PERSONA GRATA THEODOR SINK

Tšellist Theodor Singi päevakava on septembris 2020 suhteliselt tihe, täis ergastavaid treeninguid, mitmeks kontserdiks valmistumisi nii põhikohal ERSO kontsertmeistrina kui ka Eesti Interpreetide Liidu sarjas kvartetiga.

 

Millal sai sinu pilliks tšello?

Kohe alguses. Ma ei mäleta, et mul endal oleks olnud teadlik huvi selle pilli vastu, aga ma laulsin palju ja ema arvas siis, et äkki sobiks tšello oma tämbri poolest mulle kõige paremini. Ju ma siis laulsin muusikat, mida mu ema ja kasuisa kuulasid — rokki ja metal-muusikat — Rammsteini, Metallicat, Led Zeppelini… Ma kasvasin selle peal üles. Mu vanavanemad on rääkinud, et ma olevat kord saaginud kingakarbi peal pliiatsiga ja öelnud, et mängin tšellot…

 

Tallinna Muusikakeskkoolis õpiti tšellot Laine Leichteri juures. Kas sa mäletad oma esimesi samme tema tšelloklassis?

Need esimesed hetked on kõigil üsna sarnased — poognahoidu õpetatakse jänkukäpa kujundi kaudu. Üldiselt on algus keelpilliga päris valulik, nii et ilmselt on mu aju üritanud kaitsta mind ebameeldivate mälestuste eest. Laine Leichter oli õpetajana väga hooliv, kuid  samas ei lasknud ta endast üle astuda. Ma olin väiksena üsna keevaline ja nagu poiste puhul ikka, oli mind raske ohjata. Tema suutis seda niimoodi teha, et ma ei tundnud end puudutatuna.

 

Kas huvi muusika vastu oli sul algusest peale?

Huvi muusika vastu oli mul kogu aeg, aga tšellomängu kiindumine võttis kõvasti aega. Ma arvan, et pööre võis toimuda kaheksandas klassis. Varem ütlesid mulle ema, õpetaja ja teised inimesed, et mul tuleb tšellomäng hästi välja; ise ma sellest  aru ei saanud ega osanud ka mängimisest mõnu tunda. Mingil ajal hakkasin ma pikki harjutuspäevi nautima ja ka seda, et midagi läks kogu aeg paremaks.

 

Oled laia ampluaaga muusik: solist, kammermuusik ja orkestrant, praegu ka ERSO tšellorühma kontsertmeister.

Ma ei ole kunagi olnud otseselt haaratud suurtest ambitsioonidest. Haruharva on tekkinud hetki, mil olen pidanud iseendast väljuma, et midagi teha. Tavaliselt olen üritanud jälgida seda liini, et mulle meeldib pilli mängida ja ma tahan seda teha koos heade mängijatega ning see areng toimub loomulikult. Mulle on oluline seda arengut mitte forsseerida… et kas minust saab solist, orkestrant või kammermuusik. Ei tahaks väga sellele küsimusele keskenduda, sest tegelikult on võimalik kõigega tegelda. Muidugi peab eri pooluste vahel valitsema mõistlik tasakaal, kuid üks on kindel — muusik, kes keskendub vaid soolomängule ja enda presenteerimisele, on oma olemuselt poolik, ükskõik kui hea ta ka ei oleks. Olgu see siis intiimne kammermuusika või sümfooniaorkestri stiihias osalemine. Teiste inimestega koos töötamine on parim viis enesearenguks, kuna tihtipeale oled sunnitud laskma lahti  kinnistunud eelarvamustest ja maneeridest, luues seeläbi ruumi uutele mõtetele ja tunnetele. Kasulik on suuta ümber häälestuda erinevates keskkondades, ka kammeransamblis tuleb ette soololõike, ja orkestris samamoodi. Kui orkestris keegi mängib soolot ja teeb seda halvas mõttes nagu orkestrant, siis on see ebaprofessionaalne. Sellepärast peab olema võimalust ennast erinevates olukordades hästi väljendada.

 

Kas sind ei sega, kui oled ühe kontserdi ühes pooles solist ja teises orkestrant? Viimasel Pärnu Muusikafestivalil soleerisid sa Sumera Tšellokontserdis ja õhtu teises pooles kõlas Mendelssohni 1. sümfoonia, kus sa mängisid orkestris. Kuidas sa suudad ümber kehastuda?

