VAIKIV FILM TAHAB HÄÄLITSEDA
Juuni, 2020Ega ma päriselt oskagi seletada, miks tuleb liikuvatele piltidele kohe, kui nad on sündinud, lisada heli — hääli või muusikat. Või polnud neil oma Fred Jüssit, kes õpetab nautima vaikust?
Tulevane filmiklassik, Volmaris sündinud 9-aastane Kostja Märska elab ja õpib sajandi algul, umbes 1904, Riias ja alustab filmitegevust hoopis omapärase ja ammu ajalukku varisenud rolliga: ta on kino rekvisiitor. Poiss seisab näitelina taga, laseb püssi, teeb plekktahvliga kõuemürinat, laulab. Kolmekümne kahe aasta pärast, 1936. aastal on Tallinna vast avatud uhkes „filmipalees” Gloria Palace veel orkestriauk ja kahekümne kahe orkestrandiga orkester, kelle ülesanne on enam-vähem sama. Ma räägin tummfilmi ajast, õigupoolest ju vaikiva filmi ajastust. Mõtlemapaneva kalambuuriga esineb prantsuse filmiteoreetik Jean Mitry: varajane film polnud tumm, vaid vaikne (quiet) ja reaalselt ka kurt kino.
Liikuvad pildid on kuidagi hüpnotiseerinud nutimehi, nii tõsiseid insenere kui ka jaantatikalikke isemõtlejaid. Projekte ja katseid siduda film, st pilt, kas Edisoni fonograafirulliga või veidi hiljem (1887) ka Emil Berlineri grammofoniplaadiga ilmub tol kaugel sajandivahetusel ootamatult palju. Mõned saavad isegi patendi, aga õiget elulooma neist mehaaniliselt paaritatud elementidest siiski ei tule.
Raadiolamp on veel leiutamata, mis tähendab, et vaatesaali ei saa uputada sajadetsibellise helivalliga. Aga lärmi tahaks lüüa. Edison tulebki lagedale ideega võtta midagi ette oma mehaanilise heliaparaadiga, fonograafiga. Ta arutleb õigupoolest täiesti eesrindlikult — pilt ja heli peaksid kokku klappima või nagu meie räägime, olema sünkroonis.
Edison sekeldab kakskümmend aastat pildi ja heli sünkroniseerimise kallal. Tema ühemehe-piilukaamera ehk kinetoskoobi sisse pannakse fonograaf ja mingite kummist kuuldetorude abil mängitakse siis kliendile ette helisid või pigem juhuslikku muusikat fonograafirullilt. Seda asjandust reklaamitakse nüüd kui kinetofoni. Aga põhihäda on muidugi heli nõrgas tugevuses — kui ikka fonograafirullilt tulev kähisev lugu publikule erilist efekti ei loo, jääb oodatav majanduslik edu saavutamata, sünkrooniefektist kõnelemata. Edison lubab lõppude lõpuks oma alluvatel välja töötada ka filmiprojektori. Uskumatult jonnakas boss väidab nimelt, et individuaalsest kinetofonist saadav tulu on suurem suure saali sissetulekust, nii et „miks tappa kuldmune munev hani?”.
Tema truu assistent, tegelik filmivärgi leiutaja, šoti-inglise immigrant William Kennedy-Laurie Dickson teeb aga ühe põneva testi (kuuldavasti Edisoni teadmata). Nimelt sätib ta 1894. või 1895. aastal üles suure trehtriga fonograafi ja enda ehitatud kaamera, kutsub sealtsamast töökojast kaks töömeest, võtab ise viiuli ja laseb kellelgi filmikaamera vänta keerutada. Need töömehed siis tantsivad kahekesi, nagu tollal kombeks, Dickson viiuldab ja nii on sellest eksperimendist saanud helifilmi ajaloo esimene „sünkroonvõte”. Niivõrd värvikas lugu lausa karjub seletuste järele: lugu ise on üles võetud Edisoni laboris West Orange’is New Jerseys. Selle fonograafi silinder viiulimängu salvestusega leitakse alles 1960. aastal mitmeks tükiks purunenuna, filmjupp sootuks eraldi. Üksjagu imekombel suudetakse need kaks asja lõpuks kokku viia. Heli, st viiulimängu on vaharullil kaks ja pool minutit (teises kohas 3 minutit
20 sekundit), pilti umbes 17 kuni 21 sekundit. „Umbes” seetõttu, et alles arvutitöötluse abil tehakse kindlaks filmimise kiirus, mis on ebaharilikult 30–40 kaadrit sekundis! Katkine vaharull kleebitakse osavalt kokku ja sealt suudetakse ettevaatlikult maha kopeerida heli. Appi kutsutakse tipptegija, kolme Oscari laureaat, helimees ja montaažiguru Walter Murch, kes need kaks ajas ja ruumis täiesti lahus olnud elementi lõpuks 1998.–2000. aastal kokku paneb ehk meie keeli, sünkroniseerib. (Huviline võib ise vaadata: „The Dickson Experimental Sound Film”.) Nüüd oskan öelda isegi viiuliloo nime — see on Jean Planquette’i operetist „Corneville’i kellad”…
Aga esimene pääsuke ei too veel sooja ja hoolimata Edisoni lootusetutest katsetest ei saa helifilm sündida enne oma aega. Ja kui siis detsembris 1914 kogu West Orange’i kompleks tulekahjus hävib (nitrofilm!), lõpeb ka see pikale veninud, filmihelile pühendatud peatükk Edisoni elus.
