HAPKOMAHI DIIVAN
November, 2020HAPKOMAH, „Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Dramaturg: Jim Ashilevi. Lavastaja: Vallo Kirs. Kunstnik: Nele Sooväli. Muusikaline kujundaja: Mart Rauba. Laulusõnade autorid: Sass Henno ja Mart Rauba. Liikumisjuht: Jaanika Tammaru. Videokunstnik: Kärt Petser. Valguskunstnik: Villu Konrad. Mängivad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti XIII lennu tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak, Karmel Naudre, Maria Paiste ja Marion Tammet. Esietendus 16. X 2019 Ugala väikeses saalis.
Kui ma esimest korda kuulsin, et „Kuidas minus sai HAPKOMAH” lavale tuuakse, olin üdini solvunud. Ma isegi kirjutasin Robert Kurvitzale ja küsisin, kuidas selline pask võimalikuks sai, kes andis loa seda teha. „Väga loll idee,” kurjustasin ma. Eks mulle tundus, et kellegi isiklikust kannatusest teistel profiiti lõigata pole ilus. Elu ja kunsti piirid on pahatihti pagana ähmased. Nihilisti portaali postitatud lugudest raamatu tegemine, okei. Sellest raamatust palagani tegemine? Pole okei. Ikkagi kummitas mind kõige selle taga olev inimene — nimetu, kuulsusest ilma, kuskil oma hämarat teispoolsuseelu elamas.
Kärkisin ära ja unustasin lavastuse fakti. Mul polnud loomulikult mingitki kavatsust seda vaatama minna. Olgu siinkohal ära märgitud, et käin väga vähe teatris, olen sellest meediumist täiesti võõrdunud. Need harvad korrad, kui ma siiski kellegi mahitusel jalad kõhu alt välja võtan ja midagi vaatama lähen, enamasti ainult süvendavad nõutust selle kunstivormi suhtes. Ühesõnaga, olin juba ette negatiivselt häälestatud. Lisaks kõigele sadas kaela koroona ja esimene, märtsikuusse planeeritud gastroll jäi Ugalal ära. Nüüd, oktoobris võivad instantsid küll unnata, et hoidke distantsi ja peske käsi ja istuge kodus, aga etendus toimus täissaalile. Samas andis absurdne hajutatuse nõue siin lisapunkte atmosfäärile. (See käis nõnda, et koridorides ja kohvikus võisid kõik troppis koos olla, aga ukse peal jagati inimvood juppideks ja suunati neid regulaarsete vaheaegadega saali.) Ma ei usu, et normaaloludes oleks sissejuhatus nii pikk olnud, trupp sai laval metsikult tantsu vihtuda vist oma pool tundi, kuni kogu rahvas saali imbus.
Ja just see intro (selline kiri oli suurelt ekraanil) lepitas mind toimuvaga. Vaatasin laval karglevaid noori ja mõtlesin: „Nii noored! Millised nunnud! Ei hakka nende kohta küll midagi sitta ütlema, mängigu hästi või halvasti.” Olin oma tuttavatelt kuulnud, et lavastus on piinlik, et selles pole grammigi HAPKOMAHi teksti jõust, et sellega on nii- ja teistviisi halvasti. Aga noored tantsisid hästi! Südamest! Katsu sa südamest tantsida, kui pole laksu all… või noh, meie, vanemate inimeste jaoks oli muidugi oma droog, mille nimi on alkohol. Ilma selleta jalad ei liikunud. Ja vaadates pidu laval, tekkis vägisi mõte, et see on ju elu kõrghetk — olla kusagil peol, eufoorias, ennastunustavalt õnnelik, mis sest, et pärast pool ööd ropsid. Aga see tunne! Maistest muredest prii! See on see võti narkomaaniasse, inimene ei kannata ennast ja oma elu muidu välja. Aga miks see nii on? Miks ta peab muudkui ennast häbenema, teisi kartma, krampis olema, kui ennäe! vaid üks tablett, klaasitäis või triip ja kõik muutub soojaks, värviliseks, muretuks ja sumisevaks.