Vahel on tähtsa kontserdi puhul hea — ma ei julge öelda, et see on reegel —, kui sellele eelneb mõni muu projekt või kõrvalasi, et sa saad oma tähelepanu laiali jaotada. See sõltub juba puhtalt inimesest, kuidas see toimib. Mina üritan võimalikult vähe mõelda ja saada mäng loomulikuks; ma ei pea end teadlikult kontsentreeruma sundima, välja arvatud hädaolukordades. On hea, kui kontsentratsioon on tasakaalus ega ole alati maksimaalselt rakendatud. Muidu ma mõtlen situatsiooni üle ja siis tekivad teised vead. See peab olema selline kontsentratsiooni ja lõõgastuse vahepealne seisund. Kui pakutakse välja, et võiksin pärast soolot sama õhtu teises pooles orkestris kaasa mängida, ei ütle ma kunagi „ei”. Olgu see siis EFO, ERSO või TKO — ma saan oma sõprade seltsis muusikat teha, inimestega, kes mulle kaasa elavad.

 

Mida sa EFO puhul esile tooksid, kas konkreetseid muusikuid või õhustikku?

Mõlemat. Üheks nädalaks kogunevad supertasemel mängijad üle maailma. Nad on terve aasta seda kogemust igatsenud ja seda on musitseerimisest tunda. EFOs pole vahet, kus sa mängid, kas orkestri ees või sees; kõik on ühtviisi äge. Festivaliorkestri suur võlu ongi selles, et keegi ei tee ju seda kohustuse või raha pärast, vaid lihtsalt puhtast fanatismist ja see aitab meil üksteist sütitada, uusi sõpru leida ja enneolematu energiaga kontserdil mängida. Seal tekib selline suure pere tunne… Seda tundsin eriti siis, kui ma pärast Sumera Tšellokontserti lavalt maha tulin ja efokad tulid järjest ütlema, et nad on minu üle uhked. See läks väga hinge. 

 

Kui suur roll on laval siiski mõttetegevusel? Kui sa püüad sellest hoiduda, aga samas eeldab teose esitus ratsionaalset lähenemist, kes seda mängu siis juhib?

Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.

Huvitav, kui sa räägid emotsioonidest, siis mainid esimesena viha ja kurbust. Miks?

Ma olen vist dramaatiline inimene. Ma olen selle omaks võtnud, varem häbenesin seda. Vähemalt muusikat tehes tundub see mul olevat loomulik. Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes. Näiteks kui rääkida Haydni Tšellokontserdist, siis sellele ma lähenen kindlasti rõõmu baasilt. Aga ka seal on nii, et selleks, et emotsioon välja joonistada, peab olema kontraste. Ja siis tuleb jälle kõik eelpool kirjeldatu mängu.
      Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.

 

Millega kulmineerusid su õpingud Laine Leichteri juures?

Pärast 9. klassi, kui ma gümnaasiumi jõudsin, andis Leichter mu üle oma lapselapsele Leho Karinile. Mul endal hakkas siis muusikast juba teatav oma nägemus tekkima ja Laine Leichter tundis ka, et Leho Karin aktiivse mängijana oleks mulle vast õpetajana parem valik. Ma tõesti nautisin seda aega, mil ma Leho juures õppisin. Mulle on alati imponeerinud pigem praktika kaudu õppimine. Teoreetiline õpetus ja sõnadega kirjeldamine on möödapääsmatu, aga kui Leho midagi ette mängis või näitas, kuidas mingisugused asjad võiksid olla, pani see minu  peas ka mitmeid variante keerlema, me saime muusika kaudu suhelda. Meil olid sarnased arusaamad muusikast. Kas seetõttu, et ta õpetas mind tol hetkel, või oleme me lihtsalt millegi poolest natuke sarnased.

 

Teil on ehk ühesugune esteetiline maitse? Või isegi üks maitse heliloojate osas?