Vaja on sähvatust — heureka!, heli tuleb kuidagi siduda otse filmilindiga. Hääl kui õhu võnkumine — kuidas konserveerida heli? Kuidas teha tuul nähtavaks?
Olen sellest varem kirjutanud.1 Leon Scott ja Rudolf König saavad 1857. aastal prantsuse patendi oma fonautograafile, aparaadile, mis kirjutab tahmasele paberirullile helivõnkeid. Aga ei taasesita neid! See jääbki nn heli graafilise jäädvustamise peatükiks. Kuid samm-sammult lähenevad hakkajad mehed sellele näiliselt lahendamatule ülesandele, sest aeg on juba küps. Lavale on astunud fotograafia ja täiesti ootuspäraselt tekibki lühiühendus — 1878. aastal teeb professor Alexander Blake Rhode Islandil Browni ülikoolis efektse katse. Ta kleebib mikrofoni membraanile tillukese peeglikese, suunab sinna valguskiire, hüüab midagi ja jäädvustab sealt lähtuvad vibratsioonid keerlevale valgustundlikule kettale. Mis tähendab, et helivõnked on fotografeeritud! Edasi on lihtsam minna.
Ajakirjas The Scientific American ilmub 20. juuli 1901 leheküljel 36 saksa teadlase Ernst Walter Ruhmeri artikkel tema üpriski heliseva nimega aparaadist fotografofonist. Ruhmer on tollal 23-aastane. Ja ta astubki ajalukku kui tehnikapioneer, kes kasutab esimesena helilainete salvestamiseks 35-mm filmilinti. (Ma ei räägi siin veel filmihelist.) Mis siis, et armetult, aga helivõnked on siinsamas nähtavad. Põhimõte jääb samaks ka kõikides järgnevates täiendustes — mikrofoni tekitatud (ülinõrgad!) elektrilained panevad spetsiaalse elektrilambi („helilambi”) võnkuma ja optilise süsteemi abil juhitakse see võbelev valgusvoog aeglaselt liikuvale filmilindile. Ruhmer näeb kurja vaeva salvestatud vöödilise filmilindi kuuldavaks tegemisega, uskudes, et tundlik seleenrakk taastab helivõnked. Hea, et ta ise uskus sellesse, aga ta lisab toreda lause: „Ja kus võimalik, saaks minu aparaat koos kinematograafiaga salvestada kehade ja häälte liikumisi samale filmilindile.” Otsekui vette vaatas!
Sealt kaugelt, saja kümne aasta tagant ilmub äkki veel üks tundmatu leidur, Eugène Augustin Lauste. Tema on see Pariisis sündinud mees, kes lõppude lõpuks, juba 1904. aastal taipab sokutada pildi kõrvale filmilindile ka heliriba, aga ta tunneb Ruhmeri tööd ja usub, et saab parema tulemuse, kui kasutab kahe magnetpooli vahel võnkuvat peeglikest. Praktilise tulemuseni jõuab leidur 1910. ja 1912. aasta vahel. Saadud pilt on siin. Praeguseks on alles kolm killukest testlinti, üks umbes poolemeetrine. Me vaatame tõenäoliselt maailma esimesi juppe helifilmist peaaegu niisugusena, nagu helifilm ka tänapäeval on.