Saalis oli väga palju noori. Ja lapsi, no nooremaid kui HAPKOMAH seal alguses, puhtalt riides, kenakesed. Ja vanu ja igasuguseid. Tähendab, tükil on jumet, tükk on vajalik, kui ta niiviisi erinevaid ühiskonnagruppe kokku toob. Pärast etendust kuulsin, kuidas inimesed Vene teatri ees puntides seistes elavalt nähtu üle arutlesid. Siis polegi ju enam eriti tähtis, kas oli piinlik või ei olnud (mul ei olnud), kas mängiti hästi, kas loodi surematuid rolle (ei loodud). Minu jaoks oli suur pluss, et ei mänginud tuntud ja tuttavad näod, et olidki lihtsalt noored. Ma ei oska ka kedagi eriti esile tõsta, et näe, see tegi paremini kui teised. Ja ka see on pluss, et ansambel oli ühtlane. Tihtipeale on teatris nii, et trupp võib mängida üldiselt kenasti, aga keegi langeb hirmsasti stiilist välja. Või keegi soleerib ülearu. Ja ongi kohe tasakaal ning tervik mokas. Sümpaatne oli ka see, et trupp oli taotluslikult üks organism, nad mängisid kordamööda kõik HAPKOMAHi ja igal näitlejal oli lisaks veel mitu erinevat isikut, keda nad just nimelt etlesid, mitte ei püüdnud kehastada. Kui katsuda kuidagi kogetut kokku võtta, siis see oli heas mõttes plakatlik; see oli propaganda, millele oli antud meelelahutuslik, meeldesööbiv vorm. Kui alguses võis tunduda, et see vorm on ehk liiga kerglane nii tõsise teema jaoks, siis aja edenedes tulid sünged toonid aina rohkem esile. Ei ole pikk ja piiritu pidu, vaid aeglane piinarikas kuhtumine. Inimesed surevad. Esimene, teine, kolmas… kogu aeg. Võib-olla samal ajal, kui sina vaatad saalis etendust, saab keegi kuskil üledoosi ja on mängust väljas. Mis võib-olla? Kindlasti! Kui mõelda maailma mastaabis, kui mõelda joodikute, narkomaanide, ennast rahusteid ja antidepressante täis parkinud õnnetute keskealiste naiste peale, kes siis sellele tabletihunnikule paar pudelit veini otsa joovad — et tuleks parem uni!
Propaganda ei saagi kanda teab mis kunstilisi kvaliteete. Ei saa panna ühte patta HAPKOMAHi teksti — mis samuti ei sündinud selleks, et kanda kunstilisi kvaliteete; need tulid sinna lihtsalt ise sisse — ja etendust, mis selle baasil sündis. Need on täiesti erinevad asjad. Üks on nimetu pihtimus, tunnistäht maailma koledusest, ja teine sõrme viibutav manitsus — lapsed, ärge teie niimoodi tehke! Üks kord ja never again! Ütleme kõik kooris: „Üks kord ja never again!” Ometi on mõlemas neis sisemine ausus. Lavastuse loojad on kõige paremate kavatsustega püüdnud näidata, kuhu viib see üks kord ja never… Küllap hakkas laiadel massidel HAPKOMAHi raamat juba vaikselt meelest minema. Nihilisti sait on ammu maas. Narkoteemast ajalehtedes ei räägita. Oli nagu kunagi mingi jutt, et asjad pole Eestis uimastitega hästi, aga no ei mõtle ju sellele iga päev. Endalgi muresid küllalt. Nii palju, kui minu nõrk aru mäletab neid Nihilisti-aegu ja seda tekkinud poleemikat, siis kas võis selle sisu olla midagi sellist, et Eesti on palju kuritegelikum riik, kui pealtnäha paistab? Kõik need miljonid, mida narkoga kokku aetakse, fentasurmad, üldine vaikiv hoiak, kanepisõda, kas see kõik ei olnud kuidagi seotud sellega, et meie riigis on narkoäri otsad nende käes, kes on juba kuulsad ja võimsad, ja sellepärast ei võeta ka midagi ette? Raamatu ilmumise järel räägiti ju sedagi, et ega tegelikult polegi mingit HAPKOMAHi olemas, küllap Kender ise kirjutas need jutud. Mina kuulsin veel sellist kõlakat, et kui kulka preemia oleks HAPKOMAHile läinud, siis ta võib-olla oleks tulnud oma anonüümsusest välja.
Lavastusel on kõva kavaleht. Ma tõesti usun, et sellest, mida näitlejad seal kirjutavad, on nad proove tehes mõelnud. Eelarvamus, et tehti tükk, mis kindla peale müüks, asendus veendumusega, et tehti asi, mida on vaja. Ja on isegi vaja, et see müüks.
Lõpetuseks. HAPKOMAH on olemas. Nii selle nimetuna, kes Nõmme ujula taga oma esimese fenta tegi (ma elan sealt umbes kolm maja edasi), kui kõigi nende teistena, kes ei ole oma raamatut kirjutanud. Ta on su poeg. Või su poja naine. Või sa ise. Või su vanemad. See on tükis selgelt esile toodud: me kõik oleme. Mõni lihtsalt pääseb kergemini. Pole inimest, kes poleks elu jooksul millestki sõltuvuses olnud või midagi joovastavat tarvitanud.
Minu kokkupuude HAPKOMAHiga on loomulikult läbi asjade. Ostsin oma Nõmme ujula tagusesse elupaika mingil ajal kasutatud nurgadiivani. Pisut luitunud oranži. Selle peal oli väga mugav lösutada ja ööseks jäänud külalisi majutada. Natukese aja pärast hakkas mulle tunduma, et see on minu elamise jaoks ikkagi liiga suur. Kurvitz, kes mul vahel külas käis, langes diivani võlude ohvriks. „Jube mõnus diivan,” arvas ta. „Mulle ei taha ärida seda?” Ja rändaski diivan oma uude
elupaika, Robi tollasesse üürikasse. Loomulikult oli diivan ka talle liiga suur, terve tuba sai seda umbselt täis. Õnneks avanesid tema ees varsti elu helgemad horisondid ja ta jättis oma üürika sinnapaika. Siis kolis sinna sisse HAPKOMAH. Diivan ootas teda juba ees.