Ehk tõesti, aga kuna mul ei ole Leho teadmisi tänapäeva heliloojatest — ta on selles mõttes palju avarama silmaringiga —, siis ma ei või seda viimast päriselt kinnitada. Aga jah, kõik teosed, mida Leho mulle on välja pakkunud, on mulle väga hästi sobinud ja ka mängida meeldinud. Me tegime aastaid tagasi Maurizio Kageli „Mat­chi”. See oli päris äge teos, Madis Metsamart mängis löökpille. Selle ettevalmistamisel oli päris palju nuputamist. Tõtt-öelda, kui ma näeksin sellist nooditeksti raamatukogus, ei valiks ma seda esimese hooga. Aga see osutus väga põnevaks teoseks, kus olid koos näitlemine ja performance… Ma võiksin nimetada seda oma senise elu nüüdismuusika esituse naelaks.

Põhiline, mida ma omandasin Leho juures, oli seotud tooniõpetusega, tämbri ja fraseerimisega. Kuna ta on lihtsalt väga hea tšellist, siis ei olnud paremat võimalust õppida, kui kuulata, kuidas ta ise mängib. Ma käisin palju Leho kontsertidel. Ta selgitas alati, miks ta midagi teeb, kuidas ja kus ta saab ilma mõtlemata musitseerida. Mulle oli väga huvitav, et niimoodi võib ja saab. Loomulikult ei olnud see põhjendamatu, sest tal on taga juba aastaid kogemust. See, mida ta pealtnäha suvaliselt ette võtab, ei ole sugugi nii suvaline. Selle taga on intuitiivne loogika. See on kogemus, mis on kinnistunud.

 

Mida ta sulle veel tutvustas?

Ütleme nii, et kui ma koolis mõnda kaasaegset teost esitasin, siis see mõte tuli temalt. Tüüri loomingu juurde jõudsin ma ka tänu temale. Seesama Erkki-Sven Tüüri „Dedication” [1990, teos on pühendatud Theodor Singi isa Kuldar Singi mälestusele —M. M.] oli Leho välja pakutud. Leho on selle ka omal ajal salvestanud [2007, albumil „Oxymoron” koos Marrit Gerretz-Traksmanniga —M. M.]. Mulle see teos väga meeldib; hoolimata sellest, et ma seda väga palju mänginud olen, ei ole see end minu jaoks ammendanud.

 

Gümnaasiumiastmes ei tegelnud sa ilmselt mitte ainult nüüdismuusika repertuaariga?

Me pidime ikka ka klassikalise repertuaari läbima. See oli gümnaasiumiaja üks ägedamaid elamusi — läbi mängida tohutult palju tšellorepertuaari ja põhiliselt seda, mis mulle endale meeldis. Hiljem olen aru saanud, et sellist õnne teistel alati ei olnud. Tegelikult on väga tähtis, et õpilane saaks mängida seda, mis talle meeldib. See motiveerib, kui vajalik ja meeldiv on  enam-vähem pooleks. Leho nägi minu puhul, et nii sujub kõik libedamalt. Etüüdide arvestusi tuli loomulikult teha, aga eksamiteoste või olulisemate kontsertide puhul sain ma alati ise oma repertuaari valida.

 

Kas mängisite läbi rohkem teoseid ja neist valisite välja, mida kuulajatele esitasid?

Üldiselt läks enamik teostest, mida me läbi töötasime, ka kontserdil esitamisele. Ja on siiani mu repertuaaris. Näiteks võiks tuua Šostakovitši Tšellosonaadi, mida  ma väga tihti olen mänginud. See on mul koos Leho Karini ja Marrit Gerretz-Traksmanniga läbi töötatud; me õppisime ja mängisime seda pianist  Holger Marjamaaga, kes on praegu ja oli juba ka tol ajal üks meie džässmuusika tippe.

Schumanni Tšellokontserti mängisin muusikakeskkooli orkestriga. Seda ei ole ma hiljem laval esitanud, küll aga harjutanud iga paari kuu tagant, et seda enam-vähem „soojas” hoida. Haydni Tšellokontserti mängisin esimest korda Leho õpetamise ajal, tihti mängin Šostakovitši Tšellokontserti — ka see on koos Lehoga ette valmistatud. Olen seda mänginud nii Uue Tänava Orkestriga kui ka möödunud aastal Pärnu linnaorkestriga, dirigeeris Kaspar Mänd. Ma arvan, et Leho juures õppides nägin ma, milleks võib üks professionaalne mängija võimeline olla, ja see  oli mulle väga motiveeriv.