Kui inimkond ei oska öelda, kes leiutas kirve või ratta, siis fotograafilise heli ilmumine filmilindile kõrvuti pildiga jääb Eugène Lauste’i teeneks. Ajalugu pole olnud õiglane, Eugène Lauste’i nimi jääb kauaks tagaplaanile, kuigi ta ellu mahub lühiajaline töö Edisoni juures ning hiljem tihe koostöö ja sõprus imemehest Dicksoniga. Temast ei saa ärimeest… Kas geeniuste saatus peab alati niisugune olema?
Aga jälle — seda võnkuvat-võbelevat heliriba pildi ääres ei osata veel lugeda, lugeda nii, et saalitäis inimesi seda kuuleks. Üks ketilüli tummast rääkijaks saamisel on veel puudu. Elektroonilist valmisolekut maailmal veel pole. Veel pole leiutatud raadiolampi!
Kuid geeniused juba tasapisi tegutsevad. Lavale astub kaks leidurit, kes esiotsa nagu polekski seotud siinse jutuga, aga kes aitavad kõige otsesemalt kaasa filmiheli sündimisele.
Ameeriklane Lee de Forest on prantsuse hugenottide kauge järeltulija, meisteräparduja. Pidevad patentide kohtuasjad, neli abielu, palju ebaõnnestunud ärisid, partneritepoolne petmine, süüdi mõistmine postipettuses, siis õigeks mõistmine, üle kolmesaja patendi, millest vaid üksikud on edu toonud. Ta sureb 87-aastasena, pangaarvel 1250 dollarit.
Muidugi on ta kursis teiste uurijate töödega: inglane Sir Ambrose Fleming on 1904. aastal valmis saanud kahe elektroodiga vaakumlambi, mis jääbki dioodina tööle. De Forest taipab mingi geniaalse sähvatuse ajel 1906. aastal sättida sellesse (vähese gaasilisandusega) vaakumlampi kolmanda elektroodi, mida tuntakse võrena (USA patent 879532, 18. veebruar 1908). Tulemuseks on nõrkade elektrisignaalide enneolematu võimendamine. Ja maailm ei ole enam endine, elektroonikaajastu on alanud. De Forest hüüab vastsündinud raadiolampi audioniks ja peab ennast surmani raadio isaks. Aga Nobeli preemia jääb tal siiski saamata.
Otsekohe ilmuvad de Foresti leiutise edasiarendajad ja neid on laias ilmas kümneid tosinaid. De Forest hädise ärimehena müüb oma leiutise odavalt suurfirmale, kahetsedes hiljem surmani hane müümist koos kuldmunadega.
Aadlikust soomerootslane Eric Tigerstedt kohendab seda jänki konstruktsiooni nii, et võimendustegur mitmekordistub, ja tema täiendustega raadiolamp läheb Telefunkenis masstootmisse. Tigerstedt, mõnikord ka Soome Edisoniks hüütud noorhärra, on kärsitu, filmi väärt seikleja oma kuuekümne nelja patendiga, paljude uppi läinud firmadega, kireva eluga Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja USAs, kus ta sureb õige noorelt. Aga ta jätab meile 1915. aastal terastraadile salvestatud soomekeelse laulukatke „Voi äiti parka ja raukka” (kas Edisoni lauldud „Mary had a little lamb” meenutus?). Nähtavasti on aeg tema jaoks küps ja ta hakkab energiliselt tegelema filmiheliga. Kahjuks ei saa täpsemalt sotti, millega nimelt, sest allikad räägivad ebamääraselt tema katsetest mingi peene metall-lindiga. Küll aga on juttu salvestatud helide võimendamisest ja valjuhääldite loomisest. Igatahes saab ta 28. juulil 1914, esimese ilmasõja eelõhtu viimasel hetkel Saksamaal patendi nr 309 536 helifilmi protsessile. Ta jõuab teha lühikese testfilmi „Word and picture” ja näidata seda kinnises ringis teadlastele, enne kui ta saadetakse Saksamaalt välja kui „vaenuliku riigi (st Venemaa) kodanik”. Saksa riik omastab kõik tema patendid… Tema film „Word and picture” pole nähtavasti säilinud, küll aga nimetavad asjatundjad seda maailma esimeseks filmiks, mille heli on filmilindil!
