima. Seda võib teha iga nelja päeva tagant. Ei pea käima sõpradega igal nädalavahetusel väljas. Jumala fine on kodus olla ja lilli ümber istutada. Ma loodan, et see paastumine jätab tulevikuelu prioriteetidesse jälje. Mingis mõttes ma naudin seda, et suudan asju rahulikumalt võtta.
Hendrik: Mulle meeldib ka see, et ei pea enam arutult ringi jooksma ja saab tempo maha võtta. No vaatan siin oma kingariiulit. Arutult ei pea endale kingi juurde ostma. Veebipõhiselt võib loenguid pidada, aga vahetu suhtlemine muutub minu meelest üha olulisemaks. Ma arvan, et praegu saadakse just nimelt aru sellest, et veebipõhist suhtlust võib hädapärast küll kasutada, aga tegelikult me tunneme suurt vajadust vahetu kokkupuute järele. Kui sul on õppejõud, kes puutub sinuga vahetult kokku, vahetu artist, kes räägib ühe loo selsamal laval, mis on sinust mõnekümne meetri kaugusel. See kõik ei ole võrreldav sellega, mida sa näed ekraani pealt.
Üüve-Lydia: Muidugi ei saa hakata matkima vahetut kontakti. Eeldada, et inimene saab sama kogemuse, mille ta saab ühes ruumis olles, on ju vale. Just seda ma mõtlesingi, et kunstnikud peavad täielikult ümber mõtlema, mida ja kuidas nad teevad. Kuidas see saaks toimida.
Hendrik: Ükspäev poemüüja küsis mu käest, et kuidas teil siis nüüd on, pikk puhkus, jah. Ma ütlesin, et on jah. Ta küsis veel, et kas siis koguneb suur teotahe ja energia. Ma jäin hetkeks mõtlema. Pidin talle vastama, et vaata, see energia tekib ja kaob vahetuse printsiibil. Kui sa lähed lavale ja annad, siis saad tagasi ka. Kui mul pole kohta, kuhu minna energiat andma, siis ma ei saa ka midagi tagasi. Põhimõtteliselt olen ma nullseisus. Mul ei ole mitte midagi siia sisse kogunenud.
Üüve-Lydia: Ma olen hakanud rohkem uusi füüsilisi oskusi õppima. See hoiab elus. Kui mul pole performatiivset väljundit, siis vähemalt õpin mingi uue skill’i ära. Mulle meeldib sõna „skill” rohkem kui „oskus” millegipärast. Mis kohal on skill kui selline Draamateatris või üldse teatris?
Hendrik: Kas sa mõtled kitsalt professionaalseid näitleja- ja lavastajaoskusi?
Üüve-Lydia: Just nimelt.
Hendrik: Tead, alati tuleb kasuks, kui inimene on mitmekülgne, kui tal on erinevaid oskusi. Isegi kui need laval otseselt välja ei paista. Kui ta oskab näiteks lõõtspilli mängida, kuigi ta otseselt laval ei tee seda, on see ikkagi hea. Tšehhov ütles ka, et linnu puhul on alati aru saada, et ta suudab lennata, isegi kui näed teda ainult kõndimas.
Üüve-Lydia: No siis on jutud räägitud.
Hendrik: Minu meelest küll. Ega siin isiklikke teemasid ei peagi puudutama.
Üüve-Lydia: Väga äge oli.
Hendrik: Oli küll. Lõpetame.
Üüve-Lydia: Davai.
Üles kirjutanud KAJA KANN