Nüüd võib jääda mulje, nagu ta oleks mul päris vabalt tegutseda lasknud. Pigem ta ikka suunas mind ja lihtsalt ei surunud midagi jõuliselt peale. Muusikakeskkooli lõpetasin ma Vasksi Tšellokontserdiga nr 1. See oli mu enda valitud teos ja olen tänini õnnelik, et sain seda teha just Leho juures õppides. Vasks on neoklassik, tema muusika on enamasti tonaalne. Samal ajal on see kontsert kirjutatud Šostakovitši loomingule mõeldes. Ja kuna seal on vihjeid ühele minu lemmikheliloojale, siis mulle sellest juba tegelikult piisas. See teos sai mulle kuidagi väga omaseks ja kui kunagi peaks tekkima veel võimalust seda esitada, teeksin  seda kindlasti suure rõõmuga. Selles teoses on kõik olemas: toores jõud, kantileensed lõigud, virtuoossus. Arvan, et see mõjub enam-vähem ühtemoodi nii tavakuulajale kui professionaalile. Ma kuulasin seda tookord David Geringase esituses ja naudin seda aeg-ajalt ikka veel, sest see kutsub minus jätkuvalt esile tugevaid emotsioone.

 

Miks on Šostakovitš sulle nii südamelähedane?

Ei ütleks, et ma just sada protsenti mõistan, kas see, mida me Šostakovitši muusikas kuuleme, on iroonia või õud ja äng või kõik kolm korraga. Selles on kogu nõukogude aja traagika, otsene side mis tahes ajaga, mil inimesed on diktatuuri all elanud. Mida mina kunagi ei ole. Olen vaid kuulnud, kuidas vanemad inimesed sellest räägivad, näinud filme, lugenud raamatuid… Kui ma kujutan oma peas ette nõukogude aega, siis ma kuulen soundtrack’i, kus Šostakovitši muusika on segamini Eesti Raadio meeskvarteti sulni tämbriga. See, kuhu Šostakovitši muusika mind viib, on mingi uskumatu koht; ta tuletab pidevalt meelde seda, mis oli ja mis võib olla. Ja seda, kuidas inimene selle keskel suutis või suudaks elada. Selles on niisugune äratuntav igatsus… Mitte see koduigatsus, mida oleme harjunud kuulma Rahmaninovi muusikas, vaid igatsus inimväärse elu järele. Selles on olemas kogu tunnete palett, mida inimene võib sellistes oludes kogeda. 

 

Olid juba TMKK ajal väga aktiivne kammermuusik. Kas see oli sinu enda initsiatiiv? Mida te mängisite?

Selles oli suur osa õpetajatel — Nata-Ly Sakkosel, Marrit Gerretz-Traksmannil ja Leho Karinil. Kammermuusika pakkus midagi, mida ma varem ei olnud mänginud. Ansambleid tekkis päris mitu. Minu esimeste ülesastumiste seas oli Tüüri autorikontsert, kus ma mängisin esimest korda tema „Dedicationit”, pianist oli Annegret Leiten. Marrit Gerretz-Traksmanni käe all mängisime viiuldaja Egert Leinsaare ja Annegret Leiteniga Šostakovitši triot nr 1. Nata-Ly Sakkose juures õppisin Tüüri „Arhitektoonikat nr 2”, millega osalesime pianist Kristiina Rokaševitši ja klarnetist Margus Parindiga isegi Peterburis ühel konkursil ja meil läks vist väga  hästi.

      Laine Leichteri õpilasena tuli mul palju konkurssidel osaleda. Tavaliselt läks mul  väga hästi, aga ükskord ei jõudnud ma teise vooru ja mul tekkis hirm läbikukkumise ees. Tunnistan, et ma ei ole sellest ajast peale enam konkurssidest osa võtnud. Üldiselt on konkurss teoste ettevalmistamiseks ju hea motivaator, aga mulle tundub, et meie töö seisneb selles, et olla parem iseendast, mitte teistest. See on eluterve viis inimesena areneda. Alati on kusagil keegi, kes on sinust parem, ja kui keskenduda ainult sellele, kuidas teised mängivad, ei saa sa ise küpseks.