Euroopas ollakse Ameerika filmiasjadega hästi kursis. Kuid üht-teist põnevat on teoksil siinselgi mandril. Veel 1918. aastal — maailmasõda alles siinsamas — alustavad Saksamaal kolm meest, Hans Vogt, Josef Engl ja Joseph Massolle oma helieksperimente ja patenteerivad 1919. aastal TriErgoni protsessi, mis muundab (äsjasündinud raadiolampide abil) helivõnked muutuvateks elektrisignaalideks ja sealt edasi spetsiaalse hõõglambi abil valgussignaaliks. Muutuva valgussignaali saab kopeerida otse filmilindile, kus heleduse-tumeduse võbelemine sõltub helisignaali tugevusest ja sagedusest, st hääle tugevusest ja kõrgusest mikrofoni ees. Heli on nüüd koos filmiga ühes tükis, tülikas sünkroonsusprobleem oleks nagu lahendatud.
Moodustub ettevõte TriErgon („kolme töö”), mis teeb õige erilise otsuse heliriba filmilindile saamiseks. Et säästa tummfilmiaegset pildikaadri suurust, tekitavad kolm sakslast eraldiseisva 7-mm heliriba väljapoole pildivälja, saades niimoodi 42-mm laiuse ebastandardse filmi. Ega sellest õiget elulooma tule — keerukad vahekopeerimised, erilised projektorid kiirusega 20 k/sek ja veel tuhat häda. Aga filmilukku kirjutavad nad ennast siiski sisse; 17. septembril 1922 toimub esimene TriErgoni meetodil põhinev helifilmi avalik näitamine Berliini kinos Alhambra. Järgnevatel aastatel teeb UFA stuudio TriErgoniga veel paar totaalselt läbikukkunud mängufilmi — tehniline valmisolek pole isegi Saksamaal säärase ebahariliku filmilindi tarvis tasemel.
Aga tagasi de Foresti juurde. 1920. aastal hakkab ka tema tegelema filmiheliga, sest nüüd on ta lõpuks suuteline võimendama nõrku helilaineid. Ja ta laenab ideid oma eelkäijatelt, näiteks Tigerstedtilt või TriErgoni härradelt. 1921. aasta oktoobris läheb naksakas leidur Berliini, kus kohtub aasta jooksul saksa leidurite Engli, Vogti ja Massollega, kuid uurib ka teisi Euroopa helifilmisüsteeme. Tagasi Ameerikas kuulutab ta ehtsa jänkina (reklaam ennekõike) kõvahäälselt oma peatsest helifilmist. Paraku korjab ta süsi pea peale võõraste ideede kasutamisega ja raiskab kümneid aastaid kurnavate patendivaidlustega. Tema järjekordne firma Phonofilm kasutab muuttihedusega2 heliriba; helilamp on standardne lamp, mis pidevalt läbi põleb ega reageeri helimodulatsioonile piisavalt kiiresti, valguse parasiithajumine rikub heli. Ka fotorakuga heli lugemine on niru. Üksjagu lärmakas leidur pöördub Theodore Willard Case’i poole, kes on selleks ajaks leiutanud tunduvalt parema „helilambi” ja tundlikuma fotoraku. Selle koostöö tulemusena näitab de Forest 1923. aasta kevadel publikule The Phonofilm Company esimest lühikest helifilmi. Edaspidi vorbib ta neid New Yorgis veel palju, tihti üks-kaks tükki nädalas. 1924. aastaks on Ameerika idarannikul kolmkümmend neli kinoteatrit varustatud De Forest Soundi aparatuuriga. Üle tuhande filmi nelja aasta jooksul, vodevillid ja muu säärane värk.
Ja ei mingit furoori. Kuigi minu arvates tuleks just siit, kevadest 1923 hakata lugema USA helifilmide algusaega. Aga Hollywoodi mogulid (Carl Laemmle Universalist ja Adolph Zukor Paramountist) on ennast vägevalt sisse seadnud tummfilmi maailmas ega näe mingit põhjust lõhkuda seda „vaikust” mingi helilise frivoolsusega.
Veel üks huvitav asjaolu — de Forest filmib oma helifilme kiirusega 21 k/sek, mis hilisematel, päris helifilmi aegadel (24 k/sek) teeb nende taasnäitamise raskeks. Et heliriba on nüüd tunginud filmilindile, tuleb pildil ennast kahe millimeetri võrra kitsamaks tõmmata ja klassikalise 4:3 formaadi säilitamiseks tekib piltide vahele horisontaalne must riba. Lõpuks jääb formaadiks 1,37:1.