Kõige pikem ansamblipartnerlus on mul olnud Egert Leinsaarega. Meie töötamisviis klapib. Kammeransamblis võib saada takistuseks suhtlusbarjäär, see, et ei suudeta öelda välja teatud asju, kartes, et teine võib solvuda. Aga Egertiga saame rääkida otsekoheselt. See on väga tähtis. Mulle tundub, et kui inimesega on võimalik otsekoheselt rääkida, siis võid teda ka usaldada. Mingil moel oleme kriitika suhtes kõik tundlikud, see on inimlik. Kui näiteks tagasisidest selgub, et teatud asjad ei toimi või ei tule välja, aga sulle endale tundub vastupidi, siis võid haiget saada küll. Ega mina ka kriitikat esimese hooga hästi vastu ei võta, aga kui natuke aega anda, siis suudan suhtuda sellesse objektiivselt ja olen hiljem tänulik.

Praegu oleme ette valmistamas kvartetikava Riley, Glassi ja Schnittke loomingust. Nende teoseid kantakse siinmail kahjuks harva ette. Kvartetis mängivad, lisaks minule ja Egertile, suurepärased noored muusikud Sandra Klimaitė ja Linda-Anette Verte. Kava koosneb tehniliselt nõudlikest ja kvartetimängu mõttes keerulistest teostest, mis panevad proovile mängija oskused ja kogu kvarteti ühise tempotunnetuse. Kui on veidigi uuema helikeelega teos, siis selle harjutamine on parim viis treenida kvartetti ühiselt mõtlema ja hingama.

 

Oled sa kiire õppija? ERSO repertuaar on nõudlik, vaja on pidevalt uusi teoseid omandada. On sul siin ka juba mingi baas olemas?

On ikka. Kui jutt käib näiteks Šostakovitši sümfooniatest, siis need on mul kõrvas ja Beethoveni sümfooniatega on samamoodi. ERSO ei mängi väga tihti  Haydni või Mozarti sümfooniaid; need on sellised, kus on vaja rohkem vaeva näha. Tundmatuid teoseid tuleb ette. Ma arvan, et probleeme ei tohiks tekkida, kui vaatad nädala alguses järgmise nädala kava  läbi. Ma ei tea, kas ma olen kiire õppija, aga mulle jäävad teosed kiiresti pähe. See mängib õppimise juures kindlasti suurt rolli. Kui teos on juba peas, siis see hõlbustab kindlasti sellest arusaamist.

 

Suvel Pärnu Muusikafestivalil oli EFO repertuaaris ka Mozarti Sümfoonia nr 39 Es-duur.

Jah, mängisin seda. See on ikkagi väga tuntud sümfoonia ja viiulite puhul orkestrite ettemängu materjal. Haydnil ja Mozartil võib olla vähem mängitud, kuid tehniliselt palju „jõhkramaid” teoseid. Mozarti puhul võib ette tulla, et mängid tükk aega kaheksandikke ja siis järsku on vaja sooritada pool lehekülge virtuoosset mängu — siis on see ala vaja hästi kaardistada. Ülejäänud materjalis on teost tundes lihtsam navigeerida. 

 

Sa oled mänginud kahe olulisema eesti helilooja, Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera tšellokontserte. Kuidas sa neid teoseid kommenteeriksid?

Me võime eestlastena olla väga uhked selle üle, et meie heliloojad on loonud täiesti maailmatasemel tšellokontserdid. Mõlemad kannavad endas võrdselt seda „eesti essentsi” ja kõnetavad samal ajal, usun, ka ülejäänud maailma. Minu peas räägivad nii Tüüri kui ka Sumera tšellokontsert teemal „inimene versus…”. Tüüril inimene looduse vastu ja looduse sees, Sumeral inimene inimeste vastu ja nende keskel. Need teosed on pärast mängimist võtnud minu silmis sellise kuju.

 

Oled sa mõelnud, milliseid tšellokontserte sa veel tahaksid mängida? Henri Dutilleux’ tšellokontsert „Tout un Monde lointain” on küll midagi, mida tahaks ettekandele tuua. Kahjuks on sellel teosel väga keeruline koosseis ja praegusel koroonaajal nii suurt seltskonda lavale ilmselt ei lasta. Ehk tekib kunagi selle esitamiseks võimalus. Olen selle materjali osaliselt omandanud, aga kui tööks läheb, siis tuleks see uuesti algusest peale ette võtta. Mulle lihtsalt meeldib seda vahetevahel harjutada, see on väga mõnus muusikaline materjal. Prantsuse kirjandus, filmid ja muusika on mulle väga hingelähedased. Stereotüüpne prantslane on minu jaoks küll ehk liiga ekstravertne, kuid mulle väga meeldib, et neil on teatud kadestamisväärset ülbust kõige vastu, mis on püha. See on tervislik elamisviis. Nad väljendavad ennast niipea, kui neil tekib mingisugune emotsioon, ja vabanevad sellest. Prantsuse heliloojad erinevad ülejäänud heliloojatest oma ekspressiivsuse poolest ja neil on julgust katsetada.

Üks minu lemmikteoseid on siiani Raveli Keelpillikvartett F-duur. See on täiesti geniaalne, kui mõelda, mis ajal see on loodud ja kuidas publik sellele omal ajal  reageeris. Mulle istub prantsuse heliloojate muusika juures tämber ja värv. Samuti meeldib mulle see, kuidas prantslased muusikast, kirjandusest ja luulest rääkides ennast väljendavad. Võta kas või seesama Dutilleux’ kontsert, mis on loodud Baudelaire’i tekstidele. Muusika on siin tekstiga väga tihedalt seotud ja siin tuleb esile tugev side prantsuse muusika ja keele vahel. Helilooja lähtub teost luues keelest, milles ta mõtleb.

 

Sa oled õppinud ka Henry-David Varema juures?

EMTAs. Selle valikuga olen endiselt rahul. Henry on suurepärane mängija ja süstemaatiline õpetaja. Ta on hooliv ja mõistev. Saksa kooli esindajana kasvatab ta õpilastes süstemaatilist lähenemist harjutamisele ja tehnika arendamisele ning nõuab, et sa vähemalt harjutamise ajal mõtleksid sellele, kuidas oma käsi kasutada. Teatud eani saab niimoodi mängida — eriti kui kõik välja tuleb—, et ei pööra sellele nii palju  tähelepanu. Aga mingil hetkel, eelistatavalt võimalikult vara, tuleb sellega tegelda. Õnneks ei ole mul kätes ega seljas mingeid pingeid, aga on lihtsalt olemas teatud tehnikaid, mis aitavad teoseid kiiremini omandada. Uue teose omandamisel oskas ta tähelepanu juhtida õigetele asjadele ja hilisemas elus olen ma tema õpetusi palju kasutanud. Henry on väga hinnatud õppejõud just kammermuusika ja kvartetimängu alal. Sain temalt teadmisi selles, kuidas kujundada balansse pillide kaupa ja muusikat vastavalt heliloojatele üles ehitada.

Sibeliuse Akadeemias õppisin ma Marko Yloneni juures, kes on ka väga hea tšellist ja kammermuusik. Talle ei meeldinud küll ette mängida, aga need mõned korrad, kui ta oli nõus seda tegema, olid eriti väärtuslikud. Ta on oma mängus ja pilli kasutamisel väga teadlik muusik.

Kõige meeldejäävamad meistrikursused, kus ma olen osalenud, on olnud Lluis Claret’ ja Patrick Demenga omad. Mõlemad on pööranud mu maailma mängutehniliselt ja muusika mõistmiselt pea peale. See on minu meelest kõige tervislikum asi, mis saab juhtuda. Mida rohkem kohtud erinevate mängijatega, seda selgemaks saab, et pole olemas tabusid — seda, mida mängus võib ja mida ei tohi. Ma hakkasin maailma avaramalt vaatama. Tooksin siinkohal näiteks Pärnus sel suvel soleerinud pianisti Olli Mustoneni, kelle puhul võis aimata, kui kriitiline on osa kuulajaskonnast tema mängutehnika ja muusikakäsitluse suhtes. Aga kõlaliselt ei ole ma sellist elamust saanud tükil ajal. Kas see oli mingi kaanoni järgi õige või vale, see mind absoluutselt ei huvita. See polnud mulle mitte lihtsalt elamus, vaid kujunes ilusaks kogemuseks, mida mul tol hetkel vaja oli. Ma oleksin väga rõõmus, kui muusikas loobutaks hinnangu „õige”/„vale” kasutamisest. Eelistan pigem mõelda kategooriates „veenev”/„mitteveenev”. Mu ema ütles kord väga hästi: kui sa teed midagi hingega, siis hea märk on see, kui mõned inimesed armastavad seda ja mõned mitte, see käibki niimoodi, ja mõlemad tunnevad tugevat emotsiooni. Kui ma olen ausalt tööd teinud ja pannud oma hinge sinna sisse, siis on see maksimum, mida ma suudan, ja kui see mõnele ei meeldi, ei saa see mulle haiget teha. 