Hollywood ei hooli de Foresti helifilmikestest, aga kinoketid on ju kõik suurfirmade käes. Ja de Foresti heli on tõepoolest niru, sõnadest saab halvasti aru, suured moonutused ja müratase. Kõik see diskrediteerib üksjagu kogu ettevõtmist. Pealegi on ennastimetlev de Forest unustanud filmide esmaesitlusel Rivoli teatris mainida oma kaasautori Case’i nime ja koostöö läheb pauguga lõhki. Septembris 1925 lõpetab Case koostöö „raadio isaga”, lükates de Foresti helifilmiärist välja, väitmata siiski, nagu oleks tema, Case, leiutanud helifilmi.
Case teeb põhimõttelisi muutusi uue filmiliigi anatoomias, mis jäävadki normiks: toob projektori helipea pildipea alla, kinnistab heli asukoha filmlindil 20–21 kaadrit enne pilti, rakendab esimesena kokkuleppelist kiirust 24 k/sek ja ehitab lõpuks filmikaamera Movietone News, mis saab üsna edukalt hakkama ka heli salvestamisega samale negatiivile üheaegselt pildiga. See jääbki uudistekaameraks, küll mobiilseks, aga tehniliselt kohmakaks: kui vaja pilti monteerida, tuleb heli sealt eraldi lahti kopeerida jms.
Kuidas nüüd olla? Sakslased raiuvad kui rauda, et maailma esimese helifilmi tegid nemad. Neid „esimesi” kipub olema rohkem, kui mu nõder sulg suudab kirja panna…
Läheme tagasi Ameerikasse, sest siin sünnib teine, üpris ebaharilik tehniline lahendus üsna niru filmiheli parandamiseks — Vitaphone. Iseenesest on tegu kurioosse tagasiminekuga Edisoni fonograafi ja filmilindi sünkroniseerimisaega. Et esimesed nn muuttihedusega helifilmide süsteemid on armetu helikvaliteediga, otsustab Sam Warner võtta kasutusele heliplaadi, mille tehniline tase on selleks ajaks muljetavaldavalt hea. Western Electricu insenerid loovad uue plaaditüübi, 41-sentimeetrise läbimõõduga ja 33 1/3 pöördega (sellegi uuenduse esimesena maailmas), mille heli on mäekõrguselt üle tollasest heliribaga filmililindil saavutatust. (Kuigi seda väidet tasuks uurida! Vitaphone’i nõela surve on 80–170 grammi ja sagedus vaid 4300 Hz. Küll on müratase märgatavalt väiksem.) Üks plaat mängib enam-vähem kümme minutit, mis on ühe filmirulli aeg, seega lisandub igale filmile nüüd kohvritäis plaate. (Olen säärast suurt plaati ise käes hoidnud ja mänginud Leningradi Kinoinseneride Instituudi laboris küllap 1959. aastal.)
Mis edasi? Konstrueeritakse spetsiaalne plaadimängijat ja filmiprojektorit ühendav jäik veosüsteem, hirmkeeruline (ja ebakindel) plaadi ja filmi täppiskäivitus, ja Warner Brothers teeb 6. augustil 1926 „Don Juani” esietenduse John Barrymoore’iga peaosas. Ajalukku läheb see proovifilm kui lugu, kus suudeldakse kokku sada kakskümmend seitse korda! Õigupoolest pole see ju helifilm, üksnes mõned muusikalõigud ja taustahääled, aga menu on suur.
Ühte meest, George Groves’i tahaksin eraldi mainida. Groves on väidetavalt esimene Hollywoodi pärishelimees selle filmi juures (minu muistne kolleeg ju), aga ta on ka Woodstocki helimees ja seda annab juba imestada.3
Uued kondensaatormikrofonid, vägev võimendus ja head valjuhääldid — plaadi „uskumatult hea kvaliteet” petab publiku esiotsa ära ja pärast suuremat ja väiksemat sebimist firmade vahel toimub 6. oktoobril 1927 New Yorgis Warneri kinoteatris „Jazz Singeri” („Džässilaulja”) esilinastus, peaosas Broadway dünamo Al Jolson. See film purustab kõik kassarekordid, maailmalinastustelt tuleb kokku 3,5 miljonit dollarit. Warner Brothers on nüüd Hollywoodi peategija ja „Jazz Singerit” püütakse tänaseni lükata iga hinna eest filmilukku kui esimest helifilmi. Mida ta ju tõele näkku vaadates mitte pole! Euroopas nimetataksegi sääraseid helifilme nõelahelifilmideks. Üks veider asi veel — näen ühte vihjet, just nagu oleksid need filmid jooksnud kiirusega 22 k/sek.
Paljutõotav masinavärk on käima lükatud, kinod peavad ennast varustama kalli moodsa sisseseadega. Esiotsa on kasum vägev, kuid õige pea hakkavad tulema tagasilöögid: on üleinimlik käivitada plaat ja film alati täpselt, kõiksugu katkemised ja nõela ärahüppamised hävitavad sünkroonsuse, plaati ei õnnestu maha mängida üle kahekümne korra… Aga et asja taga on suur kapital, peab see kummaline anakronism vastu kolm-neli aastat, enne kui Warner Bros teatab Vitaphone’i pensionile saatmisest. Ja ka siis veel, kindlustamaks kogu masinavärgi pehmet maandumist, jätkatakse mõnda aega
Vitaphone’i filmide tegemist koopiatena juba uutelt RCA-süsteemse heliga filmidelt! („Warneri filmid saadaval nii heli filmil kui heli plaadil!”)
Suure ajakirjandusliku müra sees töötavad aga General Electricu mehed vaikselt oma märksa paljutõotavama helisüsteemiga. Charles A. Hoxie teab nähtavasti Alexander Blake’i efektsest katsest 1878. aastal Browni ülikoolis (või ei tea?) ja võtab kasutusele sama kiire toimega peeglikesega galvanomeetri, töötades välja nõndanimetatud muutlaiusega4, Photophone’iks nimetatud helisalvestuse süsteemi. Aastatel 1926–1927 julgetakse seda kasutada ka esimestel avalikel demonstratsioonidel. Heliribal on nüüd üksnes mustade ja valgete helilainete amplituudi võnkumine; halle vahetoone pole vaja, need on kahtlased asjad mürataset silmas pidades. Firmade ameerikalikus kokku-lahku-mängus saab sellest nüüd üldisemalt RCA süsteemina tuntud optiline helisalvestus. Õige varsti tuleb sama süsteemiga kaasa ka Westrex, ehkki leiutab oma nn valgusventiiliga (light valve) seadme. (Westrexiga saab salvestada nii muuttiheduse kui muutlaiusega heliriba.)
Siia sai palju keerulisevõitu sõnu, aga keerulisemaks see maailm ju aina lähebki. Kui esimest nn muutuva tihedusega heliriba, muuttihedusriba („triipkoodi”) saadakse kopeerida üldiselt lihtsavõitu seadmetel, siis nüüd on aeg professionaliseeruda.
Filmi enda fotograafiline teralisus tõstab tugevalt heli mürataset. Sestap sünnibki põhimõtteline täiendus fotoheli maailmas, nn helinegatiiv (ülipeeneteraline ja ülikontrastne filmilint, mis tõstab kvaliteedi väga heaks). Toimub dramaatiline lahutus — pildi negatiiv ühele lindile ja heli negatiiv teisele lindile. Uus RCA süsteem on keeruline, seda juba põlve otsas valmis ei tee. Aga seda täiendatakse ka nn mürapiirajaga, mis kujutab endast teravmeelset mehaanilis-optilist lisandit, mille sakslased klaartooniks nimetavad ning mida soomlased ei suudagi omakeelseks tõlkida, nimetades seda lihtsalt noiseless-seadmeks. RCA on maailma helifilmi tipus — hetkeks tundub, et „ajalugu on valmis” ja et need masinad töötavad vaat et 40–50 aastat ühtejutti.
Pärast stuudiote pikki ja keerulisi läbirääkimisi on 1929. aastaks 75% Hollywoodi filmidest nii või teisiti helifilmid. Kahe aasta jooksul, 1927–1929 investeerivad nad helivärki üle 300 miljoni dollari (vaesed kapitalistid!), aga see tuleb kuhjaga tagasi.
Kuid maakera on endiselt veel ümmargune, laperguseks hakkab ta muutuma alles meie päevil.
Mis toimub nendel aegadel Euroopas ja mujal? Ega ma leiagi tollases helifilmi stardi aegses Euroopas ühtegi silmatorkavat indiviidi, kes oleks omapäi seda komplitseeritud asja arendanud. Töö käib ikka rohkem suurte firmade ühisjõul. Kui siis ehk Oskar Messter, sünnilt berliinlane, kes näitab augustis 1903 esimest korda „kõnelevat ja laulvat fotograafiat” keiserliku Berliini Apollo teatris, olles seega saksa varajase filminduse pioneer. Muidugi plaadilt, kuid elektriliselt sünkroniseeritavalt. Raske on seda nüüd helifilmiks nimetada. Aga Messter on kahe jalaga saksa filmis sees — ta toob projektoritesse sisse nn Malta risti, on osaline UFA (Universum-Film Aktiengesellschaft) filmistuudios ja 1928. aastast ka Tobise helifilmistuudios. Tänaseks peaaegu unustatud suurmees.