Ma olen õppinud ka dirigentidelt. Alates 2014. aastast mängisin Tallinna Kammerorkestris koos Leho Kariniga, ajal, mil TKO peadirigent oli Risto Joost. Risto eelistab teostele läheneda detailide ja värvide kaudu ning läbi kujundite muusikuid endaga samale lainele häälestada. Orkestriga töötas ta väga põhjalikult, et kontserdil oleks võimalik end mugavalt tunda. Me tegelesime süvitsi Mozarti, Tüüri ja Pärdi loominguga. Ristol on vokaalmuusika taust ja ta teab tämbrivarjunditest väga palju. Jääb mulje, et tal on omaette ajusagar vokaalmuusika tämbrite valdamiseks. TKOs töötatud aeg oli meeletult arendav nii  kolleegide kui ka Risto muusikakujundamise tõttu. Olen kõike seal õpitut edaspidigi kasutanud.

 

Sinust on kujunenud tegevorkestrant. Mängid kolmandat hooaega ERSOs ja oled ka tšellorühma kontsertmeister. Mida see töö sulle on andnud?

Ma olen saanud ERSOs mängida läbi palju vajalikku repertuaari väga heade dirigentidega. Olen hakanud paremini aru saama ansambli toimimisest suuremas orkestris. Kammerorkestris on see suhteliselt lihtne, kuna inimesi on vähem. Suures orkestris on kõik mängijad sellised „rakukesed”; see, et nad omavahel suhtlevad, saavad seljatunnetuse ja hingamise, on asi, mida kohe ära ei õpi. See on iga päev ja iga dirigendiga natukene isemoodi.

 

Sa oled teinud koostööd tunnustatud interpreetidega, nagu David Geringas, Elisabeth Leonskaja, Víkingur Ólafsson, Marina Ciche, Florian Donderer, Eva Bindere.

Ma olen teinud nendega koos kammermuusikat. Leonskajaga mängisime Pärnu muusikafestivalil 2019. aastal
Eduard Oja „Klaverikvintetti” koos Nathan Braude, Adela Bratu ja Triin Ruubeliga. See oli erakordne kogemus. David Geringasega kohtusime Usedomi muusikafestivalil, kus mängisime koos Boccherini „Kvintetti” tollase Insomnia kvartetiga. Ka Florian Don­dereriga oleme mänginud koos Pärnu Muusikafestivalil. Signum-kvarteti eest­vedajana on Dondereril sel alal palju kogemusi. Möödunud aastal mängisime temaga koos Korngoldi Sekstetti ja tänavu Mendelssohni Oktetti. Florianil on väga omapärane fraasikujundus ja suurepärane arusaamine muusikast, ta on väga eriline muusik. Huvitav on ka see, et ta oskab ühtviisi põhjalikult tööd teha nii detailide kui ka suuremate liinidega. Tavaliselt kipuvad inimesed kalduma ühte või teise äärmusesse, temal aga on olemas tasakaal. Ta on töökas ja mulle meeldib, et temas on teatavat tagasihoidlikkust. Ta on tavaelus samasugune kui muusikat tehes. See on muusikute seas üsna haruldane. Florian elab muusikas, mida ta esitab, ja seetõttu on ta musitseerimine üleni siiras ja aus. Ta on mulle suureks eeskujuks. Midagi sarnast olen varem tabanud jaapani kirjaniku Yukio Mi­shima juures. Minu meelest on see ilus nähtus — inimese ja laval oleva muusiku sünergia.