Ton-Bild-Syndikat ehk Tobis on väga agressiivselt turgu vallutav firma, mis moodustatakse 20. augustil 1928 Berliinis. (Ma süvenen siin Saksa helifilmiasjadesse rohkem, kui ehk viisakaks peetakse, aga kuna Eesti Kultuurfilm ostab just nimelt siit 1936. aastal uue kalli sisseseade, siis ehk antakse andeks.) Saksamaa, tollal veel Weimari vabariik, on vaevu jalule tõusmas pärast kaotust Esimeses maailmasõjas. Churchilli sõnul olid Versaille’ lepingu majanduslikud klauslid „sedavõrd
õelad ja rumalad, et nad muutusid ilmselt täiesti mõttetuks. […] Kui võidukad riigid omastasid umbes miljardi naela väärtuses Saksamaa varasid, laenasid peamiselt USA ja Suurbritannia mõni aasta hiljem Saksamaale enam kui poolteist miljardit naela.”5 Selline majanduslik maastik toidab hakkajaid ärimehi ja 1929. aastal asutavad suurfirmad AEG ja Siemens&Halske uue, filmiseadmeid tootva Klangfilmi. Niisiis, Tobis toodab filme, Klangfilm seadmeid. TriErgon lahustub segasevõitu patendisõjas nii siin, Euroopas, kui USAs. Ja ühtäkki on Euroopa filmiturg sakslaste valitseda, mis muidugi ärritab ameeriklasi. Kes siis nende kultuuriimperialismi ei tea! 29. oktoobril 1929 on Wall Streeti finantskriisi algus, korporatiivne USA filmimajandus teeb vägeva jõnksu, aga tuksub edasi.
Konkurentsilahingud RCA, ERPI (Electrical Research Products Incorprated) ja Tobis-Klangfilmi vahel on üsna verised, kuni lõpuks, 19. juunil 1930 kirjutavad osapooled alla nn Pariisi rahulepingule (Klangfilmist on kohal direktor Kirnteilnahmen). Maailm jagatakse taas ära: Tobis-Klangfilmil on seadmete ainuõigused järgmistes riikides: Saksamaa, Danzig, Austria, Ungari, Šveits, Tšehhoslovakkia, Holland, Hollandi India, Taani, Rootsi, Norra, Bulgaaria, Rumeenia, Jugoslaavia ja Soome. Ameeriklastel on ainuõigused Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias, Uus-Meremaal, Indias ja Nõukogude Liidus. Kõik ülejäänud riigid, sealhulgas Itaalia, Prantsusmaa ja Inglismaa, on avatud mõlemale. Eestit, Lätit ja Leedut see helifilme ja -seadmeid korrastav kokkulepe ei puuduta. Mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi ei julge siiski siinkohal teha.
Nii saabki praktiliselt pensionile määratud Vitaphone ka Euroopas oma plaate kedrata. Tobis-Klangfilmil on pärast patendivaidlusi USAga nähtavasti käed lahti. Insenerid Klangfilmis aga suunavad oma taibu salvestamisseadmete arendamisele, mille aluspõhimõte on heliriba filmilindil, heli filmil. Esialgu, vähemasti 1931. aastani kasutavad nemadki laialdaselt läbilöönud muuttihedusega süsteemi kerri rakuga6.
Ma ei saagi kindlalt öelda, millal Klangfilm läheb üle RCA muutlaiusega süsteemile (amplituudmenetlus), kuid 1936. aasta heliautos on see juba olemas. Just sellise auto ostab endale Eesti Kultuurfilm. Tobis-Klangfilm on peaaegu monopoolses seisundis, aga ta on kallis firma. Mis tähendab, et vaesemad firmad otsivad teistsuguseid ja odavamaid lahendusi (ja sellega kaasneb teadagi „vaese mehe” sündroom kehvade lahenduste näol).
Nõukogude Liidus käivad asjad teisiti kui ülejäänud maailmas. Kodusõjajärgne majanduslik kaos on pidurdanud ka heli tulekut vaevu tuksuvasse vene kinno. Stalini 1. viisaastakuplaan 1928–1932 keelab välismaiste filmide, tehnoloogia ja toorfilmi sisseveo. „Majanduslik sõltumatus kapitalistidest, kogu toodang omavalmistatult kodumaine, välismaiseid patente olla ei tohi” — umbes nii hüütakse kõrgetelt tribüünidelt. Vene teadlased Pavel Tager Moskvas ja Aleksandr Šorin Leningradis näitavad oma teineteisest sõltumatult tehtud katsehelifilme 1929. aastal. Šorin (on olnud minu
koduinstituudi õppejõud) võtab aluseks muutlaiusega süsteemi, Tager jääb muuttihedusega heliriba juurde. Kui palju nendes kahes helimasinas muust maailmast sõltumatut tehnoloogiat on, pole minu otsustada. Filmiilmas on tollal töös umbes kakssada erisugust helikaamerat! Aga kuna bolševike lagastatud riigis pole veel piisavalt helikinosid, jääb vene vaataja 1935. aastani tummfilmide kütke. Viimane Nõukogude Liidu tummfilm tehakse 1938. aastal…, ehkki Sojuzkino on vahepeal tasakesi siiski sunnitud alla kirjutama lepinguid välistootjatega.
Üks esimesi nõukogude mängufilme, mis võetakse üles osaliselt juba helifilmina, on juunis 1931 esietendunud „Lähetus ellu” („Putjovka v žizn”; tegijateks Ekk, Januškevitš, Stolper). Olen seda filmi vaadanud oma õpinguaastatel Leningradi Kinoinseneride Instituudis küllap 1958. aastal. Ka siin on pealkirja alla märgitud, et film on tehtud Tageri helisüsteemiga (täitsa nagu välismaisedki filmid!), aga oh häda — oleme helitudengitena ju kuulnud/näinud normaalseid helifilme, selle hädine tase lööb aga lausa pahviks. Kohutavad moonutused, suur müratase, kohati ei saa sõnadest arugi… Muidugi, oma aja laps, aga et tase nii hale on, on siiski suur üllatus. Et film on kuulutatud nõukogude filmiklassikaks, dubleeritakse ta küllap 1950-ndate lõpus moodsama tehnikaga uuesti vene keelde.
Mul pole plaanis siinses „rahvavalgustuslikus” loos puudutada filmiheli esteetilisi küsimusi, kuigi need on iseenesest uskumatult põnevad. Ja uskumatult vastuoksuslikud. Küllap vähegi asja vastu huvi tundvad inimesed teavad neid kuulsaid klassikute proklamatsioone: „Filmi ilmuv heli toob kaasa selle kergekäelise kasutamise „kõrgkultuurilistes draamades” ja sellesarnastes „ülesvõetud” teatraalsetes etendustes. Nõndamoodi käsitletav heli hävitab montaažikultuuri.” (Eisenstein, Pudovkin, Aleksandrov, august 1928) Samasuguseid põlastavaid hüüatusi võib kaante vahele koguda terveid köiteid. Asi on lihtsalt selles, et esimesed helifilmid oma helikvaliteediga on tänapäevastest valgusaastate kaugusel ja peenelt häälestatud kõrvaga tummfilmiklassikud ei suuda siin näha, õigupoolest kuulda „helget tulevikku”.
„Rääkivad ja häälitsevad filmid on midagi täiesti uut. Huvitavad leiutised, kuid ma ei näe neid väga kauaks moodi jäävat.” (Louis Lumière)
„Helifilmi on sama palju vaja kui laulvat raamatut.” (Viktor Šklovski)
„Ma ei karda, et kriiskav helifilm kunagi meie kinoteatreid häirima hakkaks.” (Louella Parson)
(Järgneb.)
Viited ja kommentaarid:
1 E. Säde 2016. Säde filmist, lk 427.
2 „Muuttihedus” on Heino Pedusaare veebruaris 2020 pakutud uudissõna „intensiteetse” asemele. (Inglise variable density, saksa Intensitätsschrift.)
3 Woodstocki 1. rokifestival toimus augustis 1969, Vietnami sõja ajal. Sellel oli 400 000 külastajat, peaesinejaks Jimi Hendrix.
4 „Muutlaius” on Heino Pedusaare uudissõna „transversaalse” asemele. (Inglise variable area, saksa Amplitudenschrift.)
5 W. S. Churchill 1995. Tormihoiatus, lk 26.
6 kerri rakk (Kerr cell) on valguse modulaator kahe elektroodiga nitrobensooli lahuses. Erilise optilise seadeldise abil juhitakse valgus läbi kerri raku filmilindile, voolukõikumised mõjuvad kerri raku valguse läbilaskevõimele.