Víkingur Ólafssoniga olen esinenud ERSO raames. Tegime kammerkontserdi enne põhikontserti ja mängisime seal muu hulgas Arvo Pärdi triot „Mozart-Adagio”. Víkingur on praegu üliedukas pianist. Tal on erakordne kõlatunnetus, tehnikast rääkimata. Oma pühendumuse juures on ta ka väga põnev inimene, üks neid maailmaklassi mängijaid, kellega on võimalik rääkida peale muusika ka muust. Rääkisime elust. Ilmselt on ta oma elustiili juures harjunud avameelselt rääkima. On hea, kui inimesed julgevad usaldada. Ta jäi mulle meelde eheda pianisti ja laheda inimesena.

 

Sa mängid Eesti Pillifondi toel Augus­te Sébastien Bernardeli (sen) tšellol aastast 1842. See on andnud sulle kindlasti uusi kõlavõimalusi?

Kõlaomadustest rääkimine on küllaltki abstraktne tegevus. Kõige parema mulje saab instrumendi kuulamisest. Märtsis saab täis kolm aastat sellest, mil ma tollel instrumendil mängima hakkasin, ja nüüd saan lõpuks öelda, et ma olen selle pilliga tuttav. Üldiselt kehtib seaduspära, et mida parem instrument, seda raskem on sellel mängima õppida, eriti siis, kui varem pole sellise kaliibriga pilliga kogemusi olnud. Alguses see šokeerib, et ei saa kõike kätte, mida tahad. Sinna panustatud aeg on muidugi seda väärt, sest praegu ma ei kujuta ette, et ma millegi muu peal mängiksin. See on natuke kurb ka, sest ühel hetkel pean tagastama selle pilli fondile. Olen tänu selle mängimisele õppinud pillimängu enda kohta väga palju uut. Mulle on avanenud palju rikkam kõlamaailm, uued dünaamika nüansid, mida teiste pillidega lihtsalt ei ole võimalik saavutada. Tänu sellele julgen ehk ette võtta repertuaari, mida ma varem ei oleks puutuda tihanud, sest poleks saanud neid kõlavärve kätte. Dutilleux’ tšellokontserdiga ma ei tegeleks, kui peaksin mängima oma pilliga, kuna see teos on värvide peale üles ehitatud. Sumera Tšellokontserdis resoneerib minu praegune instrument nii palju võimsamalt, et ma ei kujuta ette, kuidas ma tavapilliga oleksin saanud teatud kohtades orkestrist esile pürgida. Ma arvan, et soolomängu on mulle tänu sellele pillile palju rohkem pakutud, kuna ma vean orkestri ees niimoodi paremini välja. Ideaalis võiksid mulle avaneda lõpuks sellised majanduslikud võimalused, et saaksin osta endale uue pilli. Paraku Eesti võimaluste juures ei saa siinne interpreet endale kallihinnalise vana pilli ostmist lihtsalt lubada. Ma olen praegu väga tänulik võimaluse eest seda pilli kasutada.

Kas sooviksid mõnelt eesti heliloojalt tellida tšellokontserdi, kui selline võimalus peaks avanema?

Ma ootaksin Tõnu Kõrvitsa tšellokontserdi valmimist, kuigi tal on olemas teos kahele tšellole „Helios, helios” (2008), mida kümne aasta eest esitasid Austraaliast pärit kaksikvennad Pei-Sian Ng ja Pei-Jee Ng. See on väga äge kontsert. Samuti huvitaks mind väga, mida võiks teha Liisa Hirsch, kes mulle heliloojana sümpatiseerib. Tema looming jäi mulle kõrvu 2015. aastal, mil tuli esiettekandele tema teos „Ascending… Descending”, kus soleeris Triin Ruubel ja mängis Tallinna Kammerorkester ja mida esitati Eesti Raadio I stuudios. Tegemist ei olnud otseselt viiulikontserdiga, aga mahult oli see meisterlik teos ja ka väga hästi ette kantud. See mõjuv teos on mul siiani meeles. Samuti meeldib mulle väga Helena Tulve „Tundmatuis vetes”, mille ta kirjutas Leho Karinile ja Tallinna Kammerorkestrile. Ma mängisin tookord orkestris ja tervikpilti kuulasin hiljem. See on päris omanäoline teos. Ka Jüri Reinverel on väga huvitav tšellokontsert, mida kunagi tulevikus mängida tahaks. See on muidugi tunnetuse küsimus, aga mulle meeldivad teosed, millega on kuulajal võimalik saavutada emotsionaalne kontakt.

 

Vestelnud MIRJE MÄNDLA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon